Lost in Translation

Hei!

Jälle olen ühe sammu võrra lähemal suve lõpule. Kreisi ütleks ma, kui keegi küsiks, kuidas ma ennast tunnen. Aeg läheb ikka nii kiiresti. AINULT 3 nädalat on aega töötada ja siis ongi juba läbi.

Teie rõõmuks saan öelda, et kuigi 9 nädalat on juba selja taga ja üle kahe ja poole kuu siin maal rassitud, pole ma midagi veel surmväsinud. Tegin just oma selle suve parima nädala.

TUUS VÄÄÄÄÄÄÄÄ!?

Igatahes eesmärgid on silme ees ja tugev nädal andis veidi eneseusku, et saab veel paremini, kuna varematel suvedel on parim nädal jäänud sinna 5.-6. nädala kanti. Aga mitte sellel korral. Iga aasta on erinev... isegi iga nädal on erinev.

Kuigi olen siin USA pinnal juba kolmandat suve, saavad osad inimesed minust ikka täiesti teistmoodi aru. Sellest ka täna selline pealkiri.

Selle nädala alguses olin powerit täis ja võtsin enda eesmärgiks teha palju nalja emade ja isadega, sest et fakt on see, et kui ise oled excited ja häppi, siis on emad ka. Emad kes on excited ja häppid... ostavad raamatuid :D

Aga alati ei tähenda see, et mina olen excited seda, et ka nemad muutuvad selliseks.

On teisipäeva hommik. Kell näitab ähmaselt 7:45, kui koputan oma päeva kolmandale uksele. Sittagi! Mitte keegi pole veel uksele tulnud... isegi majas sees pole kolistanud. Mõtlen - pohhui! täna tuleb sitaks äge päev ja hüppan autosse. Hetkel, mil jalg puudutab gaasi, ilmuvad tahavaatepeeglisse 2 kogu, kes liiguvad varmalt maja poole, mille uksele ma just koputanud olin. Ajee, KONTAKT, mõtlen mina, kui ma autost välja hüppan ja kerge muigega nende poole sammun.

Teeks nalja!? käib läbi mu mõtete - ja teengi.

Alustan viisakalt, ennast tutvustades. Tere, minu nimi on Targo ja ma olen üliõpilane euroopast. Ma tulin siia enda suveprogrammi tegema ja kui ma nüüd ei eksi, siis teie peaksite olema mu kasupere ning lõpetan lause küsimärgiga ning proovin oma ilmega imiteerida ühte. Tundus, et see oli päris koralik löök neile nii vara hommikul. Küsisin veel, et kas nad ei ole siis kuulnud sellest, millele sain eitava vastuse. Mõmisesin veel paar korda, et huvitav, mis nüüd siis saab ning seejärel andsin teada, et tegin nalja. Selgitasin siis, et müün hariduslikke raamatuid ja olen rääkinud juba enamuse nende naabritega. Pereisa aga polnud väga vaimustuses minu naljast. Küsis, et mismõttes ma räägin talle kõigepealt loo, et nad peaksid olema minu kasupere ja siis proovin neile midagi müüa.
Tundus, et nali läks veidi valesse kohta ning seetõttu otsustasin veidi tagasi tõmmata ja proovisin viisakalt vabandada. Ütlesin, et euroopas on meil ilmselt teistsugune huumor, et kindlasti ei tahtnud ma neid kuidagi solvata või pahandada ning vabandasin veel kord.

Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kuigi ma räägin inglise keeles, siis ilmselgelt polnud me lõpuni välja ühel lainel. Miks ma nii arvan? Seda väga lihtsal põhjusel. Kutt tundis suurt vajadust sellest companisse kirjutada.

Have fun!

Comment:
I am a Parent. I have a complaint, and have contacted the police this morning.
At 7:45 a.m. my wife and I returned from a walk to find a young man on our doorstep. He misrepresented himself as a European exchange student, and that we were to be his host family. After several uncomfortable minutes, he said that he "got us," was kidding about that, and that in fact he was in the neighborhood talking with people about school. I queried whether he was sent by our school, to which he did not directly respond. I was uncomfortable with the fact that he had a notebook with all of my neighbors names and number of children written down. I asked for I.D. and he showed me a drivers license from Estonia. He persisted with us, asking if he could come in the house and talk to use about our childrens' schoolwork. Our house has a "no soliciting" sign on it. When I finally pressed and opened his books, I realized that he was a door-to-door salesman.
I told him I was upset with the fact that he's wasted my time, and misrepresented himself. He made rude comments in return about "in Europe we are nicer to people...."
I called the police this morning, reporting a solicitor who ignored my sign, misrepresented himself, probably does not have a work visa, wasted my time, has a list of neighborhood names and kids, and ultimately was very rude to me.


NB! Paar huvitavat fakti selle kohta.
1) mul ei ole laste arvu kirjutatud üles, ainult nooled näitamaks laste vanuseid.
2) ma ütlesin talle selgelt EI, kui küsis, kas ma olen kooli saadetud
3) Ma ütlesin talle selgelt, et ma müün raamatuid
4) ma näitasin talle oma Eesti ID kaarti, mis teatavasti on eesti ning INGLISE keelne (ning andsin selle tema kätte).
5) ta majal ei olnud "no soliciting" silti
6) ma vabandasin üle 5 korra.

Take it or leave it. :D



Aga mis seal ikka, juhtub ka paremates peredes :P


Muidu nägin päris korralikke vennikesi nädala jooksul.

Näiteks üks tüüp, kes uksele tuli, oli päris mõistlik tont. Terve approachi aja urgitses ta kruvikeerajaga oma kõrva, vahepeal seda enda tunkedesse pühkides. Like wtf? :D

Ja üks ema, kes ennast lapsehoidjaks valetas omas korralikku klouni nina. Ma tean, et teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga see nina oli tal tõesti nagu klouni oma. Nina ots oli üks suur punane laik :D


Tegin oma elu esimese invisible demo ka.
Mis see on?

Põhimõtteliselt sadas meil laupäeva hommikupoolikul vihma. See ei takistanud mind muidugi tööd tegemast. Seetõttu juhtusingi kokku ühe mehhiko perega. Ema oli veidi udu, kuna polnud umbes 15 aastaga suutnud korralikult inglise keelt rääkima õppida vaid oskas ainult veidi hispaania keelega läbisegi pobisega. Imestama pani aga see, et isegi aru ei saanud ta väga palju.
Igatahes ei tahtnud ma seal väga palju aega raisata, kuna teadsin tänu naabritele, et rahaline seis pole neil enivei kiita. Niisiis otsustasin teha talle doordemo...

Kuna aga vihma kallas kui oa varrest, siis otsustasin teha demo ilma raamatuta. Imiteerisin kotist raamatu välja võtmist, tegin nagu avaksin selle ning alustasin näitamist. Kasutasin samu sõnu nagu tavaliselt ning isegi liigutused olid samad (näitasin sõrmega olulisi kohtasid, juhtimaks tähelepanu) ning noogutasin peaga, ainult et raamat, mis mul tavaliselt sel ajal käes oli puudus. Oleks ehk kiireminigi teinud, kuid minu imestuseks oli ema "raamatust" suhteliselt ekstaasis... või vähemalt mõmises toredalt kaasa, tehes hääli, nagu ta tõesti näeks midagi väga põnevat. Proovisin meeleheitlikult naeru tagasi hoida, kui ma talle veel viimast lõiku näitasin, enne raamatu kotti panemist. Elu on ikka seiklus.


Aga nädala kõige toredama loo saab siiski mu roommate. Tuleb välja, et selles töös ei peagi olema hea müügimees, et palju raamatuid müüa. Nimelt istus Dimka maha perega, kus ema ja isa müüsid mõlemad ukselt uksele asju. Toode, mida Dimitri neile näitas, meeldis neile väga, kuid lõpu poole oli neil veidi otsustamisega raskusi. Kuna asi hakkas venima, siis oli Dima dilemma ees, et kas minna minema või proovida neid kuidagi closeda. Vaeseke oli juba lahkumise kasuks otsustamas, kui pereisa ja -ema teda ise close-ima hakkasid.

"Nonii Dima, mis nüüd siis saab? Ütle nüüd, et sa võtad täna orderid ja deliverdad need raamatud hiljem" - ütles isa ning tegi väikese pausi. Dima ei osanud selle peale kohe kuidagi reageerida, kuid hädast aitas ta välja pereema, kes palus tal neid sõnu korrata.

Ja Dima tegigi seda.

Seejärel lausus isa järgmise close-ingu lause, mida pereema palus tal korrata. Ega Dimal ei jäänudki midagi muud üle, kui käsk täita.

Ja nii nad siis aitasidki Dimkal ennast closeda ja läbi protsessi tõugata. :D



Kuna kell on juba päris palju, siis tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmisel nädalal proovin olla veidi lahkem teie vastu ning kirjutan nädala juhtumised paberile samal päeval, kui nad juhtuvad, üles, siis on teile rohkem lugusid rääkida...

Aga selle nädala fookus on teha palju nalja ning kõvasti tööd, siis pidi tulema armastus.

Nädala mõttetera aga ütles ära ühe hispaania pere laps, tõlkides ema sõnu.

"she said, she is not interesting"

ja lõpetuseks küsin teilt, kus ning millise hinnaga müüb Engelbert?

X0X0