It's gonna get better

Nonii sägad. Neljas nädal sai just otsa ning hakkan just uueks nädalaks rihma vahetama. Muidu polnud nädal kõige hullem, kuid aeg-ajalt viskas keti millegipärast maha ning fookus läks paigast ära. Füüsiliselt tegin justkui kõvasti tööd, aga mindset oli vale ning väga ei expectinud, et leian palju ägedaid peresid ja kliente. Kuidagi desire kadus kohati ära, kuid sellega sel nädalal kõige rohkem tegeleda proovingi. Sain sel nädalal ka müügis Madise käest kotti... pole hulu, sest et kutt tegi kõvasti tööd ja tegi ühe oma elu parimatest nädalatest.

Uuel nädalal on seevastu mul võimalus jälle talle kotti pähe tõmmata. Lisamotivatsiooniks on ka see, et PIE IN THE EYE nädal hakkab ning oleme üksteisega hammas-hamba vastu, mis tähendab seda, et üks meist saab teisele koogiga üle tahi panna... Minu kasuks räägib see, et olen talle sitdownides iga nädal koti pähe tõmmanud, kuig arvestades seda, kui kõvasti mees töötab ning kui väga ta tahab mulle kreemi silma sisse pigistada, pean ma päris kõvasti tööd tegema ning olema 24/7 fookuses. Saab näha, kes on raudmees.

Kuna kätte jõuab juba viies nädal, siis tuleb hakata fokusseerima klientide peale ning "pakkudelt" püsti tõusta ning kogu oma energia suunata sellesse, et inimesed oleksid sitdonis minuga ning tahaksid mult raamatuid osta. I will greet this week with the love in my heart and I gonna do my best to help people to have a better education. It's gonna be unbelievable! I gonna make things happen, because I AM THE MAN (nii nagu Kevin Johnson seda ütleb).

Andke mulle andeks, et ma sel nädalal päris 100% endast anda ei suutnud. Ma luban, et sellel nädalal, mis nüüd tuleb, parandan ma oma vea.

Kuigi sel suvel olen ma Georgias, siis võib öelda, et ameeriklane on ikka ameeriklane. Kohtun päevast päeva väga vahvate inimestega, samas kohtab ka inimesi, kes IQ tabelisse ära ei mahtunud, mitte sellepärast, et kohad oleks täis saanud, vaid ikka seetõttu, et nii madalaid numbreid sinna panema ei hakatud. Ja noo isegi lastel ikka mõte lõikab nagu kruvikeeraja.

Nt. Eile õhtul väntas Kait oma piirkonnas ringi. Väga pikki vahemaid ei pidanud ta üldiselt väntama, sest ta töötas parasjagu treilerparki. Seal ei ole vahemaad treilerite vahel üldiselt rohkem kui 10 meetrit. Nii et kui pereisa parasjagu pereemaga lapsi planeerib, siis peab naabrinaine seebikale volüümi juurde keerama, et Luc Maria sõnu selgelt kuulda. Niisiis hüppaski ta nagu ikka, väga äkiliselt, ratta seljast maha ning silkas ukse poole. Kuna tegu oli suhteliselt püssi treileriga... kolme astmelise trepi asemel oli lausa terrass ehitatud. Või noh, pereisa parasjagu lõpetas seda veel, nii et võib öelda, et perel läks ilmslet rahaliselt päris okeilt. Kuna väljas oli aga õhtu suhteliselt hämaraks kiskumas, siis oli pereisa juba tuppa ära läinud ning töö seisis. See-eest oli terrassil veel perepoeg, kes ilmselt oli samuti otsi kokku tõmbamas. Hämaruse tõttu ei pannud ta aga tähele, et Germo oli vahepeal pilti astunud ning ehmatas seetõttu päris kõvasti. Kohe nii kõvasti, et põis, mida ta parasjagu isa uhiuue parketi peale tühjendas, enam tilkagi kust kehast välja ei lasknud ning lasi põnnil püksid üles tõmmata, et siis ukse vahelt sisse kalpsata. Oh seda pidu ja pillerkaart, mis terrassil parasjagu valitses. Parketimäed ja kuseojad ning Kait, kes oleks pisarsilmil naerukätte surres sinna samasse pikali kukkunud.

Kuna oleme piirkonnas juba neli nädalat tegutsenud, siis võib öelda, et hakkan muutuma ka kohalikuks staariks. Väiksemates elamurajoonides olen jõudnud juba tänu pereemadele facebooki lehekülgedele, kuid seda üldjuhul mitte eestlase vaid ukrainlasenam. ka peretütardele lähen ma peale. Näiteks reedel, kui ma autoga ühe maja hoovi veeresin, märkasin, et pereema auto on puudu. Et mitte aega raisata, siis otsustasin kiirelt ringi keerata ning olin juba gaasi andmas, et kaapekaga järgmise maja poole teele asuda, kui nägin tahavaatepeeglist, et hoov on järsku umbes kuuenda klassi tüdrukuid täis voolanud. Tahtmata olla ebaviisakas, otsustasin pidurit vajutada ning auto korraks seisma jätta, et vaadata, mis piffid mulle räägivad. Kuna tüdrukuid oli päris mitu, siis hakkasid nad läbisegi kohe pärima, et mis ma teen ja miks ma siin olen ning andsid teada, et ema pole kodus. Selgitasin siis kiirelt, et sain sellest juba ise ka aru ning plaanisingi tuld tõmmata. Sellegipoolest ei tahtnud nad mind kohe minema lasta ning hakkasid pärima veel igasuguseid küsimusi, kuni lõpuks tuli ühel tüdrukul pähe küsida: "kas sa mäletad mind veel?" Kuna suutsin näo kippelt ära tuvastada, siis sain vastata jaatavalt. Tegu oli ühe sama tänava peretütrega. Seepeale küsis ka järgmine tüdruk, et kas ma teda tunnen. Ka tema tundsin ma ära. Kolmandal aga nii palju ei vedanud, sest et teda ma ei mäletanud, mille peale kõlas suhteliselt võidukas "in your face Sarah!". Best friends forever ilmselt! :D

Jagan teiega ka ühte success story't. Tegu siis selle nädala viimase perega.
Kuna töötan praegu ka päris palju kuskil metsade vahel, siis sattusingi esmaspäeval ühe maja juurde, mis seisis teistest täiesti eraldatuna ühe metsatuka sees. Kuna auto oli maja juures, koputasin uksele ning sain ka kohe vestlust alustada. Samas kuigi kaugele ma selle vestlusega ei jõudnud, sest et mutt, kes uksele tuli, ütles, et tema on lapsehoidja, mitte pereema ning et isa peaks koju jõudma õhtul peale viite. Päev oli päris tihe ning jõudsin selle maja juurde tagasi alles paar päeva hiljem. Sel korral aga sõitsis pereisa mulle teel maja juurde vastu. Et selgitada ka talle olukorda, jätsime autod üksteise kõrval seisma ning approachisin teda läbi avatud akna. "Great success" - mõtlesin ma, sest et sain isaga kokku lepitud appoitmenti, et hüppan laupäeval läbi.
Laupäeva õhtul 9 paiku olingi tagasi samas kandis ning otsutasin vello juurest läbi hüpata. Jõudes maja juurde, viipas isa juba eemalt suhteliselt sõbralikut teretuseks. Kuna tegu on korraliku maamehega, siis nii nagu lubatud, sain ma viis minutit tema ajast. Istusimegi maja ette verandale maha ning hakkasin oma jutuga peale. Kõik läks suhteliselt libedalt, sest et tegu oli ühe muheda vanaga. Jutu käigus tuli aga välja, et pereema on siiski rohkem see, kes haridusega tegeleb majas. Niisiis saatsingi kuti majja, et ta koos pereemaga tagasi tuleks. Ja tuligi. Samas oli suhteliselt suur mu üllatus, kui uksele ilmus "lapsehoidja". Hakkasin kõva häälega naerma, kuid kauplsein ka mutilt 5 minutit välja. Tuli välja, et ka mutt ise on tegelt päris muhe. Töötab raamatukogus ja hoolid laste haridusest. Nii olimegi viis minutit hiljem seal maal, et kotist oli aeg välja võtta näidisraamat. Kuna lapsed on neil suhteliselt iseseisvad, siis kauplesin ka targema lapse meiega ühinema. Aga no käige kotti, kui negatiivne see 9nda klassi tüdruk oli. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga kuidagi temaga jutule ei saanudki. Plika kössitas toolil käed ristis ning vastas igale mu küsimusele nii negatiivselt kui võimalik. Arvasin juba, et sealt küll midagi ei tule, kuid otsustasin siiski raamatut näidata. Terve demonstratsiooni aja negis plika toolil ning võis ilma küsimusi küsimatagi öelda, et tal on sellest raamatust ja minust ikka täiesti pohhui. Ja nii oligi. Olles demoga lõpusirgel otsustas ta oma arvamust minuga jagada ning see kõlas umbes nii: "I would never use these books". Nojah siis, mõtlesin ma ning arvasin, et targem on asjad kokku pakkida. Pakkides asju tagasi kotti mõtlesin, et küsin vähemalt vanemate arvamust. Vanemad olid sellised 50:60. Polnud väga excited, aga samas polnud ka väga negatiivsed. Olles omadega juba lõpusirgel, komistasin kogemata õigele teemale ning rääkisime veidi õpetajatest, kes tütrel tuleval aastal olema saavad. Üks asi viis teiseni ning varsti küsis isa, et palju need raamatud muidu maksavad, noh nii huvi pärast või midagi. Proovisin küll selgitada, et kui tütar arvab, et ta neid ei kasutaks, siis poleks vist mõtet väga neid osta, kuid isa arvas, et hinda võiks ikka teada. Tegin siis kippelt price-buildupi ning minu üllatuseks oli isa minuga päri, et tegu on hea diiliga. Küsis veel mõned selgitavad küsimused ning umbes 10 minutit hiljem kirjutaski pereema mulle nende köögilaua taga checki 800 dollari peale. Ma ei tea, mis juhtus, aga hea et juhtus.

Parima loo auhinna saab sel korral siiski Hans Kullamaa. Teisipäeva hommikul soojendas ta oma hommikusöögikohas parasjagu prilllauda, kui keegi närviliselt uksele koputas. Läbi ukse kostus veidi ähkimist ning närveerivalt kostusid sõnad "how long are you going to be there? HURRY UP!". Hans proovis siis rahustada vennikest, et no problemo, tulen varsti välja, sest et "miin" on juba napilt kahjutuks tehtud. Mõne hetke möödudes oli ukse tagant kostuv toon juba paari hertsi võrra närvilisem ning erksam: "HURRY UP, I REALLY NEED TO GO!" ning lisaks sellele kostus veel natukene ägisemist ja ähkimist, tibake kolistamist ning seejärel jäi ukse taga kõik vaikseks. Korralik mees nagu Hans on, pesi ta peale miini maandamist ka käed ning manas näkku sõbraliku naeratuse, et ukse taga ootavat vennikest sellega tervitada. Suur oli ta imestus, kui ukse avades talle näkku karanud hais oli tunduvalt suurem, kui see, mille valmistamisega ta ise hakkama oli saanud. Vaadates natukene kiiruga ringi oli pilt suhteliselt selge. Must mees oli oma musta töö prügikasti hakkama pannud ning visanud nelja tuule poole varvast. Puhas töö võit! :D

Aga ok, selleks korraks ongi kõik. Panen nüüd veel tulevaks nädalaks oma asjad valmis ning mindseti paika.

Luban, et teen tuleval nädalal sitta kanti tööd ning olen 24/7 fokusseeritud, et tuua koju korralikud tulemused. It's gonna happen, not because I am such a good looking man, bust just because I work so hard and effectively!

It's gonna be a great week!

Olge teie siis ka seniks mõnnad ning jagage oma tegemisi ka minuga!

Targo