Teine nädal pole alati esimesest targem.

Nonii nahhui!

Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.

Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.

Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.

Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".

Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"

Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.

Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.

Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D

Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.

Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.

Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.

Parimate soovidega,
Teie Direktor