Hei kutid!
Nüüd kus te teate, kuidas ma siia jõudsin, mõtlesin, et kirjutan teile, mis minuga toimunud on ka, et kuidas läinud ning mis tulemused on.
Selle aasta eripära on see, et ma ei pidanud suve alguses väga kaua motellis ööbima. Piirkonnas, kus see suvi töötan, elab üks pere, kelle poeg müüb ka raamatuid. See suvi on talle teine, nii et veidi noorem siin businessis kui mina. Tänu sellele saime nende juures ööbida esimese nädala. Õnneks leidsin teisel päeval lisaks veel ühe pere, kes oli nõus mind ja mu lätlasest roommate-i majutama. Nii et sellega läks hästi.
Nüüd kus oma roommate-ist veidi rohkem tean, mõtlesin, et räägin teile ka. Nii nagu mul tavaks ikka, plaanin ma temast iga nädal ka mingi väikese loo kirjutada.
Ronalds on 21 aastane noormees lätist, kes müüb raamatuid esimest korda. Päris pull vend on. Õpib Lätis pedagoogikat ja psühholoogiat ja õigust. Suht keeruline värk eks. Igatahes rapsib ta kõvasti tööd teha ja teeb seejuures palju calle ja demosid, ainult et sitdowne ei tule veel väga. Kurdab, et inimesed on kurjad. Attitude on veidi maas, kuid täna tundub juba tuju veidi parem olevat, kuigi pani eile rattaga matsu ja nüüd on käsi sidemes.
Paar naljakat fakti tema kohta.
Magab nokamütsi, T-särgi ja pikkade pükstega. Ilmselt ülikoolist on harjumus sees. :D
Esimene lause mille eesti keeles ära õppis oli: "Mulle meeldib juust".
Kurdab pidevalt, et kõht on tühi, ja teeb seda isegi siis, kui hommikul söögikohast välja astume.
Eeldused, et temaga palju pulli see suvi saab on päris head ühesõnaga.
Elukohaks on 514 Gazelle Trail, Harker Heights, TX, 76548.
Suht fun pere on. Kokku on neil 5 last. Kõige vanem on 20 aastane tütar, kes õpib college-is füsoterapeudiks ja praegu suvel töötab üle USA mingite cheerleaderipiffidega koos. Järgmiseks 17 aastane poeg, kes läheb nüüd 11. klassi, 14 aastane poeg, kes läheb 9. klassi, 4 aastane tütar, kes ei lähe veel kuhugi ja pesamunaks on 2 aastane tütar, kes jookseb tihtipeale paljalt ringi ja seletab. Ema ja isa on mõlemad õpetajad kusjuures, kuid inimestena väga chillid. Viskavad nalja ja surfivad netis ja facebookis ringi. Mida paremat veel ühelt perelt tahta.
Esimene nädal oli nagu ikka suht rough, tegin tööd, et panna alus headele habititele. Sain sellega suht edukalt hakkama ka, kuna fookus oli teha iga päev 30 demo ja proovida saada 15 sitdowni, mis mul ka õnnestus. Müügi poolest midagi erilist just polnud, aga umbes 5 korda parem kui mu teise suve esimene nädal. Mõistagi tuleb see sellest, et teise suve esimene nädal oli suhteliselt kehv, et mitte öelda frustrueeriv mälestus, millest parema meelega tahaks lahti saada, kuigi ilmselt oli see üks motivaatoritest sellele suvele teistsugune algus teha.
Suurt midagi naljakat esimesel nädalal vist ei juhtunudki, peale selle, et enamuse nädalast elasime koos Priidu ja Ronaldsiga Beltonis, kuid reedel jõudis ka meie neljas kamraad, Kristaps, kohale, kuna pidi tegema eksameid Lätis. Seetõttu kolisime meie Ronaldsiga sealt ka nädalavahetusel välja, et olla oma töökohale veidi lähemal ning et natukene oma toas ka hingata saaks.
See nädal oli aga hoopis teistsugune. Võtsin endale eesmärgiks teha kõvasti tööd ja olla oma muskale heaks eeskujuks tööhabititega, kuna see on see, mis hiljem ära tasub. Tundub, et töötas hästi, kuna numbrid olid juba päris head, 208 calli, 186 demo ja 104 sitdowni. Proovin sitdownid nüüd veel 120 peale saada, see oleks väga power. Kuigi unititele ja klientidele praegu mõelda ei taha, võin öelda, et tegin mõlemas oma nelja suve parima nädala. See ei tähenda nüüd aga seda, et ma võiksin loorberitele puhkama jääda, vaid pigem andis usku juurde, et varsti võite mind presidendiks kutsuda, kuna lootust on jõuda tulemustega presidents clubi.
President Targo Holsting kõlab ju päris hästi!
Sellegipoolest proovin ennast mõttes rahustada, et see ei olnud midagi erilist. Kui nüüd veidi ratsionaalselt mõelda, siis tegelikult ju polegi, kuna seda on enne mind eestlaste poolt korduvalt tehtud ning saavutatud on ka palju rohkemat. Näiteks minu lennust jõudis Anu Ilves sellele tasemele juba eelmisel aastal, nii et tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, küll siis tulevad ka tulemused, mis on tehtud töö väärilised.
Selle nädala highlightiks võib lugeda ilmselt seda, et neljapäeval jooksin õhtupoolikul majast välja ja jõudsin juba autosse istuda, kui mingi piff tänava peal küsis, et millega ma tegelen. Vastasin nagu möödaminnes, et müün raamatuid ja olin käigugi juba sisse lükanud, kui ta küsis, et kas mul midagi keskkooli lõpetajatele ka on. Sel hetkel võis ilmselt kõrvalt näha, kuidas mu karv läikima lõi, silmadesse lõi sära ja huultele tuli naeratus. Sisse lendas tagurpidikäik ja auto sai pargitud umbes 3 sekundiga. Ma unustasin vist mainida, et see piff istus autos.
Igatahes, järgmisel hetkel seisin ma juba tema auto kõrval ja küsisin testküsimusi, et aru saada, mida talle näidata võiks. Tegin umbes 2 minutilise intro, 1 minutilise demo ja close-isin 30 sekundiga. Täitsin orderi ja olin autos 6 minutiga, kandes endaga kaasas orderit college prepile.
Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma, kui lükkasin sisse käigu ja jalaga gaasipedaalile vajutasin, et tõtata järgmise pere juurde.
Fun oli ka see, et sain uuesti tõestust, et meie lasteraamatud on ikka sigahead. Kohtasin nimelt ema, kes mainis intros mulle, et tal olid lapsena paar päris ägedat raamatut, mis olid ülesehituselt sarnased neile, mida meie müüme. Kuna tal need veel alles olid, et oma lastega jagada, siis lasi ta oma pojal ühe raamatutest näitamiseks tuua. Tuli välja, et see oli Southwestern Company toodang ning ma ei pea vist mainima, et noor ema ostis ära mult kõik lastekad.
Everybody is getting them... that is true!
Uue nädala eesmärgiks on teha rohkem sitdowne, hüpata kõrgemale ja kasvada suuremaks, kui ma kunagi varem olen kasvanud ning seda mitte füüsiliselt vaid mentaalselt. Füüsiliselt olen ma väga heas vormis kusjuures, olen jällegi alla võtnud ja kaalun nüüd 78 kilo, mis pole üldse paha, või mis?
Kui tahate, siis võite proovida minu salenemiskuuri, mis on väga lihtne. Jookse 13,5 tundi päevas ringi 35 kraadises kuumuses, mis tundub tegelikult rohkem, kuna õhk on siin väga niiske ning söö iga päev hommikuks mune ja praekartuleid ning päeval 3 tavalist singi-juustu võileiba ning ole lihtsalt hea attitude-iga ja kilod kaovad.
Kuna suve algus on kiire nagu alati, siis lõpetan täna tuntud eesti mõtteteraga: "Musical instrument comes after long beauty!"
Olge siis mõnnad ja kirjutage ja joonistage mulle positiivseid asju, et ma ikka täiega töötaks ja teile heaks eeskujuks oleksin.
Onu Raivo Jutupliiats
Sunday, June 27, 2010
Monday, June 21, 2010
Summer 2010 has kicked in FOR REAL!
hei kutid!
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.
Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.
Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.
Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.
7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.
Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.
Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.
Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!
Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!
Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!
to be continiued.
Sunday, September 6, 2009
2 go (or not 2 go) ehk 2 päeva veel müüa ja siis on DELIVERYTIME!
Tsau tsau!
Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.
Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.
AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.
Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!
Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.
Sittagi!
Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.
Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.
Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.
JESS!
Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!
Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)
Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.
Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D
Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D
Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.
Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!
Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.
Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?
Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.
Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.
Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.
Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.
Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.
AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.
Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!
Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.
Sittagi!
Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.
Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.
Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.
JESS!
Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!
Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)
Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.
Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D
Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D
Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.
Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!
Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.
Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?
Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.
Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.
Sunday, August 23, 2009
... on nii lähedal, kuid samas nii kaugel.
Tsau!
Täna pikka pidu ei tee, kuna päris hilja on juba ja veidi on vaja veel asjalik olla.
Teie kurvastuseks võin öelda, et seekord ma parimat nädalat ei teinud, küll aga tegin ma laupäeval oma selle suve parima päeva :)
Ütleks oma nädala kohta AMAZING, aga tegelt oli see nädal üks suur nuss... Nädala algus oli selline, et anna minna... aga kuhu? Tööd tegin sel nädalal kõvasti ja isegi Miko ning Kaia (Lukka) käisid mind kui 3. aasta southwesterni suveprogammi suurepärast tudengit vaatamas, et õppida, õppida, õppida (nii nagu Lenin armastas öelda). Sittagi! Õppisid ilmselt kuidas teha nalja ja kuidas attitude'i hoida, aga seda kuidas müüa... ilmselt mitte niiväga :D
Nädala algus venis müügi poolest nagu kaameli tatt mööda mokka alla, vaadates vastu oma saatusele - kuumale liivale. Ja kuum oli meil küll, ilmselt ühed kuumemad ilmad sel suvel isegi. Aga mitte see ei olnud probleemiks, pigem iseenda tekitatud frustruatsioon... Proovid näidata rookie-dele, kuidas müüa ja siis ei müü, vaat et sittagi.
Aga et mitte jätta sellest nädalast märja pleki tunnet, siis mainin ära, et laupäev, mis oli selle suve parim päev, päästis päris palju. Ja selliste päevade nimel nagu laupäev tasub tööd teha, kuna nägin väga palju ägedaid peresid ning üldse oli kuidagi teine tera... oli selline hea tunne terve päeva sees.
See ongi uue nädala eesmärgiks, proovida hoida head tunnet ja head buyingatmosphere'i i terve nädala. Sellepärast lähen ka oma viimast followmist tegema esmaspäeval. Lähen vaatan, kuidas Triinu Meren teeb seda tööd. Ma arvan, et meil saab väga palju nalja olema ning õpin palju. Triinu on ikka vinge tsikk... teeb seda vist juba 6-ndat suve ja on müünud PALJU raamatuid. Ja peale selle... üks tema kunagisi FY (praegune B manager) Sille Lehtsaar, kes on samuti ta praegune roommate, laksib väga häid tulemusi teha ning on heaks eeskujuks teistele. Nii et sealt on palju head oodata.
Midagi väga funi sellel nädalal ei juhtunud.
Üks naljakamaid seiku oli ilmselt see, kui Kaia mind follow ning uksele tuli perepoeg, kes oli just highschooli lõpetanud
Poeg: Hi
Mina: HI, my name is Targo and I am a collegestudent from europe, so sorry for my big accent.
Poeg: Oh, COOL!
Poeg: Where are you guys from?
Mina: Take-a-guess!
Poeg: Oh really!? COOL! It's way awsome.
Mille peale hakkasime meie Kaiaga aga päris kõvahäälselt naerma :D
Inimesed on ikka nunnud siin vahest.
Ja teie olete mul ka nunnud seal Eestis. Seetõttu palungi teilt ühte palvet. Kuna algamas on nüüd 2 viimast nädalat ning ma ei ole kunagi veel I Wanna Win auhinda võitnud (selle võitmiseks peab tegema viimase kahe nädala jooksul enda parima müügitulemuse), siis te võiksite KÕIK mulle kõvasti pöialt hoida ning kõik kes te seda blogi loete, võiksite ka midagi funi mulle commentitesse jätta. Sellel nädalal töötan teie nimel ning tahan olla teile heaks eeskujuks tööloomaks olemisega. Loodan, et te kõik ikka aitate mind selles osas, sest et õllejoomise ja muu sellise jätan ma ju teie teha, ehk et võite minu osa võrra rohkem tegeleda sellega. :P
Aga mis kõige naljakam... Isegi Dimaga ei juhtunud sel nädalal midagi naljakat.
Let's make thing happen!
XOXO
Täna pikka pidu ei tee, kuna päris hilja on juba ja veidi on vaja veel asjalik olla.
Teie kurvastuseks võin öelda, et seekord ma parimat nädalat ei teinud, küll aga tegin ma laupäeval oma selle suve parima päeva :)
Ütleks oma nädala kohta AMAZING, aga tegelt oli see nädal üks suur nuss... Nädala algus oli selline, et anna minna... aga kuhu? Tööd tegin sel nädalal kõvasti ja isegi Miko ning Kaia (Lukka) käisid mind kui 3. aasta southwesterni suveprogammi suurepärast tudengit vaatamas, et õppida, õppida, õppida (nii nagu Lenin armastas öelda). Sittagi! Õppisid ilmselt kuidas teha nalja ja kuidas attitude'i hoida, aga seda kuidas müüa... ilmselt mitte niiväga :D
Nädala algus venis müügi poolest nagu kaameli tatt mööda mokka alla, vaadates vastu oma saatusele - kuumale liivale. Ja kuum oli meil küll, ilmselt ühed kuumemad ilmad sel suvel isegi. Aga mitte see ei olnud probleemiks, pigem iseenda tekitatud frustruatsioon... Proovid näidata rookie-dele, kuidas müüa ja siis ei müü, vaat et sittagi.
Aga et mitte jätta sellest nädalast märja pleki tunnet, siis mainin ära, et laupäev, mis oli selle suve parim päev, päästis päris palju. Ja selliste päevade nimel nagu laupäev tasub tööd teha, kuna nägin väga palju ägedaid peresid ning üldse oli kuidagi teine tera... oli selline hea tunne terve päeva sees.
See ongi uue nädala eesmärgiks, proovida hoida head tunnet ja head buyingatmosphere'i i terve nädala. Sellepärast lähen ka oma viimast followmist tegema esmaspäeval. Lähen vaatan, kuidas Triinu Meren teeb seda tööd. Ma arvan, et meil saab väga palju nalja olema ning õpin palju. Triinu on ikka vinge tsikk... teeb seda vist juba 6-ndat suve ja on müünud PALJU raamatuid. Ja peale selle... üks tema kunagisi FY (praegune B manager) Sille Lehtsaar, kes on samuti ta praegune roommate, laksib väga häid tulemusi teha ning on heaks eeskujuks teistele. Nii et sealt on palju head oodata.
Midagi väga funi sellel nädalal ei juhtunud.
Üks naljakamaid seiku oli ilmselt see, kui Kaia mind follow ning uksele tuli perepoeg, kes oli just highschooli lõpetanud
Poeg: Hi
Mina: HI, my name is Targo and I am a collegestudent from europe, so sorry for my big accent.
Poeg: Oh, COOL!
Poeg: Where are you guys from?
Mina: Take-a-guess!
Poeg: Oh really!? COOL! It's way awsome.
Mille peale hakkasime meie Kaiaga aga päris kõvahäälselt naerma :D
Inimesed on ikka nunnud siin vahest.
Ja teie olete mul ka nunnud seal Eestis. Seetõttu palungi teilt ühte palvet. Kuna algamas on nüüd 2 viimast nädalat ning ma ei ole kunagi veel I Wanna Win auhinda võitnud (selle võitmiseks peab tegema viimase kahe nädala jooksul enda parima müügitulemuse), siis te võiksite KÕIK mulle kõvasti pöialt hoida ning kõik kes te seda blogi loete, võiksite ka midagi funi mulle commentitesse jätta. Sellel nädalal töötan teie nimel ning tahan olla teile heaks eeskujuks tööloomaks olemisega. Loodan, et te kõik ikka aitate mind selles osas, sest et õllejoomise ja muu sellise jätan ma ju teie teha, ehk et võite minu osa võrra rohkem tegeleda sellega. :P
Aga mis kõige naljakam... Isegi Dimaga ei juhtunud sel nädalal midagi naljakat.
Let's make thing happen!
XOXO
Sunday, August 16, 2009
Lost in Translation
Hei!
Jälle olen ühe sammu võrra lähemal suve lõpule. Kreisi ütleks ma, kui keegi küsiks, kuidas ma ennast tunnen. Aeg läheb ikka nii kiiresti. AINULT 3 nädalat on aega töötada ja siis ongi juba läbi.
Teie rõõmuks saan öelda, et kuigi 9 nädalat on juba selja taga ja üle kahe ja poole kuu siin maal rassitud, pole ma midagi veel surmväsinud. Tegin just oma selle suve parima nädala.
TUUS VÄÄÄÄÄÄÄÄ!?
Igatahes eesmärgid on silme ees ja tugev nädal andis veidi eneseusku, et saab veel paremini, kuna varematel suvedel on parim nädal jäänud sinna 5.-6. nädala kanti. Aga mitte sellel korral. Iga aasta on erinev... isegi iga nädal on erinev.
Kuigi olen siin USA pinnal juba kolmandat suve, saavad osad inimesed minust ikka täiesti teistmoodi aru. Sellest ka täna selline pealkiri.
Selle nädala alguses olin powerit täis ja võtsin enda eesmärgiks teha palju nalja emade ja isadega, sest et fakt on see, et kui ise oled excited ja häppi, siis on emad ka. Emad kes on excited ja häppid... ostavad raamatuid :D
Aga alati ei tähenda see, et mina olen excited seda, et ka nemad muutuvad selliseks.
On teisipäeva hommik. Kell näitab ähmaselt 7:45, kui koputan oma päeva kolmandale uksele. Sittagi! Mitte keegi pole veel uksele tulnud... isegi majas sees pole kolistanud. Mõtlen - pohhui! täna tuleb sitaks äge päev ja hüppan autosse. Hetkel, mil jalg puudutab gaasi, ilmuvad tahavaatepeeglisse 2 kogu, kes liiguvad varmalt maja poole, mille uksele ma just koputanud olin. Ajee, KONTAKT, mõtlen mina, kui ma autost välja hüppan ja kerge muigega nende poole sammun.
Teeks nalja!? käib läbi mu mõtete - ja teengi.
Alustan viisakalt, ennast tutvustades. Tere, minu nimi on Targo ja ma olen üliõpilane euroopast. Ma tulin siia enda suveprogrammi tegema ja kui ma nüüd ei eksi, siis teie peaksite olema mu kasupere ning lõpetan lause küsimärgiga ning proovin oma ilmega imiteerida ühte. Tundus, et see oli päris koralik löök neile nii vara hommikul. Küsisin veel, et kas nad ei ole siis kuulnud sellest, millele sain eitava vastuse. Mõmisesin veel paar korda, et huvitav, mis nüüd siis saab ning seejärel andsin teada, et tegin nalja. Selgitasin siis, et müün hariduslikke raamatuid ja olen rääkinud juba enamuse nende naabritega. Pereisa aga polnud väga vaimustuses minu naljast. Küsis, et mismõttes ma räägin talle kõigepealt loo, et nad peaksid olema minu kasupere ja siis proovin neile midagi müüa.
Tundus, et nali läks veidi valesse kohta ning seetõttu otsustasin veidi tagasi tõmmata ja proovisin viisakalt vabandada. Ütlesin, et euroopas on meil ilmselt teistsugune huumor, et kindlasti ei tahtnud ma neid kuidagi solvata või pahandada ning vabandasin veel kord.
Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kuigi ma räägin inglise keeles, siis ilmselgelt polnud me lõpuni välja ühel lainel. Miks ma nii arvan? Seda väga lihtsal põhjusel. Kutt tundis suurt vajadust sellest companisse kirjutada.
Have fun!
Comment:
I am a Parent. I have a complaint, and have contacted the police this morning.
At 7:45 a.m. my wife and I returned from a walk to find a young man on our doorstep. He misrepresented himself as a European exchange student, and that we were to be his host family. After several uncomfortable minutes, he said that he "got us," was kidding about that, and that in fact he was in the neighborhood talking with people about school. I queried whether he was sent by our school, to which he did not directly respond. I was uncomfortable with the fact that he had a notebook with all of my neighbors names and number of children written down. I asked for I.D. and he showed me a drivers license from Estonia. He persisted with us, asking if he could come in the house and talk to use about our childrens' schoolwork. Our house has a "no soliciting" sign on it. When I finally pressed and opened his books, I realized that he was a door-to-door salesman.
I told him I was upset with the fact that he's wasted my time, and misrepresented himself. He made rude comments in return about "in Europe we are nicer to people...."
I called the police this morning, reporting a solicitor who ignored my sign, misrepresented himself, probably does not have a work visa, wasted my time, has a list of neighborhood names and kids, and ultimately was very rude to me.
NB! Paar huvitavat fakti selle kohta.
1) mul ei ole laste arvu kirjutatud üles, ainult nooled näitamaks laste vanuseid.
2) ma ütlesin talle selgelt EI, kui küsis, kas ma olen kooli saadetud
3) Ma ütlesin talle selgelt, et ma müün raamatuid
4) ma näitasin talle oma Eesti ID kaarti, mis teatavasti on eesti ning INGLISE keelne (ning andsin selle tema kätte).
5) ta majal ei olnud "no soliciting" silti
6) ma vabandasin üle 5 korra.
Take it or leave it. :D
Aga mis seal ikka, juhtub ka paremates peredes :P
Muidu nägin päris korralikke vennikesi nädala jooksul.
Näiteks üks tüüp, kes uksele tuli, oli päris mõistlik tont. Terve approachi aja urgitses ta kruvikeerajaga oma kõrva, vahepeal seda enda tunkedesse pühkides. Like wtf? :D
Ja üks ema, kes ennast lapsehoidjaks valetas omas korralikku klouni nina. Ma tean, et teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga see nina oli tal tõesti nagu klouni oma. Nina ots oli üks suur punane laik :D
Tegin oma elu esimese invisible demo ka.
Mis see on?
Põhimõtteliselt sadas meil laupäeva hommikupoolikul vihma. See ei takistanud mind muidugi tööd tegemast. Seetõttu juhtusingi kokku ühe mehhiko perega. Ema oli veidi udu, kuna polnud umbes 15 aastaga suutnud korralikult inglise keelt rääkima õppida vaid oskas ainult veidi hispaania keelega läbisegi pobisega. Imestama pani aga see, et isegi aru ei saanud ta väga palju.
Igatahes ei tahtnud ma seal väga palju aega raisata, kuna teadsin tänu naabritele, et rahaline seis pole neil enivei kiita. Niisiis otsustasin teha talle doordemo...
Kuna aga vihma kallas kui oa varrest, siis otsustasin teha demo ilma raamatuta. Imiteerisin kotist raamatu välja võtmist, tegin nagu avaksin selle ning alustasin näitamist. Kasutasin samu sõnu nagu tavaliselt ning isegi liigutused olid samad (näitasin sõrmega olulisi kohtasid, juhtimaks tähelepanu) ning noogutasin peaga, ainult et raamat, mis mul tavaliselt sel ajal käes oli puudus. Oleks ehk kiireminigi teinud, kuid minu imestuseks oli ema "raamatust" suhteliselt ekstaasis... või vähemalt mõmises toredalt kaasa, tehes hääli, nagu ta tõesti näeks midagi väga põnevat. Proovisin meeleheitlikult naeru tagasi hoida, kui ma talle veel viimast lõiku näitasin, enne raamatu kotti panemist. Elu on ikka seiklus.
Aga nädala kõige toredama loo saab siiski mu roommate. Tuleb välja, et selles töös ei peagi olema hea müügimees, et palju raamatuid müüa. Nimelt istus Dimka maha perega, kus ema ja isa müüsid mõlemad ukselt uksele asju. Toode, mida Dimitri neile näitas, meeldis neile väga, kuid lõpu poole oli neil veidi otsustamisega raskusi. Kuna asi hakkas venima, siis oli Dima dilemma ees, et kas minna minema või proovida neid kuidagi closeda. Vaeseke oli juba lahkumise kasuks otsustamas, kui pereisa ja -ema teda ise close-ima hakkasid.
"Nonii Dima, mis nüüd siis saab? Ütle nüüd, et sa võtad täna orderid ja deliverdad need raamatud hiljem" - ütles isa ning tegi väikese pausi. Dima ei osanud selle peale kohe kuidagi reageerida, kuid hädast aitas ta välja pereema, kes palus tal neid sõnu korrata.
Ja Dima tegigi seda.
Seejärel lausus isa järgmise close-ingu lause, mida pereema palus tal korrata. Ega Dimal ei jäänudki midagi muud üle, kui käsk täita.
Ja nii nad siis aitasidki Dimkal ennast closeda ja läbi protsessi tõugata. :D
Kuna kell on juba päris palju, siis tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmisel nädalal proovin olla veidi lahkem teie vastu ning kirjutan nädala juhtumised paberile samal päeval, kui nad juhtuvad, üles, siis on teile rohkem lugusid rääkida...
Aga selle nädala fookus on teha palju nalja ning kõvasti tööd, siis pidi tulema armastus.
Nädala mõttetera aga ütles ära ühe hispaania pere laps, tõlkides ema sõnu.
"she said, she is not interesting"
ja lõpetuseks küsin teilt, kus ning millise hinnaga müüb Engelbert?
X0X0
Jälle olen ühe sammu võrra lähemal suve lõpule. Kreisi ütleks ma, kui keegi küsiks, kuidas ma ennast tunnen. Aeg läheb ikka nii kiiresti. AINULT 3 nädalat on aega töötada ja siis ongi juba läbi.
Teie rõõmuks saan öelda, et kuigi 9 nädalat on juba selja taga ja üle kahe ja poole kuu siin maal rassitud, pole ma midagi veel surmväsinud. Tegin just oma selle suve parima nädala.
TUUS VÄÄÄÄÄÄÄÄ!?
Igatahes eesmärgid on silme ees ja tugev nädal andis veidi eneseusku, et saab veel paremini, kuna varematel suvedel on parim nädal jäänud sinna 5.-6. nädala kanti. Aga mitte sellel korral. Iga aasta on erinev... isegi iga nädal on erinev.
Kuigi olen siin USA pinnal juba kolmandat suve, saavad osad inimesed minust ikka täiesti teistmoodi aru. Sellest ka täna selline pealkiri.
Selle nädala alguses olin powerit täis ja võtsin enda eesmärgiks teha palju nalja emade ja isadega, sest et fakt on see, et kui ise oled excited ja häppi, siis on emad ka. Emad kes on excited ja häppid... ostavad raamatuid :D
Aga alati ei tähenda see, et mina olen excited seda, et ka nemad muutuvad selliseks.
On teisipäeva hommik. Kell näitab ähmaselt 7:45, kui koputan oma päeva kolmandale uksele. Sittagi! Mitte keegi pole veel uksele tulnud... isegi majas sees pole kolistanud. Mõtlen - pohhui! täna tuleb sitaks äge päev ja hüppan autosse. Hetkel, mil jalg puudutab gaasi, ilmuvad tahavaatepeeglisse 2 kogu, kes liiguvad varmalt maja poole, mille uksele ma just koputanud olin. Ajee, KONTAKT, mõtlen mina, kui ma autost välja hüppan ja kerge muigega nende poole sammun.
Teeks nalja!? käib läbi mu mõtete - ja teengi.
Alustan viisakalt, ennast tutvustades. Tere, minu nimi on Targo ja ma olen üliõpilane euroopast. Ma tulin siia enda suveprogrammi tegema ja kui ma nüüd ei eksi, siis teie peaksite olema mu kasupere ning lõpetan lause küsimärgiga ning proovin oma ilmega imiteerida ühte. Tundus, et see oli päris koralik löök neile nii vara hommikul. Küsisin veel, et kas nad ei ole siis kuulnud sellest, millele sain eitava vastuse. Mõmisesin veel paar korda, et huvitav, mis nüüd siis saab ning seejärel andsin teada, et tegin nalja. Selgitasin siis, et müün hariduslikke raamatuid ja olen rääkinud juba enamuse nende naabritega. Pereisa aga polnud väga vaimustuses minu naljast. Küsis, et mismõttes ma räägin talle kõigepealt loo, et nad peaksid olema minu kasupere ja siis proovin neile midagi müüa.
Tundus, et nali läks veidi valesse kohta ning seetõttu otsustasin veidi tagasi tõmmata ja proovisin viisakalt vabandada. Ütlesin, et euroopas on meil ilmselt teistsugune huumor, et kindlasti ei tahtnud ma neid kuidagi solvata või pahandada ning vabandasin veel kord.
Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kuigi ma räägin inglise keeles, siis ilmselgelt polnud me lõpuni välja ühel lainel. Miks ma nii arvan? Seda väga lihtsal põhjusel. Kutt tundis suurt vajadust sellest companisse kirjutada.
Have fun!
Comment:
I am a Parent. I have a complaint, and have contacted the police this morning.
At 7:45 a.m. my wife and I returned from a walk to find a young man on our doorstep. He misrepresented himself as a European exchange student, and that we were to be his host family. After several uncomfortable minutes, he said that he "got us," was kidding about that, and that in fact he was in the neighborhood talking with people about school. I queried whether he was sent by our school, to which he did not directly respond. I was uncomfortable with the fact that he had a notebook with all of my neighbors names and number of children written down. I asked for I.D. and he showed me a drivers license from Estonia. He persisted with us, asking if he could come in the house and talk to use about our childrens' schoolwork. Our house has a "no soliciting" sign on it. When I finally pressed and opened his books, I realized that he was a door-to-door salesman.
I told him I was upset with the fact that he's wasted my time, and misrepresented himself. He made rude comments in return about "in Europe we are nicer to people...."
I called the police this morning, reporting a solicitor who ignored my sign, misrepresented himself, probably does not have a work visa, wasted my time, has a list of neighborhood names and kids, and ultimately was very rude to me.
NB! Paar huvitavat fakti selle kohta.
1) mul ei ole laste arvu kirjutatud üles, ainult nooled näitamaks laste vanuseid.
2) ma ütlesin talle selgelt EI, kui küsis, kas ma olen kooli saadetud
3) Ma ütlesin talle selgelt, et ma müün raamatuid
4) ma näitasin talle oma Eesti ID kaarti, mis teatavasti on eesti ning INGLISE keelne (ning andsin selle tema kätte).
5) ta majal ei olnud "no soliciting" silti
6) ma vabandasin üle 5 korra.
Take it or leave it. :D
Aga mis seal ikka, juhtub ka paremates peredes :P
Muidu nägin päris korralikke vennikesi nädala jooksul.
Näiteks üks tüüp, kes uksele tuli, oli päris mõistlik tont. Terve approachi aja urgitses ta kruvikeerajaga oma kõrva, vahepeal seda enda tunkedesse pühkides. Like wtf? :D
Ja üks ema, kes ennast lapsehoidjaks valetas omas korralikku klouni nina. Ma tean, et teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga see nina oli tal tõesti nagu klouni oma. Nina ots oli üks suur punane laik :D
Tegin oma elu esimese invisible demo ka.
Mis see on?
Põhimõtteliselt sadas meil laupäeva hommikupoolikul vihma. See ei takistanud mind muidugi tööd tegemast. Seetõttu juhtusingi kokku ühe mehhiko perega. Ema oli veidi udu, kuna polnud umbes 15 aastaga suutnud korralikult inglise keelt rääkima õppida vaid oskas ainult veidi hispaania keelega läbisegi pobisega. Imestama pani aga see, et isegi aru ei saanud ta väga palju.
Igatahes ei tahtnud ma seal väga palju aega raisata, kuna teadsin tänu naabritele, et rahaline seis pole neil enivei kiita. Niisiis otsustasin teha talle doordemo...
Kuna aga vihma kallas kui oa varrest, siis otsustasin teha demo ilma raamatuta. Imiteerisin kotist raamatu välja võtmist, tegin nagu avaksin selle ning alustasin näitamist. Kasutasin samu sõnu nagu tavaliselt ning isegi liigutused olid samad (näitasin sõrmega olulisi kohtasid, juhtimaks tähelepanu) ning noogutasin peaga, ainult et raamat, mis mul tavaliselt sel ajal käes oli puudus. Oleks ehk kiireminigi teinud, kuid minu imestuseks oli ema "raamatust" suhteliselt ekstaasis... või vähemalt mõmises toredalt kaasa, tehes hääli, nagu ta tõesti näeks midagi väga põnevat. Proovisin meeleheitlikult naeru tagasi hoida, kui ma talle veel viimast lõiku näitasin, enne raamatu kotti panemist. Elu on ikka seiklus.
Aga nädala kõige toredama loo saab siiski mu roommate. Tuleb välja, et selles töös ei peagi olema hea müügimees, et palju raamatuid müüa. Nimelt istus Dimka maha perega, kus ema ja isa müüsid mõlemad ukselt uksele asju. Toode, mida Dimitri neile näitas, meeldis neile väga, kuid lõpu poole oli neil veidi otsustamisega raskusi. Kuna asi hakkas venima, siis oli Dima dilemma ees, et kas minna minema või proovida neid kuidagi closeda. Vaeseke oli juba lahkumise kasuks otsustamas, kui pereisa ja -ema teda ise close-ima hakkasid.
"Nonii Dima, mis nüüd siis saab? Ütle nüüd, et sa võtad täna orderid ja deliverdad need raamatud hiljem" - ütles isa ning tegi väikese pausi. Dima ei osanud selle peale kohe kuidagi reageerida, kuid hädast aitas ta välja pereema, kes palus tal neid sõnu korrata.
Ja Dima tegigi seda.
Seejärel lausus isa järgmise close-ingu lause, mida pereema palus tal korrata. Ega Dimal ei jäänudki midagi muud üle, kui käsk täita.
Ja nii nad siis aitasidki Dimkal ennast closeda ja läbi protsessi tõugata. :D
Kuna kell on juba päris palju, siis tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmisel nädalal proovin olla veidi lahkem teie vastu ning kirjutan nädala juhtumised paberile samal päeval, kui nad juhtuvad, üles, siis on teile rohkem lugusid rääkida...
Aga selle nädala fookus on teha palju nalja ning kõvasti tööd, siis pidi tulema armastus.
Nädala mõttetera aga ütles ära ühe hispaania pere laps, tõlkides ema sõnu.
"she said, she is not interesting"
ja lõpetuseks küsin teilt, kus ning millise hinnaga müüb Engelbert?
X0X0
Sunday, August 9, 2009
My name is Munn.
Tsau muhklid!
Alustuseks vabandan kõigi nende ees, kes arvavad, et olen täna veidi halvas tujus, blogi kirjtuamise ajal, kuna esmapilgul võib tunduda blogi pealkiri üsnagi ropp. Seevastu tahan enda kaitsks öelda, et tegu on igati korrektse pealkirjaga. Loodetavasti panite tähele, et kirjutasin Munn suure algustähega, kuna tegu on siinkohal täiesti korraliku Ameerika nimega, mitte roppusega eesti keelest.
Kuna paljud teist on päris rikutud mõtlemisega, siis tahtsin selle meelega alguses kohe välja tuua, et teie attitude-i haipida.
Nimelt, juhtus selline lugu, et nagu harjumuseks on saanud, tegin ma tööd nii nagu ikka. Erinevuseks oli see, et isa, kes uksele tuli ei kandnud mitte tavalist Ameerika nime, vaid erilist. Vähemalt minu silmis (kuna minu näol on samuti tegu rikutud mõtlemisega inimesega). Tegin talle oma tavalise approachi, kuid kui ta ennast tutvustas, ei suutnud ma enda naeru enam tagasi hoida.
No kes paneb oma pojale nimeks Munn?
Lühida dialoogi tagajärjel selgus, et mees oli nime saanud oma vanaisa järgi.
Järeldus - neil oli peres vähemalt 2 munni! (happens only in america)
Kuna ma olin tema seltsis suhteliselt lõbus ja ma pärisin päris palju ta nime kohta, siis tundis viimane muret, et äkki tähendab see meie keeles midagi. Ütlesin talle ausalt silma vaadates, kuid seejuures valetades, et ei tähenda see mitte midagi, lihtsalt tore nimi on. (NB! Iseloomu vääriline)
Aga see ei olnud mitte ainuke tore lugu meie mandrilt sellel nädalal. Mu fantastiline roommate Dimitri oskab ka ikka üllatada. Mainisin vist teile kunagi, et Dimka pole just kõige kirkam kriit, kui tegu on navigeerimise ja positsioneerimise ning muu sellisega. Nimelt õnnestus vaesekesel eksida nädala keskel ära kiirteele ja seda mitte ainult paarikümneks minutiks, vaid tervelt 2,5 tunniks. Seetõttu ostsime talle GPS täna, noh et poiss ikka saaks tööd teha, mitte ei oleks alamakstud taksojuht ilma reisijateta.
Üleüldse tundub, et see nädal oli paljudel päris naljakas.
Kauro Düüna sai värvilise õppetunni selle kohta, et kes ei tööta, see ei söö, ehk et ära tee pikka lõunapausi.
Kauro on muidu töökas kui hobune, aga enne teisipäeva kippus tegema vahest pikemaid lõunapause kui peaks. Aga mitte enam. Nimelt istus ta heas usus pargipingil ja sõi oma sööki kahe suu poolega või isegi kolmega. Hea isuga poiss on noh. Aga tuleb välja, et Ameerikas on ka hea isuga kutte. Nimelt sõitis talle juurde mingi tüüp oma truckiga ning alusas vestlust päris otsekoheselt.
Tüüp: Hei you, wanna do a full ride?
Kauro: eee... come again?
Tüüp: well... wanna do a full ride?
Kauro: wtf is that?
Tüüp: mm.. Wanna have a blowjob?
Jah, tegijal juhtub! :D
Loo moraal - tee tööd, siis ei tiku ebaheteroseksuaalid ligi. :D
Mitte, et meil midagi nende vastu oleks, aga lihtsalt "not interested" on vist kõige õigem väljend selle kohta.
Ilmselt olete kuulnud, et Eestis on kõige ilusamad naised?
Aga mitte ainult naised, vaid ka mehed.
Nt. Jaanus Lepplaan'ele tuli ukse peal vastu ema, kes oli täiesti alasti. Aga mitte ainult naised pole hullunud meist, vaid ka tüdrukud.
Ehk teate vastupandamatu libiidoga meest nimega Tarmo Unt. See võib osadele tunduda küll uskumatuna, aga talle tuli approachimise ajal kõrvalmaja uksele teenager, kes tõmbas endal kanni paljaks ning hakkas ennast ise slappima, karjudes meelalt "look at me, LOOK AT ME!". :D
Aga et teile aimu anda, miks sellised asjad siin juhtuvad, siis räägin teile selgituseks loo, mis juhtus Mari Mooraga.
Nimelt tegi ta sit-downi pealtnäha täiesti tavalise perega, kuid erinevuseks oli see, et laste ema oli mures laste valehäbiga ning seetõttu oli tegelenud laste seksuaalkasvatusega juba VÄGA noorelt peale. Ehk mäletate veel episoodi ühe autistist poisiga, kellele meeldis oma "special bodypartidega" mängida. Sedapuhku on peaosas aga väike tüdruk, kes on umbes 4 aastane.
Kuna ema tahtis laste valehäbist varakult jagu saada, siis lasi ta neil palju paljalt ringi joosta. Seda muidugi ka tädi Mari juuresolekul. Kui ema aga korraks toast lahkus ja tütre Mari seltsi jättis, siis tundis plika vajadust oma küpsuse demonstreerimiseks. Nimelt viskas ta ennast Mari ette põrandale, ajas oma jalad harki ning hõiskas lõbusalt - "look at me, I have a vagina".
Ilmselgelt seletab see lugu ära ka müsteeriumi, miks Jon La Joie kirjutas loo "Show me your genital", mille põhipoint on Women are good for only 3 things, cleaning, cooking and vagina!
Aga et Dimkale veidi populaarsust koguda, siis veel selline lugu temast. Jällegi seotud tema mitte kõige tugevama küljega - navigeerimisega.
Dima tegi hommikule tugeva alguse ja sai kohe kella 8 ajal ühe emaga sitdowni. Aga kuna päevad on meil pikad, siis koputas ta õhtul uuesti sama ukse peale. Kuna emad võivad tihtipeale väga sarnased olla, siis ei saanud Dimitri kohe arugi, et tegu on sama emaga. Paraku oli tema ainus, kes ei saanud aru, et ta seal juba olnud on. Ema küsis siis otsekoheselt, et noormees, miks te jälle tagasi olete, mille peale Dima ainult kohkunud nägu tegi ning küsis jahmunult, et kas ta tõesti on juba seal olnud. Selle peale vastas ema loomulikult jaatavalt, kuid segaduses olev Dimitri küsis seepeale kahtlustavalt - "kas ma võiksin neid teile äkki uuesti demostreerida?" :D
Aga muidu läheb meil ikka hästi, tänan küsimast. Teeme siin kõvasti tööd ja oleme muidu asjalikud. Vabal ajal proovime natukene ennast liigutada ka. Seetõttu käisime täna Dimaga tennist mängimas, päris head oleme, aga mina olen parem. :P
Muuseas... teine fun asi mida olen nüüd paar korda mänginud on wii peal GuitarHero, aga kidra asemel m2ngin seda hoopis trummidega, mis on hoopis funim. Kui on võimalust, siis kindlasti proovige.
Aga üldiselt on nüüd 2/3 suvest läbi ning parimad nädalad on ees. Plaanime täna Dimushkaga vara magama minna, et siis on hea värske uuel nädalal littima hakata. Plaanis on siis teha parim stats numbrites ja ka attitude-is. Hoidke pöialt meile.
Muuseas, kui keegi tahab vahest mulle helistada, siis mu number on +1 801 906 1290 AGA helistada tohib ainult EESTI AJA JÄRGI kell 15:30-16:30. vot nii :)
Aga Ä le panen täna täpid peale looga Maretist.
Kõik me siin oleme ikka superstaarid ning seetõttu kirjutas üks ajakirjanik temast sellel nädalal ka loo. Nimelt chillis Maret kuskil tavalises Trailerparkis ringi ja otsis emasid, kui ta sattus ühe reporteri ukse taha. Püstolreporteril polnud küll lapsi, aga oli Maretist ja tema tegemistest nii ekstaasis, et lippas oma komkasse ning tõi virgalt liigutades välja paar tooli ja loomulikult ka diktofoni. Jutuajamine võttis ehk aega umbes 10 minutit, kuid selle ajaga lasi Maret, vana kala, paar head sõna ka raamatute kohta artiklisse kirjutada. See artikkel peaks nüüd lähiajal ilmuma.
Tulemuseks on ilmselt sama, mis Tanel Jäppinenil Texases oli, et kui approachis mingit tüüpi, siis tuli vastuseks kohe, et ma tean küll, kes sa oled ja mis sa teed, aga mul ei ole aega... näeme hiljem! :D
Siinkohal lõpetan oma tänase sissekande ning soovin teile parimat nädalat. See nädal tuleb kasvamise nädal ning kasvame ainult paremuse poole.
Näeme varsti!
Suure Maailma Direktor
XOXO
Alustuseks vabandan kõigi nende ees, kes arvavad, et olen täna veidi halvas tujus, blogi kirjtuamise ajal, kuna esmapilgul võib tunduda blogi pealkiri üsnagi ropp. Seevastu tahan enda kaitsks öelda, et tegu on igati korrektse pealkirjaga. Loodetavasti panite tähele, et kirjutasin Munn suure algustähega, kuna tegu on siinkohal täiesti korraliku Ameerika nimega, mitte roppusega eesti keelest.
Kuna paljud teist on päris rikutud mõtlemisega, siis tahtsin selle meelega alguses kohe välja tuua, et teie attitude-i haipida.
Nimelt, juhtus selline lugu, et nagu harjumuseks on saanud, tegin ma tööd nii nagu ikka. Erinevuseks oli see, et isa, kes uksele tuli ei kandnud mitte tavalist Ameerika nime, vaid erilist. Vähemalt minu silmis (kuna minu näol on samuti tegu rikutud mõtlemisega inimesega). Tegin talle oma tavalise approachi, kuid kui ta ennast tutvustas, ei suutnud ma enda naeru enam tagasi hoida.
No kes paneb oma pojale nimeks Munn?
Lühida dialoogi tagajärjel selgus, et mees oli nime saanud oma vanaisa järgi.
Järeldus - neil oli peres vähemalt 2 munni! (happens only in america)
Kuna ma olin tema seltsis suhteliselt lõbus ja ma pärisin päris palju ta nime kohta, siis tundis viimane muret, et äkki tähendab see meie keeles midagi. Ütlesin talle ausalt silma vaadates, kuid seejuures valetades, et ei tähenda see mitte midagi, lihtsalt tore nimi on. (NB! Iseloomu vääriline)
Aga see ei olnud mitte ainuke tore lugu meie mandrilt sellel nädalal. Mu fantastiline roommate Dimitri oskab ka ikka üllatada. Mainisin vist teile kunagi, et Dimka pole just kõige kirkam kriit, kui tegu on navigeerimise ja positsioneerimise ning muu sellisega. Nimelt õnnestus vaesekesel eksida nädala keskel ära kiirteele ja seda mitte ainult paarikümneks minutiks, vaid tervelt 2,5 tunniks. Seetõttu ostsime talle GPS täna, noh et poiss ikka saaks tööd teha, mitte ei oleks alamakstud taksojuht ilma reisijateta.
Üleüldse tundub, et see nädal oli paljudel päris naljakas.
Kauro Düüna sai värvilise õppetunni selle kohta, et kes ei tööta, see ei söö, ehk et ära tee pikka lõunapausi.
Kauro on muidu töökas kui hobune, aga enne teisipäeva kippus tegema vahest pikemaid lõunapause kui peaks. Aga mitte enam. Nimelt istus ta heas usus pargipingil ja sõi oma sööki kahe suu poolega või isegi kolmega. Hea isuga poiss on noh. Aga tuleb välja, et Ameerikas on ka hea isuga kutte. Nimelt sõitis talle juurde mingi tüüp oma truckiga ning alusas vestlust päris otsekoheselt.
Tüüp: Hei you, wanna do a full ride?
Kauro: eee... come again?
Tüüp: well... wanna do a full ride?
Kauro: wtf is that?
Tüüp: mm.. Wanna have a blowjob?
Jah, tegijal juhtub! :D
Loo moraal - tee tööd, siis ei tiku ebaheteroseksuaalid ligi. :D
Mitte, et meil midagi nende vastu oleks, aga lihtsalt "not interested" on vist kõige õigem väljend selle kohta.
Ilmselt olete kuulnud, et Eestis on kõige ilusamad naised?
Aga mitte ainult naised, vaid ka mehed.
Nt. Jaanus Lepplaan'ele tuli ukse peal vastu ema, kes oli täiesti alasti. Aga mitte ainult naised pole hullunud meist, vaid ka tüdrukud.
Ehk teate vastupandamatu libiidoga meest nimega Tarmo Unt. See võib osadele tunduda küll uskumatuna, aga talle tuli approachimise ajal kõrvalmaja uksele teenager, kes tõmbas endal kanni paljaks ning hakkas ennast ise slappima, karjudes meelalt "look at me, LOOK AT ME!". :D
Aga et teile aimu anda, miks sellised asjad siin juhtuvad, siis räägin teile selgituseks loo, mis juhtus Mari Mooraga.
Nimelt tegi ta sit-downi pealtnäha täiesti tavalise perega, kuid erinevuseks oli see, et laste ema oli mures laste valehäbiga ning seetõttu oli tegelenud laste seksuaalkasvatusega juba VÄGA noorelt peale. Ehk mäletate veel episoodi ühe autistist poisiga, kellele meeldis oma "special bodypartidega" mängida. Sedapuhku on peaosas aga väike tüdruk, kes on umbes 4 aastane.
Kuna ema tahtis laste valehäbist varakult jagu saada, siis lasi ta neil palju paljalt ringi joosta. Seda muidugi ka tädi Mari juuresolekul. Kui ema aga korraks toast lahkus ja tütre Mari seltsi jättis, siis tundis plika vajadust oma küpsuse demonstreerimiseks. Nimelt viskas ta ennast Mari ette põrandale, ajas oma jalad harki ning hõiskas lõbusalt - "look at me, I have a vagina".
Ilmselgelt seletab see lugu ära ka müsteeriumi, miks Jon La Joie kirjutas loo "Show me your genital", mille põhipoint on Women are good for only 3 things, cleaning, cooking and vagina!
Aga et Dimkale veidi populaarsust koguda, siis veel selline lugu temast. Jällegi seotud tema mitte kõige tugevama küljega - navigeerimisega.
Dima tegi hommikule tugeva alguse ja sai kohe kella 8 ajal ühe emaga sitdowni. Aga kuna päevad on meil pikad, siis koputas ta õhtul uuesti sama ukse peale. Kuna emad võivad tihtipeale väga sarnased olla, siis ei saanud Dimitri kohe arugi, et tegu on sama emaga. Paraku oli tema ainus, kes ei saanud aru, et ta seal juba olnud on. Ema küsis siis otsekoheselt, et noormees, miks te jälle tagasi olete, mille peale Dima ainult kohkunud nägu tegi ning küsis jahmunult, et kas ta tõesti on juba seal olnud. Selle peale vastas ema loomulikult jaatavalt, kuid segaduses olev Dimitri küsis seepeale kahtlustavalt - "kas ma võiksin neid teile äkki uuesti demostreerida?" :D
Aga muidu läheb meil ikka hästi, tänan küsimast. Teeme siin kõvasti tööd ja oleme muidu asjalikud. Vabal ajal proovime natukene ennast liigutada ka. Seetõttu käisime täna Dimaga tennist mängimas, päris head oleme, aga mina olen parem. :P
Muuseas... teine fun asi mida olen nüüd paar korda mänginud on wii peal GuitarHero, aga kidra asemel m2ngin seda hoopis trummidega, mis on hoopis funim. Kui on võimalust, siis kindlasti proovige.
Aga üldiselt on nüüd 2/3 suvest läbi ning parimad nädalad on ees. Plaanime täna Dimushkaga vara magama minna, et siis on hea värske uuel nädalal littima hakata. Plaanis on siis teha parim stats numbrites ja ka attitude-is. Hoidke pöialt meile.
Muuseas, kui keegi tahab vahest mulle helistada, siis mu number on +1 801 906 1290 AGA helistada tohib ainult EESTI AJA JÄRGI kell 15:30-16:30. vot nii :)
Aga Ä le panen täna täpid peale looga Maretist.
Kõik me siin oleme ikka superstaarid ning seetõttu kirjutas üks ajakirjanik temast sellel nädalal ka loo. Nimelt chillis Maret kuskil tavalises Trailerparkis ringi ja otsis emasid, kui ta sattus ühe reporteri ukse taha. Püstolreporteril polnud küll lapsi, aga oli Maretist ja tema tegemistest nii ekstaasis, et lippas oma komkasse ning tõi virgalt liigutades välja paar tooli ja loomulikult ka diktofoni. Jutuajamine võttis ehk aega umbes 10 minutit, kuid selle ajaga lasi Maret, vana kala, paar head sõna ka raamatute kohta artiklisse kirjutada. See artikkel peaks nüüd lähiajal ilmuma.
Tulemuseks on ilmselt sama, mis Tanel Jäppinenil Texases oli, et kui approachis mingit tüüpi, siis tuli vastuseks kohe, et ma tean küll, kes sa oled ja mis sa teed, aga mul ei ole aega... näeme hiljem! :D
Siinkohal lõpetan oma tänase sissekande ning soovin teile parimat nädalat. See nädal tuleb kasvamise nädal ning kasvame ainult paremuse poole.
Näeme varsti!
Suure Maailma Direktor
XOXO
Sunday, August 2, 2009
Sinna ja tagasi ehk lugu sellest, kuidas SMD käis Tõnu Hiielaidu Idahos followmas
Et mitte olla ebaviisakas, kuid sellegipoolest stiililt ebakorrektne (alustan lauset sõnaga et), tervitan kõiki lugejaid ja samuti kõiki neid, kes mu ära tunnevad. (sooviloo jätan pärastiseks)
Tsau!
Ilmselgelt on 7. nädal nüüdseks läbi ning suurte silmadega koputab järgmine nädal juba minu südametunnistusele. Vähem kui pool suve on veel ees. 5 nädalat, et olla täpne.
Täiesti uskumatu, kui kiiresti need nädalad minust mööduvad. Vahel on tunne, et liigagi kiiresti. Keskmise päeva jooksul peatun umbes 80-100 ukse taga, millest umbes 40 korral tuleb keegi ukse peale, kellest 30 näevad mu raamatuid ja umbes 20 inimesega istun ma ka korra maha, et neile rääkida ideest raamatute taga. Keskmiselt räägin iga emaga umbes 10-25 minutit aga umbes sama pikk tundub terve päev. Imelik mõelda kohe.
Aga kuna mul on ainult pühapäeval aega teiega rääkida, siis võtan need 25 minutit igast päevast umbes paari minutiga kokku.
Nagu ka pealkirjas mainitud sai, käisin sel nädalal Tõnut followmas. Sõit tema juurde võtab umbes 3 tundi aega, kui lubatust veidi kiiremini sõita :D. Seetõttu jäi esmaspäev veidi poolikuks, kuid sellegipoolest tegin kõvasti tööd. Sõit kulges suhteliselt rahulikult ja isegi päris mõnusalt, kuna sain õhtul natukene ka Maretiga rääkida. Ta on mul ikka tubli.
Jõudsin Tõnu juurde umbes 30 minti enne teda, kuna ta töötab umbes 40 minuti kaugusel kodust - maapiirkonda, kus ta hängib päevad läbi farmerite ja nende naistega :D.
Päris chill kodu on neil isegi. Pere on umbes 60-ndates, aga on oma elu jooksul ilmselt 20-30 korda üliõpilasi igalt poolt üle maakera hostinud. Seetõttu on Tõnu ja ta room-matei päralt terve keldrikorrus, kus on isegi piljardilaud. Tahaks öelda, et me mängisime piljardit, kui ta koju jõudis, aga seda ei juhtunud, kuna me oleme tööloomad ja püsime ilusti schedulis.
Öö möödus meeldivalt, kuna sain magada Tony kaisus. (thanx Tony)
Hommik oli tavaline. Raudmehe kombel lendasime 5:59 oma supercooli attitude-iga külma dušši alla, viskasime oma hästi lõhnavad riided selga ning kimasime hommikusöögi kohta. Söögikoht oli veidi teistsugune, kui ma harjunud olin. Inimesed olid rohkem maainimesed kui linnainimesed ning lõhnas ka veidi teisiti. Söök maitses natuke tummisemalt ning valgus lajatas aknast sisse veidi tuhmimalt. Sellegipoolest lippasime me üsnapea sealt minema, meel hea ja kõht täis, oma seiklustele vastu.
Päev läks kiirelt, kuid nalja sai palju. Maal kohtab ikka täitsa uskumatuid tüüpe. Päeva highlightiks oli üks hispaania pere, kes elas kuskil päraperses ja ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Lõbus oli vaadata kuidas Tõnu entusiastlikult paari väljendit hispaania keeles purssis. Põhiline oli ikka "libros, SI!?, SI!?, SI!" :D
Tegime sitdowni auto kapotil muuseas ja proovisime neile ikka selgeks teha, et hea diil on ja et head raamatud. Pereisa kutsus järjest tüüpe välja, lõpuks oli auto ümber 3 hispaania tüüpi, ema ja paar last ning kõik vaatasid isuga raamatuid. Ja selle loo saab lõpetada lausega "and then they bought". Ema viskas oma krediitkaardi letti ja diil sai tehtud.
Teine äge pere oli selline, kes ei saanud ilmselt poolest jutust aru, mis Tõnu rääkis. Perepoeg ei olnud just kõige kirkam kriit. Nt. oli neil slline vestlus...
P: "why do you speak so funny?"
T: "because I have an accent"
P: "You had an accident? what happend?"
või siis emaga
T: "How does it look so far?"
E: "Looks okay"
T: "So what do you think about it?"
E: "Think about what?"
T: "about these books."
E: "Yea, I think about them"
T: "Do you think something about them?"
E: "yea, I think something"
Et kiiremini sealt minema saada, leppisime endale kokku appointmendi 18 jaanuariks ja tõmbasime tuld.
Illustreerivaks elemendiks võin öelda, et peretütar kes oli umbes 8 klassis taidles ja esines seal kogu aeg taustaks ja korrutas, et talle ei meeldi kool ülde ja et ta tegi science classes juba eelmisel aastal ära. :D
Igatahes oli päris korralik päev, saime kokku 8 klienti ja 18 sitdowni. :)
Õppisin vanameistrilt ikka sitaks, eelkõige aga seda, et tuleb olla rahulik ja chill.
Sünnipäevahommikul sõin ma veel koos Tõnuga väikse koogi, enne kui ma tagasi koju sõitma hakkasin.
Endal juhus mul selline lugu.
Tegin reede õhtul veel tööd ja sattusin peale ühele aias rohivale emale, keda juba üle nädala olen proovinud kätte saada. Viimane ema muuseas sellel tänaval.
Kui ligi astusin, teatas ta juba kõva häälega, et ta teab, et ma müün ask-me raamatuid ja et talle on neid juba näidatud. Libisesin talle vaikselt külje alla ja uurisin, et kes ja kus. Tuli välja, et nädal varem oli Madli talle ja tema vanematele nende kodus peale sattunud ning teinud korraliku sitdowni. Paraku ei ostnud ta tollel korral midagi, oli öelnud Mirjamile, et pole piisavalt raha. Sai veidi valesti aru ka, et peab augusti lõpuks kõik ära maksma, aga näeb raamatuid alles sügisel.
Igatahes rahustasin ta maha ja sain ta uuesti raamatutest excited. Ja vot mis juhtus. Kui oli saanud piisavalt tõendeid, et mul on need raamatud autos olemas ja tal on võimalik saada need ka kohe kätte, muutus ta palju enesekindlamaks ja kirjutas mulle välja kaks checki umbes 240 dollarile. GREAT SUCCESS!
Aga et teid veidi emotsionaalsemaks saada ja veenda, et asjad, mida me müüme on tõesti head, siis ütlen, et mul oli sel nädalal ka paar sellist klienti, kus lapsed lubasid ise pool maksta :)
Et oma roommate Dima ka ära mainida, siis räägin teile, mida ta mulle eile tegi.
Nimelt läksime veidi hiljem magama, kui tavaliselt, kuna täitsime veel oma weekly-reporte. Seetõttu läksin ma magama umbes poole 1 paiku. Siinkohal pean mainima, et mul oli sitaks magus uni, kuni ärkasin üles mingi ilge kolina peale.
Unesegane nagu ma olin, ei saanud ma kottigi aru. Paar minutit läks aega enne, kui ma aru sain, et tegu oli äratuskellaga. Naljakas oli see, et mina ei olnud endale ühtkit pannud. Vaatasin oma käekella, mis näitas, et kell oli 4 öösel. Great! Hakkasin siis pimedas ringi kobama, proovides kindlaks teha suunda, kust see kolin tuleb. Kobades läbi kapi ning vooditaguse ning leidmata lärmavat junni, otsustasin tule põlema panna. Esimestel minutitel polnud ka sellest midagi kasu, kuna valguse tõttu voolasid silmad vett täis ja ma ei näinud midagi. Kui pilt selgeks tagasi kiskus, uurisin kindluse mõttes läbi kapi ning vooditaguse, et veenduda, et ma kobades midagi vahele ei jätnud. Ei jätnud. Great! Kus kuradi kohas see kell siis on, mõtlesin ma. Lõpuks kui midagi jälle jagama hakkasin, vaatasin voodi alla, sinna, kuhu see kurjam ennast peitnud oli või kellegi väikeste kätega paigutatud sai.
Kuna tegu oli mulle tundmatu kellaga, siis toksisin enda meeles päris arukalt läbi kõik nupud kellal, kuid ei saanud seda kuidagi vait ning otsustasin seetõttu seda peksta seni, kuni see vait jäi.
Võttis aega, enne kui uuesti magama jäin.
Hommikul tuli Dimka minu tuppa ning küsis imestunult, et kas ma ei plaanigi üles ärgata, kuna olin juba pool tundi sisse maganud. Ütlesin, et keegi värdjas oli mulle kella pannud voodi alla, et ega ta ei oska aimata, kes see olla võinuks. Selle peale hakkas ta muidugi naerma. Õnneks rahunes veidi maha, kui kella nägi. Paras mõtlesin ma ning ütlesin: "it's going to be a great day!".
Aga et veidi rõõmsamal toonil lõpetada, siis selgitan teile, miks vahest jäävad bookfieldil juhtuvad asjad ainult bookfieldile.
Nimelt elab mu hea sõber Herr Martin Born koos kahe FY-ga. Kuna neil on aga HQ kaks voodit, siis on neil terve suvi jooksev competition, et see, kes teeb kõige rohkem SD saab magada üksinda voodis, teised magavad aga kahekesi teises.
Neljapäeval võitis vahelduseks üks FY. Huvitav oli aga fakt, et tüüp läks õhtul hea tujuga magama, kandes jalas trussikuid, kuid imestama pani fakt, et hommikul kui ta ärkas, polnud tal neid enam jalas. Keegi ei tea mis juhtus ning kui poiste südametunnistus vastu peab, ei näe tõde ka kunagi päevavalgust.
Ehk et tänase järjejutu moraal on - Usalda aga kontrolli :D
NB! kuigi oli hea nädal, jäi isa auhinnast veidi puudu, kuid ilmselt rerunnin seda suve lõpus
NB! Selle nädala commitment Maretiga oli selline. Kui ma saan vähem kui 30 klienti, siis ostan ma talle mõne hea lõhna, kui saan rohkem või sama palju kui 30, siis ma ei osta talle midagi ning kui juhtub nii, et saan 40 või rohkem TUGEVAT klienti, siis ostab tema mulle mõne hea lõhna.
Hoidke mulle siis pöialt.
Love you guys!
Tuleb ilgelt äge nädal!
Tsau!
Ilmselgelt on 7. nädal nüüdseks läbi ning suurte silmadega koputab järgmine nädal juba minu südametunnistusele. Vähem kui pool suve on veel ees. 5 nädalat, et olla täpne.
Täiesti uskumatu, kui kiiresti need nädalad minust mööduvad. Vahel on tunne, et liigagi kiiresti. Keskmise päeva jooksul peatun umbes 80-100 ukse taga, millest umbes 40 korral tuleb keegi ukse peale, kellest 30 näevad mu raamatuid ja umbes 20 inimesega istun ma ka korra maha, et neile rääkida ideest raamatute taga. Keskmiselt räägin iga emaga umbes 10-25 minutit aga umbes sama pikk tundub terve päev. Imelik mõelda kohe.
Aga kuna mul on ainult pühapäeval aega teiega rääkida, siis võtan need 25 minutit igast päevast umbes paari minutiga kokku.
Nagu ka pealkirjas mainitud sai, käisin sel nädalal Tõnut followmas. Sõit tema juurde võtab umbes 3 tundi aega, kui lubatust veidi kiiremini sõita :D. Seetõttu jäi esmaspäev veidi poolikuks, kuid sellegipoolest tegin kõvasti tööd. Sõit kulges suhteliselt rahulikult ja isegi päris mõnusalt, kuna sain õhtul natukene ka Maretiga rääkida. Ta on mul ikka tubli.
Jõudsin Tõnu juurde umbes 30 minti enne teda, kuna ta töötab umbes 40 minuti kaugusel kodust - maapiirkonda, kus ta hängib päevad läbi farmerite ja nende naistega :D.
Päris chill kodu on neil isegi. Pere on umbes 60-ndates, aga on oma elu jooksul ilmselt 20-30 korda üliõpilasi igalt poolt üle maakera hostinud. Seetõttu on Tõnu ja ta room-matei päralt terve keldrikorrus, kus on isegi piljardilaud. Tahaks öelda, et me mängisime piljardit, kui ta koju jõudis, aga seda ei juhtunud, kuna me oleme tööloomad ja püsime ilusti schedulis.
Öö möödus meeldivalt, kuna sain magada Tony kaisus. (thanx Tony)
Hommik oli tavaline. Raudmehe kombel lendasime 5:59 oma supercooli attitude-iga külma dušši alla, viskasime oma hästi lõhnavad riided selga ning kimasime hommikusöögi kohta. Söögikoht oli veidi teistsugune, kui ma harjunud olin. Inimesed olid rohkem maainimesed kui linnainimesed ning lõhnas ka veidi teisiti. Söök maitses natuke tummisemalt ning valgus lajatas aknast sisse veidi tuhmimalt. Sellegipoolest lippasime me üsnapea sealt minema, meel hea ja kõht täis, oma seiklustele vastu.
Päev läks kiirelt, kuid nalja sai palju. Maal kohtab ikka täitsa uskumatuid tüüpe. Päeva highlightiks oli üks hispaania pere, kes elas kuskil päraperses ja ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Lõbus oli vaadata kuidas Tõnu entusiastlikult paari väljendit hispaania keeles purssis. Põhiline oli ikka "libros, SI!?, SI!?, SI!" :D
Tegime sitdowni auto kapotil muuseas ja proovisime neile ikka selgeks teha, et hea diil on ja et head raamatud. Pereisa kutsus järjest tüüpe välja, lõpuks oli auto ümber 3 hispaania tüüpi, ema ja paar last ning kõik vaatasid isuga raamatuid. Ja selle loo saab lõpetada lausega "and then they bought". Ema viskas oma krediitkaardi letti ja diil sai tehtud.
Teine äge pere oli selline, kes ei saanud ilmselt poolest jutust aru, mis Tõnu rääkis. Perepoeg ei olnud just kõige kirkam kriit. Nt. oli neil slline vestlus...
P: "why do you speak so funny?"
T: "because I have an accent"
P: "You had an accident? what happend?"
või siis emaga
T: "How does it look so far?"
E: "Looks okay"
T: "So what do you think about it?"
E: "Think about what?"
T: "about these books."
E: "Yea, I think about them"
T: "Do you think something about them?"
E: "yea, I think something"
Et kiiremini sealt minema saada, leppisime endale kokku appointmendi 18 jaanuariks ja tõmbasime tuld.
Illustreerivaks elemendiks võin öelda, et peretütar kes oli umbes 8 klassis taidles ja esines seal kogu aeg taustaks ja korrutas, et talle ei meeldi kool ülde ja et ta tegi science classes juba eelmisel aastal ära. :D
Igatahes oli päris korralik päev, saime kokku 8 klienti ja 18 sitdowni. :)
Õppisin vanameistrilt ikka sitaks, eelkõige aga seda, et tuleb olla rahulik ja chill.
Sünnipäevahommikul sõin ma veel koos Tõnuga väikse koogi, enne kui ma tagasi koju sõitma hakkasin.
Endal juhus mul selline lugu.
Tegin reede õhtul veel tööd ja sattusin peale ühele aias rohivale emale, keda juba üle nädala olen proovinud kätte saada. Viimane ema muuseas sellel tänaval.
Kui ligi astusin, teatas ta juba kõva häälega, et ta teab, et ma müün ask-me raamatuid ja et talle on neid juba näidatud. Libisesin talle vaikselt külje alla ja uurisin, et kes ja kus. Tuli välja, et nädal varem oli Madli talle ja tema vanematele nende kodus peale sattunud ning teinud korraliku sitdowni. Paraku ei ostnud ta tollel korral midagi, oli öelnud Mirjamile, et pole piisavalt raha. Sai veidi valesti aru ka, et peab augusti lõpuks kõik ära maksma, aga näeb raamatuid alles sügisel.
Igatahes rahustasin ta maha ja sain ta uuesti raamatutest excited. Ja vot mis juhtus. Kui oli saanud piisavalt tõendeid, et mul on need raamatud autos olemas ja tal on võimalik saada need ka kohe kätte, muutus ta palju enesekindlamaks ja kirjutas mulle välja kaks checki umbes 240 dollarile. GREAT SUCCESS!
Aga et teid veidi emotsionaalsemaks saada ja veenda, et asjad, mida me müüme on tõesti head, siis ütlen, et mul oli sel nädalal ka paar sellist klienti, kus lapsed lubasid ise pool maksta :)
Et oma roommate Dima ka ära mainida, siis räägin teile, mida ta mulle eile tegi.
Nimelt läksime veidi hiljem magama, kui tavaliselt, kuna täitsime veel oma weekly-reporte. Seetõttu läksin ma magama umbes poole 1 paiku. Siinkohal pean mainima, et mul oli sitaks magus uni, kuni ärkasin üles mingi ilge kolina peale.
Unesegane nagu ma olin, ei saanud ma kottigi aru. Paar minutit läks aega enne, kui ma aru sain, et tegu oli äratuskellaga. Naljakas oli see, et mina ei olnud endale ühtkit pannud. Vaatasin oma käekella, mis näitas, et kell oli 4 öösel. Great! Hakkasin siis pimedas ringi kobama, proovides kindlaks teha suunda, kust see kolin tuleb. Kobades läbi kapi ning vooditaguse ning leidmata lärmavat junni, otsustasin tule põlema panna. Esimestel minutitel polnud ka sellest midagi kasu, kuna valguse tõttu voolasid silmad vett täis ja ma ei näinud midagi. Kui pilt selgeks tagasi kiskus, uurisin kindluse mõttes läbi kapi ning vooditaguse, et veenduda, et ma kobades midagi vahele ei jätnud. Ei jätnud. Great! Kus kuradi kohas see kell siis on, mõtlesin ma. Lõpuks kui midagi jälle jagama hakkasin, vaatasin voodi alla, sinna, kuhu see kurjam ennast peitnud oli või kellegi väikeste kätega paigutatud sai.
Kuna tegu oli mulle tundmatu kellaga, siis toksisin enda meeles päris arukalt läbi kõik nupud kellal, kuid ei saanud seda kuidagi vait ning otsustasin seetõttu seda peksta seni, kuni see vait jäi.
Võttis aega, enne kui uuesti magama jäin.
Hommikul tuli Dimka minu tuppa ning küsis imestunult, et kas ma ei plaanigi üles ärgata, kuna olin juba pool tundi sisse maganud. Ütlesin, et keegi värdjas oli mulle kella pannud voodi alla, et ega ta ei oska aimata, kes see olla võinuks. Selle peale hakkas ta muidugi naerma. Õnneks rahunes veidi maha, kui kella nägi. Paras mõtlesin ma ning ütlesin: "it's going to be a great day!".
Aga et veidi rõõmsamal toonil lõpetada, siis selgitan teile, miks vahest jäävad bookfieldil juhtuvad asjad ainult bookfieldile.
Nimelt elab mu hea sõber Herr Martin Born koos kahe FY-ga. Kuna neil on aga HQ kaks voodit, siis on neil terve suvi jooksev competition, et see, kes teeb kõige rohkem SD saab magada üksinda voodis, teised magavad aga kahekesi teises.
Neljapäeval võitis vahelduseks üks FY. Huvitav oli aga fakt, et tüüp läks õhtul hea tujuga magama, kandes jalas trussikuid, kuid imestama pani fakt, et hommikul kui ta ärkas, polnud tal neid enam jalas. Keegi ei tea mis juhtus ning kui poiste südametunnistus vastu peab, ei näe tõde ka kunagi päevavalgust.
Ehk et tänase järjejutu moraal on - Usalda aga kontrolli :D
NB! kuigi oli hea nädal, jäi isa auhinnast veidi puudu, kuid ilmselt rerunnin seda suve lõpus
NB! Selle nädala commitment Maretiga oli selline. Kui ma saan vähem kui 30 klienti, siis ostan ma talle mõne hea lõhna, kui saan rohkem või sama palju kui 30, siis ma ei osta talle midagi ning kui juhtub nii, et saan 40 või rohkem TUGEVAT klienti, siis ostab tema mulle mõne hea lõhna.
Hoidke mulle siis pöialt.
Love you guys!
Tuleb ilgelt äge nädal!
Subscribe to:
Posts (Atom)