Today will be the best day of my life!

Y0 kutid!

Veel üks nädal seljataga... huvitav nädal oli. Algas päris hästi, olin täiesti presidendi klubi graafikus, aga nädala lõpp oli täielik katastroof. Nagu Eda-Ines Etti ütleb, „Ma ei tea mis juhtu(k)s”. Aga pole lugu. Sel nädalal käisid kolm inimest mind followmas. Anna, Raili ja minu enda toakaaslane Brian. Iga followmise päevaga läksid tulemused järjest sitemaks. Pean ilmselt õppima kuidas inimestega koos töötades paremini fookuses olla.

Sellepärast lähengi homme Madis Pajo-t followma. Hea tunne on sees, tuleb kõva päev. Tundes Madist, teeme ilmselt kõvasti tööd. Lähme homme kuhugi uude linna, mille me ilmselt pilbasteks ära tõmbame. Igaüks ostab raamatuid.

Olen päris kindel, et õpin päris palju temalt, eriti veel seda, kuidas asju lihtsana hoida, sest et ta inglise keel on ikka suhteliselt katkine, aga sellegipoolest tüüp laksib nagu loom tööd teha ja teeb väga häid tulemusi. Hea eeskuju kõigile. Kui keegi tudengitest ütleb mulle, et ei saa ilmselt hakkama raamatumüügiga, kuna inglise keel on nii sitt, siis Madis on päris hea näide sellest, et keelt ei pea oskama perfektselt, peab ise tahtma kõvasti tööd teha ja head attitude-i hoidma ja siis on kõik võimalik.

Mingeid muid uudiseid väga polegi. Valmistun tugevaks lõpuks. Varasematel aastatel pole ma väga tugevaid lõppe suutnud teha, tavaliselt on ära vajunud, aga eelmisel aastal hakkas natukene juba tulema ning sel aastal tuleb suur samm edasi teha. Kõik on võimalik. Pole võimatuid asju, vaid piiratud tahe. Natukene on vaja veel sportlikku viha endasse süstida ja siis ma arvan, et tuleb ära ka. Aint no stopping me! Andke aga ainult naisi juurde.

Uue nädala suhtes on hea tunne sellepärast ka, et kohtasin eile ühte kõige ägedamat viienda klassi kutti. Tüüp oli väga sharp ja väga siiras. Selline nunnu kutt, keda igaüks tahaks enda pojaks. Piisavalt viisakas, mitte liiga pussy, teeb sporti ja akadeemiliselt ka tubli. Mitte selline tuupuri tüüpi, vaid pigem Andre Pettai või Christopher Homenja tüüpi sharp ja püüdlik kutt, kes ei ole overachiever, aga teeb ja jõuab palju. Kusjuures tegeles maadlusega ka, just nii nagu Chriss ja Andre seda tegid noortena. Kõige pullin oli vennikese juures see, et tüüp põhimõtteliselt close-is oma isa ise ära, kasutades peaaegu sõna-sõnalt meie salestalki, nii et mina lihtsalt istusin kõrval ja noogutasin kaasa. Väga pull kogemus. Olen kindel, et kutt kasutab neid raamatuid tulevikus väga palju. He’s gonna be great!

Aga et mitte kõik Ameeriklased nii kirkad ei ole siis tiigis, siis mõni lugu sellest ka.

Reedel, kui Brian mind follows, istusime maha ühe pereemaga, kes elas sellises päris kenas, veidi kõrgema sissetulekuga, rajoonis. Jutu sees tuli välja, et tema mees on Itaallane, aga mutt ise kunagi Euroopas veel käinud ei ole. Küsimusele, kuhu ta Euroopas minna tahaks, vastas ta: „I would rather go to Italy than Europe!”. Suhteliselt raske oli naeru tagasi hoida.

Aga et Ameeriklased tõesti oskavad hiilata, siis sellele on kohe ka järjejutt olemas Briani poolt.

Tüüp töötas laupäeval üksinda oma piirkonnas ning üks ema hakkas talt uurima, et kas tõesti peavad eurooplased ameeriklasi lollideks. Brian proovis siis viisakalt vastata, et nii see ei ole, kuid ema ei jätnud jonni ning proovis ikka välja kookida, mis see tegelikkus siis on. Kuna Brian ikka veenvalt proovis väita, et ei pea keegi neid ameeriklasi nii lollideks, otsustas ema küsida, mis on kõige rumalam asi, mis keegi talle öelnud on.

Brian hakkas selle peale muidugi muigama ning rääkis talle meie reedesest jutuajamisest ühe emaga. Olles korranud pereema sõnu „I would rather go to Italy than Europe” ning hakanud kõva häälega naerma, pidi ta paari hetke möödudes oma naermise lõpetama, kuna ema temaga koos ei naernud vaid vaatas teha kuidagi küsiva näoga. Seepeale küsis Brian muidugi kohe, et kas ta ikka teab, et Itaalia on osa Euroopast, ning sai vastuseks suhteliselt argliku „ofcourse!”, mida saatis suhteliselt piinlik punastus.

Ma arvan, et mõnel juhul on meie arvamus rumalatest ameeriklastest siiski õigustatud. Aga seda muidugi mitte alati. Nt Madise kasupere, kelle juures ma praegu viibin, on väga ägedad ja targad inimesed. Enamus pereliikmetest on mingit sorti arstid ning rännanud üle maailma ning harinud ennast erinevates valdkondades. Ennemini ütleks, et mina olen rumal nendega võrreldes, kui vastupidi.

Sellised lood siis.

Kuna kell on juba päris palju, siis peab kerra ära tõmbama. Annan teile siis järgmisel nädalal teada, kuidas followmine läks ning need kes viitsivad mu nädalale kaasa elada, võiksid mulle ikka väikseid sõnumeid jätta blogisse, nii aitate mul parimaid nädalaid teha siin.

No excuses! I will not limit myself and give my very best. I am,I will, I’m going to!

Näeme septembris!
MC Suure Maailma Direktor