Boom! I'm going to bloom.

y0 y0 y0!

tikk-takk tikk-takk käib kell juba mööda oma tallatud rada ning tiksub päris kiiresti hommiku poole. Seierid näitavad, et varsti on aeg magama minna ning seetõttu kirjutan võimalikult kiiresti ja paljude kirjavigadega, seda ikka selleks, et teil võtaks lugemine kauem aega ning seetõttu tunduks, et postitus on sama pikk nagu tavaliselt.

Nagu teate, siis käisin sel nädalal Andrus Albit followmas. Kuidas läks? Päris äge oli. Kulutasin sõitmise peale pea terve pühapäeva ning tagasi tulles panin hakkama ka pool teisipäeva, aga sellest pole lugu. Kuigi meil oli suhteliselt aeglane päev ning Andrus ei hittinud just oma tavapäraseid müüginumbreid, õppisin temalt päris palju. Äge oli vaadata, kui aeglane Andrus inimestega on ning kui siiralt ta suudab nendega rääkida.

Ma ise olen vist oluliselt rohkem hyper ning seetõttu võib vahel inimestel raske aru olla saada, miks ma nende ukse taga olen ning mida ma üldse räpin seal nendega. Seega tuleval nädalal proovin ise ka veidi rahulikum olla ning räägin pigem lihtsamate lausetega, et neile pointi selgeks teha. Ega ta tegelt midagi maagilist ei teegi, pigem ongi lihtsalt inimestega "normaalne säga" ning tunneb raamatuid hästi. Samuti oskab sell hästi lugusid rääkida ning läbi nende klikib inimestega ära ka. Proovin sellega veidi ise veel vaeva näha.

Mu enda müüginädal nii lilleline päris polnud, väike tagasilangus võrreldes eelmistega, aga eks ma müüsin ka natukene vähem aega. Sellegipoolst tunnen, et saan ja suudan oluliselt paremaid tulemusi näidata. See ongi üks tuleva nädala fookustest, ajan klientide arvu üles ning muud numbrid tulevad ise juba järgi. Teen tööd nagu hobune ning hoian oma emotsionaalse MINA ilusti balansis. Pole vahet, kas inimesed ostavad või mitte, teen kõvasti tööd selle nimel, et näha võimalikult palju häid prospekte ning koputan nende uksele parima võimaliku suhtumisega ning jätan nad alati heasse tujusse. Targo the bookman show, comes once in a lifetime. Või nagu Hans Kullamaa ütleb: "Beat the bookman show, comes once a year". :D

Sel nädalal väga naljakaid lugusid vist ei juhtunudki, peale selle, et töötan enamjaolt No Soliciting piirkondasid ning seetõttu kohtab igasuguseid closed minded inimesi, kes pidevalt tahavad mulle politseid kutsuda, aga nad vist ei tea, et tegelikult on mul õigus seal sellegipoolest töötada. Korra kohtasin menti sel nädalal, aga kui viimane oli pilgu peale visanud mu paberitele, soovis ta mulle head teed ning soovitas negatiivsetest inimestest mitte välja teha. Tundus, nagu ta oleks ise raamatuid müünud kunagi :P

Aga see-eest võin teile rääkida natukene Kaidust. Peale selle, et ta siiski pussutab üleliia palju (ning ma olen päris kindel, et see ei ole õuntest, nagu ta oma kaitsekõnes tavaliselt esineb), on ta suhteliselt normaalne sell. Tüüp rabab korralikult tööd teha ning isu teha suuri numbreid on kutil täiesti olemas. Vahest lihtsalt emotsioonid keevad üle ning samuti tavatseb ta asju üle analüüsida.

Õnneks sel nädalal said ta ratta pedaalid ning kondimootor veidi puhkust, kuna üks meie orgi tüüp andis talle oma autot kasutada. Oleks te vaid vello nägu näinud esmaspäeva hommikul, kui ta kolmapäeva hommikul autosse istus ning minuga võidu hommikusöögikohta kimas. Kuigi kutt sai umbes minuti-pooleteise pikkuse edumaa, jõudsin napilt 5 sekundit enne teda kohale. Kogemused siiski maksavad ilmselgelt! :P
Nädala lõpuks tal nägu enam hommikuti niiviisi peas ei peeretanud, sest et tegu pole enam oma parimates aastates oleva hondaga ning pidurid, mis kunagi teenisid masinat ilmselt päris viisakalt otsustasid tükk haaval auto küljest ära kukkuda, seega nädala lõpuks olid autole alles jäänud vaid mälestused piduriketastest ning klotsidest ning terve pidurdamis osakonna juhatajaks ülendati käsipidur, mis samuti enam kõige kirkam kriit karbis ei ole. Rääkimata pidurituledest, mis ei viitsi enam ammuilma oma innukust üles näidata, sel hetkel, kui jalg piduripedaali tallab. Aga no veljed on vähemalt masinal päris valusad all! :D

Täna käisime kogu orgiga river raftingut tegemas, mis oli päris fun. 3 tundi olime jõel ning sõitsime paadiga mööda valget vett ning laulsime üheskoos viisakaid ning vähem viisakaid lugusid. Ameeriklaste silmad olid muidugi punnis peas, kui me sedamoodi mööda vahtu triivisime ning aeg-ajalt võis kosta kuskilt ka mõnda aplausi. Aga et rääkida veel autodest, siis enne kui me veel olime kohale jõudnud, otsustas Markus, et ka tema ei viitsi väga piduripedaali tallata ning koputas oma esistangega mu tagumise põrkeraua otsa, noh et vaadata, kas ikka töötab või nii. Põrkeraud töötas küll, kuid et midagi ikka mälestuseks ka jääks, otsustas ta ennast mõne armiga kaunistada. Mitte midagi hullu, kuid auto rental ei pruugi selle peale just näppu visata, aga see on juba tuleviku muusika. Õnneks kehtib see ka bookfieldil, et kes tellis muusika, see ka selle eest maksab... nii et see ei ole loodetavasti kulu minu taskust. (Siinkohal tervitan veelkord Markust)

Ühesõnaga. Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that's we call it a present. Seega ongi tuleva nädala fookus teha tööd päeva korraga ning panna oma paremus maksma. Sain sel nädalal Madise käest müügiga küll põske, kuid luban, et see ei kordu tuleval nädalal. It's gonna happen. Day by day in every way, getting better every day.

Rääkides veel presentitest. Mu aadress on sel aastal 648 Gold Valley Pass, Canton, GA, 30114, seega kõik sünnipäevaõnnitlused võite rahulikult sinna saata ning kuna sel aastal langeb mu sünnipäev pühapäevasele päevale, siis võite mulle ka telefoni teel õnnitlused edasi anda. Märgin siinjuures, et ajavahe on 7 tundi, seega arvestage ka sellega. Number, millele helistada võite on 404 903 6001 ning seda võib teha juba alates 6:15 kuni 21:45 minu aja järgi. (ehk siis 13:15-4:45 teie aja järgi)

Samuti kirjutage ja joonistage mu kommentaariumisse, sest et neid on alati hea meel lugeda.

Selleks nädalaks siis kõik, olge siis tublid ning väike tupsu-tadaa ka teile.

Panen tilli nüüd püksi ja pistan punuma. Näeme hiljem!

Targo