Nagu kogenud lugeja juba arvata võib, siis ka sel aastal on lood sedasi, et sõnajalaõit otsin ma välismaalt. Ma arvan, et sel aastal saan selle kätte ka, sest päris palju olen juba käinud seda otsimas ju.
Ega isegi väga ei usu, et juba 24 tunni pärast puutuvad otsaesiselt kukkuvad higi ja pisarad maad hoopis teisel kontinendil. Ja isegi näts, mis lennujaamast välja astudes talla alla kinni jääb, ei pruugi enam valge inimese suust välja sülitatud olla. Mitte et mul oleks midagi neegrite vastu, absoluutselt mitte seda, lihtsalt statistiliselt on tõenäosus selleks oluliselt suurem, kui ta seda Eestis oli.
Sel suvel pean mindseti oluliselt analüütilisema peale keerama, kuna töötan koos Madis Rauaga. Plaan on hommikul koos juba välja arvutada, mitu ühikut tõenäoliselt maha müüa suudame, et oleks päeva lõpuks võimalikult vähe üllatusi. Sellepärast proovin ka blogisissekannetes statistikat natukene sisse tuua.
Statistikast rääkides. Kui keegi oleks mulle öelnud enne esimest suve, et ma teen ka 6. suve, siis ma poleks viitsinud ilmselt isegi naerda sellise jutu peale... samas, tundes mind, mingi pilkava fraasi oleks üle suunurga jutustaja poole teele veeretanud ikka. Ei saa vist öelda, et olen superexcited sellest suvest, samas ma ei saa ka öelda, et mul oleks liiati kahju, et ma seda tegema lähen. Mindset tundub paigas olevat ning kuvand endast sarnaneb pigem Rambole paroodiafilmist, omades silmis "bring it on motherfuckers" pilku. Praegu on küll tunne, et ega vist midagi väga üllatavalt sellel suvel pakkuda ei ole, sest aastate jooksul olen vist ikka igasugusest pasast suutnud ennast läbi vedada. Samas, 7 maailmaimet juba on juhtunud, miks ei võiks juhtuda 8. just sel suvel ja just minuga? Ja kui nüüd statistikale pilk tagasi visata, siis tõesti-tõesti, torm pole varem minu pereemasid teise kohta kolinud, nii et see oleks tõesti veel uus challange. Samas, what are the odds?
Kuigi ma olen põhimõtteliselt terve aasta teinud vähemal või rohkemal määral ka LHV-d, siis ei saa ma sellegipoolest öelda, et oleks oma müügiarsenali väga palju täiendanud. Nii imelik kui see ka ei ole, siis tegelikult on ajaga selgeks saanud, et müügi tõstmiseks tuleb vaeva näha sellega, kuidas müüki tehes ise inimeseks jääda. Selle koha pealt ma tunnen küll, et aastaga sai arenguhüppeks vajalik hoojooks ära tehtud, nüüd on tarvis ainult korralik äratõuge teha ning ennast rahuldav sooritus peaks sellega ka vormistatud olema. Jääb vaid üle loota, et taban ka pakku võimalikult hästi.
Muuseas, kuna sel aastal on mul tulemas juubel, siis olete kõik oodatud ka minu sünnipäevale, asukoht on veel selgitamisel, aga ma arvan, et Isamaa keskmisest suvepäevast päikselisemat suudan küll pakkuda. Mitte sellepärast, et USA-s ilmad nii palju paremad oleks, vaid seetõttu, et suvel palju väljas viibimise tõttu pleegib mu naeratus paar tooni jälle heledamaks. h8 h8 h8 (materjaalselt kindlustamata tudengitele ütlen lohutuseks seda, et isegi kui te kohale tulla ei suvatse misiganes X põhjusel, siis kingipaki võib kõrvale, mind ootama, tõsta küll, sest et mul ei ole midagi selle vastu, kui ma ta ka natukene hiljem jahtunud peast kätte saan. NB! Palavad kallistused sinna alla ei kuulu, neid sooviks siiski palavalt kätte saada!)
Aga mis siin pikalt ikka lobiseda. Reegleid te juba teate. Proovin nüüd pärast stardipaugu andmist igal nädalal ka ühe sissekande teha. Seda küll mitte selleks, et ameeriklaste üle nalja teha, vaid ikka selleks, et teie ennast nendega kõrvutades rohkem ikka hindama õpiksite. Mul on teist igaühest ainult üks eksemplar ja te kõik meeldite mulle väga, mis sest, et mõnda teist pole tükk aega suutnud karbist välja võtta ning silmast-silma üksteist ülevoolava rõõmuga üle kallata.
Teie ülesandeks jääb aeg-ajalt ka mulle midagi seina peale kritseldada, ja seda ikka selleks, et ka minul oleks midagi südantsoojendavat õhtuti teki alla kaasa võtta, et varbad külmetama ei kipuks.
Selle suve motoks on The Hunger Games, ehk siis võitlen suvel igal hetkel elu ja surma peale, et kustutada edujanu ning saavutamisnälga ja proovin seejuures vältida näljasena välja nägemist, et pakkuda pereemadele ka esteetilist elamust (just nagu filmis). Teate ju isegi - Good looks sells books!
Ja et ka minu geifännid saaksid sellest postitusest midagi, siis soovin lõpetuseks teile sillerdavat päikesesära silmadesse ning kuumi tundeid suveöödesse.
Suure Maailma Direktor
Thursday, May 31, 2012
Sunday, August 28, 2011
Freestyler
Nonii. Mõtlesin, et sellel nädalal väga formaalset postitust ei tee, vaid võtan eesmärgiks freestyleida mõned sõnad teile paberile.
Üldiselt kirjeldan nädalat sõnaga sitt. Sitt igatepidi ja natuke peale ka. See ei tähendaks, et ma poleks kõvasti tööd uhanud. Uhasin nagu väike auruvedur Toomas, nii et suust tuli hommikul auru ja õhtuks olid kaenlaalused aromaatilisteks põõsasteks muutunud. Töötasin nii, et näol oli naeratus, mis vahepeal varjas sitamaitset, mis suus oli. Miks? Sest et inimesed on nii ilusad ja head!
Üldiselt midagi väga erilist ei juhtunudki sellel nädalal, ma mõtlen, et ühtegi eriti ergast seika ühegi inimesega ette ei tulnud.
Alustasin nädalat täiesti uuest kohast. Väikelinnast nimega Veneta, kus elab 5058 inimest, kes kõik on ameeriklased ning kellest ainult üks protsent on murjanid ning suure vaevaga kolm protsenti veavad välja mehhiklased. Seega enamus neist sama valged kui mina, või veidi enamgi.
Ei saa just öelda, et kõik inimesed selles linnakeses idioodid on, kuid tuleb ka neid ette. Samas ei saa ka öelda, et kõik oleks madalalaubalised, kuna kohtasin ka päris toredaid inimesi. Samas veidi vabamalt võtavad mõned inimesed küll, nagu nt. tema.
Tema on Vello. Miks ta on, sellele ma vastust anda ei oska. Aga kus? Üdiselt oli ta Neljapäeval peaaegu terve päeva ühel tänavanurgal umbes samas asendis ning haises nagu vana parm.
Väikelinna värk ilmselgelt.
Et nagu arvata võite, kohtasin selliseid jorsse oma linnas veelgi. Just just, MINU LINNAS! Kuigi peab tõdema, et kuna ameerika on siiski kõikide võimaluste maa, siis enamus neist ei maganud kuskil teepervel, vaid omasid piisavalt palju raha, et endale mingi urgas rentida. Aga umbes just nii palju, et millekski muuks väga üle ei jäänud, kui siis ainult narkootikumidele. Haridusest nende puhul väga rääkida ei saa, kuna leiba teenivad nad suhteliselt raske tööga. Veiko Roosi andmetel on ainult 12% neist ülikooli haridus, mis selgitab tõika, et parm terve päeva samas asendis suutis veeta ning minema ei veerenud, sest aju kuju on neil suhteliselt kandiline, mis takistab veeremist.
See ei takistanud mul aga neile raamatuid müümast. ma ei müünud küll sitaks palju, aga õnneks siiski natukene rohkem, kui nädal enne seda. Sellest hoolimata jäi parima nädalani päris pikad sammud veel astuda.
Ma vist ei rääkinud teile viimati, kui oma muresid kurtsin, et tegin endaga kokkuleppe, et kui parimat nädalat müügis ei tee, siis pean istuma Gatlinburgis päris kuival. Ja nii vist ongi. Kuna seal hakkab alkohol ojadena voolama, siis pean endale Noah'i kombel laeva ehitama. Võib-olla võtan igast alkoholivabast joogist kaks eksempladi ka kampa ning lähen kuhugi trepi alla oma haavu lakkuma. Aga võib-olla ka mitte.
Pidasin natukene Veiksiga aru ning mõltesin, et paha ei teeks, kui proovin seda nädalat Re-Runnida, sest suvi pole ju veel läbi ning mul on igati võimalik veel oma parim nädal vormistada.
Seega otsustasin teha uue panuse, andes endale veel uue võimaluse. Selleks et vältida uuesti kinni tõmbamist, pean tegema parima nädala hoopis sitdownides, mitte ühikutes, et natukene müügipreassureit endalt maha võtta.
Kui tuleb ära, siis võin Gatlinburgis juua, aga kui ei tule ära, siis pean istuma kuival kuni septembrikuu lõpuni, mis tähendab ka seda, et esimesed klubiringid tuleb Eestis teha täiesti kuivalt. Mõnele teist tundub see ilmselt suhteliselt tühisena, aga kui sa oled pea neli kuud kuivalt tiksunud juba ning leiad ühtäkki ennast alkoholilembeste sõprade keskelt, kes täis peaga su muljeid tahavad kuulata ning küsivad terve õhtu samu küsimusi, siis ajab ikka jooma küll. Õnneks on see veel ainult hüpoteetiline probleem, mida saab lähitulevikus ehk Pontuga paari terava saatel arutada.
Üldiselt tahtsingi teile teada anda, et olen viimasel paaril nädalal oma tulemustest veidi frustrueeritud olnud ning seetõttu ka veidi napisõnalisemalt esinenud, kuid proovin seda nüüd muuta ning lasta kõigel viimasel nädalal minna. Las higi ja pisarad voolata. Las muredemeri voolata allamäge, ajukäärude vahelt, peast välja. Las linnulaul täita pea ning las head mõtted matavad väikesed kuradid enda alla, kes eriti just viimastel nädalatel endaga võitlemiseks energiat nõuavad.
Selle nädala plaan ongi lihtsalt lasta kõikidel muredel minna ning teha kõvasti', koos hea tujuga käsikäes, tööd. Kui keegi peksab villast, siis tõmban lihtsalt nahhui. Samas kui inimene aga vigast ei peksa ja tõega kuulab, siis veedan nendega 20 minutit oma elust. Ja nii ongi. Tuleb ära.
Kui mäletate, siis paar nädalat tagasi pärast Madis Pajo followmist mainisin, et sõnad ei ole tegelikult üldsegi nii olulised siin müügis, siis selle tõestuseks võin tuua teile nädala teise poole. Kuna terve suve juba sama juttu ameeriklastele ajanud, siis tulevad sõnad suust välja kiiremini, kui mõte järele jõuab. Ning seda mitte seetõttu, et oleks ise nii entusiastlik, vaid pigem seetõttu, et kopp on kohati ees ning tead juba, mida emad sulle ütlema hakkavad paremini, kui pihk tunneb ära ...
Seega võtsingi raamatuid demodes käibele fraasi "no mine munni, on ju ägedad raamatud" ja peab tõdema, et ma pole leidnud siiani veel ühtkit Meeriklast, kes sellega poleks nõustunud. Kõik nõustuvad, sest et no mine munni, on tõesti tegu sitaks heade raamatutega.
Kohtasin paar päeva tagasi ühte perekonda, kus ema on üks selle maakonna politseiülematest ning kes ostis mult seti raamatuid, kunas viimane set handbooke pärines tal aastast 1998 ning oli veidi ajale jalgu jäänud mõne koha pealt. Teiste kohtade pealt kasutas ta seda aga siiani päris normaalselt. Vot siis!
Aga pikk jutt - sitt jutt!
Tõmbangi nüüd ära sliipi. Veits kopp on ees päevast, kuna põhimõtteliselt terve päeva istusime toas laua taga ning pusisime igasuguseid numbreid paika lükata, et raamatute kätte viimise ajaks oleks kõik valmis ning et kõik saaksid endale ka roosa postkaardi ja oskaks meid seetõttu ka oodata koos soojade pirukate ning klaasitäie piimaga.
Aga et minu elu ei ole üldse kõige sitemal järjel, siis minge vaadake enda lõbustamiseks facebookist minu inglasest toakaaslase uut velot, millega ta terve nädala tööd uhas teha. Äge on see, et see sama küna vedas ta parima nädalani müügis. Tähtis pole see, mis sul on, vaid kuidas sa seda kasutad. :)
Aga lõpetuseks küsin - Kes ma olen?
Üldiselt kirjeldan nädalat sõnaga sitt. Sitt igatepidi ja natuke peale ka. See ei tähendaks, et ma poleks kõvasti tööd uhanud. Uhasin nagu väike auruvedur Toomas, nii et suust tuli hommikul auru ja õhtuks olid kaenlaalused aromaatilisteks põõsasteks muutunud. Töötasin nii, et näol oli naeratus, mis vahepeal varjas sitamaitset, mis suus oli. Miks? Sest et inimesed on nii ilusad ja head!
Üldiselt midagi väga erilist ei juhtunudki sellel nädalal, ma mõtlen, et ühtegi eriti ergast seika ühegi inimesega ette ei tulnud.
Alustasin nädalat täiesti uuest kohast. Väikelinnast nimega Veneta, kus elab 5058 inimest, kes kõik on ameeriklased ning kellest ainult üks protsent on murjanid ning suure vaevaga kolm protsenti veavad välja mehhiklased. Seega enamus neist sama valged kui mina, või veidi enamgi.
Ei saa just öelda, et kõik inimesed selles linnakeses idioodid on, kuid tuleb ka neid ette. Samas ei saa ka öelda, et kõik oleks madalalaubalised, kuna kohtasin ka päris toredaid inimesi. Samas veidi vabamalt võtavad mõned inimesed küll, nagu nt. tema.
Tema on Vello. Miks ta on, sellele ma vastust anda ei oska. Aga kus? Üdiselt oli ta Neljapäeval peaaegu terve päeva ühel tänavanurgal umbes samas asendis ning haises nagu vana parm.
Väikelinna värk ilmselgelt.
Et nagu arvata võite, kohtasin selliseid jorsse oma linnas veelgi. Just just, MINU LINNAS! Kuigi peab tõdema, et kuna ameerika on siiski kõikide võimaluste maa, siis enamus neist ei maganud kuskil teepervel, vaid omasid piisavalt palju raha, et endale mingi urgas rentida. Aga umbes just nii palju, et millekski muuks väga üle ei jäänud, kui siis ainult narkootikumidele. Haridusest nende puhul väga rääkida ei saa, kuna leiba teenivad nad suhteliselt raske tööga. Veiko Roosi andmetel on ainult 12% neist ülikooli haridus, mis selgitab tõika, et parm terve päeva samas asendis suutis veeta ning minema ei veerenud, sest aju kuju on neil suhteliselt kandiline, mis takistab veeremist.
See ei takistanud mul aga neile raamatuid müümast. ma ei müünud küll sitaks palju, aga õnneks siiski natukene rohkem, kui nädal enne seda. Sellest hoolimata jäi parima nädalani päris pikad sammud veel astuda.
Ma vist ei rääkinud teile viimati, kui oma muresid kurtsin, et tegin endaga kokkuleppe, et kui parimat nädalat müügis ei tee, siis pean istuma Gatlinburgis päris kuival. Ja nii vist ongi. Kuna seal hakkab alkohol ojadena voolama, siis pean endale Noah'i kombel laeva ehitama. Võib-olla võtan igast alkoholivabast joogist kaks eksempladi ka kampa ning lähen kuhugi trepi alla oma haavu lakkuma. Aga võib-olla ka mitte.
Pidasin natukene Veiksiga aru ning mõltesin, et paha ei teeks, kui proovin seda nädalat Re-Runnida, sest suvi pole ju veel läbi ning mul on igati võimalik veel oma parim nädal vormistada.
Seega otsustasin teha uue panuse, andes endale veel uue võimaluse. Selleks et vältida uuesti kinni tõmbamist, pean tegema parima nädala hoopis sitdownides, mitte ühikutes, et natukene müügipreassureit endalt maha võtta.
Kui tuleb ära, siis võin Gatlinburgis juua, aga kui ei tule ära, siis pean istuma kuival kuni septembrikuu lõpuni, mis tähendab ka seda, et esimesed klubiringid tuleb Eestis teha täiesti kuivalt. Mõnele teist tundub see ilmselt suhteliselt tühisena, aga kui sa oled pea neli kuud kuivalt tiksunud juba ning leiad ühtäkki ennast alkoholilembeste sõprade keskelt, kes täis peaga su muljeid tahavad kuulata ning küsivad terve õhtu samu küsimusi, siis ajab ikka jooma küll. Õnneks on see veel ainult hüpoteetiline probleem, mida saab lähitulevikus ehk Pontuga paari terava saatel arutada.
Üldiselt tahtsingi teile teada anda, et olen viimasel paaril nädalal oma tulemustest veidi frustrueeritud olnud ning seetõttu ka veidi napisõnalisemalt esinenud, kuid proovin seda nüüd muuta ning lasta kõigel viimasel nädalal minna. Las higi ja pisarad voolata. Las muredemeri voolata allamäge, ajukäärude vahelt, peast välja. Las linnulaul täita pea ning las head mõtted matavad väikesed kuradid enda alla, kes eriti just viimastel nädalatel endaga võitlemiseks energiat nõuavad.
Selle nädala plaan ongi lihtsalt lasta kõikidel muredel minna ning teha kõvasti', koos hea tujuga käsikäes, tööd. Kui keegi peksab villast, siis tõmban lihtsalt nahhui. Samas kui inimene aga vigast ei peksa ja tõega kuulab, siis veedan nendega 20 minutit oma elust. Ja nii ongi. Tuleb ära.
Kui mäletate, siis paar nädalat tagasi pärast Madis Pajo followmist mainisin, et sõnad ei ole tegelikult üldsegi nii olulised siin müügis, siis selle tõestuseks võin tuua teile nädala teise poole. Kuna terve suve juba sama juttu ameeriklastele ajanud, siis tulevad sõnad suust välja kiiremini, kui mõte järele jõuab. Ning seda mitte seetõttu, et oleks ise nii entusiastlik, vaid pigem seetõttu, et kopp on kohati ees ning tead juba, mida emad sulle ütlema hakkavad paremini, kui pihk tunneb ära ...
Seega võtsingi raamatuid demodes käibele fraasi "no mine munni, on ju ägedad raamatud" ja peab tõdema, et ma pole leidnud siiani veel ühtkit Meeriklast, kes sellega poleks nõustunud. Kõik nõustuvad, sest et no mine munni, on tõesti tegu sitaks heade raamatutega.
Kohtasin paar päeva tagasi ühte perekonda, kus ema on üks selle maakonna politseiülematest ning kes ostis mult seti raamatuid, kunas viimane set handbooke pärines tal aastast 1998 ning oli veidi ajale jalgu jäänud mõne koha pealt. Teiste kohtade pealt kasutas ta seda aga siiani päris normaalselt. Vot siis!
Aga pikk jutt - sitt jutt!
Tõmbangi nüüd ära sliipi. Veits kopp on ees päevast, kuna põhimõtteliselt terve päeva istusime toas laua taga ning pusisime igasuguseid numbreid paika lükata, et raamatute kätte viimise ajaks oleks kõik valmis ning et kõik saaksid endale ka roosa postkaardi ja oskaks meid seetõttu ka oodata koos soojade pirukate ning klaasitäie piimaga.
Aga et minu elu ei ole üldse kõige sitemal järjel, siis minge vaadake enda lõbustamiseks facebookist minu inglasest toakaaslase uut velot, millega ta terve nädala tööd uhas teha. Äge on see, et see sama küna vedas ta parima nädalani müügis. Tähtis pole see, mis sul on, vaid kuidas sa seda kasutad. :)
Aga lõpetuseks küsin - Kes ma olen?
I Am A Person of Influence
- I make people feel appreciated.
- I make people feel that they belong.
- I make people feel that what they do is important, that they count, that they make a difference.
- I help people develop a vision for what they can become, achieve, and have.
- I help people develop specific goals with pay values and plans.
- I help people face and overcome fears, doubts, and regrets.
- I help people develop competency related to sales, products, and technical aspects of the business.
- I make sure people know that I believe in them.
- I set a good example.
- I give vision.
- I give hope that the vision can become a reality.
- I create understanding.
- I keep people from becoming distracted by trivial matters.
I do these things over and over again!
Näeme septembris!
Sunday, August 21, 2011
If it's broken, I have to fix it.
Oi kurja!
Suhteliselt nutune nädal oli. See-eest tegin kõvasti tööd. Mis parata. I gave my best, but it just wasn't enough.
Kaks nädalat on veel minna. Otsustasin, et kas kõik, või mitte midagi. Mida ma selle all mõtlen?
Otsustasin, et sel aastal olen Gatlinburgis igas mõttes kuival, kui ma tuleval nädalal oma parimat nädalat müügis ei tee. Teile tundub see ilmselt suhteliselt väikse ohverdusena, aga tegelikult on see ikka väga rets ohverdus. Suhteliselt kurb on olla gatlinburgis kaine autojuht ja kuulata teiste lällamist. I gonna make it. I have to. I can!
Viimane nädal möödus suhteliselt raskelt, kuna väsimusepoiss hakkab sisse pugema, nagu röövikud poevad kookonisse. Pool nädalast pidin libistama kokat, et mu vampiirisilmad inimesi ära ei hirmutaks, kui nad uksele ilmuvad. Hea asi selle kõige juures on jällegi see, et kookonist tulevad tavaliselt välja liblikad. Miks mitte ei võiks olla see hea märk?
Aga näitamaks, et see nädal tegelt nii nutune ei olnudki, siis räägin paar lugu ka.
Ameeriklased ikka mõistavad mind -
Eile approachisin ühte pereema, ning küsimusele "how are you doing?" vastasin nagu tavaliselt: "living the dream!", mille peale ema nina krimpsutas, nagu poleks aru saanud, mida ma ütlesin. Ilmselgelt oli mul õigus, kuna ema küsis seepeale: "what?!". Nagu Miiška vastasin ma: "living the dream!", mille peale tegi pereema väikese mõttepausi ja ütles: "no thank you!".
Napilt ei saanud sitdowni :D
Brian seevastu ikka oskab üllatada. Inglismaalt ikkagi.
Nagu teate, võtame tavaliselt õpetajatelt paar sõna paberile, kus nad kirjutavad, miks need raamatud head on peredele ja miks nad neile meeldivad. Kuna Brian pühendas aga oma nädala enda emale, siis küsis ta pea igalt inimeselt paar sõna enda kohta, et oleks midagi emaga jagada. Nii istuski Brian ühe õpetajaga nädala keskel maha. Õps küll ei ostnud raamatuid, kuid kirjutas täitsa kena jutu Briani kohta. Brian ise oli kirjatükiga väga rahul ning lippas järgmise ukse taha ja alles siis jõudis talle kohale, et unustas õpsilt testimoniali küsida. Sitt lugu või mis!? :D
Aga et näidata teile, et ega see Eesti majandus ikka nii perses polegi võrreldes usaga, siis räägin teile Ivo loo ka sellest nädalast. Kuna Ivo otsustas samuti oma nädala emale pühendada, küsis ta nii nagu Briangi enda kohta testimonialeid. Olles lõpetanud just sitdowni ühej keskklassi emaga, küsis ta emalt, kas too saab Ivo kohta kirjutada paar lauset, mille peale ema ütles Ivo üllatuseks: "can't afford it". Ivo oli WTF, mul on ju paber ja pliiats siin, see ei maksa sulle midagi, kuna sa ei pea isegi enda pastakat kasutama. Mille peale ema kordas ennast: "I can't afford it, we are going to California and I have to pack the things".
Suht kusine seis mõnel perel ikka :D
Vaja veel päris palju teha, nii et täna rohkem ei kirjuta. Hoidke mulle siis pöialt, et ära tuleks, muidu on keris.
Targo
Sunday, August 14, 2011
Restart
Raporteerin. Pean tunnistama, et pole viimase nädalaga üldse rahul. Mitte sellepärast, et ma poleks pingutanud, vaid sellepärast, et tulemused pole üldse need mis nad olla võiksid ja olema peaksid.
Käisin esmaspäeval Pajot followmas. Fun tüüp on ta ikka! Pean tüübile ikka sitaks respecti andma, kuna nii sita inglise keele kohta teeb ta ikka imesid. Ilmselgelt pole sõnad need, mis on olulised, vaid see, kuidas sa neid ütled. Lihtne näide. Kui mul kobisevad vahest inimesed ukse peal, et nad ei saa väga aru, mis ma räägin, siis Pajole ei ütelnud seda pea keegi, kuigi tüüp peksis vahest ukse peal ikka täiega segast. Nt. on tüüp 8 nädalat juba emadele üksel öelnud "if it comes to lawing the mow it's more like dads department, but when..." Mis ei meigi mingit sense'i. Lawing the mow???
Aga mitte keegi ei parandanud teda (välja arvatud mina). Ja selliseid lauseid oli tal kogu salestalki jooksul ikka mitmeid ja mitmeid. Aga teda ei koti, ja miks peakski. Sõnad ei müü, sinu enda attitude müüb... Sellepärast Pajo palju raamatuid müübki!
Sain Pajo followmisest palju confidence-i juurde, kuid sellegipoolest see mu nädalat väga heaks ei teinud. Midagi on minuga lahti. Nädala lõpp vajus juba teist korda järjest ära. Olgugi, et hommikud on head, imen tihtipeale kuni hilisõhtuni välja näppu ja komistan ehk siis veel ühe/kahe kliendi otsa, mis ei ole üldse minu moodi. Ma peaks terve persetäie raamatuid ühe päeva jooksul maha parseldama. Müüsin sel nädalal ainult 200 ühikut. Mõttetu.
Pärast laupäeva õhtut koju sõites oli sitamaitse suus. Mitte sellepärast, et oleks päe otsa ainult mingeid affe näinud, vaid pigem seetõttu, et tulemused olid kehvad hoolimata sellest, et kõvasti pingutasin.
Ilmselt panen endale ise liiga palju müügipinget peale. Veidi kammib ajukeerdude vahel mõte, et suvi on varsti juba läbi, aga eesmärgid on saavutamata ning tunduvad järjest rohkem ja rohkem eemale hõljuvat.
Seega otsustasin, et mul ei ole tulemas mitte 3 viimast nädalat, vaid kolm esimest, kus ma pean ennast uuesti käima tõmbama ja andma endast parima. Habitid 100%, kõik väiksed asjad õigesti alati ja igal pool, iga emaga annan endast parima, ei veeda nendega kauem, kui 20 minutit ning jätan nad alati heasse tujusse. Kui ma emadega ära ei kliki, siis ma lihtsalt tõmban nahhui. Kui klikin, siis näitan neile raamatuid, mis nende lastele kõige kasulikumad on ning aitan neil välja mõelda, kuidas nad neid endale lubada saavad. Mul on täiesti pohhui, kas ema kellega maha istun ostab mult raamatuid või mitte, aga mul ei ole pohhui mu ajast ja mu attitud'ist. Kui ema, kellega räägin on neg nagu rääbis, siis ei hakka temaga köit edama ja ei proovi talt vänget maitset küljest ära pesta vaid ütlen talle, et sorry, got to go, can't afford to sit here and be neg.
Mis on tegelikult täiesti tõsi. Mul ei ole aega istuda mingite negatiivsete inimestega, kui ägedad emad ootavad, et ma tuleksin ja koputaksin nende uksele. Igal tänaval on vähemalt üks poni ja ameeriklased vajavad haridust hädasti.
Kuna see nädal oli nii kurb, siis ma väga naljakaid lugusid ei räägi. Räägin ühe kurva loo.
Kui ma esmaspäeval Pajot followsin, siis sattusime ühe maja juurde, kus oli valvekoer, kes oli veel päris noor ja roheline. Kuna meie oleme nii positiivsed, siis võttis koeral kõhu alt veits õõnsaks. Ukse poole sammudes taganes koer vaikselt ukse poole, ise väsimatult haukudes. Kui enam kuhugi taganeda polnud, siis ta lihtsalt pissis terve mrs. Jones'i veranda täis. Suht kusine lugu, või mis?
Käisime täna ookeanis suplemas ka ja tegime mõned päris head pildid ning videod ka. Kuna videod on nii suured, siis neid kohe kuhugi üles ei lase, aga mõned pildid panen mugavuse mõttes facebooki üles küll.
Davai, teeme ära!
RESTART!!!!!
Käisin esmaspäeval Pajot followmas. Fun tüüp on ta ikka! Pean tüübile ikka sitaks respecti andma, kuna nii sita inglise keele kohta teeb ta ikka imesid. Ilmselgelt pole sõnad need, mis on olulised, vaid see, kuidas sa neid ütled. Lihtne näide. Kui mul kobisevad vahest inimesed ukse peal, et nad ei saa väga aru, mis ma räägin, siis Pajole ei ütelnud seda pea keegi, kuigi tüüp peksis vahest ukse peal ikka täiega segast. Nt. on tüüp 8 nädalat juba emadele üksel öelnud "if it comes to lawing the mow it's more like dads department, but when..." Mis ei meigi mingit sense'i. Lawing the mow???
Aga mitte keegi ei parandanud teda (välja arvatud mina). Ja selliseid lauseid oli tal kogu salestalki jooksul ikka mitmeid ja mitmeid. Aga teda ei koti, ja miks peakski. Sõnad ei müü, sinu enda attitude müüb... Sellepärast Pajo palju raamatuid müübki!
Sain Pajo followmisest palju confidence-i juurde, kuid sellegipoolest see mu nädalat väga heaks ei teinud. Midagi on minuga lahti. Nädala lõpp vajus juba teist korda järjest ära. Olgugi, et hommikud on head, imen tihtipeale kuni hilisõhtuni välja näppu ja komistan ehk siis veel ühe/kahe kliendi otsa, mis ei ole üldse minu moodi. Ma peaks terve persetäie raamatuid ühe päeva jooksul maha parseldama. Müüsin sel nädalal ainult 200 ühikut. Mõttetu.
Pärast laupäeva õhtut koju sõites oli sitamaitse suus. Mitte sellepärast, et oleks päe otsa ainult mingeid affe näinud, vaid pigem seetõttu, et tulemused olid kehvad hoolimata sellest, et kõvasti pingutasin.
Ilmselt panen endale ise liiga palju müügipinget peale. Veidi kammib ajukeerdude vahel mõte, et suvi on varsti juba läbi, aga eesmärgid on saavutamata ning tunduvad järjest rohkem ja rohkem eemale hõljuvat.
Seega otsustasin, et mul ei ole tulemas mitte 3 viimast nädalat, vaid kolm esimest, kus ma pean ennast uuesti käima tõmbama ja andma endast parima. Habitid 100%, kõik väiksed asjad õigesti alati ja igal pool, iga emaga annan endast parima, ei veeda nendega kauem, kui 20 minutit ning jätan nad alati heasse tujusse. Kui ma emadega ära ei kliki, siis ma lihtsalt tõmban nahhui. Kui klikin, siis näitan neile raamatuid, mis nende lastele kõige kasulikumad on ning aitan neil välja mõelda, kuidas nad neid endale lubada saavad. Mul on täiesti pohhui, kas ema kellega maha istun ostab mult raamatuid või mitte, aga mul ei ole pohhui mu ajast ja mu attitud'ist. Kui ema, kellega räägin on neg nagu rääbis, siis ei hakka temaga köit edama ja ei proovi talt vänget maitset küljest ära pesta vaid ütlen talle, et sorry, got to go, can't afford to sit here and be neg.
Mis on tegelikult täiesti tõsi. Mul ei ole aega istuda mingite negatiivsete inimestega, kui ägedad emad ootavad, et ma tuleksin ja koputaksin nende uksele. Igal tänaval on vähemalt üks poni ja ameeriklased vajavad haridust hädasti.
Kuna see nädal oli nii kurb, siis ma väga naljakaid lugusid ei räägi. Räägin ühe kurva loo.
Kui ma esmaspäeval Pajot followsin, siis sattusime ühe maja juurde, kus oli valvekoer, kes oli veel päris noor ja roheline. Kuna meie oleme nii positiivsed, siis võttis koeral kõhu alt veits õõnsaks. Ukse poole sammudes taganes koer vaikselt ukse poole, ise väsimatult haukudes. Kui enam kuhugi taganeda polnud, siis ta lihtsalt pissis terve mrs. Jones'i veranda täis. Suht kusine lugu, või mis?
Käisime täna ookeanis suplemas ka ja tegime mõned päris head pildid ning videod ka. Kuna videod on nii suured, siis neid kohe kuhugi üles ei lase, aga mõned pildid panen mugavuse mõttes facebooki üles küll.
Davai, teeme ära!
RESTART!!!!!
Sunday, August 7, 2011
Today will be the best day of my life!
Y0 kutid!
Veel üks nädal seljataga... huvitav nädal oli. Algas päris hästi, olin täiesti presidendi klubi graafikus, aga nädala lõpp oli täielik katastroof. Nagu Eda-Ines Etti ütleb, „Ma ei tea mis juhtu(k)s”. Aga pole lugu. Sel nädalal käisid kolm inimest mind followmas. Anna, Raili ja minu enda toakaaslane Brian. Iga followmise päevaga läksid tulemused järjest sitemaks. Pean ilmselt õppima kuidas inimestega koos töötades paremini fookuses olla.
Sellepärast lähengi homme Madis Pajo-t followma. Hea tunne on sees, tuleb kõva päev. Tundes Madist, teeme ilmselt kõvasti tööd. Lähme homme kuhugi uude linna, mille me ilmselt pilbasteks ära tõmbame. Igaüks ostab raamatuid.
Olen päris kindel, et õpin päris palju temalt, eriti veel seda, kuidas asju lihtsana hoida, sest et ta inglise keel on ikka suhteliselt katkine, aga sellegipoolest tüüp laksib nagu loom tööd teha ja teeb väga häid tulemusi. Hea eeskuju kõigile. Kui keegi tudengitest ütleb mulle, et ei saa ilmselt hakkama raamatumüügiga, kuna inglise keel on nii sitt, siis Madis on päris hea näide sellest, et keelt ei pea oskama perfektselt, peab ise tahtma kõvasti tööd teha ja head attitude-i hoidma ja siis on kõik võimalik.
Mingeid muid uudiseid väga polegi. Valmistun tugevaks lõpuks. Varasematel aastatel pole ma väga tugevaid lõppe suutnud teha, tavaliselt on ära vajunud, aga eelmisel aastal hakkas natukene juba tulema ning sel aastal tuleb suur samm edasi teha. Kõik on võimalik. Pole võimatuid asju, vaid piiratud tahe. Natukene on vaja veel sportlikku viha endasse süstida ja siis ma arvan, et tuleb ära ka. Aint no stopping me! Andke aga ainult naisi juurde.
Uue nädala suhtes on hea tunne sellepärast ka, et kohtasin eile ühte kõige ägedamat viienda klassi kutti. Tüüp oli väga sharp ja väga siiras. Selline nunnu kutt, keda igaüks tahaks enda pojaks. Piisavalt viisakas, mitte liiga pussy, teeb sporti ja akadeemiliselt ka tubli. Mitte selline tuupuri tüüpi, vaid pigem Andre Pettai või Christopher Homenja tüüpi sharp ja püüdlik kutt, kes ei ole overachiever, aga teeb ja jõuab palju. Kusjuures tegeles maadlusega ka, just nii nagu Chriss ja Andre seda tegid noortena. Kõige pullin oli vennikese juures see, et tüüp põhimõtteliselt close-is oma isa ise ära, kasutades peaaegu sõna-sõnalt meie salestalki, nii et mina lihtsalt istusin kõrval ja noogutasin kaasa. Väga pull kogemus. Olen kindel, et kutt kasutab neid raamatuid tulevikus väga palju. He’s gonna be great!
Aga et mitte kõik Ameeriklased nii kirkad ei ole siis tiigis, siis mõni lugu sellest ka.
Reedel, kui Brian mind follows, istusime maha ühe pereemaga, kes elas sellises päris kenas, veidi kõrgema sissetulekuga, rajoonis. Jutu sees tuli välja, et tema mees on Itaallane, aga mutt ise kunagi Euroopas veel käinud ei ole. Küsimusele, kuhu ta Euroopas minna tahaks, vastas ta: „I would rather go to Italy than Europe!”. Suhteliselt raske oli naeru tagasi hoida.
Aga et Ameeriklased tõesti oskavad hiilata, siis sellele on kohe ka järjejutt olemas Briani poolt.
Tüüp töötas laupäeval üksinda oma piirkonnas ning üks ema hakkas talt uurima, et kas tõesti peavad eurooplased ameeriklasi lollideks. Brian proovis siis viisakalt vastata, et nii see ei ole, kuid ema ei jätnud jonni ning proovis ikka välja kookida, mis see tegelikkus siis on. Kuna Brian ikka veenvalt proovis väita, et ei pea keegi neid ameeriklasi nii lollideks, otsustas ema küsida, mis on kõige rumalam asi, mis keegi talle öelnud on.
Brian hakkas selle peale muidugi muigama ning rääkis talle meie reedesest jutuajamisest ühe emaga. Olles korranud pereema sõnu „I would rather go to Italy than Europe” ning hakanud kõva häälega naerma, pidi ta paari hetke möödudes oma naermise lõpetama, kuna ema temaga koos ei naernud vaid vaatas teha kuidagi küsiva näoga. Seepeale küsis Brian muidugi kohe, et kas ta ikka teab, et Itaalia on osa Euroopast, ning sai vastuseks suhteliselt argliku „ofcourse!”, mida saatis suhteliselt piinlik punastus.
Ma arvan, et mõnel juhul on meie arvamus rumalatest ameeriklastest siiski õigustatud. Aga seda muidugi mitte alati. Nt Madise kasupere, kelle juures ma praegu viibin, on väga ägedad ja targad inimesed. Enamus pereliikmetest on mingit sorti arstid ning rännanud üle maailma ning harinud ennast erinevates valdkondades. Ennemini ütleks, et mina olen rumal nendega võrreldes, kui vastupidi.
Sellised lood siis.
Kuna kell on juba päris palju, siis peab kerra ära tõmbama. Annan teile siis järgmisel nädalal teada, kuidas followmine läks ning need kes viitsivad mu nädalale kaasa elada, võiksid mulle ikka väikseid sõnumeid jätta blogisse, nii aitate mul parimaid nädalaid teha siin.
No excuses! I will not limit myself and give my very best. I am,I will, I’m going to!
Näeme septembris!
MC Suure Maailma Direktor
Sunday, July 31, 2011
5 weeks to go, 5 schedules to keep up with, I gonna win!
Huhh!
Üks nädal jälle möödas, pole just päris sillas sellest, kuna müügitulemus läks veidi isegi eelmise nädalaga võrreldes alla. Eks sellel ole omad põhjused ka muidugi, aga natukene sitane tunne on sees. Peab ikka paremini tegema.
Teen ka!
See on lubadus. Veel on 5 nädalat minna ja tunne on, et pole midagi kaotada. I can I will I'm going to!
Kui mäletate, siis oli sel ndäalal pie in the eye kordus. Haige pask ma ütlen. Kaotasin Kristelile 1 sitdowniga. Ei suuda seda endale andestada. Vähemalt sain paar head videod sellest, kuidas ma koogiga näkku sain.
Kui eelmisel korral tegin Kristelile 1 on 1 arvestuses küll ära, aga mäng oli meeskondlik, siis saime madalama poiste keskmise tõttu põske. Sellel nädalal sain aga valusa 1 on 1 tulemuse kaotuse.
Kuigi excuse-id ei loe midagi, siis võin öelda, et natukene kripeldab küll üks juhtum. Nimelt visati mind keset nädalat mu turfist välja. Seetõttu kaotasin mitu tundi tööaega. Tööaja ja sitdownide suhe oli mul seetõttu Kristelist siiski parem. See veidi lohutab, aga mitte eriti.
Natukene lähemalt selle välja viskamise loo koha pealt.
Nimelt neljapäeval kella 11 paiku tegin oma piirkonnas visalt tööd ja hommik oli suhteliselt tavaline. Olin hakanud just uut piirkonda töötama, aga kuna töötasin sel nädalal suhteliselt madalas sissetulekus, et mitte öelda agulis, siis ütlesid paljud inimesed juba ukse peal, et neil pole üldse raha ning majade peale vaadates võis tunnistada, et ilmselgelt nad ei valeta.
Sellegipoolest kohtlen neid kui võrdseid keskmise sissetulekuga inimestega võrreldes ja teen mitu approachi, et nad ikka raamatuid näeks, kuna need on sitaks head.
Approachisin parasjagu ühte mammit, kes just väga sillas minu tegevusest polnud. Pärast teist approachi hakkas mutt lõugama, et millisest osast ma tema lausest aru ei saanud, kas sellest, et "ei ole" või "raha". Ütlesin viisakalt, et mõistan tema olukorda, ning et see ei ole midagi sellist mida ta kindlasti ostma peab ja tõmbasin seepeale kotist raamatu välja. Olles pool demost ära teinud, lubas naine mulle politsei kutsuda. Kuna ei viitsinud väga mentidega chillida, siis otsustasin leebet tõmmata.
Arvake ära, kas mutt helistas menti?
Yes, I live in America, kõigi võimaluste maa ikkagi.
Olles jõudnud paar maja edasi ning tehes juba sitdowni ühe toreda vanavanaemaga, kes oma lapselapselast kasvatas, lendas peale ment. Ei olnud väga sõbralik kuju. Ütles, et viska asjad kokku, aeg on astuma hakata. Kuna paberitöö on mul korras, siis väga midagi ei kartnud ning eeldasin, et see võtab ainult hetke aega. Aga tegelt ei võtnud.
Ment polnud ilmselt juba mitu kuud peale oma pihu midagi näinud ning lendas mulle peale nagu orkaan Katrina. WTF mõtlesin ma, kui proovisin tema attitude-i eest kõrvale põigelda. Aga hui põikasingi.
Ment arvas alguses et ma müün ajakirju (milline üllatus eks). Siis ütles, et tal on minu kohta juba sitta kanti kaebusi ning et neil on nendest täiesti kopp ees. Juba sellel samal hommikul on minu kohta 5 erinevat kaebust esitatud ja peale selle olen ma üldse üks tropp ja käin inimestele pinda. Seejärel viskas kutt pilgu autosse ning luges mu positive affirmation'eid ning küsis, et mis pask see on? Arvates, et ma olen peast veits soe, kuna pole kunagi midagi sellist näinud varem. Proovisin talle selgitada, et olen professionaal ning see aitab päeval fookust hoida, aga ilmselgelt ei suutnud ma piisavalt nurgeliselt selgitada, et tema kuubikust ajusse infot süstida. Seejärel hakkas ta selgitama, et kui ma oleksin professionaal, siis ma kannaksin pikki pükse, särk oleks püksi pistetud ning ei näeks nagu mingi räbal välja.
Räbal? Ma ostsin need riided alles eile, ja vabandust härra moepolitsei, aga särgi peal on kirjas Calvin Klein, mis ilmselt võib vihjata, et päris räbalad need välja näha ei saanud, ega see mingi Armani pole! :D
Seejäral lubas ta mu korduvalt vangi panna ja uuris veel kõiki dokumente ning proovis mulle väita, et ma ei tohi oma lubadega siin ringi sõita ning et kui ta mind korra veel näeb, siis võtab ta mu auto käest ära ning peale selle lähen ma veel vangi ja jumal teab mida veel.
Seejärel uuris veel, et miks ma üldse Springfieldis seda teen ning kuhugi mujale ei lähe ning käskis mu tööandjale helistada (companisse siis) ning uurida, kuhu piirkonda ma nüüd edasi tööle saan minna.
Rääkides paar sõna Lindaga, otsustasin minna teise linna tööle selleks päevaks kuig lippasin enne koju, et natukene uurida, kuhu minna ja mis koolid seal üldse on ja kust alustada.
Kodus sattusin kokku pereemaga, kes kuuldes juhtunust läks raevu täis ning lubas midagi ette võtta.
Kuna suhteliselt kiire oli, siis tegin kiire uuringu ning leidsin koha, kuhu tööle minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli pilt palju selgem. Pereema oli kasutanud oma tutvusi ning rääkinud politseiülemaga. Tuli välja, et see ment oli kõigile teada tuntud pederast ning keegi ei pidavat teda sallima. Peale selle oli ta mulle päris kõvasti valetanud, näiteks polnud mul kokku mingi tuhat complainti vaid kogu suve peale kokku 3. Tehes uuringu lubade kohta, tuli välja, et mul oli tuline õigus neid seal kasutada ning nendega ringi sõita. Ja üleüldse astus see ment üle igasuguste piiride ning pedereeris mind ilmaasjata.
Järgmisel päeval käisin veel hommikul politseijaoskonnast läbi ning tuli välja, et minuga on kõik okei, keegi mind vangi panema ei hakka ning miski ei takista mul seal tööd edasi tegemast.
:)
Nädal oli päris väviline ka Ivole, kelle peale üks koer pissis ning päeva kohe värvikirkamaks muutis.
Laupäeval koputasin ühes piirkonnas, kus ma olin olnud mõned nädalad tagasi viimati, proovides kätte saada paari perekonda. Olles ühe viimase pere uksetaga, tuli naaberaiast välja üks väike paks poiss, kes hõikas: "nobody want's to buy your books!", mille peale ma muidugi muigasin. See vist paksule Peetrikesele ei meeldinud ning seetõttu teatas ta mulle, et inimesed, kelle uksele ma parasjagu koputan on väga kurjad ning veeres tagasi oma tagaaeda. Väga aumehelik temast mind niimoodi teavitada.
Ja täna hommikul tõi naeratuse palgele see, et kui ma autosse istusin, et pesu minna pesema, avastasin, et ämblik oli pununud võrgu mulle kõrvalistuja kohale. Ilmselge vihje, et peaks laskma followjatel istuda seal, mitte tagumisel istmel.
Tannilt ka üks lugu. Nimelt töötas ta osa nädalast päris rikkas piirkonnas. Kuna isa oli mingi arstipoiss ja pappi oli laialt käes, siis ta ise väga sitdowni kuulata ei viitsinud ja lasi lastel otsustada, kas see on midagi kasulikku neile. Lapsed olid asjast loomulikult sillas. Seejärel tegi Tann korraliku Pricebuildupi ning kui tõi kuuldavale, et hind on ainult 860 dollarit, siis hõikasid lapsed üle maja. Dad did you hear that, it's onlky 860 dollard. Mille peale tuli vastuseks: "does he take checks or credit cards?" Ilmselgelt nad ostsid.
Lõpetuseks veel lisa rubriigist - ameeriklased on ikka tõesti rumalad.
Tegin parasjagu sitdowni ühe päris toreda emaga, ainuke probleem tema puhul oli see, et ta polnud just kuigi haritud. Tal oli ainult 1 poeg, kes läheb tuleval sügisel viiendasse klassi. Kuna emal pole endal väga head haridust, siis on tal vahest päris raske poega välja aidata. Näitasin neile siis handbooke. Keset matemaatika seksiooni näitamist küsisin emalt, et kuidas tunudub, on ju lihtne aru saada (korrutamine). Ema tõdes, et on küll päris lihtne, mille peale vaatas poeg emale otsa ja ütles "saad sa jee jee jah kottigi aru, mismoodi seda teha tuleb" :D
Selline kompliment siis oma emale.
Aga davai, tõmban otsad selleks korraks kokku. Üldiselt on selle nädala plaan hoida asjad lihtsana, teha kõvasti tööd ja anda endast parim. Head asjad juhtuvad heade inimestega.
Connecting with people!
It's gonna happen!
Suure Maailma Direktor
NB! Suured tänud kõigile, kes mulle palju õnne soovisid.
Üks nädal jälle möödas, pole just päris sillas sellest, kuna müügitulemus läks veidi isegi eelmise nädalaga võrreldes alla. Eks sellel ole omad põhjused ka muidugi, aga natukene sitane tunne on sees. Peab ikka paremini tegema.
Teen ka!
See on lubadus. Veel on 5 nädalat minna ja tunne on, et pole midagi kaotada. I can I will I'm going to!
Kui mäletate, siis oli sel ndäalal pie in the eye kordus. Haige pask ma ütlen. Kaotasin Kristelile 1 sitdowniga. Ei suuda seda endale andestada. Vähemalt sain paar head videod sellest, kuidas ma koogiga näkku sain.
Kui eelmisel korral tegin Kristelile 1 on 1 arvestuses küll ära, aga mäng oli meeskondlik, siis saime madalama poiste keskmise tõttu põske. Sellel nädalal sain aga valusa 1 on 1 tulemuse kaotuse.
Kuigi excuse-id ei loe midagi, siis võin öelda, et natukene kripeldab küll üks juhtum. Nimelt visati mind keset nädalat mu turfist välja. Seetõttu kaotasin mitu tundi tööaega. Tööaja ja sitdownide suhe oli mul seetõttu Kristelist siiski parem. See veidi lohutab, aga mitte eriti.
Natukene lähemalt selle välja viskamise loo koha pealt.
Nimelt neljapäeval kella 11 paiku tegin oma piirkonnas visalt tööd ja hommik oli suhteliselt tavaline. Olin hakanud just uut piirkonda töötama, aga kuna töötasin sel nädalal suhteliselt madalas sissetulekus, et mitte öelda agulis, siis ütlesid paljud inimesed juba ukse peal, et neil pole üldse raha ning majade peale vaadates võis tunnistada, et ilmselgelt nad ei valeta.
Sellegipoolest kohtlen neid kui võrdseid keskmise sissetulekuga inimestega võrreldes ja teen mitu approachi, et nad ikka raamatuid näeks, kuna need on sitaks head.
Approachisin parasjagu ühte mammit, kes just väga sillas minu tegevusest polnud. Pärast teist approachi hakkas mutt lõugama, et millisest osast ma tema lausest aru ei saanud, kas sellest, et "ei ole" või "raha". Ütlesin viisakalt, et mõistan tema olukorda, ning et see ei ole midagi sellist mida ta kindlasti ostma peab ja tõmbasin seepeale kotist raamatu välja. Olles pool demost ära teinud, lubas naine mulle politsei kutsuda. Kuna ei viitsinud väga mentidega chillida, siis otsustasin leebet tõmmata.
Arvake ära, kas mutt helistas menti?
Yes, I live in America, kõigi võimaluste maa ikkagi.
Olles jõudnud paar maja edasi ning tehes juba sitdowni ühe toreda vanavanaemaga, kes oma lapselapselast kasvatas, lendas peale ment. Ei olnud väga sõbralik kuju. Ütles, et viska asjad kokku, aeg on astuma hakata. Kuna paberitöö on mul korras, siis väga midagi ei kartnud ning eeldasin, et see võtab ainult hetke aega. Aga tegelt ei võtnud.
Ment polnud ilmselt juba mitu kuud peale oma pihu midagi näinud ning lendas mulle peale nagu orkaan Katrina. WTF mõtlesin ma, kui proovisin tema attitude-i eest kõrvale põigelda. Aga hui põikasingi.
Ment arvas alguses et ma müün ajakirju (milline üllatus eks). Siis ütles, et tal on minu kohta juba sitta kanti kaebusi ning et neil on nendest täiesti kopp ees. Juba sellel samal hommikul on minu kohta 5 erinevat kaebust esitatud ja peale selle olen ma üldse üks tropp ja käin inimestele pinda. Seejärel viskas kutt pilgu autosse ning luges mu positive affirmation'eid ning küsis, et mis pask see on? Arvates, et ma olen peast veits soe, kuna pole kunagi midagi sellist näinud varem. Proovisin talle selgitada, et olen professionaal ning see aitab päeval fookust hoida, aga ilmselgelt ei suutnud ma piisavalt nurgeliselt selgitada, et tema kuubikust ajusse infot süstida. Seejärel hakkas ta selgitama, et kui ma oleksin professionaal, siis ma kannaksin pikki pükse, särk oleks püksi pistetud ning ei näeks nagu mingi räbal välja.
Räbal? Ma ostsin need riided alles eile, ja vabandust härra moepolitsei, aga särgi peal on kirjas Calvin Klein, mis ilmselt võib vihjata, et päris räbalad need välja näha ei saanud, ega see mingi Armani pole! :D
Seejäral lubas ta mu korduvalt vangi panna ja uuris veel kõiki dokumente ning proovis mulle väita, et ma ei tohi oma lubadega siin ringi sõita ning et kui ta mind korra veel näeb, siis võtab ta mu auto käest ära ning peale selle lähen ma veel vangi ja jumal teab mida veel.
Seejärel uuris veel, et miks ma üldse Springfieldis seda teen ning kuhugi mujale ei lähe ning käskis mu tööandjale helistada (companisse siis) ning uurida, kuhu piirkonda ma nüüd edasi tööle saan minna.
Rääkides paar sõna Lindaga, otsustasin minna teise linna tööle selleks päevaks kuig lippasin enne koju, et natukene uurida, kuhu minna ja mis koolid seal üldse on ja kust alustada.
Kodus sattusin kokku pereemaga, kes kuuldes juhtunust läks raevu täis ning lubas midagi ette võtta.
Kuna suhteliselt kiire oli, siis tegin kiire uuringu ning leidsin koha, kuhu tööle minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli pilt palju selgem. Pereema oli kasutanud oma tutvusi ning rääkinud politseiülemaga. Tuli välja, et see ment oli kõigile teada tuntud pederast ning keegi ei pidavat teda sallima. Peale selle oli ta mulle päris kõvasti valetanud, näiteks polnud mul kokku mingi tuhat complainti vaid kogu suve peale kokku 3. Tehes uuringu lubade kohta, tuli välja, et mul oli tuline õigus neid seal kasutada ning nendega ringi sõita. Ja üleüldse astus see ment üle igasuguste piiride ning pedereeris mind ilmaasjata.
Järgmisel päeval käisin veel hommikul politseijaoskonnast läbi ning tuli välja, et minuga on kõik okei, keegi mind vangi panema ei hakka ning miski ei takista mul seal tööd edasi tegemast.
:)
Nädal oli päris väviline ka Ivole, kelle peale üks koer pissis ning päeva kohe värvikirkamaks muutis.
Laupäeval koputasin ühes piirkonnas, kus ma olin olnud mõned nädalad tagasi viimati, proovides kätte saada paari perekonda. Olles ühe viimase pere uksetaga, tuli naaberaiast välja üks väike paks poiss, kes hõikas: "nobody want's to buy your books!", mille peale ma muidugi muigasin. See vist paksule Peetrikesele ei meeldinud ning seetõttu teatas ta mulle, et inimesed, kelle uksele ma parasjagu koputan on väga kurjad ning veeres tagasi oma tagaaeda. Väga aumehelik temast mind niimoodi teavitada.
Ja täna hommikul tõi naeratuse palgele see, et kui ma autosse istusin, et pesu minna pesema, avastasin, et ämblik oli pununud võrgu mulle kõrvalistuja kohale. Ilmselge vihje, et peaks laskma followjatel istuda seal, mitte tagumisel istmel.
Tannilt ka üks lugu. Nimelt töötas ta osa nädalast päris rikkas piirkonnas. Kuna isa oli mingi arstipoiss ja pappi oli laialt käes, siis ta ise väga sitdowni kuulata ei viitsinud ja lasi lastel otsustada, kas see on midagi kasulikku neile. Lapsed olid asjast loomulikult sillas. Seejärel tegi Tann korraliku Pricebuildupi ning kui tõi kuuldavale, et hind on ainult 860 dollarit, siis hõikasid lapsed üle maja. Dad did you hear that, it's onlky 860 dollard. Mille peale tuli vastuseks: "does he take checks or credit cards?" Ilmselgelt nad ostsid.
Lõpetuseks veel lisa rubriigist - ameeriklased on ikka tõesti rumalad.
Tegin parasjagu sitdowni ühe päris toreda emaga, ainuke probleem tema puhul oli see, et ta polnud just kuigi haritud. Tal oli ainult 1 poeg, kes läheb tuleval sügisel viiendasse klassi. Kuna emal pole endal väga head haridust, siis on tal vahest päris raske poega välja aidata. Näitasin neile siis handbooke. Keset matemaatika seksiooni näitamist küsisin emalt, et kuidas tunudub, on ju lihtne aru saada (korrutamine). Ema tõdes, et on küll päris lihtne, mille peale vaatas poeg emale otsa ja ütles "saad sa jee jee jah kottigi aru, mismoodi seda teha tuleb" :D
Selline kompliment siis oma emale.
Aga davai, tõmban otsad selleks korraks kokku. Üldiselt on selle nädala plaan hoida asjad lihtsana, teha kõvasti tööd ja anda endast parim. Head asjad juhtuvad heade inimestega.
Connecting with people!
It's gonna happen!
Suure Maailma Direktor
NB! Suured tänud kõigile, kes mulle palju õnne soovisid.
Sunday, July 24, 2011
Safari
Elu on ikka safari. Pange õlut, võtke naisi, tundke hea... ja müüge raamatuid!
Selle nädalaga murdsin suve pooleks. Pool on tehtud ja pool on veel ees. Täiesti ulme, kui kiiresti on aeg lennanud. Ainult lause "pool on veel ees" tekitab tunde, et pikk tee on veel minna, kuigi lause "pool on juba tehtud" tekitab tunde, et kas tõesti on aeg nii kiiresti lennanud.
Uskumatu! Või hakka veel uskuma.
See ei tähenda muud, kui et tuleb jalad kõhu alt välja võtta, kottidest kinni haarata ning need kõrvuni venitada, et moodustada tiivad ning lendu minna. Eelsmisel nädalal sain presidents clubi maitse suhu, seevastu sellel nädalal tegin sammu tagasi. Õnneks mitte väga hullu. Lihtsalt tuleb tööd teha ning inimestele paremini ideid müüa. Fucking Madis Pajo on ikka hull loom, teeb kõvasti tööd ning on teistele heaks eeskujuks. Tüüp müüb raamatuid kolmandat suve ning laksis sellel nädalal chairman's clubi oma 810 ühikuga. No excuses!
See plaan on mul endalgi. Arvan, et see pole midagi ulmet, teha üks suur samm edasi ning müüa terve persetäis raamatuid, sest inimesi, kellel neid raamatuid vaja oleks, on üks inimene liiga palju.
Sel nädalal kohtasin ikka täiesti peast kelbasteks pekstud inimesi. Uskumatu! Nii rumala näoga vaatasid mind osad ikka ukse peal, et raske oli naeru tagasi hoida. Võite ette kujutada, kui Mr. Bean teeb "ma ei saa mitte kottigi aru" nägu, aga korruta see kahega, sest vahepeal olid ema ja isa koos ukse peal. Õnneks ma nende lapsi ei näinud, kuna uks käis päris kiiresti kinni pärast esimest approachi, aga no nende ristamisel pidi miinus ja miinus küll kokku andma mitte plussi vaid topelt miinuse.
Peale selle istusin ühel hommikul maha pereemaga, kellel olid kaenlaalused karvad pikemad, kui mardo mu*n. Nagu tõsiselt. Kui vahest on ilusate pereemadega raske silmsidet hoida, nende rinnapartii tõttu, siis sellel korral kiskus pilk kaenla alla. Millega ma selle vaatepildi küll ära teenisin? :/
Peale selle tuli mingi päev uksele ka üks memm, kelle rinnapartii oli ikka korralikult taskuteni välja veninud, kuid seljas kandis ta valget toppi, mis liiga hästi läbi paistis, kuna oli läbinisti märg. Pole vist vaja mainida, et need pildid sööbisid mu mällu igavesti.
Veits kvaliteet nalja ka, sest vahest tuleb midagi ise ka ikka ette võtta.
Mingi hommik tegime koos oma toakaaslastega exexit ja millegipärast hakkasime tegema loomade hääli. Viskasime seal niisama nalja ning mõtlesime, et päris fun oleks, kui ütleksime inimestele, et õpime Animal Science-it ülikoolis ning oskame loomadega suhelda.
Päris me ei proovinudki seda! :D
Täitsa kottis. julgelt veerand inimestest uskusid seda tõsimeeli. Kuna ma oskan suhteliselt okeid tuvi häält teha, siis loomulikult ütlesin ma neile, et see on mu spetsialiteet. Vahepeal kuristasin seal niisama häält teha ning kui lind juhtus üle lendama, siis ütlesin "did you see that? they came here, because I said so" ja mõned inimesed olidki täiesti wow efektis. WTF? :D
Ühe emaga istusin maha ning tegin parasjagu sitdowni, kui märkasin, et tema selja taga on kass, kes hõõrub ennast minu auto vastu. Seejärel ütlesin talle, et ma oskan loomadega rääkida ning lasin tuulde imevaikse vile ning käskisin tal vaadata selja taha. Ema oli muidugi kohe vaimustuses, kui nägi, et kass tõesti vastu autot ennast hööritab. Ma olen ikka uskumatult osav sell! :D
Ja väike näide sellest, et ameeriklased on ikka veist võltsid ja rumalad. Tegin nädala alguses ühe isaga sitdowni ning ta tundus päris into olevat, aga kuna naine on see, kes rohkem tööd teeb ja lastega tegeleb, peab tema ka juures olema. Nii otsustasingi tagasi minna paar päeva hiljem, kui olin uuesti samas piirkonnas. Muidugi kappas isa kohe uksele ning viskas käppa nagu homeboy'le kohane on. Seejärel aga hakkas kohe halama, et krt sellel korral ei tule vist ikka ära. Küsisin siis asjatundlikult, kas asi on hinnas, et liiga kallid on raamatud? Mille peale sain jaatava vastuse. Ütlesin, et mõistan ta muret ning tõmbasin leebet, endal nägu peeru täis. Kurb tõsiasi oli see, et ma polnud talle kunagi hinda öelnudki. :)
Sellised lood siis.
Sel nädalal proovin fookuse uuesti paika panna ning silmaklapid peas eesmärgi poole rühkida. Tuleb ära! Peab tulema!
800 pole sittagi nii palju, ega kindlasti midagi võimatut. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning siis tulevad ka tulemused, mida ootan.
Hoidke mulle siis pöialt!
It's gonna happen! My birthday is coming!
See ya, got to go!
Half President!
Getenga un buen dia!
Selle nädalaga murdsin suve pooleks. Pool on tehtud ja pool on veel ees. Täiesti ulme, kui kiiresti on aeg lennanud. Ainult lause "pool on veel ees" tekitab tunde, et pikk tee on veel minna, kuigi lause "pool on juba tehtud" tekitab tunde, et kas tõesti on aeg nii kiiresti lennanud.
Uskumatu! Või hakka veel uskuma.
See ei tähenda muud, kui et tuleb jalad kõhu alt välja võtta, kottidest kinni haarata ning need kõrvuni venitada, et moodustada tiivad ning lendu minna. Eelsmisel nädalal sain presidents clubi maitse suhu, seevastu sellel nädalal tegin sammu tagasi. Õnneks mitte väga hullu. Lihtsalt tuleb tööd teha ning inimestele paremini ideid müüa. Fucking Madis Pajo on ikka hull loom, teeb kõvasti tööd ning on teistele heaks eeskujuks. Tüüp müüb raamatuid kolmandat suve ning laksis sellel nädalal chairman's clubi oma 810 ühikuga. No excuses!
See plaan on mul endalgi. Arvan, et see pole midagi ulmet, teha üks suur samm edasi ning müüa terve persetäis raamatuid, sest inimesi, kellel neid raamatuid vaja oleks, on üks inimene liiga palju.
Sel nädalal kohtasin ikka täiesti peast kelbasteks pekstud inimesi. Uskumatu! Nii rumala näoga vaatasid mind osad ikka ukse peal, et raske oli naeru tagasi hoida. Võite ette kujutada, kui Mr. Bean teeb "ma ei saa mitte kottigi aru" nägu, aga korruta see kahega, sest vahepeal olid ema ja isa koos ukse peal. Õnneks ma nende lapsi ei näinud, kuna uks käis päris kiiresti kinni pärast esimest approachi, aga no nende ristamisel pidi miinus ja miinus küll kokku andma mitte plussi vaid topelt miinuse.
Peale selle istusin ühel hommikul maha pereemaga, kellel olid kaenlaalused karvad pikemad, kui mardo mu*n. Nagu tõsiselt. Kui vahest on ilusate pereemadega raske silmsidet hoida, nende rinnapartii tõttu, siis sellel korral kiskus pilk kaenla alla. Millega ma selle vaatepildi küll ära teenisin? :/
Peale selle tuli mingi päev uksele ka üks memm, kelle rinnapartii oli ikka korralikult taskuteni välja veninud, kuid seljas kandis ta valget toppi, mis liiga hästi läbi paistis, kuna oli läbinisti märg. Pole vist vaja mainida, et need pildid sööbisid mu mällu igavesti.
Veits kvaliteet nalja ka, sest vahest tuleb midagi ise ka ikka ette võtta.
Mingi hommik tegime koos oma toakaaslastega exexit ja millegipärast hakkasime tegema loomade hääli. Viskasime seal niisama nalja ning mõtlesime, et päris fun oleks, kui ütleksime inimestele, et õpime Animal Science-it ülikoolis ning oskame loomadega suhelda.
Päris me ei proovinudki seda! :D
Täitsa kottis. julgelt veerand inimestest uskusid seda tõsimeeli. Kuna ma oskan suhteliselt okeid tuvi häält teha, siis loomulikult ütlesin ma neile, et see on mu spetsialiteet. Vahepeal kuristasin seal niisama häält teha ning kui lind juhtus üle lendama, siis ütlesin "did you see that? they came here, because I said so" ja mõned inimesed olidki täiesti wow efektis. WTF? :D
Ühe emaga istusin maha ning tegin parasjagu sitdowni, kui märkasin, et tema selja taga on kass, kes hõõrub ennast minu auto vastu. Seejärel ütlesin talle, et ma oskan loomadega rääkida ning lasin tuulde imevaikse vile ning käskisin tal vaadata selja taha. Ema oli muidugi kohe vaimustuses, kui nägi, et kass tõesti vastu autot ennast hööritab. Ma olen ikka uskumatult osav sell! :D
Ja väike näide sellest, et ameeriklased on ikka veist võltsid ja rumalad. Tegin nädala alguses ühe isaga sitdowni ning ta tundus päris into olevat, aga kuna naine on see, kes rohkem tööd teeb ja lastega tegeleb, peab tema ka juures olema. Nii otsustasingi tagasi minna paar päeva hiljem, kui olin uuesti samas piirkonnas. Muidugi kappas isa kohe uksele ning viskas käppa nagu homeboy'le kohane on. Seejärel aga hakkas kohe halama, et krt sellel korral ei tule vist ikka ära. Küsisin siis asjatundlikult, kas asi on hinnas, et liiga kallid on raamatud? Mille peale sain jaatava vastuse. Ütlesin, et mõistan ta muret ning tõmbasin leebet, endal nägu peeru täis. Kurb tõsiasi oli see, et ma polnud talle kunagi hinda öelnudki. :)
Sellised lood siis.
Sel nädalal proovin fookuse uuesti paika panna ning silmaklapid peas eesmärgi poole rühkida. Tuleb ära! Peab tulema!
800 pole sittagi nii palju, ega kindlasti midagi võimatut. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning siis tulevad ka tulemused, mida ootan.
Hoidke mulle siis pöialt!
It's gonna happen! My birthday is coming!
See ya, got to go!
Half President!
Getenga un buen dia!
Subscribe to:
Posts (Atom)