Beautiful People!

J0 sägad!

Ütlen ette ära, et täna väga pikalt ei pläkuta, sest et muidu raiskate liiga palju oma kallist tööpäevast ära. Pealegi on veits imelik, kui te omaette kuskil kõkutate. Sellegipoolest tahan tänada kõiki oma püsilugejaid, keda minu bloggeri counteri järgi on umbes 1500 inimest.

Ühesõnaga siis selline jutt. Nädal oli päris huvitav. Ütleks vist, et emotsionaalselt selle suve kõige raskem. Miks? Sellepärast, et läksin töötama uut piirkonda, mis on kindlasti mu senise raamatumüügikarjääri kõige rikkam. Et te natukene mõistaksite, mida ma selle all mõtlen, siis enamus minu piirkonna inimestest on pannud oma lapsed erakooli. Erakoolide hinnad algavad umbes 12 tuhandest dollarist ning lõppevad seal kuskil 22 juures. Üks erakool on veidi kallim, kuskil 40k maksab üks aasta.

Mida see siis minu jaoks tähendab? Tähendab see seda, et jah, inimestel on raha. Samas ka kulud on päris suured. Kui nüüd mõelda, et keskmiselt on umbes 3 lapselised pered, siis juba 60k läheb kooli alla niisama. Mis tähendab, et kui inimesed jõuavad endale seda lubada, siis ilmselt on neil pappi ka suhteliselt sitaks. Tõesti, nii see tihtilugu ka on, samas üks asi, mida see inimeste mõttemaailmaga on teinud, on kindlasti see, et kui nad juba nii palju kooli eest maksavad, siis pole neil MITTE MIDAGI muud vaja. Võiks ju isegi nii arvata, et nende raamatud võiksid olla sitaks head jne, paraku on reaalsus, et erakool on siiski kool nagu iga teinegi, pole mingid imelapsed need, kes seal käivad ning ka rikkad lapsed on tihtilugu laisad. Veel üks suur boonus on see, et erakoolides saavad lapsed tavaliselt oluliselt rohkem kodutöid, mis tähendab, et meie raamatud oleks neile tegelikult suureks abiks. Seega lühidalt rampsid aitaksid neid palju, kuid paljud inimesed ei viitsi isegi kuulata, mida ma seal nende ukse taga teen ning selle asemel saadavad e-maile oma naabritele, et WTF mingi tüüp meie naabruskonnas ringi käib ning miks ta haridusest rääkida tahab.

Mida see minu jaoks sel nädalal siis tähendas?

See tähendas seda, et ma istusin maha umbes poolteist korda vähemate inimestega, kui ma seda tavaliselt teen ning sain uksega üle tahi umbes 4-5 korda rohkematelt inimestelt. Seega oli mul palju rohkem aeg endaga veeta, elu üle järgi mõelda, naeratust harjutada ning proovida, kuidas esimesed 7 sekundit ukse peal kõige ahvatlevamaks muuta, nii et inimesed tahaksid oma ust vähemalt seni lahti hoida, kuni ma olen jõudnud nendega connectima hakata, et nad seejärel oma sõprade tuttavate nimedega üle valada, et nad oleks üldse piisavalt open-minded, et mind enda tuppa lasta. Ma ei saa öelda, et ma olen täiuslik, kuid ma arvan, et ma olen juba täitsa okei ukse peal ning kui ma juhtuks teie uksele koputama, siis sulaksite te nagu merevaik päikse käes.

Raskemaks teeb asja kogu loo juures see, et mul on umbes 12 erakooli piirkonnas, kus inimesed käivad ning mõned üksikud vähem tuntud, mida on mõned korrad ette tulnud ning samuti mõned tavalised koolid. Õpin siis usinasti erinevaid koole tundma. Ain't no stopping me.

Mida naljakat siis juhtus?

Räägin teile ainult kaks lugu, mis sellest nädalast rohkem kahe kõrva vahele pidama jäid.

Kuna nädala algus oli päris raske (sest et ühes naabruskonnas kus ma esimesel päeval töötasin, käis ringi e-mail, et ma olen maru kahtlane tüüp ning ilmselt tahan vargile minna majadesse, siis õhtul peatasid mind ühe maja juures 5 politseiautot, et uurida, mis tont ma selline olen. Nähes, et mul helgib permit rinnas nagu ükssarvikul sarv otsa ees, ei viitsinud nad rohkem midagi breikida ning soovisid mulle mu rekordi puhul õnne... ikkagi 5 autot ju esimest korda mu elus. Pärast seda intsidenti sinna piirkonda väga tagasi ei kippunud), siis otsustasin minna neljapäeval Madist followma. Esimest korda elus. Arvestades, kuiväga ma tahan talle põske tõmmata, oli see päris raske otsus, kuid verd tilkuva südamega otsustasin siiski teda followma sõita. Terve tee mõtlesin küll, et ai bljääd ma nahka teen, kuid lootsin, et followmine on seda väärt ning õpin talt nii mõnegi nipi, saavutades tänu sellele tulevikus edumaa. Päev oli siis selline:

Jõudsin ilusti 7:50 kohale ning olin ennast otsast lõpuni positiivsust suutnud täis pumbata. Ka Madis tundus olevat päris põnevil, sest et saab mulle näidata, miks ta parem on ning ilmselt ka seetõttu, et see andis talle ühe lisapäeva mulle koti pähe tõmbamiseks. Pole vist vaja öelda, et päris fun oli. Suutsime esimese goal periodiga teha 2 ilusat sitdowni ning kuigi kummastki klienti ei tulnud, ei muretsenud me väga. Kui kaks nii ilusat kutti koos tööd teevad, siis ei saa mitte sitt päev tulla. Arvata võib. Toksisime siis lemmingutele omase sihikindlusega edasi. Pilvi taevas ei paistnud ning haput maitset keele peal tunda polnud... kuniks komistasime veits vale muti otsa. Pealtnäha täiesti tavaline mutt, kühveldas majaesises lillepeenras ning tappis usinalt ohakaid, kui me suurte naeratustega letti ilmusime. Madis oli sõbralik nagu ikka ning tegi päris tubli approachi, kuid ema hakkas suhteliselt kiiresti perutama. Tuli välja, et peenras askeldanud bambi polnud mitte tavaline pereema, vaid ka pagunitega "naabruskonnapolitsei". Noo mutile ikka üldse ei mahtunud pähe, et kuidas meie siis niimoodi tuleme euroopast oma aktsendiga ning koputame tema naabruskonnas ustele. Madis siis proovis ikka seletada, et noh, nii ongi ja näe permit on ka olemas ja üldse oleme sellised muhedad vellod, kuid see jutt vist tõmbas mutil kohe rihma kinni ning iga järgnev lause sõitis järjest tugevamini vastu kõrvakuulmist ning pani järjest kiiremini veerema rääkimist kontrollivad hammasrattad tema lõualuudes. Mõne hetke pärast oligi mutt juba telefoni otsas ning uuris mentidelt, et kuidas nii saab. Kuna permit oli olemas ja muidu olime ka rõõsad, siis arvasime, et no big deal ja töötasime edasi. Aga kohale jõudnud mendid päirs niiviisi ei arvanud. Nii olimegi umbes pool tundi hiljem samas supakas, mõlemad, kahe ettekirjutuse võrra rikkamad. Asja tegi paremaks veel see, et Madis oli mõned päevad tagasi ära kaotanud oma load ning ment ei lubanud tal enda autot enam juhtida. Nii saingi mina istuda rooli ning sellega lõppeski mu followmine. Mina läksin oma teed tagasi tööle ning Madis läks oma uut... kuridegu sooritama, just nagu kadett Hülss härra päti vanglast ära saatis. Kuidagi pidi ilma lubadeta siiski ju ARK-i saama.

Sellegipoolest tegime mõlemad õhtuks suhteliselt okei päeva. :)

Aga ega Germo ka väga oma looga maha ei jää. Ta ikka komistab igasuguste tüüpide otsa. Keset nädalat koputas Kait siis oma piirkonnas ringi ning nii juhtuski ühele uksele tulema pereisa, kes paariminutilise jutuajamise käigus just kõige kirkama kriidi toone küll välja ei andnud, kuid see-eest ületas selle oma sõbralikkusega ning kutsus Kaidu ikka tuppa sisse. Tuppa astudes sai Germole selgeks, et liiga palju raha seal majas ilmselt ei ole, sest et ainuke mööbliese, mis teda suures toas ootas, oli lapse lutipudel. Nii juhataski pereisa Kaidu ilusti läbi tühjade tubade oma magamistuppa, mis nagu hiljem välja tuli, oli ainuke möbleeritud tuba terves selles majas. Hästi elame, arvas Kait, kui pereisa teda voodile istuma palus. Kait nagu väga ei tahtnudki, sest et kartis mõnd haigust külge saada, kuid sellegipoolest võttis rahulikult istet. Nagu talle kombeks, lendas ta entusiastlikult kohe introsse ning rääkis papsile, kui vinged raamatud need ikka on. Kuna neil endal ilmselgelt liiga palju raamatuid majas polnud, siis võttis ka isa kohe vedu ning 10 minuti pärast oligi juba tuhin piisavalt suur, et tahaks aga ostma hakata. Kahjuks vajus vello pärast hinna kuulmist natukene näost ära ning mitte just kõige rikkamale inimesele omaselt, hakkas mees oma kurba saatust kurtma. Noo näe, oli raha, aga siis kaotas töö ja üldse rasked ajad, aga noo kõrval majas elab vanaisa, kes ilmselt ostaks rampsid kohe ära. Kuna Kaidul midagi kaotada polnud, siis nõustus ta koheselt ka plaaniga, et lendame jah vanaisa juurde letti ning vaatame, kas saame temalt need kümme kopikat välja kaubeldud. Kõrvalmaja ukse taga oodates otsustas pereisa veidi aega parajaks teha ning olles siiani hoos oma kurva saatuse kurtmisest, arvas ta, et see on õige hetk oma lugude jätkamiseks. Tuli välja, et peale selle, et pappi pole, on vennikesel ka tervis maru kehv, puus on parasjagu paigast ära ning ega ka seljaga kõik just parimas korras pole. Kuna Germpsil kottigi teha polnud, siis uuris rahulikult, et mis juhtus. Nii rääkiski pereisa, et näe paar aastat tagasi käisid mutiga koos matkamas ning kuna metsavahel oli nii ilus ja romantiline, siis otsustasidki nad veidi hullata. Nii võttiski Velts koos oma mutiga auto juures poosi sisse ning väänas ta hellalt kapotile. Räuhti lendas siis peale ning sedapuhku ei pannudki tähele, et rautamise käigus tõmbas paigast nii selja kui puusa. Seks oli hea, kuid seniajani on tervis sellest veidi kehva.

Põnev lugu, arvas Germps ning oleks kuulnud ilmselt enamgi, kuid siis jõudis uksele vanaisa. Kuulates kippelt ära, et mis värk on, sõnas ta nagu vaeses piirkonnas, kuid see-eest haridustest lugupidavale vanaisale omaselt kuldsed sõnad: "BOOKS!? What Books? I don't want to get any BOOKS! Go away!" ning sulges elegantselt oma ukse.

Sellega siis tänadeks korraks piirdungi. Tõmban kiirelt pessu ning seejärel kerra ära. Tuleb sitaks hea nädal!
Ma arvan, et sellest saab mu senise suve parim nädal.

Näeme varsti!