Nonii nahhui!
Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.
Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.
Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.
Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".
Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"
Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.
Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.
Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D
Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.
Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.
Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.
Parimate soovidega,
Teie Direktor
Sunday, June 22, 2014
Sunday, June 15, 2014
Here we go again!
Mõtlesin, et teen siis täna oma blogil ka otsa lahti ning tähistan saabuvat 8. eluaastat. Mõned lapsed on külm selle aja peale juba ära võtnud, aga näe, minu blogi veel harvendamine raputanud pole.
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Sunday, September 15, 2013
Nojah siis.
Whadap?
Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.
Sitta sellest.
Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.
Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!
Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.
Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.
Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...
täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.
Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.
Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?
Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.
Sitta sellest.
Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.
Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!
Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.
Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.
Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...
täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.
Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.
Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?
Sunday, September 8, 2013
Tic-toc!
Mis värk on!?
Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.
Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.
Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:
M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!
Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.
Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.
Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.
Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.
Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg
Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.
Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)
Suure Maailma Direktor
Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.
Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.
Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:
M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!
Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.
Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.
Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.
Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.
Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg
Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.
Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)
Suure Maailma Direktor
Sunday, September 1, 2013
Knock, knock, who's there? It's me, 800!
Nonii nahhui... Kui tavaliselt on selleks nädalaks blogi surnud ja viimased kasutamata kirjavahemärgid on jäänud järgmist aastat ootama, sest ma pole viitsinud või jõudnud viimast postitust blogisse teha, siis sellel korral on tõesti tegu kauamängivaga ning blogi saab enne lõpunoote ka mõned mixtape'id. Selgituseks siis teadmatutele... 12. Nädal sai just läbi, aga sel aastal mu suvi sellega veel ei lõppe.
Endalegi veel napilt uskumatuna tundub see, et mul on pärast seda nädalat õigus nõuda oma tooli, sest et napilt sai ületatud 800 piir järjekordselt ning koos sellega sai ausalt välja teenitud ka chairman's clubi vimpel koos sooja käepigistusega. Natuke uhkem tunne on küll, kuid sellega seoses on isu hammustada tükk Mort Utly clubi magusast pirukast veel suurem. 1000 ühikut ei tundugi enam nii kaugel, eriti kui arvestada seda, et esimese nelja päevaga astusin täitsa enesekindlalt ka selles rütmis. Aga nagu üks sitt eesti popplugu ütleb, siis mul on aega veel ning kui tahan, siis vaatan taevasse.
Kui tähelepanelik lugeja veel mäletab, siis läksin sel nädalal uut linna töötama. Bonnyville asub umbes 70km kaugusel mu kodust. Suurus on umbes 6800 inimest ja mõned kohalikud indiaanlased. Suuruse poolest peaks see olema nagu St Paul, kus ma elan praegu, aga inimesed on hoopis teistsugused. Kui St Paulis teadsid enamus üksteist või vähemalt pooli inimesi oma linnast, siis Bonnyville-is ei tea inimesed ikka üldse üksteist. Enamus on kuskilt mujalt sisse rännanud. Võib-olla on asi ka selles, et ma alustasin linna töötamist linna vaesemast osast, nii et ilmselt paljud ei tahagi üksteist tunda, ning ausalt öeldes, olles kohanud päris paljusid neist, ei pane see mind ka imestama. Aga nagu uues linnas ikka tavaks, siis saab uute inimestega koos ikka nalja ka.
Nimelt juba oma esimesel päeval suutis mind üks kohalik sell ikka päris korralikult naerma ajada. Kutt ise oli umbes 25-30 aga tuumapohmelli poolt põhjustatud pungunud näo tõttu oli täpset väljalaske aastat raske kindlaks määrata. Tundus, et tegu oli suhteliselt raske kolmapäevaga... Vennike kulges vaikselt mööda tänavat koos oma päevi näinud jalgrattaga ning ilmselt võib väita, et kurvis tekkinud tsentrifugaaljõud oli tema kõhu jaoks natukene liiga suur tükk hammustamiseks ning seetõttu pani kutt päris korraliku paki keset teed maha aga kuna ta nägu oli juba enne kettimist päris viltu peas, siis emotsioon tema näos küll grammi võrragi ei muutunud. Tundus, et polnud tema esimene kord niimoodi käituda, ehk oligi tegu lausa professionaaliga.
Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.
Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid.
Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.
Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid.
Aga Tambet ei ole mitte ainuke, kes mõõdab kantriteid oma autoga. Seda teeb ka Toomas Pihl, kes sattus isegi nii sügavale mennonite-ide keskele, et kodutee oli üle 2 tunni ning selle asemel, et koju sõita, veetis ta ühe nädala koos nendega. Ikka teistsugused loomad on need mennonite-id, seda kinnitas ka tema. Igaüks on igaühega kuidagi sugulased ning väike vigaman on neil kõigil ka seetõttu küljes. Aga muidu muhedad sellid. Pereisa tõusis tavaliselt samal ajal kui Toomas ning nii nad sõid koos hommikust ning läksid ka koos tööle ning kuna päike loojub umbes samal ajal kui meie tööd lõpetame, siis jõudsid nad ka umbes samal ajal põhku pugeda. Ja muidugi õhtu- ja hommikupalvet lugesid nad koos mitte ainult oma perega vaid nii mõnegi teise perega. Nüüd on Toomas puhta usuhull.
Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!
Targo with a chair!
Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?
Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!
Targo with a chair!
Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?
Sunday, August 25, 2013
I love you like a love song!
Tere!
Mõtlesin, et alustan täna veidi ametlikumalt, et pinget üleval hoida. Kahjuks ei saa veel ametlikult teatada, et ma oleks sel nädalal Chairman's Clubi astunud, aga väga kaugel ka samas ei olnud. Hoian veel põnevust üleval. Tegelikult on salaunistus hittida enne suve lõppu veel Morti korra, ehk siis 1000 ühikut. Statistiliselt ei olegi see tegelikult nii keeruline, kui see kõlab. Tuleb müüa ainult 166 ühikut keskmiselt päevas. Ka sel nädalal ületasin seda piiri paaril korral, nii et pole midagi ületamatut. Nüüd tuleb see ainult ära vormistada. Madis on sellega korra juba hakkama saanud, nii et ma ei näe põhjust, miks mina ei peaks saama. Olen siiski Tartust, mitte Viljandist ju :D
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Midagi väga kentsakat ei juhtunud. Smooth and steady võiks isegi öelda, kui poleks müügitulemuste poolest päevade lõikes käinud üles ja alla nagu Microsofti aktsia. Kokkuvõttes tugev kolm.
Nädala üks tipphetki oli ilmselt reede õhtul, kui istusin maha ühe perega, kellel oli 9 last. Kõige vanem oli 12 aastane ja kõige noorem mõnekuune. Aga noo reaalselt kõik 9 olid sellised nummikud, et isegi mul oli nummimeeter põhjas. Keegi ei karjunud ega tönninud ega teinud mingeid lollusi... ei mossitanud ega turtsunud vaid uskumatul kombel olid kõigil suured naeratused ees ja silmad särasid nagu tähed. Ma tean, et see kõlab veits geilt, kui ma niimoodi neid kirjeldan, aga no reaalselt. Ma ei plaani ilmselt kunagi üheksat last ise saada, aga kui minu lapsed oleks ka kõik sellised, siis ma isegi kaaluks seda varianti. Pere lapsed nägid välja suht sellised.
Üks naljakamaid emasid oli kuskil nädala keskel, kes terve sitdowni jahvatas, kuidas tema ikka võimleb oma lapsega igatepidi, et tal oleks ikka hea algus kooliks. Loeb lausa iga päev mitu korda ja mängib temaga ning teeb umbes kõiki asju, mis üldse võimalik on, et laps oleks ilus, tark ja osav. Kena jutt ju muidu, kui laps ise poleks olnud selline tainas. Ema jutustas terve aja, kuidas tema laps kunagi telekat ei vaata aga laps rääkis terve aja oma lemmik multikatest ja lastesaadetest. Raamatutest... ta väga huvitatud ei olnud... aga huvitav miks?
Sel aastal on päris palju olnud kõigil jamasid PR-iga, sest et üle Põhja-Ameerika on levimas kaks geniaalset legendi:
1) Käivad ringi inimesed, kes väidavad, et nad müüvad raamatuid, aga tegelikult nad hoopis skaudivad piirkondasid ning varastavad lapsi.
2) Käivad ringi tugeva aktsendiga ida-eurooplased, kes väidavad, et müüvad raamatuid, aga tegelikult on hoopis vene luurest ning koguvad piirkondade kohta infot. (miks nad laste kohta küsivad on muidugi arusaamatu ning miks nad teevad seda elamurajoonides päevad läbi... see on veel suurem müstika.) Kindel on vaid üks, nad on kindlasti luurest!
Sellega seoses saavad meie raamatumüügisuperstaarid ikka päris korralikult vett ja vilet, hoolimata sellest, et paberimajandus on neil korras ning ment ikka aeg-ajalt neid kontrollimas käib.
Kui üldjuhul on mendid ikka inimeste poolel ja arvavad, et parem on, kui nad enam seal piirkonnas ei tööta, sest et liiga palju on paanikat, siis Kuldar on nii kõva vend, et pööras selle teistpidi.
Nimelt istus Kuldar ühe emaga parasjagu tema elutoas, kui uksele koputas mundris sell. Ema oli muidugi kohkunud, kui ment Kuldarit nimepidi kõnetas ning ütles, et ta peale sitdowni tuleks nende juurde, et üks asi oleks tarvis ära klaarida. Kuna pereema ei saanud väga aru, et mis toimub, siis võttis korra mutil jala all tudisema küll, sest ka tema kõrvu olid kostunud mõned kuulujutud. Kuna tegu oli aga päris intelligentse mendiga, siis adudes värinat Mrs. Jones'i jalas, rahustas ta pereema ruttu maha, öeldes, et Kuldar on muhe vana ning raamatud mis ta näitab on ka väga tasemel. Pärast sitdowni läks siis Kuldar majast välja, aimamata, mis teda ees ootab. Mendid võtsid ta oma autosse istuma ning sõitsid ühe pereema maja ette. Võtsid muti peale ning sõitsid jaoskonda. Mõned minutid hiljem istusid mõlemad juba ülekuulamistoas ning ment hakkas pereemalt aru pärima, et mida viimane mõtles, kui hakkas facebookis levitama kuulujutte, et Kuldar tahab lapsi varastada ning on üldse kahtlane vend. Nimelt oli tema üks nendest, kes pani facebooki üles ühe esimestest postitustest, mis tekitas päris suure paanikalaine üle terve maakonna. Mendid olid ikka päris vihased, et miks see mutt nii loll oli, et ilma ühtkti fakti kontrollimata hakkas levitama netis kuulujutte. Ilmselgelt rikkus ta sellega ära Kuldari maine, mitte ainult tööalaselt vaid ka kui tavalise inimese oma ning tekitas talle sellega päris suurt rahalist kahju ilma saamata jäänud müügitulu näol. Mendid lugesid mutile korralikult sõnad peale ning manitsesid teda nii lolli käitumise eest. Samuti hoiatasid, et Kuldar võiks ta vabalt kohtusse kaevata. Oleks ta vaid ainult helistanud menti, enne kui ta tuututama hakkas, oleks ju kõik korras olnud.
Kuna mutt ei osanud selles olukorras enam midagi peale vabandamise ette võtta, siis pakkus ta välja, et kui Kuldaril aega on, siis ta võiks tema juurest ka läbi käia, sest et haridus on ka tema jaoks oluline ning äkki ostaks tema ka mõned rampsid Kuldarilt. :D Siuke vend see Kuldar.
Loodan, et ükski tulevane FY seda blogi siin ei loe, sest et räägin teile sellenädalasest eduloost, mille peaosas Madis R. ... ei see on liiga ilmne. Peaosas oli M. Raud.
Nimelt on tekkinud Madisele sel aastal komme teha suicide callback'e, mis tähendab siis seda, et ta läheb pere juurde tagasi ka siis, kui ta on hinna juba ära öelnud, aga ema tahab ikkagi mehega rääkida vms. (me ei tee neid üldjuhul sellepärast, et emad ei oska EI öelda ning ütlevad seetõttu põhjenduseks, et nad peavad mehega rääkima, enne kui nad osta võivad, mis tähendab aga seda, et kui sinna tagasi minna, siis tuleb isa uksele ning ütleb, et ta ei taha midagi, sest et ta teab hinda, aga ei tea sittagi tootest). Madis läks aga sellegipoolest tagasi. Esimesel korral polnud kedagi kahjuks kodus. Teine kord kui tagasi läks, siis polnud aga isa kodus ning ema ikka tahtis, et Madis tagasi tuleks, et papsile raamatuid näidata. Kolmandal korral tal juba näkkas ning saigi isaga maha istuda. Näitas siis handbooke nagu valgele mehele kombeks ning üllatuseks oli isa isegi päris huvitatud. Madis hakkas siis orderit täitma kui vanamees vahele küsis: "mis sul seal kotis veel on". Matu ei osanud asjast midagi arvata ning näitas seetõttu kippelt lastekaid ka. Paps arvas, et selle hinna eest on päris head rampsid ja lasi need ka tellimusele juurde lisada. Ja et Madist ikka korralikult veel tänada selle eest, et ta ikkagi tagasi tuli, andis ta viimasele 80 dollarit tippi. Nii et siit moraal. Selleks, et palju müüa, tuleb teha palju suicide callbacke!
Sel nädalal rohkem väga kirjutada ei viitsigi ning lõpetan oma postituse looga, mida kamp nelja-viie aastaseid tüdrukuid ühe sitdowni taustaks naeru kihistades umbes 15 minutit järjest laulsid.
"I love you like a love song baby!" (Selena Gomez)
(ema kahjuks ei ostnud, go figure right!)
http://www.youtube.com/watch?v=EgT_us6AsDg
Aga olge siis mõnnad ning olge veidi kasulikud ka! Kool algab peagi!
Targo
Mõtlesin, et alustan täna veidi ametlikumalt, et pinget üleval hoida. Kahjuks ei saa veel ametlikult teatada, et ma oleks sel nädalal Chairman's Clubi astunud, aga väga kaugel ka samas ei olnud. Hoian veel põnevust üleval. Tegelikult on salaunistus hittida enne suve lõppu veel Morti korra, ehk siis 1000 ühikut. Statistiliselt ei olegi see tegelikult nii keeruline, kui see kõlab. Tuleb müüa ainult 166 ühikut keskmiselt päevas. Ka sel nädalal ületasin seda piiri paaril korral, nii et pole midagi ületamatut. Nüüd tuleb see ainult ära vormistada. Madis on sellega korra juba hakkama saanud, nii et ma ei näe põhjust, miks mina ei peaks saama. Olen siiski Tartust, mitte Viljandist ju :D
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Midagi väga kentsakat ei juhtunud. Smooth and steady võiks isegi öelda, kui poleks müügitulemuste poolest päevade lõikes käinud üles ja alla nagu Microsofti aktsia. Kokkuvõttes tugev kolm.
Nädala üks tipphetki oli ilmselt reede õhtul, kui istusin maha ühe perega, kellel oli 9 last. Kõige vanem oli 12 aastane ja kõige noorem mõnekuune. Aga noo reaalselt kõik 9 olid sellised nummikud, et isegi mul oli nummimeeter põhjas. Keegi ei karjunud ega tönninud ega teinud mingeid lollusi... ei mossitanud ega turtsunud vaid uskumatul kombel olid kõigil suured naeratused ees ja silmad särasid nagu tähed. Ma tean, et see kõlab veits geilt, kui ma niimoodi neid kirjeldan, aga no reaalselt. Ma ei plaani ilmselt kunagi üheksat last ise saada, aga kui minu lapsed oleks ka kõik sellised, siis ma isegi kaaluks seda varianti. Pere lapsed nägid välja suht sellised.
Üks naljakamaid emasid oli kuskil nädala keskel, kes terve sitdowni jahvatas, kuidas tema ikka võimleb oma lapsega igatepidi, et tal oleks ikka hea algus kooliks. Loeb lausa iga päev mitu korda ja mängib temaga ning teeb umbes kõiki asju, mis üldse võimalik on, et laps oleks ilus, tark ja osav. Kena jutt ju muidu, kui laps ise poleks olnud selline tainas. Ema jutustas terve aja, kuidas tema laps kunagi telekat ei vaata aga laps rääkis terve aja oma lemmik multikatest ja lastesaadetest. Raamatutest... ta väga huvitatud ei olnud... aga huvitav miks?
Sel aastal on päris palju olnud kõigil jamasid PR-iga, sest et üle Põhja-Ameerika on levimas kaks geniaalset legendi:
1) Käivad ringi inimesed, kes väidavad, et nad müüvad raamatuid, aga tegelikult nad hoopis skaudivad piirkondasid ning varastavad lapsi.
2) Käivad ringi tugeva aktsendiga ida-eurooplased, kes väidavad, et müüvad raamatuid, aga tegelikult on hoopis vene luurest ning koguvad piirkondade kohta infot. (miks nad laste kohta küsivad on muidugi arusaamatu ning miks nad teevad seda elamurajoonides päevad läbi... see on veel suurem müstika.) Kindel on vaid üks, nad on kindlasti luurest!
Sellega seoses saavad meie raamatumüügisuperstaarid ikka päris korralikult vett ja vilet, hoolimata sellest, et paberimajandus on neil korras ning ment ikka aeg-ajalt neid kontrollimas käib.
Kui üldjuhul on mendid ikka inimeste poolel ja arvavad, et parem on, kui nad enam seal piirkonnas ei tööta, sest et liiga palju on paanikat, siis Kuldar on nii kõva vend, et pööras selle teistpidi.
Nimelt istus Kuldar ühe emaga parasjagu tema elutoas, kui uksele koputas mundris sell. Ema oli muidugi kohkunud, kui ment Kuldarit nimepidi kõnetas ning ütles, et ta peale sitdowni tuleks nende juurde, et üks asi oleks tarvis ära klaarida. Kuna pereema ei saanud väga aru, et mis toimub, siis võttis korra mutil jala all tudisema küll, sest ka tema kõrvu olid kostunud mõned kuulujutud. Kuna tegu oli aga päris intelligentse mendiga, siis adudes värinat Mrs. Jones'i jalas, rahustas ta pereema ruttu maha, öeldes, et Kuldar on muhe vana ning raamatud mis ta näitab on ka väga tasemel. Pärast sitdowni läks siis Kuldar majast välja, aimamata, mis teda ees ootab. Mendid võtsid ta oma autosse istuma ning sõitsid ühe pereema maja ette. Võtsid muti peale ning sõitsid jaoskonda. Mõned minutid hiljem istusid mõlemad juba ülekuulamistoas ning ment hakkas pereemalt aru pärima, et mida viimane mõtles, kui hakkas facebookis levitama kuulujutte, et Kuldar tahab lapsi varastada ning on üldse kahtlane vend. Nimelt oli tema üks nendest, kes pani facebooki üles ühe esimestest postitustest, mis tekitas päris suure paanikalaine üle terve maakonna. Mendid olid ikka päris vihased, et miks see mutt nii loll oli, et ilma ühtkti fakti kontrollimata hakkas levitama netis kuulujutte. Ilmselgelt rikkus ta sellega ära Kuldari maine, mitte ainult tööalaselt vaid ka kui tavalise inimese oma ning tekitas talle sellega päris suurt rahalist kahju ilma saamata jäänud müügitulu näol. Mendid lugesid mutile korralikult sõnad peale ning manitsesid teda nii lolli käitumise eest. Samuti hoiatasid, et Kuldar võiks ta vabalt kohtusse kaevata. Oleks ta vaid ainult helistanud menti, enne kui ta tuututama hakkas, oleks ju kõik korras olnud.
Kuna mutt ei osanud selles olukorras enam midagi peale vabandamise ette võtta, siis pakkus ta välja, et kui Kuldaril aega on, siis ta võiks tema juurest ka läbi käia, sest et haridus on ka tema jaoks oluline ning äkki ostaks tema ka mõned rampsid Kuldarilt. :D Siuke vend see Kuldar.
Loodan, et ükski tulevane FY seda blogi siin ei loe, sest et räägin teile sellenädalasest eduloost, mille peaosas Madis R. ... ei see on liiga ilmne. Peaosas oli M. Raud.
Nimelt on tekkinud Madisele sel aastal komme teha suicide callback'e, mis tähendab siis seda, et ta läheb pere juurde tagasi ka siis, kui ta on hinna juba ära öelnud, aga ema tahab ikkagi mehega rääkida vms. (me ei tee neid üldjuhul sellepärast, et emad ei oska EI öelda ning ütlevad seetõttu põhjenduseks, et nad peavad mehega rääkima, enne kui nad osta võivad, mis tähendab aga seda, et kui sinna tagasi minna, siis tuleb isa uksele ning ütleb, et ta ei taha midagi, sest et ta teab hinda, aga ei tea sittagi tootest). Madis läks aga sellegipoolest tagasi. Esimesel korral polnud kedagi kahjuks kodus. Teine kord kui tagasi läks, siis polnud aga isa kodus ning ema ikka tahtis, et Madis tagasi tuleks, et papsile raamatuid näidata. Kolmandal korral tal juba näkkas ning saigi isaga maha istuda. Näitas siis handbooke nagu valgele mehele kombeks ning üllatuseks oli isa isegi päris huvitatud. Madis hakkas siis orderit täitma kui vanamees vahele küsis: "mis sul seal kotis veel on". Matu ei osanud asjast midagi arvata ning näitas seetõttu kippelt lastekaid ka. Paps arvas, et selle hinna eest on päris head rampsid ja lasi need ka tellimusele juurde lisada. Ja et Madist ikka korralikult veel tänada selle eest, et ta ikkagi tagasi tuli, andis ta viimasele 80 dollarit tippi. Nii et siit moraal. Selleks, et palju müüa, tuleb teha palju suicide callbacke!
Sel nädalal rohkem väga kirjutada ei viitsigi ning lõpetan oma postituse looga, mida kamp nelja-viie aastaseid tüdrukuid ühe sitdowni taustaks naeru kihistades umbes 15 minutit järjest laulsid.
"I love you like a love song baby!" (Selena Gomez)
(ema kahjuks ei ostnud, go figure right!)
http://www.youtube.com/watch?v=EgT_us6AsDg
Aga olge siis mõnnad ning olge veidi kasulikud ka! Kool algab peagi!
Targo
Sunday, August 18, 2013
Pardon, Is this my chair?
Tere lugupeetud lugejad. Täna oleme kogunenud siia ilmselt seetõttu, et polnud suurt midagi targemat teha. Seejuures tänan teid kõiki, kes ei leidnud endale mingit muud tegevust, või vähemalt oli minu blogi listis piisavalt kõrgel kohal, enne kui mitte viitsimine teist jagu sai. Ma hindan seda.
10 nädal on nüüd selja taga ja umbes 3-5 veel minna. Pole täpselt veel kindel, mitu nädalat ma kokku teen. Madis siin räägib, et peaks 4 kindlasti tegema, aga võib olla isegi nädala võrra lenud edasi lükkama, et saaks kauem töötada. Selline klapid-peas tori hobuse moodi tööd rapsides meie aeg siin veerebki.
Mõtlesime sel nädalal, et tuleme teeme oma HQ kokkutuleku... nüüd istumegi siin kolmekesi, igaüks oma arvuti taga ja sügame kotte. Keegi ei viitsi otsida midagi funi mida teha. :P
Nädal ise oli täitsa okei. Kuna ma sel nädalal pidin rendiautot pikendama, siis alustasin oma esmaspäevahommikut Sherwood Parkist, et hiljem siis juba Two Hillsi sõita. Oi kuidas ma ahhuieitan seda Põhja-Ameerika pangandussüsteemi. Mõtlesin, et olen normaalne sell, maksan rendikas eelmise kuu eest ja järgmise kuu eest ette ka, aga päris nii libedalt see ei läinud. Pappi pangas on, aga kui maksma hakkasin, siis kaart teist kordselt läbi ei läinud. Tuli välja, et päevane kulutamise limiit on väiksem, kui ma rendika eest maksta tahaksin. Hea küll, logisin interneti panka sisse, nagu meie Tiigrihüpperiigi noortel kombeks on, aga umbes sama targalt logisin ma sealt samast välja ka, sest et mitte mu''igi seal muuta ei saanud. Helistasin siis optimistlikult customer service-isse, kus võttis vastu mingi tüüp, kes seda tööd on ilmselt juba 10 aastat teinud. Kurtis siis oma rasket muret, kuidas temal pole võimalik seda limiiti muuta, aga et ta võib mind heldelt otse minu pangakontorisse suunata, sest et nemad saavad mind kindlasti aidata. Mina muidugi lasin soojal häälel ennast pahaaimamatult ümber suunata, kus tervitas mind juba rõõmsalt automaatvastaja... kell 8 hommikul meil ju pangad siin ei tööta, aga jätke kindlasti meile sõnum, sest et me saame teid aidata juba siis, kui me tagasi tööle tuleme. Ühesõnaga... sain ma jee, jee, jah oma limiite muuta. Aga kuna mu naeratust ei murra keegi nii kergelt, siis mõtlesime ikka poiste ja tüdrukutega seal rendikas välja plaani, mis minu jaoks edukalt töötas. Done deal ja juba poolteist tundi hiljem olingi rõõmsalt tööl, kus mennonite-id mind oma vanakooli kleitides suurima heameelega juba tervitasid. :D
Sel nädalal kolisin St Pauli ka, umbes 2 tundi siit Sherwood Parkist kirdesse sõita. Teisipäeval alustasin poolest päevast seal töötamist ning hakkasin elamist otsima. Iiizi piiizi. Õhtuks olid soe kodu ja külm voodi mind ootamas ning kohver tundis ennast seina ääres päris mugavalt, kuna toas oli laiutamiseks natukene rohkem ruumi kui auto pagasnikus.
Pere on päris fun. Ema on single mom, kellel on 3 täiskasvanut poega ning kes aitab välja ka 4 kasulast. Enamus kasulastest on juba kooli lõpetanud ainult 12 aastane poeg on veel alles. Igaüks teeb oma asja ning tundub, et saavad omavahel läbi päris edukalt. Tundub, et mu Euroopa huumor läheb neile samuti peale, sest et esialgsest plaanist, kus ma saan elada nende juures nädala lõpuni, sai nädala lõpuks valmis plaan, kus ma võin nende juures elada nii kaua kui ma tahan. Üüri ta ei taha ning aeg-ajalt teeb õhtuks isegi süüa. Lasagne oli päris maitsev! :P Ja suurim boonus on see, et õhtuti ootab mind köögilaual segi aetud ruubiku-kuubik.
Kuna nüüd pean tööle mineku peale kulutama jälle vaid 5-10 minutit oma hommikust, siis oli ka nädal selle võrra chillim. Tulemuste poolest tegin oma parima nädala ning istusin laupäeva õhtul 827 peal. Chairman's club korra seljatatud ning nüüd on veel aega seda teha paar korda, enne kui suvi läbi saab. See on täiesti normaalne, mitte midagi imelikku, täiesti tavaline. Väga minu moodi. Ja kuigi Madis oma selle nädala tulemustest väga ei räägi, siis on mul alust arvata, et tõmbasin talle sel nädalal koti pähe. Oli ka viimane aeg. Kaua ta lööb mind oma tulemustega.
Mõned naljakad lood ka.
Istusin ühe perega maas, kellele näitasin lastekaid, kuna neil endal oli algkooli õpilane ja pereema pidas lasteaeda ka. Nagu ikka, tegin kiired jutud ja hakkasin raamatuid näitama. Ema ja isa oli mõlemad sillas seni, kuna hinna ütlesin. Ja kus siis hakkas peale... umbes nii
Nemad: Oh, krt raamatud on ikka sitaks head, aga pole kindel, kas saab neid endale lubada. Praegu rahaga ikka väga kitsas, kuna kool hakkab ja kõik muud asjad ka siin. Lapsed vaja kooli saata ja uued riided ka vaja osta ning kõik muud jutud. Pappi ikka pritsib igaks august välja praegu.
Mina: Noo aga kui teeks mingi maksegraafiku, kas siis oleks vähe lihtsam või?
Nemad: Oh krt ei tea, praegu ikka hull kitsas papiga. aga kui sa nt. oktoobris oleks tulnud, siis kindlalt ostaks ära, sitaks head raamatud ikka, poleks mingit küsimustki.
Mina: Noo aga kui ma laseks teil maksta oktoobris, kas siis oleks diil?
Nemad: Oi noo kui oktoobris saaks, siis kindlalt ostaks, poleks mingit küssi, kahju ainult jah, et sa praegu tulid, praegu ikka pappi pole kuskilt võtta. Peost suhu rohkem elame siin. (Laua peal oli kilekottide viisi uusi riideid mida nad just olid ostnud)
Mina: Noo mis ma võin teha on see, et ma lasen teil maksta oktoobris, aga siis saadan raamatud ka oktoobris. Tundub see mõistlik idee?
Nemad: uuuh.... krt, ma nüüd ei teagi, keeruline värk. Oktoober on nii kaugel veel, äkki juhtub midagi mu naisega. Murrab käeluu nt. ära, mis me siis teeme. Siis ei saa ta ju tööl käia, pappi ei tule sisse, istuks kodus. Elaksime ainult minu palgast ja noo siis on ikka peost-suhu teema... ei jõuaks midagi ekstra osta. Vaja pangalaenu ka maksta ja värki. Ja no kui käeluu murrab, siis ei tea, millal tagasi tööle ka saab ega midagi. Raske ikka niimoodi ette planeerida. Aga kui sa oktoobris tagasi tuleksid, siis oleks pilt selge ja siis ostaks kindlalt ära.
Mina: Noo kuule aga tervita siis oma naist. Ma olen oktoobris juba kodus. Aga tervet suve teile ja loodame, et pereema siis käeluud ei murra tulevikus. Tsau-pakaa
Oleks ma kosmonaut, siis ma oleks kosmoses praegu
Madise repertuaarist ka midagi.
Tüüp istus perega kuskil garaažis matkatoolidel, näitas rampse ja ilm oli ilus. Ema oli suht huvitatud raamatutest, nii et Madis jõudis peaaegu hinnani. Peretütar, kes oli umbes 4 aastane, tunnetas ilmselt, et hind võib olla mõnevõrra rasvasem, kui ema arvanuks, ning püüdis seetõttu ema tähelepanu oma tegevusega. Ema sai vihjest aru ning ütles Madisele, et too hetke ootaks, sest et peretütar tahab vist vetsu minna. Ema joudis peretütre vaevu üles tõsta, kui püksisäärest üks korralik mehe mõõtu julk välja vupsas ning rõõmsalt mööda garaaži põrandat laiali valgus. Vist ei tulnud müüki...
Kuna Helga on meil siin selline vaiksem poiss, siis temalt ei tule sel nädalal ühtkit vahvat juttu.
Selleks korraks ongi siis kõik. Uueks nädalaks on vaim valmis ning kohtume juba järgmisel korral.
Lõpetuseks dialoog ühe Filipiinoga.
M: so did you catch my name already?
F: was it Hector?
M: almost... it was Targo rather with a T than H
M: But as I said I am a college student from Europe, can you guess which country?
F: Um.. is it Australia?
M: ?? You are from Philippines right?
F: yes
M: Ok.
Näeme hiljem!
Olge mõnnad
Suure Maailma Direktor.
10 nädal on nüüd selja taga ja umbes 3-5 veel minna. Pole täpselt veel kindel, mitu nädalat ma kokku teen. Madis siin räägib, et peaks 4 kindlasti tegema, aga võib olla isegi nädala võrra lenud edasi lükkama, et saaks kauem töötada. Selline klapid-peas tori hobuse moodi tööd rapsides meie aeg siin veerebki.
Mõtlesime sel nädalal, et tuleme teeme oma HQ kokkutuleku... nüüd istumegi siin kolmekesi, igaüks oma arvuti taga ja sügame kotte. Keegi ei viitsi otsida midagi funi mida teha. :P
Nädal ise oli täitsa okei. Kuna ma sel nädalal pidin rendiautot pikendama, siis alustasin oma esmaspäevahommikut Sherwood Parkist, et hiljem siis juba Two Hillsi sõita. Oi kuidas ma ahhuieitan seda Põhja-Ameerika pangandussüsteemi. Mõtlesin, et olen normaalne sell, maksan rendikas eelmise kuu eest ja järgmise kuu eest ette ka, aga päris nii libedalt see ei läinud. Pappi pangas on, aga kui maksma hakkasin, siis kaart teist kordselt läbi ei läinud. Tuli välja, et päevane kulutamise limiit on väiksem, kui ma rendika eest maksta tahaksin. Hea küll, logisin interneti panka sisse, nagu meie Tiigrihüpperiigi noortel kombeks on, aga umbes sama targalt logisin ma sealt samast välja ka, sest et mitte mu''igi seal muuta ei saanud. Helistasin siis optimistlikult customer service-isse, kus võttis vastu mingi tüüp, kes seda tööd on ilmselt juba 10 aastat teinud. Kurtis siis oma rasket muret, kuidas temal pole võimalik seda limiiti muuta, aga et ta võib mind heldelt otse minu pangakontorisse suunata, sest et nemad saavad mind kindlasti aidata. Mina muidugi lasin soojal häälel ennast pahaaimamatult ümber suunata, kus tervitas mind juba rõõmsalt automaatvastaja... kell 8 hommikul meil ju pangad siin ei tööta, aga jätke kindlasti meile sõnum, sest et me saame teid aidata juba siis, kui me tagasi tööle tuleme. Ühesõnaga... sain ma jee, jee, jah oma limiite muuta. Aga kuna mu naeratust ei murra keegi nii kergelt, siis mõtlesime ikka poiste ja tüdrukutega seal rendikas välja plaani, mis minu jaoks edukalt töötas. Done deal ja juba poolteist tundi hiljem olingi rõõmsalt tööl, kus mennonite-id mind oma vanakooli kleitides suurima heameelega juba tervitasid. :D
Sel nädalal kolisin St Pauli ka, umbes 2 tundi siit Sherwood Parkist kirdesse sõita. Teisipäeval alustasin poolest päevast seal töötamist ning hakkasin elamist otsima. Iiizi piiizi. Õhtuks olid soe kodu ja külm voodi mind ootamas ning kohver tundis ennast seina ääres päris mugavalt, kuna toas oli laiutamiseks natukene rohkem ruumi kui auto pagasnikus.
Pere on päris fun. Ema on single mom, kellel on 3 täiskasvanut poega ning kes aitab välja ka 4 kasulast. Enamus kasulastest on juba kooli lõpetanud ainult 12 aastane poeg on veel alles. Igaüks teeb oma asja ning tundub, et saavad omavahel läbi päris edukalt. Tundub, et mu Euroopa huumor läheb neile samuti peale, sest et esialgsest plaanist, kus ma saan elada nende juures nädala lõpuni, sai nädala lõpuks valmis plaan, kus ma võin nende juures elada nii kaua kui ma tahan. Üüri ta ei taha ning aeg-ajalt teeb õhtuks isegi süüa. Lasagne oli päris maitsev! :P Ja suurim boonus on see, et õhtuti ootab mind köögilaual segi aetud ruubiku-kuubik.
Kuna nüüd pean tööle mineku peale kulutama jälle vaid 5-10 minutit oma hommikust, siis oli ka nädal selle võrra chillim. Tulemuste poolest tegin oma parima nädala ning istusin laupäeva õhtul 827 peal. Chairman's club korra seljatatud ning nüüd on veel aega seda teha paar korda, enne kui suvi läbi saab. See on täiesti normaalne, mitte midagi imelikku, täiesti tavaline. Väga minu moodi. Ja kuigi Madis oma selle nädala tulemustest väga ei räägi, siis on mul alust arvata, et tõmbasin talle sel nädalal koti pähe. Oli ka viimane aeg. Kaua ta lööb mind oma tulemustega.
Mõned naljakad lood ka.
Istusin ühe perega maas, kellele näitasin lastekaid, kuna neil endal oli algkooli õpilane ja pereema pidas lasteaeda ka. Nagu ikka, tegin kiired jutud ja hakkasin raamatuid näitama. Ema ja isa oli mõlemad sillas seni, kuna hinna ütlesin. Ja kus siis hakkas peale... umbes nii
Nemad: Oh, krt raamatud on ikka sitaks head, aga pole kindel, kas saab neid endale lubada. Praegu rahaga ikka väga kitsas, kuna kool hakkab ja kõik muud asjad ka siin. Lapsed vaja kooli saata ja uued riided ka vaja osta ning kõik muud jutud. Pappi ikka pritsib igaks august välja praegu.
Mina: Noo aga kui teeks mingi maksegraafiku, kas siis oleks vähe lihtsam või?
Nemad: Oh krt ei tea, praegu ikka hull kitsas papiga. aga kui sa nt. oktoobris oleks tulnud, siis kindlalt ostaks ära, sitaks head raamatud ikka, poleks mingit küsimustki.
Mina: Noo aga kui ma laseks teil maksta oktoobris, kas siis oleks diil?
Nemad: Oi noo kui oktoobris saaks, siis kindlalt ostaks, poleks mingit küssi, kahju ainult jah, et sa praegu tulid, praegu ikka pappi pole kuskilt võtta. Peost suhu rohkem elame siin. (Laua peal oli kilekottide viisi uusi riideid mida nad just olid ostnud)
Mina: Noo mis ma võin teha on see, et ma lasen teil maksta oktoobris, aga siis saadan raamatud ka oktoobris. Tundub see mõistlik idee?
Nemad: uuuh.... krt, ma nüüd ei teagi, keeruline värk. Oktoober on nii kaugel veel, äkki juhtub midagi mu naisega. Murrab käeluu nt. ära, mis me siis teeme. Siis ei saa ta ju tööl käia, pappi ei tule sisse, istuks kodus. Elaksime ainult minu palgast ja noo siis on ikka peost-suhu teema... ei jõuaks midagi ekstra osta. Vaja pangalaenu ka maksta ja värki. Ja no kui käeluu murrab, siis ei tea, millal tagasi tööle ka saab ega midagi. Raske ikka niimoodi ette planeerida. Aga kui sa oktoobris tagasi tuleksid, siis oleks pilt selge ja siis ostaks kindlalt ära.
Mina: Noo kuule aga tervita siis oma naist. Ma olen oktoobris juba kodus. Aga tervet suve teile ja loodame, et pereema siis käeluud ei murra tulevikus. Tsau-pakaa
Oleks ma kosmonaut, siis ma oleks kosmoses praegu
Madise repertuaarist ka midagi.
Tüüp istus perega kuskil garaažis matkatoolidel, näitas rampse ja ilm oli ilus. Ema oli suht huvitatud raamatutest, nii et Madis jõudis peaaegu hinnani. Peretütar, kes oli umbes 4 aastane, tunnetas ilmselt, et hind võib olla mõnevõrra rasvasem, kui ema arvanuks, ning püüdis seetõttu ema tähelepanu oma tegevusega. Ema sai vihjest aru ning ütles Madisele, et too hetke ootaks, sest et peretütar tahab vist vetsu minna. Ema joudis peretütre vaevu üles tõsta, kui püksisäärest üks korralik mehe mõõtu julk välja vupsas ning rõõmsalt mööda garaaži põrandat laiali valgus. Vist ei tulnud müüki...
Kuna Helga on meil siin selline vaiksem poiss, siis temalt ei tule sel nädalal ühtkit vahvat juttu.
Selleks korraks ongi siis kõik. Uueks nädalaks on vaim valmis ning kohtume juba järgmisel korral.
Lõpetuseks dialoog ühe Filipiinoga.
M: so did you catch my name already?
F: was it Hector?
M: almost... it was Targo rather with a T than H
M: But as I said I am a college student from Europe, can you guess which country?
F: Um.. is it Australia?
M: ?? You are from Philippines right?
F: yes
M: Ok.
Näeme hiljem!
Olge mõnnad
Suure Maailma Direktor.
Subscribe to:
Posts (Atom)