The Bookfield is a Jungle

y0 kutid!

viies nädal on nüüd selja taga. Söön tööd hommikusöögiks, lõunaks ja isegi õhtusöögiks. Samas ei saa kurta. Attitude on hea, asjad liiguvad õiges suunas ning ka müügikõver on painutatud senimaani ülesse suunas. Muu stats läks sel nädalal natukene alla, selle üle on muidugi natukene kurb meel, aga nüüd hakkab uus nädal ja mul on võimalik oma numbreid jälle parandada. Vähemalt selle üle on hea meel, et kangutasin rohkem sitdowne, kui Madis ning sain seetõttu talle ka koogi näkku lennutada. Oh seda rõõmu... Madisel on nüüd ilmselt natukene aeglasem algus nädalaks, sest et vahukoor kaunistab ninasõõrmeid ning kõrvaauke. Tunnen talle kaasa, sest et mäletan eelmisest aastast veel selgelt seda okselõhna meenutavat aroomi, mida tänu Kristel Tuul'ele kaotamise tõttu sain endaga mitmed järgnevad päevad kaasas kanda, ka juustes.

Kuna suvi on peaaegu juba poole peal, siis otsustasin homme minna Andrus Albit followma. Olen seda päeva oodanud juba 5 suve. Mäletan juba esimesest suvest, kuidas ma weekly newsletterit lehitsedes vaatasin ta pilti ning mõtlesin, kuidas küll selline tüüp nii palju rampse müüb. Peale Albiga Vain ja Partnerid koolitusfirmas töötamist sain aru küll, miks ta seda teeb. Mees tulistab puusalt nagu kõvemad cowboyd metsikus läänes. Homme näen teda bookfieldil tegutsemas kogu tema hiilguses. Tean, et meil tuleb ikka sitaks hea päev.

Tuleva nädala pühendan ma oma isale. Ma küll tean, et tal on tegelikult täiesti pohhui, mitu raamatut ma siin kuuma käes müün ning tal oleks ilmselt palju parem meel, kui ma temaga koos heinamaal heinapallide vahel möllaks, kuid sellegipoolest luban, et võitlen selle pastaka eest, mille ma heade tulemuste puhul saan, kõvasti. Tegelt ongi sellest pastakast suhteliselt pohhui, ilmselt sama pohhui, kui tal seda saades oleks, sest et pastakaid müüakse ka Eestis, kuid see teadmine, et ma tegin tema nimel tööd ja ma tegin seda paremini kui seni, annab mulle endale hea tunde. Selle tunde nimel ma vaeva näengi. Nii et paps, pastaka võid ära visata, kui see sulle ei meeldi, aga kõrge viieka võiksid mulle ikka tehtud töö eest visata. :)

See nädal oli päris lennukas. Igast huvitavaid asju ikka juhtub bookfieldil. Ja ma pean selle all silmas, et ikka sitaks imelikke asju, mida muidu ilmselt kunagi ei kogeks.

Lippasime teisipäeva hommikul koos Rasmusega minu ühes elamurajoonis ring, sest et sepp tuli vaatama, kuidas ma paljude inimestega maha istun. Ette ruttavalt võin veel öelda, et sittagi me istusime, terve selle suve kõige sitem päev oli sitdownides, aga see ei ole oluline, nägi vähemalt, kuidas ma tööd teen. Niisiis jooksingi mina ees ning tema järgi järgmise ukse juurde. Kuna tempo on päris kiire, siis pole aega ringi vahtida. Niisiis olingi juba uksele ära koputanud, kui viskasin pilgu korraks jalge ette, trepiastmete juurde, maha. No ja mida ma näen. Trepil on väike armas jänkupoiss, aga ilma peata ning esikäppadeta, aga see-eest on pooled soolikad ilusti astmetele laiali jaotatud ning sipelgapoisid lasevad hea maitsta. Kuna olukord oli niivõrd soliidne, siis ei osanudki esmalt reageerida. Pigem võttis mõtlema, et WTF siin toimub. Kuna koputus oli tehtud, siis tegin automaatselt kaks sammu tagasi ning jäin maja vastust ootama. Ei pidanudki kaua ootama. Kuskilt nurgatagant tuli välja kass, kes viskas kõigepealt pilgu minule, siis Rasmusele ning ei lasknud meist ennast suurt häirida. Palju rohkem häirisid teda aga sipelgapoisid, kurjamid askeldasid ju jänesepoisi kallal. Tehes korra mõttepausi, võis selgelt lugeda, et kõuts polnud olukorraga rahul. Mismõttes keegi teine mängib tema toiduga. Ilmselt võite kujutada ette seda naerupurtsatust, mille me Rasmusega koos teele lasime, kui kass otsustas, et nüüd on õige hetk hakatada jänesega kulli mängima. Ja just sel hetkel, kui arvasime, et olukord ei saa enam naljakamaks minna, tuli uksele pereema, kes analüüsides olukorda lasi kuuldavale hõike: "kuradi kassiraisk on jälle ühel jänesel pea otsast rebinud, no on alles roju". :D
Ilmselgelt saate isegi aru, et sealt olukorrast enam sitdowni välja võluda me ei suutnud.

Peale imelike kasside, kohtab minu piirkonnas ka teisi huvitavalt käituvaid loomi. Nt. ühel perel on üks imbetsillist hundikoer, kes alati, nähes mind, tuleb esiukse juurde ning hakkab umbes enda tiirutama ning kõva häälega aukuma, pekstes kord saba vastu ust ning teine kord jälle pead. Ilmselt on katuse all juhtmed veidi keerdus. :P

Aga kõige parem lugu juhtus siiski eile. Kuna laupäevad on alati head müügipäevad, siis jooksin juba suhteliselt varakult majade vahel ringi ning töötasin piirkonda, kus olin juba mõned nädalad tagasi töötanud. Olin juba kõik peale ühe pere selles rajoonis maha tõmmanud ning proovisin seda teha ka viimasega. Olin mõned nädalad tagasi pereisaga juba rääkinud ning nagu isad ikka, ütles ka tema, et naine on see, kes asjaga tegeleb. Kuna valge auto, millega ema ringi pidi traavima, oli maja juures, siis otustasin talle anda ka võimaluse uksele tulla. Koputasin alguses suhteliselt rahulikult, et väikseid lapsi üles ei ajaks, puhuks, kui viimased peaksid veel magama. Astusin mõned sammud tagasi ning jäin ootama. Sittagi. Otsustasin ka teise võimaluse anda ning koputasin sel korral veidi kõvemini. Tundus, et oli kasu, sest et mõne hetke pärast kuulsin, kuidas justkui mingid sammud hakkasid ukse poole tulema. Natukese aja pärast kuulsin ka mingit mõminat ning olin suhteliselt veendunud, et keegi ilmub ka kohe varsti uksele. Seetõttu võtsin sisse positsiooni, seistes küljega ukse poole, et emal oleks minust parem ülevaade ning et ma tunduksin uksel ohutum. Olin ametis oma paberitega ning vaatasin, et milliseid nimesid võiks kasutada, et parem connection emaga saada, kuid ootamine venis veidralt pikale. Sammud läksid iga korraga justkui kõvemaks, kuid keegi ukse juurde veel ei jõudnud. Veidi aja pärast oli näha, kuidas puidust maja seinad vaikselt värisema hakkasid. Mida valjemad sammud, seda kõvemini maja värises ning mõne hetke möödudes järgnesid ka mõminad, mille isegi suhteliselt vaese fantaasiaga inimesed suudavad oma peas õigesse kohta paigutada. Purskasin kõva häälega naerma ning mõistin, et kui keegi isegi tuleb, siis ei tule ta kindlasti mitte uksele :D

Selleks korraks siis ongi kõik. Paras aeg till püksi panna ning teki alla punuda. Homme tuleb suur päev ning ma olen täiesti kindel, et tänu Andrusele tuleb mul ka parim nädal. Kui mäletate, siis eelmisel aastal umbes samal ajal käisin ühte ameerikapiffi followmas, tänu kellele müüsin viie järgneva päevada presidents clubi. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks nii ka sel korral minna. Töövarjun siiski ju vanameistrit ennast. It's gonna be a great day, great week and eventually great summer. Annan endast igal hetkel parima, sest et ma olen lihtsalt nii hea :)

See ya!