Uskumatu, et juba ongi 3 nädalat läbi. Aeg lendab ikka väga kiiresti, kui kõvasti tööd teha. Kui praegu 4th of July ei oleks tulemas, siis ilmselt ei teaks, mis kuupäevgi on.
Päris kirju nädal on olnud.
Alustan natuke statistikaga. tegin 81,5 tundi tööd, kohtusin 226 prospektiga, tegin 192 demo ja istusin maha 93 perega. 30 neist ostis raamatuid mult. Hakkab vaikselt ilmet võtma. Pole veel päris need numbrid, millega tahaks suve lõpuni teha, kuid algus seegi.
Kuigi eelmisel nädalal olid numbrid natukene paremad demode ja sitdownide osas (200 ja 97), siis sel nädalal kliendid peaaegu kahekordistusid, samuti tuli ühikuid juurde. Küll mitte kahekordselt, kuid peaaegu poole rohkem. Sain oma esimese 100 ühiku päeva ka sel suvel kirja. Andis lootust juurde, et muutun paremaks ja tuleb tunnistada, et 100 ühikut tundus täiesti tavaline asi, mitte midagi erilist. Mida see ka on. Nüüd tuleb vaeva näha, et neid päevi oleks nädalas rohkem, lausa 6 tükki järjest, siis olen sellel lainel, kus ma olla soovin.
Siiani olen võitnud kõik auhinnad. Success Coin, Telescopic pen ja samuti sirm. See tähendab, et head harjumused on suhteliselt hästi paika loksunud. Nüüd tuleb panna pidevale arengule rõhku.
Ainuke negatiivne asi on see, et Kristel tegi mulle sel nädalal sitdownidega ära, aga pole hullu, töötan veel kõvemini ning tõmban talle koti pähe ära. Kauks talle neid mexicane ikka jätkub.
Mainisin ennist, et see nädal oli veidi kirjum.
Tegin oma viie aasta suurima saavutuse. Minust räägiti telekas. Kahjuks/õnneks ei mainitud küll nime, kuid mis seal ikka, ega lugu iseenesest midagi positiivset polnud.
Tundub, et Eugene (linna, kus me elame) on ikka väga igav koht, sest põhjus, miks ma telekasse pääsesin oli ikka täiesti ajuvaba.
Nimelt juhtus see päeval, kui Ivo mind follows, vist teist korda. Kell oli juba õhtus, umbes 9 paiku, kui koputasin pealt näha tavalisele uksele. Mitte keegi polnud seni uksele mind tervitama tulnud ning olin seal vist sel nädalal kolmandat korda. Lõpuks kuulsin läbi ukse: "what do you want?". Kuna läbi ukse rääkimine on kõige jaburam asi, mida teha, siis otsustasin mitte röökidest vastata, ning koputasin uuesti. Peale korduva küsimuse: "what do you want?" esitamist, otsustas mutt ukse siiski avada, kuna vastust ta ei kuulnud, vahtisin lihtsalt ringi tuimalt, nagu ei oleks midagi kuulnud (ilmselgelt passis ta mind läbi ukseaugu). Seejärel otsustas ta ukse avada. Oleks ma vaid teadnud... Mutt pistis kohe röökima nagu mingi haige siga aia vahel.
What do you want!?
Go away!
I don't want anything!
Why do you come here?
It's already third time you come to this door and not any other door!
I gonna call the police!
Tegin korra suu lahti, et selgitada, kes ma olen ja mida ma teen, kuid ilmselgelt polnud see käitumine, mida mutt minult ootas.
Kuna ta käitus nagu mingi haige psühhopaat, otsustasin vaikselt ukse juurest ära kõndima hakata. Mida sa ikka passid seal, kui tropp su peale röögib ja midagi ei kuula.
Niisis sammusin muti ergutuste saatel vaikselt auto poole koos Ivoga. Mutt ikka väga tagasi ei hoidnud ennast.
Go away!
What do you want?
Who are you?
Go away!
What do you want?
I gonna call the police!
Who are you?
Go away!
What do you want!
Call the police!
What's your cars numbers plate?
I gonna call the police!
What do you want?
Go away!
Proovisin veel korra seletada, kuid kohe tuli vastuseks "go away!"
Sellise haige röökimise peale tuli muidugi välja ka naabrimees. Kuna mutt oli täiesti kontaktivõimetu, siis rääkisin naabrimehega ning näitasin talle, millega ma tegelen. Lasin rahulikult ka numbrimärgi üles kirjutada, kui peaks mingeid küsimusi veel olema.
Seejärel sõitsime minema. Umbes poole tunni pärast leidis meid politsei naabruskonnast üles, kontrollis meie dokumente ja soovis head teed.
Nädal aega hiljem... olin uudistes. Nupuke oli midagi taolist, et mingi euroopa aktsendiga kutt koputas uksele, teadis pereema ja tema laste nimesid ja see oli väga kahtlane.
Halenaljakas on selle asja juures see, et ma ei teadnud selle maja kohta mitte midagi, ei ema ega laste nimesid, isegi mitte laste vanuseid. :D
Brian aga tegi ise veits nalja. Kuna ta töötas vahepeal natukene rikkamas piirkonnas, kus ta inimestega väga ära ei connectinud ning inimesed vahest kurjad ta vastu olid, siis otsustas ta natukene oma attitude-i parandada.
Suht joppas, kuna järgmisel uksel pereema küsis, et kust sa pärit oled. Brian ausa poisina vastas, et ta on Inglismaalt. Pereema oli kohe vasika vaimustuses ja küsis tütrelt, kas too mäletab, et paar nädalat vaatasid nad telekast ühte pulma. Prints Williami pulma siis.
Tütar küsis, kas Brian ka vaatas pulma. Brian tegi üllatunud näo ja küsis: "Mis mõttes vaatasin? Ma olin ise seal pulmas, ma olen Prints Williami onupoeg"! Ema oli kohe veel suuremas vaimustuses ja tunnistas, et nad on ühte nägu küll (kuigi tegelikult sarnasus väga suur ei ole, isegi juuksevärv on hoopis teine). Seejärel tuli veel umbes tuhat küsimust pulmade kohta. Pärast paari minutit ei viitsinud Brian enam nendega jämmida ja ütles, et peab minema. Enne seda küsis veel pre-approachi ümberkaudsete majade kohta. Kuna pereema oli Brianist nii sillas, rääkis ta põhimõtteliselt terve kvartali kohta kõik ära. :D
Everything is bigger in Texas, that's what they say! Aga tegelikult on emad ka siin Oregonis väga suured. Kuna üks selline elukas sattus elama ühes täielikus peldikus, siis ma majja sisse minna ei soovinud. Vaatasime koos maja ümber ringi ning otsustasime istuda kastiauto tagumisele otsale korraks. Mina kui noor jumal kepslesin kohe sinna peale istuma, kuigi auto oli totaalne porimülgas. Kuna ema alguses veidi kõhkles, siis julgustasin teda samuti istuma. Lõpuks võttis vedu ka. Aga sel hetkel, kui ta oma taguotsa autonurgale toetas, käis ilge ragin ja kolin, kartsin, et mutt istub auto pooleks. Päris pooleks õnneks ei läinud, aga mingi pea pool meetrit alla poole vajus küll ning vajutas rattad koopasse kinni. Pole vist vaja öelda, et ma pidin naeru terve ülejäänud päeva tagasi hoidma. :D
Ivo kõige naljakam lugu sellest nädalast on see, et tal varastati nädala alguses ratas ära, aga mina ei naernud, kuna pidin ta õhtul peale võtma. Sitt nali või nii.
Ainuke asi mis mulle minu piirkonnas närvidele käib on see, et päevas tuleb mitmeid kordi ette seda, et keegi kes uksele tuleb, ütleb mulle: "sa olid juba siin kaks aastat tagasi, me ei olnud siis huvitatud nendest ja pole ka praegu nendest huvitatud". Ilmselgelt pole ma kunagi Oregonis varem olnud, küll aga on seal olnud Rivo Toomsalu, kes rõõmsalt tööd tegi ning enamus inimestele ka raamatuid näitas. Aga sitta kah, no excuses, teen ikka oma parima suve ja hitin oma eesmärke 6300 ühikut!
Üldiselt on veits uni jubapeal, teen veel mõned olulised asjad ära ja siis tõmban põhku ära. Tuleb sitaks hea nädal, plaanin teha suure nädala, no excuses! It's gonna happen.
Tuleva nädala pühendan oma emale! Kui ma teen oma parima nädala klientides, siis võidan ma emaauhinna ka. Selleks pean saama 31 klienti. Ma arvan, et tuleb koju ära, sest et mitte miski ei peata mind. I gonna be the best of me and nothing gonna stop me!
Hoidke mulle ikka pöialt ja jätke kommentaare.
Panen lõpetuseks siis siia ühe pildi meie grupist ka.
Gonna bring that presidents title home!
5 comments:
Jau! Tore lugeda, et motivatsioon üleval ja töötahet jätkub :)
Eestimail sai just laulupidu läbi ja ilmad on üsna lämbed. Aga mõned õlled võtaks küll kusagil sumedal Toomel- kui mõni hommik on käimatõmbamisega raskusi, siis tea, et võtame paar tükki sinu terviseks ka. A muide- Oskar ja mõned teised arutavad siin Rabamammutite taasloomist, nii et aja end hoolega vormi. Sügisest läheb kossuks.
Head huumorit ja suuri ühikuid!
Kle kõik mehed on Sinu nägu ja mu kolleegid on Sinu fännid, Su aegumatu viis oma igapäevaseid seiklusi kirja panna võtab mõnusalt muhelema.
Minu elu on lill... emmele saatsin ka lilled, nagu lubatud! ;)
Järgmise korrani, venna, SA OLED PARIM! :)
"teadis pereema ja tema laste nimesid" - vanasti oli selle asja nimi good pre-approach! :)
Aeg lähebki kiiresti, sellepärast loeb iga minut ja tund ja päev! Neid olnud 3,5 nädalat sa enam ei näe, küll aga on sinu teha see, et juba homne päev endast the very best anda. You can do it, Targo!
Erika
Sul vist täna viimane päev pingutada! Tuleb ära, kui gaas põhjas!!!!!! Uudiseid eriti pole, telefonis kõik ära räägitud.Niipalju ehk, et Kaisa oli Tartus ja nüüd ma skännin.Ja plaadi oma muusikaga kirjutas mulle ka.Aga jõudu ja powerit, veel viimane päev!Hoiame sulle pöialt! Kallid!
Ootan juba põnevusega uut sissekannet, et lõbustada oma koolielu. Millal ometi, millal?! Anna tuld!
Post a Comment