Enne kui ma alustan, tahan siinkohal tänada Mart Moorat, sest et tema on see, kes mind viimast postitust tegema utsitas. Senise kuue aasta jooksul vist esimene kord, kui võtan Eestisse jõudes jõu kokku ning kraabin megabaitidesse oma viimase sissekande, et siis jälle rahulikult järgmise suve seikluseid ootama jääda... kui need peaksid juhtuma loomulikult.
Tükk aega olen mõelnud, et mida kuradit ma siia teile siis kirjutama peaksin. Äkki on mõned seigad suvel meelest ära läinud, just siis, kui oli kirjutamise aeg? Ja tundub, et nii vist ongi.
Mõned lood, mis vahepeal meelde tulid ja siis jälle meelest ära läksid proovin siia kirja panna.
Kui mäletate, siis käisin sel suvel Madis Rauda followmas (elus esimest korda). Ja ega seda vist tegelikult siiski followmisena kirja panna ei saagi, kuna veetsime koos umbes 3 tundi, kuniks politsei tuli ja meid laiali saatis. Selline vahva vahepala oma rutiinsele päevale. Seejuures juhtus ka teine asi mul esimest korda oma kuue suve jooksul. Nimelt kirjutas politseionu mulle mitte ühe, vaid KAKS rikkumist, mida ma siis kohtusse lahendama pidin minema. Järgmine suvi peaks vist kellegi teisega koos töötama :D
Aga mis seal kohtus siis ikkagi sai?
Algne kohtukuupäev pidi olema kuskil septembri keskel, aga kuna me oleksime sel ajal juba eestis, siis tulid mendid meile vastu ning tõstsid kuupäeva rõõmsalt 16. augusti peale. Positiivne fakt selle kõige juures oli see, et ma ei pidanud minema kohtusse mitte üksinda, vaid sain kaasa võtta ka oma sõbrad Madise ja Rasmuse. Nemad olid suve jooksul juba nautkene rohkem suutnud selles piirkonnas korda saata...
Esimese hooga soovitas meil mingi jörr ennast kohe süüdi tunnistada ja trahv ära maksta... et mis te poisid siin ikka nalja teete. Trahvid olid siis vastavalt mina: 135$, Madis 270$ ja Rasmus: suurepärased 675$ (ilmselgelt pandi näo järgi :D). Kuna minul oli tegu elu esimese "protokollitud" rikkumisega, siis mina väga sillas sellest 135-st dollarist ei olnudki... ega vist keegi meist polnud. Seega vaikselt uurisime ja puurisime, et äkki annab midagi ikka välja mõelda. Vaene tudeng siiski ja noo ega nagu väga midagi ei teinudki... Ja kui päris aus olla, siis see summa on juba 1/4 mu ema igakuisest palgast.
One thing led to another ja niimoodi hakkasid mendid ka asjale veidi teise pilguga vaatama. Seda enam, et me oleme sellised normid tüübid ka, et teeme tööd 24/7 ja ei joo ja laaberda ja promome siiski haridust. Pärast paari tundi kohtusaalis ringi kruisimist saimegi mentidega lõpuks diilile... Mina ei maksa midagi ja Madis ei maksa midagi, aga kuna Rasmus nii palju juba mentidega rääkinud on, siis talle tuleb siiski see karm 135$ ära väänata. Ütleks, et puhas töö võit. Sai jälle rahuliku südamega tööle minna, et hoidsime just üle 100 ühiku kamba peale kokku. :D
Millega viimane nädal siis üllatas?
Noo nagu mäletate, siis plaan oli lennata uuesti country-sideile peale nagu eelviimasel nädalal ja see kogu täiega maha lammutada... juhtus aga see, mis minuga vahepeal ikka juhtub. Esmaspäeva hommikul lendasin siis linnavalitsusse eesmärgiga teha endale permit... Tuli aga välja, et permit maksab seal ainult maagilised 1500 dollarit ning mutt, kes selle paberimajandusega tegeleb, oli sellise näo ja olemisega, et ta pole vähemalt kümme aastat k***i saanud ja ilmselt ei kavatse saada ka. Noo vähemalt see üritus tema käitumisest kuidagi välja ei kumanud. Proovisin küll hea ja proovisin halvaga, aga seda viimast moodi polnud ma nõus selle nädalase permiti eest nõus küll proovima. Käisin siis veel Jasperi linnast ka uurimas, et mida permiti jaoks vaja oleks, aga tuli välja, et polegi midagi vaja, sest et nende linnas on müümine üleüldse keelatud... See vist seletab mu vähest müügiedu selles linnas? :D
Nii jäigi mul ainult üle sõita tagasi rikaste inimeste juurde... aga natukene uude kohta. Miltonisse! Kuna mul oli jäänud nädal ainult müüa ning permiti valmistamine võttis seal vähemalt nädal aega, siis töötasin ilma permitita piirkondades, kus tundus, et võiks olla okei töötada... ja ilmselt oligi, sest et politseinikega ma sel suvel rohkem rääkima ei pidanud. WINNING. müük oli selline enamvähem. Müüsin, aga mitte liiga palju. Vähemalt inimestel oli raha kohe kõik ära maksta, ei pidanud mingeid diile seal välja mõtlema. :)
Sel aastal delivery perioodi siis polnud, selle võrra oli närvikulu suve lõpus vähem, kuid võin ette ruttavalt öelda, et ka sel aastal olen mõne kliendi poolt tünga juba saanud, ehk et raamatud on käes, kuid raha ei paista kuskil :) Loodame, et see kõik annab karmale juurde siis :D
Ülejäänud osa USA-s viibimisest oli suhteliselt värvitu, kuna sel aastal kuhugi reisima ei läinud... käisin ainult shoppamas. Aga kui aus olla, siis on ikka kuradi hea tunne olla tagasi Eestis. Oma kodu ja sõbrad on ikka parimad.
Ja et Kait ka ilma tähelepanuta ei jääks, siis pean kutti kiitma. Tundub, et suvel saadud oskused ja confidence on teda juba päris palju aidanud klubitamisel. Alkoholi küll ei kanna päris nii hästi nagu kolmanda kursuse tudengid, aga seda annab treeninguga parandada.
Selleks korraks siis vist kõik. Suured tänud fännidele, et te olite mulle vaikivaks toeks ja loodame, et see ei jäänud viimaseks seikluseks.
Suure Maailma Direktor
Tuesday, October 2, 2012
Sunday, August 26, 2012
It's the Final Countdown!
Nonii jõmmid!
Siin ma nüüd siis olen ja vaatan selle suve viimastele päevadele otse näkku. Tõotab tulle tugev lõpp!
Sel nädalal töötasin siis üle pika aja jälle maakaid. Issanda loomaaed on ikka väga kirju ning siin topelt vikerkaarte all on tal ikka käed kõvasti tööd täis olnud. Kohe nii kõvasti on teinud tööd, et lõpuks on vist vorm katki läinud, kui viimaseid inimesi lõi, või siis oli nuga nii nürgi, et ei saanud ääri ära lõigata kõigil. Täiskomplekt ikka.
Ärge saage valesti aru. Mul oli väga vinge nädal. Sellepärast lähengi kohe lugude juurde.
Alustan siis kohe nädala algusest ja panen kohe lõpuni välja.
Kuna ma töötasin sel nädalal maa piirkonnas üle pika aja, siis ei osanud ma sellest midagi oodata, seda enam, et tulen rikaste inimeste juurest ning võib kindlalt väita, et nende mõttemaailm on ikka absoluutselt teine. Haridus on rikaste jaoks ikka väga oluline, samas meeldib maakatele jällegi palju sporti teha. Sellegipoolest kohtasin ma mitmeid peresid, kellel olid lapsed, kes haridusest väga lugu pidasid.
Nt. esmaspäeva õhtul istusin maha ühe musta perega, mis on seal maapiirkonnas väga ebatavaline, enamus on ikka redneckid. Tuli välja, et tegu on õpetajaga ning üleüldse väga toreda perega. Lapsed olid küll mustad, kuid mõtlesid nagu rikkad valged. Huvitav kooslus eks. Kuna vanem poeg oli 10. klassis juba, siis näitasin neile kohe ka handbooke. Raamatud meeldisid küll, kuid nende hind tõi ema musta näkku suurte silmade näol päris palju valget. Seega see diil jäi katki. Kuna tegu oli aga haridusest hooliva perega, siis näitasin vanema poja jaoks ülikooli eksamiteks valmistumiseks mõeldud arvutiprogramme, mille peale poeg oli kohe väga sillas. Mis oli muidugi hea, sest et teades, et nende hind on olulisel määral väiksem, kui raamatutel, olin ka ise enesekindlam. Olles lõpuks ära öelnud hinna, võis ema näos jälle näha paraku rohkem valget kui musta. Tahtsin juba tuld teha, kui ema hakkas kurtma, et ikka raha pole väga palju praegu, et proovivad mehega veits pappi kokku hoida selleks, et minna mingitele sõpradele Euroopasse pulma. Mõtlesin, et cool story bro ja tõusin juba vaat et toolilt püsti, et sääred teha, kui poeg otsustas rakmed enda kätte võtta ning tegi veel suuremad silmad, kui ema enne teda oli demonstreerinud. Kuuldes, et diil võib katki jääda sellepärast, et ema tahab mingi affi pulma minna, hakkas poeg ise emotsionaalset close-i tegema.
Kõlas see umbes nii: "Oot, mismõttes? Sa ütled mulle praegu, et sa ei saa mulle neid CD-sid osta sellepärast, et sa tahad mingi tüübi pulma minna? Me räägime siin praegu minu tulevikust!!! See pulm on ainult 1 päev, aga kes sinu eest ülejäänud elu hoolitsema peab hakkama, kui sa ise juba vana ja väeti oled? Kuidas sa arvad, et ma seda teen, kui mul head töökohta pole? Selleks, et head tööd saada, pean ma saama hea hariduse. AGA mul on ainult üks kord võimalik seda testi hästi teha ning need CD-d aitaksid mind väga palju. Mõtle nüüd ise ka vähe, mis sa räägid siin. Me räägime siin minu ja sinu tulevikust! Ma arvan, et sa saad ise ka aru, mis on õige teguviis antud hetkel."
Ilmselt saate isegi aru, et jah, see ema ostis mult need CD-d ära. Sweet diil ütleks ma :) Pealegi on nende maaknna koolisüsteem nii kehv, et nad saavad nendest CD-dest ikka päris palju kasu.
Et mitte ainult maakad ei peksa vahest villast, vaid ka Kait teeb seda. Teisipäeva õhtul kuulsin arvutisse statsi sisse toksides, kõrvalt toast, suhteliselt kurja "vittu küll". Küsimusele, mis juhtus, selgitas Germo, et oli kogemata näpu ventikasse lükanud. Enam ei julge talle kääre andagi, ilmselt tahaks neid stepslisse lükata. :P
Kolmapäeval töötasin koos Helduriga. Polegi tükk aega nii funi päeva vist olnud. Kaks nii kobedat kutti tekitasid emade seas ikka korralikku poleemikat. Ajasime ühe 20 aastat bussijuhina töötanud ema nii pöördesse, et ta tegi meist koos pilti, et saaks facebooki panna ja sõbrannadega oma õnne jagada.
Päev veeres päris kiirelt õhtusse, kuid päeva naelaks oli üks korralik redenek. Muidu noor piff, mingi 30 ligi vist, aga juba nelja lapse ema. Terve elu elanud maal ja, murraku järgi otsustades, võib öelda, et ilmselt kasvanud koos hobustega. Sitdown ise väga kiirelt ei liikunud, kuna aeg-ajalt küsis ema ikka ja jälle üle, et mida ma just ütlesin. Kuna ma ei saanud täpselt aru, et milles asi, siis otsustasin küsida. Mutt selgitas siis olukorda, et ta on täis maakas ja pole kunagi sellist aktsenti kohanud, raske on aru saada või nii. Pakkusin siis välja, et ma võin ise maaka aktsendiga edasi rääkida. Püha püss, kus siis emal nägu peeretama hakkas. "Päriselt või?" - küsis ta naeratus huulil. Vaatasin siis Heldurile küsivalt otsa ja saades talt nõustuva noogutuse, hakkasingi ma maaka aktsendiga rääkima, proovides terve aja naeru tagasi hoida. Ja noo minu enesegi üllatuseks, tuli see mul nii hästi välja, et mutt ei küsinud enam kordagi ühtkit lauset üle. Great success!
Aga selleks, et ka õhtu hästi lõppeks, siis viimase negatiivse isaga, keda ma umbes 10 korda, edu saavutamata, approachisin, leppisime kokku, et tulen 25. detsembril kell 17 läbi, ning tänu jumalale lubas ta, et tal on siis kindlasti minu jaoks 5 minutit aega. Et asi ikka kindel oleks, kirjutas ta selle kohtumise ka kalendrisse endale ülesse, et ta ikka mäletaks, et ma olen tulemas. :)
Aga et te ikka aru saaksite, et ma ei kutsu neid maakateks ainult sellepärast, et neil on majade ümber palju maad, vaid ikka seetõttu, et nad on kohati peast ikka maakad, siis kirjeldan ühte kirevat leidu mu oma enda piirkonnast.
Laupäeval töötasin üle piirkonda, kus olin juba nädala alguses käinud, kuid ikka leidus veel peresid, keda polnud õnnestunud kodust kätte saada. Minu õnneks tuli aga lõpuks ühe päris korraliku maja uksele isa, koos oma pojaga. Ma ei teagi, kuidas neid kirjeldada, aga annan endast parima. Isa kandis seljas suhteliselt päevi näinud maikat, ma arvan, et vähemalt 365 järjestikkust päeva oli tal see seljas olnud, sest et kõhu pealt võis leida menüü, mis algas värvide järgi otsustades grilllihast ning lõppes umbes hiinatoidu juures. Peale selle võis sealt eraldada ninakolle ning ka õliplekke. Püksid olid umbes sama rääbakad ning ma olen kindel, et kui ta oleks mulle selja pööranud, siis oleks peeru vahelt kumanud läbi pruun triip. Terve aja mis ma rääkisin, seisis ta suhteliselt WTF näoga ning ei saanud ilmselt mitte midagi aru, mis ma rääkisin. Poeg, kes oli tema kõrval oli sama suure WTF näoga ainult et lisaks kõhu peal olevale pardakile oli ka ninaots tal koos mingi jörriga. Nii nad siis seisid seal, nagu kaks töllakat. Küsimusele: "kes teil peres tavaliselt haridusega tegeleb", sain vastuseks "kool". Normaalne diil, arvasin mina ning otsutasin siiki täpsustuseks küsida, et kes perepoja kooliasjadega tegeleb. Selle peale lõi muidugi papsi nägu õitsele ning hõiskas - "ah, sa tahad minu vanaisaga siis vist rääkida, oota siin, ma lähen kutsun ta". Niisiis vantsiski ta kolm sammu toa poole ning röökis kõigest väest - "vanaisa, keegi tuli sinu juurde". Kuna vanaisa oli tõesti juba päris vana, siis võttis tal pärast väikest arupärimist oma lapselapselt, umbes minutikese, et ukse juurde tuterdada. Nähes, et minu näol on tegemist viisaka noormehega, otsustas ta uksel mitte suuremat juttu tegema hakata ning kutsus mind kohe sisse.
Teel elutuppa kohmitses midagi veel tugitooli kallal ning ütles, et krt vana näru on katki läinud ja ei seisa enam hästi püsti, aga et võin sellegipolest proovida sinna istuda. Challange accepted, mõtlesin mina ning võtsingi tugitoolis istet. Aimates, et sellest võib tulla huvitav sitdown, ei hakanud ma oma asju väga lahti pakkimagi, et vajadusel kiirelt tuld tõmmata... ma olen küll sõbralik inimene, aga minu aeg ka ikka maksab midagi. Muidu teine kord võid kuulata seal ennast surnuks nende hädadest.
Kuna maakatega väga connectionit looma ei pea, siis asusin kohe asja juurde. Paari minutiga sai olukord päris hästi selgeks. Ühesõnaga isa on vist imbetsill ja ei saa üldse aru, et misasi see elu on ja miks ta mida teeb. Ainult kobises seal midaig aeg-ajalt vahele, kui ma vanaisaga juttu ajasin, mille peale vanaisa tavatses ikka öelda: "sina loll ole üldse vait". Poeg, kes pidi olema 9ndas klassis, oli aga 7ndas klassis ja seda ka tänu sellele, et Bush tegi kunagi "no child left behind" programmi. Pidi olema päris tark tüüp, aga pea ei pidavat väga võtma ning kool pole ka väga huvitav. Seetõttu toodigi ta päev enne minu külastust koju otse direktori kabinetist, kuna poeg oli proovinud kanepit osta. Juba mitmendat korda. Seetõttu lasigi politseinikuonu ta suhteliselt leebe hoiatusega tulema, sest et eelmistest rikkumistest tingituna oli kohtukuupäev varsti tulemas. Tore kuulda, mõtlesin ma, ning proovisin jutusoone ikka hariduse peale tagasi veeretada, kuid võib öelda, et suhteliselt tulutult. Hetkel kui kotist näidisraamatu välja tõmbasin, ütles vanaisa, et sellega pole tal küll mitte midagi peale hakata, sest et perepoeg on oma elus umbes 1 raamatu läbi lugenud ning seejuures ka rohkem pilte vaadanud, kui tähti kokku veerinud. Mõtlesin, et noo hea küll, näitan siis CD-sid, kuid kahjuks polnud perel kodus arvutit. Nii tegingi sealt kippelt sääred, sest et vanaema hakkas kurtma oma rasket saatust ning perepoja ähmast, kuid kurba tulevikku.
Tänase blogi lõpetan aga Markuse põneva kogemusega.
Viimasel ajal on ta töötanud suhteliselt viisakas piirkonnas. Niisiis on ka inimesed viisakad ning ka loomad on üldjuhul suhteliselt viisakad. Aga sel korral vist väga ei olnud, või ei viitsinud olla, päris täpselt ei teagi, sest et Markus lahkus nende juures päris kiiresti.
Olukord oli aga umbes selline. Markus istus pereemaga elutuppa maha ning kuna tegu oli sõbralike koertega, siis puges üks nendest kohe emale kaissu. Ema kurtis vaid, et koerad on natukene haiged või nii. Tol hetkel ei tundunud see kommentaar väga oluline olevat ning seetõttu ajas Markus oma asja edasi. Olles umbes 5 minutit jutustanud, otsustas sülekoer oma haigust aga demonstreerida, lastes ikka korraliku varrega peeru üle kogu diivani ning killukese ka otse ema peale. Sel hetkel otsustas aga tuppa astuda ka perepoeg, kes nähes, millega krants just hakkama oli saanud, pani otse keset tuba ketti, nii et terve põrand ujus. Olles tekkinud olukorrast veidi jahmunud, ei osanud Markus kuidagi käituda ning otsustas kiirelt vehkat teha. Ega pereema väga vastu ei punninud. Nii panigi Markus uksest välja jõudes korraliku kajaka maha ning kiirustas oma järgmise pere juurde. Ei pea vist mainima, et enam ei võta ta ühtkit koera endale sülle.
Selleks korraks siis ongi kõik.
Viimased 5 päeva tööd rügada ning siis ongi suvi juba põhimõtteliselt läbi. Sel aastal meil enam raamatute kätte viimise nädalat pole nii et järgmise nädala alguses olen juba Nashville-is ja ajan oma paberimajandust korda. Seega, pange oma õlled külma, sest et varsti olen ma kodumaa pinnal! :)
Enne veel aga panen mängu oma viimased jõuraasud ning lõpetan tugeva lõpuga. I can make things happen! That's the way I roll. BTW, sel nädalal tegin napilt Madisele ka ära. Plaanin seda ka uuel nädalal teha. I wanna win!
Märgiks sellest, et tuleb hea nädal oli ka see, et täna oli mu teenindajaks Wallmartis murjamipreili nimega "Muna". Nii et Toomel polegi kõige suurem muna! :P
Näeme hiljem!
Targo
Siin ma nüüd siis olen ja vaatan selle suve viimastele päevadele otse näkku. Tõotab tulle tugev lõpp!
Sel nädalal töötasin siis üle pika aja jälle maakaid. Issanda loomaaed on ikka väga kirju ning siin topelt vikerkaarte all on tal ikka käed kõvasti tööd täis olnud. Kohe nii kõvasti on teinud tööd, et lõpuks on vist vorm katki läinud, kui viimaseid inimesi lõi, või siis oli nuga nii nürgi, et ei saanud ääri ära lõigata kõigil. Täiskomplekt ikka.
Ärge saage valesti aru. Mul oli väga vinge nädal. Sellepärast lähengi kohe lugude juurde.
Alustan siis kohe nädala algusest ja panen kohe lõpuni välja.
Kuna ma töötasin sel nädalal maa piirkonnas üle pika aja, siis ei osanud ma sellest midagi oodata, seda enam, et tulen rikaste inimeste juurest ning võib kindlalt väita, et nende mõttemaailm on ikka absoluutselt teine. Haridus on rikaste jaoks ikka väga oluline, samas meeldib maakatele jällegi palju sporti teha. Sellegipoolest kohtasin ma mitmeid peresid, kellel olid lapsed, kes haridusest väga lugu pidasid.
Nt. esmaspäeva õhtul istusin maha ühe musta perega, mis on seal maapiirkonnas väga ebatavaline, enamus on ikka redneckid. Tuli välja, et tegu on õpetajaga ning üleüldse väga toreda perega. Lapsed olid küll mustad, kuid mõtlesid nagu rikkad valged. Huvitav kooslus eks. Kuna vanem poeg oli 10. klassis juba, siis näitasin neile kohe ka handbooke. Raamatud meeldisid küll, kuid nende hind tõi ema musta näkku suurte silmade näol päris palju valget. Seega see diil jäi katki. Kuna tegu oli aga haridusest hooliva perega, siis näitasin vanema poja jaoks ülikooli eksamiteks valmistumiseks mõeldud arvutiprogramme, mille peale poeg oli kohe väga sillas. Mis oli muidugi hea, sest et teades, et nende hind on olulisel määral väiksem, kui raamatutel, olin ka ise enesekindlam. Olles lõpuks ära öelnud hinna, võis ema näos jälle näha paraku rohkem valget kui musta. Tahtsin juba tuld teha, kui ema hakkas kurtma, et ikka raha pole väga palju praegu, et proovivad mehega veits pappi kokku hoida selleks, et minna mingitele sõpradele Euroopasse pulma. Mõtlesin, et cool story bro ja tõusin juba vaat et toolilt püsti, et sääred teha, kui poeg otsustas rakmed enda kätte võtta ning tegi veel suuremad silmad, kui ema enne teda oli demonstreerinud. Kuuldes, et diil võib katki jääda sellepärast, et ema tahab mingi affi pulma minna, hakkas poeg ise emotsionaalset close-i tegema.
Kõlas see umbes nii: "Oot, mismõttes? Sa ütled mulle praegu, et sa ei saa mulle neid CD-sid osta sellepärast, et sa tahad mingi tüübi pulma minna? Me räägime siin praegu minu tulevikust!!! See pulm on ainult 1 päev, aga kes sinu eest ülejäänud elu hoolitsema peab hakkama, kui sa ise juba vana ja väeti oled? Kuidas sa arvad, et ma seda teen, kui mul head töökohta pole? Selleks, et head tööd saada, pean ma saama hea hariduse. AGA mul on ainult üks kord võimalik seda testi hästi teha ning need CD-d aitaksid mind väga palju. Mõtle nüüd ise ka vähe, mis sa räägid siin. Me räägime siin minu ja sinu tulevikust! Ma arvan, et sa saad ise ka aru, mis on õige teguviis antud hetkel."
Ilmselt saate isegi aru, et jah, see ema ostis mult need CD-d ära. Sweet diil ütleks ma :) Pealegi on nende maaknna koolisüsteem nii kehv, et nad saavad nendest CD-dest ikka päris palju kasu.
Et mitte ainult maakad ei peksa vahest villast, vaid ka Kait teeb seda. Teisipäeva õhtul kuulsin arvutisse statsi sisse toksides, kõrvalt toast, suhteliselt kurja "vittu küll". Küsimusele, mis juhtus, selgitas Germo, et oli kogemata näpu ventikasse lükanud. Enam ei julge talle kääre andagi, ilmselt tahaks neid stepslisse lükata. :P
Kolmapäeval töötasin koos Helduriga. Polegi tükk aega nii funi päeva vist olnud. Kaks nii kobedat kutti tekitasid emade seas ikka korralikku poleemikat. Ajasime ühe 20 aastat bussijuhina töötanud ema nii pöördesse, et ta tegi meist koos pilti, et saaks facebooki panna ja sõbrannadega oma õnne jagada.
Päev veeres päris kiirelt õhtusse, kuid päeva naelaks oli üks korralik redenek. Muidu noor piff, mingi 30 ligi vist, aga juba nelja lapse ema. Terve elu elanud maal ja, murraku järgi otsustades, võib öelda, et ilmselt kasvanud koos hobustega. Sitdown ise väga kiirelt ei liikunud, kuna aeg-ajalt küsis ema ikka ja jälle üle, et mida ma just ütlesin. Kuna ma ei saanud täpselt aru, et milles asi, siis otsustasin küsida. Mutt selgitas siis olukorda, et ta on täis maakas ja pole kunagi sellist aktsenti kohanud, raske on aru saada või nii. Pakkusin siis välja, et ma võin ise maaka aktsendiga edasi rääkida. Püha püss, kus siis emal nägu peeretama hakkas. "Päriselt või?" - küsis ta naeratus huulil. Vaatasin siis Heldurile küsivalt otsa ja saades talt nõustuva noogutuse, hakkasingi ma maaka aktsendiga rääkima, proovides terve aja naeru tagasi hoida. Ja noo minu enesegi üllatuseks, tuli see mul nii hästi välja, et mutt ei küsinud enam kordagi ühtkit lauset üle. Great success!
Aga selleks, et ka õhtu hästi lõppeks, siis viimase negatiivse isaga, keda ma umbes 10 korda, edu saavutamata, approachisin, leppisime kokku, et tulen 25. detsembril kell 17 läbi, ning tänu jumalale lubas ta, et tal on siis kindlasti minu jaoks 5 minutit aega. Et asi ikka kindel oleks, kirjutas ta selle kohtumise ka kalendrisse endale ülesse, et ta ikka mäletaks, et ma olen tulemas. :)
Aga et te ikka aru saaksite, et ma ei kutsu neid maakateks ainult sellepärast, et neil on majade ümber palju maad, vaid ikka seetõttu, et nad on kohati peast ikka maakad, siis kirjeldan ühte kirevat leidu mu oma enda piirkonnast.
Laupäeval töötasin üle piirkonda, kus olin juba nädala alguses käinud, kuid ikka leidus veel peresid, keda polnud õnnestunud kodust kätte saada. Minu õnneks tuli aga lõpuks ühe päris korraliku maja uksele isa, koos oma pojaga. Ma ei teagi, kuidas neid kirjeldada, aga annan endast parima. Isa kandis seljas suhteliselt päevi näinud maikat, ma arvan, et vähemalt 365 järjestikkust päeva oli tal see seljas olnud, sest et kõhu pealt võis leida menüü, mis algas värvide järgi otsustades grilllihast ning lõppes umbes hiinatoidu juures. Peale selle võis sealt eraldada ninakolle ning ka õliplekke. Püksid olid umbes sama rääbakad ning ma olen kindel, et kui ta oleks mulle selja pööranud, siis oleks peeru vahelt kumanud läbi pruun triip. Terve aja mis ma rääkisin, seisis ta suhteliselt WTF näoga ning ei saanud ilmselt mitte midagi aru, mis ma rääkisin. Poeg, kes oli tema kõrval oli sama suure WTF näoga ainult et lisaks kõhu peal olevale pardakile oli ka ninaots tal koos mingi jörriga. Nii nad siis seisid seal, nagu kaks töllakat. Küsimusele: "kes teil peres tavaliselt haridusega tegeleb", sain vastuseks "kool". Normaalne diil, arvasin mina ning otsutasin siiki täpsustuseks küsida, et kes perepoja kooliasjadega tegeleb. Selle peale lõi muidugi papsi nägu õitsele ning hõiskas - "ah, sa tahad minu vanaisaga siis vist rääkida, oota siin, ma lähen kutsun ta". Niisiis vantsiski ta kolm sammu toa poole ning röökis kõigest väest - "vanaisa, keegi tuli sinu juurde". Kuna vanaisa oli tõesti juba päris vana, siis võttis tal pärast väikest arupärimist oma lapselapselt, umbes minutikese, et ukse juurde tuterdada. Nähes, et minu näol on tegemist viisaka noormehega, otsustas ta uksel mitte suuremat juttu tegema hakata ning kutsus mind kohe sisse.
Teel elutuppa kohmitses midagi veel tugitooli kallal ning ütles, et krt vana näru on katki läinud ja ei seisa enam hästi püsti, aga et võin sellegipolest proovida sinna istuda. Challange accepted, mõtlesin mina ning võtsingi tugitoolis istet. Aimates, et sellest võib tulla huvitav sitdown, ei hakanud ma oma asju väga lahti pakkimagi, et vajadusel kiirelt tuld tõmmata... ma olen küll sõbralik inimene, aga minu aeg ka ikka maksab midagi. Muidu teine kord võid kuulata seal ennast surnuks nende hädadest.
Kuna maakatega väga connectionit looma ei pea, siis asusin kohe asja juurde. Paari minutiga sai olukord päris hästi selgeks. Ühesõnaga isa on vist imbetsill ja ei saa üldse aru, et misasi see elu on ja miks ta mida teeb. Ainult kobises seal midaig aeg-ajalt vahele, kui ma vanaisaga juttu ajasin, mille peale vanaisa tavatses ikka öelda: "sina loll ole üldse vait". Poeg, kes pidi olema 9ndas klassis, oli aga 7ndas klassis ja seda ka tänu sellele, et Bush tegi kunagi "no child left behind" programmi. Pidi olema päris tark tüüp, aga pea ei pidavat väga võtma ning kool pole ka väga huvitav. Seetõttu toodigi ta päev enne minu külastust koju otse direktori kabinetist, kuna poeg oli proovinud kanepit osta. Juba mitmendat korda. Seetõttu lasigi politseinikuonu ta suhteliselt leebe hoiatusega tulema, sest et eelmistest rikkumistest tingituna oli kohtukuupäev varsti tulemas. Tore kuulda, mõtlesin ma, ning proovisin jutusoone ikka hariduse peale tagasi veeretada, kuid võib öelda, et suhteliselt tulutult. Hetkel kui kotist näidisraamatu välja tõmbasin, ütles vanaisa, et sellega pole tal küll mitte midagi peale hakata, sest et perepoeg on oma elus umbes 1 raamatu läbi lugenud ning seejuures ka rohkem pilte vaadanud, kui tähti kokku veerinud. Mõtlesin, et noo hea küll, näitan siis CD-sid, kuid kahjuks polnud perel kodus arvutit. Nii tegingi sealt kippelt sääred, sest et vanaema hakkas kurtma oma rasket saatust ning perepoja ähmast, kuid kurba tulevikku.
Tänase blogi lõpetan aga Markuse põneva kogemusega.
Viimasel ajal on ta töötanud suhteliselt viisakas piirkonnas. Niisiis on ka inimesed viisakad ning ka loomad on üldjuhul suhteliselt viisakad. Aga sel korral vist väga ei olnud, või ei viitsinud olla, päris täpselt ei teagi, sest et Markus lahkus nende juures päris kiiresti.
Olukord oli aga umbes selline. Markus istus pereemaga elutuppa maha ning kuna tegu oli sõbralike koertega, siis puges üks nendest kohe emale kaissu. Ema kurtis vaid, et koerad on natukene haiged või nii. Tol hetkel ei tundunud see kommentaar väga oluline olevat ning seetõttu ajas Markus oma asja edasi. Olles umbes 5 minutit jutustanud, otsustas sülekoer oma haigust aga demonstreerida, lastes ikka korraliku varrega peeru üle kogu diivani ning killukese ka otse ema peale. Sel hetkel otsustas aga tuppa astuda ka perepoeg, kes nähes, millega krants just hakkama oli saanud, pani otse keset tuba ketti, nii et terve põrand ujus. Olles tekkinud olukorrast veidi jahmunud, ei osanud Markus kuidagi käituda ning otsustas kiirelt vehkat teha. Ega pereema väga vastu ei punninud. Nii panigi Markus uksest välja jõudes korraliku kajaka maha ning kiirustas oma järgmise pere juurde. Ei pea vist mainima, et enam ei võta ta ühtkit koera endale sülle.
Selleks korraks siis ongi kõik.
Viimased 5 päeva tööd rügada ning siis ongi suvi juba põhimõtteliselt läbi. Sel aastal meil enam raamatute kätte viimise nädalat pole nii et järgmise nädala alguses olen juba Nashville-is ja ajan oma paberimajandust korda. Seega, pange oma õlled külma, sest et varsti olen ma kodumaa pinnal! :)
Enne veel aga panen mängu oma viimased jõuraasud ning lõpetan tugeva lõpuga. I can make things happen! That's the way I roll. BTW, sel nädalal tegin napilt Madisele ka ära. Plaanin seda ka uuel nädalal teha. I wanna win!
Märgiks sellest, et tuleb hea nädal oli ka see, et täna oli mu teenindajaks Wallmartis murjamipreili nimega "Muna". Nii et Toomel polegi kõige suurem muna! :P
Näeme hiljem!
Targo
Sunday, August 19, 2012
This is how the story goes aka back 2 back
Hela hela!
Noh räpparid. Saigi siis see 10. nädal seljatatud. Ei oskagi väga palju head nädala kohta rääkida. Selline üles-alla nädal. Kohtasin igasuguseid inimesi. Töötasin enamus ajast ikka vana head rikast piirkonda, aga laupäeval pidin sellega hüvasti jätma, kuna mendid tulid ja võtsid mu müügiloa ära. Ordenil oli peal 10. augusti kuupäev. Päris kaua olid mind otsinud, mis tähendab, et päris tükk aega polnud mul mentidega väga kokkupuudet olnud, päris positiivne ju :) Aga kuna selle viimase kolme nädala jooksul olin neid näinud piisavalt, siis viskas ment mulle käppa, oli nagu oma homie ja soovis mulle edu... minu teistes tegemistest, kuskil mujal. Nii istusingi keset laupäeva autosse ning kruiisisin uue maakonna poole, et seal siis jälle ketsid jalga tõmmata ning tööle asuda. Maakad on ikka veits teisest puust kui need linnainimesed, kes mulle viimastel nädalatel konkreetseid eisid uksel, pärast 20 sekundilist kontakti jagasid. Toredad inimesed, aga maakad. Peabki panema uue gameplani paika, et kuidas nendega ära connectiga ning neile selgeks teha, et haridus on ikka oluline teema mitte ainult rikaste inimeste privileeg. Mul on tunne, et peab isalt saadud farmeri geeni tolmust puhtaks pühkima ning maakatele nende omas keeles tere ütlema, rääkima lehmadest ja sõnnikust ning olema niisama vunts, et tüübid ikka omaks võtaksid.
Sel nädalal pidin emaauhinnast kahjuks suu puhtaks pühkima. Tegin küll kõvasti tööd, kuid sellest ei piisanud. Veetsin päris palju oma ajast üksinda ning rääkisin iseendaga. Peab möönma, et saan endaga juba päris hästi läbi, kuid võib öelda, et alati saab paremini. Päris 24/7 ei suuda ennast siiski fookuses hoida ja pärast 10 korda järjest näkku saamist kaob aeg-ajalt huvi, inimeste aitamise vastu, ära. Sellegipoolest võib öelda, et olen viimase kolme nädala jooksul kasvanud rohkem inimesena, kui esimese suve poolega. Jään alati rahulikuks ning jätan kõik alati heasse tujusse, olen sellest ikka pagana hea, kuigi vahest oli küll tunne, et tahaks mõnele kitsarinnalisele inimesele hellalt kuvaldaga üle tahi künda, aga jätsin selle tunde vaka alla ning olin kõrgevalulävegamees.
Hullult palju pulli sel nädalal vist ei saanud. Mingeid naljakaid momente oli küll, aga kuna unustasin üles kirjutada, siis enam meeles pole.
Kait laksib ka tööd teha, sai sel nädalal ennast natukene rohkem käima ning tegi oma parima nädala. Tõi emaauhinna ka koju nii et HQ-s on meil vähemalt üks nüüd olemas. Parim lugu tema repertuaarist on ilmselt see, et mingi vana päss ajas teda veits aega taga, sest ta ei saanud aru, mida Germo tema elamurajoonis teeb. Ikkagi tema elamurajoon ju.
Kohtasin sel näalal ühte peret, kus nii ema kui ka isa müüsid mõlemad aastaid tagasi raamatuid. Mõlemad tegid kokku 5 suve. Imestan, et ma nad üldse üles leidsin, sest et piirkond, kus nad elasid, oli ikka suhteliselt vaenulik müügimeeste suhtes. Üle ühe lubasid kutid mulle menti kutsuda. Olin juba peaaegu alla andmas, kui lahkumise ajal märkasin, et pereema jõudis just koju. Lendasin siis rõõmsalt oma approachiga peale, kuid jõudsin esitada ainult 2 lauset, kui ema juba hõiskas: "Southwestern!?". Saime siis kohe jutu peale ning kuigi ta oli suhteliselt neg, sest et lapsed käivad erakoolis, otsustasime üheskoos, et tegelt on ikka okei, kui ma uuesti tagasi tulen ning papsile ka käppa viskan. Nii läksingi järgmisel õhtul tagasi ning istusin nendega koos maha ka. Eeldasin, et ilmselt sealt head nahka ei tule, kunas ema oli suhteliselt neg. Pean mainima, et sitdown ise oli tehniliselt ikka väga kohutav. Ma ei oska kuidagi müüa inimestele, kes ise ka raamatuid on müünud, eriti veel 5 suve, sest hoolimata sellest, et toode ise on päris palju aja jooksul muutunud ja ainult paremuse poole, siis on müügisteks ise suhteliselt samaks jäänud, kuna toote idee on siiani sama ning müüme samu ideid. Seega pidingi päris kõvasti freestyle-ima ning ega nad ise ka seda väga lihtsaks mulle ei teinud. Alguses ei tahtnud lapsi juurde kutsuda, siis tahtsid raamauid ise vaadata, siis sain lapsed juurde, aga nemad hakkasid hoopis ise neid peetima, selline nokk-kinni, saba-lahti tunne oli koguaeg. Tegin erinevaid close-e ning lõpuks tuli võit ikka koju ära. Isegi süüa sain nende käest. Ning mis kõige parem, pereisa tuli ka miitingule rääkima.
See oligi vist selle nädala parim osa. Kutt ikka jagas piiti ning jagas palju häid mõtteid. Kuna käimas on nüüd 2 viimast nädalat, siis lasin tal rääkida teemadel nagu finish strong and keep your focus all the way to the end. Ma arvan, et see aitas paljusid ning lähen isegi väga hea tundega uuele nädalale peale. Uued inimesed, uues kohas, uus mindset ning i wanna win attitude. Ma arvan, et suudan selle koju ära tuua. Tahan väga teha tugevat lõppu ning supertuus oleks viimase kahe nädalaga presidents clubi jõuda. Olen sel aastal päris kaugele jäänud sellest.
Nädala parim story tuleb aga tänu Heldurile. Kolmapäeva õhtul täitsin arvuti taga statistikat ning kuulasin oma voicemaili ning sain vägagi põneva sõnumi. Seda on raske kirjapilti panna, sestap proovingi seda lindistada ning netti teile kuulamiseks üles lasta. Head kuulamist.
http://www.upload.ee/files/2609730/great_message_by_stan_vol_4.wma.html
Teile aga seniks kõike paremat ning teeme siis kõik oma elu kaks parimat nädalat.
I can, I will, I am going to.
Targo
Noh räpparid. Saigi siis see 10. nädal seljatatud. Ei oskagi väga palju head nädala kohta rääkida. Selline üles-alla nädal. Kohtasin igasuguseid inimesi. Töötasin enamus ajast ikka vana head rikast piirkonda, aga laupäeval pidin sellega hüvasti jätma, kuna mendid tulid ja võtsid mu müügiloa ära. Ordenil oli peal 10. augusti kuupäev. Päris kaua olid mind otsinud, mis tähendab, et päris tükk aega polnud mul mentidega väga kokkupuudet olnud, päris positiivne ju :) Aga kuna selle viimase kolme nädala jooksul olin neid näinud piisavalt, siis viskas ment mulle käppa, oli nagu oma homie ja soovis mulle edu... minu teistes tegemistest, kuskil mujal. Nii istusingi keset laupäeva autosse ning kruiisisin uue maakonna poole, et seal siis jälle ketsid jalga tõmmata ning tööle asuda. Maakad on ikka veits teisest puust kui need linnainimesed, kes mulle viimastel nädalatel konkreetseid eisid uksel, pärast 20 sekundilist kontakti jagasid. Toredad inimesed, aga maakad. Peabki panema uue gameplani paika, et kuidas nendega ära connectiga ning neile selgeks teha, et haridus on ikka oluline teema mitte ainult rikaste inimeste privileeg. Mul on tunne, et peab isalt saadud farmeri geeni tolmust puhtaks pühkima ning maakatele nende omas keeles tere ütlema, rääkima lehmadest ja sõnnikust ning olema niisama vunts, et tüübid ikka omaks võtaksid.
Sel nädalal pidin emaauhinnast kahjuks suu puhtaks pühkima. Tegin küll kõvasti tööd, kuid sellest ei piisanud. Veetsin päris palju oma ajast üksinda ning rääkisin iseendaga. Peab möönma, et saan endaga juba päris hästi läbi, kuid võib öelda, et alati saab paremini. Päris 24/7 ei suuda ennast siiski fookuses hoida ja pärast 10 korda järjest näkku saamist kaob aeg-ajalt huvi, inimeste aitamise vastu, ära. Sellegipoolest võib öelda, et olen viimase kolme nädala jooksul kasvanud rohkem inimesena, kui esimese suve poolega. Jään alati rahulikuks ning jätan kõik alati heasse tujusse, olen sellest ikka pagana hea, kuigi vahest oli küll tunne, et tahaks mõnele kitsarinnalisele inimesele hellalt kuvaldaga üle tahi künda, aga jätsin selle tunde vaka alla ning olin kõrgevalulävegamees.
Hullult palju pulli sel nädalal vist ei saanud. Mingeid naljakaid momente oli küll, aga kuna unustasin üles kirjutada, siis enam meeles pole.
Kait laksib ka tööd teha, sai sel nädalal ennast natukene rohkem käima ning tegi oma parima nädala. Tõi emaauhinna ka koju nii et HQ-s on meil vähemalt üks nüüd olemas. Parim lugu tema repertuaarist on ilmselt see, et mingi vana päss ajas teda veits aega taga, sest ta ei saanud aru, mida Germo tema elamurajoonis teeb. Ikkagi tema elamurajoon ju.
Kohtasin sel näalal ühte peret, kus nii ema kui ka isa müüsid mõlemad aastaid tagasi raamatuid. Mõlemad tegid kokku 5 suve. Imestan, et ma nad üldse üles leidsin, sest et piirkond, kus nad elasid, oli ikka suhteliselt vaenulik müügimeeste suhtes. Üle ühe lubasid kutid mulle menti kutsuda. Olin juba peaaegu alla andmas, kui lahkumise ajal märkasin, et pereema jõudis just koju. Lendasin siis rõõmsalt oma approachiga peale, kuid jõudsin esitada ainult 2 lauset, kui ema juba hõiskas: "Southwestern!?". Saime siis kohe jutu peale ning kuigi ta oli suhteliselt neg, sest et lapsed käivad erakoolis, otsustasime üheskoos, et tegelt on ikka okei, kui ma uuesti tagasi tulen ning papsile ka käppa viskan. Nii läksingi järgmisel õhtul tagasi ning istusin nendega koos maha ka. Eeldasin, et ilmselt sealt head nahka ei tule, kunas ema oli suhteliselt neg. Pean mainima, et sitdown ise oli tehniliselt ikka väga kohutav. Ma ei oska kuidagi müüa inimestele, kes ise ka raamatuid on müünud, eriti veel 5 suve, sest hoolimata sellest, et toode ise on päris palju aja jooksul muutunud ja ainult paremuse poole, siis on müügisteks ise suhteliselt samaks jäänud, kuna toote idee on siiani sama ning müüme samu ideid. Seega pidingi päris kõvasti freestyle-ima ning ega nad ise ka seda väga lihtsaks mulle ei teinud. Alguses ei tahtnud lapsi juurde kutsuda, siis tahtsid raamauid ise vaadata, siis sain lapsed juurde, aga nemad hakkasid hoopis ise neid peetima, selline nokk-kinni, saba-lahti tunne oli koguaeg. Tegin erinevaid close-e ning lõpuks tuli võit ikka koju ära. Isegi süüa sain nende käest. Ning mis kõige parem, pereisa tuli ka miitingule rääkima.
See oligi vist selle nädala parim osa. Kutt ikka jagas piiti ning jagas palju häid mõtteid. Kuna käimas on nüüd 2 viimast nädalat, siis lasin tal rääkida teemadel nagu finish strong and keep your focus all the way to the end. Ma arvan, et see aitas paljusid ning lähen isegi väga hea tundega uuele nädalale peale. Uued inimesed, uues kohas, uus mindset ning i wanna win attitude. Ma arvan, et suudan selle koju ära tuua. Tahan väga teha tugevat lõppu ning supertuus oleks viimase kahe nädalaga presidents clubi jõuda. Olen sel aastal päris kaugele jäänud sellest.
Nädala parim story tuleb aga tänu Heldurile. Kolmapäeva õhtul täitsin arvuti taga statistikat ning kuulasin oma voicemaili ning sain vägagi põneva sõnumi. Seda on raske kirjapilti panna, sestap proovingi seda lindistada ning netti teile kuulamiseks üles lasta. Head kuulamist.
http://www.upload.ee/files/2609730/great_message_by_stan_vol_4.wma.html
Teile aga seniks kõike paremat ning teeme siis kõik oma elu kaks parimat nädalat.
I can, I will, I am going to.
Targo
Sunday, August 12, 2012
Knock knock, who's there?
Hei kutid!
Mõtlesin, et kriban mõned kiired read oma blogisse, enne kui lasen uuel nädalal ennast alla neelata.
Päris kreisi on mõelda, et ainult 3 nädalat veel ja siis ongi juba kõik. Pean küll mainima, et asjad pole läinud päris nii hästi, kui ma lootsin, kuid see-eest usun, et palju annab veel muuta. Arvan, et sel aastal teen palju tugevama lõpu kui ma kunagi varem olen teinud ning seljatan oma eesmärgid ning murran nad põlve peal pooleks peaaegu sama osavalt, nagu seda tegi meie oma Heiki Nabi olümpiamängudel, riputades tubli töö eest kaela hõbemedali. Miks mitte?
Ma poleks tegelikult üldsegi mitte esimene, kes on teinud oma kolme viimase nädalaga peaaegu oma suve. Näiteks Annika Kirsimäe hüppas eelmisel aastal just oma viimase kolme nädalaga morti levelile ning on jätkanud samal levelil ka sel aastal. Selliseid näiteid on tegelikult päris palju veel. Ka minu oma organisatsioonijuht Madis tegi seda oma esimesel suvel. Üleüldse on tema organisatsioonis tudengid tavaliselt tugevaid lõppe teinud ning pannud oma suvele korraliku punkti. Nii saab olema ka sel aastal, ma olen päris kindel. Boonuseks on ka see, et sel aastal on emanädal nihutatud justnimelt suve lõppu, kümnendasse nädalasse, et anda meile veel ekstra powerit, et saavutada oma eesmärgid. Usinamad lugejad teavad, et tavaliselt on ka minul emanädalad väga tugevad olnud. Ma armastan sind ema ning arvan sellegipoolest, et sa võiksid suitsetamise maha jätta. Sellest hoolimata luban, et annan tuleval nädalal oma parima ning teen just sinu nimel kõvasti tööd.
Räägin teile veidi ka möödunud nädalast. Kui mäletate, siis sel nädalal toksisin päris suurte majadega piirkonnas. Mida ma mõtlen suurte all? Noo majad, millest igal teisel on sambad ning vähemalt 6 magamistuba ning mõnel isegi rohkem. Kolm garaazi on täiesti tavaline ning s ja cl klassi Mercedesed on igapäeva reaalsus, mis enam isegi mitte ei eruta. Päeva jooksul näen umbes 3-4 peret, kes käivad tavakoolis, kõik ülejäänud käivad erakoolides. Haridus on oluline, kuid haritus!? selle kohta rääkida ei oska. Paljud inimesed arvavad, et kunas lapsed käivad erakoolis, siis sellega on nende töö tehtud ning neil ei ole mitte midagi tarvis. Sestap on tihtipeale raske uksest sisse saada, et nendega natukene juttu puhuda ning näidata, mis värk on, kuid see-eest need kellega maha istun, umbes 1/3-1/2 ostavad. Rahas pole probleem, probleem on selles, kui hästi ma suudan neile oma ideed maha müüa. Kuna inimesed omavad tihtilugu oma firmat või on muidu tähtsad asjapulgad, siis on kohati raske nendega samale lainele jõuda, sest et olen harjunud pigem uinamuinatamist harrastavate emadega jutustama. Olen oma õppimiskõverat päris palju pidanud painutama, et ise kasvada õiges suunas. Sel nädalal harjusin ära, et tihtilugu saan uksega üle tahi enne, kui olen emadele selgeks teinud, miks ma nende uksele üldse koputasin. Muidugimõista ei aita mind ka tõik, et igavlevad pereemad saadavad igasuguseid e-maile teemal, kui kahtlane ma ikka olen, kuid selle asemel, et lasta mul neile selgeks teha, millega ma täpsemalt siis ikkagi tegelen, leiavad nad, et kergem on fantaseerida ning läbi akna mulle head teed soovida "sõbraliku" viipega.
Sellegipoolest pean mainima, et on ikka sitaks ägedaid emasid ja peresid ka, kellega ma nädala jooksul kohtusin ning ei saa kõigile rikkuritele ühe puuga lajatada. What goes around, comes around ma arvan. Sestap ilmselt õnnestuski sel nädalal Madisele ka üle pika aja jälle kott pähe tõmmata. Paar nädalat on veel jäänud minna, ilmselt teen seda veelgi.
Minu lemmik pereks on sel nädalal üks tore üksikema, kes on pärit Indiast ning kes kasvatab kahte last. Üks neist läheb 9ndasse klassi ja teine 12ndasse. Sattusin tema uksele koputama siis, kui Kait mind sel nädalal töövarjumas käis ning tugevast vihmast hoolimata, hea attitude-iga, tööd tegemas olime. Peretütre kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, kuna tema kodus polnud, kuid perepoeg oli küll ikka üks omaette frukt. Tundus selline nohiku moodi vant olevat, kes päevad läbi kodus minecrafti mängib ning nina nokib. Sellegipoolest suhtelislet intelligentne noormees, aga noo kurat, suhtlemisoskustest tema puhul küll rääkida ei saa. Ema seevastu oli ülisõbralik ja indialase kohta väga heade suhtlemisoskustega. Seda enam, et ta oli umbes pool oma elust programmeerijana töötanud. Pere naelaks osutus aga nende täiesti utoopiliselt tropp koer. Kuigi tegu oli juba ühe aastase isendiga, siis oma vanuse kohta oli ta ikka küll totaalselt loll absoluutselt igas mõttes. Terve sitdowni tuuritas ta mööda tube ringi ning hüppas absoluutselt igale poole. Kord oli ta Kaidu peal, siis Kaidu all, siis diivani sees ja siis akna peal, siis näris ta veidi pereema kätt, nätsutas perepoja särki või hüppas minu bookbagi otsas, kaapides samal ajal käppadega mööda mu slikke ning aeg-ajalt lastes kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. Sitdown venis seetõttu ka päris pikaks, sest et pereema proovis teda aeg-ajalt ikka taltsutada, kuid seda päris tulutult. Hoolimata masendavast buying atmosphere-ist oli pereema rampsidest väga huvitatud ning nii me jõudsimegi samm sammult cash collectionisse. Nagu mul ikka tavaks on, viskasin ma vestlusesse oma tavapärase nalja, et võtan ettemaksuna vastu nii sularaha, krediitkaarte, check-e, koeri, kasse, lapsi ning isegi jalgrattaid. Kuna ema oli suhteliselt lõbusas tujus, tuli ta naljaga kaasa ning pakkuski esimese asjana välja, et ma võiksin tema rumala koera endaga kaasa võtta. Selgitasin talle siis olukorda, et muidu ehk ju võikski, aga et nii lolli koeraga pole mul kahjuks mitte kottigi teha. Mispeale vastas ema: "he is actually very intelligent dog, but he doesn't apply himself". Mispeale ei suutnud me Germoga enam naeru tagasi hoida ning hakkasime üheskoos lihtsalt kõva häälega naerma, nii et pisarad voolasid silmist ning suutmata paar minutit midagi asjalikku emale öelda, hakkas ka tema naerma.
Ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks see nii naljakas on? Seda seetõttu, et tavaliselt ütlevad pereemad oma laste kohta, kes on kahe-kolmelised õpilased, et nad on väga targadja teeksid koolis väga hästi, kui nad ennast kokku võtaksid. See on üks absurdsemaid asju minu arvates, mida oma rumala lapse kohta öelda. :)
Situatsioonikoomikat on palju, aga midagi väga naljakat minuga sel nädalal rohkem ei juhtunudki.
Samas tore lugu Madise repertuaarist ka, näitamaks, kuid head meie raamatud on ning kui väga need inimestle ikkagi meeldivad.
Nii nagu Madisele kombeks, rassis ta reedel kõvasti tööd tegema ning sattus piirkonda, kus mitmeid aastaid tagasi keegi juba käinud oli. Nii kohtaski ta päeva jooksul mitmeid peresid, kellel raamatud juba olemas olid ning kes neid hoolega kasutanud olid. Mis nii viga hea attitude-iga töötada. Päev veeres oma rada ning nii kohtaski Madis ühte pereema, kes olles kuulnud vaid mõne lause tema suust, küsis Madiselt, et kas ta müüb southwesterni raamatuid. Madis ei osanud koheselt reageeridagi ning vastas ettevaatklikult jaatavalt, aimamata, mis saab edasi. Ema reageering oli aga suhteliselt üllatav, sest et tavapärase "I have seen the books and I am not interested" asemel ütles ta "cool! I just called to the company 2 weeks ago and asked, why hasn't somebody already come by, because I got the books 6 years ago and wanted to get the new ones!". Ei pea vist märkima, et see ema ostis talt raamatuid :D
Ponid on seal väljas meid ootamas, tuleb nad vaid üles leida. :)
Sellega loengi tänase postituse lõpetatuks ning lähen ja söön oma pereema poolt valmistatud maitsvat šašlõkki. Pean siinkohal veel toonitama, et ta teeb ikka sitaks hästi süüa! :)
Ilusat nädalat teile!
Lõpetuseks küsin veel: "what to do if your dog is really smart, but doesn't want to apply himself!?"
Mõtlesin, et kriban mõned kiired read oma blogisse, enne kui lasen uuel nädalal ennast alla neelata.
Päris kreisi on mõelda, et ainult 3 nädalat veel ja siis ongi juba kõik. Pean küll mainima, et asjad pole läinud päris nii hästi, kui ma lootsin, kuid see-eest usun, et palju annab veel muuta. Arvan, et sel aastal teen palju tugevama lõpu kui ma kunagi varem olen teinud ning seljatan oma eesmärgid ning murran nad põlve peal pooleks peaaegu sama osavalt, nagu seda tegi meie oma Heiki Nabi olümpiamängudel, riputades tubli töö eest kaela hõbemedali. Miks mitte?
Ma poleks tegelikult üldsegi mitte esimene, kes on teinud oma kolme viimase nädalaga peaaegu oma suve. Näiteks Annika Kirsimäe hüppas eelmisel aastal just oma viimase kolme nädalaga morti levelile ning on jätkanud samal levelil ka sel aastal. Selliseid näiteid on tegelikult päris palju veel. Ka minu oma organisatsioonijuht Madis tegi seda oma esimesel suvel. Üleüldse on tema organisatsioonis tudengid tavaliselt tugevaid lõppe teinud ning pannud oma suvele korraliku punkti. Nii saab olema ka sel aastal, ma olen päris kindel. Boonuseks on ka see, et sel aastal on emanädal nihutatud justnimelt suve lõppu, kümnendasse nädalasse, et anda meile veel ekstra powerit, et saavutada oma eesmärgid. Usinamad lugejad teavad, et tavaliselt on ka minul emanädalad väga tugevad olnud. Ma armastan sind ema ning arvan sellegipoolest, et sa võiksid suitsetamise maha jätta. Sellest hoolimata luban, et annan tuleval nädalal oma parima ning teen just sinu nimel kõvasti tööd.
Räägin teile veidi ka möödunud nädalast. Kui mäletate, siis sel nädalal toksisin päris suurte majadega piirkonnas. Mida ma mõtlen suurte all? Noo majad, millest igal teisel on sambad ning vähemalt 6 magamistuba ning mõnel isegi rohkem. Kolm garaazi on täiesti tavaline ning s ja cl klassi Mercedesed on igapäeva reaalsus, mis enam isegi mitte ei eruta. Päeva jooksul näen umbes 3-4 peret, kes käivad tavakoolis, kõik ülejäänud käivad erakoolides. Haridus on oluline, kuid haritus!? selle kohta rääkida ei oska. Paljud inimesed arvavad, et kunas lapsed käivad erakoolis, siis sellega on nende töö tehtud ning neil ei ole mitte midagi tarvis. Sestap on tihtipeale raske uksest sisse saada, et nendega natukene juttu puhuda ning näidata, mis värk on, kuid see-eest need kellega maha istun, umbes 1/3-1/2 ostavad. Rahas pole probleem, probleem on selles, kui hästi ma suudan neile oma ideed maha müüa. Kuna inimesed omavad tihtilugu oma firmat või on muidu tähtsad asjapulgad, siis on kohati raske nendega samale lainele jõuda, sest et olen harjunud pigem uinamuinatamist harrastavate emadega jutustama. Olen oma õppimiskõverat päris palju pidanud painutama, et ise kasvada õiges suunas. Sel nädalal harjusin ära, et tihtilugu saan uksega üle tahi enne, kui olen emadele selgeks teinud, miks ma nende uksele üldse koputasin. Muidugimõista ei aita mind ka tõik, et igavlevad pereemad saadavad igasuguseid e-maile teemal, kui kahtlane ma ikka olen, kuid selle asemel, et lasta mul neile selgeks teha, millega ma täpsemalt siis ikkagi tegelen, leiavad nad, et kergem on fantaseerida ning läbi akna mulle head teed soovida "sõbraliku" viipega.
Sellegipoolest pean mainima, et on ikka sitaks ägedaid emasid ja peresid ka, kellega ma nädala jooksul kohtusin ning ei saa kõigile rikkuritele ühe puuga lajatada. What goes around, comes around ma arvan. Sestap ilmselt õnnestuski sel nädalal Madisele ka üle pika aja jälle kott pähe tõmmata. Paar nädalat on veel jäänud minna, ilmselt teen seda veelgi.
Minu lemmik pereks on sel nädalal üks tore üksikema, kes on pärit Indiast ning kes kasvatab kahte last. Üks neist läheb 9ndasse klassi ja teine 12ndasse. Sattusin tema uksele koputama siis, kui Kait mind sel nädalal töövarjumas käis ning tugevast vihmast hoolimata, hea attitude-iga, tööd tegemas olime. Peretütre kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, kuna tema kodus polnud, kuid perepoeg oli küll ikka üks omaette frukt. Tundus selline nohiku moodi vant olevat, kes päevad läbi kodus minecrafti mängib ning nina nokib. Sellegipoolest suhtelislet intelligentne noormees, aga noo kurat, suhtlemisoskustest tema puhul küll rääkida ei saa. Ema seevastu oli ülisõbralik ja indialase kohta väga heade suhtlemisoskustega. Seda enam, et ta oli umbes pool oma elust programmeerijana töötanud. Pere naelaks osutus aga nende täiesti utoopiliselt tropp koer. Kuigi tegu oli juba ühe aastase isendiga, siis oma vanuse kohta oli ta ikka küll totaalselt loll absoluutselt igas mõttes. Terve sitdowni tuuritas ta mööda tube ringi ning hüppas absoluutselt igale poole. Kord oli ta Kaidu peal, siis Kaidu all, siis diivani sees ja siis akna peal, siis näris ta veidi pereema kätt, nätsutas perepoja särki või hüppas minu bookbagi otsas, kaapides samal ajal käppadega mööda mu slikke ning aeg-ajalt lastes kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. Sitdown venis seetõttu ka päris pikaks, sest et pereema proovis teda aeg-ajalt ikka taltsutada, kuid seda päris tulutult. Hoolimata masendavast buying atmosphere-ist oli pereema rampsidest väga huvitatud ning nii me jõudsimegi samm sammult cash collectionisse. Nagu mul ikka tavaks on, viskasin ma vestlusesse oma tavapärase nalja, et võtan ettemaksuna vastu nii sularaha, krediitkaarte, check-e, koeri, kasse, lapsi ning isegi jalgrattaid. Kuna ema oli suhteliselt lõbusas tujus, tuli ta naljaga kaasa ning pakkuski esimese asjana välja, et ma võiksin tema rumala koera endaga kaasa võtta. Selgitasin talle siis olukorda, et muidu ehk ju võikski, aga et nii lolli koeraga pole mul kahjuks mitte kottigi teha. Mispeale vastas ema: "he is actually very intelligent dog, but he doesn't apply himself". Mispeale ei suutnud me Germoga enam naeru tagasi hoida ning hakkasime üheskoos lihtsalt kõva häälega naerma, nii et pisarad voolasid silmist ning suutmata paar minutit midagi asjalikku emale öelda, hakkas ka tema naerma.
Ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks see nii naljakas on? Seda seetõttu, et tavaliselt ütlevad pereemad oma laste kohta, kes on kahe-kolmelised õpilased, et nad on väga targadja teeksid koolis väga hästi, kui nad ennast kokku võtaksid. See on üks absurdsemaid asju minu arvates, mida oma rumala lapse kohta öelda. :)
Situatsioonikoomikat on palju, aga midagi väga naljakat minuga sel nädalal rohkem ei juhtunudki.
Samas tore lugu Madise repertuaarist ka, näitamaks, kuid head meie raamatud on ning kui väga need inimestle ikkagi meeldivad.
Nii nagu Madisele kombeks, rassis ta reedel kõvasti tööd tegema ning sattus piirkonda, kus mitmeid aastaid tagasi keegi juba käinud oli. Nii kohtaski ta päeva jooksul mitmeid peresid, kellel raamatud juba olemas olid ning kes neid hoolega kasutanud olid. Mis nii viga hea attitude-iga töötada. Päev veeres oma rada ning nii kohtaski Madis ühte pereema, kes olles kuulnud vaid mõne lause tema suust, küsis Madiselt, et kas ta müüb southwesterni raamatuid. Madis ei osanud koheselt reageeridagi ning vastas ettevaatklikult jaatavalt, aimamata, mis saab edasi. Ema reageering oli aga suhteliselt üllatav, sest et tavapärase "I have seen the books and I am not interested" asemel ütles ta "cool! I just called to the company 2 weeks ago and asked, why hasn't somebody already come by, because I got the books 6 years ago and wanted to get the new ones!". Ei pea vist märkima, et see ema ostis talt raamatuid :D
Ponid on seal väljas meid ootamas, tuleb nad vaid üles leida. :)
Sellega loengi tänase postituse lõpetatuks ning lähen ja söön oma pereema poolt valmistatud maitsvat šašlõkki. Pean siinkohal veel toonitama, et ta teeb ikka sitaks hästi süüa! :)
Ilusat nädalat teile!
Lõpetuseks küsin veel: "what to do if your dog is really smart, but doesn't want to apply himself!?"
Sunday, August 5, 2012
Beautiful People!
J0 sägad!
Ütlen ette ära, et täna väga pikalt ei pläkuta, sest et muidu raiskate liiga palju oma kallist tööpäevast ära. Pealegi on veits imelik, kui te omaette kuskil kõkutate. Sellegipoolest tahan tänada kõiki oma püsilugejaid, keda minu bloggeri counteri järgi on umbes 1500 inimest.
Ühesõnaga siis selline jutt. Nädal oli päris huvitav. Ütleks vist, et emotsionaalselt selle suve kõige raskem. Miks? Sellepärast, et läksin töötama uut piirkonda, mis on kindlasti mu senise raamatumüügikarjääri kõige rikkam. Et te natukene mõistaksite, mida ma selle all mõtlen, siis enamus minu piirkonna inimestest on pannud oma lapsed erakooli. Erakoolide hinnad algavad umbes 12 tuhandest dollarist ning lõppevad seal kuskil 22 juures. Üks erakool on veidi kallim, kuskil 40k maksab üks aasta.
Mida see siis minu jaoks tähendab? Tähendab see seda, et jah, inimestel on raha. Samas ka kulud on päris suured. Kui nüüd mõelda, et keskmiselt on umbes 3 lapselised pered, siis juba 60k läheb kooli alla niisama. Mis tähendab, et kui inimesed jõuavad endale seda lubada, siis ilmselt on neil pappi ka suhteliselt sitaks. Tõesti, nii see tihtilugu ka on, samas üks asi, mida see inimeste mõttemaailmaga on teinud, on kindlasti see, et kui nad juba nii palju kooli eest maksavad, siis pole neil MITTE MIDAGI muud vaja. Võiks ju isegi nii arvata, et nende raamatud võiksid olla sitaks head jne, paraku on reaalsus, et erakool on siiski kool nagu iga teinegi, pole mingid imelapsed need, kes seal käivad ning ka rikkad lapsed on tihtilugu laisad. Veel üks suur boonus on see, et erakoolides saavad lapsed tavaliselt oluliselt rohkem kodutöid, mis tähendab, et meie raamatud oleks neile tegelikult suureks abiks. Seega lühidalt rampsid aitaksid neid palju, kuid paljud inimesed ei viitsi isegi kuulata, mida ma seal nende ukse taga teen ning selle asemel saadavad e-maile oma naabritele, et WTF mingi tüüp meie naabruskonnas ringi käib ning miks ta haridusest rääkida tahab.
Mida see minu jaoks sel nädalal siis tähendas?
See tähendas seda, et ma istusin maha umbes poolteist korda vähemate inimestega, kui ma seda tavaliselt teen ning sain uksega üle tahi umbes 4-5 korda rohkematelt inimestelt. Seega oli mul palju rohkem aeg endaga veeta, elu üle järgi mõelda, naeratust harjutada ning proovida, kuidas esimesed 7 sekundit ukse peal kõige ahvatlevamaks muuta, nii et inimesed tahaksid oma ust vähemalt seni lahti hoida, kuni ma olen jõudnud nendega connectima hakata, et nad seejärel oma sõprade tuttavate nimedega üle valada, et nad oleks üldse piisavalt open-minded, et mind enda tuppa lasta. Ma ei saa öelda, et ma olen täiuslik, kuid ma arvan, et ma olen juba täitsa okei ukse peal ning kui ma juhtuks teie uksele koputama, siis sulaksite te nagu merevaik päikse käes.
Raskemaks teeb asja kogu loo juures see, et mul on umbes 12 erakooli piirkonnas, kus inimesed käivad ning mõned üksikud vähem tuntud, mida on mõned korrad ette tulnud ning samuti mõned tavalised koolid. Õpin siis usinasti erinevaid koole tundma. Ain't no stopping me.
Mida naljakat siis juhtus?
Räägin teile ainult kaks lugu, mis sellest nädalast rohkem kahe kõrva vahele pidama jäid.
Kuna nädala algus oli päris raske (sest et ühes naabruskonnas kus ma esimesel päeval töötasin, käis ringi e-mail, et ma olen maru kahtlane tüüp ning ilmselt tahan vargile minna majadesse, siis õhtul peatasid mind ühe maja juures 5 politseiautot, et uurida, mis tont ma selline olen. Nähes, et mul helgib permit rinnas nagu ükssarvikul sarv otsa ees, ei viitsinud nad rohkem midagi breikida ning soovisid mulle mu rekordi puhul õnne... ikkagi 5 autot ju esimest korda mu elus. Pärast seda intsidenti sinna piirkonda väga tagasi ei kippunud), siis otsustasin minna neljapäeval Madist followma. Esimest korda elus. Arvestades, kuiväga ma tahan talle põske tõmmata, oli see päris raske otsus, kuid verd tilkuva südamega otsustasin siiski teda followma sõita. Terve tee mõtlesin küll, et ai bljääd ma nahka teen, kuid lootsin, et followmine on seda väärt ning õpin talt nii mõnegi nipi, saavutades tänu sellele tulevikus edumaa. Päev oli siis selline:
Jõudsin ilusti 7:50 kohale ning olin ennast otsast lõpuni positiivsust suutnud täis pumbata. Ka Madis tundus olevat päris põnevil, sest et saab mulle näidata, miks ta parem on ning ilmselt ka seetõttu, et see andis talle ühe lisapäeva mulle koti pähe tõmbamiseks. Pole vist vaja öelda, et päris fun oli. Suutsime esimese goal periodiga teha 2 ilusat sitdowni ning kuigi kummastki klienti ei tulnud, ei muretsenud me väga. Kui kaks nii ilusat kutti koos tööd teevad, siis ei saa mitte sitt päev tulla. Arvata võib. Toksisime siis lemmingutele omase sihikindlusega edasi. Pilvi taevas ei paistnud ning haput maitset keele peal tunda polnud... kuniks komistasime veits vale muti otsa. Pealtnäha täiesti tavaline mutt, kühveldas majaesises lillepeenras ning tappis usinalt ohakaid, kui me suurte naeratustega letti ilmusime. Madis oli sõbralik nagu ikka ning tegi päris tubli approachi, kuid ema hakkas suhteliselt kiiresti perutama. Tuli välja, et peenras askeldanud bambi polnud mitte tavaline pereema, vaid ka pagunitega "naabruskonnapolitsei". Noo mutile ikka üldse ei mahtunud pähe, et kuidas meie siis niimoodi tuleme euroopast oma aktsendiga ning koputame tema naabruskonnas ustele. Madis siis proovis ikka seletada, et noh, nii ongi ja näe permit on ka olemas ja üldse oleme sellised muhedad vellod, kuid see jutt vist tõmbas mutil kohe rihma kinni ning iga järgnev lause sõitis järjest tugevamini vastu kõrvakuulmist ning pani järjest kiiremini veerema rääkimist kontrollivad hammasrattad tema lõualuudes. Mõne hetke pärast oligi mutt juba telefoni otsas ning uuris mentidelt, et kuidas nii saab. Kuna permit oli olemas ja muidu olime ka rõõsad, siis arvasime, et no big deal ja töötasime edasi. Aga kohale jõudnud mendid päirs niiviisi ei arvanud. Nii olimegi umbes pool tundi hiljem samas supakas, mõlemad, kahe ettekirjutuse võrra rikkamad. Asja tegi paremaks veel see, et Madis oli mõned päevad tagasi ära kaotanud oma load ning ment ei lubanud tal enda autot enam juhtida. Nii saingi mina istuda rooli ning sellega lõppeski mu followmine. Mina läksin oma teed tagasi tööle ning Madis läks oma uut... kuridegu sooritama, just nagu kadett Hülss härra päti vanglast ära saatis. Kuidagi pidi ilma lubadeta siiski ju ARK-i saama.
Sellegipoolest tegime mõlemad õhtuks suhteliselt okei päeva. :)
Aga ega Germo ka väga oma looga maha ei jää. Ta ikka komistab igasuguste tüüpide otsa. Keset nädalat koputas Kait siis oma piirkonnas ringi ning nii juhtuski ühele uksele tulema pereisa, kes paariminutilise jutuajamise käigus just kõige kirkama kriidi toone küll välja ei andnud, kuid see-eest ületas selle oma sõbralikkusega ning kutsus Kaidu ikka tuppa sisse. Tuppa astudes sai Germole selgeks, et liiga palju raha seal majas ilmselt ei ole, sest et ainuke mööbliese, mis teda suures toas ootas, oli lapse lutipudel. Nii juhataski pereisa Kaidu ilusti läbi tühjade tubade oma magamistuppa, mis nagu hiljem välja tuli, oli ainuke möbleeritud tuba terves selles majas. Hästi elame, arvas Kait, kui pereisa teda voodile istuma palus. Kait nagu väga ei tahtnudki, sest et kartis mõnd haigust külge saada, kuid sellegipoolest võttis rahulikult istet. Nagu talle kombeks, lendas ta entusiastlikult kohe introsse ning rääkis papsile, kui vinged raamatud need ikka on. Kuna neil endal ilmselgelt liiga palju raamatuid majas polnud, siis võttis ka isa kohe vedu ning 10 minuti pärast oligi juba tuhin piisavalt suur, et tahaks aga ostma hakata. Kahjuks vajus vello pärast hinna kuulmist natukene näost ära ning mitte just kõige rikkamale inimesele omaselt, hakkas mees oma kurba saatust kurtma. Noo näe, oli raha, aga siis kaotas töö ja üldse rasked ajad, aga noo kõrval majas elab vanaisa, kes ilmselt ostaks rampsid kohe ära. Kuna Kaidul midagi kaotada polnud, siis nõustus ta koheselt ka plaaniga, et lendame jah vanaisa juurde letti ning vaatame, kas saame temalt need kümme kopikat välja kaubeldud. Kõrvalmaja ukse taga oodates otsustas pereisa veidi aega parajaks teha ning olles siiani hoos oma kurva saatuse kurtmisest, arvas ta, et see on õige hetk oma lugude jätkamiseks. Tuli välja, et peale selle, et pappi pole, on vennikesel ka tervis maru kehv, puus on parasjagu paigast ära ning ega ka seljaga kõik just parimas korras pole. Kuna Germpsil kottigi teha polnud, siis uuris rahulikult, et mis juhtus. Nii rääkiski pereisa, et näe paar aastat tagasi käisid mutiga koos matkamas ning kuna metsavahel oli nii ilus ja romantiline, siis otsustasidki nad veidi hullata. Nii võttiski Velts koos oma mutiga auto juures poosi sisse ning väänas ta hellalt kapotile. Räuhti lendas siis peale ning sedapuhku ei pannudki tähele, et rautamise käigus tõmbas paigast nii selja kui puusa. Seks oli hea, kuid seniajani on tervis sellest veidi kehva.
Põnev lugu, arvas Germps ning oleks kuulnud ilmselt enamgi, kuid siis jõudis uksele vanaisa. Kuulates kippelt ära, et mis värk on, sõnas ta nagu vaeses piirkonnas, kuid see-eest haridustest lugupidavale vanaisale omaselt kuldsed sõnad: "BOOKS!? What Books? I don't want to get any BOOKS! Go away!" ning sulges elegantselt oma ukse.
Sellega siis tänadeks korraks piirdungi. Tõmban kiirelt pessu ning seejärel kerra ära. Tuleb sitaks hea nädal!
Ma arvan, et sellest saab mu senise suve parim nädal.
Näeme varsti!
Ütlen ette ära, et täna väga pikalt ei pläkuta, sest et muidu raiskate liiga palju oma kallist tööpäevast ära. Pealegi on veits imelik, kui te omaette kuskil kõkutate. Sellegipoolest tahan tänada kõiki oma püsilugejaid, keda minu bloggeri counteri järgi on umbes 1500 inimest.
Ühesõnaga siis selline jutt. Nädal oli päris huvitav. Ütleks vist, et emotsionaalselt selle suve kõige raskem. Miks? Sellepärast, et läksin töötama uut piirkonda, mis on kindlasti mu senise raamatumüügikarjääri kõige rikkam. Et te natukene mõistaksite, mida ma selle all mõtlen, siis enamus minu piirkonna inimestest on pannud oma lapsed erakooli. Erakoolide hinnad algavad umbes 12 tuhandest dollarist ning lõppevad seal kuskil 22 juures. Üks erakool on veidi kallim, kuskil 40k maksab üks aasta.
Mida see siis minu jaoks tähendab? Tähendab see seda, et jah, inimestel on raha. Samas ka kulud on päris suured. Kui nüüd mõelda, et keskmiselt on umbes 3 lapselised pered, siis juba 60k läheb kooli alla niisama. Mis tähendab, et kui inimesed jõuavad endale seda lubada, siis ilmselt on neil pappi ka suhteliselt sitaks. Tõesti, nii see tihtilugu ka on, samas üks asi, mida see inimeste mõttemaailmaga on teinud, on kindlasti see, et kui nad juba nii palju kooli eest maksavad, siis pole neil MITTE MIDAGI muud vaja. Võiks ju isegi nii arvata, et nende raamatud võiksid olla sitaks head jne, paraku on reaalsus, et erakool on siiski kool nagu iga teinegi, pole mingid imelapsed need, kes seal käivad ning ka rikkad lapsed on tihtilugu laisad. Veel üks suur boonus on see, et erakoolides saavad lapsed tavaliselt oluliselt rohkem kodutöid, mis tähendab, et meie raamatud oleks neile tegelikult suureks abiks. Seega lühidalt rampsid aitaksid neid palju, kuid paljud inimesed ei viitsi isegi kuulata, mida ma seal nende ukse taga teen ning selle asemel saadavad e-maile oma naabritele, et WTF mingi tüüp meie naabruskonnas ringi käib ning miks ta haridusest rääkida tahab.
Mida see minu jaoks sel nädalal siis tähendas?
See tähendas seda, et ma istusin maha umbes poolteist korda vähemate inimestega, kui ma seda tavaliselt teen ning sain uksega üle tahi umbes 4-5 korda rohkematelt inimestelt. Seega oli mul palju rohkem aeg endaga veeta, elu üle järgi mõelda, naeratust harjutada ning proovida, kuidas esimesed 7 sekundit ukse peal kõige ahvatlevamaks muuta, nii et inimesed tahaksid oma ust vähemalt seni lahti hoida, kuni ma olen jõudnud nendega connectima hakata, et nad seejärel oma sõprade tuttavate nimedega üle valada, et nad oleks üldse piisavalt open-minded, et mind enda tuppa lasta. Ma ei saa öelda, et ma olen täiuslik, kuid ma arvan, et ma olen juba täitsa okei ukse peal ning kui ma juhtuks teie uksele koputama, siis sulaksite te nagu merevaik päikse käes.
Raskemaks teeb asja kogu loo juures see, et mul on umbes 12 erakooli piirkonnas, kus inimesed käivad ning mõned üksikud vähem tuntud, mida on mõned korrad ette tulnud ning samuti mõned tavalised koolid. Õpin siis usinasti erinevaid koole tundma. Ain't no stopping me.
Mida naljakat siis juhtus?
Räägin teile ainult kaks lugu, mis sellest nädalast rohkem kahe kõrva vahele pidama jäid.
Kuna nädala algus oli päris raske (sest et ühes naabruskonnas kus ma esimesel päeval töötasin, käis ringi e-mail, et ma olen maru kahtlane tüüp ning ilmselt tahan vargile minna majadesse, siis õhtul peatasid mind ühe maja juures 5 politseiautot, et uurida, mis tont ma selline olen. Nähes, et mul helgib permit rinnas nagu ükssarvikul sarv otsa ees, ei viitsinud nad rohkem midagi breikida ning soovisid mulle mu rekordi puhul õnne... ikkagi 5 autot ju esimest korda mu elus. Pärast seda intsidenti sinna piirkonda väga tagasi ei kippunud), siis otsustasin minna neljapäeval Madist followma. Esimest korda elus. Arvestades, kuiväga ma tahan talle põske tõmmata, oli see päris raske otsus, kuid verd tilkuva südamega otsustasin siiski teda followma sõita. Terve tee mõtlesin küll, et ai bljääd ma nahka teen, kuid lootsin, et followmine on seda väärt ning õpin talt nii mõnegi nipi, saavutades tänu sellele tulevikus edumaa. Päev oli siis selline:
Jõudsin ilusti 7:50 kohale ning olin ennast otsast lõpuni positiivsust suutnud täis pumbata. Ka Madis tundus olevat päris põnevil, sest et saab mulle näidata, miks ta parem on ning ilmselt ka seetõttu, et see andis talle ühe lisapäeva mulle koti pähe tõmbamiseks. Pole vist vaja öelda, et päris fun oli. Suutsime esimese goal periodiga teha 2 ilusat sitdowni ning kuigi kummastki klienti ei tulnud, ei muretsenud me väga. Kui kaks nii ilusat kutti koos tööd teevad, siis ei saa mitte sitt päev tulla. Arvata võib. Toksisime siis lemmingutele omase sihikindlusega edasi. Pilvi taevas ei paistnud ning haput maitset keele peal tunda polnud... kuniks komistasime veits vale muti otsa. Pealtnäha täiesti tavaline mutt, kühveldas majaesises lillepeenras ning tappis usinalt ohakaid, kui me suurte naeratustega letti ilmusime. Madis oli sõbralik nagu ikka ning tegi päris tubli approachi, kuid ema hakkas suhteliselt kiiresti perutama. Tuli välja, et peenras askeldanud bambi polnud mitte tavaline pereema, vaid ka pagunitega "naabruskonnapolitsei". Noo mutile ikka üldse ei mahtunud pähe, et kuidas meie siis niimoodi tuleme euroopast oma aktsendiga ning koputame tema naabruskonnas ustele. Madis siis proovis ikka seletada, et noh, nii ongi ja näe permit on ka olemas ja üldse oleme sellised muhedad vellod, kuid see jutt vist tõmbas mutil kohe rihma kinni ning iga järgnev lause sõitis järjest tugevamini vastu kõrvakuulmist ning pani järjest kiiremini veerema rääkimist kontrollivad hammasrattad tema lõualuudes. Mõne hetke pärast oligi mutt juba telefoni otsas ning uuris mentidelt, et kuidas nii saab. Kuna permit oli olemas ja muidu olime ka rõõsad, siis arvasime, et no big deal ja töötasime edasi. Aga kohale jõudnud mendid päirs niiviisi ei arvanud. Nii olimegi umbes pool tundi hiljem samas supakas, mõlemad, kahe ettekirjutuse võrra rikkamad. Asja tegi paremaks veel see, et Madis oli mõned päevad tagasi ära kaotanud oma load ning ment ei lubanud tal enda autot enam juhtida. Nii saingi mina istuda rooli ning sellega lõppeski mu followmine. Mina läksin oma teed tagasi tööle ning Madis läks oma uut... kuridegu sooritama, just nagu kadett Hülss härra päti vanglast ära saatis. Kuidagi pidi ilma lubadeta siiski ju ARK-i saama.
Sellegipoolest tegime mõlemad õhtuks suhteliselt okei päeva. :)
Aga ega Germo ka väga oma looga maha ei jää. Ta ikka komistab igasuguste tüüpide otsa. Keset nädalat koputas Kait siis oma piirkonnas ringi ning nii juhtuski ühele uksele tulema pereisa, kes paariminutilise jutuajamise käigus just kõige kirkama kriidi toone küll välja ei andnud, kuid see-eest ületas selle oma sõbralikkusega ning kutsus Kaidu ikka tuppa sisse. Tuppa astudes sai Germole selgeks, et liiga palju raha seal majas ilmselt ei ole, sest et ainuke mööbliese, mis teda suures toas ootas, oli lapse lutipudel. Nii juhataski pereisa Kaidu ilusti läbi tühjade tubade oma magamistuppa, mis nagu hiljem välja tuli, oli ainuke möbleeritud tuba terves selles majas. Hästi elame, arvas Kait, kui pereisa teda voodile istuma palus. Kait nagu väga ei tahtnudki, sest et kartis mõnd haigust külge saada, kuid sellegipoolest võttis rahulikult istet. Nagu talle kombeks, lendas ta entusiastlikult kohe introsse ning rääkis papsile, kui vinged raamatud need ikka on. Kuna neil endal ilmselgelt liiga palju raamatuid majas polnud, siis võttis ka isa kohe vedu ning 10 minuti pärast oligi juba tuhin piisavalt suur, et tahaks aga ostma hakata. Kahjuks vajus vello pärast hinna kuulmist natukene näost ära ning mitte just kõige rikkamale inimesele omaselt, hakkas mees oma kurba saatust kurtma. Noo näe, oli raha, aga siis kaotas töö ja üldse rasked ajad, aga noo kõrval majas elab vanaisa, kes ilmselt ostaks rampsid kohe ära. Kuna Kaidul midagi kaotada polnud, siis nõustus ta koheselt ka plaaniga, et lendame jah vanaisa juurde letti ning vaatame, kas saame temalt need kümme kopikat välja kaubeldud. Kõrvalmaja ukse taga oodates otsustas pereisa veidi aega parajaks teha ning olles siiani hoos oma kurva saatuse kurtmisest, arvas ta, et see on õige hetk oma lugude jätkamiseks. Tuli välja, et peale selle, et pappi pole, on vennikesel ka tervis maru kehv, puus on parasjagu paigast ära ning ega ka seljaga kõik just parimas korras pole. Kuna Germpsil kottigi teha polnud, siis uuris rahulikult, et mis juhtus. Nii rääkiski pereisa, et näe paar aastat tagasi käisid mutiga koos matkamas ning kuna metsavahel oli nii ilus ja romantiline, siis otsustasidki nad veidi hullata. Nii võttiski Velts koos oma mutiga auto juures poosi sisse ning väänas ta hellalt kapotile. Räuhti lendas siis peale ning sedapuhku ei pannudki tähele, et rautamise käigus tõmbas paigast nii selja kui puusa. Seks oli hea, kuid seniajani on tervis sellest veidi kehva.
Põnev lugu, arvas Germps ning oleks kuulnud ilmselt enamgi, kuid siis jõudis uksele vanaisa. Kuulates kippelt ära, et mis värk on, sõnas ta nagu vaeses piirkonnas, kuid see-eest haridustest lugupidavale vanaisale omaselt kuldsed sõnad: "BOOKS!? What Books? I don't want to get any BOOKS! Go away!" ning sulges elegantselt oma ukse.
Sellega siis tänadeks korraks piirdungi. Tõmban kiirelt pessu ning seejärel kerra ära. Tuleb sitaks hea nädal!
Ma arvan, et sellest saab mu senise suve parim nädal.
Näeme varsti!
Sunday, July 29, 2012
This is going to be the NEW summer!
Y0 tüübid!
Jälle on üks nädal pilbasteks murtud ning ilma pead norgu laskmata on kogu selle jama seest läbi ronitud. Peab ütlema, et päris huvitav nädal oli. Huvitav selle sõna kõige otsesemas mõttes. Juhtus nii palju erinevaid asju, et ei oskagi kuskilt alustada. Ainuke asi, mis selle nädala puhul närvi ajab on see, et Madis Pajo kutsub Mort clubi oma homeboy'ks ning ma ei ole veel selle lähedalgi. Hea uudis seevastu on see, et mul on 5 nädalat veel ees, et Mort ist oma homeboy teha. Ja miks mitte?
Alustan siis sellest, et olen nüüd päriselt 25. Väga vist erinvust polegi võrreldes eilsega, kui olin veel 24, kuid olles mänginud pool oma elust arvutimänge, siis on selline Diablo 2 tunne peal... Sain just level up'i ning nüüd oleks vaja 5 stats pointi endal kuhugi erinevatesse skillidesse ära paigutada.
Arvan, et kõige kasulikum oleks need suunata Chill olemisse, rahulikult rääkimisse, targemalt töötamisse ning mõned punktid veel belief leveli tõstmise alla. Sellest peaks piisama, et teha Mort-ist ka enda homeboy.
Nädala algus oli tegelikult päris korralik. Rappisin korralikult "no soliciting" elamurajoone, kus tegelikult omades permitit on täiesti õigus töötada. Tegin kõvasti tööd ning sain täitsa viisakalt kliente. Elu oli ilus ning tundus, et olen teel oma parima nädalani. Aga siis rakendus smurfide esimene seadus - kui asjad tunduvad jooksvat viisakalt paika, siis peab midagi valesti minema. Nii läkski. Komistasin mõnede valede inimeste otsa, kes panid teele e-maili (mis muuseas vihjeks Villu Parvetile ei ole ukselt uksele töötavale raamatumüügimehele üleüldsegi parimaks sõbraks), kus nad soovitasid tungivalt inimestel mulle politseid kutsuda. Ja nagu kohusetundlikule ameeriklasele kombeks on, asjasse süvenemata tuleb ju kohe tegutseda. Nii ma siis olingi, paar päeva hiljem, hommikul Mentidega McDonaldsi juures ning kohvitassi saatel arutasime mu ähmast tulevikku, või õigemini kustutasime mu tuleviku ning kirjutasime selle teisse maakonda ümber. Nii ma siis liikusingi ilusate murudega majade juurest otse treileritesse, kus jagus nii mõndagi uudistamiseks.
Täiesti müstika, kuidas inimesed elavad ikka osades treilerites. Polnud üldse ebatavaline vaatepilt, et prügihunnik oli kuhjatud otse treileri kõrvale, et hoida kokku kulusid prügi äraveo pealt. Mõned treilerid olid lausa nii palju päevi näinud, et nägid välja, nagu oleksid nad ise proovinud oma elupäevasid lõpetada. Sellegipoolest elasid inimesed nendes edasi ning naeratasid ukse peal sõbralikult, hoolimata sellest, et naeratusest andsid märku ainult ülesse poole keeratud suunurgad, omamata märkigi valgetest hammastest, või üldse hammastest kui niisugustest.
Aga inimesed on treilerites tihtipeale siiski pigem viisakad kui mitte. Liiga suure pauguga ei saa treileri ust kinni lüüa, sest et vabalt võib uks eest ära kukkuda. Samas see pole ainult treileri inimeste probleem, seda tuleb ette ka tavalistes majades. Nt. eile komistasingi ühe pereisa otsa, kes minuga mitte üldse kohe kaasa räppida ei tahtnud ning andis sellest märku just tiineka kombel ust paugutades, mispeale otsustas üks fassaadikivi ennast seina küljest lahti hammustada ning rõhutades pereisa pointi, prantsatas otse minu jalge ette maha. Ei saa ju pahaks panna, et kutt ei olnud huvitatud. Kui minu maja niimoodi laguneks, siis ei investeeriks minagi vist raamatutesse, vaid suunaks oma ressurssid maja kokku klopsimisse
Samas teine kord, võiks inimesed ka veidi vähem abivalmid olla, et mitte rahulikku eurooplast päris ära traumeerida. Kohtasin üht muidu toredat isa, kes hoolis haridusest ja lastest, aga oh kurja, raha polnud. Sellegipoolest lubas mul oma WC-d kasutada, kuid vabandas viisakalt ette, et ma segadust pahaks ei paneks, sest viimastel päevadel pole väga aega koristamiseks saanud. Nii lippasingi suure põie pitsitamise saatel vetsu, et lasta põis kortsu, kuid olles oma elu jooksul näinud nii mõndagi, polnud ma eelseisvaks vaatepildiks sellegipoolest päris valmis. Olles üles tõstnud WCpoti kaane, tervitasid mind potist rõõmsalt porikärbsed ning vees sulistavad vaglapoisid, kes üheskoos pruuni julgaga mis potiserval istudes rahulikult jalgu kõlgutades, paremat tulevikku ootasid. Tahaks öelda, et olin vaatepildist nii õõvastunud, et jooksin nelja tuule poole WC-st välja, kuid pean piinlikult tunnistama, et vaadates vakladega tõtt, otsustasin neid natukene värskema vedelikuga kosutada ning alles siis panin tilli püksi ning pistsin punuma. Tegin nende päeva... ma arvan vist. :P
Aga kõige parem pere keda sel nädalal kohtasin oli heaks tõestuseks sellest, et vahet pole, kui raske on, inimene saab selle olukorraga ikka hakkama ning harjub lõpuks kõigega.
Niisiis koputasin ühe viisakama treileri uksele. Astusin paar sammu tagasi ning jäin pereema ootama. Hetke pärast ilmus treila ette jeebiga tüüp, kes kukkus tuuritama ning tegi natukene kurja nägu. Kuna mul oli suhteliselt suva, siis pöörasin oma pea ära ning ootasin nagu vana rahu ise keset mudamülgast edasi. Hetke pärast tuligi uksele ema, kes oli küll oluliselt suurem, kui keskmine ameeriklane, kuid see-eest väga sõbralik. Küsimusele, kes see jorss on, vastas ema, et tegu on tema mehega, kes on nupust veits nikastanud. Samal hetkel otsustas pere-isa kummide vilina saatel tuld tõmmata. Küsisin siis huvi pärast, et kuidas neil läheb, millele sain vastuseks, et väga ei lähe, tahaks sellest ahvist lahutada hoopis. Kuna ei osanud väga vastusele reageerida, siis naeratasin viisakalt ning istusin temaga verandale maha. Ajasime veits juttu ning jõudsime lõpuks ringiga tagasi tema pere olukorra juurde. Tuli välja, et treileris elab 4 inimest. Pereema, tema mees, tema boyfriend ning nende 11 kuune poeg. WTF mõtlesin ma ning uurisin rahulikult edasi.
Olukord oli siis piltlikult selline:
Pereema on siiani abielus oma mehega, hoolimata sellest, et tahaks lahutust. Lahutada nad aga ei saa, kuna neil ei ole piisavalt raha. Tema mees on "grupi peal" ning seetõttu ei saa ta tööle minna. Kuna laps on väike ja mees lapse eest hoolitseda ei tohi, siis naine tööle minna ei saa. Kuna naine tööl ei käi, siis ei ole tal ka raha. Mees saab muidugi "grupi peal" olemise eest raha, aga kuna ta ise on niiöelda "teovõimetu", siis ta enda raha ise kasutada ei saa ning naine on kohustatud seda tegema. Kuna naisel on aga mehest kopp ees, siis tõmbas ta käima ühe teise tüübiga, kes muidu on täitsa ok tüüp, aga paraku samuti töötu. Seega pole neil võimalik kuhugi mujale kolida ning kuna ta mees on teovõimetu ning naine on tema eestkostja, siis ei saa ka meest välja kolida, sest et mehel peab ikka katus pea kohal olema. Ja nii nad siis rõõmsalt elavad seal, umbes 15 ruutmeetrisel pinnal ning omavad "LOVE-HATE" suhet :D Naise väitel saavad nad vahest isegi läbi üksteisega.
Elu on ikka seiklus.
Kuna meil Madisega käib ikka terve suvi korralik võistlus, siis võistleme absoluutselt igas kategoorias. Nagu mäletate, siis parkis mõned nädalad tagasi üks pereema oma auto minu auto sisse... sel nädalal tehti sama ka Madisega, nii et võib öelda, et ka selles kategoorias on käimas tihe rebimine. Poleks asja, millega me võistelda ei saaks. Eks näis, kas sellel nädalal üllatame üksteist millegi uuega.
Kuna sel nädalal hakkan tööle uues piirkonnas, siis võib öelda, et mul hakkab täiesti uus suvi peale. Ma arvan, et see saab olema võrratu. Aint no stopping me. Ma arvan, et tuleb hea värske algus ning mitte miski ei hoia mind tagasi sellest, et teha kohe algusest peale hästi. Selle nädala eesmärgiks on hoida oma tuju alati üleval ning kohelda iga ema, hoolimata sellest, kuidas nad mind kohtlevad, nagu nad oleksid mu parimate sõprade emad. Jätan nad alati heasse tujusse ning toon neile naeratuse näkku. Ja mitte keegi ei suuda mulle öelda EI, kui ma nad naeratama panen. Ma tean, et ma teen head asja ning aitan inimestel saada paremat haridust. Ma tean, et head asjad juhtuvad heade inimestega ning mina olen üks neist. Just nii nagu Chalice kirjutab... ma lähen vooluga kaasa ning teen sellest oma parima nädala.
Selleks korraks ongi siis kõik. Suured tänud kõigile õnnesoovide eest. Mul on alati hea meel teist kuulda. Ka teie olete head inimesed ning ma loodan, et teil on suvi sama põnev, nagu mul siin, teisel pool ookeanit sega-summa-suvilas.
Näeme hiljem!
Suure Maailma Direktor.
Jälle on üks nädal pilbasteks murtud ning ilma pead norgu laskmata on kogu selle jama seest läbi ronitud. Peab ütlema, et päris huvitav nädal oli. Huvitav selle sõna kõige otsesemas mõttes. Juhtus nii palju erinevaid asju, et ei oskagi kuskilt alustada. Ainuke asi, mis selle nädala puhul närvi ajab on see, et Madis Pajo kutsub Mort clubi oma homeboy'ks ning ma ei ole veel selle lähedalgi. Hea uudis seevastu on see, et mul on 5 nädalat veel ees, et Mort ist oma homeboy teha. Ja miks mitte?
Alustan siis sellest, et olen nüüd päriselt 25. Väga vist erinvust polegi võrreldes eilsega, kui olin veel 24, kuid olles mänginud pool oma elust arvutimänge, siis on selline Diablo 2 tunne peal... Sain just level up'i ning nüüd oleks vaja 5 stats pointi endal kuhugi erinevatesse skillidesse ära paigutada.
Arvan, et kõige kasulikum oleks need suunata Chill olemisse, rahulikult rääkimisse, targemalt töötamisse ning mõned punktid veel belief leveli tõstmise alla. Sellest peaks piisama, et teha Mort-ist ka enda homeboy.
Nädala algus oli tegelikult päris korralik. Rappisin korralikult "no soliciting" elamurajoone, kus tegelikult omades permitit on täiesti õigus töötada. Tegin kõvasti tööd ning sain täitsa viisakalt kliente. Elu oli ilus ning tundus, et olen teel oma parima nädalani. Aga siis rakendus smurfide esimene seadus - kui asjad tunduvad jooksvat viisakalt paika, siis peab midagi valesti minema. Nii läkski. Komistasin mõnede valede inimeste otsa, kes panid teele e-maili (mis muuseas vihjeks Villu Parvetile ei ole ukselt uksele töötavale raamatumüügimehele üleüldsegi parimaks sõbraks), kus nad soovitasid tungivalt inimestel mulle politseid kutsuda. Ja nagu kohusetundlikule ameeriklasele kombeks on, asjasse süvenemata tuleb ju kohe tegutseda. Nii ma siis olingi, paar päeva hiljem, hommikul Mentidega McDonaldsi juures ning kohvitassi saatel arutasime mu ähmast tulevikku, või õigemini kustutasime mu tuleviku ning kirjutasime selle teisse maakonda ümber. Nii ma siis liikusingi ilusate murudega majade juurest otse treileritesse, kus jagus nii mõndagi uudistamiseks.
Täiesti müstika, kuidas inimesed elavad ikka osades treilerites. Polnud üldse ebatavaline vaatepilt, et prügihunnik oli kuhjatud otse treileri kõrvale, et hoida kokku kulusid prügi äraveo pealt. Mõned treilerid olid lausa nii palju päevi näinud, et nägid välja, nagu oleksid nad ise proovinud oma elupäevasid lõpetada. Sellegipoolest elasid inimesed nendes edasi ning naeratasid ukse peal sõbralikult, hoolimata sellest, et naeratusest andsid märku ainult ülesse poole keeratud suunurgad, omamata märkigi valgetest hammastest, või üldse hammastest kui niisugustest.
Aga inimesed on treilerites tihtipeale siiski pigem viisakad kui mitte. Liiga suure pauguga ei saa treileri ust kinni lüüa, sest et vabalt võib uks eest ära kukkuda. Samas see pole ainult treileri inimeste probleem, seda tuleb ette ka tavalistes majades. Nt. eile komistasingi ühe pereisa otsa, kes minuga mitte üldse kohe kaasa räppida ei tahtnud ning andis sellest märku just tiineka kombel ust paugutades, mispeale otsustas üks fassaadikivi ennast seina küljest lahti hammustada ning rõhutades pereisa pointi, prantsatas otse minu jalge ette maha. Ei saa ju pahaks panna, et kutt ei olnud huvitatud. Kui minu maja niimoodi laguneks, siis ei investeeriks minagi vist raamatutesse, vaid suunaks oma ressurssid maja kokku klopsimisse
Samas teine kord, võiks inimesed ka veidi vähem abivalmid olla, et mitte rahulikku eurooplast päris ära traumeerida. Kohtasin üht muidu toredat isa, kes hoolis haridusest ja lastest, aga oh kurja, raha polnud. Sellegipoolest lubas mul oma WC-d kasutada, kuid vabandas viisakalt ette, et ma segadust pahaks ei paneks, sest viimastel päevadel pole väga aega koristamiseks saanud. Nii lippasingi suure põie pitsitamise saatel vetsu, et lasta põis kortsu, kuid olles oma elu jooksul näinud nii mõndagi, polnud ma eelseisvaks vaatepildiks sellegipoolest päris valmis. Olles üles tõstnud WCpoti kaane, tervitasid mind potist rõõmsalt porikärbsed ning vees sulistavad vaglapoisid, kes üheskoos pruuni julgaga mis potiserval istudes rahulikult jalgu kõlgutades, paremat tulevikku ootasid. Tahaks öelda, et olin vaatepildist nii õõvastunud, et jooksin nelja tuule poole WC-st välja, kuid pean piinlikult tunnistama, et vaadates vakladega tõtt, otsustasin neid natukene värskema vedelikuga kosutada ning alles siis panin tilli püksi ning pistsin punuma. Tegin nende päeva... ma arvan vist. :P
Aga kõige parem pere keda sel nädalal kohtasin oli heaks tõestuseks sellest, et vahet pole, kui raske on, inimene saab selle olukorraga ikka hakkama ning harjub lõpuks kõigega.
Niisiis koputasin ühe viisakama treileri uksele. Astusin paar sammu tagasi ning jäin pereema ootama. Hetke pärast ilmus treila ette jeebiga tüüp, kes kukkus tuuritama ning tegi natukene kurja nägu. Kuna mul oli suhteliselt suva, siis pöörasin oma pea ära ning ootasin nagu vana rahu ise keset mudamülgast edasi. Hetke pärast tuligi uksele ema, kes oli küll oluliselt suurem, kui keskmine ameeriklane, kuid see-eest väga sõbralik. Küsimusele, kes see jorss on, vastas ema, et tegu on tema mehega, kes on nupust veits nikastanud. Samal hetkel otsustas pere-isa kummide vilina saatel tuld tõmmata. Küsisin siis huvi pärast, et kuidas neil läheb, millele sain vastuseks, et väga ei lähe, tahaks sellest ahvist lahutada hoopis. Kuna ei osanud väga vastusele reageerida, siis naeratasin viisakalt ning istusin temaga verandale maha. Ajasime veits juttu ning jõudsime lõpuks ringiga tagasi tema pere olukorra juurde. Tuli välja, et treileris elab 4 inimest. Pereema, tema mees, tema boyfriend ning nende 11 kuune poeg. WTF mõtlesin ma ning uurisin rahulikult edasi.
Olukord oli siis piltlikult selline:
Pereema on siiani abielus oma mehega, hoolimata sellest, et tahaks lahutust. Lahutada nad aga ei saa, kuna neil ei ole piisavalt raha. Tema mees on "grupi peal" ning seetõttu ei saa ta tööle minna. Kuna laps on väike ja mees lapse eest hoolitseda ei tohi, siis naine tööle minna ei saa. Kuna naine tööl ei käi, siis ei ole tal ka raha. Mees saab muidugi "grupi peal" olemise eest raha, aga kuna ta ise on niiöelda "teovõimetu", siis ta enda raha ise kasutada ei saa ning naine on kohustatud seda tegema. Kuna naisel on aga mehest kopp ees, siis tõmbas ta käima ühe teise tüübiga, kes muidu on täitsa ok tüüp, aga paraku samuti töötu. Seega pole neil võimalik kuhugi mujale kolida ning kuna ta mees on teovõimetu ning naine on tema eestkostja, siis ei saa ka meest välja kolida, sest et mehel peab ikka katus pea kohal olema. Ja nii nad siis rõõmsalt elavad seal, umbes 15 ruutmeetrisel pinnal ning omavad "LOVE-HATE" suhet :D Naise väitel saavad nad vahest isegi läbi üksteisega.
Elu on ikka seiklus.
Kuna meil Madisega käib ikka terve suvi korralik võistlus, siis võistleme absoluutselt igas kategoorias. Nagu mäletate, siis parkis mõned nädalad tagasi üks pereema oma auto minu auto sisse... sel nädalal tehti sama ka Madisega, nii et võib öelda, et ka selles kategoorias on käimas tihe rebimine. Poleks asja, millega me võistelda ei saaks. Eks näis, kas sellel nädalal üllatame üksteist millegi uuega.
Kuna sel nädalal hakkan tööle uues piirkonnas, siis võib öelda, et mul hakkab täiesti uus suvi peale. Ma arvan, et see saab olema võrratu. Aint no stopping me. Ma arvan, et tuleb hea värske algus ning mitte miski ei hoia mind tagasi sellest, et teha kohe algusest peale hästi. Selle nädala eesmärgiks on hoida oma tuju alati üleval ning kohelda iga ema, hoolimata sellest, kuidas nad mind kohtlevad, nagu nad oleksid mu parimate sõprade emad. Jätan nad alati heasse tujusse ning toon neile naeratuse näkku. Ja mitte keegi ei suuda mulle öelda EI, kui ma nad naeratama panen. Ma tean, et ma teen head asja ning aitan inimestel saada paremat haridust. Ma tean, et head asjad juhtuvad heade inimestega ning mina olen üks neist. Just nii nagu Chalice kirjutab... ma lähen vooluga kaasa ning teen sellest oma parima nädala.
Selleks korraks ongi siis kõik. Suured tänud kõigile õnnesoovide eest. Mul on alati hea meel teist kuulda. Ka teie olete head inimesed ning ma loodan, et teil on suvi sama põnev, nagu mul siin, teisel pool ookeanit sega-summa-suvilas.
Näeme hiljem!
Suure Maailma Direktor.
Sunday, July 22, 2012
Boom! I'm going to bloom.
y0 y0 y0!
tikk-takk tikk-takk käib kell juba mööda oma tallatud rada ning tiksub päris kiiresti hommiku poole. Seierid näitavad, et varsti on aeg magama minna ning seetõttu kirjutan võimalikult kiiresti ja paljude kirjavigadega, seda ikka selleks, et teil võtaks lugemine kauem aega ning seetõttu tunduks, et postitus on sama pikk nagu tavaliselt.
Nagu teate, siis käisin sel nädalal Andrus Albit followmas. Kuidas läks? Päris äge oli. Kulutasin sõitmise peale pea terve pühapäeva ning tagasi tulles panin hakkama ka pool teisipäeva, aga sellest pole lugu. Kuigi meil oli suhteliselt aeglane päev ning Andrus ei hittinud just oma tavapäraseid müüginumbreid, õppisin temalt päris palju. Äge oli vaadata, kui aeglane Andrus inimestega on ning kui siiralt ta suudab nendega rääkida.
Ma ise olen vist oluliselt rohkem hyper ning seetõttu võib vahel inimestel raske aru olla saada, miks ma nende ukse taga olen ning mida ma üldse räpin seal nendega. Seega tuleval nädalal proovin ise ka veidi rahulikum olla ning räägin pigem lihtsamate lausetega, et neile pointi selgeks teha. Ega ta tegelt midagi maagilist ei teegi, pigem ongi lihtsalt inimestega "normaalne säga" ning tunneb raamatuid hästi. Samuti oskab sell hästi lugusid rääkida ning läbi nende klikib inimestega ära ka. Proovin sellega veidi ise veel vaeva näha.
Mu enda müüginädal nii lilleline päris polnud, väike tagasilangus võrreldes eelmistega, aga eks ma müüsin ka natukene vähem aega. Sellegipoolst tunnen, et saan ja suudan oluliselt paremaid tulemusi näidata. See ongi üks tuleva nädala fookustest, ajan klientide arvu üles ning muud numbrid tulevad ise juba järgi. Teen tööd nagu hobune ning hoian oma emotsionaalse MINA ilusti balansis. Pole vahet, kas inimesed ostavad või mitte, teen kõvasti tööd selle nimel, et näha võimalikult palju häid prospekte ning koputan nende uksele parima võimaliku suhtumisega ning jätan nad alati heasse tujusse. Targo the bookman show, comes once in a lifetime. Või nagu Hans Kullamaa ütleb: "Beat the bookman show, comes once a year". :D
Sel nädalal väga naljakaid lugusid vist ei juhtunudki, peale selle, et töötan enamjaolt No Soliciting piirkondasid ning seetõttu kohtab igasuguseid closed minded inimesi, kes pidevalt tahavad mulle politseid kutsuda, aga nad vist ei tea, et tegelikult on mul õigus seal sellegipoolest töötada. Korra kohtasin menti sel nädalal, aga kui viimane oli pilgu peale visanud mu paberitele, soovis ta mulle head teed ning soovitas negatiivsetest inimestest mitte välja teha. Tundus, nagu ta oleks ise raamatuid müünud kunagi :P
Aga see-eest võin teile rääkida natukene Kaidust. Peale selle, et ta siiski pussutab üleliia palju (ning ma olen päris kindel, et see ei ole õuntest, nagu ta oma kaitsekõnes tavaliselt esineb), on ta suhteliselt normaalne sell. Tüüp rabab korralikult tööd teha ning isu teha suuri numbreid on kutil täiesti olemas. Vahest lihtsalt emotsioonid keevad üle ning samuti tavatseb ta asju üle analüüsida.
Õnneks sel nädalal said ta ratta pedaalid ning kondimootor veidi puhkust, kuna üks meie orgi tüüp andis talle oma autot kasutada. Oleks te vaid vello nägu näinud esmaspäeva hommikul, kui ta kolmapäeva hommikul autosse istus ning minuga võidu hommikusöögikohta kimas. Kuigi kutt sai umbes minuti-pooleteise pikkuse edumaa, jõudsin napilt 5 sekundit enne teda kohale. Kogemused siiski maksavad ilmselgelt! :P
Nädala lõpuks tal nägu enam hommikuti niiviisi peas ei peeretanud, sest et tegu pole enam oma parimates aastates oleva hondaga ning pidurid, mis kunagi teenisid masinat ilmselt päris viisakalt otsustasid tükk haaval auto küljest ära kukkuda, seega nädala lõpuks olid autole alles jäänud vaid mälestused piduriketastest ning klotsidest ning terve pidurdamis osakonna juhatajaks ülendati käsipidur, mis samuti enam kõige kirkam kriit karbis ei ole. Rääkimata pidurituledest, mis ei viitsi enam ammuilma oma innukust üles näidata, sel hetkel, kui jalg piduripedaali tallab. Aga no veljed on vähemalt masinal päris valusad all! :D
Täna käisime kogu orgiga river raftingut tegemas, mis oli päris fun. 3 tundi olime jõel ning sõitsime paadiga mööda valget vett ning laulsime üheskoos viisakaid ning vähem viisakaid lugusid. Ameeriklaste silmad olid muidugi punnis peas, kui me sedamoodi mööda vahtu triivisime ning aeg-ajalt võis kosta kuskilt ka mõnda aplausi. Aga et rääkida veel autodest, siis enne kui me veel olime kohale jõudnud, otsustas Markus, et ka tema ei viitsi väga piduripedaali tallata ning koputas oma esistangega mu tagumise põrkeraua otsa, noh et vaadata, kas ikka töötab või nii. Põrkeraud töötas küll, kuid et midagi ikka mälestuseks ka jääks, otsustas ta ennast mõne armiga kaunistada. Mitte midagi hullu, kuid auto rental ei pruugi selle peale just näppu visata, aga see on juba tuleviku muusika. Õnneks kehtib see ka bookfieldil, et kes tellis muusika, see ka selle eest maksab... nii et see ei ole loodetavasti kulu minu taskust. (Siinkohal tervitan veelkord Markust)
Ühesõnaga. Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that's we call it a present. Seega ongi tuleva nädala fookus teha tööd päeva korraga ning panna oma paremus maksma. Sain sel nädalal Madise käest müügiga küll põske, kuid luban, et see ei kordu tuleval nädalal. It's gonna happen. Day by day in every way, getting better every day.
Rääkides veel presentitest. Mu aadress on sel aastal 648 Gold Valley Pass, Canton, GA, 30114, seega kõik sünnipäevaõnnitlused võite rahulikult sinna saata ning kuna sel aastal langeb mu sünnipäev pühapäevasele päevale, siis võite mulle ka telefoni teel õnnitlused edasi anda. Märgin siinjuures, et ajavahe on 7 tundi, seega arvestage ka sellega. Number, millele helistada võite on 404 903 6001 ning seda võib teha juba alates 6:15 kuni 21:45 minu aja järgi. (ehk siis 13:15-4:45 teie aja järgi)
Samuti kirjutage ja joonistage mu kommentaariumisse, sest et neid on alati hea meel lugeda.
Selleks nädalaks siis kõik, olge siis tublid ning väike tupsu-tadaa ka teile.
Panen tilli nüüd püksi ja pistan punuma. Näeme hiljem!
Targo
tikk-takk tikk-takk käib kell juba mööda oma tallatud rada ning tiksub päris kiiresti hommiku poole. Seierid näitavad, et varsti on aeg magama minna ning seetõttu kirjutan võimalikult kiiresti ja paljude kirjavigadega, seda ikka selleks, et teil võtaks lugemine kauem aega ning seetõttu tunduks, et postitus on sama pikk nagu tavaliselt.
Nagu teate, siis käisin sel nädalal Andrus Albit followmas. Kuidas läks? Päris äge oli. Kulutasin sõitmise peale pea terve pühapäeva ning tagasi tulles panin hakkama ka pool teisipäeva, aga sellest pole lugu. Kuigi meil oli suhteliselt aeglane päev ning Andrus ei hittinud just oma tavapäraseid müüginumbreid, õppisin temalt päris palju. Äge oli vaadata, kui aeglane Andrus inimestega on ning kui siiralt ta suudab nendega rääkida.
Ma ise olen vist oluliselt rohkem hyper ning seetõttu võib vahel inimestel raske aru olla saada, miks ma nende ukse taga olen ning mida ma üldse räpin seal nendega. Seega tuleval nädalal proovin ise ka veidi rahulikum olla ning räägin pigem lihtsamate lausetega, et neile pointi selgeks teha. Ega ta tegelt midagi maagilist ei teegi, pigem ongi lihtsalt inimestega "normaalne säga" ning tunneb raamatuid hästi. Samuti oskab sell hästi lugusid rääkida ning läbi nende klikib inimestega ära ka. Proovin sellega veidi ise veel vaeva näha.
Mu enda müüginädal nii lilleline päris polnud, väike tagasilangus võrreldes eelmistega, aga eks ma müüsin ka natukene vähem aega. Sellegipoolst tunnen, et saan ja suudan oluliselt paremaid tulemusi näidata. See ongi üks tuleva nädala fookustest, ajan klientide arvu üles ning muud numbrid tulevad ise juba järgi. Teen tööd nagu hobune ning hoian oma emotsionaalse MINA ilusti balansis. Pole vahet, kas inimesed ostavad või mitte, teen kõvasti tööd selle nimel, et näha võimalikult palju häid prospekte ning koputan nende uksele parima võimaliku suhtumisega ning jätan nad alati heasse tujusse. Targo the bookman show, comes once in a lifetime. Või nagu Hans Kullamaa ütleb: "Beat the bookman show, comes once a year". :D
Sel nädalal väga naljakaid lugusid vist ei juhtunudki, peale selle, et töötan enamjaolt No Soliciting piirkondasid ning seetõttu kohtab igasuguseid closed minded inimesi, kes pidevalt tahavad mulle politseid kutsuda, aga nad vist ei tea, et tegelikult on mul õigus seal sellegipoolest töötada. Korra kohtasin menti sel nädalal, aga kui viimane oli pilgu peale visanud mu paberitele, soovis ta mulle head teed ning soovitas negatiivsetest inimestest mitte välja teha. Tundus, nagu ta oleks ise raamatuid müünud kunagi :P
Aga see-eest võin teile rääkida natukene Kaidust. Peale selle, et ta siiski pussutab üleliia palju (ning ma olen päris kindel, et see ei ole õuntest, nagu ta oma kaitsekõnes tavaliselt esineb), on ta suhteliselt normaalne sell. Tüüp rabab korralikult tööd teha ning isu teha suuri numbreid on kutil täiesti olemas. Vahest lihtsalt emotsioonid keevad üle ning samuti tavatseb ta asju üle analüüsida.
Õnneks sel nädalal said ta ratta pedaalid ning kondimootor veidi puhkust, kuna üks meie orgi tüüp andis talle oma autot kasutada. Oleks te vaid vello nägu näinud esmaspäeva hommikul, kui ta kolmapäeva hommikul autosse istus ning minuga võidu hommikusöögikohta kimas. Kuigi kutt sai umbes minuti-pooleteise pikkuse edumaa, jõudsin napilt 5 sekundit enne teda kohale. Kogemused siiski maksavad ilmselgelt! :P
Nädala lõpuks tal nägu enam hommikuti niiviisi peas ei peeretanud, sest et tegu pole enam oma parimates aastates oleva hondaga ning pidurid, mis kunagi teenisid masinat ilmselt päris viisakalt otsustasid tükk haaval auto küljest ära kukkuda, seega nädala lõpuks olid autole alles jäänud vaid mälestused piduriketastest ning klotsidest ning terve pidurdamis osakonna juhatajaks ülendati käsipidur, mis samuti enam kõige kirkam kriit karbis ei ole. Rääkimata pidurituledest, mis ei viitsi enam ammuilma oma innukust üles näidata, sel hetkel, kui jalg piduripedaali tallab. Aga no veljed on vähemalt masinal päris valusad all! :D
Täna käisime kogu orgiga river raftingut tegemas, mis oli päris fun. 3 tundi olime jõel ning sõitsime paadiga mööda valget vett ning laulsime üheskoos viisakaid ning vähem viisakaid lugusid. Ameeriklaste silmad olid muidugi punnis peas, kui me sedamoodi mööda vahtu triivisime ning aeg-ajalt võis kosta kuskilt ka mõnda aplausi. Aga et rääkida veel autodest, siis enne kui me veel olime kohale jõudnud, otsustas Markus, et ka tema ei viitsi väga piduripedaali tallata ning koputas oma esistangega mu tagumise põrkeraua otsa, noh et vaadata, kas ikka töötab või nii. Põrkeraud töötas küll, kuid et midagi ikka mälestuseks ka jääks, otsustas ta ennast mõne armiga kaunistada. Mitte midagi hullu, kuid auto rental ei pruugi selle peale just näppu visata, aga see on juba tuleviku muusika. Õnneks kehtib see ka bookfieldil, et kes tellis muusika, see ka selle eest maksab... nii et see ei ole loodetavasti kulu minu taskust. (Siinkohal tervitan veelkord Markust)
Ühesõnaga. Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that's we call it a present. Seega ongi tuleva nädala fookus teha tööd päeva korraga ning panna oma paremus maksma. Sain sel nädalal Madise käest müügiga küll põske, kuid luban, et see ei kordu tuleval nädalal. It's gonna happen. Day by day in every way, getting better every day.
Rääkides veel presentitest. Mu aadress on sel aastal 648 Gold Valley Pass, Canton, GA, 30114, seega kõik sünnipäevaõnnitlused võite rahulikult sinna saata ning kuna sel aastal langeb mu sünnipäev pühapäevasele päevale, siis võite mulle ka telefoni teel õnnitlused edasi anda. Märgin siinjuures, et ajavahe on 7 tundi, seega arvestage ka sellega. Number, millele helistada võite on 404 903 6001 ning seda võib teha juba alates 6:15 kuni 21:45 minu aja järgi. (ehk siis 13:15-4:45 teie aja järgi)
Samuti kirjutage ja joonistage mu kommentaariumisse, sest et neid on alati hea meel lugeda.
Selleks nädalaks siis kõik, olge siis tublid ning väike tupsu-tadaa ka teile.
Panen tilli nüüd püksi ja pistan punuma. Näeme hiljem!
Targo
Sunday, July 15, 2012
The Bookfield is a Jungle
y0 kutid!
viies nädal on nüüd selja taga. Söön tööd hommikusöögiks, lõunaks ja isegi õhtusöögiks. Samas ei saa kurta. Attitude on hea, asjad liiguvad õiges suunas ning ka müügikõver on painutatud senimaani ülesse suunas. Muu stats läks sel nädalal natukene alla, selle üle on muidugi natukene kurb meel, aga nüüd hakkab uus nädal ja mul on võimalik oma numbreid jälle parandada. Vähemalt selle üle on hea meel, et kangutasin rohkem sitdowne, kui Madis ning sain seetõttu talle ka koogi näkku lennutada. Oh seda rõõmu... Madisel on nüüd ilmselt natukene aeglasem algus nädalaks, sest et vahukoor kaunistab ninasõõrmeid ning kõrvaauke. Tunnen talle kaasa, sest et mäletan eelmisest aastast veel selgelt seda okselõhna meenutavat aroomi, mida tänu Kristel Tuul'ele kaotamise tõttu sain endaga mitmed järgnevad päevad kaasas kanda, ka juustes.
Kuna suvi on peaaegu juba poole peal, siis otsustasin homme minna Andrus Albit followma. Olen seda päeva oodanud juba 5 suve. Mäletan juba esimesest suvest, kuidas ma weekly newsletterit lehitsedes vaatasin ta pilti ning mõtlesin, kuidas küll selline tüüp nii palju rampse müüb. Peale Albiga Vain ja Partnerid koolitusfirmas töötamist sain aru küll, miks ta seda teeb. Mees tulistab puusalt nagu kõvemad cowboyd metsikus läänes. Homme näen teda bookfieldil tegutsemas kogu tema hiilguses. Tean, et meil tuleb ikka sitaks hea päev.
Tuleva nädala pühendan ma oma isale. Ma küll tean, et tal on tegelikult täiesti pohhui, mitu raamatut ma siin kuuma käes müün ning tal oleks ilmselt palju parem meel, kui ma temaga koos heinamaal heinapallide vahel möllaks, kuid sellegipoolest luban, et võitlen selle pastaka eest, mille ma heade tulemuste puhul saan, kõvasti. Tegelt ongi sellest pastakast suhteliselt pohhui, ilmselt sama pohhui, kui tal seda saades oleks, sest et pastakaid müüakse ka Eestis, kuid see teadmine, et ma tegin tema nimel tööd ja ma tegin seda paremini kui seni, annab mulle endale hea tunde. Selle tunde nimel ma vaeva näengi. Nii et paps, pastaka võid ära visata, kui see sulle ei meeldi, aga kõrge viieka võiksid mulle ikka tehtud töö eest visata. :)
See nädal oli päris lennukas. Igast huvitavaid asju ikka juhtub bookfieldil. Ja ma pean selle all silmas, et ikka sitaks imelikke asju, mida muidu ilmselt kunagi ei kogeks.
Lippasime teisipäeva hommikul koos Rasmusega minu ühes elamurajoonis ring, sest et sepp tuli vaatama, kuidas ma paljude inimestega maha istun. Ette ruttavalt võin veel öelda, et sittagi me istusime, terve selle suve kõige sitem päev oli sitdownides, aga see ei ole oluline, nägi vähemalt, kuidas ma tööd teen. Niisiis jooksingi mina ees ning tema järgi järgmise ukse juurde. Kuna tempo on päris kiire, siis pole aega ringi vahtida. Niisiis olingi juba uksele ära koputanud, kui viskasin pilgu korraks jalge ette, trepiastmete juurde, maha. No ja mida ma näen. Trepil on väike armas jänkupoiss, aga ilma peata ning esikäppadeta, aga see-eest on pooled soolikad ilusti astmetele laiali jaotatud ning sipelgapoisid lasevad hea maitsta. Kuna olukord oli niivõrd soliidne, siis ei osanudki esmalt reageerida. Pigem võttis mõtlema, et WTF siin toimub. Kuna koputus oli tehtud, siis tegin automaatselt kaks sammu tagasi ning jäin maja vastust ootama. Ei pidanudki kaua ootama. Kuskilt nurgatagant tuli välja kass, kes viskas kõigepealt pilgu minule, siis Rasmusele ning ei lasknud meist ennast suurt häirida. Palju rohkem häirisid teda aga sipelgapoisid, kurjamid askeldasid ju jänesepoisi kallal. Tehes korra mõttepausi, võis selgelt lugeda, et kõuts polnud olukorraga rahul. Mismõttes keegi teine mängib tema toiduga. Ilmselt võite kujutada ette seda naerupurtsatust, mille me Rasmusega koos teele lasime, kui kass otsustas, et nüüd on õige hetk hakatada jänesega kulli mängima. Ja just sel hetkel, kui arvasime, et olukord ei saa enam naljakamaks minna, tuli uksele pereema, kes analüüsides olukorda lasi kuuldavale hõike: "kuradi kassiraisk on jälle ühel jänesel pea otsast rebinud, no on alles roju". :D
Ilmselgelt saate isegi aru, et sealt olukorrast enam sitdowni välja võluda me ei suutnud.
Peale imelike kasside, kohtab minu piirkonnas ka teisi huvitavalt käituvaid loomi. Nt. ühel perel on üks imbetsillist hundikoer, kes alati, nähes mind, tuleb esiukse juurde ning hakkab umbes enda tiirutama ning kõva häälega aukuma, pekstes kord saba vastu ust ning teine kord jälle pead. Ilmselt on katuse all juhtmed veidi keerdus. :P
Aga kõige parem lugu juhtus siiski eile. Kuna laupäevad on alati head müügipäevad, siis jooksin juba suhteliselt varakult majade vahel ringi ning töötasin piirkonda, kus olin juba mõned nädalad tagasi töötanud. Olin juba kõik peale ühe pere selles rajoonis maha tõmmanud ning proovisin seda teha ka viimasega. Olin mõned nädalad tagasi pereisaga juba rääkinud ning nagu isad ikka, ütles ka tema, et naine on see, kes asjaga tegeleb. Kuna valge auto, millega ema ringi pidi traavima, oli maja juures, siis otustasin talle anda ka võimaluse uksele tulla. Koputasin alguses suhteliselt rahulikult, et väikseid lapsi üles ei ajaks, puhuks, kui viimased peaksid veel magama. Astusin mõned sammud tagasi ning jäin ootama. Sittagi. Otsustasin ka teise võimaluse anda ning koputasin sel korral veidi kõvemini. Tundus, et oli kasu, sest et mõne hetke pärast kuulsin, kuidas justkui mingid sammud hakkasid ukse poole tulema. Natukese aja pärast kuulsin ka mingit mõminat ning olin suhteliselt veendunud, et keegi ilmub ka kohe varsti uksele. Seetõttu võtsin sisse positsiooni, seistes küljega ukse poole, et emal oleks minust parem ülevaade ning et ma tunduksin uksel ohutum. Olin ametis oma paberitega ning vaatasin, et milliseid nimesid võiks kasutada, et parem connection emaga saada, kuid ootamine venis veidralt pikale. Sammud läksid iga korraga justkui kõvemaks, kuid keegi ukse juurde veel ei jõudnud. Veidi aja pärast oli näha, kuidas puidust maja seinad vaikselt värisema hakkasid. Mida valjemad sammud, seda kõvemini maja värises ning mõne hetke möödudes järgnesid ka mõminad, mille isegi suhteliselt vaese fantaasiaga inimesed suudavad oma peas õigesse kohta paigutada. Purskasin kõva häälega naerma ning mõistin, et kui keegi isegi tuleb, siis ei tule ta kindlasti mitte uksele :D
Selleks korraks siis ongi kõik. Paras aeg till püksi panna ning teki alla punuda. Homme tuleb suur päev ning ma olen täiesti kindel, et tänu Andrusele tuleb mul ka parim nädal. Kui mäletate, siis eelmisel aastal umbes samal ajal käisin ühte ameerikapiffi followmas, tänu kellele müüsin viie järgneva päevada presidents clubi. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks nii ka sel korral minna. Töövarjun siiski ju vanameistrit ennast. It's gonna be a great day, great week and eventually great summer. Annan endast igal hetkel parima, sest et ma olen lihtsalt nii hea :)
See ya!
viies nädal on nüüd selja taga. Söön tööd hommikusöögiks, lõunaks ja isegi õhtusöögiks. Samas ei saa kurta. Attitude on hea, asjad liiguvad õiges suunas ning ka müügikõver on painutatud senimaani ülesse suunas. Muu stats läks sel nädalal natukene alla, selle üle on muidugi natukene kurb meel, aga nüüd hakkab uus nädal ja mul on võimalik oma numbreid jälle parandada. Vähemalt selle üle on hea meel, et kangutasin rohkem sitdowne, kui Madis ning sain seetõttu talle ka koogi näkku lennutada. Oh seda rõõmu... Madisel on nüüd ilmselt natukene aeglasem algus nädalaks, sest et vahukoor kaunistab ninasõõrmeid ning kõrvaauke. Tunnen talle kaasa, sest et mäletan eelmisest aastast veel selgelt seda okselõhna meenutavat aroomi, mida tänu Kristel Tuul'ele kaotamise tõttu sain endaga mitmed järgnevad päevad kaasas kanda, ka juustes.
Kuna suvi on peaaegu juba poole peal, siis otsustasin homme minna Andrus Albit followma. Olen seda päeva oodanud juba 5 suve. Mäletan juba esimesest suvest, kuidas ma weekly newsletterit lehitsedes vaatasin ta pilti ning mõtlesin, kuidas küll selline tüüp nii palju rampse müüb. Peale Albiga Vain ja Partnerid koolitusfirmas töötamist sain aru küll, miks ta seda teeb. Mees tulistab puusalt nagu kõvemad cowboyd metsikus läänes. Homme näen teda bookfieldil tegutsemas kogu tema hiilguses. Tean, et meil tuleb ikka sitaks hea päev.
Tuleva nädala pühendan ma oma isale. Ma küll tean, et tal on tegelikult täiesti pohhui, mitu raamatut ma siin kuuma käes müün ning tal oleks ilmselt palju parem meel, kui ma temaga koos heinamaal heinapallide vahel möllaks, kuid sellegipoolest luban, et võitlen selle pastaka eest, mille ma heade tulemuste puhul saan, kõvasti. Tegelt ongi sellest pastakast suhteliselt pohhui, ilmselt sama pohhui, kui tal seda saades oleks, sest et pastakaid müüakse ka Eestis, kuid see teadmine, et ma tegin tema nimel tööd ja ma tegin seda paremini kui seni, annab mulle endale hea tunde. Selle tunde nimel ma vaeva näengi. Nii et paps, pastaka võid ära visata, kui see sulle ei meeldi, aga kõrge viieka võiksid mulle ikka tehtud töö eest visata. :)
See nädal oli päris lennukas. Igast huvitavaid asju ikka juhtub bookfieldil. Ja ma pean selle all silmas, et ikka sitaks imelikke asju, mida muidu ilmselt kunagi ei kogeks.
Lippasime teisipäeva hommikul koos Rasmusega minu ühes elamurajoonis ring, sest et sepp tuli vaatama, kuidas ma paljude inimestega maha istun. Ette ruttavalt võin veel öelda, et sittagi me istusime, terve selle suve kõige sitem päev oli sitdownides, aga see ei ole oluline, nägi vähemalt, kuidas ma tööd teen. Niisiis jooksingi mina ees ning tema järgi järgmise ukse juurde. Kuna tempo on päris kiire, siis pole aega ringi vahtida. Niisiis olingi juba uksele ära koputanud, kui viskasin pilgu korraks jalge ette, trepiastmete juurde, maha. No ja mida ma näen. Trepil on väike armas jänkupoiss, aga ilma peata ning esikäppadeta, aga see-eest on pooled soolikad ilusti astmetele laiali jaotatud ning sipelgapoisid lasevad hea maitsta. Kuna olukord oli niivõrd soliidne, siis ei osanudki esmalt reageerida. Pigem võttis mõtlema, et WTF siin toimub. Kuna koputus oli tehtud, siis tegin automaatselt kaks sammu tagasi ning jäin maja vastust ootama. Ei pidanudki kaua ootama. Kuskilt nurgatagant tuli välja kass, kes viskas kõigepealt pilgu minule, siis Rasmusele ning ei lasknud meist ennast suurt häirida. Palju rohkem häirisid teda aga sipelgapoisid, kurjamid askeldasid ju jänesepoisi kallal. Tehes korra mõttepausi, võis selgelt lugeda, et kõuts polnud olukorraga rahul. Mismõttes keegi teine mängib tema toiduga. Ilmselt võite kujutada ette seda naerupurtsatust, mille me Rasmusega koos teele lasime, kui kass otsustas, et nüüd on õige hetk hakatada jänesega kulli mängima. Ja just sel hetkel, kui arvasime, et olukord ei saa enam naljakamaks minna, tuli uksele pereema, kes analüüsides olukorda lasi kuuldavale hõike: "kuradi kassiraisk on jälle ühel jänesel pea otsast rebinud, no on alles roju". :D
Ilmselgelt saate isegi aru, et sealt olukorrast enam sitdowni välja võluda me ei suutnud.
Peale imelike kasside, kohtab minu piirkonnas ka teisi huvitavalt käituvaid loomi. Nt. ühel perel on üks imbetsillist hundikoer, kes alati, nähes mind, tuleb esiukse juurde ning hakkab umbes enda tiirutama ning kõva häälega aukuma, pekstes kord saba vastu ust ning teine kord jälle pead. Ilmselt on katuse all juhtmed veidi keerdus. :P
Aga kõige parem lugu juhtus siiski eile. Kuna laupäevad on alati head müügipäevad, siis jooksin juba suhteliselt varakult majade vahel ringi ning töötasin piirkonda, kus olin juba mõned nädalad tagasi töötanud. Olin juba kõik peale ühe pere selles rajoonis maha tõmmanud ning proovisin seda teha ka viimasega. Olin mõned nädalad tagasi pereisaga juba rääkinud ning nagu isad ikka, ütles ka tema, et naine on see, kes asjaga tegeleb. Kuna valge auto, millega ema ringi pidi traavima, oli maja juures, siis otustasin talle anda ka võimaluse uksele tulla. Koputasin alguses suhteliselt rahulikult, et väikseid lapsi üles ei ajaks, puhuks, kui viimased peaksid veel magama. Astusin mõned sammud tagasi ning jäin ootama. Sittagi. Otsustasin ka teise võimaluse anda ning koputasin sel korral veidi kõvemini. Tundus, et oli kasu, sest et mõne hetke pärast kuulsin, kuidas justkui mingid sammud hakkasid ukse poole tulema. Natukese aja pärast kuulsin ka mingit mõminat ning olin suhteliselt veendunud, et keegi ilmub ka kohe varsti uksele. Seetõttu võtsin sisse positsiooni, seistes küljega ukse poole, et emal oleks minust parem ülevaade ning et ma tunduksin uksel ohutum. Olin ametis oma paberitega ning vaatasin, et milliseid nimesid võiks kasutada, et parem connection emaga saada, kuid ootamine venis veidralt pikale. Sammud läksid iga korraga justkui kõvemaks, kuid keegi ukse juurde veel ei jõudnud. Veidi aja pärast oli näha, kuidas puidust maja seinad vaikselt värisema hakkasid. Mida valjemad sammud, seda kõvemini maja värises ning mõne hetke möödudes järgnesid ka mõminad, mille isegi suhteliselt vaese fantaasiaga inimesed suudavad oma peas õigesse kohta paigutada. Purskasin kõva häälega naerma ning mõistin, et kui keegi isegi tuleb, siis ei tule ta kindlasti mitte uksele :D
Selleks korraks siis ongi kõik. Paras aeg till püksi panna ning teki alla punuda. Homme tuleb suur päev ning ma olen täiesti kindel, et tänu Andrusele tuleb mul ka parim nädal. Kui mäletate, siis eelmisel aastal umbes samal ajal käisin ühte ameerikapiffi followmas, tänu kellele müüsin viie järgneva päevada presidents clubi. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks nii ka sel korral minna. Töövarjun siiski ju vanameistrit ennast. It's gonna be a great day, great week and eventually great summer. Annan endast igal hetkel parima, sest et ma olen lihtsalt nii hea :)
See ya!
Sunday, July 8, 2012
It's gonna get better
Nonii sägad. Neljas nädal sai just otsa ning hakkan just uueks nädalaks rihma vahetama. Muidu polnud nädal kõige hullem, kuid aeg-ajalt viskas keti millegipärast maha ning fookus läks paigast ära. Füüsiliselt tegin justkui kõvasti tööd, aga mindset oli vale ning väga ei expectinud, et leian palju ägedaid peresid ja kliente. Kuidagi desire kadus kohati ära, kuid sellega sel nädalal kõige rohkem tegeleda proovingi. Sain sel nädalal ka müügis Madise käest kotti... pole hulu, sest et kutt tegi kõvasti tööd ja tegi ühe oma elu parimatest nädalatest.
Uuel nädalal on seevastu mul võimalus jälle talle kotti pähe tõmmata. Lisamotivatsiooniks on ka see, et PIE IN THE EYE nädal hakkab ning oleme üksteisega hammas-hamba vastu, mis tähendab seda, et üks meist saab teisele koogiga üle tahi panna... Minu kasuks räägib see, et olen talle sitdownides iga nädal koti pähe tõmmanud, kuig arvestades seda, kui kõvasti mees töötab ning kui väga ta tahab mulle kreemi silma sisse pigistada, pean ma päris kõvasti tööd tegema ning olema 24/7 fookuses. Saab näha, kes on raudmees.
Kuna kätte jõuab juba viies nädal, siis tuleb hakata fokusseerima klientide peale ning "pakkudelt" püsti tõusta ning kogu oma energia suunata sellesse, et inimesed oleksid sitdonis minuga ning tahaksid mult raamatuid osta. I will greet this week with the love in my heart and I gonna do my best to help people to have a better education. It's gonna be unbelievable! I gonna make things happen, because I AM THE MAN (nii nagu Kevin Johnson seda ütleb).
Andke mulle andeks, et ma sel nädalal päris 100% endast anda ei suutnud. Ma luban, et sellel nädalal, mis nüüd tuleb, parandan ma oma vea.
Kuigi sel suvel olen ma Georgias, siis võib öelda, et ameeriklane on ikka ameeriklane. Kohtun päevast päeva väga vahvate inimestega, samas kohtab ka inimesi, kes IQ tabelisse ära ei mahtunud, mitte sellepärast, et kohad oleks täis saanud, vaid ikka seetõttu, et nii madalaid numbreid sinna panema ei hakatud. Ja noo isegi lastel ikka mõte lõikab nagu kruvikeeraja.
Nt. Eile õhtul väntas Kait oma piirkonnas ringi. Väga pikki vahemaid ei pidanud ta üldiselt väntama, sest ta töötas parasjagu treilerparki. Seal ei ole vahemaad treilerite vahel üldiselt rohkem kui 10 meetrit. Nii et kui pereisa parasjagu pereemaga lapsi planeerib, siis peab naabrinaine seebikale volüümi juurde keerama, et Luc Maria sõnu selgelt kuulda. Niisiis hüppaski ta nagu ikka, väga äkiliselt, ratta seljast maha ning silkas ukse poole. Kuna tegu oli suhteliselt püssi treileriga... kolme astmelise trepi asemel oli lausa terrass ehitatud. Või noh, pereisa parasjagu lõpetas seda veel, nii et võib öelda, et perel läks ilmslet rahaliselt päris okeilt. Kuna väljas oli aga õhtu suhteliselt hämaraks kiskumas, siis oli pereisa juba tuppa ära läinud ning töö seisis. See-eest oli terrassil veel perepoeg, kes ilmselt oli samuti otsi kokku tõmbamas. Hämaruse tõttu ei pannud ta aga tähele, et Germo oli vahepeal pilti astunud ning ehmatas seetõttu päris kõvasti. Kohe nii kõvasti, et põis, mida ta parasjagu isa uhiuue parketi peale tühjendas, enam tilkagi kust kehast välja ei lasknud ning lasi põnnil püksid üles tõmmata, et siis ukse vahelt sisse kalpsata. Oh seda pidu ja pillerkaart, mis terrassil parasjagu valitses. Parketimäed ja kuseojad ning Kait, kes oleks pisarsilmil naerukätte surres sinna samasse pikali kukkunud.
Kuna oleme piirkonnas juba neli nädalat tegutsenud, siis võib öelda, et hakkan muutuma ka kohalikuks staariks. Väiksemates elamurajoonides olen jõudnud juba tänu pereemadele facebooki lehekülgedele, kuid seda üldjuhul mitte eestlase vaid ukrainlasenam. ka peretütardele lähen ma peale. Näiteks reedel, kui ma autoga ühe maja hoovi veeresin, märkasin, et pereema auto on puudu. Et mitte aega raisata, siis otsustasin kiirelt ringi keerata ning olin juba gaasi andmas, et kaapekaga järgmise maja poole teele asuda, kui nägin tahavaatepeeglist, et hoov on järsku umbes kuuenda klassi tüdrukuid täis voolanud. Tahtmata olla ebaviisakas, otsustasin pidurit vajutada ning auto korraks seisma jätta, et vaadata, mis piffid mulle räägivad. Kuna tüdrukuid oli päris mitu, siis hakkasid nad läbisegi kohe pärima, et mis ma teen ja miks ma siin olen ning andsid teada, et ema pole kodus. Selgitasin siis kiirelt, et sain sellest juba ise ka aru ning plaanisingi tuld tõmmata. Sellegipoolest ei tahtnud nad mind kohe minema lasta ning hakkasid pärima veel igasuguseid küsimusi, kuni lõpuks tuli ühel tüdrukul pähe küsida: "kas sa mäletad mind veel?" Kuna suutsin näo kippelt ära tuvastada, siis sain vastata jaatavalt. Tegu oli ühe sama tänava peretütrega. Seepeale küsis ka järgmine tüdruk, et kas ma teda tunnen. Ka tema tundsin ma ära. Kolmandal aga nii palju ei vedanud, sest et teda ma ei mäletanud, mille peale kõlas suhteliselt võidukas "in your face Sarah!". Best friends forever ilmselt! :D
Jagan teiega ka ühte success story't. Tegu siis selle nädala viimase perega.
Kuna töötan praegu ka päris palju kuskil metsade vahel, siis sattusingi esmaspäeval ühe maja juurde, mis seisis teistest täiesti eraldatuna ühe metsatuka sees. Kuna auto oli maja juures, koputasin uksele ning sain ka kohe vestlust alustada. Samas kuigi kaugele ma selle vestlusega ei jõudnud, sest et mutt, kes uksele tuli, ütles, et tema on lapsehoidja, mitte pereema ning et isa peaks koju jõudma õhtul peale viite. Päev oli päris tihe ning jõudsin selle maja juurde tagasi alles paar päeva hiljem. Sel korral aga sõitsis pereisa mulle teel maja juurde vastu. Et selgitada ka talle olukorda, jätsime autod üksteise kõrval seisma ning approachisin teda läbi avatud akna. "Great success" - mõtlesin ma, sest et sain isaga kokku lepitud appoitmenti, et hüppan laupäeval läbi.
Laupäeva õhtul 9 paiku olingi tagasi samas kandis ning otsutasin vello juurest läbi hüpata. Jõudes maja juurde, viipas isa juba eemalt suhteliselt sõbralikut teretuseks. Kuna tegu on korraliku maamehega, siis nii nagu lubatud, sain ma viis minutit tema ajast. Istusimegi maja ette verandale maha ning hakkasin oma jutuga peale. Kõik läks suhteliselt libedalt, sest et tegu oli ühe muheda vanaga. Jutu käigus tuli aga välja, et pereema on siiski rohkem see, kes haridusega tegeleb majas. Niisiis saatsingi kuti majja, et ta koos pereemaga tagasi tuleks. Ja tuligi. Samas oli suhteliselt suur mu üllatus, kui uksele ilmus "lapsehoidja". Hakkasin kõva häälega naerma, kuid kauplsein ka mutilt 5 minutit välja. Tuli välja, et ka mutt ise on tegelt päris muhe. Töötab raamatukogus ja hoolid laste haridusest. Nii olimegi viis minutit hiljem seal maal, et kotist oli aeg välja võtta näidisraamat. Kuna lapsed on neil suhteliselt iseseisvad, siis kauplesin ka targema lapse meiega ühinema. Aga no käige kotti, kui negatiivne see 9nda klassi tüdruk oli. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga kuidagi temaga jutule ei saanudki. Plika kössitas toolil käed ristis ning vastas igale mu küsimusele nii negatiivselt kui võimalik. Arvasin juba, et sealt küll midagi ei tule, kuid otsustasin siiski raamatut näidata. Terve demonstratsiooni aja negis plika toolil ning võis ilma küsimusi küsimatagi öelda, et tal on sellest raamatust ja minust ikka täiesti pohhui. Ja nii oligi. Olles demoga lõpusirgel otsustas ta oma arvamust minuga jagada ning see kõlas umbes nii: "I would never use these books". Nojah siis, mõtlesin ma ning arvasin, et targem on asjad kokku pakkida. Pakkides asju tagasi kotti mõtlesin, et küsin vähemalt vanemate arvamust. Vanemad olid sellised 50:60. Polnud väga excited, aga samas polnud ka väga negatiivsed. Olles omadega juba lõpusirgel, komistasin kogemata õigele teemale ning rääkisime veidi õpetajatest, kes tütrel tuleval aastal olema saavad. Üks asi viis teiseni ning varsti küsis isa, et palju need raamatud muidu maksavad, noh nii huvi pärast või midagi. Proovisin küll selgitada, et kui tütar arvab, et ta neid ei kasutaks, siis poleks vist mõtet väga neid osta, kuid isa arvas, et hinda võiks ikka teada. Tegin siis kippelt price-buildupi ning minu üllatuseks oli isa minuga päri, et tegu on hea diiliga. Küsis veel mõned selgitavad küsimused ning umbes 10 minutit hiljem kirjutaski pereema mulle nende köögilaua taga checki 800 dollari peale. Ma ei tea, mis juhtus, aga hea et juhtus.
Parima loo auhinna saab sel korral siiski Hans Kullamaa. Teisipäeva hommikul soojendas ta oma hommikusöögikohas parasjagu prilllauda, kui keegi närviliselt uksele koputas. Läbi ukse kostus veidi ähkimist ning närveerivalt kostusid sõnad "how long are you going to be there? HURRY UP!". Hans proovis siis rahustada vennikest, et no problemo, tulen varsti välja, sest et "miin" on juba napilt kahjutuks tehtud. Mõne hetke möödudes oli ukse tagant kostuv toon juba paari hertsi võrra närvilisem ning erksam: "HURRY UP, I REALLY NEED TO GO!" ning lisaks sellele kostus veel natukene ägisemist ja ähkimist, tibake kolistamist ning seejärel jäi ukse taga kõik vaikseks. Korralik mees nagu Hans on, pesi ta peale miini maandamist ka käed ning manas näkku sõbraliku naeratuse, et ukse taga ootavat vennikest sellega tervitada. Suur oli ta imestus, kui ukse avades talle näkku karanud hais oli tunduvalt suurem, kui see, mille valmistamisega ta ise hakkama oli saanud. Vaadates natukene kiiruga ringi oli pilt suhteliselt selge. Must mees oli oma musta töö prügikasti hakkama pannud ning visanud nelja tuule poole varvast. Puhas töö võit! :D
Aga ok, selleks korraks ongi kõik. Panen nüüd veel tulevaks nädalaks oma asjad valmis ning mindseti paika.
Luban, et teen tuleval nädalal sitta kanti tööd ning olen 24/7 fokusseeritud, et tuua koju korralikud tulemused. It's gonna happen, not because I am such a good looking man, bust just because I work so hard and effectively!
It's gonna be a great week!
Olge teie siis ka seniks mõnnad ning jagage oma tegemisi ka minuga!
Targo
Uuel nädalal on seevastu mul võimalus jälle talle kotti pähe tõmmata. Lisamotivatsiooniks on ka see, et PIE IN THE EYE nädal hakkab ning oleme üksteisega hammas-hamba vastu, mis tähendab seda, et üks meist saab teisele koogiga üle tahi panna... Minu kasuks räägib see, et olen talle sitdownides iga nädal koti pähe tõmmanud, kuig arvestades seda, kui kõvasti mees töötab ning kui väga ta tahab mulle kreemi silma sisse pigistada, pean ma päris kõvasti tööd tegema ning olema 24/7 fookuses. Saab näha, kes on raudmees.
Kuna kätte jõuab juba viies nädal, siis tuleb hakata fokusseerima klientide peale ning "pakkudelt" püsti tõusta ning kogu oma energia suunata sellesse, et inimesed oleksid sitdonis minuga ning tahaksid mult raamatuid osta. I will greet this week with the love in my heart and I gonna do my best to help people to have a better education. It's gonna be unbelievable! I gonna make things happen, because I AM THE MAN (nii nagu Kevin Johnson seda ütleb).
Andke mulle andeks, et ma sel nädalal päris 100% endast anda ei suutnud. Ma luban, et sellel nädalal, mis nüüd tuleb, parandan ma oma vea.
Kuigi sel suvel olen ma Georgias, siis võib öelda, et ameeriklane on ikka ameeriklane. Kohtun päevast päeva väga vahvate inimestega, samas kohtab ka inimesi, kes IQ tabelisse ära ei mahtunud, mitte sellepärast, et kohad oleks täis saanud, vaid ikka seetõttu, et nii madalaid numbreid sinna panema ei hakatud. Ja noo isegi lastel ikka mõte lõikab nagu kruvikeeraja.
Nt. Eile õhtul väntas Kait oma piirkonnas ringi. Väga pikki vahemaid ei pidanud ta üldiselt väntama, sest ta töötas parasjagu treilerparki. Seal ei ole vahemaad treilerite vahel üldiselt rohkem kui 10 meetrit. Nii et kui pereisa parasjagu pereemaga lapsi planeerib, siis peab naabrinaine seebikale volüümi juurde keerama, et Luc Maria sõnu selgelt kuulda. Niisiis hüppaski ta nagu ikka, väga äkiliselt, ratta seljast maha ning silkas ukse poole. Kuna tegu oli suhteliselt püssi treileriga... kolme astmelise trepi asemel oli lausa terrass ehitatud. Või noh, pereisa parasjagu lõpetas seda veel, nii et võib öelda, et perel läks ilmslet rahaliselt päris okeilt. Kuna väljas oli aga õhtu suhteliselt hämaraks kiskumas, siis oli pereisa juba tuppa ära läinud ning töö seisis. See-eest oli terrassil veel perepoeg, kes ilmselt oli samuti otsi kokku tõmbamas. Hämaruse tõttu ei pannud ta aga tähele, et Germo oli vahepeal pilti astunud ning ehmatas seetõttu päris kõvasti. Kohe nii kõvasti, et põis, mida ta parasjagu isa uhiuue parketi peale tühjendas, enam tilkagi kust kehast välja ei lasknud ning lasi põnnil püksid üles tõmmata, et siis ukse vahelt sisse kalpsata. Oh seda pidu ja pillerkaart, mis terrassil parasjagu valitses. Parketimäed ja kuseojad ning Kait, kes oleks pisarsilmil naerukätte surres sinna samasse pikali kukkunud.
Kuna oleme piirkonnas juba neli nädalat tegutsenud, siis võib öelda, et hakkan muutuma ka kohalikuks staariks. Väiksemates elamurajoonides olen jõudnud juba tänu pereemadele facebooki lehekülgedele, kuid seda üldjuhul mitte eestlase vaid ukrainlasenam. ka peretütardele lähen ma peale. Näiteks reedel, kui ma autoga ühe maja hoovi veeresin, märkasin, et pereema auto on puudu. Et mitte aega raisata, siis otsustasin kiirelt ringi keerata ning olin juba gaasi andmas, et kaapekaga järgmise maja poole teele asuda, kui nägin tahavaatepeeglist, et hoov on järsku umbes kuuenda klassi tüdrukuid täis voolanud. Tahtmata olla ebaviisakas, otsustasin pidurit vajutada ning auto korraks seisma jätta, et vaadata, mis piffid mulle räägivad. Kuna tüdrukuid oli päris mitu, siis hakkasid nad läbisegi kohe pärima, et mis ma teen ja miks ma siin olen ning andsid teada, et ema pole kodus. Selgitasin siis kiirelt, et sain sellest juba ise ka aru ning plaanisingi tuld tõmmata. Sellegipoolest ei tahtnud nad mind kohe minema lasta ning hakkasid pärima veel igasuguseid küsimusi, kuni lõpuks tuli ühel tüdrukul pähe küsida: "kas sa mäletad mind veel?" Kuna suutsin näo kippelt ära tuvastada, siis sain vastata jaatavalt. Tegu oli ühe sama tänava peretütrega. Seepeale küsis ka järgmine tüdruk, et kas ma teda tunnen. Ka tema tundsin ma ära. Kolmandal aga nii palju ei vedanud, sest et teda ma ei mäletanud, mille peale kõlas suhteliselt võidukas "in your face Sarah!". Best friends forever ilmselt! :D
Jagan teiega ka ühte success story't. Tegu siis selle nädala viimase perega.
Kuna töötan praegu ka päris palju kuskil metsade vahel, siis sattusingi esmaspäeval ühe maja juurde, mis seisis teistest täiesti eraldatuna ühe metsatuka sees. Kuna auto oli maja juures, koputasin uksele ning sain ka kohe vestlust alustada. Samas kuigi kaugele ma selle vestlusega ei jõudnud, sest et mutt, kes uksele tuli, ütles, et tema on lapsehoidja, mitte pereema ning et isa peaks koju jõudma õhtul peale viite. Päev oli päris tihe ning jõudsin selle maja juurde tagasi alles paar päeva hiljem. Sel korral aga sõitsis pereisa mulle teel maja juurde vastu. Et selgitada ka talle olukorda, jätsime autod üksteise kõrval seisma ning approachisin teda läbi avatud akna. "Great success" - mõtlesin ma, sest et sain isaga kokku lepitud appoitmenti, et hüppan laupäeval läbi.
Laupäeva õhtul 9 paiku olingi tagasi samas kandis ning otsutasin vello juurest läbi hüpata. Jõudes maja juurde, viipas isa juba eemalt suhteliselt sõbralikut teretuseks. Kuna tegu on korraliku maamehega, siis nii nagu lubatud, sain ma viis minutit tema ajast. Istusimegi maja ette verandale maha ning hakkasin oma jutuga peale. Kõik läks suhteliselt libedalt, sest et tegu oli ühe muheda vanaga. Jutu käigus tuli aga välja, et pereema on siiski rohkem see, kes haridusega tegeleb majas. Niisiis saatsingi kuti majja, et ta koos pereemaga tagasi tuleks. Ja tuligi. Samas oli suhteliselt suur mu üllatus, kui uksele ilmus "lapsehoidja". Hakkasin kõva häälega naerma, kuid kauplsein ka mutilt 5 minutit välja. Tuli välja, et ka mutt ise on tegelt päris muhe. Töötab raamatukogus ja hoolid laste haridusest. Nii olimegi viis minutit hiljem seal maal, et kotist oli aeg välja võtta näidisraamat. Kuna lapsed on neil suhteliselt iseseisvad, siis kauplesin ka targema lapse meiega ühinema. Aga no käige kotti, kui negatiivne see 9nda klassi tüdruk oli. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga kuidagi temaga jutule ei saanudki. Plika kössitas toolil käed ristis ning vastas igale mu küsimusele nii negatiivselt kui võimalik. Arvasin juba, et sealt küll midagi ei tule, kuid otsustasin siiski raamatut näidata. Terve demonstratsiooni aja negis plika toolil ning võis ilma küsimusi küsimatagi öelda, et tal on sellest raamatust ja minust ikka täiesti pohhui. Ja nii oligi. Olles demoga lõpusirgel otsustas ta oma arvamust minuga jagada ning see kõlas umbes nii: "I would never use these books". Nojah siis, mõtlesin ma ning arvasin, et targem on asjad kokku pakkida. Pakkides asju tagasi kotti mõtlesin, et küsin vähemalt vanemate arvamust. Vanemad olid sellised 50:60. Polnud väga excited, aga samas polnud ka väga negatiivsed. Olles omadega juba lõpusirgel, komistasin kogemata õigele teemale ning rääkisime veidi õpetajatest, kes tütrel tuleval aastal olema saavad. Üks asi viis teiseni ning varsti küsis isa, et palju need raamatud muidu maksavad, noh nii huvi pärast või midagi. Proovisin küll selgitada, et kui tütar arvab, et ta neid ei kasutaks, siis poleks vist mõtet väga neid osta, kuid isa arvas, et hinda võiks ikka teada. Tegin siis kippelt price-buildupi ning minu üllatuseks oli isa minuga päri, et tegu on hea diiliga. Küsis veel mõned selgitavad küsimused ning umbes 10 minutit hiljem kirjutaski pereema mulle nende köögilaua taga checki 800 dollari peale. Ma ei tea, mis juhtus, aga hea et juhtus.
Parima loo auhinna saab sel korral siiski Hans Kullamaa. Teisipäeva hommikul soojendas ta oma hommikusöögikohas parasjagu prilllauda, kui keegi närviliselt uksele koputas. Läbi ukse kostus veidi ähkimist ning närveerivalt kostusid sõnad "how long are you going to be there? HURRY UP!". Hans proovis siis rahustada vennikest, et no problemo, tulen varsti välja, sest et "miin" on juba napilt kahjutuks tehtud. Mõne hetke möödudes oli ukse tagant kostuv toon juba paari hertsi võrra närvilisem ning erksam: "HURRY UP, I REALLY NEED TO GO!" ning lisaks sellele kostus veel natukene ägisemist ja ähkimist, tibake kolistamist ning seejärel jäi ukse taga kõik vaikseks. Korralik mees nagu Hans on, pesi ta peale miini maandamist ka käed ning manas näkku sõbraliku naeratuse, et ukse taga ootavat vennikest sellega tervitada. Suur oli ta imestus, kui ukse avades talle näkku karanud hais oli tunduvalt suurem, kui see, mille valmistamisega ta ise hakkama oli saanud. Vaadates natukene kiiruga ringi oli pilt suhteliselt selge. Must mees oli oma musta töö prügikasti hakkama pannud ning visanud nelja tuule poole varvast. Puhas töö võit! :D
Aga ok, selleks korraks ongi kõik. Panen nüüd veel tulevaks nädalaks oma asjad valmis ning mindseti paika.
Luban, et teen tuleval nädalal sitta kanti tööd ning olen 24/7 fokusseeritud, et tuua koju korralikud tulemused. It's gonna happen, not because I am such a good looking man, bust just because I work so hard and effectively!
It's gonna be a great week!
Olge teie siis ka seniks mõnnad ning jagage oma tegemisi ka minuga!
Targo
Sunday, July 1, 2012
Story about a Little Engine that could... He could, I think I can too!
Nonii, kolmas nädal sai murtud pooleks ning kogu nodi sai tasku pandud. Aeg uut nädalat murdma hakata.
Suve algus pole olnud küll kõige kiirem, kuid samas ei saa ka kurta, et tegu oleks olnud hullult aeglase algusega. Paar 100 ühiku päeva on juba maast üles korjatud ning tööstats ja ka müügitulemused on iga nädalaga ainult paremaks läinud.
Neelan karmi tööd nagu hobune õhtuti kaeru. Viimastel päevadel tabas meid kuumalaine ning päev otsa oli varjus umbes 40 või mõned kraadid peale. Higi voolas ojadena ning õhtuks olin omadega ikka päris küpse. Joon päevas vähemalt 5 liitrit vett, et vesijahutus töötaks. Põiel pole vähemalt tarvis käia :D Kuna attitude on hea, siis veedan vähemalt enamus ajast emadega majas sees ning ajan hariduse teemadel juttu. Igasuguseid emasid ikka kohtab. Vahel tundub, et nemad veedavad kuuma päikese käes rohkem aega kui mina.
Näiteks teisipäeval istusin ühe korraliku rednekist emaga tema köögilaua taha maha ning tõmbasime korraliku hoo sitdownile sisse. Suure inertsiga lendasin ma edasi demosse kuid tundub, et üksi ma sinna ainult kohale jõudsin. Ema oli selline fifty-sixty, natukene nagu mõtles kaasa, aga kett tuli vist lõpuks pealt maha. Kuna tundus, et olin ta kuskil ära kaotanud, siis otsustasin natukene funnida. Näidates talle lasteraamatuid, viitasin viimasena ERITI ÄGEDALE omadusele, mis nendel lastekatel on... all nurkades jooksevad numbrid, mis on kõik järjestikku ja lähevad päris suurteks numbriteks välja, nii et nii on hea lastele numbreid õpetada. Kuna emal enam kolvid kõrvade vahele ringi ei käinud, siis vastas ta täiesti tõsimeeli: "wow, this is pretty cool feature!". Ilmselgelt tulin ma sealt majast päris kiiresti tulema :D
Vahest tulen ma kiiresti ära ka majadest, kus emad raamatuid ostavad. Nt. Neljapäeva hommikul, kui ma üksinda töötasin, sattusin ühe pereema otsa, kes oli just kodust lahkumas, kuid arvas, et paar minutit mulle ikka leiab. Niisiis tegimegi sitdowni, näitasin raamatuid ja ema oli päris sillas. Ütles küll, et ta kunagi midagi sarnast ostis... niisiis tõigi raamaturiiulist välja sama firma teise toote "volume library", mis oli umbes 10 aastat vana. Pärast väikest vestlust leidsime, et natukene võiks varustus uuendada küll ning nii tegimegi kaupa. Orderformi täitmise ajal ulatas rõõmsameelne kili mulle checki, kuhu oli kirjutatud suurelt tema nimi HUI-PING. Ma oleks peaaegu kõva häälega naerma pursanud, kuid suutsin ennast siiski tagasi hoida. Aga et olukorda natukene nautida, pidin ma ikka laskma tal paar korda oma nime kõva häälega välja öelda, et ma ikka õigesti tema nime hääldada oskaks. :D
Räägime natukene vahelduse mõttes Kaidust ka. Ta rabab ikka ka kõvasti tööd teha, mis on positiivne. See on peaaegu nii positiivne, et varjab ära tema puuksuva külje, mis tema väitel on tingitud rohelistest õuntest, mida ta terve nädala usinalt on nosinud. Kuna ilmad on kuumad, siis näeb ka tema palju vaeva, et maha istuda iga võimaliku inimesega, kes kvalifitseerub meie raamatuid vaatama ning kes võiks olla potentsiaalne klient. Niisiis leidiski ta mingi päev ühe kurdi inimese... Et mitte diskrimineerida, otsustas ta läheneda olukorrale loovalt. Kuna pastakas on kutil alati kaasas, siis kerge erutusevärina saatel kaapis ta selle taskust välja ning hakkas oma approachi pre-approach padile kirjutama. Kuna ta õpib IT-d nagu minagi, siis on ta harjunud arvuti klaviatuuri peal sõnu ritta saama ning pole enam pastakaga kõige kiirem. Seetõttu tuligi tal kirjapildis approach täiuslikult välja... just täpselt paraja tempoga ning piisavalt enesekindlalt, kuna neid samu sõnu on ta öelnud juba 3 nädalat järjest igale inimesele, kes talle uksele vastu on tulnud. Nii saigi ta majja sisse ning pani oma laagri püsti elutuppa. Olles umbes 10-15 minutit vaikselt nohisedes pastakal paberi peal käia lasknud, jõudis ta lõpuks buy-ing atmosphere-i.
Suhteliselt klassikaline lõik meie müügitekstis, mis kõlab umbes niimoodi.
"I guess, I just go ahead and show you how the set works, and if you like it, go ahead and get them, because they are really good for helping the kids, but if you don't see yourself using those, don't get them. The only favor I would really ask from you is that after I am done, let me know a simple YES or NO today" ja siinkohal peatas kurt tema pastaka ning raputades pead ühelt küljelt teisele, katkestades toas valitsenud vaikuse, öeldes selgelt "NO". Olles jahmunud esimesest helist, mis mehe suust kõlas, küsis Kait imestunud ilmel igaks juhuks üle, et kas tõesti viimane ei taha näha isegi, millised need raamatud välja näevad ning ka sel korral raputas kurt oma pead ning lasi kuuldavale sama selge "NO". Omades tunnet, et novell, mille kirjutamisega Germps nii tuhinas oli olnud, oli saanud ootamatu lõpu, pakkis ta oma kodinad kokku ning suundus tagasi välja, oma järgmist ust otsima. :P
Aga tundub, et see raamatute müük ning eriti just sitdownide tegemine ning elutubadesse laagri püsti panemise teema läheb talle üldse peale, sest et täna hommikul, kui läksin teda üles ajama, oli tal juba tõustes telk püsti ning tundus, et mees oli kohe valmis ka introt tegema hakkama. :D
Pean möönma tõika, et ainult mitte ameeriklased pole rumalad, vaid seda võivad olla ka Mexid... ei teagi, kas asi on nüüd selles, et nad on mexid või mängib asja juures suuremat rolli see, et nad on tulnud ameerikasse elama ning kogu see kultuur mõjub sulle niimoodi... Istusin mingi õhtu maha ühe mexist üksikemaga, kes tõsimeeli ei rääkinud rohkem inglise keelt kui "hello" and "bye". Seetõttu purssisin ma nii palju kui oskasin oma hispaania keelt ning proovisin entusiasmiga ema pöördesse ajada. Poole demo peal tuli aga välja, et mybookid olid neil olemas ning seetõttu näitasin ma neile ka Ask Me-sid. Tundus, et ema polnud neist nii vaimustuses, sest et viimased on kirjutatud ainult inglise keeles, kuid siiski oli piisavalt huvitatud, et uurida, palju maksavad ning millised raamatud on setis. Kuna ta aga inglise keelt üldse ei osanud, siis ütles ta hispaania keeles oma vanimale tütrele (kellel oli vanust juba 7 aastat) ning käskis tal minu käest küsida. Ja küsiski, ainult et hispaania keeles... Sel hetkel ma kahjuks murdusin ning purskasin kõva häälega naerma ja õnneks ei olnud ma ainuke, saades aru, mis just oli juhtunud, hakkasid naerma ka pereema ning tema tütar. Nad küll ei ostnud raamatuid, aga selle eest sitaks hea attitude-i kinkisid nad mulle küll ning nii kalpsasingi ma tagasi autosse, et kimada juba järgmise pere juurde, kes mind ootamas oli. :)
Nagu teate, siis sel nädalal kolisime uue pere juurde, kes on päris toredad. Pereema teeb meile igal õhtul süüa ning peretütar, kes läheb 12 ndasse klassi, istub meie ning paari oma sõbrannaga tihtilugu õhtuti laua taga, et juttu ajada ning uurida eluolude kohta euroopas. Aga noo see on ikka ulme, mida kõike nad usuvad. Germps ja mina toodame ikka igasugust kelbast, ning arvestades selle sõelda tihedust, mis nende informatsiooni filtreerib enne hallollusesse sisenemist, imestan ma tõsiselt, kuidas nad tulevikus suures maailmas hakkama saavad. Nad peavad ikka tõsiselt rikka ja lolli mehe endale leidma, aga sellega saavad nad vast hakkama, sest välimuselt pole nad just kõige hullemalt. Sisemine ilu ei peegeldu õnneks peeglist tagasi ning arvestades nende kasutamata potentsiaali on siiski lootust, et ka nendest saavad kunagi täisväärtuslikud maailmakodanikud. (nt. arvavad nad, et eestis on meil ikka orjad, kes usinalt tööd teevad, et meie elu kergem oleks :D)
Üks lugu veel lõpetuseks!
Käisime just Germoga naabrite juures, et nende korvile peale visata ja niisama tuusad tüübid koos palliga välja näha. Et kõik ikka poliitiliselt korrektne oleks, siis koputasime uksele ning saime ka pereemaga tuttavaks. Ajasime niisama juttu ja selgitasime, mis sägade me sellised oleme üldse. Üks teema viis teiseni ning lõpuks tuli välja, et ka nemad ostsid mõned aastad tagasi southwesterni raamatuid. Küll aga tüüp, kes nende uksele koputas, oli olnud vaid ühe käega ning seetõttu otsustasid ka nemad talt raamatuid osta. Great success!
Selleks korraks vist tõmbangi kotisuu kokku... pean ainult veel ära märkima, et sel nädalal sain Madisest jagu ning plaanin seda teha ka järgmisel nädalal. Competition on täies hoos ning pean märkima, et mul on talt nii mõndagi õppida, ilmselt saan temalt saadud tarkusi tema vastu ära kasutada. Närvi ajab ainult see, et mõned tüübid, kellele tahaks täiega kotti pähe tõmmata laksivad päris kõvasti numbreid teha ning müüvad veel minust rohkem, kuid sel nädalal saan ma raamatud juba kätte ning ma arvan, et see muudab nii mõndagi. It's gonna be a great week.
Luban, et annan endast parima, töötades iga päev 20 sitdowni nimel ning proovin saada iga päev 7 klienti. Praegu on õhtud natukene aeglaseks jääma kippuvat, kuid see saab olema mu selle nädala fookuseks. Teen väga head selftalki ning olen inimestega INIMENE, slow, low, confident ja iseenda parim versioon. Praegu olen veel versioon Targo 24, kuid juba selle kuu lõpus peaks Targo 25 alpha versioon välja tulema ning plaanin selle puhul endale kingituse teha ning olla numbritega juba järgmisel levelil. Pealegi... kui statistikast rääkida, siis sarnase kasvu jätkudes, nagu mul seni on olnud, tulevad mu eesmärgid täis ning saab suvega täitsa rahule jääda.
Lõpetuseks küsin veel teilt ¿Cuánto cuestan estos y lo que viene juntos en el set?
Olge siis mõnnad ning kuuleme juba järgmisel nädalal. :)
Suure Maailma Direktor
Suve algus pole olnud küll kõige kiirem, kuid samas ei saa ka kurta, et tegu oleks olnud hullult aeglase algusega. Paar 100 ühiku päeva on juba maast üles korjatud ning tööstats ja ka müügitulemused on iga nädalaga ainult paremaks läinud.
Neelan karmi tööd nagu hobune õhtuti kaeru. Viimastel päevadel tabas meid kuumalaine ning päev otsa oli varjus umbes 40 või mõned kraadid peale. Higi voolas ojadena ning õhtuks olin omadega ikka päris küpse. Joon päevas vähemalt 5 liitrit vett, et vesijahutus töötaks. Põiel pole vähemalt tarvis käia :D Kuna attitude on hea, siis veedan vähemalt enamus ajast emadega majas sees ning ajan hariduse teemadel juttu. Igasuguseid emasid ikka kohtab. Vahel tundub, et nemad veedavad kuuma päikese käes rohkem aega kui mina.
Näiteks teisipäeval istusin ühe korraliku rednekist emaga tema köögilaua taha maha ning tõmbasime korraliku hoo sitdownile sisse. Suure inertsiga lendasin ma edasi demosse kuid tundub, et üksi ma sinna ainult kohale jõudsin. Ema oli selline fifty-sixty, natukene nagu mõtles kaasa, aga kett tuli vist lõpuks pealt maha. Kuna tundus, et olin ta kuskil ära kaotanud, siis otsustasin natukene funnida. Näidates talle lasteraamatuid, viitasin viimasena ERITI ÄGEDALE omadusele, mis nendel lastekatel on... all nurkades jooksevad numbrid, mis on kõik järjestikku ja lähevad päris suurteks numbriteks välja, nii et nii on hea lastele numbreid õpetada. Kuna emal enam kolvid kõrvade vahele ringi ei käinud, siis vastas ta täiesti tõsimeeli: "wow, this is pretty cool feature!". Ilmselgelt tulin ma sealt majast päris kiiresti tulema :D
Vahest tulen ma kiiresti ära ka majadest, kus emad raamatuid ostavad. Nt. Neljapäeva hommikul, kui ma üksinda töötasin, sattusin ühe pereema otsa, kes oli just kodust lahkumas, kuid arvas, et paar minutit mulle ikka leiab. Niisiis tegimegi sitdowni, näitasin raamatuid ja ema oli päris sillas. Ütles küll, et ta kunagi midagi sarnast ostis... niisiis tõigi raamaturiiulist välja sama firma teise toote "volume library", mis oli umbes 10 aastat vana. Pärast väikest vestlust leidsime, et natukene võiks varustus uuendada küll ning nii tegimegi kaupa. Orderformi täitmise ajal ulatas rõõmsameelne kili mulle checki, kuhu oli kirjutatud suurelt tema nimi HUI-PING. Ma oleks peaaegu kõva häälega naerma pursanud, kuid suutsin ennast siiski tagasi hoida. Aga et olukorda natukene nautida, pidin ma ikka laskma tal paar korda oma nime kõva häälega välja öelda, et ma ikka õigesti tema nime hääldada oskaks. :D
Räägime natukene vahelduse mõttes Kaidust ka. Ta rabab ikka ka kõvasti tööd teha, mis on positiivne. See on peaaegu nii positiivne, et varjab ära tema puuksuva külje, mis tema väitel on tingitud rohelistest õuntest, mida ta terve nädala usinalt on nosinud. Kuna ilmad on kuumad, siis näeb ka tema palju vaeva, et maha istuda iga võimaliku inimesega, kes kvalifitseerub meie raamatuid vaatama ning kes võiks olla potentsiaalne klient. Niisiis leidiski ta mingi päev ühe kurdi inimese... Et mitte diskrimineerida, otsustas ta läheneda olukorrale loovalt. Kuna pastakas on kutil alati kaasas, siis kerge erutusevärina saatel kaapis ta selle taskust välja ning hakkas oma approachi pre-approach padile kirjutama. Kuna ta õpib IT-d nagu minagi, siis on ta harjunud arvuti klaviatuuri peal sõnu ritta saama ning pole enam pastakaga kõige kiirem. Seetõttu tuligi tal kirjapildis approach täiuslikult välja... just täpselt paraja tempoga ning piisavalt enesekindlalt, kuna neid samu sõnu on ta öelnud juba 3 nädalat järjest igale inimesele, kes talle uksele vastu on tulnud. Nii saigi ta majja sisse ning pani oma laagri püsti elutuppa. Olles umbes 10-15 minutit vaikselt nohisedes pastakal paberi peal käia lasknud, jõudis ta lõpuks buy-ing atmosphere-i.
Suhteliselt klassikaline lõik meie müügitekstis, mis kõlab umbes niimoodi.
"I guess, I just go ahead and show you how the set works, and if you like it, go ahead and get them, because they are really good for helping the kids, but if you don't see yourself using those, don't get them. The only favor I would really ask from you is that after I am done, let me know a simple YES or NO today" ja siinkohal peatas kurt tema pastaka ning raputades pead ühelt küljelt teisele, katkestades toas valitsenud vaikuse, öeldes selgelt "NO". Olles jahmunud esimesest helist, mis mehe suust kõlas, küsis Kait imestunud ilmel igaks juhuks üle, et kas tõesti viimane ei taha näha isegi, millised need raamatud välja näevad ning ka sel korral raputas kurt oma pead ning lasi kuuldavale sama selge "NO". Omades tunnet, et novell, mille kirjutamisega Germps nii tuhinas oli olnud, oli saanud ootamatu lõpu, pakkis ta oma kodinad kokku ning suundus tagasi välja, oma järgmist ust otsima. :P
Aga tundub, et see raamatute müük ning eriti just sitdownide tegemine ning elutubadesse laagri püsti panemise teema läheb talle üldse peale, sest et täna hommikul, kui läksin teda üles ajama, oli tal juba tõustes telk püsti ning tundus, et mees oli kohe valmis ka introt tegema hakkama. :D
Pean möönma tõika, et ainult mitte ameeriklased pole rumalad, vaid seda võivad olla ka Mexid... ei teagi, kas asi on nüüd selles, et nad on mexid või mängib asja juures suuremat rolli see, et nad on tulnud ameerikasse elama ning kogu see kultuur mõjub sulle niimoodi... Istusin mingi õhtu maha ühe mexist üksikemaga, kes tõsimeeli ei rääkinud rohkem inglise keelt kui "hello" and "bye". Seetõttu purssisin ma nii palju kui oskasin oma hispaania keelt ning proovisin entusiasmiga ema pöördesse ajada. Poole demo peal tuli aga välja, et mybookid olid neil olemas ning seetõttu näitasin ma neile ka Ask Me-sid. Tundus, et ema polnud neist nii vaimustuses, sest et viimased on kirjutatud ainult inglise keeles, kuid siiski oli piisavalt huvitatud, et uurida, palju maksavad ning millised raamatud on setis. Kuna ta aga inglise keelt üldse ei osanud, siis ütles ta hispaania keeles oma vanimale tütrele (kellel oli vanust juba 7 aastat) ning käskis tal minu käest küsida. Ja küsiski, ainult et hispaania keeles... Sel hetkel ma kahjuks murdusin ning purskasin kõva häälega naerma ja õnneks ei olnud ma ainuke, saades aru, mis just oli juhtunud, hakkasid naerma ka pereema ning tema tütar. Nad küll ei ostnud raamatuid, aga selle eest sitaks hea attitude-i kinkisid nad mulle küll ning nii kalpsasingi ma tagasi autosse, et kimada juba järgmise pere juurde, kes mind ootamas oli. :)
Nagu teate, siis sel nädalal kolisime uue pere juurde, kes on päris toredad. Pereema teeb meile igal õhtul süüa ning peretütar, kes läheb 12 ndasse klassi, istub meie ning paari oma sõbrannaga tihtilugu õhtuti laua taga, et juttu ajada ning uurida eluolude kohta euroopas. Aga noo see on ikka ulme, mida kõike nad usuvad. Germps ja mina toodame ikka igasugust kelbast, ning arvestades selle sõelda tihedust, mis nende informatsiooni filtreerib enne hallollusesse sisenemist, imestan ma tõsiselt, kuidas nad tulevikus suures maailmas hakkama saavad. Nad peavad ikka tõsiselt rikka ja lolli mehe endale leidma, aga sellega saavad nad vast hakkama, sest välimuselt pole nad just kõige hullemalt. Sisemine ilu ei peegeldu õnneks peeglist tagasi ning arvestades nende kasutamata potentsiaali on siiski lootust, et ka nendest saavad kunagi täisväärtuslikud maailmakodanikud. (nt. arvavad nad, et eestis on meil ikka orjad, kes usinalt tööd teevad, et meie elu kergem oleks :D)
Üks lugu veel lõpetuseks!
Käisime just Germoga naabrite juures, et nende korvile peale visata ja niisama tuusad tüübid koos palliga välja näha. Et kõik ikka poliitiliselt korrektne oleks, siis koputasime uksele ning saime ka pereemaga tuttavaks. Ajasime niisama juttu ja selgitasime, mis sägade me sellised oleme üldse. Üks teema viis teiseni ning lõpuks tuli välja, et ka nemad ostsid mõned aastad tagasi southwesterni raamatuid. Küll aga tüüp, kes nende uksele koputas, oli olnud vaid ühe käega ning seetõttu otsustasid ka nemad talt raamatuid osta. Great success!
Selleks korraks vist tõmbangi kotisuu kokku... pean ainult veel ära märkima, et sel nädalal sain Madisest jagu ning plaanin seda teha ka järgmisel nädalal. Competition on täies hoos ning pean märkima, et mul on talt nii mõndagi õppida, ilmselt saan temalt saadud tarkusi tema vastu ära kasutada. Närvi ajab ainult see, et mõned tüübid, kellele tahaks täiega kotti pähe tõmmata laksivad päris kõvasti numbreid teha ning müüvad veel minust rohkem, kuid sel nädalal saan ma raamatud juba kätte ning ma arvan, et see muudab nii mõndagi. It's gonna be a great week.
Luban, et annan endast parima, töötades iga päev 20 sitdowni nimel ning proovin saada iga päev 7 klienti. Praegu on õhtud natukene aeglaseks jääma kippuvat, kuid see saab olema mu selle nädala fookuseks. Teen väga head selftalki ning olen inimestega INIMENE, slow, low, confident ja iseenda parim versioon. Praegu olen veel versioon Targo 24, kuid juba selle kuu lõpus peaks Targo 25 alpha versioon välja tulema ning plaanin selle puhul endale kingituse teha ning olla numbritega juba järgmisel levelil. Pealegi... kui statistikast rääkida, siis sarnase kasvu jätkudes, nagu mul seni on olnud, tulevad mu eesmärgid täis ning saab suvega täitsa rahule jääda.
Lõpetuseks küsin veel teilt ¿Cuánto cuestan estos y lo que viene juntos en el set?
Olge siis mõnnad ning kuuleme juba järgmisel nädalal. :)
Suure Maailma Direktor
Sunday, June 24, 2012
Things are looking good!
Tsau Kutid!
Jätsin just teise nädala selja taha, just nii, nagu mul nädalaid selja taha jätta on. Kreisi kui kiiresti aeg ikka lippab.
Istume praegu Germpsiga pesumajas ja lükkame oma läbi töötatud riideid pessu. Lõhn, mis tuleb kilekotist on fantastico, paneb lausa ninasõõrmed laulma, kuid jääb siiski alla Germo peerule. Kuna nüüd olen juba paar nädalat Germoga koos elanud, oskan tema kohta natukene rohkem rääkida.
Germo näol on tegu ühe päris okei selliga. Tegude ja jutu järgi saab muidugi suhteliselt kiiresti aru, et tegu on esimese aasta tudengiga, kuid võib julgelt väita, et areng on iga nädalaga silmaga märgatav. Kait (mis on nüüdsest Germo hüüdnimi) on kohati suhteliselt hästi võrreldav Hansuga tema esimesel suvel. Kait oskab ikka superhästi küsimusi küsida. Lihtne näide:
Kait: "ou, sa tead, mis auto see siin meie ees on vä?". Saades minu käest vastuseks "ei tea" järgneb küsimus.
"Ok, aga palju selline masin siin maksab?".
Hommikuti on mul suhteliselt pohhui, kui selliseid küsimusi nagu oavarrest minu pihta lendab, sest et aju alles tõmbab ennast käima ning madalate pöörete tõttu ei suuda sellist jama alati tähele panna, aga kui ikka õhtuti töölt tulles on hallollus ikka veel täispööretel käimas ning analüüsib päevaseid juhtumeid, siis võib selline asi ikka ajudesse peksta küll... korralikult... Aga pole hullu, ka selles hakkab ta paremaks muutuma. Ikkagi esimene suvi ju :)
Hea asi Germpsi juures on veel see, et ta proovib alati paremini teha ning ei viitsi vinguda, kui kõik ei lähe päris nii, nagu ta ise seda tahaks, nii et ma arvan, et selle suve jooksul suudan ma tast inimese kasvatada küll.
Üldiselt oli nädal suhteliselt okei. Suvi hakkab vaikselt tuure üles võtma ning momentum mis mind keset päeva edasi viib on juba päris hea. Ei pea enam suurt mõtlema, vaid jalad jooksevad juba ise järgmise ukse taha, et käsi saaks uksele koputada. Selline mõnus autopiloot.
ka numbrid olid sel nädalal veidi paremad kui eelmisel. Sitdowne sain küll 5 võrra vähem, kuid see-eest tõusis müükide arv ning ka müügi kogusumma. Närvi ajab ainult see, et sain Madiselt juba teist nädalat järjest põske. Pole üldse minu moodi. Aga pole hullu. Madis ongi selline suhteliselt stabiilne tüüp ning tavaliselt laksib suve algusest lõpuni suhteliselt samasse auku. Mul on ikka õppimissirge asemel õppimiskõver ning see annab mulle ka natukene enesekindlust ning suurendab tahtmist talle kotti pähe tõmmata. Väike pinge on alati õhus, kes kellele ära teeb ning see motiveerib päris kõvasti töötama. Tervislik võistlusmoment. Statistiliselt peaks ma juba järgmisel nädalal talle müügis ära tegema ning halvemal juhul temaga viiki jääma. Eks paistab, kas numbrid töötavad ennast ka välja.
Veidi huumorit ka, sest et olen ju siiski Ameerikas ja siin kohtab raamatuid müües ikka igasuguseid inimesi.
Neljapäeval nt. istusin ühe päris muheda emaga tema majaesisele verandale maha, et hakata vaikselt juttu ajama ning selgitama, millega ma siis täpselt tegelen. Kuna ta tütar oli suhteliselt uudishimulik, siis ei pidanud kaua ootama, et ka tema meie seltskonnaga ühineks. Kuna istusin maha siiski kahe naisterahvaga, siis võite ilmselt isegi ette kujutada, et asi läks päris libedalt. Jutt jooksis ning tütar oli minust väga excited, olgugi, et tegu oli alles 7nda klassi õpilasega :D
Olles paar minutit juttu ajanud, tuli uksele ka pereisa. Ilmselgelt polnud vana just parimas vormis ega tujus ning vastas mu kutsele meiega ühineda habemesse pomisedes viisaka EI-ga. Mis seal ikka, vähemalt andsin ma talle võimaluse, mõtlesin ma ning liikusin oma jutuga edasi. Asjad liikusid vägagi eduliselt. Olles intro lõpus oli peretütar juba täispööretel käima saadud ning ka ema polnud paljuga maas. Tütar oli nii excited raamatutest, et oleks need ilmselt kohe ära ostnud. Sellegipoolest tegin ma rahulikult "buying atmosphere-i" ning läksin edasi demosse. Selleks hetkeks oli ka perepoeg koju jõudnud ning oli vabalt valmis meiega liituma.
Kuna asjad sujusid päris edukalt, siis olin suhteliselt kindel, et kõnnin selle pere juurest ära piraka checki ning veel suurema naeratusega. Olles demoga juba poole peal, tundus kohati, et oleks pidanud rätiku autost kaasa võtma, sest et peretütar tundus juba nii erutatud olevat nendest raamatutest. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Uksele tuli pereisa ning hõikas peretütre sisse. Olles sulgenud enda järel ukse, tungisid läbi seinte pereisa rõõmuhõisked teemal, mida kuradit ta seal väljas nii elevil on ja pole mingeid raamatuid tal vaja. Mõned hetked hiljem saabus majas taas vaikus ning uksele ilmus taas pereisa. Sel korral kutsus ta enda juurde pereema, ning mind tabas deja vu hetk.
Olles jäetud perepojaga verandale kahekesi, ei osanud ma teha midagi muud, kui minna asjaga edasi ning vaadata, mis asjast saab. Ei pidanudki kaua ootama, sest et uksele sel korral pereema, kelle eelnevalt üles poole suunatud suunurgad vaatasid hoopis varvaste poole ning suhteliselt hädisel toonil andis ta mõista, et ta mees arvas, et ta pole enam huvitatud nende raamatute vaatamisest ning ilmselt on mul mõistlikum oma tosse kellegi teise maja poole joostes kulutada. What a great success story! :D Aga sitta sellega. It's a numbers game. Kahjuks ei saa ma öelda, et peale teda komistasin ma ühe poni otsa, aga järgmisel päeval tegin sellegipoolest suhteliselt okei päeva ning elu läks edasi.
Teine lugu leidis aset laupäeval. Kuna Kait on natukene aeglasema algusega, kui ta ise oleks arvanud, siis võtsin ta hommikul endaga kaasa töövarjuma (loe: follow'ma). Päev oli suheliselt huvitav. Alustasime täiesti esimestest ustest, kuhu ma sel suvel koputasin ning komistasin igasuguste inimeste otsa, tehes ebatavaliselt palju demosid. Umbes kella 9:30 paiku saime oma esimese sitdowni ning minu rõõmuks ka selle laupäeva esimese kliendi. Ka Kait rõõmustas ning selle hea emotsiooni saatel lendasime järgmise pere juurde. Saime ka seal sitdowni. Ja ka nemad ostsid. Ja seda tegi ka järgmine pere, kelle juurde me läksime ning nõnda otsustasid teha ka meie selle hommiku neljas ja viies pere. Päris tore algus päevale, saades 5 klienti järjest.
Terve ülejäänud päeva töötasime päris kõvasti ning nõnda jõudis ka päev õhtusse. Et Kait saaks ikka täie raha eest, siis mõtlesin, et näitan talle, miks me suicide callback'e (suitsiidikaid) ei tee. Olime parasjagu piirkonnas, kus ma töötasin esmaspäeval. Istusin seal toona maha ühe päris muheda üksikisaga, kelle poeg oli just astumas 12 klassi. Kuna pojal olid päris tõsised plaanid seoses ülikooliga, siis näitasin talle meie tarkvara, mis aitab tal eksamiteks valmistuda ning need läbida kõrgete tulemustega. Isale idee päris meeldis, aga kuna poega juures polnud siis jäi kaup katki. Arvas, et ta räägib pojaga üle ning kui ma järgmisel õhtul läbi ütlen, siis annab mulle teada, kas teeme kaupa või mitte. Loomulikult ei viitsinud ma sinna enam järgmisel päeval tagasi minna, sest et suitsiidikaid ma enam ei tee, 6 suvi siiski ju. Samas harjutuse mõttes oli tegu minu arvates väga hea näitega. Olles endas väga kindel, otsustasin ma Germpsiga kihla vedada, et see isa ei osta nii kui nii ning kui nii läheb, siis on ta mulle võlgu 10 dollarit, kui aga juhtub ime ja ta ostab, siis annan ma ise talle 10 dollarit. Mingi ime läbi oli Germo sellega isegi nõus ning nagu arvata võite oli minu nägu peeru täis, sest et olin täiesti kindel, et olen juba 10 dollari võrra rikkam.
Läksime siis ukse taha ning esimesele koputusele ei vastanud keegi. Kas kella laskmise peale ei tulnud kedagi uksele ning nii jooksimegi mina nägu peerul ja tema suhteliselt õnnetult auto juurde tagasi. Olin autole juba käigugi sisse jõudnud panna, kui uksele manas ennast pereisa, kes rõõmsalt minu nime hõikas. Mida hekki mõtlesin ma, kui ennast autost välja vedasin. Pereisa oli aga nii õnnelik, nagu oleks lotoga peavõidu võtinud. Lohistasin ennast treppidest üles, et kuna pereisa kutsus meid tuppa. Ilmsegelt oli juthunud kaheksas maailmaime ning olles rääkinud oma pojaga, otsustas ta minuga kaupa teha. Sitt lugu mõtlesin ma, sest et olin just jäänud ilma 10-st dollarist ning õpetanud Kaidule, et suitsiidikaid tasub teha.
Sorry Kait! Oleks võinud hea suvi tulla! :P
Ja et te Germot veel paremini tundma õpiksite, räägin ühe loo ka tema repertuaarist.
Nimelt tegi Germo kolmapäeval päris kõvasti tööd, kui higist tilkuvana koputas ta ühe täiesti tavalise ukse peale. Uksele tuli perepoeg, kes oli umbes 17 aastane ning päris, et milelga vello tegeleb. Selgitades olukorda, leppisid nad kokku, et Kait tuleb õhtul tagasi, siis kui vanemad kodus on. Nii vantsiski Kait sama targalt ukse juurest minema, kui ta sinna minneski oli olnud. Olles velo energiat täis pumbanud ning kihutades mööda asfaltit järgmise prospekti poole, märkas ta enda taga autot, milles istus sama kutt koos paari oma sõbraga. Nii peatasidki nad Kaidu ning hüppasid autost välja. Germps ketras peas mõtteid nagu "WTF" ja "mida vittu" vaheldumisi, kuid suutis ennast suhteliselt rahulikuna hoida. Ja parasjagu sel hetkel kui Germo peas oli "WTF" vaheldumas taaskord "mida vittu" mõttega, võtsid kutid oma julguse kokku ning küsisid, et kas võivad Germoga koos pilti teha. :D Ilmselgelt on Kait piisav, et mõjuda naistele, kuid mõjub sarnaselt ka meestele. Nüüd on nad kõik facebookis ka sõbrad. Great success!
Sellega vist tõmbangi selle nädalase sissekande kokku, sest et pesu on pestud ning vajab voltimist. Täna kolime ka uue pere juurde ning uuel nädalal paneme juba uue hooga uuest mäest alla, et kohtuda koos hommikusöögikohas. Tuleb sitaks hea nädal!
Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka Madisele ära teeksin ning jagage oma Jaanipäevamuljeid. Minu jaanipäev oli nt. selle suve parim müügipäev, nii et ka mul olid justkui pühad.
Näeme juba septembris!
Targo
Jätsin just teise nädala selja taha, just nii, nagu mul nädalaid selja taha jätta on. Kreisi kui kiiresti aeg ikka lippab.
Istume praegu Germpsiga pesumajas ja lükkame oma läbi töötatud riideid pessu. Lõhn, mis tuleb kilekotist on fantastico, paneb lausa ninasõõrmed laulma, kuid jääb siiski alla Germo peerule. Kuna nüüd olen juba paar nädalat Germoga koos elanud, oskan tema kohta natukene rohkem rääkida.
Germo näol on tegu ühe päris okei selliga. Tegude ja jutu järgi saab muidugi suhteliselt kiiresti aru, et tegu on esimese aasta tudengiga, kuid võib julgelt väita, et areng on iga nädalaga silmaga märgatav. Kait (mis on nüüdsest Germo hüüdnimi) on kohati suhteliselt hästi võrreldav Hansuga tema esimesel suvel. Kait oskab ikka superhästi küsimusi küsida. Lihtne näide:
Kait: "ou, sa tead, mis auto see siin meie ees on vä?". Saades minu käest vastuseks "ei tea" järgneb küsimus.
"Ok, aga palju selline masin siin maksab?".
Hommikuti on mul suhteliselt pohhui, kui selliseid küsimusi nagu oavarrest minu pihta lendab, sest et aju alles tõmbab ennast käima ning madalate pöörete tõttu ei suuda sellist jama alati tähele panna, aga kui ikka õhtuti töölt tulles on hallollus ikka veel täispööretel käimas ning analüüsib päevaseid juhtumeid, siis võib selline asi ikka ajudesse peksta küll... korralikult... Aga pole hullu, ka selles hakkab ta paremaks muutuma. Ikkagi esimene suvi ju :)
Hea asi Germpsi juures on veel see, et ta proovib alati paremini teha ning ei viitsi vinguda, kui kõik ei lähe päris nii, nagu ta ise seda tahaks, nii et ma arvan, et selle suve jooksul suudan ma tast inimese kasvatada küll.
Üldiselt oli nädal suhteliselt okei. Suvi hakkab vaikselt tuure üles võtma ning momentum mis mind keset päeva edasi viib on juba päris hea. Ei pea enam suurt mõtlema, vaid jalad jooksevad juba ise järgmise ukse taha, et käsi saaks uksele koputada. Selline mõnus autopiloot.
ka numbrid olid sel nädalal veidi paremad kui eelmisel. Sitdowne sain küll 5 võrra vähem, kuid see-eest tõusis müükide arv ning ka müügi kogusumma. Närvi ajab ainult see, et sain Madiselt juba teist nädalat järjest põske. Pole üldse minu moodi. Aga pole hullu. Madis ongi selline suhteliselt stabiilne tüüp ning tavaliselt laksib suve algusest lõpuni suhteliselt samasse auku. Mul on ikka õppimissirge asemel õppimiskõver ning see annab mulle ka natukene enesekindlust ning suurendab tahtmist talle kotti pähe tõmmata. Väike pinge on alati õhus, kes kellele ära teeb ning see motiveerib päris kõvasti töötama. Tervislik võistlusmoment. Statistiliselt peaks ma juba järgmisel nädalal talle müügis ära tegema ning halvemal juhul temaga viiki jääma. Eks paistab, kas numbrid töötavad ennast ka välja.
Veidi huumorit ka, sest et olen ju siiski Ameerikas ja siin kohtab raamatuid müües ikka igasuguseid inimesi.
Neljapäeval nt. istusin ühe päris muheda emaga tema majaesisele verandale maha, et hakata vaikselt juttu ajama ning selgitama, millega ma siis täpselt tegelen. Kuna ta tütar oli suhteliselt uudishimulik, siis ei pidanud kaua ootama, et ka tema meie seltskonnaga ühineks. Kuna istusin maha siiski kahe naisterahvaga, siis võite ilmselt isegi ette kujutada, et asi läks päris libedalt. Jutt jooksis ning tütar oli minust väga excited, olgugi, et tegu oli alles 7nda klassi õpilasega :D
Olles paar minutit juttu ajanud, tuli uksele ka pereisa. Ilmselgelt polnud vana just parimas vormis ega tujus ning vastas mu kutsele meiega ühineda habemesse pomisedes viisaka EI-ga. Mis seal ikka, vähemalt andsin ma talle võimaluse, mõtlesin ma ning liikusin oma jutuga edasi. Asjad liikusid vägagi eduliselt. Olles intro lõpus oli peretütar juba täispööretel käima saadud ning ka ema polnud paljuga maas. Tütar oli nii excited raamatutest, et oleks need ilmselt kohe ära ostnud. Sellegipoolest tegin ma rahulikult "buying atmosphere-i" ning läksin edasi demosse. Selleks hetkeks oli ka perepoeg koju jõudnud ning oli vabalt valmis meiega liituma.
Kuna asjad sujusid päris edukalt, siis olin suhteliselt kindel, et kõnnin selle pere juurest ära piraka checki ning veel suurema naeratusega. Olles demoga juba poole peal, tundus kohati, et oleks pidanud rätiku autost kaasa võtma, sest et peretütar tundus juba nii erutatud olevat nendest raamatutest. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Uksele tuli pereisa ning hõikas peretütre sisse. Olles sulgenud enda järel ukse, tungisid läbi seinte pereisa rõõmuhõisked teemal, mida kuradit ta seal väljas nii elevil on ja pole mingeid raamatuid tal vaja. Mõned hetked hiljem saabus majas taas vaikus ning uksele ilmus taas pereisa. Sel korral kutsus ta enda juurde pereema, ning mind tabas deja vu hetk.
Olles jäetud perepojaga verandale kahekesi, ei osanud ma teha midagi muud, kui minna asjaga edasi ning vaadata, mis asjast saab. Ei pidanudki kaua ootama, sest et uksele sel korral pereema, kelle eelnevalt üles poole suunatud suunurgad vaatasid hoopis varvaste poole ning suhteliselt hädisel toonil andis ta mõista, et ta mees arvas, et ta pole enam huvitatud nende raamatute vaatamisest ning ilmselt on mul mõistlikum oma tosse kellegi teise maja poole joostes kulutada. What a great success story! :D Aga sitta sellega. It's a numbers game. Kahjuks ei saa ma öelda, et peale teda komistasin ma ühe poni otsa, aga järgmisel päeval tegin sellegipoolest suhteliselt okei päeva ning elu läks edasi.
Teine lugu leidis aset laupäeval. Kuna Kait on natukene aeglasema algusega, kui ta ise oleks arvanud, siis võtsin ta hommikul endaga kaasa töövarjuma (loe: follow'ma). Päev oli suheliselt huvitav. Alustasime täiesti esimestest ustest, kuhu ma sel suvel koputasin ning komistasin igasuguste inimeste otsa, tehes ebatavaliselt palju demosid. Umbes kella 9:30 paiku saime oma esimese sitdowni ning minu rõõmuks ka selle laupäeva esimese kliendi. Ka Kait rõõmustas ning selle hea emotsiooni saatel lendasime järgmise pere juurde. Saime ka seal sitdowni. Ja ka nemad ostsid. Ja seda tegi ka järgmine pere, kelle juurde me läksime ning nõnda otsustasid teha ka meie selle hommiku neljas ja viies pere. Päris tore algus päevale, saades 5 klienti järjest.
Terve ülejäänud päeva töötasime päris kõvasti ning nõnda jõudis ka päev õhtusse. Et Kait saaks ikka täie raha eest, siis mõtlesin, et näitan talle, miks me suicide callback'e (suitsiidikaid) ei tee. Olime parasjagu piirkonnas, kus ma töötasin esmaspäeval. Istusin seal toona maha ühe päris muheda üksikisaga, kelle poeg oli just astumas 12 klassi. Kuna pojal olid päris tõsised plaanid seoses ülikooliga, siis näitasin talle meie tarkvara, mis aitab tal eksamiteks valmistuda ning need läbida kõrgete tulemustega. Isale idee päris meeldis, aga kuna poega juures polnud siis jäi kaup katki. Arvas, et ta räägib pojaga üle ning kui ma järgmisel õhtul läbi ütlen, siis annab mulle teada, kas teeme kaupa või mitte. Loomulikult ei viitsinud ma sinna enam järgmisel päeval tagasi minna, sest et suitsiidikaid ma enam ei tee, 6 suvi siiski ju. Samas harjutuse mõttes oli tegu minu arvates väga hea näitega. Olles endas väga kindel, otsustasin ma Germpsiga kihla vedada, et see isa ei osta nii kui nii ning kui nii läheb, siis on ta mulle võlgu 10 dollarit, kui aga juhtub ime ja ta ostab, siis annan ma ise talle 10 dollarit. Mingi ime läbi oli Germo sellega isegi nõus ning nagu arvata võite oli minu nägu peeru täis, sest et olin täiesti kindel, et olen juba 10 dollari võrra rikkam.
Läksime siis ukse taha ning esimesele koputusele ei vastanud keegi. Kas kella laskmise peale ei tulnud kedagi uksele ning nii jooksimegi mina nägu peerul ja tema suhteliselt õnnetult auto juurde tagasi. Olin autole juba käigugi sisse jõudnud panna, kui uksele manas ennast pereisa, kes rõõmsalt minu nime hõikas. Mida hekki mõtlesin ma, kui ennast autost välja vedasin. Pereisa oli aga nii õnnelik, nagu oleks lotoga peavõidu võtinud. Lohistasin ennast treppidest üles, et kuna pereisa kutsus meid tuppa. Ilmsegelt oli juthunud kaheksas maailmaime ning olles rääkinud oma pojaga, otsustas ta minuga kaupa teha. Sitt lugu mõtlesin ma, sest et olin just jäänud ilma 10-st dollarist ning õpetanud Kaidule, et suitsiidikaid tasub teha.
Sorry Kait! Oleks võinud hea suvi tulla! :P
Ja et te Germot veel paremini tundma õpiksite, räägin ühe loo ka tema repertuaarist.
Nimelt tegi Germo kolmapäeval päris kõvasti tööd, kui higist tilkuvana koputas ta ühe täiesti tavalise ukse peale. Uksele tuli perepoeg, kes oli umbes 17 aastane ning päris, et milelga vello tegeleb. Selgitades olukorda, leppisid nad kokku, et Kait tuleb õhtul tagasi, siis kui vanemad kodus on. Nii vantsiski Kait sama targalt ukse juurest minema, kui ta sinna minneski oli olnud. Olles velo energiat täis pumbanud ning kihutades mööda asfaltit järgmise prospekti poole, märkas ta enda taga autot, milles istus sama kutt koos paari oma sõbraga. Nii peatasidki nad Kaidu ning hüppasid autost välja. Germps ketras peas mõtteid nagu "WTF" ja "mida vittu" vaheldumisi, kuid suutis ennast suhteliselt rahulikuna hoida. Ja parasjagu sel hetkel kui Germo peas oli "WTF" vaheldumas taaskord "mida vittu" mõttega, võtsid kutid oma julguse kokku ning küsisid, et kas võivad Germoga koos pilti teha. :D Ilmselgelt on Kait piisav, et mõjuda naistele, kuid mõjub sarnaselt ka meestele. Nüüd on nad kõik facebookis ka sõbrad. Great success!
Sellega vist tõmbangi selle nädalase sissekande kokku, sest et pesu on pestud ning vajab voltimist. Täna kolime ka uue pere juurde ning uuel nädalal paneme juba uue hooga uuest mäest alla, et kohtuda koos hommikusöögikohas. Tuleb sitaks hea nädal!
Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka Madisele ära teeksin ning jagage oma Jaanipäevamuljeid. Minu jaanipäev oli nt. selle suve parim müügipäev, nii et ka mul olid justkui pühad.
Näeme juba septembris!
Targo
Sunday, June 17, 2012
"And here we go again": said Georgia!
Chill-bill!
Enne kui ma oma
jutuga ringi ümber kahe nädala teen, vabandan kõikide oma fännide ees, kes mu
blogipostitust on juba 2 nädalat pidanud ootama. Lubasin küll, et kirjutan iga
pühapäev, aga kuna eelmisel pühapäeval saabusime oma ajutisse kodusse alles 10
paiku õhtul ja järgmisel päeval alustasime juba tööd, siis polnud kahjuks aega
seda kirjutada.
Samas nagu vanarahvas ütleb, mis eile tegemata, see saab täna tehtud.
Alustan siis sealt, kus ma viimasel korral pooleli jäin. Viimati kui postitasin, siis istusin ma veel viimaseid minuteid Eestimaa pinnal. Pärast postitamise nupu vajutamist lippasingi rõõmsalt lennukile ning pühkisin kodumaa tolmu laptopi kaanelt ära, et see varmalt kotti panna.
Lennud ise läksid suhteliselt ladusalt, kui välja arvata see, et Washingtoni jõudes tuli välja, et tormi tõttu on meie järgmine (otse)lend nashville-i tühistatud ning saame lisa 10 tundi lennujaamas jalgu kõlgutada. Õnneks oli mingil tüübil ruubiku kubik kaasas, mida sain ajaviiteks omaette mudida. Küll aga oli tegu vana hea vene toodanguga, mis oma elu jooksul sama palju vatti saanud nagu minu eelmisel suvel jalas olnud tossud. Ilmselgelt sellega rekordeid ei purustanud, sest et pärast paari kiiremat liigutust kippusid tal mõned tükid küljest ära tulema. Samas see oli päris hea harjutus suveks, et panna enda mindset valmisvalmi ning oskaks juba varakult pereemadega kannatlik olla.
Nii jõudsimegi sales schooli. Pole vist vaja mainidagi, et see lendas nagu tuhatnelja mööda ning juba varsti olimegi pakitud autodesse ning kimasime tuhatnelja kolonnis Atlanta poole teele. Enne kui ma selleni jõuan, siis räägin natukene grupist ka, kellega sel suvel koos töötan.
Organisatsiooni juhiks on meil sellel aastal Madis Raud, nagu te ilmselt varasemalt juba aru olete saanud. Peale tema on meid grupis veel 10, 7 eestlast ning 3 lätlast. Nii et ei mingit diskrimineerimist. nagu viimastel suvedel juba tavaks on saanud, siis on ka kuuevarbalised meie seas esindatud. Päris igasuguseid inimesi on sattunud.
Minu toanaabriks on sel suvel Germo. Täitsa pull vend. Natukene udu vend on, aga küll ta õpib. Esimene suvi siiski tulemas ju. Tema klassikaliseks näiteks on see, et hommikul, kui ta ühele managerile helistab, vastab ta alati küsimusele "kuidas läheb?" väikelinna poisile omasel kombel "Nooooooooooo hästi-läheb!". Pole just väga pika jutu vend, aga küsimustega kipib sinna Hans Kullamaa kanti minema. Kuna ta kohati on suhteliselt aeglane, siis pole temaga veel midagi naljakat jõudnud juhtuda, aga küll see suve jooksul paraneb.
Peale tema on meil grupis veel Anna, kes on pärit siis lätist. Tema puhul on huvitav see, et ta elas oma elu 9 esimest aastat USA-s ning kui nad ükskord perega uuesti oma sugulastele Lätti külla läksid, siis ütlesid nad talle, et sorry, me vist sel kottal USA-sse tagasi ei viitsi minna.
Managerid on veel Maria Soome ja Markus Meimer, kes müüvad raamatuid teist suve. Maria on güll tumemustade juustega, kuid proovib siiski võrdõiguslikkuse nimel võistelda ka blondiinidega. Niisiis vastaski ta ühe ema küsimusele "what are the different options to pay", "I am really flexible, I take cash, credit cards and sex". Olles aru saanud, et ta oli öelnud checks asemel sex, valitses toas paar sekundit piinlikku vaikust ning siis ei suutnud ema enam naeru tagasi hoida ning purskas pisarsilmil naerma.
Karinist, kes elab Annaga koos ning Ievast, kes elab Mariaga koos ei oska kahjuks veel midagi väga rääkida. Nemad vist nii naljakad pole, samas on veel suve algus ka :P
Sama võib vist öelda ka Rasmuse, Helduri ja Normundsi kohta...hoiavad pigem tagaplaanile. Samas tundub, et nende näol on tegu kõvade tööinimestega. Samas on Normunds sellest grupist vist kõige väikseima õnnevaruga kodumaalt välja reisinud. Tüüp ostis endale teisel päeval piirkonda jõudes sellise tavalise vana rondi bookmobile-iks, mis järgmisel õhtul juba otsad üles ütles ning korda tegemiseks vajab natukene rohkem raha, kui auto seda ise väärt on.
Nüüd oleme lähemal juba põhjusel, miks ma eelmisel pühapäeval teid kalgilt tühjade blogiseinte vahele jätsin. Niisis kui me reedel Atlanta poole teele panime, jõudsime me ilma viperusteta siia ka kohale. Tegime ära nii palju müügilube, kui meil võimalik oli ning sättisime ennast üles ühte hotelli. Kuna hotelli hind oli päris krõbe, siis lasin käiku oma meelama poole, et ära võrgutada üks 50 aastane mustanahaline maiuspala. Maiuspala küll ilmselt pigem 50 aastaste mustanahaliste meeste standardite järgi, kuid oli seda oma peas ka ilmselt 20 aastaste valgete järgi. Pole nii palju blockivat cougarit päris kaua aega näinud. Pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et mutile naratus näkku võluda ning tänu sellele saada 10-15 dollarine allahindlus. Päris tore väikene võit ja seda juba suve alguses.
Kuna järgmisel päeval oli tarvis minna kodu otsima, siis pidi tegema selleks ka ettevalmistusi. Sellest ka põhjus, miks ma juba reedel teile midagi ei kirjutanud. Samas siinkohal tervitaks ma oma ema, kellele ma helistasin kell 4 öösel teie aja järgi ning kes esimesed paar minutit ajas väga seosetut juttu ning ei tahtnud oma poega kuidagi ära tunda. Sellegipoolest oli tore tema häält kuulda.
Järgmine päev möödus autoga sõitmise tähe all. Kuna piirkonnas ringi liikumiseks oli vaja autosid, siis sõitsime edasi-tagasi auto rentalite ja muude kohtade vahet, et saaks ükshaaval autod ümber vahetada. Autodega vedas meil tegelikult päris kõvasti. Reede õhtul olid ühe teise organisatsiooni inimesed sattunud ühte väikesesse kohta autosid rentima. Üks asi viis teiseni ning pikk jutt keskmiselt... Üks autorentali muttidest võttis paar tüdrukut enda juurde elama ning rentis ka autosid väga hea diiliga välja. Omad joped ju ikkagi. Seetõttu kimasime ka meie järgmisel päeval sinna ning hoiame tänu sellele suve jooksul kokku umbes 500 dollarit. Pole ju paha diil.
Pole vist tarvis mainida, et sel päeval me endale kodu ei leidnud, sest et Germo, kes on minu toanaaber, polnud seda varem ilmselgelt teinud. Aga pole hullu. Teine kord teeb paremini :)
Sel õhtul olime meie Germoga vist pea ainsateks, kel kodu polnud ning maandusime õhtul uues hotellis. Sel korral oli puldis taaskord mustanahaline piiga, aga võrreldes eelmise 5.0 versiooniga, tuli jutu käigus välja, et tegu oli 2.3 versiooniga, kellel ilmselgelt polnud veel peal blockimis vastast kaitset ning seetõttu libistaski kena naeratuse peale tagataskust välja umbes 10 dollarise allahindluse. Tasuta kahe päeva söök nagu naksti jälle olemas. Elu oli kodu puudumisest hoolimata ilus ning lilleline. Samas kuna selja taga oli pikk päev, siis kukkusin pea surnult voodisse. Peaaegu seetõttu, et enne voodisse kukkumist pidasin Germoga maha lahingu teemal, kes kummal voodipoolel magab. Selgitasin talle enda meelest küll suhteliselt illustratiivselt, et kui ma paremal poolel pean magama, siis võib juhtuda, et ma peon talle kaissu. Germo, aeglane nagu ta veel on, ilmselgelt seda juttu ei uskunud ning puges kiiruga vasakule poolele tuttu. Kus häda kõide suurem, seal abi kõige lähem, nii ma siis ärkasingi öösel kella 3 paiku tema suhteliselt kõvahäälse torina peale üles "wtf sa mees teed, miks sa mind spoonid (laske see väljend mõnel nooremal keele oskajal enda jaoks ära tõlkida)". Pole vist vaja mainida, et minu nägu üllatust üles ei viitsinud näidata ning seetõttu keerasingi ennast teisele küljele ja magasin edasi.
Järgmisel päeval hängisime kirikutes. Olles laupäeval sattunud kokku ühe pereemaga, kes soovitas ühte kindlat kirikut, sest tema tütar on käinud seal ning omab seal palju sõpru, otsustasimegi sea varianti proovida. Et asjad veidi sujuvamalt läheksid, siis jätsin Germo ühte kirikusse maha ning seadsin sammud eelkõneletud kiriku poole teele. Asjad läksid ikka väga libedalt. Oli kohati selline Don Juan'i tunne, sest et sain ikka väga lihtsalt kõigiga jutu peale ning leidsingi üles ühe peretütre sõbranna. Becky May. Uskumatult energiline naine. Kuna tema enda lapsed on kohati pea sama vanad kui mina, siis lõid temas lõkkele emainstinktid. Ja kus siis hakkas alles trall pihta. Õppides aja jooksul minu kohta järjest rohkem, vedas ta mind vist kirikus igasse võimalikku kohta ning tutvustas kõigile, kes meile vastu tulid. Lõpuks sõingi pastori perega lõunat ning mängisin natukene korvpalli. Päris fun oli.
Ja nii olimegi põhapäeva õhtul Becky enda ukse taga kogu oma arsenaliga ning veetsime öö nende katuse all. Kuna jõudsime sinna alles 10 paiku õhtul ning järgmisel päeval oli juba tööle vaja minna, siis jäigi blogi kirjutamata.
Ja siin ma nüüd olen. Nädal aega hiljem, pesen pesu kuskil suvalises coin laundrys ning kirjutan teile.
Nädal möödus ikka uskumatult kiiresti. Töötasin keskmiselt 13.5-14.5 tundi päevas ning tegin kõvasti tööd. Georgia on ikka üks vahvate inimeste maa. Inimesed on otseses mõttes ikka täiesti seinast seina. Sellisest korralikust maakast, kes vastab küsimusele "are you the son of the house" klassikaliselt "no, I am the son of the house" kuni peene pereemani välja, kes käseb lastel nööri mööda käia ning kelle lapsed võiksid vabalt olla Ned Flandersi lasteks Toomeli lemmik sarjast "Simpsonid".
Samas veidi sai nalja ikka ka.
Nt. teisipäeval istusin ühe üksikisaga tema rõdu peal ning näitasin talle handbooke. Tüüp oli selline rahulik vennike ning seetõttu oli teda suhteliselt raske lugeda. Olin oma sitdowniga juba peaaegu poole peal, kui hoovi peale sõitis üks peretuttav, kes võttis lapsed peale, et minna nendega koos siis kirikusse piiblit õppima. Kuna peretuttav oli umbes 30 aastane, viskas ta ka mulle pilgu peale ning uuris, et millega tegelen. Vahetasime paar lauset ning punetavate põskedega kiirustas ta tagasi autosse, kuna nad olid juba hilinemas. Ja nii ta siis rõõmsalt tagurdaski, otse minu tänaval pargitud auto sisse. Poleks vist pidanud temaga jutustama, mõtlesin ma olukorda rõdu pealt hinnates. Muidugi mõista sattus mutt ohe paanikasse, aga kuna olukord oli minu jaoks tuttav (ka paaril eelmisel suvel on tulnud ette, et mingi tuhm pereema pargib oma auto minu seisva auto sisse), siis rahustasin ta maha. Ja ma ei teagi, kas pereisa tundis ennast veidi süüdi või mitte, aga raamatuid ta ostis sellegipoolest. :D
Nädala sees oli veel huvitavaid olukordasid. Ühel hommikul koputasin uksele, teades juba ette, et perel on väike poeg. Uksele tuli suhteliselt noor naisterahvas, kuid küsimusele: "you must be the mom of the house?" vastas ta selgelt jaatavalt. Kuna tegu oli noore naisega, siis võite ilmselt arvata, et oma suure naeratuse saatel astusin ma umbes 30 sekundi pärast ka üle uksepaku, et võtta koht sisse tavaks saanud köögilaua taga. Teel sinna tulid nurga tagant külg ees kurvi võttes 2 hobuse suurust koera välja. Kuna ma koeri eriti ei karda, siis üle "wow, you guys have cows in the house" ma midagi piigale ei maininudki. Kuid tundus, et sellest penidele piisas. Nii kepslesidki viimased üles-alla keset tuba ning enne kui ma jõudsin oma koha laua taga sisse võtta, üllatas mind üks nendest oma ettevõtlikusega. Niimoodi vaataski valge-musta kirju koer mulle rõõmsalt silma, teadmata kuhu ta läheb ning kust tuli. Kuna tegu oli lehma mõõtu isendiga, siis kust voolas lausa ojadena üle terve põranda. Great, mõtlesin ma ning arvates, et nii pikaks see sitdown meil jääbki, siis suutis piiga mind üllatada. Pööritas vaid silmi ning viskas vilunud liigutusega põranda peale rätiku, andes mõista, et tegeleb selle probleemiga veidi hiljem. Nii istusimegi üks rõõmsama tujuga kui teine laua taha maha ning hakkasin tegema seda, mida ma kõige paremini oskan, rääkima. Chick tundus suhteliselt chill ja openminded ning pärast minutit oligi juba korraik connection olemas, et uurida laste kohta. Kuna siis ilmus suurde tuppa ka poiss ise, kes nägi välja vähemalt 8 aastane, siis tekkis mul kohe küsimus, et kurat, kui vana see ema siis lõpuks ikkagi on, sest et ega üle 21 poleks talle küll pakkunud, isegi mitte pilves ilmaga. Kui lõpuks teema üles võtsin, et kuidas tal juba nii vana poeg on, siis tegi piff imestusest suured silmad ning ütles, "hm, that's my brother, I don't have any kids yet, I am 16 years old". ja nii pikaks mu sitdown siis jäigi, sest plaanin sinna tagasi veel minna... tahaks päris emaga ka rääkida. :P
Müügi mõttes oli nädal vist eelmiste suvede esimeste nädalatega võrreldes parim, aga see pole praegu oluline. Praegu on vaja teha palju numbreid ning hoida head attitude-i. Seda ongi plaanis teha tuleval nädalal.
Müügi koha pealt praegu rohkem ei räägikski ning sellega vist tõmbakski tänase postituse kokku. Järgmisel nädalal proovin juba õigeaegselt postituse teie poole teele panna ning arvestades seda, milliseid inimesi siin kohtab, siis suudan ilmselt pärid värvilise vikerkaare teile interneti vahendusel ka tuppa maalida.
Seniks aga olge mõnnad ning kohtume juba pärast jaanipäeva. Pidutsege minu eest siis ka, aga kui päris aus olla, siis arvestades facebooki postitusi teil sellega ilmselt probleeme ei tule.
Ja lõpetuseks pillan veel ühe intelligentse vestluse:
Mina: "Hey, how are you doing today?"
Tema: "oh, I am doing nothing"
Mina: "oh, mkay, you must be the mom here?"
Tema: "oh, no, I am actually the mother here!"
Nägudeni! Teie suurim sõber.
Samas nagu vanarahvas ütleb, mis eile tegemata, see saab täna tehtud.
Alustan siis sealt, kus ma viimasel korral pooleli jäin. Viimati kui postitasin, siis istusin ma veel viimaseid minuteid Eestimaa pinnal. Pärast postitamise nupu vajutamist lippasingi rõõmsalt lennukile ning pühkisin kodumaa tolmu laptopi kaanelt ära, et see varmalt kotti panna.
Lennud ise läksid suhteliselt ladusalt, kui välja arvata see, et Washingtoni jõudes tuli välja, et tormi tõttu on meie järgmine (otse)lend nashville-i tühistatud ning saame lisa 10 tundi lennujaamas jalgu kõlgutada. Õnneks oli mingil tüübil ruubiku kubik kaasas, mida sain ajaviiteks omaette mudida. Küll aga oli tegu vana hea vene toodanguga, mis oma elu jooksul sama palju vatti saanud nagu minu eelmisel suvel jalas olnud tossud. Ilmselgelt sellega rekordeid ei purustanud, sest et pärast paari kiiremat liigutust kippusid tal mõned tükid küljest ära tulema. Samas see oli päris hea harjutus suveks, et panna enda mindset valmisvalmi ning oskaks juba varakult pereemadega kannatlik olla.
Nii jõudsimegi sales schooli. Pole vist vaja mainidagi, et see lendas nagu tuhatnelja mööda ning juba varsti olimegi pakitud autodesse ning kimasime tuhatnelja kolonnis Atlanta poole teele. Enne kui ma selleni jõuan, siis räägin natukene grupist ka, kellega sel suvel koos töötan.
Organisatsiooni juhiks on meil sellel aastal Madis Raud, nagu te ilmselt varasemalt juba aru olete saanud. Peale tema on meid grupis veel 10, 7 eestlast ning 3 lätlast. Nii et ei mingit diskrimineerimist. nagu viimastel suvedel juba tavaks on saanud, siis on ka kuuevarbalised meie seas esindatud. Päris igasuguseid inimesi on sattunud.
Minu toanaabriks on sel suvel Germo. Täitsa pull vend. Natukene udu vend on, aga küll ta õpib. Esimene suvi siiski tulemas ju. Tema klassikaliseks näiteks on see, et hommikul, kui ta ühele managerile helistab, vastab ta alati küsimusele "kuidas läheb?" väikelinna poisile omasel kombel "Nooooooooooo hästi-läheb!". Pole just väga pika jutu vend, aga küsimustega kipib sinna Hans Kullamaa kanti minema. Kuna ta kohati on suhteliselt aeglane, siis pole temaga veel midagi naljakat jõudnud juhtuda, aga küll see suve jooksul paraneb.
Peale tema on meil grupis veel Anna, kes on pärit siis lätist. Tema puhul on huvitav see, et ta elas oma elu 9 esimest aastat USA-s ning kui nad ükskord perega uuesti oma sugulastele Lätti külla läksid, siis ütlesid nad talle, et sorry, me vist sel kottal USA-sse tagasi ei viitsi minna.
Managerid on veel Maria Soome ja Markus Meimer, kes müüvad raamatuid teist suve. Maria on güll tumemustade juustega, kuid proovib siiski võrdõiguslikkuse nimel võistelda ka blondiinidega. Niisiis vastaski ta ühe ema küsimusele "what are the different options to pay", "I am really flexible, I take cash, credit cards and sex". Olles aru saanud, et ta oli öelnud checks asemel sex, valitses toas paar sekundit piinlikku vaikust ning siis ei suutnud ema enam naeru tagasi hoida ning purskas pisarsilmil naerma.
Karinist, kes elab Annaga koos ning Ievast, kes elab Mariaga koos ei oska kahjuks veel midagi väga rääkida. Nemad vist nii naljakad pole, samas on veel suve algus ka :P
Sama võib vist öelda ka Rasmuse, Helduri ja Normundsi kohta...hoiavad pigem tagaplaanile. Samas tundub, et nende näol on tegu kõvade tööinimestega. Samas on Normunds sellest grupist vist kõige väikseima õnnevaruga kodumaalt välja reisinud. Tüüp ostis endale teisel päeval piirkonda jõudes sellise tavalise vana rondi bookmobile-iks, mis järgmisel õhtul juba otsad üles ütles ning korda tegemiseks vajab natukene rohkem raha, kui auto seda ise väärt on.
Nüüd oleme lähemal juba põhjusel, miks ma eelmisel pühapäeval teid kalgilt tühjade blogiseinte vahele jätsin. Niisis kui me reedel Atlanta poole teele panime, jõudsime me ilma viperusteta siia ka kohale. Tegime ära nii palju müügilube, kui meil võimalik oli ning sättisime ennast üles ühte hotelli. Kuna hotelli hind oli päris krõbe, siis lasin käiku oma meelama poole, et ära võrgutada üks 50 aastane mustanahaline maiuspala. Maiuspala küll ilmselt pigem 50 aastaste mustanahaliste meeste standardite järgi, kuid oli seda oma peas ka ilmselt 20 aastaste valgete järgi. Pole nii palju blockivat cougarit päris kaua aega näinud. Pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et mutile naratus näkku võluda ning tänu sellele saada 10-15 dollarine allahindlus. Päris tore väikene võit ja seda juba suve alguses.
Kuna järgmisel päeval oli tarvis minna kodu otsima, siis pidi tegema selleks ka ettevalmistusi. Sellest ka põhjus, miks ma juba reedel teile midagi ei kirjutanud. Samas siinkohal tervitaks ma oma ema, kellele ma helistasin kell 4 öösel teie aja järgi ning kes esimesed paar minutit ajas väga seosetut juttu ning ei tahtnud oma poega kuidagi ära tunda. Sellegipoolest oli tore tema häält kuulda.
Järgmine päev möödus autoga sõitmise tähe all. Kuna piirkonnas ringi liikumiseks oli vaja autosid, siis sõitsime edasi-tagasi auto rentalite ja muude kohtade vahet, et saaks ükshaaval autod ümber vahetada. Autodega vedas meil tegelikult päris kõvasti. Reede õhtul olid ühe teise organisatsiooni inimesed sattunud ühte väikesesse kohta autosid rentima. Üks asi viis teiseni ning pikk jutt keskmiselt... Üks autorentali muttidest võttis paar tüdrukut enda juurde elama ning rentis ka autosid väga hea diiliga välja. Omad joped ju ikkagi. Seetõttu kimasime ka meie järgmisel päeval sinna ning hoiame tänu sellele suve jooksul kokku umbes 500 dollarit. Pole ju paha diil.
Pole vist tarvis mainida, et sel päeval me endale kodu ei leidnud, sest et Germo, kes on minu toanaaber, polnud seda varem ilmselgelt teinud. Aga pole hullu. Teine kord teeb paremini :)
Sel õhtul olime meie Germoga vist pea ainsateks, kel kodu polnud ning maandusime õhtul uues hotellis. Sel korral oli puldis taaskord mustanahaline piiga, aga võrreldes eelmise 5.0 versiooniga, tuli jutu käigus välja, et tegu oli 2.3 versiooniga, kellel ilmselgelt polnud veel peal blockimis vastast kaitset ning seetõttu libistaski kena naeratuse peale tagataskust välja umbes 10 dollarise allahindluse. Tasuta kahe päeva söök nagu naksti jälle olemas. Elu oli kodu puudumisest hoolimata ilus ning lilleline. Samas kuna selja taga oli pikk päev, siis kukkusin pea surnult voodisse. Peaaegu seetõttu, et enne voodisse kukkumist pidasin Germoga maha lahingu teemal, kes kummal voodipoolel magab. Selgitasin talle enda meelest küll suhteliselt illustratiivselt, et kui ma paremal poolel pean magama, siis võib juhtuda, et ma peon talle kaissu. Germo, aeglane nagu ta veel on, ilmselgelt seda juttu ei uskunud ning puges kiiruga vasakule poolele tuttu. Kus häda kõide suurem, seal abi kõige lähem, nii ma siis ärkasingi öösel kella 3 paiku tema suhteliselt kõvahäälse torina peale üles "wtf sa mees teed, miks sa mind spoonid (laske see väljend mõnel nooremal keele oskajal enda jaoks ära tõlkida)". Pole vist vaja mainida, et minu nägu üllatust üles ei viitsinud näidata ning seetõttu keerasingi ennast teisele küljele ja magasin edasi.
Järgmisel päeval hängisime kirikutes. Olles laupäeval sattunud kokku ühe pereemaga, kes soovitas ühte kindlat kirikut, sest tema tütar on käinud seal ning omab seal palju sõpru, otsustasimegi sea varianti proovida. Et asjad veidi sujuvamalt läheksid, siis jätsin Germo ühte kirikusse maha ning seadsin sammud eelkõneletud kiriku poole teele. Asjad läksid ikka väga libedalt. Oli kohati selline Don Juan'i tunne, sest et sain ikka väga lihtsalt kõigiga jutu peale ning leidsingi üles ühe peretütre sõbranna. Becky May. Uskumatult energiline naine. Kuna tema enda lapsed on kohati pea sama vanad kui mina, siis lõid temas lõkkele emainstinktid. Ja kus siis hakkas alles trall pihta. Õppides aja jooksul minu kohta järjest rohkem, vedas ta mind vist kirikus igasse võimalikku kohta ning tutvustas kõigile, kes meile vastu tulid. Lõpuks sõingi pastori perega lõunat ning mängisin natukene korvpalli. Päris fun oli.
Ja nii olimegi põhapäeva õhtul Becky enda ukse taga kogu oma arsenaliga ning veetsime öö nende katuse all. Kuna jõudsime sinna alles 10 paiku õhtul ning järgmisel päeval oli juba tööle vaja minna, siis jäigi blogi kirjutamata.
Ja siin ma nüüd olen. Nädal aega hiljem, pesen pesu kuskil suvalises coin laundrys ning kirjutan teile.
Nädal möödus ikka uskumatult kiiresti. Töötasin keskmiselt 13.5-14.5 tundi päevas ning tegin kõvasti tööd. Georgia on ikka üks vahvate inimeste maa. Inimesed on otseses mõttes ikka täiesti seinast seina. Sellisest korralikust maakast, kes vastab küsimusele "are you the son of the house" klassikaliselt "no, I am the son of the house" kuni peene pereemani välja, kes käseb lastel nööri mööda käia ning kelle lapsed võiksid vabalt olla Ned Flandersi lasteks Toomeli lemmik sarjast "Simpsonid".
Samas veidi sai nalja ikka ka.
Nt. teisipäeval istusin ühe üksikisaga tema rõdu peal ning näitasin talle handbooke. Tüüp oli selline rahulik vennike ning seetõttu oli teda suhteliselt raske lugeda. Olin oma sitdowniga juba peaaegu poole peal, kui hoovi peale sõitis üks peretuttav, kes võttis lapsed peale, et minna nendega koos siis kirikusse piiblit õppima. Kuna peretuttav oli umbes 30 aastane, viskas ta ka mulle pilgu peale ning uuris, et millega tegelen. Vahetasime paar lauset ning punetavate põskedega kiirustas ta tagasi autosse, kuna nad olid juba hilinemas. Ja nii ta siis rõõmsalt tagurdaski, otse minu tänaval pargitud auto sisse. Poleks vist pidanud temaga jutustama, mõtlesin ma olukorda rõdu pealt hinnates. Muidugi mõista sattus mutt ohe paanikasse, aga kuna olukord oli minu jaoks tuttav (ka paaril eelmisel suvel on tulnud ette, et mingi tuhm pereema pargib oma auto minu seisva auto sisse), siis rahustasin ta maha. Ja ma ei teagi, kas pereisa tundis ennast veidi süüdi või mitte, aga raamatuid ta ostis sellegipoolest. :D
Nädala sees oli veel huvitavaid olukordasid. Ühel hommikul koputasin uksele, teades juba ette, et perel on väike poeg. Uksele tuli suhteliselt noor naisterahvas, kuid küsimusele: "you must be the mom of the house?" vastas ta selgelt jaatavalt. Kuna tegu oli noore naisega, siis võite ilmselt arvata, et oma suure naeratuse saatel astusin ma umbes 30 sekundi pärast ka üle uksepaku, et võtta koht sisse tavaks saanud köögilaua taga. Teel sinna tulid nurga tagant külg ees kurvi võttes 2 hobuse suurust koera välja. Kuna ma koeri eriti ei karda, siis üle "wow, you guys have cows in the house" ma midagi piigale ei maininudki. Kuid tundus, et sellest penidele piisas. Nii kepslesidki viimased üles-alla keset tuba ning enne kui ma jõudsin oma koha laua taga sisse võtta, üllatas mind üks nendest oma ettevõtlikusega. Niimoodi vaataski valge-musta kirju koer mulle rõõmsalt silma, teadmata kuhu ta läheb ning kust tuli. Kuna tegu oli lehma mõõtu isendiga, siis kust voolas lausa ojadena üle terve põranda. Great, mõtlesin ma ning arvates, et nii pikaks see sitdown meil jääbki, siis suutis piiga mind üllatada. Pööritas vaid silmi ning viskas vilunud liigutusega põranda peale rätiku, andes mõista, et tegeleb selle probleemiga veidi hiljem. Nii istusimegi üks rõõmsama tujuga kui teine laua taha maha ning hakkasin tegema seda, mida ma kõige paremini oskan, rääkima. Chick tundus suhteliselt chill ja openminded ning pärast minutit oligi juba korraik connection olemas, et uurida laste kohta. Kuna siis ilmus suurde tuppa ka poiss ise, kes nägi välja vähemalt 8 aastane, siis tekkis mul kohe küsimus, et kurat, kui vana see ema siis lõpuks ikkagi on, sest et ega üle 21 poleks talle küll pakkunud, isegi mitte pilves ilmaga. Kui lõpuks teema üles võtsin, et kuidas tal juba nii vana poeg on, siis tegi piff imestusest suured silmad ning ütles, "hm, that's my brother, I don't have any kids yet, I am 16 years old". ja nii pikaks mu sitdown siis jäigi, sest plaanin sinna tagasi veel minna... tahaks päris emaga ka rääkida. :P
Müügi mõttes oli nädal vist eelmiste suvede esimeste nädalatega võrreldes parim, aga see pole praegu oluline. Praegu on vaja teha palju numbreid ning hoida head attitude-i. Seda ongi plaanis teha tuleval nädalal.
Müügi koha pealt praegu rohkem ei räägikski ning sellega vist tõmbakski tänase postituse kokku. Järgmisel nädalal proovin juba õigeaegselt postituse teie poole teele panna ning arvestades seda, milliseid inimesi siin kohtab, siis suudan ilmselt pärid värvilise vikerkaare teile interneti vahendusel ka tuppa maalida.
Seniks aga olge mõnnad ning kohtume juba pärast jaanipäeva. Pidutsege minu eest siis ka, aga kui päris aus olla, siis arvestades facebooki postitusi teil sellega ilmselt probleeme ei tule.
Ja lõpetuseks pillan veel ühe intelligentse vestluse:
Mina: "Hey, how are you doing today?"
Tema: "oh, I am doing nothing"
Mina: "oh, mkay, you must be the mom here?"
Tema: "oh, no, I am actually the mother here!"
Nägudeni! Teie suurim sõber.
Subscribe to:
Posts (Atom)