This is going to be the NEW summer!

Y0 tüübid!

Jälle on üks nädal pilbasteks murtud ning ilma pead norgu laskmata on kogu selle jama seest läbi ronitud. Peab ütlema, et päris huvitav nädal oli. Huvitav selle sõna kõige otsesemas mõttes. Juhtus nii palju erinevaid asju, et ei oskagi kuskilt alustada. Ainuke asi, mis selle nädala puhul närvi ajab on see, et Madis Pajo kutsub Mort clubi oma homeboy'ks ning ma ei ole veel selle lähedalgi. Hea uudis seevastu on see, et mul on 5 nädalat veel ees, et Mort ist oma homeboy teha. Ja miks mitte?

Alustan siis sellest, et olen nüüd päriselt 25. Väga vist erinvust polegi võrreldes eilsega, kui olin veel 24, kuid olles mänginud pool oma elust arvutimänge, siis on selline Diablo 2 tunne peal... Sain just level up'i ning nüüd oleks vaja 5 stats pointi endal kuhugi erinevatesse skillidesse ära paigutada.

Arvan, et kõige kasulikum oleks need suunata Chill olemisse, rahulikult rääkimisse, targemalt töötamisse ning mõned punktid veel belief leveli tõstmise alla. Sellest peaks piisama, et teha Mort-ist ka enda homeboy.

Nädala algus oli tegelikult päris korralik. Rappisin korralikult "no soliciting" elamurajoone, kus tegelikult omades permitit on täiesti õigus töötada. Tegin kõvasti tööd ning sain täitsa viisakalt kliente. Elu oli ilus ning tundus, et olen teel oma parima nädalani. Aga siis rakendus smurfide esimene seadus - kui asjad tunduvad jooksvat viisakalt paika, siis peab midagi valesti minema. Nii läkski. Komistasin mõnede valede inimeste otsa, kes panid teele e-maili (mis muuseas vihjeks Villu Parvetile ei ole ukselt uksele töötavale raamatumüügimehele üleüldsegi parimaks sõbraks), kus nad soovitasid tungivalt inimestel mulle politseid kutsuda. Ja nagu kohusetundlikule ameeriklasele kombeks on, asjasse süvenemata tuleb ju kohe tegutseda. Nii ma siis olingi, paar päeva hiljem, hommikul Mentidega McDonaldsi juures ning kohvitassi saatel arutasime mu ähmast tulevikku, või õigemini kustutasime mu tuleviku ning kirjutasime selle teisse maakonda ümber. Nii ma siis liikusingi ilusate murudega majade juurest otse treileritesse, kus jagus nii mõndagi uudistamiseks.

Täiesti müstika, kuidas inimesed elavad ikka osades treilerites. Polnud üldse ebatavaline vaatepilt, et prügihunnik oli kuhjatud otse treileri kõrvale, et hoida kokku kulusid prügi äraveo pealt. Mõned treilerid olid lausa nii palju päevi näinud, et nägid välja, nagu oleksid nad ise proovinud oma elupäevasid lõpetada. Sellegipoolest elasid inimesed nendes edasi ning naeratasid ukse peal sõbralikult, hoolimata sellest, et naeratusest andsid märku ainult ülesse poole keeratud suunurgad, omamata märkigi valgetest hammastest, või üldse hammastest kui niisugustest.

Aga inimesed on treilerites tihtipeale siiski pigem viisakad kui mitte. Liiga suure pauguga ei saa treileri ust kinni lüüa, sest et vabalt võib uks eest ära kukkuda. Samas see pole ainult treileri inimeste probleem, seda tuleb ette ka tavalistes majades. Nt. eile komistasingi ühe pereisa otsa, kes minuga mitte üldse kohe kaasa räppida ei tahtnud ning andis sellest märku just tiineka kombel ust paugutades, mispeale otsustas üks fassaadikivi ennast seina küljest lahti hammustada ning rõhutades pereisa pointi, prantsatas otse minu jalge ette maha. Ei saa ju pahaks panna, et kutt ei olnud huvitatud. Kui minu maja niimoodi laguneks, siis ei investeeriks minagi vist raamatutesse, vaid suunaks oma ressurssid maja kokku klopsimisse

Samas teine kord, võiks inimesed ka veidi vähem abivalmid olla, et mitte rahulikku eurooplast päris ära traumeerida. Kohtasin üht muidu toredat isa, kes hoolis haridusest ja lastest, aga oh kurja, raha polnud. Sellegipoolest lubas mul oma WC-d kasutada, kuid vabandas viisakalt ette, et ma segadust pahaks ei paneks, sest viimastel päevadel pole väga aega koristamiseks saanud. Nii lippasingi suure põie pitsitamise saatel vetsu, et lasta põis kortsu, kuid olles oma elu jooksul näinud nii mõndagi, polnud ma eelseisvaks vaatepildiks sellegipoolest päris valmis. Olles üles tõstnud WCpoti kaane, tervitasid mind potist rõõmsalt porikärbsed ning vees sulistavad vaglapoisid, kes üheskoos pruuni julgaga mis potiserval istudes rahulikult jalgu kõlgutades, paremat tulevikku ootasid. Tahaks öelda, et olin vaatepildist nii õõvastunud, et jooksin nelja tuule poole WC-st välja, kuid pean piinlikult tunnistama, et vaadates vakladega tõtt, otsustasin neid natukene värskema vedelikuga kosutada ning alles siis panin tilli püksi ning pistsin punuma. Tegin nende päeva... ma arvan vist. :P

Aga kõige parem pere keda sel nädalal kohtasin oli heaks tõestuseks sellest, et vahet pole, kui raske on, inimene saab selle olukorraga ikka hakkama ning harjub lõpuks kõigega.

Niisiis koputasin ühe viisakama treileri uksele. Astusin paar sammu tagasi ning jäin pereema ootama. Hetke pärast ilmus treila ette jeebiga tüüp, kes kukkus tuuritama ning tegi natukene kurja nägu. Kuna mul oli suhteliselt suva, siis pöörasin oma pea ära ning ootasin nagu vana rahu ise keset mudamülgast edasi. Hetke pärast tuligi uksele ema, kes oli küll oluliselt suurem, kui keskmine ameeriklane, kuid see-eest väga sõbralik. Küsimusele, kes see jorss on, vastas ema, et tegu on tema mehega, kes on nupust veits nikastanud. Samal hetkel otsustas pere-isa kummide vilina saatel tuld tõmmata. Küsisin siis huvi pärast, et kuidas neil läheb, millele sain vastuseks, et väga ei lähe, tahaks sellest ahvist lahutada hoopis. Kuna ei osanud väga vastusele reageerida, siis naeratasin viisakalt ning istusin temaga verandale maha. Ajasime veits juttu ning jõudsime lõpuks ringiga tagasi tema pere olukorra juurde. Tuli välja, et treileris elab 4 inimest. Pereema, tema mees, tema boyfriend ning nende 11 kuune poeg. WTF mõtlesin ma ning uurisin rahulikult edasi.

Olukord oli siis piltlikult selline:

Pereema on siiani abielus oma mehega, hoolimata sellest, et tahaks lahutust. Lahutada nad aga ei saa, kuna neil ei ole piisavalt raha. Tema mees on "grupi peal" ning seetõttu ei saa ta tööle minna. Kuna laps on väike ja mees lapse eest hoolitseda ei tohi, siis naine tööle minna ei saa. Kuna naine tööl ei käi, siis ei ole tal ka raha. Mees saab muidugi "grupi peal" olemise eest raha, aga kuna ta ise on niiöelda "teovõimetu", siis ta enda raha ise kasutada ei saa ning naine on kohustatud seda tegema. Kuna naisel on aga mehest kopp ees, siis tõmbas ta käima ühe teise tüübiga, kes muidu on täitsa ok tüüp, aga paraku samuti töötu. Seega pole neil võimalik kuhugi mujale kolida ning kuna ta mees on teovõimetu ning naine on tema eestkostja, siis ei saa ka meest välja kolida, sest et mehel peab ikka katus pea kohal olema. Ja nii nad siis rõõmsalt elavad seal, umbes 15 ruutmeetrisel pinnal ning omavad "LOVE-HATE" suhet :D Naise väitel saavad nad vahest isegi läbi üksteisega.

Elu on ikka seiklus.

Kuna meil Madisega käib ikka terve suvi korralik võistlus, siis võistleme absoluutselt igas kategoorias. Nagu mäletate, siis parkis mõned nädalad tagasi üks pereema oma auto minu auto sisse... sel nädalal tehti sama ka Madisega, nii et võib öelda, et ka selles kategoorias on käimas tihe rebimine. Poleks asja, millega me võistelda ei saaks. Eks näis, kas sellel nädalal üllatame üksteist millegi uuega.

Kuna sel nädalal hakkan tööle uues piirkonnas, siis võib öelda, et mul hakkab täiesti uus suvi peale. Ma arvan, et see saab olema võrratu. Aint no stopping me. Ma arvan, et tuleb hea värske algus ning mitte miski ei hoia mind tagasi sellest, et teha kohe algusest peale hästi. Selle nädala eesmärgiks on hoida oma tuju alati üleval ning kohelda iga ema, hoolimata sellest, kuidas nad mind kohtlevad, nagu nad oleksid mu parimate sõprade emad. Jätan nad alati heasse tujusse ning toon neile naeratuse näkku. Ja mitte keegi ei suuda mulle öelda EI, kui ma nad naeratama panen. Ma tean, et ma teen head asja ning aitan inimestel saada paremat haridust. Ma tean, et head asjad juhtuvad heade inimestega ning mina olen üks neist. Just nii nagu Chalice kirjutab... ma lähen vooluga kaasa ning teen sellest oma parima nädala.

Selleks korraks ongi siis kõik. Suured tänud kõigile õnnesoovide eest. Mul on alati hea meel teist kuulda. Ka teie olete head inimesed ning ma loodan, et teil on suvi sama põnev, nagu mul siin, teisel pool ookeanit sega-summa-suvilas.

Näeme hiljem!

Suure Maailma Direktor.