In the middle of ...

Noo nii nahhuiii!

Sel korral kirjutan siis täiesti pärapersest. Juhtus siis sedasi, et sel nädalal kolisime Helduriga kahekesi 4 tundi ida suunas North Battlefordi ja Madis jätkas üksinda teekonda 5 tundi põhja suunas Fort McMurrysse...

Ei, me ei läinud Frodo kombel oma sõrmuseid põletama, vaid läksime paremate jahimaade poole. Madise kolimine oli planeeritud, aga juhtus sedasi, et usin Helga oli oma idaeurooplase aktsendiga natukene liiga aktiivne mõnede emadega ning seetõttu otsustasid nad helistada companysse sisse ja kurta oma raske elu üle, kuidas ikka ajab hirmu nahka, kui mingi aktsendiga tüüp küsib laste kohta ja sõidab jalgrattaga majade vahel ringi. Et asi hullemaks ei läheks, otsustasime, et anname natukene Helga territooriumile puhkust ning laseme pereemadel natukene harjuda selle mõttega, et mitte ainult neegrid ei sõida rattaga, vaid ka valged inimesed ning teevad seda täiesti oma vabast tahtest.

Kui teekonda North Battlefordi poole alustades oli nägu peeru täis, sest et raadiost üürgas 90 parimaid hitte Nancy ja Code One esituses, siis kohale jõudes vajusid suunurgad  grammikese emakesele maale lähemale. iPadil oli kadunud netiühendus, meil ei olnud väga aimu, kus kurat poed ja söögikohad asuvad ning kuhu me ööseks oma tagumikud  maha saame toetada. Lõpuks leidisme Walmarti koos McDonaldsi ja internetiga ning saime alustada googeldamist. Otsisime kuulutuste järgi endale ööbimiseks kohtasid, kuid inimesed polnud väga altid telefoni haarama ning hinnad olid samuti omajagu krõbedad, mis aitas veidi ehk telefoniarvet kokku hoidma, sest et helistama nad küll ei kutsunud. Saime pikka vinna peale ühendust mingi hiina mutikesega, kes suutis meile pakkuda enamvähem sobivat hinda ning aadressi järgi päris okeid asukohta... Main street, mis nime järgi ka vähe nürimale pliiatsile võiks vihjata, et tegu on linna kesktänavaga... kahjuks unustas mutike mainida, et linna nimi pole mitte North Battleford, vaid Denhole. Pärast väikest arutelu ning variantide nappuse tõttu otsustasime siiski kohale sõita ning vaadata, mis värk on. Meie üllatuseks tuli välja, et 20 minuti tee kaugusel asuv linnake omab peale Main tänava veel 1st streeti ja see ongi kõik. Linna keskpaigaks ongi pmst see maja, kus me ööbime.
Nimetagem siiski asju õigete nimedega... mitte maja, vaid rohkem nagu soojak... ja mitte nagu rohkem vaid pigem täpselt nagu soojak. Vaatasime siis paari soojakut ning suutsime hinna kaubelda 250 dollari pealt nädalas 180 dollarile nädalas ning kolisime suure hurraaga soojakusse sisse. Et kuut vähe elavam välja näeks, siis käisime kippelt Walmartis ning tõime endale mõned riidepuud ja ühe täispuhutava voodi. Võiks öelda, et tunne on nagu kodus... kui ma oleks ehitusmees. Samas Heldur ei kobise üldse, vaid ütleks, et tal on isegi väike muie näol, sest et tema jutu järgi meenutab see koht talle lastelaagreid, kus ta kunagi käis. Vaene Heldur, pole ime, et tal on nüüd madalad standardid elukoha suhtes. Samas ega väga kobiseda ei saa, sest et olles linnast läbi sõitnud ja näinud paari kolme teist maja, võib öelda, et meie oma on üks uhkemaid. Sama mutike peab üleval ka kohalikku baari, aga seal ulgus parasjagu preeria tuul koos kreveti lõhnaga, aga kes teab, äkki läheb siiski täna ka peoks seal.

Nädala sööki ostes sain muidugi veel ühe üllatuse osaliseks. Nimelt ei ole selles walmartis mitte ühtegi värsket asja... ei õunu, ei banaane ega ka liha ning korralikku juustu. Pidin kiirelt asjad ümber mängima, sest et Walmart pole mitte 24/7 lahti vaid ainult kella 22 ni ning seetõttu jõudsin meeltesegaduses riiulitelt vaid ekstra portsioni konserve haarata, et käruga viimase lahtioleva kassani jõuda. Aga tehtud sain.

Nädalast nii palju, et käisin Maretit followmas. Päris äge päev oli. Maret teeb seda tööd ikka super hästi. Suudab inimestega olla marurahulik ning aitab neil rahulikult läbi mõelda, et nad ikka tahavad neid raamatuid osta, mitte EI öelda. Näitasime päeva jooksul vist 13 le perele raamatuid ning 10 nendest ostsid. Pole paha peaks mainima. Kuigi töötasime suht suvalist väikelinna, kus idee poolest enamus peaks olema redneckid, siis midagi väga naljakat ei juhtunud, aga ühe loo korjasin sealt üles küll... Nimelt juba esimese pere juures oli tegu üksikemaga, kellel oli endal 1 laps ning kes hoidis enda juures kahte teist last veel. Muidu sellised rahulikud sellid, aga kohe kui me Maretiga saime maha istutud, hakkas esinemine peale. Et näida veidi intelligentsemad, haaras üks 5 aastane murjan maast linnainimese kombel golfikepi ning hakkas liigutusi imiteerima. Muidu poleks ehk väga naljakas ehk olnudki, kui ta poleks pallina kasutanud kõige väiksema selli, kes oli umebes pooleteise aastane, pead. Nalja kui palju, kuniks käis väike tutakas pikku pead ära ning pill oligi lahti. Üllatuseks oli ainult ema reageering... "oh don't worry, it happens all the time!"

Kui teisipäeval tagasi enda piirkonda sõitsin, siis võtsin Chris Uibopuu ka kaasa, sest et tal oli vaja auto ümber vahetada, aga see kujunes pigem veaks kui heaks. Miks? Sest et tuli välja, et Chris unustas võtta kaasa oma õiged pangakaardid ning seetõttu möllasin temaga pool päeva, et ta lõpuks endale auto saaks renditud ning koduteed alustatud.

Minu selle nädala parim saavutus oli ilmselt laupäeval, kui uksele tuli mingi väike põnn, nii umbes nelja aastane. Muidu tore sell, aga ei suutnud kuidagi oma ema uksele kutsuda. Pärast ma-ei-tea-mitmendat-korda kui sell oli jälle kutsumas käinud, tuli kutt tagasi käeraudade ning püstoliga. Kuna mul kottigi muud teha polnud, siis mõtlesin, et esitan väikemehele väljakutse. Küsisin siis ilusti, et mis ta arvab, kas ta suudab endal käed ise raudu panna. Rumaluke arvas alguses suhteliselt enesekindlalt, et ta ei saa sellega hakkama, aga kuna ma olen seda tööd tehes aastatega õppinud inimesi motiveerima, siis avastas ta paar minutit hiljem, et ta saab sellega hakkama küll... "aga, oot, kuidas ma need nüüd lahti saan?" - kõlas järgmise küsimusena. Selle aja peale tuli aga lõpuks pereisa uksele, kes ütles, et ta pole ikka väga huvitunud minuga rääkimisest sel varasel hommikutunnil... sitta kah, mõtlesin mina ning olin tänulik, et pereisa lapse käeraudadest päästmise enda peale võttis. :D

Rohkem vist täna kirjutada ei jõuagi. Tõmbame Helduriga sleep-i ära ning teeme ühe hullu nädala. Walmartis kohatud inimeste põhjal julgen arvata, et sel nädalal võiks päris korralikke maakate lugusid saada kuulda. Aga eks paistab, oleme siiski ju Kanadas, mitte USAs, kus ainult riigivõlg on suuremas miinuses kui inimeste IQ.

Lõpetuseks küsin, mida vastata, kui inimene ütleb: "I'm the one who is supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton:"
.... "You have the wrong address!"


Olge siis mõnnad ning pange ise ka täiega. Tuleb hea nädal!
Suure Maailma Direktor