Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
5 comments:
Väga hea. Nüüd siis ots lahti tehtud. Hoia lipp kõrgel ja edu!
see memm on sama blond nagu meite mats, nii et 72 on minu pakkumine - ja kui mul on õigus, siis ära mu nätsu enam edasi näri, eks ole!
Ometi jälle on põhjust esmaspäevahommikuti end reipalt voodist välja ajada!
Seda ilma soojemaks minekut annab vist ikka oodata, eile sadas paljudes kohtades laia lund ja rahet, meil Tartus ka. Võib-olla tuleb jaanipäeval seista dilemma ees, kas võtta kapist uisud või rulluisud.
Kahjuks sellel nädalal võitjat ei leidunud.
Post a Comment