Endalegi veel napilt uskumatuna tundub see, et mul on pärast seda nädalat õigus nõuda oma tooli, sest et napilt sai ületatud 800 piir järjekordselt ning koos sellega sai ausalt välja teenitud ka chairman's clubi vimpel koos sooja käepigistusega. Natuke uhkem tunne on küll, kuid sellega seoses on isu hammustada tükk Mort Utly clubi magusast pirukast veel suurem. 1000 ühikut ei tundugi enam nii kaugel, eriti kui arvestada seda, et esimese nelja päevaga astusin täitsa enesekindlalt ka selles rütmis. Aga nagu üks sitt eesti popplugu ütleb, siis mul on aega veel ning kui tahan, siis vaatan taevasse.
Kui tähelepanelik lugeja veel mäletab, siis läksin sel nädalal uut linna töötama. Bonnyville asub umbes 70km kaugusel mu kodust. Suurus on umbes 6800 inimest ja mõned kohalikud indiaanlased. Suuruse poolest peaks see olema nagu St Paul, kus ma elan praegu, aga inimesed on hoopis teistsugused. Kui St Paulis teadsid enamus üksteist või vähemalt pooli inimesi oma linnast, siis Bonnyville-is ei tea inimesed ikka üldse üksteist. Enamus on kuskilt mujalt sisse rännanud. Võib-olla on asi ka selles, et ma alustasin linna töötamist linna vaesemast osast, nii et ilmselt paljud ei tahagi üksteist tunda, ning ausalt öeldes, olles kohanud päris paljusid neist, ei pane see mind ka imestama. Aga nagu uues linnas ikka tavaks, siis saab uute inimestega koos ikka nalja ka.
Nimelt juba oma esimesel päeval suutis mind üks kohalik sell ikka päris korralikult naerma ajada. Kutt ise oli umbes 25-30 aga tuumapohmelli poolt põhjustatud pungunud näo tõttu oli täpset väljalaske aastat raske kindlaks määrata. Tundus, et tegu oli suhteliselt raske kolmapäevaga... Vennike kulges vaikselt mööda tänavat koos oma päevi näinud jalgrattaga ning ilmselt võib väita, et kurvis tekkinud tsentrifugaaljõud oli tema kõhu jaoks natukene liiga suur tükk hammustamiseks ning seetõttu pani kutt päris korraliku paki keset teed maha aga kuna ta nägu oli juba enne kettimist päris viltu peas, siis emotsioon tema näos küll grammi võrragi ei muutunud. Tundus, et polnud tema esimene kord niimoodi käituda, ehk oligi tegu lausa professionaaliga.
Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.
Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid.
Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.
Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid.
Aga Tambet ei ole mitte ainuke, kes mõõdab kantriteid oma autoga. Seda teeb ka Toomas Pihl, kes sattus isegi nii sügavale mennonite-ide keskele, et kodutee oli üle 2 tunni ning selle asemel, et koju sõita, veetis ta ühe nädala koos nendega. Ikka teistsugused loomad on need mennonite-id, seda kinnitas ka tema. Igaüks on igaühega kuidagi sugulased ning väike vigaman on neil kõigil ka seetõttu küljes. Aga muidu muhedad sellid. Pereisa tõusis tavaliselt samal ajal kui Toomas ning nii nad sõid koos hommikust ning läksid ka koos tööle ning kuna päike loojub umbes samal ajal kui meie tööd lõpetame, siis jõudsid nad ka umbes samal ajal põhku pugeda. Ja muidugi õhtu- ja hommikupalvet lugesid nad koos mitte ainult oma perega vaid nii mõnegi teise perega. Nüüd on Toomas puhta usuhull.
Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!
Targo with a chair!
Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?
Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!
Targo with a chair!
Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?
2 comments:
Tubli poiss, nüüd pole 1000 ka enam kaugel. Mõtle, iga päev umbes 30-40 ühikut rohkem ja tehtud ta ongi! :)
Sul on varsti kõik Kanada lääneranniku linnad selged. Tubli poiss, pane edasi :)
Post a Comment