Nojah siis.

Whadap?

Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.

Sitta sellest.

Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.

Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.

Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!

Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.

Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.

Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...

täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.

Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.

Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?

Tic-toc!

Mis värk on!?

Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.

Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.

Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:

M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!

Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.

Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.

Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.

Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.

Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg

Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.

Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)

Suure Maailma Direktor

Knock, knock, who's there? It's me, 800!

Nonii nahhui... Kui tavaliselt on selleks nädalaks blogi surnud ja viimased kasutamata kirjavahemärgid on jäänud järgmist aastat ootama, sest ma pole viitsinud või jõudnud viimast postitust blogisse teha, siis sellel korral on tõesti tegu kauamängivaga ning blogi saab enne lõpunoote ka mõned mixtape'id. Selgituseks siis teadmatutele... 12. Nädal sai just läbi, aga sel aastal mu suvi sellega veel ei lõppe.

Endalegi veel napilt uskumatuna tundub see, et mul on pärast seda nädalat õigus nõuda oma tooli, sest et napilt sai ületatud 800 piir järjekordselt ning koos sellega sai ausalt välja teenitud ka chairman's clubi vimpel koos sooja käepigistusega. Natuke uhkem tunne on küll, kuid sellega seoses on isu hammustada tükk Mort Utly clubi magusast pirukast veel suurem. 1000 ühikut ei tundugi enam nii kaugel, eriti kui arvestada seda, et esimese nelja päevaga astusin täitsa enesekindlalt ka selles rütmis. Aga nagu üks sitt eesti popplugu ütleb, siis mul on aega veel ning kui tahan, siis vaatan taevasse.

Kui tähelepanelik lugeja veel mäletab, siis läksin sel nädalal uut linna töötama. Bonnyville asub umbes 70km kaugusel mu kodust. Suurus on umbes 6800 inimest ja mõned kohalikud indiaanlased. Suuruse poolest peaks see olema nagu St Paul, kus ma elan praegu, aga inimesed on hoopis teistsugused. Kui St Paulis teadsid enamus üksteist või vähemalt pooli inimesi oma linnast, siis Bonnyville-is ei tea inimesed ikka üldse üksteist. Enamus on kuskilt mujalt sisse rännanud. Võib-olla on asi ka selles, et ma alustasin linna töötamist linna vaesemast osast, nii et ilmselt paljud ei tahagi üksteist tunda, ning ausalt öeldes, olles kohanud päris paljusid neist, ei pane see mind ka imestama. Aga nagu uues linnas ikka tavaks, siis saab uute inimestega koos ikka nalja ka. 

Nimelt juba oma esimesel päeval suutis mind üks kohalik sell ikka päris korralikult naerma ajada. Kutt ise oli umbes 25-30 aga tuumapohmelli poolt põhjustatud pungunud näo tõttu oli täpset väljalaske aastat raske kindlaks määrata. Tundus, et tegu oli suhteliselt raske kolmapäevaga... Vennike kulges vaikselt mööda tänavat koos oma päevi näinud jalgrattaga ning ilmselt võib väita, et kurvis tekkinud tsentrifugaaljõud oli tema kõhu jaoks natukene liiga suur tükk hammustamiseks ning seetõttu pani kutt päris korraliku paki keset teed maha aga kuna ta nägu oli juba enne kettimist päris viltu peas, siis emotsioon tema näos küll grammi võrragi ei muutunud. Tundus, et polnud tema esimene kord niimoodi käituda, ehk oligi tegu lausa professionaaliga.

Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.

Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid. 

Aga Tambet ei ole mitte ainuke, kes mõõdab kantriteid oma autoga. Seda teeb ka Toomas Pihl, kes sattus isegi nii sügavale mennonite-ide keskele, et kodutee oli üle 2 tunni ning selle asemel, et koju sõita, veetis ta ühe nädala koos nendega. Ikka teistsugused loomad on need mennonite-id, seda kinnitas ka tema. Igaüks on igaühega kuidagi sugulased ning väike vigaman on neil kõigil ka seetõttu küljes. Aga muidu muhedad sellid. Pereisa tõusis tavaliselt samal ajal kui Toomas ning nii nad sõid koos hommikust ning läksid ka koos tööle ning kuna päike loojub umbes samal ajal kui meie tööd lõpetame, siis jõudsid nad ka umbes samal ajal põhku pugeda. Ja muidugi õhtu- ja hommikupalvet lugesid nad koos mitte ainult oma perega vaid nii mõnegi teise perega. Nüüd on Toomas puhta usuhull.

Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!

Targo with a chair!

Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?

I love you like a love song!

Tere!

Mõtlesin, et alustan täna veidi ametlikumalt, et pinget üleval hoida. Kahjuks ei saa veel ametlikult teatada, et ma oleks sel nädalal Chairman's Clubi astunud, aga väga kaugel ka samas ei olnud. Hoian veel põnevust üleval. Tegelikult on salaunistus hittida enne suve lõppu veel Morti korra, ehk siis 1000 ühikut. Statistiliselt ei olegi see tegelikult nii keeruline, kui see kõlab. Tuleb müüa ainult 166 ühikut keskmiselt päevas. Ka sel nädalal ületasin seda piiri paaril korral, nii et pole midagi ületamatut. Nüüd tuleb see ainult ära vormistada. Madis on sellega korra juba hakkama saanud, nii et ma ei näe põhjust, miks mina ei peaks saama. Olen siiski Tartust, mitte Viljandist ju :D

Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Midagi väga kentsakat ei juhtunud. Smooth and steady võiks isegi öelda, kui poleks müügitulemuste poolest päevade lõikes käinud üles ja alla nagu Microsofti aktsia. Kokkuvõttes tugev kolm.

Nädala üks tipphetki oli ilmselt reede õhtul, kui istusin maha ühe perega, kellel oli 9 last. Kõige vanem oli 12 aastane ja kõige noorem mõnekuune. Aga noo reaalselt kõik 9 olid sellised nummikud, et isegi mul oli nummimeeter põhjas. Keegi ei karjunud ega tönninud ega teinud mingeid lollusi... ei mossitanud ega turtsunud vaid uskumatul kombel olid kõigil suured naeratused ees ja silmad särasid nagu tähed. Ma tean, et see kõlab veits geilt, kui ma niimoodi neid kirjeldan, aga no reaalselt. Ma ei plaani ilmselt kunagi üheksat last ise saada, aga kui minu lapsed oleks ka kõik sellised, siis ma isegi kaaluks seda varianti. Pere lapsed nägid välja suht sellised.

Üks naljakamaid emasid oli kuskil nädala keskel, kes terve sitdowni jahvatas, kuidas tema ikka võimleb oma lapsega igatepidi, et tal oleks ikka hea algus kooliks. Loeb lausa iga päev mitu korda ja mängib temaga ning teeb umbes kõiki asju, mis üldse võimalik on, et laps oleks ilus, tark ja osav. Kena jutt ju muidu, kui laps ise poleks olnud selline tainas. Ema jutustas terve aja, kuidas tema laps kunagi telekat ei vaata aga laps rääkis terve aja oma lemmik multikatest ja lastesaadetest. Raamatutest... ta väga huvitatud ei olnud... aga huvitav miks?

Sel aastal on päris palju olnud kõigil jamasid PR-iga, sest et üle Põhja-Ameerika on levimas kaks geniaalset legendi:
1) Käivad ringi inimesed, kes väidavad, et nad müüvad raamatuid, aga tegelikult nad hoopis skaudivad piirkondasid ning varastavad lapsi.
2) Käivad ringi tugeva aktsendiga ida-eurooplased, kes väidavad, et müüvad raamatuid, aga tegelikult on hoopis vene luurest ning koguvad piirkondade kohta infot. (miks nad laste kohta küsivad on muidugi arusaamatu ning miks nad teevad seda elamurajoonides päevad läbi... see on veel suurem müstika.) Kindel on vaid üks, nad on kindlasti luurest!

Sellega seoses saavad meie raamatumüügisuperstaarid ikka päris korralikult vett ja vilet, hoolimata sellest, et paberimajandus on neil korras ning ment ikka aeg-ajalt neid kontrollimas käib.
Kui üldjuhul on mendid ikka inimeste poolel ja arvavad, et parem on, kui nad enam seal piirkonnas ei tööta, sest et liiga palju on paanikat, siis Kuldar on nii kõva vend, et pööras selle teistpidi.

Nimelt istus Kuldar ühe emaga parasjagu tema elutoas, kui uksele koputas mundris sell. Ema oli muidugi kohkunud, kui ment Kuldarit nimepidi kõnetas ning ütles, et ta peale sitdowni tuleks nende juurde, et üks asi oleks tarvis ära klaarida. Kuna pereema ei saanud väga aru, et mis toimub, siis võttis korra mutil jala all tudisema küll, sest ka tema kõrvu olid kostunud mõned kuulujutud. Kuna tegu oli aga päris intelligentse mendiga, siis adudes värinat Mrs. Jones'i jalas, rahustas ta pereema ruttu maha, öeldes, et Kuldar on muhe vana ning raamatud mis ta näitab on ka väga tasemel. Pärast sitdowni läks siis Kuldar majast välja, aimamata, mis teda ees ootab. Mendid võtsid ta oma autosse istuma ning sõitsid ühe pereema maja ette. Võtsid muti peale ning sõitsid jaoskonda. Mõned minutid hiljem istusid mõlemad juba ülekuulamistoas ning ment hakkas pereemalt aru pärima, et mida viimane mõtles, kui hakkas facebookis levitama kuulujutte, et Kuldar tahab lapsi varastada ning on üldse kahtlane vend. Nimelt oli tema üks nendest, kes pani facebooki üles ühe esimestest postitustest, mis tekitas päris suure paanikalaine üle terve maakonna. Mendid olid ikka päris vihased, et miks see mutt nii loll oli, et ilma ühtkti fakti kontrollimata hakkas levitama netis kuulujutte. Ilmselgelt rikkus ta sellega ära Kuldari maine, mitte ainult tööalaselt vaid ka kui tavalise inimese oma ning tekitas talle sellega päris suurt rahalist kahju ilma saamata jäänud müügitulu näol. Mendid lugesid mutile korralikult sõnad peale ning manitsesid teda nii lolli käitumise eest. Samuti hoiatasid, et Kuldar võiks ta vabalt kohtusse kaevata. Oleks ta vaid ainult helistanud menti, enne kui ta tuututama hakkas, oleks ju kõik korras olnud.

Kuna mutt ei osanud selles olukorras enam midagi peale vabandamise ette võtta, siis pakkus ta välja, et kui Kuldaril aega on, siis ta võiks tema juurest ka läbi käia, sest et haridus on ka tema jaoks oluline ning äkki ostaks tema ka mõned rampsid Kuldarilt. :D Siuke vend see Kuldar.


Loodan, et ükski tulevane FY seda blogi siin ei loe, sest et räägin teile sellenädalasest eduloost, mille peaosas Madis R. ... ei see on liiga ilmne. Peaosas oli M. Raud.
Nimelt on tekkinud Madisele sel aastal komme teha suicide callback'e, mis tähendab siis seda, et ta läheb pere juurde tagasi ka siis, kui ta on hinna juba ära öelnud, aga ema tahab ikkagi mehega rääkida vms. (me ei tee neid üldjuhul sellepärast, et emad ei oska EI öelda ning ütlevad seetõttu põhjenduseks, et nad peavad mehega rääkima, enne kui nad osta võivad, mis tähendab aga seda, et kui sinna tagasi minna, siis tuleb isa uksele ning ütleb, et ta ei taha midagi, sest et ta teab hinda, aga ei tea sittagi tootest). Madis läks aga sellegipoolest tagasi. Esimesel korral polnud kedagi kahjuks kodus. Teine kord kui tagasi läks, siis polnud aga isa kodus ning ema ikka tahtis, et Madis tagasi tuleks, et papsile raamatuid näidata. Kolmandal korral tal juba näkkas ning saigi isaga maha istuda. Näitas siis handbooke nagu valgele mehele kombeks ning üllatuseks oli isa isegi päris huvitatud. Madis hakkas siis orderit täitma kui vanamees vahele küsis: "mis sul seal kotis veel on". Matu ei osanud asjast midagi arvata ning näitas seetõttu kippelt lastekaid ka. Paps arvas, et selle hinna eest on päris head rampsid ja lasi need ka tellimusele juurde lisada. Ja et Madist ikka korralikult veel tänada selle eest, et ta ikkagi tagasi tuli, andis ta viimasele 80 dollarit tippi. Nii et siit moraal. Selleks, et palju müüa, tuleb teha palju suicide callbacke!

Sel nädalal rohkem väga kirjutada ei viitsigi ning lõpetan oma postituse looga, mida kamp nelja-viie aastaseid tüdrukuid ühe sitdowni taustaks naeru kihistades umbes 15 minutit järjest laulsid.
"I love you like a love song baby!" (Selena Gomez)
(ema kahjuks ei ostnud, go figure right!)
http://www.youtube.com/watch?v=EgT_us6AsDg

Aga olge siis mõnnad ning olge veidi kasulikud ka! Kool algab peagi!

Targo

Pardon, Is this my chair?

Tere lugupeetud lugejad. Täna oleme kogunenud siia ilmselt seetõttu, et polnud suurt midagi targemat teha. Seejuures tänan teid kõiki, kes ei leidnud endale mingit muud tegevust, või vähemalt oli minu blogi listis piisavalt kõrgel kohal, enne kui mitte viitsimine teist jagu sai. Ma hindan seda.

10 nädal on nüüd selja taga ja umbes 3-5 veel minna. Pole täpselt veel kindel, mitu nädalat ma kokku teen. Madis siin räägib, et peaks 4 kindlasti tegema, aga võib olla isegi nädala võrra lenud edasi lükkama, et saaks kauem töötada. Selline klapid-peas tori hobuse moodi tööd rapsides meie aeg siin veerebki.

Mõtlesime sel nädalal, et tuleme teeme oma HQ kokkutuleku... nüüd istumegi siin kolmekesi, igaüks oma arvuti taga ja sügame kotte. Keegi ei viitsi otsida midagi funi mida teha. :P

Nädal ise oli täitsa okei. Kuna ma sel nädalal pidin rendiautot pikendama, siis alustasin oma esmaspäevahommikut Sherwood Parkist, et hiljem siis juba Two Hillsi sõita. Oi kuidas ma ahhuieitan seda Põhja-Ameerika pangandussüsteemi. Mõtlesin, et olen normaalne sell, maksan rendikas eelmise kuu eest ja järgmise kuu eest ette ka, aga päris nii libedalt see ei läinud. Pappi pangas on, aga kui maksma hakkasin, siis kaart teist kordselt läbi ei läinud. Tuli välja, et päevane kulutamise limiit on väiksem, kui ma rendika eest maksta tahaksin. Hea küll, logisin interneti panka sisse, nagu meie Tiigrihüpperiigi noortel kombeks on, aga umbes sama targalt logisin ma sealt samast välja ka, sest et mitte mu''igi seal muuta ei saanud. Helistasin siis optimistlikult customer service-isse, kus võttis vastu mingi tüüp, kes seda tööd on ilmselt juba 10 aastat teinud. Kurtis siis oma rasket muret, kuidas temal pole võimalik seda limiiti muuta, aga et ta võib mind heldelt otse minu pangakontorisse suunata, sest et nemad saavad mind kindlasti aidata. Mina muidugi lasin soojal häälel ennast pahaaimamatult ümber suunata, kus tervitas mind juba rõõmsalt automaatvastaja... kell 8 hommikul meil ju pangad siin ei tööta, aga jätke kindlasti meile sõnum, sest et me saame teid aidata juba siis, kui me tagasi tööle tuleme. Ühesõnaga... sain ma jee, jee, jah oma limiite muuta. Aga kuna mu naeratust ei murra keegi nii kergelt, siis mõtlesime ikka poiste ja tüdrukutega seal rendikas välja plaani, mis minu jaoks edukalt töötas. Done deal ja juba poolteist tundi hiljem olingi rõõmsalt tööl, kus mennonite-id mind oma vanakooli kleitides suurima heameelega juba tervitasid. :D

Sel nädalal kolisin St Pauli ka, umbes 2 tundi siit Sherwood Parkist kirdesse sõita. Teisipäeval alustasin poolest päevast seal töötamist ning hakkasin elamist otsima. Iiizi piiizi. Õhtuks olid soe kodu ja külm voodi mind ootamas ning kohver tundis ennast seina ääres päris mugavalt, kuna toas oli laiutamiseks natukene rohkem ruumi kui auto pagasnikus.

Pere on päris fun. Ema on single mom, kellel on 3 täiskasvanut poega ning kes aitab välja ka 4 kasulast. Enamus kasulastest on juba kooli lõpetanud ainult 12 aastane poeg on veel alles. Igaüks teeb oma asja ning tundub, et saavad omavahel läbi päris edukalt. Tundub, et mu Euroopa huumor läheb neile samuti peale, sest et esialgsest plaanist, kus ma saan elada nende juures nädala lõpuni, sai nädala lõpuks valmis plaan, kus ma võin nende juures elada nii kaua kui ma tahan. Üüri ta ei taha ning aeg-ajalt teeb õhtuks isegi süüa. Lasagne oli päris maitsev! :P Ja suurim boonus on see, et õhtuti ootab mind köögilaual segi aetud ruubiku-kuubik.

Kuna nüüd pean tööle mineku peale kulutama jälle vaid 5-10 minutit oma hommikust, siis oli ka nädal selle võrra chillim. Tulemuste poolest tegin oma parima nädala ning istusin laupäeva õhtul 827 peal. Chairman's club korra seljatatud ning nüüd on veel aega seda teha paar korda, enne kui suvi läbi saab. See on täiesti normaalne, mitte midagi imelikku, täiesti tavaline. Väga minu moodi. Ja kuigi Madis oma selle nädala tulemustest väga ei räägi, siis on mul alust arvata, et tõmbasin talle sel nädalal koti pähe. Oli ka viimane aeg. Kaua ta lööb mind oma tulemustega.

Mõned naljakad lood ka.
Istusin ühe perega maas, kellele näitasin lastekaid, kuna neil endal oli algkooli õpilane ja pereema pidas lasteaeda ka. Nagu ikka, tegin kiired jutud ja hakkasin raamatuid näitama. Ema ja isa oli mõlemad sillas seni, kuna hinna ütlesin. Ja kus siis hakkas peale... umbes nii
Nemad: Oh, krt raamatud on ikka sitaks head, aga pole kindel, kas saab neid endale lubada. Praegu rahaga ikka väga kitsas, kuna kool hakkab ja kõik muud asjad ka siin. Lapsed vaja kooli saata ja uued riided ka vaja osta ning kõik muud jutud. Pappi ikka pritsib igaks august välja praegu.
Mina: Noo aga kui teeks mingi maksegraafiku, kas siis oleks vähe lihtsam või?
Nemad: Oh krt ei tea, praegu ikka hull kitsas papiga. aga kui sa nt. oktoobris oleks tulnud, siis kindlalt ostaks ära, sitaks head raamatud ikka, poleks mingit küsimustki.
Mina: Noo aga kui ma laseks teil maksta oktoobris, kas siis oleks diil?
Nemad: Oi noo kui oktoobris saaks, siis kindlalt ostaks, poleks mingit küssi, kahju ainult jah, et sa praegu tulid, praegu ikka pappi pole kuskilt võtta. Peost suhu rohkem elame siin. (Laua peal oli kilekottide viisi uusi riideid mida nad just olid ostnud)
Mina: Noo mis ma võin teha on see, et ma lasen teil maksta oktoobris, aga siis saadan raamatud ka oktoobris. Tundub see mõistlik idee?
Nemad: uuuh.... krt, ma nüüd ei teagi, keeruline värk. Oktoober on nii kaugel veel, äkki juhtub midagi mu naisega. Murrab käeluu nt. ära, mis me siis teeme. Siis ei saa ta ju tööl käia, pappi ei tule sisse, istuks kodus. Elaksime ainult minu palgast ja noo siis on ikka peost-suhu teema... ei jõuaks midagi ekstra osta. Vaja pangalaenu ka maksta ja värki. Ja no kui käeluu murrab, siis ei tea, millal tagasi tööle ka saab ega midagi. Raske ikka niimoodi ette planeerida. Aga kui sa oktoobris tagasi tuleksid, siis oleks pilt selge ja siis ostaks kindlalt ära.
Mina: Noo kuule aga tervita siis oma naist. Ma olen oktoobris juba kodus. Aga tervet suve teile ja loodame, et pereema siis käeluud ei murra tulevikus. Tsau-pakaa

Oleks ma kosmonaut, siis ma oleks kosmoses praegu

Madise repertuaarist ka midagi.

Tüüp istus perega kuskil garaažis matkatoolidel, näitas rampse ja ilm oli ilus. Ema oli suht huvitatud raamatutest, nii et Madis jõudis peaaegu hinnani. Peretütar, kes oli umbes 4 aastane, tunnetas ilmselt, et hind võib olla mõnevõrra rasvasem, kui ema arvanuks, ning püüdis seetõttu ema tähelepanu oma tegevusega. Ema sai vihjest aru ning ütles Madisele, et too hetke ootaks, sest et peretütar tahab vist vetsu minna. Ema joudis peretütre vaevu üles tõsta, kui püksisäärest üks korralik mehe mõõtu julk välja vupsas ning rõõmsalt mööda garaaži põrandat laiali valgus. Vist ei tulnud müüki...

Kuna Helga on meil siin selline vaiksem poiss, siis temalt ei tule sel nädalal ühtkit vahvat juttu.

Selleks korraks ongi siis kõik. Uueks nädalaks on vaim valmis ning kohtume juba järgmisel korral.

Lõpetuseks dialoog ühe Filipiinoga.

M: so did you catch my name already?
F: was it Hector?
M: almost... it was Targo rather with a T than H
M: But as I said I am a college student from Europe, can you guess which country?
F: Um.. is it Australia?
M: ?? You are from Philippines right?
F: yes
M: Ok.

Näeme hiljem!
Olge mõnnad

Suure Maailma Direktor.

Can you repeat it?

Nonii... Veel üks nädal siis selja taga. Nagu teerulliga laseb aeg mööda nädalaid ning vajutab suve iga päevaga ainult lühemaks.  Kreisi shit. 4 nädalat veel minna, kui läheb nii nagu algselt planeeritud. Kui läheb aga paremini kui planeeritud, siis võib juhtuda, et müüme pmst viimaste päevadeni ja kui läheb nii nagu Madis mõtteid mõlgutab, siis võime lennu edasi lükata nädala võrra ning töötada isegi veidi kauem. Eks näis, sinna on veel mõned nädalad aega ja võib-olla on selleks ajaks kopp täitsa ees juba ja tahaks koju sõpradele kaissu tulla võimalikult kiiresti.
Üldiselt võib nädalaga enamvähem vist rahul olla, arvestades seda, et jälle kerkis mingi PR pask üles nädala teises pooles ning inimesed polnud lõpp õnnelikud kui ma nende uksele koputasin. Seekord ei saa väga kedagi süüdistada, sest et oma töö tegi google. Nimelt, kui keegi kirjutab google-isse SWAdvantage, siis on üks esimestest linkidest kohe mingi scam report... Ja kuna inimesed ei viitsi väga süveneda asjasse, et mis või kus ja milleks, siis hakkavad nad kohe Facebookis leelotama, et kõik on halvasti ja mingi hull paanika. Ärge rääkige ja ärge oma peaga mõelge, kui keegi teie uksele koputab. Kui nad aga natukene süveneksid, siis nad saaksid aru, et meil on viimase 3 aasta jooksul olnud üle 1 millioni kliendi ja selle peale on kokku better business bureau lehel umbes 30 complainti. päris väike protsent ma ütleks. Aga noo küll nad siis imestavad, kui septembris kõik mu kliendid ikkagi raamatud saavad. Peavad nende omasid laenama hakkama. :)

Kuna nädala lõpus läksin täitsa uude linna, siis avastasin, et mind ootavad ees ka täiesti uut tüüpi inimesed. Mennonite'id. Vot need on alles omamoodi rahvas. Enamus on kolinud viimase 10 aasta jooksul siia Mehhikost ning räägivad suures osas saksakeelt. Natukene hispaania keelt ning natukene ka inglise keelt. Midagi Amishi ja kodusea ristandi vahepealset kujutavad nad endast. Nad ei sõida küll kaarikuga, aga enamuse unistuseks on pidada oma talu. Lastega nad ei hellita... 5-10 on standard ning usinamatel on ka mõned rohkem. Riietus on meestel selline normal, teksad ja ruuduline triiksärk, vahel ka T-särk aga naised on kõik kenasti kleitides. Ja mitte mingid moodsad linnavurlede omad vaid ikka kenad Väike-Maja-Preerias tüüpi. Pereemadel on kenad mustad rätid peas ja juuksed keskelt lahku kammitud, et näidata, et nad on abielus ning peretütardel on mitte-enam-nii-moodsad kübarad või kaabud, mida nad poole ajast kannavad. Ja haridus... see on veel omaette teema. Sellega nad väga ei uhkusta. Enamus käivad koolis (mis on ka nende enda oma kool, kus pool on saksa keeles ja pool on inglise keelest) umbes 7-8 klassi lõpuni, pärast mida poisid lähevad tööle kellegi teise juurde või hakkavad papsi farmis usinalt töötama ning peretütred on emale abiks söögitegemise ning laste kasvatamise juures. Koolis on neil kaks põhilist asja. Õpivad lugema ja ehitama, naised rohkem kuduma ja kodu hoidma. Ei ole mingit fäänsit teaduse ja looduse tuupimist. Ajalugu väga ka tuubita ning geograafiat pole ammugi vaja. Sestab juhtuski palju taolisi vestlusi nädala teises pooles:

M: I'm a college student from Europe, but can you guess which country?
T: mmm I don't know, Australia?
T: no wait, you said Europe.
M: yep, which country in Europe?
T: you said Europe
M: Yea, but there are 45 different countries.
T: ummm.... Ok, I don't know then
M: Estonia, it's right here, next to Russia, Sweden, Latvia, Finland
M: Have you heard about it?
T: No, I haven't heard about Europe.
M: Ok....

Või siis minu lemmik:

M: I know it might sound like a silly question, but why is your kids education important for you?
T: (sügav mõttepaus ja suur küsimärk keset nägu) Can you repeat it?
M: So why is education important in your family?
T: (Mõte kiilub uuesti kinni ning teadmatus võtab üle kortsud näol) Can you say that again?
M: IS education important in your family?
T: What is that?
M: Education?
T: Yes.
M: Mmmm.... is it important for you that kids go to school and do well there?
T: yea, where else would they learn.
....
M: (kui on väiksed lapsed) So do you already have lot's of books at home for them?
T: No, that's what school is for!
M: Mmmmm.... ok.

või
M: (kui lapsed on vanemad) So do you ever help them with the schoolwork as well?
T: No, that's what the school is for.
M: Mmm.... ok.

Et siis sellised huvitavad inimesed. JA kõige põnevam on veel see, et neile üldse ei meeldi dinosaurused, sest et neid ei ole olemas. Samuti ei meeldi neile raamatud, kus on loomabeebid või kus räägitakse sellest, kust loomabeebid tulevad... Sellistest asjadest nende peres ei räägita. Never.

Vahel on tunne, et peaks ehituspoest läbi käima hoopis ja hakkama tööriistu ukselt-uksele müüma :D

Teine huvitav seiklus oli see, kui istusin mingi perega köögilaua taga ja ajasime hariduse teemal juttu. Pere nagu low income-is ikka, vähemalt 3 last. 17 aastane oli luftikusti, 13 aasatane oli selline enamvähem okei ja 10 aastane oli downi sündroomiga. Muidu selline ok sell, kaapis laua ümber ringi ja proovis ka aru saada, et mis värk on ja mis need raamatud on aga siis kui 10 minutit olin seal juba olnud ja kutt mu päris omaks oli võtnud, arvas ta, et peab seda ka välja näitama ning hüppas mulle ootamatult külge, hakkas kallistama ning kulminatsiooniks otsustas isegi põsemusi teha. Kuna ma ei osanud kuidagi käituda, siis hoidsin ennast tagasi, et põselt tema märga musi mitte ära pühkida... äkki solvan neid veel või midagi. Nii et esimene downi musi on mul nüüd ka käes. What's next!? :D

Tulevane nädal saab olema päris mõnna... Kõige pealt pidin ma täna kolima uude linna, aga kuna väga optioneid ei olnud ja lootsin, et äkki leiab pere kaudu midagi, siis ei hakanud päeval kohale sõitma. Kahjuks aga ei leidnud pere kaudu midagi. Homme pean oma rendiauto ümber vahetama ning seetõttu oleksin muidu pidanud siia kodulinna tagasi sõitma, aga arvasin, et ei hakka topelt tiiru tegema ning ärkan ikkagi kodus ning alustan siit retke uude linna. Tavalise lunchboxi asemel ostsin endale mitmeid erinevaid konserve. Saab huvitav olema :D. Paar esimest päeva töötan veel kuskil karujaanis ning proovin leida optioneid uude linna elamise jaoks, aga kui ei leia, siis tulen paariks õhtuks koju tagasi ja sõidan vähe kauem. Kolmapäeval aga pean endale uues linnas kindlasti elamise leidma ning eks paistab, kuidas see mul õnnestub. Elu on ikka seiklus küll :D

Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka katuse peakohale saaks. Loodan, et läheb valutult, sest et mõnedele pereemadele lähen ma veel peale küll. Sain endale facebooki postkasti sellise kirja ühelt emalt.

Enjoy your day my friend, I just wanted to thank you for the books

oh and to also tell you that you should be modeling

Have a nice day, keep smiling Selle noodi pealt siis tõmbangi selleks nädalaks otsad kokku ja tõmban kerra ära. It's gonna be a great week! Näeme hiljem! NB! Heldur lubas ka järgmisel nädalal üles kirjutada mõne oma naljaka loo, seniks on ta aga ebanaljakas veel.

Welcome to the club mr. President!

Nonii nahhui!

Lõpuks ometi olen siin. Võttis aega 7 suve aga asja sai, need kes veel aru ei saanud, siis räägin presidendi klubi staatusest. Sinna saamiseks peab mean sexy selling machine müüma ühe suve jooksul vähemalt 2x üle 600 ühiku nädalas. Need kes on kauem minu tegemisi jälginud, teavad ilmselt, et nii mõnelgi suvel olen korra ka jala ukse vahele saanud või olnud sellele väga lähedal, aga senini pole õnnestunud seda veel teoks teha. Kuni tänaseni... Üldse oli kuidagi edukas nädal hoolimata kogu pasast.

Või et mis toimus siis?

Noo esiteks olime viimast nädalat ikka seal karupe***s mustikate vahel keset mutionu pidu ja pillerkaart. Tegelikult ei saa midagi väga halba öelda pärast seda, kui Battlefordist välja sain, sest et väikelinnades, kus ma töötasin, nagu Unity ja Cut Knife ja Wilkie olid inimesed juba hoopis sõbralikumad ja väga minimaalselt kohtas pärismaalasi, ehk kohalikke neegreid (kes välimuselt meenutavad pigem küll mehhiklasi, aga las ta jääb). Muidu poleks ehk viga olnudki, kui mingid idikad emad, kellel liiga palju vaba aega kodus istudes käes on, poleks hakanud mingit paanikat tekitama. Nimelt hulkus mingi roosa särgi ja prillidega vend kuskil seal kandis ringi ning tegi hui teab mida... Mina muidugi otsustasin suve alguses endale läbi pimeda juhuse osta Tommy Hilfiger'i roosa polo, mille ma sain päris odava hinnaga kätte. Ise veel mõtlesin, et hea malbe värv, siis emad ei ehmata ära. Kuna roosa särk tõesti töötab emadega, siis kannan seda aeg-ajalt ka päriselt seljas müümise ajal, aga sealt see kõik alguse saigi. Kuna ma müün lasteraamatuid ja küsin aeg-ajalt ka, et kus on järgmine lastega pere, siis mingi imbekas arvas, et ma olen mingi haige vend, kes väidab, et müüb lasteraamatuid, aga tegelikult luurab laste järgi. 2+2 = 18... Niimoodi hakkasidki jutud levima, et mingi pervar käib ringi ja helistage kohe politseisse kui te teda näete ja jookske minema ja pange oma lapsed kohe šeifi ja üldse pange klapid pähe ning ärge enam ajurakke kasutage, sest et see võib kõik halvasti lõppeda. Mis tähendas seda, et esmaspäeval, olles järjekordselt Unity kandis, hakkasid uksed ikka väga suure pauguga kinni lendama ja nii mõnigi ema ässitas oma mehe peaaegu kallale mulle, kuulamata ühtegi mu selgitust... proovisin siis paaril korral julguse kokku võtta ja silmist tuld pritsiva isaga rääkida, lehvitades samal ajal oma permitit, aga ka see katse luhtus ikka korralikult, sest et pereisal oli pärast ema korraldusi automaatselt jagaja asendatud segajaga ning mõtlemisvõime oli jäljetult pildilt kadunud. Hea et peksa ei saanud ma ütlen.

Niisiis tõmbasingi sealt nahhui, endal peas haamerdades: "palju õnne sünnipäevaks!"

Olen hullematki näinud, mõtlesin mina ning tõmbasin sealt nahhui. Sõitisn mingi 60 km eemale, et oleks vähe rahulikum ja alustasin nullist peale. Answer lies behind the next door. Ja nii ongi. leidsin mõned kliendid ja õhtul sõitisin koju nii nagu tavaliselt... ilma pisarateta, soovides endale palju õnne tubli töö eest.

No excuses oli teisipäeva moto ning tõmbasin ennast uuesti käima, sain endale isegi 2 koolidirektorit kliendiks, pole paha, arvan mina... Nii viiski üks asi teiseni kui avastasin ennast laupäeval keset põlde, sest et väikelinnad olid otsa saanud ning farmerid vajavad ka raamatuid. Kuna parasjagu on käimas just see periood, kui kõik pered on puhkusel enne saagikoristusaega, siis hulkusin ikka päris korralikult ringi ja ilma liialdamata sõitsin terve maakonna läbi ning paaril korral kiikasin isegi kõrvalmaakonda. Inimesed olid ikka väga nunnud ning üks pere andis mulle külakostiks isegi karbitäie sushit. Nii ma siis tiksusingi seal, lastes 110-120 ga mööda kruusatied ning kastes oma sushit wasabi sisse ning kugistades seda sama rõõmsalt alla. Lõpetasin päeva 22:30 müügiga ning peas numbreid kokku liites avastasin, et nädala tulemus oli selline:

Parim päev ühikutes 7 suve peale
Parim nädal selle suve jooksul, mis tähendab ,et võitsin ema-auhinna
Parim nädal üldse kogu oma karjääri jooksul.
Nädal üle 600, mis sel suvel õnnestus teist korda, ehk siis lõpuks ka Presidents Club member ametlikult.

Aga mis tunne nüüd on?
Sittagi pole muutunud. Samasugune himu saavutada rohkem on ikka veel mu sees, ilmselt olin oma peas juba ammu President ning see oli pigem ainult vormistamise küsimus. Järgmine mägi mida vallutama lähen on 800 ühiku märk. Tuleb ära! Madis kurjam juba ootab seal ees, las mina proovin siis ka, just nagu laulis Nancy 90'datel.

Aga et mitte ainult minul ei juhtu, siis jagan teiega Tambeti õnnestumisi. Laupäeva õhtul kui koju sõitsin, küsisin Tampsilt, et kas miskit nalja ka sai või, mille peale poisil korra suu kinni jäi ning pärast mõttepausi lausus: "ma ei tea, kas see on naljakas või mitte, aga üks koer pani täna minu peale roopi ja proovis siis sõbralikult mind lakkuma tulla, kui see ei õnnestunud, siis hakkas ta nukralt oma okset sööma, mille peale ema peaaegu oleks roopinud ning jooksis tuppa koristusvahendeid tooma". Minu meelest päris naljakas :D

Ahjaa... kui uude linna läksin tööle, siis lendasin kohe linnavalitsusse letti, et endale kohalikke kaarte muretseda. Kuna tegu on väikeste linnadega, nii 500-1500... siis linnavalitsus ongi ainult üks inimene, kes seal tavaliselt 15 aastat töötanud on ning enam väga entusiastlik pole oma ameti üle.
Lendasin siis sisse, nägu naeratusest pungil, selline normaalne ättitude, et viska või mutile, kes üle leti on, viis või midagi. Proovin siis kohe natukene leveldada ja jutule saada, aga krt ei kanguta ikka kuidagi mutti endaga kaasa.
No jõuan siis lõpuks pointini ja vestlus läheb umbes nii:
M: Noo tegelt oleks mul vaja kohalikku kaarti saada
T: Meil ei ole
M: Mkay, aga et kust neid muidu saada võiks?
T: Meie käest.
M: aga teil ei ole ju.
T: just, meil ei ole praegu neid.
M: aga millal neid tulla võiks.
T: Noo, kui hästi läheb, siis Augusti lõpuks peaks meil juba olemas olema neid küll, võib olla Septembri alguseks.
M: Eee... mismõttes
T: Ah, noo meil said need kaardid otsa ja siis mõtlesime, et vahetame äkki trükkijat, aga pole veel siin kaubale saanud.
M: Aga äkki on kellelgi teisel neid?
T: Me oleme ainukesed, kellel neid on.
M: Aga teil ei ole ju ka.
T: Said õigesti aru, meil ei ole ka neid praegu.

Kurtsin siis natukene oma kurba saatust mutile ja sain ta nii kaugele, et võttis jalad kõhu alt välja ja hakkas sobrama paberihunnikute vahel. Oh mis imet... ja leidiski paar kaarti mulle... küll kasutatud, aga sellegipoolest täiesti kõlblikud mulle. Ja kuna mutile hakkas lõpuks mu naeratus meeldima, siis otsustas, et annab kaardid mulle täiesti tasuta. Winning!

Niipalju siis sellest nädalast.

Uus nädal tuleb uus ja huvitav, sest et kolisime tagasi Edmontoni ning mina hakkan igal hommikul umbes tund aega tööle sõitma, kuna ma olen tagasi Albertas, siis peaks mu iPadil jälle netti jaguma, nii et kes tahavad võivad minuga hommikuti skype-i vahendusel jutustada. :)

Aga et te ikka usuks, et ma päris maal tööl käisin, siis panen mõned pullid pildid ka siia.

Meenutusi Jasperist... väike liikuv udukogu.

http://www.youtube.com/watch?v=UlabLaxl3gA

Aga et mitte olla liiga isekas, siis toon teile kiireid uudiseid ka Austraaliast, sest et just seal on praegu Siim Keskpalu koos Marellega. Kuna neil on vahel liiga igav, siis otsustasid nad endale kallata diisli asemel autosse bensiini. Viimane kahjuks nende vägitükki ovatsiooniga ei tervitanud ning hakkas hoopis turtsuma. Kuna nad ise päris hästi aru ei saanud ,et mis toimus, siis pidi kohalik farmer nad jälle korrale kutsuma, umbes nii: "kullakesed, mis te nüüd nalja teete, kallate siin diisli asemel autosse bensiini... jätke need rumalused ikka Euroopasse!". Aga et jumal on bookman, ka neile, kes raamatumüügikarjääri juba lõpetanud on, siis aitas lähedalasuv pereema neid hea meelega, andes neile tasuta diislik, kanamune ja veel nii mõndagi head paremat, et tibulinnud ikka kenast koju jõuaksid.

Aga sellega tõmbangi selleks korraks siis otsad kokku ja lähen ära multikaid vaatama. Olge siis muhedad!
Mr. President

This is just a checkpoint

Y0 Sägad!

Kirjutan teile siit seitsme mäe ja järve tagant juba mitmendat korda.

Selline pull nädal oli jälle. Töötasin veidi Battlefordis ja teise poole nädalast tõmbasin päris maakate keskele ära. Minu üllatuseks pole siinsed maakad üldsegi nii maakad nagu nad kuskil Texases või Georgias on. Täitsa tavalised inimesed. Käivad tööl ja kasvatavad lapsi ja suvel pakivad iga nädalalõpp oma asjad vagunelamusse ja tõmbavad järve äärde minema. Päris palju on inimesi kuskilt Filipiinidelt, mis on päris äge, sest et neile raamatud meeldivad ning hoolivad laste haridusest ka. Teeb minu töö lihtsamaks, sest nad on alati huvitatud vaatamast, et mis head kraami mul neile pakkuda on. Kuna siin on inimestel tööd ka, siis raha poole figurdab tavaliselt kenasti välja. :)

Tulemuste poolest oli selle suve parim nädal ning tunnen, et varu on veel piisavalt. Poolel teel presidendiks aga tahaks Charimani ka hittida. Everything is possible and Possible is nothing!

Madis laksib Fort McMurrys ka päris kenast. Kuna kartis meid oma tulemustega morjendada, siis tõstis ennast eraldi gruppi nii et me ta tulemusi enam ei näeks :P

Aga väikelinn on mul ikka sitaks tuus kui aus olla. Keset küla on väike õlletehas, nii et õhtuti lööb mõnusa leivaka üles. Suu hakkab automaatselt vett jooksma ja selline tunne on, et viskaks koti nurka, tõmbaks randa ja korgiks õlle lahti. Aga vot nii kõva mees olen, et suudan sellele ei öelda ning lähen järgmiste uste juurde, et lapsi haridusega aidata. Ja haridus on inimestele oluline :)

Käisime täna Helduriga natukene funimas, mõtlesime, et saame äkki kellegi ära räägitud ja saame wakeboardida vms aga kahjuks olid järve peal lained natukene liiga suured ning see päris nii ei õnnestunud. Selle asemel rentisime me endale hoopis kajakid ja käisime nendega sõitmas. Päris mõnus trenn oli, eriti kui veel liita juurde hommikune tunniajane jooks.

Hea inimene nagu ma olen, aitasin pereemal täna e-lugeri korda teha. Kurtis, et facebook ei tööta enam. Pusserdasin seal natukene ja töö sai kiire ning korralik. Natukese aja pärast, kui tagasi kööki imbusin, et endale pizzat teha, oli pereema juba, e-luger käes, koha toolil sisse võtnud ning hoides teises käes luupi, luges usinasti uudiseid oma seinalt. Nii vähe ongi vaja selleks, et suunurgad taeva poole vaataksid.

Aga et te ei arvaks juba, et Kanadas on inimesed igavad ja mitte väga loovad, siis räägin midagi, mida mulle rääkis Heldur, kes kuulis seda ühelt emalt. :P
Nimelt olid mingid sellid pereema väikebussi kallal natukene osavat näputööd teinud. Nagu mikrobussidel tavaks, oli ka sellel külje peal uks, mis libiseb mööda autokülge rennide peal edasi-tagasi, et oleks mugavam bussist sisse-välja käia. Et pereemal oleks natukene lõbusam hommikul, enne kui tööle läheb, siis võtsid kutid rennidelt stopperid ära. Mis tähendab seda, et kui ema suure hurraaga ukse lahti tõmbas, et lapsed autosse kupatada, sõitis uks mööda renni auto küljest minema ning emale jäi kätte vaid ukselink... Päris naljakas minu meelest.

Ja et niisama kuiva lugemist ei oleks, siis annan teile natukene video materjali ka. Jurgis on üks tubli ja töökas üliõpilane, kelle attitude on off the charts! :D

http://www.youtube.com/watch?v=Bz7-UcAIk5A&feature=youtu.be


Uus nädal ootab ees, luban, et annan endast parima ning teen kõik, mis minu võimuses, et oleks parim nädal. Olen juba elevil, sest et hommikuti sõidan tööle umbes tunnikese ning sel ajal on hea kuulata Nancyt ja Code One-i ning mõelda, et kui tagasi Eestisse tulen, siis saab teiega koos midagi funni teha. Olge siis mõnnad ja näeme varsti!

Parimate soovidega
Tängo

This one goes for the independent moms!

Nonii kraed.

Jälle kord on aeg panna uus leht trükimasinasse ning vändata mõned pikemad read sinna peale.

Uskumatu, nüüd on juba 6 nädalat siin Kanadas oldud... pool on läbi ja ainult pool on veel ees. Aeg mehetegusid tegema hakata. Natukene sai juba selle nädala lõpus algust tehtud. Käisin nimelt reedel Martin Kiisküla followmas ja tundub, et mõjus hästi, sest et tegin laupäeval oma senise bookmani karjääri parima päeva. Et poistel fookus paigas püsiks, siis numbritest ei räägi, aga võib natukene rahul olla küll... Kui nüüd samasugust tempot terve ülejäänud suve hoida suudaks, siis oleks päris hea. Võiks lausa rõõmustada. Samas tunnen, et olen ikka veel paremaks suuteline. Patt on tunnistada, aga on tüdrukuid, kes mulle kotti pähe tõmbavad.

Kui mäletate, siis kolisime sel nädalal oma power HQ-st lahku ära. Madis kolis põhja ja meie kuhugi päraperse. Inimesed on ikka veidi teistsugused... päris palju on siin pärismaallasi, neid võib hellitavalt nimetada Kanada Neegriteks. Tööd ei viitsi nad väga teha ning haridusest on ka suht suva. Samas riik annab neile pappi selle eest, et nad olid siin enne eurooplasi ning maksavad usinasti välja neile tehtud moraalset kahju, seega murjanitel on vabadus juua ja lapsi teha. Sellised vahvad sellid on nad. Heldur tõmbas siin ka ennast täitsa okeilt käima ning tundub, et talle istub siin. Ja Madis... Madis sai lõpuks sinna, kus talle ilmselt suurepäraselt sobib... Laksib seal nii korralikult, et lõpetas isegi statsi jagamise ära, et meil mitte motti alla tõmmata. Aga pole hullu, the Competition is on!

Kolisime täna oma kuubikust välja. Päris naljakas lugu tegelt. Heldur leidis laupäeval meile ühe optioni, kes oli täitsa openminded meie hostimisest, kuid laupäeva hommikuks oli saatnud meile meili, et ta mõtles ikka ümber... Nägu, mis õhtul magama minnes oli peeru täis ning süda, mis rõkkas ootusärevusest uue kodu suhtes, olid mõlemad ühtemoodi porri vajutatud, nii et "põnevus" järgnevast kuubikus veedetud nädalast saaks laiutada meie emotsioonide peal. Tegime oma paberimajanduse korda ning mõtlesime, et sitta kah, lendame mammile ukse taha ning vaatame, mis värk on. Pärast paari koputust loivas mammi uksele ning tema Canadian smile oli justkui kannaga pühitud. Sitase molliga vaatas läbi klaasi ning vaikselt pea läbi ukseprao pistes küsis "didn't you guys get my email?!". Olime mõlemad suhteliselt küsiva näoga nagu kaks tarakani ukse taga ning proovisime aru saada, millest ta räägib. Kuna Heldur rohkem lolli nägu teha ei kannatanud, siis küsis ta väriseval häälel, et millest ta räägib. Mutt selgitas siis, et mõtles lihtsalt ümber. Heldur proovis küll aru saada, et mis oli muutunud, aga mammi väitis vaid, et midagi ei muutunud, mõtles vaid ümber.

Kuna mul jooksis juba üle keha hirmujudin, et kas tõesti jääme jälle koduta, siis tundsin, et pean suu lahti tegema ning võtma ohjad enda kätte. Tutvustasin ennast kiirelt, viskasin mammile käppa ning lasin häälepaelad valla, et läbi American smile-i võiksid sõnad tema kõrvadesse seigelda. Tundus, et töötas, sest et pereema otsustas meid tuppa kutsuda. Võtsime elutoas kohad sisse ning lasime laulu neljas ilmakaares valla. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga umbes paar minutit hiljem ütles mutt: "hea küll, te võite minu juures elada". No näed siis. Tuleb olla marurahulik ning aru saada, mis värk on. Tundub, et saime naisega metatasandil ühendust ning umbes 10 minti hiljem oli nii rahulik, et saatis meid üksinda majatuurile ning jäi ise tugitooli edasi lebotama. Elu on ikka seiklus.

Aga tegelt peab ütlema, et mutikese lähemal tundmaõppimisel võib öelda, et ta on ikka täitsa tore inimene.

Mis siis nädala sees veel ägedat juhtus?

Üks mu lemmikumaid lugusid on ilmselt Martini followmisest. Reede õhtupoolikul, kui olime tegemas ühte viimastest sitdownidest, sattusime ühe ema otsa, kes oli teised lapsed peale beebi juba magama pannud ning võttis koos meiega koha sisse köögilaua taga. Rääkisime kippelt, kes me oleme ja miks me oleme ning hakkasime lõbusasti raamatuid näitama. Proovisme isa ka juurde saada, aga kuna viimane töötab öövahetust, siis teda me juurde ei saanudki. Ema oli raamatutest suhteliselt sillas, aga meenutas oma olemuselt preestri naist. Selline vaikne ja alalhoidlik, nagu poleks oma elus kunagi ühtegi otsust ise teinud. Jõudsime siis omadega hinna juurde, kui ema natukene kohmetus... "ah et siis selline hind. Peaks vist ikka isaga arutama" - kokutas ta. Proovisime siis isa juurde saada, aga une tõttu jäi see asi katki. Martin proovisi siis selgitada, et tegelikult ongi emad rohkem need, kes lastele rampse ostavad ja isad väga selle teemaga ei tegele, millega mutt üsna kiirelt nõustus. Natukese aja pärast arvas emagi, et tegelt on vist ikka täitsa okei mõte neid raamatuid osta. Täitsime siis kippelt orderi ära ja kui jutt lõpuks raha juurde jõudis, siis ei osanud ema kohe otsustada, et kuidas maksta. Martin näitas siis talle, et mida teised emad on teinud ja küsis, et kuidas tema tahab maksta, kas kõik koos või jupiti. Arvas, et äkki on hea idee maksta kõik koos suve lõpus, kui raamatud tulevad. Noo Matu selgitas siis, et peab ikka ise raamatud enne välja ostma ja seetõttu emad tavaliselt jagavad summa suve peale ära... Mutt mõtles natuke ja küsis, et kuidas seda jupitada saab. Mispeale Martin näitas, et noo nt. 2 korda 230 või neli korda 115 on täitsa okei, mispeale ema peaaegu varrega peeru laua taga maha pani... Kuna me täpselt aru ei saanud, et mis juhtus, küsisime emalt selgitust. "I thought it's 46 dollars not 460 dollars" - kõlas vastuseks. Ma oleks peaaegu ennast ise seal laua taga täis sittunud. Kas tõesti peab ema 1) rääkima isaga selleks, et kulutada 46 dollarit lasteraamatute peale? 2) Kas ta tõesti arvas, et saab suure seti kõvade kaantega raamatuid 46 dollari eest? Ilmselgelt see ema meilt rampse ei ostnud ning nii me sealt leebet tõmbasimegi.

Minu enda lugu tuleb selle nädala laupäevast. Üks viimaseid sitdowne samuti ning tegu oli täiesti oma kohalike murjanitega. Täiesti uskumatu pere. 4 last, 8a, 6a, 4a, ja 3a. 8 aastane peretütar mängis parasjagu barbiedega ning kammis neil juukseid. Proovisin kiirelt paar sõna vahetada, aga tundus veidi aeglasepoolsem olema. Lõbus tüdruk aga tundus, et jumal planeeris ta ajule ainult siduri ja piduri, et mõte saaks vabalt lennata... mitte väga kiirest. Kuue aastane perepoeg oli reaalselt Michelin'i mehike. Ainult pruunimat tooni. 4a. tüdruk polnud mitte ainult pruunimat tooni vaid pani pruunimat kraami ka keset sitdowni maha ning läks kuhugi riidekappi aelema, nii et ema oma riideid päästma jooksis ja noo see 3a aastane oli üldse mingi rita. Lendas mulle kohe peale ning hakkas käekella ära rebima. Pärast minutilist jauramist tegin mingi nalja, mille peale tal nägu peeretama lõi ning nähtavale ilmusid hambad, mis olid samat värvi ning sama läikega, mis mu käekell... Üldiselt jooksis juhe juba esimese paari minutiga seal kokku, sest et tõesti oli tunne, et terve issanda loomaaed on ühe katuse alla koondatud. Ema oli nagu tavaline pärismaallane... ei saanud suurt midagi aru ning sama rahuliku olemisega nagu jõehobu, hoolimata sellest, et pere pesamuna koguaeg tema otsas ronis. Kuna ema proovis jõnglasi igatepidi maha rahustada, siis käis ta korduvalt toast väljas ning minul läks sitt ikka korralikult keema. Tundsin, et täiega raiskan seal oma aega .Kuna tundsin, et tahan juba täiega sealt nahhui tõmmata, siis küsisin emalt suhteliselt otse, et kas ta tahab üldse neid näha või ma võin tuld tõmmata. Kuna ta väitis, et siiski tahab, siis otsustasin, et jään veel paariks minutiks. Seejärel sadas uksest sisse terve teine pool tema suguvõsast, nii et ilma naljata oli 2 minutit hiljem meid seal samas toas, mis suuruselt oli umbes 10 ruutmeetrit juba üle 10. Kõige naljakam oli kogu selle olukorra juures see, et ülejäänud sellid olid samasugused jõehobud ning lihtsalt vedelesid igaüks oma nurgas ühtkit sõna vahetamata. Tõmbasin siis kiirelt otsad kokku, tehes mingi megalühikese demo ja lendasin hinna juurde. Minu üllatuseks ta hinna peale isegi suuri kulli silmi ei teinud vaid küsis hoopis, et mis need suured raamatud teevad ja palju maksavad. Näitasin siis neid ka kiirelt. Ema oli päris sillas, aga arvas, et mõlemat lubada ei saa. Seetõttu ostis vaid lastekad. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Ulme!

Selleks korraks vist kopp kirjutamisest ees. Kuna jälle kolitud sai, siis pole ka aega üleliia palju, kuid panen siia eelmisel nädalal viimasest majast välja tulles tehtud pildi. 

Olge siis mõnnad ja nautige topelt vikerkaart.

Targo

Lõpetuseks küsin, mida teha ID kaardiga parasjagu siis kui ei müü?

In the middle of ...

Noo nii nahhuiii!

Sel korral kirjutan siis täiesti pärapersest. Juhtus siis sedasi, et sel nädalal kolisime Helduriga kahekesi 4 tundi ida suunas North Battlefordi ja Madis jätkas üksinda teekonda 5 tundi põhja suunas Fort McMurrysse...

Ei, me ei läinud Frodo kombel oma sõrmuseid põletama, vaid läksime paremate jahimaade poole. Madise kolimine oli planeeritud, aga juhtus sedasi, et usin Helga oli oma idaeurooplase aktsendiga natukene liiga aktiivne mõnede emadega ning seetõttu otsustasid nad helistada companysse sisse ja kurta oma raske elu üle, kuidas ikka ajab hirmu nahka, kui mingi aktsendiga tüüp küsib laste kohta ja sõidab jalgrattaga majade vahel ringi. Et asi hullemaks ei läheks, otsustasime, et anname natukene Helga territooriumile puhkust ning laseme pereemadel natukene harjuda selle mõttega, et mitte ainult neegrid ei sõida rattaga, vaid ka valged inimesed ning teevad seda täiesti oma vabast tahtest.

Kui teekonda North Battlefordi poole alustades oli nägu peeru täis, sest et raadiost üürgas 90 parimaid hitte Nancy ja Code One esituses, siis kohale jõudes vajusid suunurgad  grammikese emakesele maale lähemale. iPadil oli kadunud netiühendus, meil ei olnud väga aimu, kus kurat poed ja söögikohad asuvad ning kuhu me ööseks oma tagumikud  maha saame toetada. Lõpuks leidisme Walmarti koos McDonaldsi ja internetiga ning saime alustada googeldamist. Otsisime kuulutuste järgi endale ööbimiseks kohtasid, kuid inimesed polnud väga altid telefoni haarama ning hinnad olid samuti omajagu krõbedad, mis aitas veidi ehk telefoniarvet kokku hoidma, sest et helistama nad küll ei kutsunud. Saime pikka vinna peale ühendust mingi hiina mutikesega, kes suutis meile pakkuda enamvähem sobivat hinda ning aadressi järgi päris okeid asukohta... Main street, mis nime järgi ka vähe nürimale pliiatsile võiks vihjata, et tegu on linna kesktänavaga... kahjuks unustas mutike mainida, et linna nimi pole mitte North Battleford, vaid Denhole. Pärast väikest arutelu ning variantide nappuse tõttu otsustasime siiski kohale sõita ning vaadata, mis värk on. Meie üllatuseks tuli välja, et 20 minuti tee kaugusel asuv linnake omab peale Main tänava veel 1st streeti ja see ongi kõik. Linna keskpaigaks ongi pmst see maja, kus me ööbime.
Nimetagem siiski asju õigete nimedega... mitte maja, vaid rohkem nagu soojak... ja mitte nagu rohkem vaid pigem täpselt nagu soojak. Vaatasime siis paari soojakut ning suutsime hinna kaubelda 250 dollari pealt nädalas 180 dollarile nädalas ning kolisime suure hurraaga soojakusse sisse. Et kuut vähe elavam välja näeks, siis käisime kippelt Walmartis ning tõime endale mõned riidepuud ja ühe täispuhutava voodi. Võiks öelda, et tunne on nagu kodus... kui ma oleks ehitusmees. Samas Heldur ei kobise üldse, vaid ütleks, et tal on isegi väike muie näol, sest et tema jutu järgi meenutab see koht talle lastelaagreid, kus ta kunagi käis. Vaene Heldur, pole ime, et tal on nüüd madalad standardid elukoha suhtes. Samas ega väga kobiseda ei saa, sest et olles linnast läbi sõitnud ja näinud paari kolme teist maja, võib öelda, et meie oma on üks uhkemaid. Sama mutike peab üleval ka kohalikku baari, aga seal ulgus parasjagu preeria tuul koos kreveti lõhnaga, aga kes teab, äkki läheb siiski täna ka peoks seal.

Nädala sööki ostes sain muidugi veel ühe üllatuse osaliseks. Nimelt ei ole selles walmartis mitte ühtegi värsket asja... ei õunu, ei banaane ega ka liha ning korralikku juustu. Pidin kiirelt asjad ümber mängima, sest et Walmart pole mitte 24/7 lahti vaid ainult kella 22 ni ning seetõttu jõudsin meeltesegaduses riiulitelt vaid ekstra portsioni konserve haarata, et käruga viimase lahtioleva kassani jõuda. Aga tehtud sain.

Nädalast nii palju, et käisin Maretit followmas. Päris äge päev oli. Maret teeb seda tööd ikka super hästi. Suudab inimestega olla marurahulik ning aitab neil rahulikult läbi mõelda, et nad ikka tahavad neid raamatuid osta, mitte EI öelda. Näitasime päeva jooksul vist 13 le perele raamatuid ning 10 nendest ostsid. Pole paha peaks mainima. Kuigi töötasime suht suvalist väikelinna, kus idee poolest enamus peaks olema redneckid, siis midagi väga naljakat ei juhtunud, aga ühe loo korjasin sealt üles küll... Nimelt juba esimese pere juures oli tegu üksikemaga, kellel oli endal 1 laps ning kes hoidis enda juures kahte teist last veel. Muidu sellised rahulikud sellid, aga kohe kui me Maretiga saime maha istutud, hakkas esinemine peale. Et näida veidi intelligentsemad, haaras üks 5 aastane murjan maast linnainimese kombel golfikepi ning hakkas liigutusi imiteerima. Muidu poleks ehk väga naljakas ehk olnudki, kui ta poleks pallina kasutanud kõige väiksema selli, kes oli umebes pooleteise aastane, pead. Nalja kui palju, kuniks käis väike tutakas pikku pead ära ning pill oligi lahti. Üllatuseks oli ainult ema reageering... "oh don't worry, it happens all the time!"

Kui teisipäeval tagasi enda piirkonda sõitsin, siis võtsin Chris Uibopuu ka kaasa, sest et tal oli vaja auto ümber vahetada, aga see kujunes pigem veaks kui heaks. Miks? Sest et tuli välja, et Chris unustas võtta kaasa oma õiged pangakaardid ning seetõttu möllasin temaga pool päeva, et ta lõpuks endale auto saaks renditud ning koduteed alustatud.

Minu selle nädala parim saavutus oli ilmselt laupäeval, kui uksele tuli mingi väike põnn, nii umbes nelja aastane. Muidu tore sell, aga ei suutnud kuidagi oma ema uksele kutsuda. Pärast ma-ei-tea-mitmendat-korda kui sell oli jälle kutsumas käinud, tuli kutt tagasi käeraudade ning püstoliga. Kuna mul kottigi muud teha polnud, siis mõtlesin, et esitan väikemehele väljakutse. Küsisin siis ilusti, et mis ta arvab, kas ta suudab endal käed ise raudu panna. Rumaluke arvas alguses suhteliselt enesekindlalt, et ta ei saa sellega hakkama, aga kuna ma olen seda tööd tehes aastatega õppinud inimesi motiveerima, siis avastas ta paar minutit hiljem, et ta saab sellega hakkama küll... "aga, oot, kuidas ma need nüüd lahti saan?" - kõlas järgmise küsimusena. Selle aja peale tuli aga lõpuks pereisa uksele, kes ütles, et ta pole ikka väga huvitunud minuga rääkimisest sel varasel hommikutunnil... sitta kah, mõtlesin mina ning olin tänulik, et pereisa lapse käeraudadest päästmise enda peale võttis. :D

Rohkem vist täna kirjutada ei jõuagi. Tõmbame Helduriga sleep-i ära ning teeme ühe hullu nädala. Walmartis kohatud inimeste põhjal julgen arvata, et sel nädalal võiks päris korralikke maakate lugusid saada kuulda. Aga eks paistab, oleme siiski ju Kanadas, mitte USAs, kus ainult riigivõlg on suuremas miinuses kui inimeste IQ.

Lõpetuseks küsin, mida vastata, kui inimene ütleb: "I'm the one who is supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton:"
.... "You have the wrong address!"


Olge siis mõnnad ning pange ise ka täiega. Tuleb hea nädal!
Suure Maailma Direktor

Jump around!

Ei no johhaidii...

Sel korral kirjutan blogi hoopis teisiti kui tavaliselt. Tsiteerides klassikuid, ehk Märt Kaske, "tipin" sellel korral jutud hoopis iPadi peal siia netiavarustesse. Ja mitte üldsegi oma kodust vaid hoopis 5 tundi loode suunas, Mareti ja Chrissi HQst. Lebotan siin hilisel tunnil veel diivanil ja vahin laua peal lesivat läpakat, mis wifi parooli puudumise tõttu täiesti kasutult ainult elektrit tarbib.

Niisiis. Neljas nädal veeres just unustuste hõlma ja sellega koos ka kõik muud nädala head ja vead. Tulemus oli sama mis eelmisel, kuigi sai oluliselt rohkem piirkonnas ringi hypatud. Minu standardite järgi piisavalt halb, et tulla Maretit followma ning uusi mõtteid nädalaks saada. Ma arvan, et meil tuleb päris huvitav päev. Aga ega see tema followma saamine nii lihne polegi. Pidin selle ikka välja teenima, tegin umbes tund poolteist kokku massaaži neile just ning loodan, et homme pääsen ilma. Kuigi vorm on päris okei, siis võttis päris võhmale. Teen siin iga päev kätekõverdusi ja kõhulihaseid ja värki... Ikka üks rohkem igal päeval, et olla eelmise päeva iseendast natukene parem versioon. Olen juba umbes 5 kilo kaalust kaotanud ning tundub, et kui nii edasi läheb, siis võin sygisel pesumodelliks hakata.

Miks pesumodelliks, mitte tavaliseks? Seda sellepärst, et sel nädalal olin lõunapausi ajal nii õhinal, et hammustasin raksti kahvlisse nii, et esihambast killu välja lõi. Õnneks midagi väga hullu polnud, tundub, et lähen pereemadele sellegipoolest päris kenasti peale.

Peale selle oli vist suhteliselt rahulik nädal. Käisin päris vaeseid ka kollitamas oma raamatutega... Kuulsin ikka lugusid sellest, et neil on juba raamat ja raamatukogu, aga mida pole, on raha. Kiidan vähemalt selle eest, et need vaesed Bermuda ja Hiina ja Portugali ja Ukraina ja Vietnami ning India elanikud vähemalt nii palju olid inglise keelt omandanud, et seda mulle öelda. Ma usun, et nii mõnelegi teisele meeldiks selles piirkonnas töötamine, sest et keskmine korter lõhnab nagu mereandide restoran. Ma ise olen kahjuks rohkem liha fänn. Sellepärast ilmselt nendega alati ära ei connectigi... Võib olla ka sellepärast, et mul on ouliselt rohkem raamatuid kui neil ja neile ei meeldi, et ma sellega nende ukse taga uhkustamas käin. Sellest hoolimata plaanin seda ka sel nädalal teha.

Avastasin täna sõites tahavaate peeglisse vaadates, et ma ilmselt ei fokusseeri piisavalt oma välimusele, sest et olen vähemalt viimased paar nädalat käinud ringi nii,  et yks bakenbard on teisest umbes cm jagu pikem. Normal biit.

Muuseas... Tegin endale telefoni nr ka, 780-240-2639 ja kodune aadress peaks olema 36 Haythorne crescent, sherwood park, alberta, T8A3Z8, nii et võite mulle kirjutada ja joonistada. Helistamisega on nii ja naa, aga skype'is meeldib mulle küll teiega rääkida, nii et kes on huvitatud, addigu mind saigokutt nime järgi.

Üks naljakas lugu veel. Laupäeva hommikul ärkasime üles, kuid majas puudus vool. Võtsime pimedas külma dušši ja panime padavai kodust minema. Kui hommikusöögi kohta jõudsime, siis tuli välja, et tervel linnaosal on elekter puudu ning seal me hommikust süüa ei saa. Samal ajal toksis heldur aga umbes neljateiskümnendat korda parooli garaaži ukse juures kiipi, mõistmata, miks see ei avane... Poolel teel koju tagasi aga meie teed ristusid. Jätsime ratta kodu juurde ning asusime mööda linna kruiisima, et leida endale hommikusöögikoht, mis polnudki nii lihtne, kuna oli siiski laupäev ning enamus kohad olid kinni. Õnneks saime uhes kiirsöögirestoranis kõhud õitsele pugida ning hammer saturday võis alata.

Kuna kell on palju ja rohkem meelde ei tule nädala tippsündmusi, siis tõmban ära kotile, et ärgata homme juba parema inimesena.

Näeme varsti!

Suure Maailma Direktor

Focus, focus, focus, said already Stalin (using different words)!

Nonii kutid!

Kolm nädalat on nüüd selja taga ja maha on jäänud juba päris korralik hulk raamatuid. See ei anna aga põhjust rõõmustamiseks, sest et pikk maa on veel minna ning tuleval nädalal on vaja astuda suur samm edasi, et olla konkurentsis nii mõnegi teise raamatumüügiguruga minu ümber.

Tundub, et kanadalastele lähen ma veidi paremini peale, kui ma eelmisel aastal Georgias olles ameeriklastele peale läksin. Mitte keegi pole mulle veel kordagi politseid kutsunud, mis on alati hea märk ning keegi pole sellega isegi mitte ähvardanud. Ainult 1 inimene on vist minu peale karjunud kogu selle aja jooksul, aga teda ma ei arvesta, kuna tal polnud katuse all kõik vist päris korras.

Nagu te olete aru saanud, siis ma töötan veidi vaesemas piirkonnas ning nagu tavaks, kipub siin kandis olema rohkem "huvitavaid" inimesi, kui rikkamas.

Mõned näited:
(uksele tuli vanaema)
M: I guess I might have to apologize, because I might be in the wrong place. I am a college student from Europe and I am supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton.
T: You are from Europe? Yeah, I guess you are in a wrong place.

M: I am a college student from Europe, sorry for my big accent
T: Don't worry, you are fine.
M: I am supposed...
T: What?
M: I am supposed to see all the parents and ...
T: Can you repeat that?
M: I have to see all the parent and teachers ...
T: You have an accent, I can't understand you

(uksele tuleb peretütar)
M: You must be the daughter of the house?
T: no
M: Are you the mother of the house?
T: No
M: Are you the father of the house?
T: No, I am the daughter.
M: I see...

Aga üldiselt väga lambikaid inimesi siin siiski pole. Saavad üldjuhul aru, mis toimub ja miks ma mida teen. Pole veel pidanud kellegi peal kasutama oma vana head:

It's just like one mom said, "House with an empty garage is like a dog with three legs" and if you think about it, it really makes sense... I really thank you for your time, but I have to go and see the next family now.

Aga miks siiski Focus selle nädala eesmärgiks saab olema? Seda just sellepärast, et kui ma 100% fokusseeritud olen, siis on 100% tõenäosus, et mu fookus on paigas. Ja kui fookus on paigas, siis ma saavutan selle, mida ma teha plaanin. Võib öelda, et eesmärgiks on panna silmaklapid pähe ning töötada oma piirkonda nii, et pole ühtkit vabandust nädala lõpuks, miks ma ei saavutanud iseenda seatud eesmärki.

Mul on õnneks selles vallas päris head eeskujud olemas. Heldur on meil nt. nii fokusseeritud, et neljapäeval kui ta oma piirkonda töötas ja maju kaardile märkis, siis ta sõitis AINSALE autole, mis oli tänavaserva pargitud, oma rattaga otsa. Aga selle asemel, et oma muhkude üle kurta, fokusseeris ta ennast sündmuskohalt edasi järgmise ukse taha ning müüs pereemale mõned raamatud.

Teine hea näide tema fookuse tugevusest. Reedel istus ta ühe pereemaga suures toas laua taga ning arutles hariduse olulisuse üle ning näitas oma raamatuid. Samal ajal seisis peretütar, kes oli umbes 3 aastane laua kõrval koos hobuse mõõtu koeraga ning sõi oma müslibatooni. või vähemalt üritas seda teha... üritus on aga luhta läinud katse... samal ajal kui põnn üritas ning nuttis, tegi koer korraliku soorituse ning pistis peretütre batoonikese ilma probleemideta, väikeste apsude haaval, pintslisse. Peretütar proovis küll pilli ja pisaratega ema tähelepanu saada, aga kuna ta oli Hjelduriga rääkimisele fokusseeritud, siis jäi tal kogu see trall nägemata.

Käisime sel pühapäeval Jasperis ning saime teistega kokku. (Mareti, Triinu, Grete ja Chrissiga)

Päris fun oli, sest et Jasper on ikka sigailus... Suured mäes, mis lainetavad üle silmapiiri, lastes väiksematel ning suurematel ojadel ja jõgedel üle enda selja voolata järvedesse, kus on kristallselge vesi. Vaatasime paari ägedat koske ning tegime mõned pildid ja videod ning päeva naelaks olid kalju pealt vettehüpped...

http://youtu.be/K5-7pIzN3pk
http://youtu.be/-FbhTk9QdUY

Kui mõni äge lugu nädalast veel meelde tuleb, siis proovin selle paari esimese päeva jooksul ka üles visata. Seniks aga olge nummid!

Suure Maailma Direktor

Botased kuluvad...

Y0 y0 y0 raffas! Siin on DJ Targo Holsting, T-A-R-G-O H-O-O-O-L-S-T-I-N-G!!!

Et olla natukene noortepärasem, siis küsin, Miz Toimps?

Üldiselt on see nädal päris kiirelt mööda vuhisenud. Kuigi käimas on alles/juba teine nädal, siis elu on vajunud päris kiirelt oma igapäevasesse rütmi... 5:59 üles, külm dušš, kiirelt külmikust lunch box (kui meeles on) ja 6:12 majast välja. Autoga söögikohta, 6:45 on toit laual ja ilusad kollased munad kõditavad kõhtu ning puhtalt juba toidu aurude pealt on tunda, kuidas energialaeg on päris korralik. 7:15 tõmbame hommikusöögi koha ees ennast käima, kuigi tundub, et selle koha pealt vaatavad Kanadalased meid veidi imelikumalt kui seda Ameeriklased tegid, ning panemegi erinevates suunades tööle minema.

Päevad lähevad ikka päris kiiresti ning kuna Kanadalased on vähe mõistlikumad inimesed kui USAkad, siis niipalju naljakaid lugusid ka ei juhtu, hoolimata sellest, et ma müün praegu pigem vaesemas piirkonnas, kui rikkamas. Isegi vaesed inimesed saavad asjadest natukene aru.

Nädala tulemusega ise veel päris rahul ei ole, aga samas kõige sitem algus ka pole olnud, teel presidendi klubi poole ikkagi naeratus näos ja botased kuluvad edevalt... kui nii palju ei sajaks, siis ilmselt pritsiks vahest leekegi välja.

Ilm on siis seni olnud ikka päris imelik. Sadanud on iga päev ja ilm muutub iga tunni tagant. Hommik algab umbes 10 kraadi juures, siis tõuseb temperatuur 20 kraadini, natukene paistab päikest, siis tulevad mingid kollid pilved, mis pillavad ennast minu peale umbes tund või kaks ja kaovad siis sootuks. Ja kui pilvi parasjagu pole, siis passib Päike taevas kui mölakas ja rõõmustab selle üle, et kuu istub varjus.

Kuna iga suvi kipub olema ikka erinev ning üllatama millegi uuega, hoolimata sellest, et mul on käimas juba 7. suvi, siis selle aasta üks huvitavamaid kogemusi oli juba nädala alguses ära.

Jõudsin teisipäeval teistest enne koju ning tippisin oma statistikat arvutisse, kui kuulsin, et teiselt poolt seina hakkas kostuma huvitavaid häälitsusi, mis ajapikku läksid aina tugevamaks ja tugevamaks ning istutasid pähe igasuguseid "fantastilisi" pilte. Peale seda ei vaata ma oma selle aastast pereema ja -iga enam kunagi samamoodi.

Aga et Kanadalastele mitte liiga palju krediiti anda, siis ühest jobust pean korra rääkima küll. Nimelt koputasin reede hommikul ühe tüübi uksele, kes kohe algusest peale hakkas minuga võitlema, et ta ei taha midagi näha ja eriti rääkida ka ei viitsi. Pika maadluse peale sain ma ta ikka kotist välja rebitud raamatuid vaatama ning selle peale tundus vana murduvat. Sitaks head raamatud siiski. Rahustasin ta siis maha, et ta ei pea midagi ostma kui ta ei taha, sest et ma olen väga IIZI mees. Saimegi lõpuks kokkuleppele, et tulen õhtul hilja läbi ning näitan talle rampse. Õhtul hilja seetõttu, et ta on üksikisa ja siis on lapsed juba voodis, vähe kergem keskenduda. Tegin oma päeva ära ja swingisin ennast õhtuks tema ukse taha. Pärast paari koputust ilmuski mees uksele kuid selle asemel, et öelda, "come on in!" hakkas ta ohkima, et krt ikka vist ei ole mõtet vaadata neid rampse, sest et ta rääkis eile just oma eksnaisega ning too ütles, et neil on juba piisavalt raamatuid. Arvasin alguses, et ta ajas midagi sassi, sest olin temaga rääkinud sama päeva hommikul, mitte juba eile, kuid vana raius oma asja ikka edasi. Sitt vale või nii... :P

Aga nagu vanasõna ütleb, kui endal ei juhtu, siis kellelgi teisel ikka juhtub.

Nt. üks FY kuskil USAs ei olnud ennast ööseks koju suutnud vedada... Kõik olid mures ja värki, aga kui tüüp järgmisel päeval kuskilt kivi alt välja puges ja selgitusi jagas, siis tulemus oli umbes selline...
"Ma hakkasin õhtul koju tulema, aga eksisin ära ja ei leidnud enam kodus üles. Õnneks leidsin ringi sõites ühe puu alt madratsi ning arvasin, et kuna kell on liiga palju, siis otsustasin seal öö veeta."

Aga palju nunnum oli üks teine FY, kes pidi keset päeva minema karujahile ning kuna teise inimese kodus ei ole ilus selliseid asju seemneks WC potti kasvama panna, siis otsustas ta abi paluda sellelt, kes meid loonud on... ehk siis läks ta kirikusse. Karu tapetud ja näitajad jälle normis, sammus ta peldiku uste vahel välja nagu uus mees, pattudest vaba, kuid leidis eest ainult tühja kiriku. Tuli välja, et samal ajal kui tema oli karuga maadelnud, olid kirikus kõik tegevused läbi saanud ning inimesed majast välja läinud, jättes vaese mehe kirikusse terveks päevaks luku taha. :D

Ja et Madist ka mainida, siis pean ütlema, et tüüp on leidnud müümisel järgmise leveli ning võtnud kuulda Villu Parvetit, kes on legend tänu lausele "mis on müügimehe parim sõber? - e-mail! Aga ma küsin, miks te siis seda ei kasuta, see on ju nii lihtne, võtab sul ainult 5-10 sekundit!"

Madis kasutab! Reede õhtul kirjutas talle koduteel olles üks pere umbes nii: "Hey Madis! Meie oleme see pere, kellega sa eile koos maha istusid ja kes ei suutnud ostustada, kas osta sult raamatuid või mitte. Me otsustasime nüüd ära, et me ikka tahaks ka neid raamatuid sult tellida. Tule meie juurest läbi homme!"

And I was still like WTF!? Aga tegelt on mul hea meel... Poiss teeb tublit tööd.

JA tegelt tahaksingi tervitada siinkohal Helduri vanemaid ka, kelle kõrval ma igal öösel uinun. Kutt on hästi kasvatatud, ei poe öösel kaissu ega midagi, nii et täitsa hetero tunne on.

Aga ok, tõmban otsad kokku ja hakkan juba järgmise nädala peale mõtlema.
It's gonna be awesome!

Targo

This community doesn't tolerate...

Nonii, algab jälle iganädalane väljaanne "Kaelakee Hääl" ehk kuidas on elu teisel pool sood...

Jäin ka tänavu esimese väljaandega veidi hilja peale, aga kuna see on juba traditsiooniks saamas, siis ilmselt on vanemad lugejad sellega osanud arvestada ning pikka viha ei pea. Nagu ikka, uute lugejate arvamusest on pohhui, kuna minu jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.

Kui ma tavaliselt olen kirjutanud juba murelikust või õhinast pungil olevast õhkkonnast, mis juba Eestis valitses, siis sel korral ma sellest ei viitsi kirjutada. Õhkkond oli kergelt vinene, kuna käisin Priit Priimäega viimasel õhtul veel Gini joomas ja eesti sääski toitmas.

Sel korral polnud vaja seiklusi kaugelt otsida. Need juhtusid juba Lätis, kuna Lätist algas meie lennureis. Et ennast kohe alguses kiita, siis pean mainima, et olime Helduri (edaspidi Helga) ja Madisega (edaspidi Madis) mitu tundi varem kohal lennujaamas. Põksusime mõnusalt toolidel ja toksisime jalgadega vastu seljatugesid. Sama tegid ilmselt ka lennuki tehnikud, kuna 30 minutit enne lendu saime teada, et nad vist ei viitsi ikka lennukit valmis seada ning lend seetõttu tühistati. Problem solverid nagu me oleme, võtsime kohe härjal sarvist kinni ning hakkasime otsast purema. Kuna me piisavalt kiiresti reageerida suutsime, siis olime Airbalticu järjekorras esimesed kaeblejad ning saime kohe löögile, sest et järgmine lend pidi Warsavist edasi minema kohe pärast maandumist. Kuna meie naeratused olid piisavalt suured, siis olid ka teenindajad väga abivalmid. Saime juhised pagasi ära toomiseks ning panime Helgaga tuhatnelja teele. Pagasi saime kenasti kätte, aga raskusi tekkis lennujaama sisse tagasi saamisega, sest et jätsime passid Madise kätte, et ta saaks meile uued piletid vormistada.
Leidsime veidi aja pärast AirBalticu teise kontori üles, mis oli lennujaama sissepääsu juures, aga nemad väga sõbralikud ei olnud. Korrutasid ainult, et ega me nagunii ei jõua enam lennuki peal ja kõik on hukas. Proovisime hea ja proovisime halvaga, aga jutule nendega ei saanudki. Lõpuks jätsime kohvrid nende leti juurde ja tõmbasime ise tuld, kuna Madis helistas seest, et piletid on olemas ja 4 minuti pärast läheb lennuk.

Ma ausalt öeldes ise ka ei usu, et me peale jõudsime, sest et väravate juures hakkas mingi murjam meiega ohkima, et ta ei saa meid läbi lasta, kui meil passe pole ja üldse kõik on halvasti. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli mott päris maas tol hetkel, aga kuskil läbi udu hakkasid kuklas kirikukellad lööma, pilvede vahelt paistis valgus meie peale ning tunneli lõpust tuli nähtavale Madis, hoides käes meie passe ning kiirustades meie poole. Seepeale malbus ka murjan ning lasi meil oma teed minna. Hüppasime kiiresti lennuki peale ja olimegi stardiks valmis. Tubli nagu ma olen, istusin ilusti oma koha peale, aga kuna lennuk oli pooltühi, siis kutsus Madis mind enda juurde. Hakkasime juba nalja tegema, et kõik asjad lõppevad ikka ja alati meiega hästi, kui tuli meelde küsida, et kas mu käsipagas, mida ta AirBalticu leti juures valvama pidi, sai ikka peale. Saades väikese mõttepausi peale eitava vastuse, panin ma lennukist uuesti 9 emaahvi kiirusel tuld, et päästa oma ainke vara, mis mulle lennujaama poolt veel jäetud oli.
Vedas, et kätte sain ning lennukisse tagasi lasti. Tossud olid seevastu aga jooksmisest veel soojad. Pingelanguse tõttu oli uni aga magus.
Umbes 36 tundi hiljem tulime me lennukilt maha Edmontonis, mis on mulle koduks nüüd järgnevad kolm kuud. Emotsioonid olid põhjas, kuna saime ilma igasuguste probleemideta väravatest läbi. Ja oleks ilmselt jätkanud samade emotsioonidega, kui Eestist meelde jäänud 25 kraadi asemel poleks meid tervitanud 5 kraadi ja vihm. Muidu ju tore, aga vähe külm, eriti veel siis, kui pole pagasit kaasas.

Muidu on vist suhteliselt okeilt läinud. Ilm on selline sitane olnud nädal otsa. Igasuguseid asju on taevast alla sadanud, kaasa arvatud ka poole ping-pongi palli suuruseid raheterasid. Aga see pole väga seganud, kuna kannan neli kihti riideid seljas koguaeg.

Ja kuna täna väga aega enam kirjutada ei ole, siis tõmban otsad kokku sellega, et kirjeldan enda piirkonda paari sõnaga.

Muidu täitsa kena linnaosa, majad on väikesed ja nunnud, palju vanureid ja natukene ka lastega peresid. Inimestel tööd on ja elavad vaikselt oma elu. Veider on ainult see, et inimesed tihtipeale ütlesid mulle, et ma töötan ghettos. Ma ei saanud üldse aru miks, sest et olen oma 6 suve jooksul töötanud palju hullemates urgastes, aga umbes kolmapäeval hakkas koitma, kui ma koduteel panin ühel tänavanurgal tähele silti mis nägi välja selline.

Aga ok, tõmban otsad kokku ja lähen magama ära. Järgmine nädal jagan äkki juba lugusid, kuidas keegi downpaymenti natuuras maksab. :D

Olge mõnnad!