Oi kurja!
Suhteliselt nutune nädal oli. See-eest tegin kõvasti tööd. Mis parata. I gave my best, but it just wasn't enough.
Kaks nädalat on veel minna. Otsustasin, et kas kõik, või mitte midagi. Mida ma selle all mõtlen?
Otsustasin, et sel aastal olen Gatlinburgis igas mõttes kuival, kui ma tuleval nädalal oma parimat nädalat müügis ei tee. Teile tundub see ilmselt suhteliselt väikse ohverdusena, aga tegelikult on see ikka väga rets ohverdus. Suhteliselt kurb on olla gatlinburgis kaine autojuht ja kuulata teiste lällamist. I gonna make it. I have to. I can!
Viimane nädal möödus suhteliselt raskelt, kuna väsimusepoiss hakkab sisse pugema, nagu röövikud poevad kookonisse. Pool nädalast pidin libistama kokat, et mu vampiirisilmad inimesi ära ei hirmutaks, kui nad uksele ilmuvad. Hea asi selle kõige juures on jällegi see, et kookonist tulevad tavaliselt välja liblikad. Miks mitte ei võiks olla see hea märk?
Aga näitamaks, et see nädal tegelt nii nutune ei olnudki, siis räägin paar lugu ka.
Ameeriklased ikka mõistavad mind -
Eile approachisin ühte pereema, ning küsimusele "how are you doing?" vastasin nagu tavaliselt: "living the dream!", mille peale ema nina krimpsutas, nagu poleks aru saanud, mida ma ütlesin. Ilmselgelt oli mul õigus, kuna ema küsis seepeale: "what?!". Nagu Miiška vastasin ma: "living the dream!", mille peale tegi pereema väikese mõttepausi ja ütles: "no thank you!".
Napilt ei saanud sitdowni :D
Brian seevastu ikka oskab üllatada. Inglismaalt ikkagi.
Nagu teate, võtame tavaliselt õpetajatelt paar sõna paberile, kus nad kirjutavad, miks need raamatud head on peredele ja miks nad neile meeldivad. Kuna Brian pühendas aga oma nädala enda emale, siis küsis ta pea igalt inimeselt paar sõna enda kohta, et oleks midagi emaga jagada. Nii istuski Brian ühe õpetajaga nädala keskel maha. Õps küll ei ostnud raamatuid, kuid kirjutas täitsa kena jutu Briani kohta. Brian ise oli kirjatükiga väga rahul ning lippas järgmise ukse taha ja alles siis jõudis talle kohale, et unustas õpsilt testimoniali küsida. Sitt lugu või mis!? :D
Aga et näidata teile, et ega see Eesti majandus ikka nii perses polegi võrreldes usaga, siis räägin teile Ivo loo ka sellest nädalast. Kuna Ivo otsustas samuti oma nädala emale pühendada, küsis ta nii nagu Briangi enda kohta testimonialeid. Olles lõpetanud just sitdowni ühej keskklassi emaga, küsis ta emalt, kas too saab Ivo kohta kirjutada paar lauset, mille peale ema ütles Ivo üllatuseks: "can't afford it". Ivo oli WTF, mul on ju paber ja pliiats siin, see ei maksa sulle midagi, kuna sa ei pea isegi enda pastakat kasutama. Mille peale ema kordas ennast: "I can't afford it, we are going to California and I have to pack the things".
Suht kusine seis mõnel perel ikka :D
Vaja veel päris palju teha, nii et täna rohkem ei kirjuta. Hoidke mulle siis pöialt, et ära tuleks, muidu on keris.
Targo
4 comments:
Ai kurja, kas peab ise kummikuga peksma tulema seda kookonis röövikut?! Minu vend ei anna alla, never ever... :)
Igatahes suuuuuuuur-suur *pai* Sulle sinna ja tea, et hoiame sulle kõik pöialt! Sa oskad küll kui vähegi viitsid ja pereemad lubavad!
*kalli-pai-rallid*
/6eraas
Jau! Ei ole siin midagi, käid lõpuni ära ja tuleb täpselt nii hästi, kui tulla saab. Varsti juba Eestis ja puhkad mõnusalt jalga :)
No mis ma oskan öelda? Räägin sulle täna oma loo, et mõistaksid,et head asjad juhtuvad ootamatult ja siis, kui selleks kõige vähem lootust on.
Pika kaalumise peale otsustasin täna pärast tööpäeva lõppu seenemetsa luurele minna. Suht palav ilm oli ja vihma ka nüüd ikka sadanud juba. Mõistagi seeni polnud, sain 3 söödavat. Aga kuna minusugune metsamoor niisama tühjalt metsast ära ei tule, siis otsustasin veidi ringi luusida. Ja ennäe imet, leidsin ilusa sarapuu, korjasin taskud pähkleid täis. Ja siis teise... Viskasin seened minema ja sain terve ämbritäie pähkleid (tegelikult oli see Mart Moora ema eilne vihje, et tal pähklid saunas kuivamas, mispeale ma neid sarapuid kiikasin). Lõpuks otsustasin, et aeg kodu poole sättida ja mis ma näen? üle kraavi suur puhmas seeni, Ega midagi, pähklid autosse kilekotti ja ämbriga uuesti seenele. Ja sain kolmveerand ämbrit häid seeni ka veel! Vot, nii võivad head ja toredad asjad ka sinuga juhtuda kõige ootamatul hetkel. Kallistan ja hoian pöialt, peab tulema ju see president ka! Ja varsti juba näeme!!!!!
Herr Direktor,
Teed kõvasti tööd ja küll tuleb veel üllatav ja ootustele vastav lõpp ... on ju veel mõned super nädalad ees.
Post a Comment