Freestyler

Nonii. Mõtlesin, et sellel nädalal väga formaalset postitust ei tee, vaid võtan eesmärgiks freestyleida mõned sõnad teile paberile.

Üldiselt kirjeldan nädalat sõnaga sitt. Sitt igatepidi ja natuke peale ka. See ei tähendaks, et ma poleks kõvasti tööd uhanud. Uhasin nagu väike auruvedur Toomas, nii et suust tuli hommikul auru ja õhtuks olid kaenlaalused aromaatilisteks põõsasteks muutunud. Töötasin nii, et näol oli naeratus, mis vahepeal varjas sitamaitset, mis suus oli. Miks? Sest et inimesed on nii ilusad ja head!

Üldiselt midagi väga erilist ei juhtunudki sellel nädalal, ma mõtlen, et ühtegi eriti ergast seika ühegi inimesega ette ei tulnud.

Alustasin nädalat täiesti uuest kohast. Väikelinnast nimega Veneta, kus elab 5058 inimest, kes kõik on ameeriklased ning kellest ainult üks protsent on murjanid ning suure vaevaga kolm protsenti veavad välja mehhiklased. Seega enamus neist sama valged kui mina, või veidi enamgi.

Ei saa just öelda, et kõik inimesed selles linnakeses idioodid on, kuid tuleb ka neid ette. Samas ei saa ka öelda, et kõik oleks madalalaubalised, kuna kohtasin ka päris toredaid inimesi. Samas veidi vabamalt võtavad mõned inimesed küll, nagu nt. tema.Tema on Vello. Miks ta on, sellele ma vastust anda ei oska. Aga kus? Üdiselt oli ta Neljapäeval peaaegu terve päeva ühel tänavanurgal umbes samas asendis ning haises nagu vana parm.

Väikelinna värk ilmselgelt.

Et nagu arvata võite, kohtasin selliseid jorsse oma linnas veelgi. Just just, MINU LINNAS! Kuigi peab tõdema, et kuna ameerika on siiski kõikide võimaluste maa, siis enamus neist ei maganud kuskil teepervel, vaid omasid piisavalt palju raha, et endale mingi urgas rentida. Aga umbes just nii palju, et millekski muuks väga üle ei jäänud, kui siis ainult narkootikumidele. Haridusest nende puhul väga rääkida ei saa, kuna leiba teenivad nad suhteliselt raske tööga. Veiko Roosi andmetel on ainult 12% neist ülikooli haridus, mis selgitab tõika, et parm terve päeva samas asendis suutis veeta ning minema ei veerenud, sest aju kuju on neil suhteliselt kandiline, mis takistab veeremist.

See ei takistanud mul aga neile raamatuid müümast. ma ei müünud küll sitaks palju, aga õnneks siiski natukene rohkem, kui nädal enne seda. Sellest hoolimata jäi parima nädalani päris pikad sammud veel astuda.

Ma vist ei rääkinud teile viimati, kui oma muresid kurtsin, et tegin endaga kokkuleppe, et kui parimat nädalat müügis ei tee, siis pean istuma Gatlinburgis päris kuival. Ja nii vist ongi. Kuna seal hakkab alkohol ojadena voolama, siis pean endale Noah'i kombel laeva ehitama. Võib-olla võtan igast alkoholivabast joogist kaks eksempladi ka kampa ning lähen kuhugi trepi alla oma haavu lakkuma. Aga võib-olla ka mitte.

Pidasin natukene Veiksiga aru ning mõltesin, et paha ei teeks, kui proovin seda nädalat Re-Runnida, sest suvi pole ju veel läbi ning mul on igati võimalik veel oma parim nädal vormistada.

Seega otsustasin teha uue panuse, andes endale veel uue võimaluse. Selleks et vältida uuesti kinni tõmbamist, pean tegema parima nädala hoopis sitdownides, mitte ühikutes, et natukene müügipreassureit endalt maha võtta.

Kui tuleb ära, siis võin Gatlinburgis juua, aga kui ei tule ära, siis pean istuma kuival kuni septembrikuu lõpuni, mis tähendab ka seda, et esimesed klubiringid tuleb Eestis teha täiesti kuivalt. Mõnele teist tundub see ilmselt suhteliselt tühisena, aga kui sa oled pea neli kuud kuivalt tiksunud juba ning leiad ühtäkki ennast alkoholilembeste sõprade keskelt, kes täis peaga su muljeid tahavad kuulata ning küsivad terve õhtu samu küsimusi, siis ajab ikka jooma küll. Õnneks on see veel ainult hüpoteetiline probleem, mida saab lähitulevikus ehk Pontuga paari terava saatel arutada.

Üldiselt tahtsingi teile teada anda, et olen viimasel paaril nädalal oma tulemustest veidi frustrueeritud olnud ning seetõttu ka veidi napisõnalisemalt esinenud, kuid proovin seda nüüd muuta ning lasta kõigel viimasel nädalal minna. Las higi ja pisarad voolata. Las muredemeri voolata allamäge, ajukäärude vahelt, peast välja. Las linnulaul täita pea ning las head mõtted matavad väikesed kuradid enda alla, kes eriti just viimastel nädalatel endaga võitlemiseks energiat nõuavad.

Selle nädala plaan ongi lihtsalt lasta kõikidel muredel minna ning teha kõvasti', koos hea tujuga käsikäes, tööd. Kui keegi peksab villast, siis tõmban lihtsalt nahhui. Samas kui inimene aga vigast ei peksa ja tõega kuulab, siis veedan nendega 20 minutit oma elust. Ja nii ongi. Tuleb ära.

Kui mäletate, siis paar nädalat tagasi pärast Madis Pajo followmist mainisin, et sõnad ei ole tegelikult üldsegi nii olulised siin müügis, siis selle tõestuseks võin tuua teile nädala teise poole. Kuna terve suve juba sama juttu ameeriklastele ajanud, siis tulevad sõnad suust välja kiiremini, kui mõte järele jõuab. Ning seda mitte seetõttu, et oleks ise nii entusiastlik, vaid pigem seetõttu, et kopp on kohati ees ning tead juba, mida emad sulle ütlema hakkavad paremini, kui pihk tunneb ära ...

Seega võtsingi raamatuid demodes käibele fraasi "no mine munni, on ju ägedad raamatud" ja peab tõdema, et ma pole leidnud siiani veel ühtkit Meeriklast, kes sellega poleks nõustunud. Kõik nõustuvad, sest et no mine munni, on tõesti tegu sitaks heade raamatutega.

Kohtasin paar päeva tagasi ühte perekonda, kus ema on üks selle maakonna politseiülematest ning kes ostis mult seti raamatuid, kunas viimane set handbooke pärines tal aastast 1998 ning oli veidi ajale jalgu jäänud mõne koha pealt. Teiste kohtade pealt kasutas ta seda aga siiani päris normaalselt. Vot siis!

Aga pikk jutt - sitt jutt!

Tõmbangi nüüd ära sliipi. Veits kopp on ees päevast, kuna põhimõtteliselt terve päeva istusime toas laua taga ning pusisime igasuguseid numbreid paika lükata, et raamatute kätte viimise ajaks oleks kõik valmis ning et kõik saaksid endale ka roosa postkaardi ja oskaks meid seetõttu ka oodata koos soojade pirukate ning klaasitäie piimaga.

Aga et minu elu ei ole üldse kõige sitemal järjel, siis minge vaadake enda lõbustamiseks facebookist minu inglasest toakaaslase uut velot, millega ta terve nädala tööd uhas teha. Äge on see, et see sama küna vedas ta parima nädalani müügis. Tähtis pole see, mis sul on, vaid kuidas sa seda kasutad. :)

Aga lõpetuseks küsin - Kes ma olen?

I Am A Person of Influence

• I make people feel appreciated.
• I make people feel that they belong.
• I make people feel that what they do is important, that they count, that they make a difference.
• I help people develop a vision for what they can become, achieve, and have.
• I help people develop specific goals with pay values and plans.
• I help people face and overcome fears, doubts, and regrets.
• I help people develop competency related to sales, products, and technical aspects of the business.
• I make sure people know that I believe in them.
• I set a good example.
• I give vision.
• I give hope that the vision can become a reality.
• I create understanding.
• I keep people from becoming distracted by trivial matters.

I do these things over and over again!

Näeme septembris!

If it's broken, I have to fix it.

Oi kurja!

Suhteliselt nutune nädal oli. See-eest tegin kõvasti tööd. Mis parata. I gave my best, but it just wasn't enough.

Kaks nädalat on veel minna. Otsustasin, et kas kõik, või mitte midagi. Mida ma selle all mõtlen?
Otsustasin, et sel aastal olen Gatlinburgis igas mõttes kuival, kui ma tuleval nädalal oma parimat nädalat müügis ei tee. Teile tundub see ilmselt suhteliselt väikse ohverdusena, aga tegelikult on see ikka väga rets ohverdus. Suhteliselt kurb on olla gatlinburgis kaine autojuht ja kuulata teiste lällamist. I gonna make it. I have to. I can!

Viimane nädal möödus suhteliselt raskelt, kuna väsimusepoiss hakkab sisse pugema, nagu röövikud poevad kookonisse. Pool nädalast pidin libistama kokat, et mu vampiirisilmad inimesi ära ei hirmutaks, kui nad uksele ilmuvad. Hea asi selle kõige juures on jällegi see, et kookonist tulevad tavaliselt välja liblikad. Miks mitte ei võiks olla see hea märk?

Aga näitamaks, et see nädal tegelt nii nutune ei olnudki, siis räägin paar lugu ka.

Ameeriklased ikka mõistavad mind -
Eile approachisin ühte pereema, ning küsimusele "how are you doing?" vastasin nagu tavaliselt: "living the dream!", mille peale ema nina krimpsutas, nagu poleks aru saanud, mida ma ütlesin. Ilmselgelt oli mul õigus, kuna ema küsis seepeale: "what?!". Nagu Miiška vastasin ma: "living the dream!", mille peale tegi pereema väikese mõttepausi ja ütles: "no thank you!".
Napilt ei saanud sitdowni :D

Brian seevastu ikka oskab üllatada. Inglismaalt ikkagi.

Nagu teate, võtame tavaliselt õpetajatelt paar sõna paberile, kus nad kirjutavad, miks need raamatud head on peredele ja miks nad neile meeldivad. Kuna Brian pühendas aga oma nädala enda emale, siis küsis ta pea igalt inimeselt paar sõna enda kohta, et oleks midagi emaga jagada. Nii istuski Brian ühe õpetajaga nädala keskel maha. Õps küll ei ostnud raamatuid, kuid kirjutas täitsa kena jutu Briani kohta. Brian ise oli kirjatükiga väga rahul ning lippas järgmise ukse taha ja alles siis jõudis talle kohale, et unustas õpsilt testimoniali küsida. Sitt lugu või mis!? :D

Aga et näidata teile, et ega see Eesti majandus ikka nii perses polegi võrreldes usaga, siis räägin teile Ivo loo ka sellest nädalast. Kuna Ivo otsustas samuti oma nädala emale pühendada, küsis ta nii nagu Briangi enda kohta testimonialeid. Olles lõpetanud just sitdowni ühej keskklassi emaga, küsis ta emalt, kas too saab Ivo kohta kirjutada paar lauset, mille peale ema ütles Ivo üllatuseks: "can't afford it". Ivo oli WTF, mul on ju paber ja pliiats siin, see ei maksa sulle midagi, kuna sa ei pea isegi enda pastakat kasutama. Mille peale ema kordas ennast: "I can't afford it, we are going to California and I have to pack the things".

Suht kusine seis mõnel perel ikka :D

Vaja veel päris palju teha, nii et täna rohkem ei kirjuta. Hoidke mulle siis pöialt, et ära tuleks, muidu on keris.

Targo

Restart

Raporteerin. Pean tunnistama, et pole viimase nädalaga üldse rahul. Mitte sellepärast, et ma poleks pingutanud, vaid sellepärast, et tulemused pole üldse need mis nad olla võiksid ja olema peaksid.

Käisin esmaspäeval Pajot followmas. Fun tüüp on ta ikka! Pean tüübile ikka sitaks respecti andma, kuna nii sita inglise keele kohta teeb ta ikka imesid. Ilmselgelt pole sõnad need, mis on olulised, vaid see, kuidas sa neid ütled. Lihtne näide. Kui mul kobisevad vahest inimesed ukse peal, et nad ei saa väga aru, mis ma räägin, siis Pajole ei ütelnud seda pea keegi, kuigi tüüp peksis vahest ukse peal ikka täiega segast. Nt. on tüüp 8 nädalat juba emadele üksel öelnud "if it comes to lawing the mow it's more like dads department, but when..." Mis ei meigi mingit sense'i. Lawing the mow???
Aga mitte keegi ei parandanud teda (välja arvatud mina). Ja selliseid lauseid oli tal kogu salestalki jooksul ikka mitmeid ja mitmeid. Aga teda ei koti, ja miks peakski. Sõnad ei müü, sinu enda attitude müüb... Sellepärast Pajo palju raamatuid müübki!

Sain Pajo followmisest palju confidence-i juurde, kuid sellegipoolest see mu nädalat väga heaks ei teinud. Midagi on minuga lahti. Nädala lõpp vajus juba teist korda järjest ära. Olgugi, et hommikud on head, imen tihtipeale kuni hilisõhtuni välja näppu ja komistan ehk siis veel ühe/kahe kliendi otsa, mis ei ole üldse minu moodi. Ma peaks terve persetäie raamatuid ühe päeva jooksul maha parseldama. Müüsin sel nädalal ainult 200 ühikut. Mõttetu.

Pärast laupäeva õhtut koju sõites oli sitamaitse suus. Mitte sellepärast, et oleks päe otsa ainult mingeid affe näinud, vaid pigem seetõttu, et tulemused olid kehvad hoolimata sellest, et kõvasti pingutasin.

Ilmselt panen endale ise liiga palju müügipinget peale. Veidi kammib ajukeerdude vahel mõte, et suvi on varsti juba läbi, aga eesmärgid on saavutamata ning tunduvad järjest rohkem ja rohkem eemale hõljuvat.

Seega otsustasin, et mul ei ole tulemas mitte 3 viimast nädalat, vaid kolm esimest, kus ma pean ennast uuesti käima tõmbama ja andma endast parima. Habitid 100%, kõik väiksed asjad õigesti alati ja igal pool, iga emaga annan endast parima, ei veeda nendega kauem, kui 20 minutit ning jätan nad alati heasse tujusse. Kui ma emadega ära ei kliki, siis ma lihtsalt tõmban nahhui. Kui klikin, siis näitan neile raamatuid, mis nende lastele kõige kasulikumad on ning aitan neil välja mõelda, kuidas nad neid endale lubada saavad. Mul on täiesti pohhui, kas ema kellega maha istun ostab mult raamatuid või mitte, aga mul ei ole pohhui mu ajast ja mu attitud'ist. Kui ema, kellega räägin on neg nagu rääbis, siis ei hakka temaga köit edama ja ei proovi talt vänget maitset küljest ära pesta vaid ütlen talle, et sorry, got to go, can't afford to sit here and be neg.

Mis on tegelikult täiesti tõsi. Mul ei ole aega istuda mingite negatiivsete inimestega, kui ägedad emad ootavad, et ma tuleksin ja koputaksin nende uksele. Igal tänaval on vähemalt üks poni ja ameeriklased vajavad haridust hädasti.

Kuna see nädal oli nii kurb, siis ma väga naljakaid lugusid ei räägi. Räägin ühe kurva loo.

Kui ma esmaspäeval Pajot followsin, siis sattusime ühe maja juurde, kus oli valvekoer, kes oli veel päris noor ja roheline. Kuna meie oleme nii positiivsed, siis võttis koeral kõhu alt veits õõnsaks. Ukse poole sammudes taganes koer vaikselt ukse poole, ise väsimatult haukudes. Kui enam kuhugi taganeda polnud, siis ta lihtsalt pissis terve mrs. Jones'i veranda täis. Suht kusine lugu, või mis?

Käisime täna ookeanis suplemas ka ja tegime mõned päris head pildid ning videod ka. Kuna videod on nii suured, siis neid kohe kuhugi üles ei lase, aga mõned pildid panen mugavuse mõttes facebooki üles küll.


Davai, teeme ära!

RESTART!!!!!

Today will be the best day of my life!

Y0 kutid!

Veel üks nädal seljataga... huvitav nädal oli. Algas päris hästi, olin täiesti presidendi klubi graafikus, aga nädala lõpp oli täielik katastroof. Nagu Eda-Ines Etti ütleb, „Ma ei tea mis juhtu(k)s”. Aga pole lugu. Sel nädalal käisid kolm inimest mind followmas. Anna, Raili ja minu enda toakaaslane Brian. Iga followmise päevaga läksid tulemused järjest sitemaks. Pean ilmselt õppima kuidas inimestega koos töötades paremini fookuses olla.

Sellepärast lähengi homme Madis Pajo-t followma. Hea tunne on sees, tuleb kõva päev. Tundes Madist, teeme ilmselt kõvasti tööd. Lähme homme kuhugi uude linna, mille me ilmselt pilbasteks ära tõmbame. Igaüks ostab raamatuid.

Olen päris kindel, et õpin päris palju temalt, eriti veel seda, kuidas asju lihtsana hoida, sest et ta inglise keel on ikka suhteliselt katkine, aga sellegipoolest tüüp laksib nagu loom tööd teha ja teeb väga häid tulemusi. Hea eeskuju kõigile. Kui keegi tudengitest ütleb mulle, et ei saa ilmselt hakkama raamatumüügiga, kuna inglise keel on nii sitt, siis Madis on päris hea näide sellest, et keelt ei pea oskama perfektselt, peab ise tahtma kõvasti tööd teha ja head attitude-i hoidma ja siis on kõik võimalik.

Mingeid muid uudiseid väga polegi. Valmistun tugevaks lõpuks. Varasematel aastatel pole ma väga tugevaid lõppe suutnud teha, tavaliselt on ära vajunud, aga eelmisel aastal hakkas natukene juba tulema ning sel aastal tuleb suur samm edasi teha. Kõik on võimalik. Pole võimatuid asju, vaid piiratud tahe. Natukene on vaja veel sportlikku viha endasse süstida ja siis ma arvan, et tuleb ära ka. Aint no stopping me! Andke aga ainult naisi juurde.

Uue nädala suhtes on hea tunne sellepärast ka, et kohtasin eile ühte kõige ägedamat viienda klassi kutti. Tüüp oli väga sharp ja väga siiras. Selline nunnu kutt, keda igaüks tahaks enda pojaks. Piisavalt viisakas, mitte liiga pussy, teeb sporti ja akadeemiliselt ka tubli. Mitte selline tuupuri tüüpi, vaid pigem Andre Pettai või Christopher Homenja tüüpi sharp ja püüdlik kutt, kes ei ole overachiever, aga teeb ja jõuab palju. Kusjuures tegeles maadlusega ka, just nii nagu Chriss ja Andre seda tegid noortena. Kõige pullin oli vennikese juures see, et tüüp põhimõtteliselt close-is oma isa ise ära, kasutades peaaegu sõna-sõnalt meie salestalki, nii et mina lihtsalt istusin kõrval ja noogutasin kaasa. Väga pull kogemus. Olen kindel, et kutt kasutab neid raamatuid tulevikus väga palju. He’s gonna be great!

Aga et mitte kõik Ameeriklased nii kirkad ei ole siis tiigis, siis mõni lugu sellest ka.

Reedel, kui Brian mind follows, istusime maha ühe pereemaga, kes elas sellises päris kenas, veidi kõrgema sissetulekuga, rajoonis. Jutu sees tuli välja, et tema mees on Itaallane, aga mutt ise kunagi Euroopas veel käinud ei ole. Küsimusele, kuhu ta Euroopas minna tahaks, vastas ta: „I would rather go to Italy than Europe!”. Suhteliselt raske oli naeru tagasi hoida.

Aga et Ameeriklased tõesti oskavad hiilata, siis sellele on kohe ka järjejutt olemas Briani poolt.

Tüüp töötas laupäeval üksinda oma piirkonnas ning üks ema hakkas talt uurima, et kas tõesti peavad eurooplased ameeriklasi lollideks. Brian proovis siis viisakalt vastata, et nii see ei ole, kuid ema ei jätnud jonni ning proovis ikka välja kookida, mis see tegelikkus siis on. Kuna Brian ikka veenvalt proovis väita, et ei pea keegi neid ameeriklasi nii lollideks, otsustas ema küsida, mis on kõige rumalam asi, mis keegi talle öelnud on.

Brian hakkas selle peale muidugi muigama ning rääkis talle meie reedesest jutuajamisest ühe emaga. Olles korranud pereema sõnu „I would rather go to Italy than Europe” ning hakanud kõva häälega naerma, pidi ta paari hetke möödudes oma naermise lõpetama, kuna ema temaga koos ei naernud vaid vaatas teha kuidagi küsiva näoga. Seepeale küsis Brian muidugi kohe, et kas ta ikka teab, et Itaalia on osa Euroopast, ning sai vastuseks suhteliselt argliku „ofcourse!”, mida saatis suhteliselt piinlik punastus.

Ma arvan, et mõnel juhul on meie arvamus rumalatest ameeriklastest siiski õigustatud. Aga seda muidugi mitte alati. Nt Madise kasupere, kelle juures ma praegu viibin, on väga ägedad ja targad inimesed. Enamus pereliikmetest on mingit sorti arstid ning rännanud üle maailma ning harinud ennast erinevates valdkondades. Ennemini ütleks, et mina olen rumal nendega võrreldes, kui vastupidi.

Sellised lood siis.

Kuna kell on juba päris palju, siis peab kerra ära tõmbama. Annan teile siis järgmisel nädalal teada, kuidas followmine läks ning need kes viitsivad mu nädalale kaasa elada, võiksid mulle ikka väikseid sõnumeid jätta blogisse, nii aitate mul parimaid nädalaid teha siin.

No excuses! I will not limit myself and give my very best. I am,I will, I’m going to!

Näeme septembris!
MC Suure Maailma Direktor

5 weeks to go, 5 schedules to keep up with, I gonna win!

Huhh!

Üks nädal jälle möödas, pole just päris sillas sellest, kuna müügitulemus läks veidi isegi eelmise nädalaga võrreldes alla. Eks sellel ole omad põhjused ka muidugi, aga natukene sitane tunne on sees. Peab ikka paremini tegema.

Teen ka!

See on lubadus. Veel on 5 nädalat minna ja tunne on, et pole midagi kaotada. I can I will I'm going to!

Kui mäletate, siis oli sel ndäalal pie in the eye kordus. Haige pask ma ütlen. Kaotasin Kristelile 1 sitdowniga. Ei suuda seda endale andestada. Vähemalt sain paar head videod sellest, kuidas ma koogiga näkku sain.

Kui eelmisel korral tegin Kristelile 1 on 1 arvestuses küll ära, aga mäng oli meeskondlik, siis saime madalama poiste keskmise tõttu põske. Sellel nädalal sain aga valusa 1 on 1 tulemuse kaotuse.

Kuigi excuse-id ei loe midagi, siis võin öelda, et natukene kripeldab küll üks juhtum. Nimelt visati mind keset nädalat mu turfist välja. Seetõttu kaotasin mitu tundi tööaega. Tööaja ja sitdownide suhe oli mul seetõttu Kristelist siiski parem. See veidi lohutab, aga mitte eriti.

Natukene lähemalt selle välja viskamise loo koha pealt.

Nimelt neljapäeval kella 11 paiku tegin oma piirkonnas visalt tööd ja hommik oli suhteliselt tavaline. Olin hakanud just uut piirkonda töötama, aga kuna töötasin sel nädalal suhteliselt madalas sissetulekus, et mitte öelda agulis, siis ütlesid paljud inimesed juba ukse peal, et neil pole üldse raha ning majade peale vaadates võis tunnistada, et ilmselgelt nad ei valeta.

Sellegipoolest kohtlen neid kui võrdseid keskmise sissetulekuga inimestega võrreldes ja teen mitu approachi, et nad ikka raamatuid näeks, kuna need on sitaks head.

Approachisin parasjagu ühte mammit, kes just väga sillas minu tegevusest polnud. Pärast teist approachi hakkas mutt lõugama, et millisest osast ma tema lausest aru ei saanud, kas sellest, et "ei ole" või "raha". Ütlesin viisakalt, et mõistan tema olukorda, ning et see ei ole midagi sellist mida ta kindlasti ostma peab ja tõmbasin seepeale kotist raamatu välja. Olles pool demost ära teinud, lubas naine mulle politsei kutsuda. Kuna ei viitsinud väga mentidega chillida, siis otsustasin leebet tõmmata.

Arvake ära, kas mutt helistas menti?

Yes, I live in America, kõigi võimaluste maa ikkagi.

Olles jõudnud paar maja edasi ning tehes juba sitdowni ühe toreda vanavanaemaga, kes oma lapselapselast kasvatas, lendas peale ment. Ei olnud väga sõbralik kuju. Ütles, et viska asjad kokku, aeg on astuma hakata. Kuna paberitöö on mul korras, siis väga midagi ei kartnud ning eeldasin, et see võtab ainult hetke aega. Aga tegelt ei võtnud.

Ment polnud ilmselt juba mitu kuud peale oma pihu midagi näinud ning lendas mulle peale nagu orkaan Katrina. WTF mõtlesin ma, kui proovisin tema attitude-i eest kõrvale põigelda. Aga hui põikasingi.

Ment arvas alguses et ma müün ajakirju (milline üllatus eks). Siis ütles, et tal on minu kohta juba sitta kanti kaebusi ning et neil on nendest täiesti kopp ees. Juba sellel samal hommikul on minu kohta 5 erinevat kaebust esitatud ja peale selle olen ma üldse üks tropp ja käin inimestele pinda. Seejärel viskas kutt pilgu autosse ning luges mu positive affirmation'eid ning küsis, et mis pask see on? Arvates, et ma olen peast veits soe, kuna pole kunagi midagi sellist näinud varem. Proovisin talle selgitada, et olen professionaal ning see aitab päeval fookust hoida, aga ilmselgelt ei suutnud ma piisavalt nurgeliselt selgitada, et tema kuubikust ajusse infot süstida. Seejärel hakkas ta selgitama, et kui ma oleksin professionaal, siis ma kannaksin pikki pükse, särk oleks püksi pistetud ning ei näeks nagu mingi räbal välja.

Räbal? Ma ostsin need riided alles eile, ja vabandust härra moepolitsei, aga särgi peal on kirjas Calvin Klein, mis ilmselt võib vihjata, et päris räbalad need välja näha ei saanud, ega see mingi Armani pole! :D

Seejäral lubas ta mu korduvalt vangi panna ja uuris veel kõiki dokumente ning proovis mulle väita, et ma ei tohi oma lubadega siin ringi sõita ning et kui ta mind korra veel näeb, siis võtab ta mu auto käest ära ning peale selle lähen ma veel vangi ja jumal teab mida veel.

Seejärel uuris veel, et miks ma üldse Springfieldis seda teen ning kuhugi mujale ei lähe ning käskis mu tööandjale helistada (companisse siis) ning uurida, kuhu piirkonda ma nüüd edasi tööle saan minna.

Rääkides paar sõna Lindaga, otsustasin minna teise linna tööle selleks päevaks kuig lippasin enne koju, et natukene uurida, kuhu minna ja mis koolid seal üldse on ja kust alustada.

Kodus sattusin kokku pereemaga, kes kuuldes juhtunust läks raevu täis ning lubas midagi ette võtta.

Kuna suhteliselt kiire oli, siis tegin kiire uuringu ning leidsin koha, kuhu tööle minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli pilt palju selgem. Pereema oli kasutanud oma tutvusi ning rääkinud politseiülemaga. Tuli välja, et see ment oli kõigile teada tuntud pederast ning keegi ei pidavat teda sallima. Peale selle oli ta mulle päris kõvasti valetanud, näiteks polnud mul kokku mingi tuhat complainti vaid kogu suve peale kokku 3. Tehes uuringu lubade kohta, tuli välja, et mul oli tuline õigus neid seal kasutada ning nendega ringi sõita. Ja üleüldse astus see ment üle igasuguste piiride ning pedereeris mind ilmaasjata.

Järgmisel päeval käisin veel hommikul politseijaoskonnast läbi ning tuli välja, et minuga on kõik okei, keegi mind vangi panema ei hakka ning miski ei takista mul seal tööd edasi tegemast.

:)

Nädal oli päris väviline ka Ivole, kelle peale üks koer pissis ning päeva kohe värvikirkamaks muutis.

Laupäeval koputasin ühes piirkonnas, kus ma olin olnud mõned nädalad tagasi viimati, proovides kätte saada paari perekonda. Olles ühe viimase pere uksetaga, tuli naaberaiast välja üks väike paks poiss, kes hõikas: "nobody want's to buy your books!", mille peale ma muidugi muigasin. See vist paksule Peetrikesele ei meeldinud ning seetõttu teatas ta mulle, et inimesed, kelle uksele ma parasjagu koputan on väga kurjad ning veeres tagasi oma tagaaeda. Väga aumehelik temast mind niimoodi teavitada.

Ja täna hommikul tõi naeratuse palgele see, et kui ma autosse istusin, et pesu minna pesema, avastasin, et ämblik oli pununud võrgu mulle kõrvalistuja kohale. Ilmselge vihje, et peaks laskma followjatel istuda seal, mitte tagumisel istmel.

Tannilt ka üks lugu. Nimelt töötas ta osa nädalast päris rikkas piirkonnas. Kuna isa oli mingi arstipoiss ja pappi oli laialt käes, siis ta ise väga sitdowni kuulata ei viitsinud ja lasi lastel otsustada, kas see on midagi kasulikku neile. Lapsed olid asjast loomulikult sillas. Seejärel tegi Tann korraliku Pricebuildupi ning kui tõi kuuldavale, et hind on ainult 860 dollarit, siis hõikasid lapsed üle maja. Dad did you hear that, it's onlky 860 dollard. Mille peale tuli vastuseks: "does he take checks or credit cards?" Ilmselgelt nad ostsid.

Lõpetuseks veel lisa rubriigist - ameeriklased on ikka tõesti rumalad.

Tegin parasjagu sitdowni ühe päris toreda emaga, ainuke probleem tema puhul oli see, et ta polnud just kuigi haritud. Tal oli ainult 1 poeg, kes läheb tuleval sügisel viiendasse klassi. Kuna emal pole endal väga head haridust, siis on tal vahest päris raske poega välja aidata. Näitasin neile siis handbooke. Keset matemaatika seksiooni näitamist küsisin emalt, et kuidas tunudub, on ju lihtne aru saada (korrutamine). Ema tõdes, et on küll päris lihtne, mille peale vaatas poeg emale otsa ja ütles "saad sa jee jee jah kottigi aru, mismoodi seda teha tuleb" :D

Selline kompliment siis oma emale.

Aga davai, tõmban otsad selleks korraks kokku. Üldiselt on selle nädala plaan hoida asjad lihtsana, teha kõvasti tööd ja anda endast parim. Head asjad juhtuvad heade inimestega.

Connecting with people!

It's gonna happen!

Suure Maailma Direktor


NB! Suured tänud kõigile, kes mulle palju õnne soovisid.

Safari

Elu on ikka safari. Pange õlut, võtke naisi, tundke hea... ja müüge raamatuid!

Selle nädalaga murdsin suve pooleks. Pool on tehtud ja pool on veel ees. Täiesti ulme, kui kiiresti on aeg lennanud. Ainult lause "pool on veel ees" tekitab tunde, et pikk tee on veel minna, kuigi lause "pool on juba tehtud" tekitab tunde, et kas tõesti on aeg nii kiiresti lennanud.

Uskumatu! Või hakka veel uskuma.

See ei tähenda muud, kui et tuleb jalad kõhu alt välja võtta, kottidest kinni haarata ning need kõrvuni venitada, et moodustada tiivad ning lendu minna. Eelsmisel nädalal sain presidents clubi maitse suhu, seevastu sellel nädalal tegin sammu tagasi. Õnneks mitte väga hullu. Lihtsalt tuleb tööd teha ning inimestele paremini ideid müüa. Fucking Madis Pajo on ikka hull loom, teeb kõvasti tööd ning on teistele heaks eeskujuks. Tüüp müüb raamatuid kolmandat suve ning laksis sellel nädalal chairman's clubi oma 810 ühikuga. No excuses!

See plaan on mul endalgi. Arvan, et see pole midagi ulmet, teha üks suur samm edasi ning müüa terve persetäis raamatuid, sest inimesi, kellel neid raamatuid vaja oleks, on üks inimene liiga palju.

Sel nädalal kohtasin ikka täiesti peast kelbasteks pekstud inimesi. Uskumatu! Nii rumala näoga vaatasid mind osad ikka ukse peal, et raske oli naeru tagasi hoida. Võite ette kujutada, kui Mr. Bean teeb "ma ei saa mitte kottigi aru" nägu, aga korruta see kahega, sest vahepeal olid ema ja isa koos ukse peal. Õnneks ma nende lapsi ei näinud, kuna uks käis päris kiiresti kinni pärast esimest approachi, aga no nende ristamisel pidi miinus ja miinus küll kokku andma mitte plussi vaid topelt miinuse.

Peale selle istusin ühel hommikul maha pereemaga, kellel olid kaenlaalused karvad pikemad, kui mardo mu*n. Nagu tõsiselt. Kui vahest on ilusate pereemadega raske silmsidet hoida, nende rinnapartii tõttu, siis sellel korral kiskus pilk kaenla alla. Millega ma selle vaatepildi küll ära teenisin? :/

Peale selle tuli mingi päev uksele ka üks memm, kelle rinnapartii oli ikka korralikult taskuteni välja veninud, kuid seljas kandis ta valget toppi, mis liiga hästi läbi paistis, kuna oli läbinisti märg. Pole vist vaja mainida, et need pildid sööbisid mu mällu igavesti.

Veits kvaliteet nalja ka, sest vahest tuleb midagi ise ka ikka ette võtta.

Mingi hommik tegime koos oma toakaaslastega exexit ja millegipärast hakkasime tegema loomade hääli. Viskasime seal niisama nalja ning mõtlesime, et päris fun oleks, kui ütleksime inimestele, et õpime Animal Science-it ülikoolis ning oskame loomadega suhelda.

Päris me ei proovinudki seda! :D

Täitsa kottis. julgelt veerand inimestest uskusid seda tõsimeeli. Kuna ma oskan suhteliselt okeid tuvi häält teha, siis loomulikult ütlesin ma neile, et see on mu spetsialiteet. Vahepeal kuristasin seal niisama häält teha ning kui lind juhtus üle lendama, siis ütlesin "did you see that? they came here, because I said so" ja mõned inimesed olidki täiesti wow efektis. WTF? :D

Ühe emaga istusin maha ning tegin parasjagu sitdowni, kui märkasin, et tema selja taga on kass, kes hõõrub ennast minu auto vastu. Seejärel ütlesin talle, et ma oskan loomadega rääkida ning lasin tuulde imevaikse vile ning käskisin tal vaadata selja taha. Ema oli muidugi kohe vaimustuses, kui nägi, et kass tõesti vastu autot ennast hööritab. Ma olen ikka uskumatult osav sell! :D

Ja väike näide sellest, et ameeriklased on ikka veist võltsid ja rumalad. Tegin nädala alguses ühe isaga sitdowni ning ta tundus päris into olevat, aga kuna naine on see, kes rohkem tööd teeb ja lastega tegeleb, peab tema ka juures olema. Nii otsustasingi tagasi minna paar päeva hiljem, kui olin uuesti samas piirkonnas. Muidugi kappas isa kohe uksele ning viskas käppa nagu homeboy'le kohane on. Seejärel aga hakkas kohe halama, et krt sellel korral ei tule vist ikka ära. Küsisin siis asjatundlikult, kas asi on hinnas, et liiga kallid on raamatud? Mille peale sain jaatava vastuse. Ütlesin, et mõistan ta muret ning tõmbasin leebet, endal nägu peeru täis. Kurb tõsiasi oli see, et ma polnud talle kunagi hinda öelnudki. :)

Sellised lood siis.

Sel nädalal proovin fookuse uuesti paika panna ning silmaklapid peas eesmärgi poole rühkida. Tuleb ära! Peab tulema!

800 pole sittagi nii palju, ega kindlasti midagi võimatut. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning siis tulevad ka tulemused, mida ootan.

Hoidke mulle siis pöialt!

It's gonna happen! My birthday is coming!

See ya, got to go!
Half President!

Getenga un buen dia!

We are looking for a Chair for the President

H0 h0 h0!

Who's that coming over the hill, is it a monster, is it a monster? No, it is half way there president!

Just nii, kuulsite õigest! Tulen teie juurde täna päris tuliste uudistega, tasub kuulata!

Et kõik ausalt ära rääkida, siis alustan algusest.

Kui te veel mäletate, siis eelmisel nädalal tegin ma järjekordselt oma selle suve parima nädala. Pole paha, või mis? Kuna seni olen igal nädalal teinud oma eelnevast nädalast parema nädala, siis on tekkinud juba väike traditsioon. Nii ka sellel korral. Ainuke erinevus on see, et ma ei teinud mitte ainult oma parimat nädalat sellel suvel, vaid ka terve oma raamatumüügi karjääri jooksul.

Kõik sai alguse sellest, et otsustasin pühapäeval, et lähen follown ühte ameerika piffi, kes on väljas kolmandat suve ning nt. eelmisel suvel müüs kokku 7200 ühikut. Päris karm tsikk või mis?

Igatahes õppida oli talt palju. Ameeriklased on ikka oma attitude-iga korrus kõrgemal. Ärkasin hommikul kolme raamatumüügi tüübi juures üles ning tuleb tõdeda, et kuigi veetsin seal hommikul ainult 12 minutit, siis ei märganud hetkegi, mis nende manager poleks öelnud midagi positiivset. Kreisi!

Samal toonil jätkas ka Kory, keda ma olin followma läinud. Terve päeva laksis endaga rääkida ning bumpis enda energiat üles. Selline tunne oli, et täna ongi mu elu parim päev ja kohe juhtub mingi ime.

Peale selle õppisin päris palju ka ise toote kohta, napilt oleks ise talt raamatud ära ostnud, aga siis tuli meelde, et ma olen juba ülikoolis. Sitt lugu või mis? :D

Ja no muidugi connection inimestega oli tal küll imeline. Umbes iga ema avas ennast talle nagu tulbiõis kevadhommikul päikse poole vaadates. Vot selline nupuke on see Kory siis.


Kuna followmisest oli päris palju kaasa võtta, siis otsustasin, et teen oma parima nädala, no excuses.

Terve nädala tegin kõvasti tööd oma attitude-iga ning ei möödunud hetkegi, kui ma poleks endale midagi suurepärast öelnud. Ja no minge kotti! See töötab ikka täiega. Attitude oli laes terve nädala ning expectation, et tuleb parim nädal oli omal kohal. Muidugi lisasin juurde veel kogu tehnilise materjali, mille olin Korylt õppinud Advantage-i müügi kohta ning kogu kompott maitses nagu rabarberi kissell. Tegin oma elu parima nädala, hittides esimest korda presidents clubi ja seda seejuures 5 päevaga. Võib öelda, et jäin nädalaga rahule, kuid tunnen, et alati saab paremini ning uueks nädalaks on uued sihid, proovin hüpata järgmisele tasemele järgides Ranol Kasevälja, Andrus Albi ning Madis Pajo eeskuju.

Tüübid ikka laksivad looma moodi tööd teha ning teevad seda hästi. 800 tundub käega katsutav eesmärk olevat. Aint no stopping me!

Natuke nalja ka.

Rubriigist, "aint nobody more stupid than plain American".
Küsimusele: "where are you from", vastan ma alati: "from Europe, you wanna guess which country?", vastuseks sain mitte ainult korra, vaid paar, "Europe, isn't that a country?"

I guess it is! :D

Sel aastal on politseiga veidi teised lood kui eelmisel aastal ning noh, ajukeenjuseid siin maal ikka jätkub.

Ma vist ei rääkinudki teile, et kas eelmise nädala lõpus või selle nädala alguses kutsusid mulle politsei mingid tupleksikarud. No mõte ikka totaalselt lõikas seal. Approachin kõigepealt parempoolset ust. Uksele tuleb isa, mängib kõvat meest ja ütleb, et pole üldse aega praegu, et vaja maja taga basseinis sulistada. Leppisime kokku, et tulen tagasi, kui härral nii kiire pole ja ehk on siis ka perenaine kodumail. Astusin kaks sammu vasakule ning koputasin järgmisele uksele. Uksele tuleb ajukelbas nr. 2. Teen prouale oma approachi ning just siis kui küsin sisse, tuleb kõrvaluksest välja härra ning küsib, et oot oot, mis värk on ja mis ma teen üldse?

Hoidsin ennast tagasi, et mitte küsimusega vastata: "kas peremehel on katus paigas või mitte eriti?". Selline küsimus tuli huulile seetõttu, et olin talle just raamatuid slikkide pealt näidanud ning selgitanud, millega on tegu.

Tegin talle uue kiire demo ning selle peale rahunes kuningapoeg maha. Kui ümber pöörasin, oli naaberkorteri keisrinna juba ukselt kadunud ning selle enda järel sulgenud. Koputasin uuesti uksele ning selle peale kostus mingit podinat garaažist. Tõstes garaažiukse poolenisti üles, roomas sealt alt välja proua isa, kes kohe küsimustega peale lendas. Vastates kõigile ta küsimustele, roomas nähtavale ka keisrinna ise. Näitasin siis raamatuid ja tõmbasin uttu, kuna toode ei pakkunud huvi. Millegipärast jäid nad mind ikkagi pärast lahkumist jälgima. Tunnetades, et midagi veidrat on teoksil, lendasin tagasi pulti. Küsisin, kas kõik on korras ning et kas saan kuidagi aidata. Vastus oli eitav, kuid minu üllatuseks hüppas vanaisa pulti ning hakkas mind pildistama. Ütles, et võib seda teha, kuna olen tema maa peal. Ja mina olin ikka WTF!?

Noo tee pilti kui tahad, aga milleks? Pole mingeid küsimusi, pole midagi kahtlast, aga teed minust pilti? Proovisin siis anda veel infot, aga sain vastuseks, et nad saavad kõigest aru ning et pole neile midagi rohkem vaja, lihtsalt väitsid, et kahtlane oli see, et nende uksele pole keegi juba üle aasta koputanud, et midagi müüa. WTF see minu probleem on, et keegi sinna kuuti ronida ei taha peale minu?

Kuna kõhutunne oli piisavalt tugev, otsustasin oodata seal mõned minutid. Umbes 7-8 minuti pärast oligi politsei platsis. Milline üllatus eks? Rääkisin mentidega nagu oma perega ning viskasin lõpetuseks käppa, kuna kõik oli okei.

Muidu poleks see lugu ilmselt mainimist väärtki, kui poleks olnud neljapäeva õhtut.

Istusin ühe päris huvitava pereemaga nende hoovis toolidel ning ajasin introt tehes burksi näost sisse. Päris hea oli, pean kohe kiitma. Olles introga ühel pool, rullus sissesõiduteele politsei auto. Kuna midagi karta polnud, siis läksin mendiga kohe rääkima. Kuna seda menti polnud veel kohanud, siis kontrollis ta mu permitit ning selle aja peale jõudis kohale ka teine, minu jaoks juba tuttav nägu. Kuna kutt tundis mu kohe ära, viskas ka homeboy (niimoodi me neid murjaneid kutsume siin) mulle käppa. Selgituseks, küsimusele, miks mendid tulid, sain vastuseks "the same people called, because they saw the same type of car in the neighbourhood and wanted to check is that the same guy". WTF? :D

Aga lõpetan natukene tõsisematel teemadel. Olen juba pea kolm nädalat oodanud oma raamatuid. Raamatud lihtsalt ootavad Portlandis ning mina lihtsalt ootan. Kogu see süsteem on neil täiesti pekkis ikka. Umbes viis kuus korda olen neile oma uue aadressi andnud, kuid sellegipoolest helistas rekkajuht mulle Neljapäeva hommikul ja küsis, et millal ta saab mulle mu koju raamatud kohale tuua. Proovisin talle selgitada, et olen ammu juba uue aadressi sisse andnud, et kas ta sinna ei saa tuua. Vastus oli eitav. Seda seetõttu, et asi poleks siis ametlik ning tal pole lubatud seda teha. WTF? Ta ei saa sõita mõned tänavad edasi ja seal nad maha panna? Loogilised poisid. Kuna see kogu asi ajas mind juba päris närvi, siis ütlesin midagi sellist: "if those books aint gonna be delivered soon, I am going to kill somebody". Noo sellist viga annab vist teha. Järgmisel päeval helistab Veiko ning ütleb, et nad ei saa mulle raamatuid tuua, kuna ma olevat ähvardanud minna Portlandi ja nad ära tappa. Sellise sõnumi peale ei saa nad kohe kindlasti kedagi mulle raamatuid droppima saata, sest kardavad, et ma tapan truckdriveri ära.

ONLY IN AMERICA!

Õnneks sain asjad selgeks räägitud ning homme loodetavasti on raamatud ka kohal.
Aga noh, elame näeme, äkki saadavad koos SWAT teamiga, siis on millest teile pajatada.

Kuna kell on juba palju ja uus suur nädal on mind ootamas, siis pean ära sliipi tõmbama. Seniks soovin teile aga supertuusa suveilma ning näeme juba järgmisel nädalal, siis postitan teile ka mõned pildid siia.


Lights out!

Growth is the name of the game!

Xaxaxaxaaaa!

Vaikselt kogub hoogu see rong mul siin. Siiani on iga nädal järjest paremate tulemustega olnud. see on päris hea, sest et tegin just parima nädala sitdownides, 116!!! Peaaegu 20 keskmiselt päevas.

Kurb on muidugi see, et ka Kristel tegi parima nädala sitdownides. Kui te mäletate, siis tegin sel nädalal Kristeliga Sitdownide peale võistluse. Muidugi tema algatusel, kuna ta on mitu nädalat järjest mulle kotti pähe tõmmanud.Kuna ma ise olen ka suht kõva vend, siis ei saanud väga ei öelda. Niisiis panimegi terve nädala peaaegu ühte auku. Vahepeal tõmbas tema mulle kotti pähe, vahepeal mina, kuid rohkem ikka tema. Nädal lõppeski sellega, et tema tegi 118 SD ja mina tegin 116 SD.

Autasuks sain ma sildi "Kristel is my master and I gonna be her slave forever!" vms. Tegime pilte ka, aga kuna mul siis veel fotokat polnud, siis tehti pilti tema omaga ning seetõttu ei saa ma pilte teile veel näidata.

Aga sitta kah, sel nädalal on pie in the eye tulemas. Poisid versus tüdrukud. Plaanis on neile kott pähe tõmmata, aga eks paistab, mis saab, kuna võistlus on ikka päris tihe. Poisid tegid sel nädalal 284 ja tüdrukud tegid 294. Seega on vaja kõvasti tööd meil teha ja siis saame koogiga neile üle tahi tõmmata. It's gonna happen... hopefully! :P

Ema nädalast veidi ka. Mine kotti, hull seiklus ikka. Nädal algas suhteliselt aeglaselt, sain esmaspäeval ainult 2 klienti. Aga kuna tähtis pole see, kuidas asi alguses on, vaid see, kuidas sa nädala lõpetad, siis uhasin ikka auruveduri kombel pöördeid juurde. Selleks pidin korra veel Ranolile ka helistama, et ta saaks mulle öelda, et kui ma Advantage-i setti ei müü, siis ma olen pede. Kuna ma pede ei ole, siis tõmbasin numbrid selles vallas kohe üles. Parim nädal Advantage-i klientides.

Igatahes kuna numbrid olid järjest tõusuteel, siis usk, et võidan emanädala auhinna oli päris suur. Lõpuks oli käes laupäev ning tarvis oli müüa 6 klienti, et saada see auhind. Tegin ikka sitta kanti tööd, hommikul poole 10 paiku võtis üks pere kohe terve seti Advantage-it ning tunne oli hea, kuna Ivo follows mind. Siis aga hakkas kõik allamäge minema. Ei teagi, mis juhtus, ilmselt hakkasin liiga hullult müüma inimestele ning seetõttu ei saanud isegi sitdowne. Kuna kell oli juba 14 paiku, siis viskasin Ivo tööle ka panin ise täiepasaga edasi. Vaikselt noppisin siit-sealt ka mõned kliendid ning tunne oli juba päris hea. Gravy ajal teadsin, et on vaja veel 2 klienti saada, aga mida aeg edasi, seda väiksemad tundusid võimalused saada need 2. Lõpuks oli kell 22 ja olin vaikselt juba alla andmas, kuid siis tuli meelde, et lubasin ühele emale õhtul 21 paiku tagasi minna. Kuna kell oli juba 22 siis polnud kindel, kas tüübid on üldse veel üleval. Kui maja juurde jõudsin, siis nägin, et tuled veel põlevad ning see andis julgust lennata täie pasaga peale. Mutt tuli üksele ja oli magus nagu rullpiskviit. Sulas nagu suhkruvatt nähes mu naeratust ning kutsus mind sisse. Kuna meest kodus polnud, siis läks kõik väga libedalt. Ei, ei ajanud kätt püksi, vaid sain päris hästi jutule, kuna ei pidanud isa kuskilt maja pealt taga ajama, et teda vestlusesse kaasata.

Connection oli suht hea ning ema oli raamatutest into. Muidugi viskas moe pärast ka mõned objectionid, kuid nendest põiklesin Martixi kombel odavalt mööda ning tundsin, et tema kindlalt ostab. Ja pärast 4ndat close-i ostiski :D

Nüüd oli vaja veel ainult 1 klient saada, kuid kell oli juba 22:40. Mõtlesin, et kurat, oma ema nimel tuleb ära teha. Hüppasin rooli ja kimasin ruttu koju. Minu õnneks oli pereema veel üleval. Võtsin koha kohe tema kõrval sisse ning mõtlesin jooksvalt salestalki välja, kuidas build-ida value-t ühe kokaraamatu jaoks. Väga soravalt ei tulnud, kuna meie kõrval raamaturiiulis oli ilma liialdamata vähemalt 20-30 kokaraamatut. Asja tegi paremaks veel see, et ta oli just osa nendest ära andnud, kuna viimased riiulisse ära ei mahtunud.

Pärast vähest moosimist suutsin talle ühe kokaraamatu maha ärida. Great success mõtlesin ma ja olin endaga sitaks rahul. Panin mulle seatud toidu kiiresti pintslisse ning läksin õndsa meeleoluga oma päevast statistikat arvutisse lisama.

Jess! Sain oma 6 klienti kokku ning olin sillas. Pidin aga oma kaarsilla staadiumist suhteliselt kiiresti välja tulema, kuna tuli välja, et olin hommikul valesti arvutanud. Mul oli vaja 6 klienti selleks, et viiki tulla ning selleks, et auhind võita, oli vaja saada 7.

Sorry ema, ei tulnud veel ära, aga ma andsin endast parima! Suve lõpus teen veel korduse ja siis tuleb kindlalt koju.

:)


Mõni naljakas seik ka enda nädalast.

Kuna elu käib meil siin Ameerikamaal nagu kellavärk, siis käib ka seedimine sama tempoga. Seetõttu käimegi igal hommikul, Brianiga samal ajal, WC-s oma igapäevast pakki maha panemas. Kuna meeste WC-s on aga ainult 1 kabiin, siis kasutan mina naiste WC-d. Tavaliselt ei ole seal kella 6-7 ajal mitte ühtegi naist, seega jalutan peldikus ringi nagu kuningas. Nii oli ka sellel hommikul. Lendasin tualetti sisse ning asusin kohe nagu härrale kombeks kabiinis toimetama. Olin juba hädaga ühel pool, kui kuulsin, et uksele lähenevad hääled.

"tsua tsi kang po la, mi tse ni ka tin hua vo"
Mida hekki, mõtlesin ma ning ei julgenud iitsatadagi. Jep, nagu arvata võite, lendasid mutid pulti. Ja mitte ainult kaks vaid mingi 20 vähemalt. Terve peldik kajas "ki va tsu mja ni ta ho" hõiskeid ja klatsimist. Nii ma siis istusingi seal peldikus ja lootsin, et keegi ei hakka uurima, kes see seal peldikus nii kaua istub. Pärast 15-20 minutit jäi kõik jälle vaikseks. Ootasin hetke, et olla kindel, et kõik on juba nahhui tõmmanud ja kindluse mõttes piilusin üle kabiini ukse. Kuna kedagi ei tundunud enam kohal olevat, tulin kabiinist sirge selja ja suure kergendusega välja. Kuna need koreakad on aga nii lühikesed, siis tuli välja, et plats ei olegi puhas. Pilukas kukkus kohe kisama, "oh, mi sorry, I'm in the wrong toilet, so sorry!". Mutt punus kohe ukse suunas minema. Mõtlesin, et oh, olen pääsenud, aga raiped on päris targad. Teel välja viskas pilgu uksele ja mõistis, et hoopis mina olen vales. Ei läinud sekunditki, kui juba kuuldus "NOOO, youare in the wrong one, you bad boy, I gonna call the police!". Sitta sa helistasin, mõtlesin ma ja sammusin mõistmatu näoga vetsust välja. Ja nii oligi, sittagi ta helistas politseisse. :D



Boonus lugu ka!
Kell oli juba 21:29 ja ma lihtsalt keeldusin koju minemast, kuna ema nädal oli ikkagi käimas.Nii otsustasingi vähemalt ühe sitdowni veel teha. Nii leidsingi varsti veel ühe maja, kus tuled veel põlesid. Keksisin ukse taha ning lasin koputusel minna. Tädi lendas uksele ning hakkas uurima, mis sell ma selline olen. Üsna pea selgus, et tegu pole ema vaid tema sõbrannaga. Proovisin ema uksele saada, kuid ta ei võtnud väga vedu. Nii võttiski see paar approachi aega, aga hakkama ma sain. Istusime koos trepile maha ning lasime vestlusel voolata. Kuigi mutt oli väga emotsioonitu, tundus ta raamatutest suhteliselt huvitatud olevat. Nii jõudsingi ma pärast mitmeid objectioneid hiljem cash collectionisse. Saime mutiga kaubale, et ta maksab poole rahast checkiga. Nii marssiski mutt majja, aga välja tuli alles mingi 4-5 minuti pärast. Vastuseks küsimusele, et mis ta tegi seal nii kaua, ütles ta, et rääkis sõbrannaga paar minutit juttu, sest too ütles, et eelmisel nädalal oli mingi uudis, et üks eurooplane käib ringi ja scammib inimesi mingite kooliraamatutega ja teab laste kohta vms.

Seda kuuldes tegin pähe näo, et ei tea sellest mitte kottigi ja viskasin oma permiti kohe letti. Selle peale hõikas ema sõbrannale: "he's okay, he has a permit and everything" mille peale tuli vastus: "I thought so, because he was such a sweetheart on the door!"

Jepp, nii ma saingi veel kell 22 ühe kliendi endale juurde. :D

Aga üldiselt nüüd on aeg magama minna.

Olen päris elevil tuleva nädala pärast, kuna lähen homme (esmaspäeval) ühte ameerika piffi followma. Olen kindel, et õpin talt palju ning tuleb vinge päev. Järgmisel nädalal annan teile ka teada, mis toimus ja kuidas :)

Olge siis ikka mõnnad ja nautige häid suveilmasid. Mul endal on juba päris kena päevitus seljas.

It's gonna happen! I'm on my way to success!

PRESIDENT aka Suure Maailma Direktor!

Lõpetuseks küsin, mida ütleb DJ Ryan Angelos kuumal suvepäeval?





PANGE ÕLUT, VÕTKE NAISI, TUNDKE HEA!

Step by step in every way, getting better every day.

Nonii, üks nädal on jälle seljatatud ja ainult 9 on veel ees.
Uskumatu, et juba ongi 3 nädalat läbi. Aeg lendab ikka väga kiiresti, kui kõvasti tööd teha. Kui praegu 4th of July ei oleks tulemas, siis ilmselt ei teaks, mis kuupäevgi on.

Päris kirju nädal on olnud.

Alustan natuke statistikaga. tegin 81,5 tundi tööd, kohtusin 226 prospektiga, tegin 192 demo ja istusin maha 93 perega. 30 neist ostis raamatuid mult. Hakkab vaikselt ilmet võtma. Pole veel päris need numbrid, millega tahaks suve lõpuni teha, kuid algus seegi.

Kuigi eelmisel nädalal olid numbrid natukene paremad demode ja sitdownide osas (200 ja 97), siis sel nädalal kliendid peaaegu kahekordistusid, samuti tuli ühikuid juurde. Küll mitte kahekordselt, kuid peaaegu poole rohkem. Sain oma esimese 100 ühiku päeva ka sel suvel kirja. Andis lootust juurde, et muutun paremaks ja tuleb tunnistada, et 100 ühikut tundus täiesti tavaline asi, mitte midagi erilist. Mida see ka on. Nüüd tuleb vaeva näha, et neid päevi oleks nädalas rohkem, lausa 6 tükki järjest, siis olen sellel lainel, kus ma olla soovin.

Siiani olen võitnud kõik auhinnad. Success Coin, Telescopic pen ja samuti sirm. See tähendab, et head harjumused on suhteliselt hästi paika loksunud. Nüüd tuleb panna pidevale arengule rõhku.

Ainuke negatiivne asi on see, et Kristel tegi mulle sel nädalal sitdownidega ära, aga pole hullu, töötan veel kõvemini ning tõmban talle koti pähe ära. Kauks talle neid mexicane ikka jätkub.

Mainisin ennist, et see nädal oli veidi kirjum.

Tegin oma viie aasta suurima saavutuse. Minust räägiti telekas. Kahjuks/õnneks ei mainitud küll nime, kuid mis seal ikka, ega lugu iseenesest midagi positiivset polnud.

Tundub, et Eugene (linna, kus me elame) on ikka väga igav koht, sest põhjus, miks ma telekasse pääsesin oli ikka täiesti ajuvaba.

Nimelt juhtus see päeval, kui Ivo mind follows, vist teist korda. Kell oli juba õhtus, umbes 9 paiku, kui koputasin pealt näha tavalisele uksele. Mitte keegi polnud seni uksele mind tervitama tulnud ning olin seal vist sel nädalal kolmandat korda. Lõpuks kuulsin läbi ukse: "what do you want?". Kuna läbi ukse rääkimine on kõige jaburam asi, mida teha, siis otsustasin mitte röökidest vastata, ning koputasin uuesti. Peale korduva küsimuse: "what do you want?" esitamist, otsustas mutt ukse siiski avada, kuna vastust ta ei kuulnud, vahtisin lihtsalt ringi tuimalt, nagu ei oleks midagi kuulnud (ilmselgelt passis ta mind läbi ukseaugu). Seejärel otsustas ta ukse avada. Oleks ma vaid teadnud... Mutt pistis kohe röökima nagu mingi haige siga aia vahel.

What do you want!?
Go away!
I don't want anything!
Why do you come here?
It's already third time you come to this door and not any other door!
I gonna call the police!

Tegin korra suu lahti, et selgitada, kes ma olen ja mida ma teen, kuid ilmselgelt polnud see käitumine, mida mutt minult ootas.

Kuna ta käitus nagu mingi haige psühhopaat, otsustasin vaikselt ukse juurest ära kõndima hakata. Mida sa ikka passid seal, kui tropp su peale röögib ja midagi ei kuula.

Niisis sammusin muti ergutuste saatel vaikselt auto poole koos Ivoga. Mutt ikka väga tagasi ei hoidnud ennast.

Go away!
What do you want?
Who are you?
Go away!
What do you want?
I gonna call the police!
Who are you?
Go away!
What do you want!
Call the police!
What's your cars numbers plate?
I gonna call the police!
What do you want?
Go away!

Proovisin veel korra seletada, kuid kohe tuli vastuseks "go away!"
Sellise haige röökimise peale tuli muidugi välja ka naabrimees. Kuna mutt oli täiesti kontaktivõimetu, siis rääkisin naabrimehega ning näitasin talle, millega ma tegelen. Lasin rahulikult ka numbrimärgi üles kirjutada, kui peaks mingeid küsimusi veel olema.

Seejärel sõitsime minema. Umbes poole tunni pärast leidis meid politsei naabruskonnast üles, kontrollis meie dokumente ja soovis head teed.

Nädal aega hiljem... olin uudistes. Nupuke oli midagi taolist, et mingi euroopa aktsendiga kutt koputas uksele, teadis pereema ja tema laste nimesid ja see oli väga kahtlane.

Halenaljakas on selle asja juures see, et ma ei teadnud selle maja kohta mitte midagi, ei ema ega laste nimesid, isegi mitte laste vanuseid. :D


Brian aga tegi ise veits nalja. Kuna ta töötas vahepeal natukene rikkamas piirkonnas, kus ta inimestega väga ära ei connectinud ning inimesed vahest kurjad ta vastu olid, siis otsustas ta natukene oma attitude-i parandada.

Suht joppas, kuna järgmisel uksel pereema küsis, et kust sa pärit oled. Brian ausa poisina vastas, et ta on Inglismaalt. Pereema oli kohe vasika vaimustuses ja küsis tütrelt, kas too mäletab, et paar nädalat vaatasid nad telekast ühte pulma. Prints Williami pulma siis.

Tütar küsis, kas Brian ka vaatas pulma. Brian tegi üllatunud näo ja küsis: "Mis mõttes vaatasin? Ma olin ise seal pulmas, ma olen Prints Williami onupoeg"! Ema oli kohe veel suuremas vaimustuses ja tunnistas, et nad on ühte nägu küll (kuigi tegelikult sarnasus väga suur ei ole, isegi juuksevärv on hoopis teine). Seejärel tuli veel umbes tuhat küsimust pulmade kohta. Pärast paari minutit ei viitsinud Brian enam nendega jämmida ja ütles, et peab minema. Enne seda küsis veel pre-approachi ümberkaudsete majade kohta. Kuna pereema oli Brianist nii sillas, rääkis ta põhimõtteliselt terve kvartali kohta kõik ära. :D


Everything is bigger in Texas, that's what they say! Aga tegelikult on emad ka siin Oregonis väga suured. Kuna üks selline elukas sattus elama ühes täielikus peldikus, siis ma majja sisse minna ei soovinud. Vaatasime koos maja ümber ringi ning otsustasime istuda kastiauto tagumisele otsale korraks. Mina kui noor jumal kepslesin kohe sinna peale istuma, kuigi auto oli totaalne porimülgas. Kuna ema alguses veidi kõhkles, siis julgustasin teda samuti istuma. Lõpuks võttis vedu ka. Aga sel hetkel, kui ta oma taguotsa autonurgale toetas, käis ilge ragin ja kolin, kartsin, et mutt istub auto pooleks. Päris pooleks õnneks ei läinud, aga mingi pea pool meetrit alla poole vajus küll ning vajutas rattad koopasse kinni. Pole vist vaja öelda, et ma pidin naeru terve ülejäänud päeva tagasi hoidma. :D

Ivo kõige naljakam lugu sellest nädalast on see, et tal varastati nädala alguses ratas ära, aga mina ei naernud, kuna pidin ta õhtul peale võtma. Sitt nali või nii.

Ainuke asi mis mulle minu piirkonnas närvidele käib on see, et päevas tuleb mitmeid kordi ette seda, et keegi kes uksele tuleb, ütleb mulle: "sa olid juba siin kaks aastat tagasi, me ei olnud siis huvitatud nendest ja pole ka praegu nendest huvitatud". Ilmselgelt pole ma kunagi Oregonis varem olnud, küll aga on seal olnud Rivo Toomsalu, kes rõõmsalt tööd tegi ning enamus inimestele ka raamatuid näitas. Aga sitta kah, no excuses, teen ikka oma parima suve ja hitin oma eesmärke 6300 ühikut!

Üldiselt on veits uni jubapeal, teen veel mõned olulised asjad ära ja siis tõmban põhku ära. Tuleb sitaks hea nädal, plaanin teha suure nädala, no excuses! It's gonna happen.

Tuleva nädala pühendan oma emale! Kui ma teen oma parima nädala klientides, siis võidan ma emaauhinna ka. Selleks pean saama 31 klienti. Ma arvan, et tuleb koju ära, sest et mitte miski ei peata mind. I gonna be the best of me and nothing gonna stop me!

Hoidke mulle ikka pöialt ja jätke kommentaare.


Panen lõpetuseks siis siia ühe pildi meie grupist ka.

Gonna bring that presidents title home!

The Train is starting!

Tsau kutid!

Kuidas elanud olete? Pole teist mitte kottigi kuulnud. Proovige mulle ikka vahepeal vastu ka kirjutada, lisab elule värvi või nii, sest vürtsi saan ma siin niisama ka.

Sel nädalal sai ikka kõvasti tööd tehtud. Ei oleks uskunud, et pärast nelja suve võivad inimesed mind üllatada siin ameerikamaal. Jällegi hoopis teistsugused inimesed, võtab vähe aega, et nendega samale lainele jõuda, aga proovin hakkama saada. Ei anna alla.

Numbrid olid selnädalal päris head, tegin 200 demo, umbes 250 calli ringis ja 97 sitdowni. See on hea. Kahjuks olid päris mitmed sitdownid kvaliteedi poolest suhteliselt sitad, kuna inimestega ei connectinud ära ja tundus, et väga ei klikkinud ära nendega. Vahest lihtsalt on tunne, et räägi nagu seinaga, mitte selles mõttes, et nad ei vastaks sulle, vaid pigem nii, et räägivad kaasa ja siis lõpuks ütlevad mingeid täiesti loogika vastaseid asju. Ei teagi, kuidas sellest aru saada, kas pressin liiga palju inimestele peale, et nad minuga kaasas oleks või siis lihtsalt ongi sellised pooletoobised. Elame näeme.

Orgi juhtimine on päris huvitav kogemus olnud. Alles lõppes teine nädal ja kuigi meid oli alguses 14, on praeguseks meid alles kõigest 9. Eelmisel nädalal jättis üks läti tüdruk pooleli tervislikel põhjustel ning teine lihtsalt andis alla... kurb, kuna arvasin, et mõlemad võiksid seda väga hästi, aga noh, kui ise ei ole valmis pingutama ja endast maksimumi anda ning raskustega võitlema, siis keegi teine sind sundida ka ei saa. Sel nädalal jäime ilma Heldist, Tõnisest ja Tomsist. Kurb, kuna ootused nende puhul olid päris kõrged, eriti veel Tõnise, kuid ilmselt tõmbas ennast liiga kinni... mis teha, elu läheb edasi ja meie paneme ikka täie pasaga edasi.

Sellest saab minu parim suvi, see on juba otsustatud, vaja ainult veel kõvasti vaeva näha, õppida ning lõplikult ära vormistada.

Algus on olud suhteliselt aeglane, või õigemini aeglasem, kui ma ise ootasin või lootsin. Aga pole lugu, mitte miski pole veel kadunud ning absoluutselt kõik on veel võimalik. Ma tean, et ma suudan seda teha ja ma tean, et ma olen seda väärt, vaja on lihtsalt inimestega samale lainele jõuda ning õppida neid paremini tundma. Kui click ära käib, siis hakkab tulema, ma olen selles kindel.

Midagi naljakat ka teile siia minu mõtete vahele.
See lugu juhtus Tõnniga, tüübiga kes ära quittis... samas pole ime, et tuleb isu quittida, kui nädala alguses ühel päeval jälitas teda umbes tunnijagu mingi neegritüdruk oma jalgrattaga ning hõikus talle igasuguseid asju... Sa oled nunnu! Sul on ilusad silmad! Kus sa elad? Miks sa minuga ei räägi? Sul on ilus tagumik! Saame sõpradeks! Mis su telefoni number on? Sul on ilus keha! Kus sa elad? Kust sa pärit oled? Sa oled nii nunnu! Mis su number on? Kus sa elad? Mis sa pärast teed? Sul on ilusad kannikad! Sa oled nii mehine! Mulle meeldivad su silmad! Kus sa elad? Anna mulle oma number!

Võtaks vist kõhedaks küll. Tundub nagu Texase mootorsae mõrvade leebem versioon :D

Aga kutid... Jesus makes you stronger!

Seda mõistis sel nädalal ka mu toanaaber Ivo.
Nagu Ivole tavaks, tegi ka tema sel nädalal kõvasti tööd ja no kurat, seda sama teevadka usuhullud. Ivo approachis parasjagu ühte pealnäha tavalis ema, kes suhteliselt kortus kulmuga ukse peale loivas.Ilma et Ivo väga palju rääkida oleks saanud, hakkas mutt kohe pärima: „Mis sa tahad siit? Miks sa seda teed?” Ivo siis selgitas, et tahab keelt harjutada ja noh, eks see kogemus teeb ikka tugevamaks ka. Mutt kohe siis selgitama, et tugevamaks saab muud moodi ka... Tule meie kirikusse. Ivo manas ilma mõtlemata endale WTF pilgu ja jäi mutile otsa vaatama, kui viimane Dan Moore-i kombel edasi majandas – „come, come to our meeting, come, come, come to our church!”. Mismõttes, tule kirikusse? Kuidas see mind tugevamaks teeb, tahtis Ivo teada. Mutt siis seletas, et noo nende kirikus on ikka sitta moodi äge, saab pidu ja värki ja ägedad inimesed ja kummardame jeesust. Ilmselgelt küsis Ivo selle peale uuesti, et kuidas pidutsemine teda tugevamaks inimeseks teeb? Mille peale vastas mutt: „well, we don’t drink any alcohol and we praise jesus!”

Nii et nüüd mõtleb ta alati, enne kui ta midagi teeb, et mida jeesus tema olukorras teeks.

Brian, kes on minu teine roommate, oskab samuti nalja teha. Teisipäeval uitas Brian oma territooriumil ringi kui jõudis majani, millel oli päris vinge uksekell. Nimelt, tegi uksekell erinevaid rõõmuhõiskeid meie tuntuima ameerika jalgpalli meeskonna jaoks, umbes nagu „go ducks!” või „ducks are the best!”... Kuna peale esimest kella laskmist kedagi uksele ei tulnud, otsustas ta uuesti kellata. Avastades, et kell teeb igal nupuvajutusel erinevat häält ning kuna kedagi kodus ei paistnud olevat, otsustas ta ukse taga seista ning kuulata, milliseid erinevaid hääli ta veel teeb. Umbes pärast kuuendat korda tuli tema üllatuseks keegi lõpuks uksele, kes lihtsalt rööööökis talle näkku, et mida kuradit sa helistas mu uksekella siin, kao minema debiilik! Ega tal selle peale väga midagi öelda polnud ning seetõttu viskaski kiirelt varvast. :D

Muidu pere kelle juures sel nädalal elasime, on päris vahva. Kuna tegu on vanema paariga ning neil on kokku 8 last, kes kõik juba suureks on kasvanud, siis on ema päris hoolitsev, teeb igal õhtul meile süüa ja niisama ajab juttu. Kuttidele läheb see päris hästi peale, ei kurda üldse. J

Selline nädal siis. Kohe varsti hakkab uus ja veel parem. Andke siis teada, kuidas teil läheb, siis saan teie tegemistele ka natukene kaasa elada ja tulla natukene bookfieldist oma mõtetega välja.

Life is beautiful and everything is impossible when I put myself into it!

See ya, got to go!
Teie lemmik!