We are looking for a Chair for the President

H0 h0 h0!

Who's that coming over the hill, is it a monster, is it a monster? No, it is half way there president!

Just nii, kuulsite õigest! Tulen teie juurde täna päris tuliste uudistega, tasub kuulata!

Et kõik ausalt ära rääkida, siis alustan algusest.

Kui te veel mäletate, siis eelmisel nädalal tegin ma järjekordselt oma selle suve parima nädala. Pole paha, või mis? Kuna seni olen igal nädalal teinud oma eelnevast nädalast parema nädala, siis on tekkinud juba väike traditsioon. Nii ka sellel korral. Ainuke erinevus on see, et ma ei teinud mitte ainult oma parimat nädalat sellel suvel, vaid ka terve oma raamatumüügi karjääri jooksul.

Kõik sai alguse sellest, et otsustasin pühapäeval, et lähen follown ühte ameerika piffi, kes on väljas kolmandat suve ning nt. eelmisel suvel müüs kokku 7200 ühikut. Päris karm tsikk või mis?

Igatahes õppida oli talt palju. Ameeriklased on ikka oma attitude-iga korrus kõrgemal. Ärkasin hommikul kolme raamatumüügi tüübi juures üles ning tuleb tõdeda, et kuigi veetsin seal hommikul ainult 12 minutit, siis ei märganud hetkegi, mis nende manager poleks öelnud midagi positiivset. Kreisi!

Samal toonil jätkas ka Kory, keda ma olin followma läinud. Terve päeva laksis endaga rääkida ning bumpis enda energiat üles. Selline tunne oli, et täna ongi mu elu parim päev ja kohe juhtub mingi ime.

Peale selle õppisin päris palju ka ise toote kohta, napilt oleks ise talt raamatud ära ostnud, aga siis tuli meelde, et ma olen juba ülikoolis. Sitt lugu või mis? :D

Ja no muidugi connection inimestega oli tal küll imeline. Umbes iga ema avas ennast talle nagu tulbiõis kevadhommikul päikse poole vaadates. Vot selline nupuke on see Kory siis.


Kuna followmisest oli päris palju kaasa võtta, siis otsustasin, et teen oma parima nädala, no excuses.

Terve nädala tegin kõvasti tööd oma attitude-iga ning ei möödunud hetkegi, kui ma poleks endale midagi suurepärast öelnud. Ja no minge kotti! See töötab ikka täiega. Attitude oli laes terve nädala ning expectation, et tuleb parim nädal oli omal kohal. Muidugi lisasin juurde veel kogu tehnilise materjali, mille olin Korylt õppinud Advantage-i müügi kohta ning kogu kompott maitses nagu rabarberi kissell. Tegin oma elu parima nädala, hittides esimest korda presidents clubi ja seda seejuures 5 päevaga. Võib öelda, et jäin nädalaga rahule, kuid tunnen, et alati saab paremini ning uueks nädalaks on uued sihid, proovin hüpata järgmisele tasemele järgides Ranol Kasevälja, Andrus Albi ning Madis Pajo eeskuju.

Tüübid ikka laksivad looma moodi tööd teha ning teevad seda hästi. 800 tundub käega katsutav eesmärk olevat. Aint no stopping me!

Natuke nalja ka.

Rubriigist, "aint nobody more stupid than plain American".
Küsimusele: "where are you from", vastan ma alati: "from Europe, you wanna guess which country?", vastuseks sain mitte ainult korra, vaid paar, "Europe, isn't that a country?"

I guess it is! :D

Sel aastal on politseiga veidi teised lood kui eelmisel aastal ning noh, ajukeenjuseid siin maal ikka jätkub.

Ma vist ei rääkinudki teile, et kas eelmise nädala lõpus või selle nädala alguses kutsusid mulle politsei mingid tupleksikarud. No mõte ikka totaalselt lõikas seal. Approachin kõigepealt parempoolset ust. Uksele tuleb isa, mängib kõvat meest ja ütleb, et pole üldse aega praegu, et vaja maja taga basseinis sulistada. Leppisime kokku, et tulen tagasi, kui härral nii kiire pole ja ehk on siis ka perenaine kodumail. Astusin kaks sammu vasakule ning koputasin järgmisele uksele. Uksele tuleb ajukelbas nr. 2. Teen prouale oma approachi ning just siis kui küsin sisse, tuleb kõrvaluksest välja härra ning küsib, et oot oot, mis värk on ja mis ma teen üldse?

Hoidsin ennast tagasi, et mitte küsimusega vastata: "kas peremehel on katus paigas või mitte eriti?". Selline küsimus tuli huulile seetõttu, et olin talle just raamatuid slikkide pealt näidanud ning selgitanud, millega on tegu.

Tegin talle uue kiire demo ning selle peale rahunes kuningapoeg maha. Kui ümber pöörasin, oli naaberkorteri keisrinna juba ukselt kadunud ning selle enda järel sulgenud. Koputasin uuesti uksele ning selle peale kostus mingit podinat garaažist. Tõstes garaažiukse poolenisti üles, roomas sealt alt välja proua isa, kes kohe küsimustega peale lendas. Vastates kõigile ta küsimustele, roomas nähtavale ka keisrinna ise. Näitasin siis raamatuid ja tõmbasin uttu, kuna toode ei pakkunud huvi. Millegipärast jäid nad mind ikkagi pärast lahkumist jälgima. Tunnetades, et midagi veidrat on teoksil, lendasin tagasi pulti. Küsisin, kas kõik on korras ning et kas saan kuidagi aidata. Vastus oli eitav, kuid minu üllatuseks hüppas vanaisa pulti ning hakkas mind pildistama. Ütles, et võib seda teha, kuna olen tema maa peal. Ja mina olin ikka WTF!?

Noo tee pilti kui tahad, aga milleks? Pole mingeid küsimusi, pole midagi kahtlast, aga teed minust pilti? Proovisin siis anda veel infot, aga sain vastuseks, et nad saavad kõigest aru ning et pole neile midagi rohkem vaja, lihtsalt väitsid, et kahtlane oli see, et nende uksele pole keegi juba üle aasta koputanud, et midagi müüa. WTF see minu probleem on, et keegi sinna kuuti ronida ei taha peale minu?

Kuna kõhutunne oli piisavalt tugev, otsustasin oodata seal mõned minutid. Umbes 7-8 minuti pärast oligi politsei platsis. Milline üllatus eks? Rääkisin mentidega nagu oma perega ning viskasin lõpetuseks käppa, kuna kõik oli okei.

Muidu poleks see lugu ilmselt mainimist väärtki, kui poleks olnud neljapäeva õhtut.

Istusin ühe päris huvitava pereemaga nende hoovis toolidel ning ajasin introt tehes burksi näost sisse. Päris hea oli, pean kohe kiitma. Olles introga ühel pool, rullus sissesõiduteele politsei auto. Kuna midagi karta polnud, siis läksin mendiga kohe rääkima. Kuna seda menti polnud veel kohanud, siis kontrollis ta mu permitit ning selle aja peale jõudis kohale ka teine, minu jaoks juba tuttav nägu. Kuna kutt tundis mu kohe ära, viskas ka homeboy (niimoodi me neid murjaneid kutsume siin) mulle käppa. Selgituseks, küsimusele, miks mendid tulid, sain vastuseks "the same people called, because they saw the same type of car in the neighbourhood and wanted to check is that the same guy". WTF? :D

Aga lõpetan natukene tõsisematel teemadel. Olen juba pea kolm nädalat oodanud oma raamatuid. Raamatud lihtsalt ootavad Portlandis ning mina lihtsalt ootan. Kogu see süsteem on neil täiesti pekkis ikka. Umbes viis kuus korda olen neile oma uue aadressi andnud, kuid sellegipoolest helistas rekkajuht mulle Neljapäeva hommikul ja küsis, et millal ta saab mulle mu koju raamatud kohale tuua. Proovisin talle selgitada, et olen ammu juba uue aadressi sisse andnud, et kas ta sinna ei saa tuua. Vastus oli eitav. Seda seetõttu, et asi poleks siis ametlik ning tal pole lubatud seda teha. WTF? Ta ei saa sõita mõned tänavad edasi ja seal nad maha panna? Loogilised poisid. Kuna see kogu asi ajas mind juba päris närvi, siis ütlesin midagi sellist: "if those books aint gonna be delivered soon, I am going to kill somebody". Noo sellist viga annab vist teha. Järgmisel päeval helistab Veiko ning ütleb, et nad ei saa mulle raamatuid tuua, kuna ma olevat ähvardanud minna Portlandi ja nad ära tappa. Sellise sõnumi peale ei saa nad kohe kindlasti kedagi mulle raamatuid droppima saata, sest kardavad, et ma tapan truckdriveri ära.

ONLY IN AMERICA!

Õnneks sain asjad selgeks räägitud ning homme loodetavasti on raamatud ka kohal.
Aga noh, elame näeme, äkki saadavad koos SWAT teamiga, siis on millest teile pajatada.

Kuna kell on juba palju ja uus suur nädal on mind ootamas, siis pean ära sliipi tõmbama. Seniks soovin teile aga supertuusa suveilma ning näeme juba järgmisel nädalal, siis postitan teile ka mõned pildid siia.


Lights out!