5 weeks to go, 5 schedules to keep up with, I gonna win!

Huhh!

Üks nädal jälle möödas, pole just päris sillas sellest, kuna müügitulemus läks veidi isegi eelmise nädalaga võrreldes alla. Eks sellel ole omad põhjused ka muidugi, aga natukene sitane tunne on sees. Peab ikka paremini tegema.

Teen ka!

See on lubadus. Veel on 5 nädalat minna ja tunne on, et pole midagi kaotada. I can I will I'm going to!

Kui mäletate, siis oli sel ndäalal pie in the eye kordus. Haige pask ma ütlen. Kaotasin Kristelile 1 sitdowniga. Ei suuda seda endale andestada. Vähemalt sain paar head videod sellest, kuidas ma koogiga näkku sain.

Kui eelmisel korral tegin Kristelile 1 on 1 arvestuses küll ära, aga mäng oli meeskondlik, siis saime madalama poiste keskmise tõttu põske. Sellel nädalal sain aga valusa 1 on 1 tulemuse kaotuse.

Kuigi excuse-id ei loe midagi, siis võin öelda, et natukene kripeldab küll üks juhtum. Nimelt visati mind keset nädalat mu turfist välja. Seetõttu kaotasin mitu tundi tööaega. Tööaja ja sitdownide suhe oli mul seetõttu Kristelist siiski parem. See veidi lohutab, aga mitte eriti.

Natukene lähemalt selle välja viskamise loo koha pealt.

Nimelt neljapäeval kella 11 paiku tegin oma piirkonnas visalt tööd ja hommik oli suhteliselt tavaline. Olin hakanud just uut piirkonda töötama, aga kuna töötasin sel nädalal suhteliselt madalas sissetulekus, et mitte öelda agulis, siis ütlesid paljud inimesed juba ukse peal, et neil pole üldse raha ning majade peale vaadates võis tunnistada, et ilmselgelt nad ei valeta.

Sellegipoolest kohtlen neid kui võrdseid keskmise sissetulekuga inimestega võrreldes ja teen mitu approachi, et nad ikka raamatuid näeks, kuna need on sitaks head.

Approachisin parasjagu ühte mammit, kes just väga sillas minu tegevusest polnud. Pärast teist approachi hakkas mutt lõugama, et millisest osast ma tema lausest aru ei saanud, kas sellest, et "ei ole" või "raha". Ütlesin viisakalt, et mõistan tema olukorda, ning et see ei ole midagi sellist mida ta kindlasti ostma peab ja tõmbasin seepeale kotist raamatu välja. Olles pool demost ära teinud, lubas naine mulle politsei kutsuda. Kuna ei viitsinud väga mentidega chillida, siis otsustasin leebet tõmmata.

Arvake ära, kas mutt helistas menti?

Yes, I live in America, kõigi võimaluste maa ikkagi.

Olles jõudnud paar maja edasi ning tehes juba sitdowni ühe toreda vanavanaemaga, kes oma lapselapselast kasvatas, lendas peale ment. Ei olnud väga sõbralik kuju. Ütles, et viska asjad kokku, aeg on astuma hakata. Kuna paberitöö on mul korras, siis väga midagi ei kartnud ning eeldasin, et see võtab ainult hetke aega. Aga tegelt ei võtnud.

Ment polnud ilmselt juba mitu kuud peale oma pihu midagi näinud ning lendas mulle peale nagu orkaan Katrina. WTF mõtlesin ma, kui proovisin tema attitude-i eest kõrvale põigelda. Aga hui põikasingi.

Ment arvas alguses et ma müün ajakirju (milline üllatus eks). Siis ütles, et tal on minu kohta juba sitta kanti kaebusi ning et neil on nendest täiesti kopp ees. Juba sellel samal hommikul on minu kohta 5 erinevat kaebust esitatud ja peale selle olen ma üldse üks tropp ja käin inimestele pinda. Seejärel viskas kutt pilgu autosse ning luges mu positive affirmation'eid ning küsis, et mis pask see on? Arvates, et ma olen peast veits soe, kuna pole kunagi midagi sellist näinud varem. Proovisin talle selgitada, et olen professionaal ning see aitab päeval fookust hoida, aga ilmselgelt ei suutnud ma piisavalt nurgeliselt selgitada, et tema kuubikust ajusse infot süstida. Seejärel hakkas ta selgitama, et kui ma oleksin professionaal, siis ma kannaksin pikki pükse, särk oleks püksi pistetud ning ei näeks nagu mingi räbal välja.

Räbal? Ma ostsin need riided alles eile, ja vabandust härra moepolitsei, aga särgi peal on kirjas Calvin Klein, mis ilmselt võib vihjata, et päris räbalad need välja näha ei saanud, ega see mingi Armani pole! :D

Seejäral lubas ta mu korduvalt vangi panna ja uuris veel kõiki dokumente ning proovis mulle väita, et ma ei tohi oma lubadega siin ringi sõita ning et kui ta mind korra veel näeb, siis võtab ta mu auto käest ära ning peale selle lähen ma veel vangi ja jumal teab mida veel.

Seejärel uuris veel, et miks ma üldse Springfieldis seda teen ning kuhugi mujale ei lähe ning käskis mu tööandjale helistada (companisse siis) ning uurida, kuhu piirkonda ma nüüd edasi tööle saan minna.

Rääkides paar sõna Lindaga, otsustasin minna teise linna tööle selleks päevaks kuig lippasin enne koju, et natukene uurida, kuhu minna ja mis koolid seal üldse on ja kust alustada.

Kodus sattusin kokku pereemaga, kes kuuldes juhtunust läks raevu täis ning lubas midagi ette võtta.

Kuna suhteliselt kiire oli, siis tegin kiire uuringu ning leidsin koha, kuhu tööle minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli pilt palju selgem. Pereema oli kasutanud oma tutvusi ning rääkinud politseiülemaga. Tuli välja, et see ment oli kõigile teada tuntud pederast ning keegi ei pidavat teda sallima. Peale selle oli ta mulle päris kõvasti valetanud, näiteks polnud mul kokku mingi tuhat complainti vaid kogu suve peale kokku 3. Tehes uuringu lubade kohta, tuli välja, et mul oli tuline õigus neid seal kasutada ning nendega ringi sõita. Ja üleüldse astus see ment üle igasuguste piiride ning pedereeris mind ilmaasjata.

Järgmisel päeval käisin veel hommikul politseijaoskonnast läbi ning tuli välja, et minuga on kõik okei, keegi mind vangi panema ei hakka ning miski ei takista mul seal tööd edasi tegemast.

:)

Nädal oli päris väviline ka Ivole, kelle peale üks koer pissis ning päeva kohe värvikirkamaks muutis.

Laupäeval koputasin ühes piirkonnas, kus ma olin olnud mõned nädalad tagasi viimati, proovides kätte saada paari perekonda. Olles ühe viimase pere uksetaga, tuli naaberaiast välja üks väike paks poiss, kes hõikas: "nobody want's to buy your books!", mille peale ma muidugi muigasin. See vist paksule Peetrikesele ei meeldinud ning seetõttu teatas ta mulle, et inimesed, kelle uksele ma parasjagu koputan on väga kurjad ning veeres tagasi oma tagaaeda. Väga aumehelik temast mind niimoodi teavitada.

Ja täna hommikul tõi naeratuse palgele see, et kui ma autosse istusin, et pesu minna pesema, avastasin, et ämblik oli pununud võrgu mulle kõrvalistuja kohale. Ilmselge vihje, et peaks laskma followjatel istuda seal, mitte tagumisel istmel.

Tannilt ka üks lugu. Nimelt töötas ta osa nädalast päris rikkas piirkonnas. Kuna isa oli mingi arstipoiss ja pappi oli laialt käes, siis ta ise väga sitdowni kuulata ei viitsinud ja lasi lastel otsustada, kas see on midagi kasulikku neile. Lapsed olid asjast loomulikult sillas. Seejärel tegi Tann korraliku Pricebuildupi ning kui tõi kuuldavale, et hind on ainult 860 dollarit, siis hõikasid lapsed üle maja. Dad did you hear that, it's onlky 860 dollard. Mille peale tuli vastuseks: "does he take checks or credit cards?" Ilmselgelt nad ostsid.

Lõpetuseks veel lisa rubriigist - ameeriklased on ikka tõesti rumalad.

Tegin parasjagu sitdowni ühe päris toreda emaga, ainuke probleem tema puhul oli see, et ta polnud just kuigi haritud. Tal oli ainult 1 poeg, kes läheb tuleval sügisel viiendasse klassi. Kuna emal pole endal väga head haridust, siis on tal vahest päris raske poega välja aidata. Näitasin neile siis handbooke. Keset matemaatika seksiooni näitamist küsisin emalt, et kuidas tunudub, on ju lihtne aru saada (korrutamine). Ema tõdes, et on küll päris lihtne, mille peale vaatas poeg emale otsa ja ütles "saad sa jee jee jah kottigi aru, mismoodi seda teha tuleb" :D

Selline kompliment siis oma emale.

Aga davai, tõmban otsad selleks korraks kokku. Üldiselt on selle nädala plaan hoida asjad lihtsana, teha kõvasti tööd ja anda endast parim. Head asjad juhtuvad heade inimestega.

Connecting with people!

It's gonna happen!

Suure Maailma Direktor


NB! Suured tänud kõigile, kes mulle palju õnne soovisid.