Nonii kraed.
Jälle kord on aeg panna uus leht trükimasinasse ning vändata mõned pikemad read sinna peale.
Uskumatu, nüüd on juba 6 nädalat siin Kanadas oldud... pool on läbi ja ainult pool on veel ees. Aeg mehetegusid tegema hakata. Natukene sai juba selle nädala lõpus algust tehtud. Käisin nimelt reedel Martin Kiisküla followmas ja tundub, et mõjus hästi, sest et tegin laupäeval oma senise bookmani karjääri parima päeva. Et poistel fookus paigas püsiks, siis numbritest ei räägi, aga võib natukene rahul olla küll... Kui nüüd samasugust tempot terve ülejäänud suve hoida suudaks, siis oleks päris hea. Võiks lausa rõõmustada. Samas tunnen, et olen ikka veel paremaks suuteline. Patt on tunnistada, aga on tüdrukuid, kes mulle kotti pähe tõmbavad.
Kui mäletate, siis kolisime sel nädalal oma power HQ-st lahku ära. Madis kolis põhja ja meie kuhugi päraperse. Inimesed on ikka veidi teistsugused... päris palju on siin pärismaallasi, neid võib hellitavalt nimetada Kanada Neegriteks. Tööd ei viitsi nad väga teha ning haridusest on ka suht suva. Samas riik annab neile pappi selle eest, et nad olid siin enne eurooplasi ning maksavad usinasti välja neile tehtud moraalset kahju, seega murjanitel on vabadus juua ja lapsi teha. Sellised vahvad sellid on nad. Heldur tõmbas siin ka ennast täitsa okeilt käima ning tundub, et talle istub siin. Ja Madis... Madis sai lõpuks sinna, kus talle ilmselt suurepäraselt sobib... Laksib seal nii korralikult, et lõpetas isegi statsi jagamise ära, et meil mitte motti alla tõmmata. Aga pole hullu, the Competition is on!
Kolisime täna oma kuubikust välja. Päris naljakas lugu tegelt. Heldur leidis laupäeval meile ühe optioni, kes oli täitsa openminded meie hostimisest, kuid laupäeva hommikuks oli saatnud meile meili, et ta mõtles ikka ümber... Nägu, mis õhtul magama minnes oli peeru täis ning süda, mis rõkkas ootusärevusest uue kodu suhtes, olid mõlemad ühtemoodi porri vajutatud, nii et "põnevus" järgnevast kuubikus veedetud nädalast saaks laiutada meie emotsioonide peal. Tegime oma paberimajanduse korda ning mõtlesime, et sitta kah, lendame mammile ukse taha ning vaatame, mis värk on. Pärast paari koputust loivas mammi uksele ning tema Canadian smile oli justkui kannaga pühitud. Sitase molliga vaatas läbi klaasi ning vaikselt pea läbi ukseprao pistes küsis "didn't you guys get my email?!". Olime mõlemad suhteliselt küsiva näoga nagu kaks tarakani ukse taga ning proovisime aru saada, millest ta räägib. Kuna Heldur rohkem lolli nägu teha ei kannatanud, siis küsis ta väriseval häälel, et millest ta räägib. Mutt selgitas siis, et mõtles lihtsalt ümber. Heldur proovis küll aru saada, et mis oli muutunud, aga mammi väitis vaid, et midagi ei muutunud, mõtles vaid ümber.
Kuna mul jooksis juba üle keha hirmujudin, et kas tõesti jääme jälle koduta, siis tundsin, et pean suu lahti tegema ning võtma ohjad enda kätte. Tutvustasin ennast kiirelt, viskasin mammile käppa ning lasin häälepaelad valla, et läbi American smile-i võiksid sõnad tema kõrvadesse seigelda. Tundus, et töötas, sest et pereema otsustas meid tuppa kutsuda. Võtsime elutoas kohad sisse ning lasime laulu neljas ilmakaares valla. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga umbes paar minutit hiljem ütles mutt: "hea küll, te võite minu juures elada". No näed siis. Tuleb olla marurahulik ning aru saada, mis värk on. Tundub, et saime naisega metatasandil ühendust ning umbes 10 minti hiljem oli nii rahulik, et saatis meid üksinda majatuurile ning jäi ise tugitooli edasi lebotama. Elu on ikka seiklus.
Aga tegelt peab ütlema, et mutikese lähemal tundmaõppimisel võib öelda, et ta on ikka täitsa tore inimene.
Mis siis nädala sees veel ägedat juhtus?
Üks mu lemmikumaid lugusid on ilmselt Martini followmisest. Reede õhtupoolikul, kui olime tegemas ühte viimastest sitdownidest, sattusime ühe ema otsa, kes oli teised lapsed peale beebi juba magama pannud ning võttis koos meiega koha sisse köögilaua taga. Rääkisime kippelt, kes me oleme ja miks me oleme ning hakkasime lõbusasti raamatuid näitama. Proovisme isa ka juurde saada, aga kuna viimane töötab öövahetust, siis teda me juurde ei saanudki. Ema oli raamatutest suhteliselt sillas, aga meenutas oma olemuselt preestri naist. Selline vaikne ja alalhoidlik, nagu poleks oma elus kunagi ühtegi otsust ise teinud. Jõudsime siis omadega hinna juurde, kui ema natukene kohmetus... "ah et siis selline hind. Peaks vist ikka isaga arutama" - kokutas ta. Proovisime siis isa juurde saada, aga une tõttu jäi see asi katki. Martin proovisi siis selgitada, et tegelikult ongi emad rohkem need, kes lastele rampse ostavad ja isad väga selle teemaga ei tegele, millega mutt üsna kiirelt nõustus. Natukese aja pärast arvas emagi, et tegelt on vist ikka täitsa okei mõte neid raamatuid osta. Täitsime siis kippelt orderi ära ja kui jutt lõpuks raha juurde jõudis, siis ei osanud ema kohe otsustada, et kuidas maksta. Martin näitas siis talle, et mida teised emad on teinud ja küsis, et kuidas tema tahab maksta, kas kõik koos või jupiti. Arvas, et äkki on hea idee maksta kõik koos suve lõpus, kui raamatud tulevad. Noo Matu selgitas siis, et peab ikka ise raamatud enne välja ostma ja seetõttu emad tavaliselt jagavad summa suve peale ära... Mutt mõtles natuke ja küsis, et kuidas seda jupitada saab. Mispeale Martin näitas, et noo nt. 2 korda 230 või neli korda 115 on täitsa okei, mispeale ema peaaegu varrega peeru laua taga maha pani... Kuna me täpselt aru ei saanud, et mis juhtus, küsisime emalt selgitust. "I thought it's 46 dollars not 460 dollars" - kõlas vastuseks. Ma oleks peaaegu ennast ise seal laua taga täis sittunud. Kas tõesti peab ema 1) rääkima isaga selleks, et kulutada 46 dollarit lasteraamatute peale? 2) Kas ta tõesti arvas, et saab suure seti kõvade kaantega raamatuid 46 dollari eest? Ilmselgelt see ema meilt rampse ei ostnud ning nii me sealt leebet tõmbasimegi.
Minu enda lugu tuleb selle nädala laupäevast. Üks viimaseid sitdowne samuti ning tegu oli täiesti oma kohalike murjanitega. Täiesti uskumatu pere. 4 last, 8a, 6a, 4a, ja 3a. 8 aastane peretütar mängis parasjagu barbiedega ning kammis neil juukseid. Proovisin kiirelt paar sõna vahetada, aga tundus veidi aeglasepoolsem olema. Lõbus tüdruk aga tundus, et jumal planeeris ta ajule ainult siduri ja piduri, et mõte saaks vabalt lennata... mitte väga kiirest. Kuue aastane perepoeg oli reaalselt Michelin'i mehike. Ainult pruunimat tooni. 4a. tüdruk polnud mitte ainult pruunimat tooni vaid pani pruunimat kraami ka keset sitdowni maha ning läks kuhugi riidekappi aelema, nii et ema oma riideid päästma jooksis ja noo see 3a aastane oli üldse mingi rita. Lendas mulle kohe peale ning hakkas käekella ära rebima. Pärast minutilist jauramist tegin mingi nalja, mille peale tal nägu peeretama lõi ning nähtavale ilmusid hambad, mis olid samat värvi ning sama läikega, mis mu käekell... Üldiselt jooksis juhe juba esimese paari minutiga seal kokku, sest et tõesti oli tunne, et terve issanda loomaaed on ühe katuse alla koondatud. Ema oli nagu tavaline pärismaallane... ei saanud suurt midagi aru ning sama rahuliku olemisega nagu jõehobu, hoolimata sellest, et pere pesamuna koguaeg tema otsas ronis. Kuna ema proovis jõnglasi igatepidi maha rahustada, siis käis ta korduvalt toast väljas ning minul läks sitt ikka korralikult keema. Tundsin, et täiega raiskan seal oma aega .Kuna tundsin, et tahan juba täiega sealt nahhui tõmmata, siis küsisin emalt suhteliselt otse, et kas ta tahab üldse neid näha või ma võin tuld tõmmata. Kuna ta väitis, et siiski tahab, siis otsustasin, et jään veel paariks minutiks. Seejärel sadas uksest sisse terve teine pool tema suguvõsast, nii et ilma naljata oli 2 minutit hiljem meid seal samas toas, mis suuruselt oli umbes 10 ruutmeetrit juba üle 10. Kõige naljakam oli kogu selle olukorra juures see, et ülejäänud sellid olid samasugused jõehobud ning lihtsalt vedelesid igaüks oma nurgas ühtkit sõna vahetamata. Tõmbasin siis kiirelt otsad kokku, tehes mingi megalühikese demo ja lendasin hinna juurde. Minu üllatuseks ta hinna peale isegi suuri kulli silmi ei teinud vaid küsis hoopis, et mis need suured raamatud teevad ja palju maksavad. Näitasin siis neid ka kiirelt. Ema oli päris sillas, aga arvas, et mõlemat lubada ei saa. Seetõttu ostis vaid lastekad. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Ulme!
Selleks korraks vist kopp kirjutamisest ees. Kuna jälle kolitud sai, siis pole ka aega üleliia palju, kuid panen siia eelmisel nädalal viimasest majast välja tulles tehtud pildi.
Jälle kord on aeg panna uus leht trükimasinasse ning vändata mõned pikemad read sinna peale.
Uskumatu, nüüd on juba 6 nädalat siin Kanadas oldud... pool on läbi ja ainult pool on veel ees. Aeg mehetegusid tegema hakata. Natukene sai juba selle nädala lõpus algust tehtud. Käisin nimelt reedel Martin Kiisküla followmas ja tundub, et mõjus hästi, sest et tegin laupäeval oma senise bookmani karjääri parima päeva. Et poistel fookus paigas püsiks, siis numbritest ei räägi, aga võib natukene rahul olla küll... Kui nüüd samasugust tempot terve ülejäänud suve hoida suudaks, siis oleks päris hea. Võiks lausa rõõmustada. Samas tunnen, et olen ikka veel paremaks suuteline. Patt on tunnistada, aga on tüdrukuid, kes mulle kotti pähe tõmbavad.
Kui mäletate, siis kolisime sel nädalal oma power HQ-st lahku ära. Madis kolis põhja ja meie kuhugi päraperse. Inimesed on ikka veidi teistsugused... päris palju on siin pärismaallasi, neid võib hellitavalt nimetada Kanada Neegriteks. Tööd ei viitsi nad väga teha ning haridusest on ka suht suva. Samas riik annab neile pappi selle eest, et nad olid siin enne eurooplasi ning maksavad usinasti välja neile tehtud moraalset kahju, seega murjanitel on vabadus juua ja lapsi teha. Sellised vahvad sellid on nad. Heldur tõmbas siin ka ennast täitsa okeilt käima ning tundub, et talle istub siin. Ja Madis... Madis sai lõpuks sinna, kus talle ilmselt suurepäraselt sobib... Laksib seal nii korralikult, et lõpetas isegi statsi jagamise ära, et meil mitte motti alla tõmmata. Aga pole hullu, the Competition is on!
Kolisime täna oma kuubikust välja. Päris naljakas lugu tegelt. Heldur leidis laupäeval meile ühe optioni, kes oli täitsa openminded meie hostimisest, kuid laupäeva hommikuks oli saatnud meile meili, et ta mõtles ikka ümber... Nägu, mis õhtul magama minnes oli peeru täis ning süda, mis rõkkas ootusärevusest uue kodu suhtes, olid mõlemad ühtemoodi porri vajutatud, nii et "põnevus" järgnevast kuubikus veedetud nädalast saaks laiutada meie emotsioonide peal. Tegime oma paberimajanduse korda ning mõtlesime, et sitta kah, lendame mammile ukse taha ning vaatame, mis värk on. Pärast paari koputust loivas mammi uksele ning tema Canadian smile oli justkui kannaga pühitud. Sitase molliga vaatas läbi klaasi ning vaikselt pea läbi ukseprao pistes küsis "didn't you guys get my email?!". Olime mõlemad suhteliselt küsiva näoga nagu kaks tarakani ukse taga ning proovisime aru saada, millest ta räägib. Kuna Heldur rohkem lolli nägu teha ei kannatanud, siis küsis ta väriseval häälel, et millest ta räägib. Mutt selgitas siis, et mõtles lihtsalt ümber. Heldur proovis küll aru saada, et mis oli muutunud, aga mammi väitis vaid, et midagi ei muutunud, mõtles vaid ümber.
Kuna mul jooksis juba üle keha hirmujudin, et kas tõesti jääme jälle koduta, siis tundsin, et pean suu lahti tegema ning võtma ohjad enda kätte. Tutvustasin ennast kiirelt, viskasin mammile käppa ning lasin häälepaelad valla, et läbi American smile-i võiksid sõnad tema kõrvadesse seigelda. Tundus, et töötas, sest et pereema otsustas meid tuppa kutsuda. Võtsime elutoas kohad sisse ning lasime laulu neljas ilmakaares valla. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga umbes paar minutit hiljem ütles mutt: "hea küll, te võite minu juures elada". No näed siis. Tuleb olla marurahulik ning aru saada, mis värk on. Tundub, et saime naisega metatasandil ühendust ning umbes 10 minti hiljem oli nii rahulik, et saatis meid üksinda majatuurile ning jäi ise tugitooli edasi lebotama. Elu on ikka seiklus.
Aga tegelt peab ütlema, et mutikese lähemal tundmaõppimisel võib öelda, et ta on ikka täitsa tore inimene.
Mis siis nädala sees veel ägedat juhtus?
Üks mu lemmikumaid lugusid on ilmselt Martini followmisest. Reede õhtupoolikul, kui olime tegemas ühte viimastest sitdownidest, sattusime ühe ema otsa, kes oli teised lapsed peale beebi juba magama pannud ning võttis koos meiega koha sisse köögilaua taga. Rääkisime kippelt, kes me oleme ja miks me oleme ning hakkasime lõbusasti raamatuid näitama. Proovisme isa ka juurde saada, aga kuna viimane töötab öövahetust, siis teda me juurde ei saanudki. Ema oli raamatutest suhteliselt sillas, aga meenutas oma olemuselt preestri naist. Selline vaikne ja alalhoidlik, nagu poleks oma elus kunagi ühtegi otsust ise teinud. Jõudsime siis omadega hinna juurde, kui ema natukene kohmetus... "ah et siis selline hind. Peaks vist ikka isaga arutama" - kokutas ta. Proovisime siis isa juurde saada, aga une tõttu jäi see asi katki. Martin proovisi siis selgitada, et tegelikult ongi emad rohkem need, kes lastele rampse ostavad ja isad väga selle teemaga ei tegele, millega mutt üsna kiirelt nõustus. Natukese aja pärast arvas emagi, et tegelt on vist ikka täitsa okei mõte neid raamatuid osta. Täitsime siis kippelt orderi ära ja kui jutt lõpuks raha juurde jõudis, siis ei osanud ema kohe otsustada, et kuidas maksta. Martin näitas siis talle, et mida teised emad on teinud ja küsis, et kuidas tema tahab maksta, kas kõik koos või jupiti. Arvas, et äkki on hea idee maksta kõik koos suve lõpus, kui raamatud tulevad. Noo Matu selgitas siis, et peab ikka ise raamatud enne välja ostma ja seetõttu emad tavaliselt jagavad summa suve peale ära... Mutt mõtles natuke ja küsis, et kuidas seda jupitada saab. Mispeale Martin näitas, et noo nt. 2 korda 230 või neli korda 115 on täitsa okei, mispeale ema peaaegu varrega peeru laua taga maha pani... Kuna me täpselt aru ei saanud, et mis juhtus, küsisime emalt selgitust. "I thought it's 46 dollars not 460 dollars" - kõlas vastuseks. Ma oleks peaaegu ennast ise seal laua taga täis sittunud. Kas tõesti peab ema 1) rääkima isaga selleks, et kulutada 46 dollarit lasteraamatute peale? 2) Kas ta tõesti arvas, et saab suure seti kõvade kaantega raamatuid 46 dollari eest? Ilmselgelt see ema meilt rampse ei ostnud ning nii me sealt leebet tõmbasimegi.
Minu enda lugu tuleb selle nädala laupäevast. Üks viimaseid sitdowne samuti ning tegu oli täiesti oma kohalike murjanitega. Täiesti uskumatu pere. 4 last, 8a, 6a, 4a, ja 3a. 8 aastane peretütar mängis parasjagu barbiedega ning kammis neil juukseid. Proovisin kiirelt paar sõna vahetada, aga tundus veidi aeglasepoolsem olema. Lõbus tüdruk aga tundus, et jumal planeeris ta ajule ainult siduri ja piduri, et mõte saaks vabalt lennata... mitte väga kiirest. Kuue aastane perepoeg oli reaalselt Michelin'i mehike. Ainult pruunimat tooni. 4a. tüdruk polnud mitte ainult pruunimat tooni vaid pani pruunimat kraami ka keset sitdowni maha ning läks kuhugi riidekappi aelema, nii et ema oma riideid päästma jooksis ja noo see 3a aastane oli üldse mingi rita. Lendas mulle kohe peale ning hakkas käekella ära rebima. Pärast minutilist jauramist tegin mingi nalja, mille peale tal nägu peeretama lõi ning nähtavale ilmusid hambad, mis olid samat värvi ning sama läikega, mis mu käekell... Üldiselt jooksis juhe juba esimese paari minutiga seal kokku, sest et tõesti oli tunne, et terve issanda loomaaed on ühe katuse alla koondatud. Ema oli nagu tavaline pärismaallane... ei saanud suurt midagi aru ning sama rahuliku olemisega nagu jõehobu, hoolimata sellest, et pere pesamuna koguaeg tema otsas ronis. Kuna ema proovis jõnglasi igatepidi maha rahustada, siis käis ta korduvalt toast väljas ning minul läks sitt ikka korralikult keema. Tundsin, et täiega raiskan seal oma aega .Kuna tundsin, et tahan juba täiega sealt nahhui tõmmata, siis küsisin emalt suhteliselt otse, et kas ta tahab üldse neid näha või ma võin tuld tõmmata. Kuna ta väitis, et siiski tahab, siis otsustasin, et jään veel paariks minutiks. Seejärel sadas uksest sisse terve teine pool tema suguvõsast, nii et ilma naljata oli 2 minutit hiljem meid seal samas toas, mis suuruselt oli umbes 10 ruutmeetrit juba üle 10. Kõige naljakam oli kogu selle olukorra juures see, et ülejäänud sellid olid samasugused jõehobud ning lihtsalt vedelesid igaüks oma nurgas ühtkit sõna vahetamata. Tõmbasin siis kiirelt otsad kokku, tehes mingi megalühikese demo ja lendasin hinna juurde. Minu üllatuseks ta hinna peale isegi suuri kulli silmi ei teinud vaid küsis hoopis, et mis need suured raamatud teevad ja palju maksavad. Näitasin siis neid ka kiirelt. Ema oli päris sillas, aga arvas, et mõlemat lubada ei saa. Seetõttu ostis vaid lastekad. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Ulme!
Selleks korraks vist kopp kirjutamisest ees. Kuna jälle kolitud sai, siis pole ka aega üleliia palju, kuid panen siia eelmisel nädalal viimasest majast välja tulles tehtud pildi.
Olge siis mõnnad ja nautige topelt vikerkaart.
Targo
Lõpetuseks küsin, mida teha ID kaardiga parasjagu siis kui ei müü?
.JPG)
2 comments:
Lahe lugemine :) Pane edasi!
Lahe!
Ära ID_kaarti igaks juhuks pahtlilabidana kasuta, söömiseks kõlbab tõesi hästi!
Post a Comment