This is just a checkpoint

Y0 Sägad!

Kirjutan teile siit seitsme mäe ja järve tagant juba mitmendat korda.

Selline pull nädal oli jälle. Töötasin veidi Battlefordis ja teise poole nädalast tõmbasin päris maakate keskele ära. Minu üllatuseks pole siinsed maakad üldsegi nii maakad nagu nad kuskil Texases või Georgias on. Täitsa tavalised inimesed. Käivad tööl ja kasvatavad lapsi ja suvel pakivad iga nädalalõpp oma asjad vagunelamusse ja tõmbavad järve äärde minema. Päris palju on inimesi kuskilt Filipiinidelt, mis on päris äge, sest et neile raamatud meeldivad ning hoolivad laste haridusest ka. Teeb minu töö lihtsamaks, sest nad on alati huvitatud vaatamast, et mis head kraami mul neile pakkuda on. Kuna siin on inimestel tööd ka, siis raha poole figurdab tavaliselt kenasti välja. :)

Tulemuste poolest oli selle suve parim nädal ning tunnen, et varu on veel piisavalt. Poolel teel presidendiks aga tahaks Charimani ka hittida. Everything is possible and Possible is nothing!

Madis laksib Fort McMurrys ka päris kenast. Kuna kartis meid oma tulemustega morjendada, siis tõstis ennast eraldi gruppi nii et me ta tulemusi enam ei näeks :P

Aga väikelinn on mul ikka sitaks tuus kui aus olla. Keset küla on väike õlletehas, nii et õhtuti lööb mõnusa leivaka üles. Suu hakkab automaatselt vett jooksma ja selline tunne on, et viskaks koti nurka, tõmbaks randa ja korgiks õlle lahti. Aga vot nii kõva mees olen, et suudan sellele ei öelda ning lähen järgmiste uste juurde, et lapsi haridusega aidata. Ja haridus on inimestele oluline :)

Käisime täna Helduriga natukene funimas, mõtlesime, et saame äkki kellegi ära räägitud ja saame wakeboardida vms aga kahjuks olid järve peal lained natukene liiga suured ning see päris nii ei õnnestunud. Selle asemel rentisime me endale hoopis kajakid ja käisime nendega sõitmas. Päris mõnus trenn oli, eriti kui veel liita juurde hommikune tunniajane jooks.

Hea inimene nagu ma olen, aitasin pereemal täna e-lugeri korda teha. Kurtis, et facebook ei tööta enam. Pusserdasin seal natukene ja töö sai kiire ning korralik. Natukese aja pärast, kui tagasi kööki imbusin, et endale pizzat teha, oli pereema juba, e-luger käes, koha toolil sisse võtnud ning hoides teises käes luupi, luges usinasti uudiseid oma seinalt. Nii vähe ongi vaja selleks, et suunurgad taeva poole vaataksid.

Aga et te ei arvaks juba, et Kanadas on inimesed igavad ja mitte väga loovad, siis räägin midagi, mida mulle rääkis Heldur, kes kuulis seda ühelt emalt. :P
Nimelt olid mingid sellid pereema väikebussi kallal natukene osavat näputööd teinud. Nagu mikrobussidel tavaks, oli ka sellel külje peal uks, mis libiseb mööda autokülge rennide peal edasi-tagasi, et oleks mugavam bussist sisse-välja käia. Et pereemal oleks natukene lõbusam hommikul, enne kui tööle läheb, siis võtsid kutid rennidelt stopperid ära. Mis tähendab seda, et kui ema suure hurraaga ukse lahti tõmbas, et lapsed autosse kupatada, sõitis uks mööda renni auto küljest minema ning emale jäi kätte vaid ukselink... Päris naljakas minu meelest.

Ja et niisama kuiva lugemist ei oleks, siis annan teile natukene video materjali ka. Jurgis on üks tubli ja töökas üliõpilane, kelle attitude on off the charts! :D

http://www.youtube.com/watch?v=Bz7-UcAIk5A&feature=youtu.be


Uus nädal ootab ees, luban, et annan endast parima ning teen kõik, mis minu võimuses, et oleks parim nädal. Olen juba elevil, sest et hommikuti sõidan tööle umbes tunnikese ning sel ajal on hea kuulata Nancyt ja Code One-i ning mõelda, et kui tagasi Eestisse tulen, siis saab teiega koos midagi funni teha. Olge siis mõnnad ja näeme varsti!

Parimate soovidega
Tängo

This one goes for the independent moms!

Nonii kraed.

Jälle kord on aeg panna uus leht trükimasinasse ning vändata mõned pikemad read sinna peale.

Uskumatu, nüüd on juba 6 nädalat siin Kanadas oldud... pool on läbi ja ainult pool on veel ees. Aeg mehetegusid tegema hakata. Natukene sai juba selle nädala lõpus algust tehtud. Käisin nimelt reedel Martin Kiisküla followmas ja tundub, et mõjus hästi, sest et tegin laupäeval oma senise bookmani karjääri parima päeva. Et poistel fookus paigas püsiks, siis numbritest ei räägi, aga võib natukene rahul olla küll... Kui nüüd samasugust tempot terve ülejäänud suve hoida suudaks, siis oleks päris hea. Võiks lausa rõõmustada. Samas tunnen, et olen ikka veel paremaks suuteline. Patt on tunnistada, aga on tüdrukuid, kes mulle kotti pähe tõmbavad.

Kui mäletate, siis kolisime sel nädalal oma power HQ-st lahku ära. Madis kolis põhja ja meie kuhugi päraperse. Inimesed on ikka veidi teistsugused... päris palju on siin pärismaallasi, neid võib hellitavalt nimetada Kanada Neegriteks. Tööd ei viitsi nad väga teha ning haridusest on ka suht suva. Samas riik annab neile pappi selle eest, et nad olid siin enne eurooplasi ning maksavad usinasti välja neile tehtud moraalset kahju, seega murjanitel on vabadus juua ja lapsi teha. Sellised vahvad sellid on nad. Heldur tõmbas siin ka ennast täitsa okeilt käima ning tundub, et talle istub siin. Ja Madis... Madis sai lõpuks sinna, kus talle ilmselt suurepäraselt sobib... Laksib seal nii korralikult, et lõpetas isegi statsi jagamise ära, et meil mitte motti alla tõmmata. Aga pole hullu, the Competition is on!

Kolisime täna oma kuubikust välja. Päris naljakas lugu tegelt. Heldur leidis laupäeval meile ühe optioni, kes oli täitsa openminded meie hostimisest, kuid laupäeva hommikuks oli saatnud meile meili, et ta mõtles ikka ümber... Nägu, mis õhtul magama minnes oli peeru täis ning süda, mis rõkkas ootusärevusest uue kodu suhtes, olid mõlemad ühtemoodi porri vajutatud, nii et "põnevus" järgnevast kuubikus veedetud nädalast saaks laiutada meie emotsioonide peal. Tegime oma paberimajanduse korda ning mõtlesime, et sitta kah, lendame mammile ukse taha ning vaatame, mis värk on. Pärast paari koputust loivas mammi uksele ning tema Canadian smile oli justkui kannaga pühitud. Sitase molliga vaatas läbi klaasi ning vaikselt pea läbi ukseprao pistes küsis "didn't you guys get my email?!". Olime mõlemad suhteliselt küsiva näoga nagu kaks tarakani ukse taga ning proovisime aru saada, millest ta räägib. Kuna Heldur rohkem lolli nägu teha ei kannatanud, siis küsis ta väriseval häälel, et millest ta räägib. Mutt selgitas siis, et mõtles lihtsalt ümber. Heldur proovis küll aru saada, et mis oli muutunud, aga mammi väitis vaid, et midagi ei muutunud, mõtles vaid ümber.

Kuna mul jooksis juba üle keha hirmujudin, et kas tõesti jääme jälle koduta, siis tundsin, et pean suu lahti tegema ning võtma ohjad enda kätte. Tutvustasin ennast kiirelt, viskasin mammile käppa ning lasin häälepaelad valla, et läbi American smile-i võiksid sõnad tema kõrvadesse seigelda. Tundus, et töötas, sest et pereema otsustas meid tuppa kutsuda. Võtsime elutoas kohad sisse ning lasime laulu neljas ilmakaares valla. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga umbes paar minutit hiljem ütles mutt: "hea küll, te võite minu juures elada". No näed siis. Tuleb olla marurahulik ning aru saada, mis värk on. Tundub, et saime naisega metatasandil ühendust ning umbes 10 minti hiljem oli nii rahulik, et saatis meid üksinda majatuurile ning jäi ise tugitooli edasi lebotama. Elu on ikka seiklus.

Aga tegelt peab ütlema, et mutikese lähemal tundmaõppimisel võib öelda, et ta on ikka täitsa tore inimene.

Mis siis nädala sees veel ägedat juhtus?

Üks mu lemmikumaid lugusid on ilmselt Martini followmisest. Reede õhtupoolikul, kui olime tegemas ühte viimastest sitdownidest, sattusime ühe ema otsa, kes oli teised lapsed peale beebi juba magama pannud ning võttis koos meiega koha sisse köögilaua taga. Rääkisime kippelt, kes me oleme ja miks me oleme ning hakkasime lõbusasti raamatuid näitama. Proovisme isa ka juurde saada, aga kuna viimane töötab öövahetust, siis teda me juurde ei saanudki. Ema oli raamatutest suhteliselt sillas, aga meenutas oma olemuselt preestri naist. Selline vaikne ja alalhoidlik, nagu poleks oma elus kunagi ühtegi otsust ise teinud. Jõudsime siis omadega hinna juurde, kui ema natukene kohmetus... "ah et siis selline hind. Peaks vist ikka isaga arutama" - kokutas ta. Proovisime siis isa juurde saada, aga une tõttu jäi see asi katki. Martin proovisi siis selgitada, et tegelikult ongi emad rohkem need, kes lastele rampse ostavad ja isad väga selle teemaga ei tegele, millega mutt üsna kiirelt nõustus. Natukese aja pärast arvas emagi, et tegelt on vist ikka täitsa okei mõte neid raamatuid osta. Täitsime siis kippelt orderi ära ja kui jutt lõpuks raha juurde jõudis, siis ei osanud ema kohe otsustada, et kuidas maksta. Martin näitas siis talle, et mida teised emad on teinud ja küsis, et kuidas tema tahab maksta, kas kõik koos või jupiti. Arvas, et äkki on hea idee maksta kõik koos suve lõpus, kui raamatud tulevad. Noo Matu selgitas siis, et peab ikka ise raamatud enne välja ostma ja seetõttu emad tavaliselt jagavad summa suve peale ära... Mutt mõtles natuke ja küsis, et kuidas seda jupitada saab. Mispeale Martin näitas, et noo nt. 2 korda 230 või neli korda 115 on täitsa okei, mispeale ema peaaegu varrega peeru laua taga maha pani... Kuna me täpselt aru ei saanud, et mis juhtus, küsisime emalt selgitust. "I thought it's 46 dollars not 460 dollars" - kõlas vastuseks. Ma oleks peaaegu ennast ise seal laua taga täis sittunud. Kas tõesti peab ema 1) rääkima isaga selleks, et kulutada 46 dollarit lasteraamatute peale? 2) Kas ta tõesti arvas, et saab suure seti kõvade kaantega raamatuid 46 dollari eest? Ilmselgelt see ema meilt rampse ei ostnud ning nii me sealt leebet tõmbasimegi.

Minu enda lugu tuleb selle nädala laupäevast. Üks viimaseid sitdowne samuti ning tegu oli täiesti oma kohalike murjanitega. Täiesti uskumatu pere. 4 last, 8a, 6a, 4a, ja 3a. 8 aastane peretütar mängis parasjagu barbiedega ning kammis neil juukseid. Proovisin kiirelt paar sõna vahetada, aga tundus veidi aeglasepoolsem olema. Lõbus tüdruk aga tundus, et jumal planeeris ta ajule ainult siduri ja piduri, et mõte saaks vabalt lennata... mitte väga kiirest. Kuue aastane perepoeg oli reaalselt Michelin'i mehike. Ainult pruunimat tooni. 4a. tüdruk polnud mitte ainult pruunimat tooni vaid pani pruunimat kraami ka keset sitdowni maha ning läks kuhugi riidekappi aelema, nii et ema oma riideid päästma jooksis ja noo see 3a aastane oli üldse mingi rita. Lendas mulle kohe peale ning hakkas käekella ära rebima. Pärast minutilist jauramist tegin mingi nalja, mille peale tal nägu peeretama lõi ning nähtavale ilmusid hambad, mis olid samat värvi ning sama läikega, mis mu käekell... Üldiselt jooksis juhe juba esimese paari minutiga seal kokku, sest et tõesti oli tunne, et terve issanda loomaaed on ühe katuse alla koondatud. Ema oli nagu tavaline pärismaallane... ei saanud suurt midagi aru ning sama rahuliku olemisega nagu jõehobu, hoolimata sellest, et pere pesamuna koguaeg tema otsas ronis. Kuna ema proovis jõnglasi igatepidi maha rahustada, siis käis ta korduvalt toast väljas ning minul läks sitt ikka korralikult keema. Tundsin, et täiega raiskan seal oma aega .Kuna tundsin, et tahan juba täiega sealt nahhui tõmmata, siis küsisin emalt suhteliselt otse, et kas ta tahab üldse neid näha või ma võin tuld tõmmata. Kuna ta väitis, et siiski tahab, siis otsustasin, et jään veel paariks minutiks. Seejärel sadas uksest sisse terve teine pool tema suguvõsast, nii et ilma naljata oli 2 minutit hiljem meid seal samas toas, mis suuruselt oli umbes 10 ruutmeetrit juba üle 10. Kõige naljakam oli kogu selle olukorra juures see, et ülejäänud sellid olid samasugused jõehobud ning lihtsalt vedelesid igaüks oma nurgas ühtkit sõna vahetamata. Tõmbasin siis kiirelt otsad kokku, tehes mingi megalühikese demo ja lendasin hinna juurde. Minu üllatuseks ta hinna peale isegi suuri kulli silmi ei teinud vaid küsis hoopis, et mis need suured raamatud teevad ja palju maksavad. Näitasin siis neid ka kiirelt. Ema oli päris sillas, aga arvas, et mõlemat lubada ei saa. Seetõttu ostis vaid lastekad. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Ulme!

Selleks korraks vist kopp kirjutamisest ees. Kuna jälle kolitud sai, siis pole ka aega üleliia palju, kuid panen siia eelmisel nädalal viimasest majast välja tulles tehtud pildi. 

Olge siis mõnnad ja nautige topelt vikerkaart.

Targo

Lõpetuseks küsin, mida teha ID kaardiga parasjagu siis kui ei müü?

In the middle of ...

Noo nii nahhuiii!

Sel korral kirjutan siis täiesti pärapersest. Juhtus siis sedasi, et sel nädalal kolisime Helduriga kahekesi 4 tundi ida suunas North Battlefordi ja Madis jätkas üksinda teekonda 5 tundi põhja suunas Fort McMurrysse...

Ei, me ei läinud Frodo kombel oma sõrmuseid põletama, vaid läksime paremate jahimaade poole. Madise kolimine oli planeeritud, aga juhtus sedasi, et usin Helga oli oma idaeurooplase aktsendiga natukene liiga aktiivne mõnede emadega ning seetõttu otsustasid nad helistada companysse sisse ja kurta oma raske elu üle, kuidas ikka ajab hirmu nahka, kui mingi aktsendiga tüüp küsib laste kohta ja sõidab jalgrattaga majade vahel ringi. Et asi hullemaks ei läheks, otsustasime, et anname natukene Helga territooriumile puhkust ning laseme pereemadel natukene harjuda selle mõttega, et mitte ainult neegrid ei sõida rattaga, vaid ka valged inimesed ning teevad seda täiesti oma vabast tahtest.

Kui teekonda North Battlefordi poole alustades oli nägu peeru täis, sest et raadiost üürgas 90 parimaid hitte Nancy ja Code One esituses, siis kohale jõudes vajusid suunurgad  grammikese emakesele maale lähemale. iPadil oli kadunud netiühendus, meil ei olnud väga aimu, kus kurat poed ja söögikohad asuvad ning kuhu me ööseks oma tagumikud  maha saame toetada. Lõpuks leidisme Walmarti koos McDonaldsi ja internetiga ning saime alustada googeldamist. Otsisime kuulutuste järgi endale ööbimiseks kohtasid, kuid inimesed polnud väga altid telefoni haarama ning hinnad olid samuti omajagu krõbedad, mis aitas veidi ehk telefoniarvet kokku hoidma, sest et helistama nad küll ei kutsunud. Saime pikka vinna peale ühendust mingi hiina mutikesega, kes suutis meile pakkuda enamvähem sobivat hinda ning aadressi järgi päris okeid asukohta... Main street, mis nime järgi ka vähe nürimale pliiatsile võiks vihjata, et tegu on linna kesktänavaga... kahjuks unustas mutike mainida, et linna nimi pole mitte North Battleford, vaid Denhole. Pärast väikest arutelu ning variantide nappuse tõttu otsustasime siiski kohale sõita ning vaadata, mis värk on. Meie üllatuseks tuli välja, et 20 minuti tee kaugusel asuv linnake omab peale Main tänava veel 1st streeti ja see ongi kõik. Linna keskpaigaks ongi pmst see maja, kus me ööbime.
Nimetagem siiski asju õigete nimedega... mitte maja, vaid rohkem nagu soojak... ja mitte nagu rohkem vaid pigem täpselt nagu soojak. Vaatasime siis paari soojakut ning suutsime hinna kaubelda 250 dollari pealt nädalas 180 dollarile nädalas ning kolisime suure hurraaga soojakusse sisse. Et kuut vähe elavam välja näeks, siis käisime kippelt Walmartis ning tõime endale mõned riidepuud ja ühe täispuhutava voodi. Võiks öelda, et tunne on nagu kodus... kui ma oleks ehitusmees. Samas Heldur ei kobise üldse, vaid ütleks, et tal on isegi väike muie näol, sest et tema jutu järgi meenutab see koht talle lastelaagreid, kus ta kunagi käis. Vaene Heldur, pole ime, et tal on nüüd madalad standardid elukoha suhtes. Samas ega väga kobiseda ei saa, sest et olles linnast läbi sõitnud ja näinud paari kolme teist maja, võib öelda, et meie oma on üks uhkemaid. Sama mutike peab üleval ka kohalikku baari, aga seal ulgus parasjagu preeria tuul koos kreveti lõhnaga, aga kes teab, äkki läheb siiski täna ka peoks seal.

Nädala sööki ostes sain muidugi veel ühe üllatuse osaliseks. Nimelt ei ole selles walmartis mitte ühtegi värsket asja... ei õunu, ei banaane ega ka liha ning korralikku juustu. Pidin kiirelt asjad ümber mängima, sest et Walmart pole mitte 24/7 lahti vaid ainult kella 22 ni ning seetõttu jõudsin meeltesegaduses riiulitelt vaid ekstra portsioni konserve haarata, et käruga viimase lahtioleva kassani jõuda. Aga tehtud sain.

Nädalast nii palju, et käisin Maretit followmas. Päris äge päev oli. Maret teeb seda tööd ikka super hästi. Suudab inimestega olla marurahulik ning aitab neil rahulikult läbi mõelda, et nad ikka tahavad neid raamatuid osta, mitte EI öelda. Näitasime päeva jooksul vist 13 le perele raamatuid ning 10 nendest ostsid. Pole paha peaks mainima. Kuigi töötasime suht suvalist väikelinna, kus idee poolest enamus peaks olema redneckid, siis midagi väga naljakat ei juhtunud, aga ühe loo korjasin sealt üles küll... Nimelt juba esimese pere juures oli tegu üksikemaga, kellel oli endal 1 laps ning kes hoidis enda juures kahte teist last veel. Muidu sellised rahulikud sellid, aga kohe kui me Maretiga saime maha istutud, hakkas esinemine peale. Et näida veidi intelligentsemad, haaras üks 5 aastane murjan maast linnainimese kombel golfikepi ning hakkas liigutusi imiteerima. Muidu poleks ehk väga naljakas ehk olnudki, kui ta poleks pallina kasutanud kõige väiksema selli, kes oli umebes pooleteise aastane, pead. Nalja kui palju, kuniks käis väike tutakas pikku pead ära ning pill oligi lahti. Üllatuseks oli ainult ema reageering... "oh don't worry, it happens all the time!"

Kui teisipäeval tagasi enda piirkonda sõitsin, siis võtsin Chris Uibopuu ka kaasa, sest et tal oli vaja auto ümber vahetada, aga see kujunes pigem veaks kui heaks. Miks? Sest et tuli välja, et Chris unustas võtta kaasa oma õiged pangakaardid ning seetõttu möllasin temaga pool päeva, et ta lõpuks endale auto saaks renditud ning koduteed alustatud.

Minu selle nädala parim saavutus oli ilmselt laupäeval, kui uksele tuli mingi väike põnn, nii umbes nelja aastane. Muidu tore sell, aga ei suutnud kuidagi oma ema uksele kutsuda. Pärast ma-ei-tea-mitmendat-korda kui sell oli jälle kutsumas käinud, tuli kutt tagasi käeraudade ning püstoliga. Kuna mul kottigi muud teha polnud, siis mõtlesin, et esitan väikemehele väljakutse. Küsisin siis ilusti, et mis ta arvab, kas ta suudab endal käed ise raudu panna. Rumaluke arvas alguses suhteliselt enesekindlalt, et ta ei saa sellega hakkama, aga kuna ma olen seda tööd tehes aastatega õppinud inimesi motiveerima, siis avastas ta paar minutit hiljem, et ta saab sellega hakkama küll... "aga, oot, kuidas ma need nüüd lahti saan?" - kõlas järgmise küsimusena. Selle aja peale tuli aga lõpuks pereisa uksele, kes ütles, et ta pole ikka väga huvitunud minuga rääkimisest sel varasel hommikutunnil... sitta kah, mõtlesin mina ning olin tänulik, et pereisa lapse käeraudadest päästmise enda peale võttis. :D

Rohkem vist täna kirjutada ei jõuagi. Tõmbame Helduriga sleep-i ära ning teeme ühe hullu nädala. Walmartis kohatud inimeste põhjal julgen arvata, et sel nädalal võiks päris korralikke maakate lugusid saada kuulda. Aga eks paistab, oleme siiski ju Kanadas, mitte USAs, kus ainult riigivõlg on suuremas miinuses kui inimeste IQ.

Lõpetuseks küsin, mida vastata, kui inimene ütleb: "I'm the one who is supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton:"
.... "You have the wrong address!"


Olge siis mõnnad ning pange ise ka täiega. Tuleb hea nädal!
Suure Maailma Direktor

Jump around!

Ei no johhaidii...

Sel korral kirjutan blogi hoopis teisiti kui tavaliselt. Tsiteerides klassikuid, ehk Märt Kaske, "tipin" sellel korral jutud hoopis iPadi peal siia netiavarustesse. Ja mitte üldsegi oma kodust vaid hoopis 5 tundi loode suunas, Mareti ja Chrissi HQst. Lebotan siin hilisel tunnil veel diivanil ja vahin laua peal lesivat läpakat, mis wifi parooli puudumise tõttu täiesti kasutult ainult elektrit tarbib.

Niisiis. Neljas nädal veeres just unustuste hõlma ja sellega koos ka kõik muud nädala head ja vead. Tulemus oli sama mis eelmisel, kuigi sai oluliselt rohkem piirkonnas ringi hypatud. Minu standardite järgi piisavalt halb, et tulla Maretit followma ning uusi mõtteid nädalaks saada. Ma arvan, et meil tuleb päris huvitav päev. Aga ega see tema followma saamine nii lihne polegi. Pidin selle ikka välja teenima, tegin umbes tund poolteist kokku massaaži neile just ning loodan, et homme pääsen ilma. Kuigi vorm on päris okei, siis võttis päris võhmale. Teen siin iga päev kätekõverdusi ja kõhulihaseid ja värki... Ikka üks rohkem igal päeval, et olla eelmise päeva iseendast natukene parem versioon. Olen juba umbes 5 kilo kaalust kaotanud ning tundub, et kui nii edasi läheb, siis võin sygisel pesumodelliks hakata.

Miks pesumodelliks, mitte tavaliseks? Seda sellepärst, et sel nädalal olin lõunapausi ajal nii õhinal, et hammustasin raksti kahvlisse nii, et esihambast killu välja lõi. Õnneks midagi väga hullu polnud, tundub, et lähen pereemadele sellegipoolest päris kenasti peale.

Peale selle oli vist suhteliselt rahulik nädal. Käisin päris vaeseid ka kollitamas oma raamatutega... Kuulsin ikka lugusid sellest, et neil on juba raamat ja raamatukogu, aga mida pole, on raha. Kiidan vähemalt selle eest, et need vaesed Bermuda ja Hiina ja Portugali ja Ukraina ja Vietnami ning India elanikud vähemalt nii palju olid inglise keelt omandanud, et seda mulle öelda. Ma usun, et nii mõnelegi teisele meeldiks selles piirkonnas töötamine, sest et keskmine korter lõhnab nagu mereandide restoran. Ma ise olen kahjuks rohkem liha fänn. Sellepärast ilmselt nendega alati ära ei connectigi... Võib olla ka sellepärast, et mul on ouliselt rohkem raamatuid kui neil ja neile ei meeldi, et ma sellega nende ukse taga uhkustamas käin. Sellest hoolimata plaanin seda ka sel nädalal teha.

Avastasin täna sõites tahavaate peeglisse vaadates, et ma ilmselt ei fokusseeri piisavalt oma välimusele, sest et olen vähemalt viimased paar nädalat käinud ringi nii,  et yks bakenbard on teisest umbes cm jagu pikem. Normal biit.

Muuseas... Tegin endale telefoni nr ka, 780-240-2639 ja kodune aadress peaks olema 36 Haythorne crescent, sherwood park, alberta, T8A3Z8, nii et võite mulle kirjutada ja joonistada. Helistamisega on nii ja naa, aga skype'is meeldib mulle küll teiega rääkida, nii et kes on huvitatud, addigu mind saigokutt nime järgi.

Üks naljakas lugu veel. Laupäeva hommikul ärkasime üles, kuid majas puudus vool. Võtsime pimedas külma dušši ja panime padavai kodust minema. Kui hommikusöögi kohta jõudsime, siis tuli välja, et tervel linnaosal on elekter puudu ning seal me hommikust süüa ei saa. Samal ajal toksis heldur aga umbes neljateiskümnendat korda parooli garaaži ukse juures kiipi, mõistmata, miks see ei avane... Poolel teel koju tagasi aga meie teed ristusid. Jätsime ratta kodu juurde ning asusime mööda linna kruiisima, et leida endale hommikusöögikoht, mis polnudki nii lihtne, kuna oli siiski laupäev ning enamus kohad olid kinni. Õnneks saime uhes kiirsöögirestoranis kõhud õitsele pugida ning hammer saturday võis alata.

Kuna kell on palju ja rohkem meelde ei tule nädala tippsündmusi, siis tõmban ära kotile, et ärgata homme juba parema inimesena.

Näeme varsti!

Suure Maailma Direktor

Focus, focus, focus, said already Stalin (using different words)!

Nonii kutid!

Kolm nädalat on nüüd selja taga ja maha on jäänud juba päris korralik hulk raamatuid. See ei anna aga põhjust rõõmustamiseks, sest et pikk maa on veel minna ning tuleval nädalal on vaja astuda suur samm edasi, et olla konkurentsis nii mõnegi teise raamatumüügiguruga minu ümber.

Tundub, et kanadalastele lähen ma veidi paremini peale, kui ma eelmisel aastal Georgias olles ameeriklastele peale läksin. Mitte keegi pole mulle veel kordagi politseid kutsunud, mis on alati hea märk ning keegi pole sellega isegi mitte ähvardanud. Ainult 1 inimene on vist minu peale karjunud kogu selle aja jooksul, aga teda ma ei arvesta, kuna tal polnud katuse all kõik vist päris korras.

Nagu te olete aru saanud, siis ma töötan veidi vaesemas piirkonnas ning nagu tavaks, kipub siin kandis olema rohkem "huvitavaid" inimesi, kui rikkamas.

Mõned näited:
(uksele tuli vanaema)
M: I guess I might have to apologize, because I might be in the wrong place. I am a college student from Europe and I am supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton.
T: You are from Europe? Yeah, I guess you are in a wrong place.

M: I am a college student from Europe, sorry for my big accent
T: Don't worry, you are fine.
M: I am supposed...
T: What?
M: I am supposed to see all the parents and ...
T: Can you repeat that?
M: I have to see all the parent and teachers ...
T: You have an accent, I can't understand you

(uksele tuleb peretütar)
M: You must be the daughter of the house?
T: no
M: Are you the mother of the house?
T: No
M: Are you the father of the house?
T: No, I am the daughter.
M: I see...

Aga üldiselt väga lambikaid inimesi siin siiski pole. Saavad üldjuhul aru, mis toimub ja miks ma mida teen. Pole veel pidanud kellegi peal kasutama oma vana head:

It's just like one mom said, "House with an empty garage is like a dog with three legs" and if you think about it, it really makes sense... I really thank you for your time, but I have to go and see the next family now.

Aga miks siiski Focus selle nädala eesmärgiks saab olema? Seda just sellepärast, et kui ma 100% fokusseeritud olen, siis on 100% tõenäosus, et mu fookus on paigas. Ja kui fookus on paigas, siis ma saavutan selle, mida ma teha plaanin. Võib öelda, et eesmärgiks on panna silmaklapid pähe ning töötada oma piirkonda nii, et pole ühtkit vabandust nädala lõpuks, miks ma ei saavutanud iseenda seatud eesmärki.

Mul on õnneks selles vallas päris head eeskujud olemas. Heldur on meil nt. nii fokusseeritud, et neljapäeval kui ta oma piirkonda töötas ja maju kaardile märkis, siis ta sõitis AINSALE autole, mis oli tänavaserva pargitud, oma rattaga otsa. Aga selle asemel, et oma muhkude üle kurta, fokusseeris ta ennast sündmuskohalt edasi järgmise ukse taha ning müüs pereemale mõned raamatud.

Teine hea näide tema fookuse tugevusest. Reedel istus ta ühe pereemaga suures toas laua taga ning arutles hariduse olulisuse üle ning näitas oma raamatuid. Samal ajal seisis peretütar, kes oli umbes 3 aastane laua kõrval koos hobuse mõõtu koeraga ning sõi oma müslibatooni. või vähemalt üritas seda teha... üritus on aga luhta läinud katse... samal ajal kui põnn üritas ning nuttis, tegi koer korraliku soorituse ning pistis peretütre batoonikese ilma probleemideta, väikeste apsude haaval, pintslisse. Peretütar proovis küll pilli ja pisaratega ema tähelepanu saada, aga kuna ta oli Hjelduriga rääkimisele fokusseeritud, siis jäi tal kogu see trall nägemata.

Käisime sel pühapäeval Jasperis ning saime teistega kokku. (Mareti, Triinu, Grete ja Chrissiga)

Päris fun oli, sest et Jasper on ikka sigailus... Suured mäes, mis lainetavad üle silmapiiri, lastes väiksematel ning suurematel ojadel ja jõgedel üle enda selja voolata järvedesse, kus on kristallselge vesi. Vaatasime paari ägedat koske ning tegime mõned pildid ja videod ning päeva naelaks olid kalju pealt vettehüpped...

http://youtu.be/K5-7pIzN3pk
http://youtu.be/-FbhTk9QdUY

Kui mõni äge lugu nädalast veel meelde tuleb, siis proovin selle paari esimese päeva jooksul ka üles visata. Seniks aga olge nummid!

Suure Maailma Direktor

Botased kuluvad...

Y0 y0 y0 raffas! Siin on DJ Targo Holsting, T-A-R-G-O H-O-O-O-L-S-T-I-N-G!!!

Et olla natukene noortepärasem, siis küsin, Miz Toimps?

Üldiselt on see nädal päris kiirelt mööda vuhisenud. Kuigi käimas on alles/juba teine nädal, siis elu on vajunud päris kiirelt oma igapäevasesse rütmi... 5:59 üles, külm dušš, kiirelt külmikust lunch box (kui meeles on) ja 6:12 majast välja. Autoga söögikohta, 6:45 on toit laual ja ilusad kollased munad kõditavad kõhtu ning puhtalt juba toidu aurude pealt on tunda, kuidas energialaeg on päris korralik. 7:15 tõmbame hommikusöögi koha ees ennast käima, kuigi tundub, et selle koha pealt vaatavad Kanadalased meid veidi imelikumalt kui seda Ameeriklased tegid, ning panemegi erinevates suunades tööle minema.

Päevad lähevad ikka päris kiiresti ning kuna Kanadalased on vähe mõistlikumad inimesed kui USAkad, siis niipalju naljakaid lugusid ka ei juhtu, hoolimata sellest, et ma müün praegu pigem vaesemas piirkonnas, kui rikkamas. Isegi vaesed inimesed saavad asjadest natukene aru.

Nädala tulemusega ise veel päris rahul ei ole, aga samas kõige sitem algus ka pole olnud, teel presidendi klubi poole ikkagi naeratus näos ja botased kuluvad edevalt... kui nii palju ei sajaks, siis ilmselt pritsiks vahest leekegi välja.

Ilm on siis seni olnud ikka päris imelik. Sadanud on iga päev ja ilm muutub iga tunni tagant. Hommik algab umbes 10 kraadi juures, siis tõuseb temperatuur 20 kraadini, natukene paistab päikest, siis tulevad mingid kollid pilved, mis pillavad ennast minu peale umbes tund või kaks ja kaovad siis sootuks. Ja kui pilvi parasjagu pole, siis passib Päike taevas kui mölakas ja rõõmustab selle üle, et kuu istub varjus.

Kuna iga suvi kipub olema ikka erinev ning üllatama millegi uuega, hoolimata sellest, et mul on käimas juba 7. suvi, siis selle aasta üks huvitavamaid kogemusi oli juba nädala alguses ära.

Jõudsin teisipäeval teistest enne koju ning tippisin oma statistikat arvutisse, kui kuulsin, et teiselt poolt seina hakkas kostuma huvitavaid häälitsusi, mis ajapikku läksid aina tugevamaks ja tugevamaks ning istutasid pähe igasuguseid "fantastilisi" pilte. Peale seda ei vaata ma oma selle aastast pereema ja -iga enam kunagi samamoodi.

Aga et Kanadalastele mitte liiga palju krediiti anda, siis ühest jobust pean korra rääkima küll. Nimelt koputasin reede hommikul ühe tüübi uksele, kes kohe algusest peale hakkas minuga võitlema, et ta ei taha midagi näha ja eriti rääkida ka ei viitsi. Pika maadluse peale sain ma ta ikka kotist välja rebitud raamatuid vaatama ning selle peale tundus vana murduvat. Sitaks head raamatud siiski. Rahustasin ta siis maha, et ta ei pea midagi ostma kui ta ei taha, sest et ma olen väga IIZI mees. Saimegi lõpuks kokkuleppele, et tulen õhtul hilja läbi ning näitan talle rampse. Õhtul hilja seetõttu, et ta on üksikisa ja siis on lapsed juba voodis, vähe kergem keskenduda. Tegin oma päeva ära ja swingisin ennast õhtuks tema ukse taha. Pärast paari koputust ilmuski mees uksele kuid selle asemel, et öelda, "come on in!" hakkas ta ohkima, et krt ikka vist ei ole mõtet vaadata neid rampse, sest et ta rääkis eile just oma eksnaisega ning too ütles, et neil on juba piisavalt raamatuid. Arvasin alguses, et ta ajas midagi sassi, sest olin temaga rääkinud sama päeva hommikul, mitte juba eile, kuid vana raius oma asja ikka edasi. Sitt vale või nii... :P

Aga nagu vanasõna ütleb, kui endal ei juhtu, siis kellelgi teisel ikka juhtub.

Nt. üks FY kuskil USAs ei olnud ennast ööseks koju suutnud vedada... Kõik olid mures ja värki, aga kui tüüp järgmisel päeval kuskilt kivi alt välja puges ja selgitusi jagas, siis tulemus oli umbes selline...
"Ma hakkasin õhtul koju tulema, aga eksisin ära ja ei leidnud enam kodus üles. Õnneks leidsin ringi sõites ühe puu alt madratsi ning arvasin, et kuna kell on liiga palju, siis otsustasin seal öö veeta."

Aga palju nunnum oli üks teine FY, kes pidi keset päeva minema karujahile ning kuna teise inimese kodus ei ole ilus selliseid asju seemneks WC potti kasvama panna, siis otsustas ta abi paluda sellelt, kes meid loonud on... ehk siis läks ta kirikusse. Karu tapetud ja näitajad jälle normis, sammus ta peldiku uste vahel välja nagu uus mees, pattudest vaba, kuid leidis eest ainult tühja kiriku. Tuli välja, et samal ajal kui tema oli karuga maadelnud, olid kirikus kõik tegevused läbi saanud ning inimesed majast välja läinud, jättes vaese mehe kirikusse terveks päevaks luku taha. :D

Ja et Madist ka mainida, siis pean ütlema, et tüüp on leidnud müümisel järgmise leveli ning võtnud kuulda Villu Parvetit, kes on legend tänu lausele "mis on müügimehe parim sõber? - e-mail! Aga ma küsin, miks te siis seda ei kasuta, see on ju nii lihtne, võtab sul ainult 5-10 sekundit!"

Madis kasutab! Reede õhtul kirjutas talle koduteel olles üks pere umbes nii: "Hey Madis! Meie oleme see pere, kellega sa eile koos maha istusid ja kes ei suutnud ostustada, kas osta sult raamatuid või mitte. Me otsustasime nüüd ära, et me ikka tahaks ka neid raamatuid sult tellida. Tule meie juurest läbi homme!"

And I was still like WTF!? Aga tegelt on mul hea meel... Poiss teeb tublit tööd.

JA tegelt tahaksingi tervitada siinkohal Helduri vanemaid ka, kelle kõrval ma igal öösel uinun. Kutt on hästi kasvatatud, ei poe öösel kaissu ega midagi, nii et täitsa hetero tunne on.

Aga ok, tõmban otsad kokku ja hakkan juba järgmise nädala peale mõtlema.
It's gonna be awesome!

Targo

This community doesn't tolerate...

Nonii, algab jälle iganädalane väljaanne "Kaelakee Hääl" ehk kuidas on elu teisel pool sood...

Jäin ka tänavu esimese väljaandega veidi hilja peale, aga kuna see on juba traditsiooniks saamas, siis ilmselt on vanemad lugejad sellega osanud arvestada ning pikka viha ei pea. Nagu ikka, uute lugejate arvamusest on pohhui, kuna minu jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.

Kui ma tavaliselt olen kirjutanud juba murelikust või õhinast pungil olevast õhkkonnast, mis juba Eestis valitses, siis sel korral ma sellest ei viitsi kirjutada. Õhkkond oli kergelt vinene, kuna käisin Priit Priimäega viimasel õhtul veel Gini joomas ja eesti sääski toitmas.

Sel korral polnud vaja seiklusi kaugelt otsida. Need juhtusid juba Lätis, kuna Lätist algas meie lennureis. Et ennast kohe alguses kiita, siis pean mainima, et olime Helduri (edaspidi Helga) ja Madisega (edaspidi Madis) mitu tundi varem kohal lennujaamas. Põksusime mõnusalt toolidel ja toksisime jalgadega vastu seljatugesid. Sama tegid ilmselt ka lennuki tehnikud, kuna 30 minutit enne lendu saime teada, et nad vist ei viitsi ikka lennukit valmis seada ning lend seetõttu tühistati. Problem solverid nagu me oleme, võtsime kohe härjal sarvist kinni ning hakkasime otsast purema. Kuna me piisavalt kiiresti reageerida suutsime, siis olime Airbalticu järjekorras esimesed kaeblejad ning saime kohe löögile, sest et järgmine lend pidi Warsavist edasi minema kohe pärast maandumist. Kuna meie naeratused olid piisavalt suured, siis olid ka teenindajad väga abivalmid. Saime juhised pagasi ära toomiseks ning panime Helgaga tuhatnelja teele. Pagasi saime kenasti kätte, aga raskusi tekkis lennujaama sisse tagasi saamisega, sest et jätsime passid Madise kätte, et ta saaks meile uued piletid vormistada.
Leidsime veidi aja pärast AirBalticu teise kontori üles, mis oli lennujaama sissepääsu juures, aga nemad väga sõbralikud ei olnud. Korrutasid ainult, et ega me nagunii ei jõua enam lennuki peal ja kõik on hukas. Proovisime hea ja proovisime halvaga, aga jutule nendega ei saanudki. Lõpuks jätsime kohvrid nende leti juurde ja tõmbasime ise tuld, kuna Madis helistas seest, et piletid on olemas ja 4 minuti pärast läheb lennuk.

Ma ausalt öeldes ise ka ei usu, et me peale jõudsime, sest et väravate juures hakkas mingi murjam meiega ohkima, et ta ei saa meid läbi lasta, kui meil passe pole ja üldse kõik on halvasti. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli mott päris maas tol hetkel, aga kuskil läbi udu hakkasid kuklas kirikukellad lööma, pilvede vahelt paistis valgus meie peale ning tunneli lõpust tuli nähtavale Madis, hoides käes meie passe ning kiirustades meie poole. Seepeale malbus ka murjan ning lasi meil oma teed minna. Hüppasime kiiresti lennuki peale ja olimegi stardiks valmis. Tubli nagu ma olen, istusin ilusti oma koha peale, aga kuna lennuk oli pooltühi, siis kutsus Madis mind enda juurde. Hakkasime juba nalja tegema, et kõik asjad lõppevad ikka ja alati meiega hästi, kui tuli meelde küsida, et kas mu käsipagas, mida ta AirBalticu leti juures valvama pidi, sai ikka peale. Saades väikese mõttepausi peale eitava vastuse, panin ma lennukist uuesti 9 emaahvi kiirusel tuld, et päästa oma ainke vara, mis mulle lennujaama poolt veel jäetud oli.
Vedas, et kätte sain ning lennukisse tagasi lasti. Tossud olid seevastu aga jooksmisest veel soojad. Pingelanguse tõttu oli uni aga magus.
Umbes 36 tundi hiljem tulime me lennukilt maha Edmontonis, mis on mulle koduks nüüd järgnevad kolm kuud. Emotsioonid olid põhjas, kuna saime ilma igasuguste probleemideta väravatest läbi. Ja oleks ilmselt jätkanud samade emotsioonidega, kui Eestist meelde jäänud 25 kraadi asemel poleks meid tervitanud 5 kraadi ja vihm. Muidu ju tore, aga vähe külm, eriti veel siis, kui pole pagasit kaasas.

Muidu on vist suhteliselt okeilt läinud. Ilm on selline sitane olnud nädal otsa. Igasuguseid asju on taevast alla sadanud, kaasa arvatud ka poole ping-pongi palli suuruseid raheterasid. Aga see pole väga seganud, kuna kannan neli kihti riideid seljas koguaeg.

Ja kuna täna väga aega enam kirjutada ei ole, siis tõmban otsad kokku sellega, et kirjeldan enda piirkonda paari sõnaga.

Muidu täitsa kena linnaosa, majad on väikesed ja nunnud, palju vanureid ja natukene ka lastega peresid. Inimestel tööd on ja elavad vaikselt oma elu. Veider on ainult see, et inimesed tihtipeale ütlesid mulle, et ma töötan ghettos. Ma ei saanud üldse aru miks, sest et olen oma 6 suve jooksul töötanud palju hullemates urgastes, aga umbes kolmapäeval hakkas koitma, kui ma koduteel panin ühel tänavanurgal tähele silti mis nägi välja selline.

Aga ok, tõmban otsad kokku ja lähen magama ära. Järgmine nädal jagan äkki juba lugusid, kuidas keegi downpaymenti natuuras maksab. :D

Olge mõnnad!