Pardon, Is this my chair?

Tere lugupeetud lugejad. Täna oleme kogunenud siia ilmselt seetõttu, et polnud suurt midagi targemat teha. Seejuures tänan teid kõiki, kes ei leidnud endale mingit muud tegevust, või vähemalt oli minu blogi listis piisavalt kõrgel kohal, enne kui mitte viitsimine teist jagu sai. Ma hindan seda.

10 nädal on nüüd selja taga ja umbes 3-5 veel minna. Pole täpselt veel kindel, mitu nädalat ma kokku teen. Madis siin räägib, et peaks 4 kindlasti tegema, aga võib olla isegi nädala võrra lenud edasi lükkama, et saaks kauem töötada. Selline klapid-peas tori hobuse moodi tööd rapsides meie aeg siin veerebki.

Mõtlesime sel nädalal, et tuleme teeme oma HQ kokkutuleku... nüüd istumegi siin kolmekesi, igaüks oma arvuti taga ja sügame kotte. Keegi ei viitsi otsida midagi funi mida teha. :P

Nädal ise oli täitsa okei. Kuna ma sel nädalal pidin rendiautot pikendama, siis alustasin oma esmaspäevahommikut Sherwood Parkist, et hiljem siis juba Two Hillsi sõita. Oi kuidas ma ahhuieitan seda Põhja-Ameerika pangandussüsteemi. Mõtlesin, et olen normaalne sell, maksan rendikas eelmise kuu eest ja järgmise kuu eest ette ka, aga päris nii libedalt see ei läinud. Pappi pangas on, aga kui maksma hakkasin, siis kaart teist kordselt läbi ei läinud. Tuli välja, et päevane kulutamise limiit on väiksem, kui ma rendika eest maksta tahaksin. Hea küll, logisin interneti panka sisse, nagu meie Tiigrihüpperiigi noortel kombeks on, aga umbes sama targalt logisin ma sealt samast välja ka, sest et mitte mu''igi seal muuta ei saanud. Helistasin siis optimistlikult customer service-isse, kus võttis vastu mingi tüüp, kes seda tööd on ilmselt juba 10 aastat teinud. Kurtis siis oma rasket muret, kuidas temal pole võimalik seda limiiti muuta, aga et ta võib mind heldelt otse minu pangakontorisse suunata, sest et nemad saavad mind kindlasti aidata. Mina muidugi lasin soojal häälel ennast pahaaimamatult ümber suunata, kus tervitas mind juba rõõmsalt automaatvastaja... kell 8 hommikul meil ju pangad siin ei tööta, aga jätke kindlasti meile sõnum, sest et me saame teid aidata juba siis, kui me tagasi tööle tuleme. Ühesõnaga... sain ma jee, jee, jah oma limiite muuta. Aga kuna mu naeratust ei murra keegi nii kergelt, siis mõtlesime ikka poiste ja tüdrukutega seal rendikas välja plaani, mis minu jaoks edukalt töötas. Done deal ja juba poolteist tundi hiljem olingi rõõmsalt tööl, kus mennonite-id mind oma vanakooli kleitides suurima heameelega juba tervitasid. :D

Sel nädalal kolisin St Pauli ka, umbes 2 tundi siit Sherwood Parkist kirdesse sõita. Teisipäeval alustasin poolest päevast seal töötamist ning hakkasin elamist otsima. Iiizi piiizi. Õhtuks olid soe kodu ja külm voodi mind ootamas ning kohver tundis ennast seina ääres päris mugavalt, kuna toas oli laiutamiseks natukene rohkem ruumi kui auto pagasnikus.

Pere on päris fun. Ema on single mom, kellel on 3 täiskasvanut poega ning kes aitab välja ka 4 kasulast. Enamus kasulastest on juba kooli lõpetanud ainult 12 aastane poeg on veel alles. Igaüks teeb oma asja ning tundub, et saavad omavahel läbi päris edukalt. Tundub, et mu Euroopa huumor läheb neile samuti peale, sest et esialgsest plaanist, kus ma saan elada nende juures nädala lõpuni, sai nädala lõpuks valmis plaan, kus ma võin nende juures elada nii kaua kui ma tahan. Üüri ta ei taha ning aeg-ajalt teeb õhtuks isegi süüa. Lasagne oli päris maitsev! :P Ja suurim boonus on see, et õhtuti ootab mind köögilaual segi aetud ruubiku-kuubik.

Kuna nüüd pean tööle mineku peale kulutama jälle vaid 5-10 minutit oma hommikust, siis oli ka nädal selle võrra chillim. Tulemuste poolest tegin oma parima nädala ning istusin laupäeva õhtul 827 peal. Chairman's club korra seljatatud ning nüüd on veel aega seda teha paar korda, enne kui suvi läbi saab. See on täiesti normaalne, mitte midagi imelikku, täiesti tavaline. Väga minu moodi. Ja kuigi Madis oma selle nädala tulemustest väga ei räägi, siis on mul alust arvata, et tõmbasin talle sel nädalal koti pähe. Oli ka viimane aeg. Kaua ta lööb mind oma tulemustega.

Mõned naljakad lood ka.
Istusin ühe perega maas, kellele näitasin lastekaid, kuna neil endal oli algkooli õpilane ja pereema pidas lasteaeda ka. Nagu ikka, tegin kiired jutud ja hakkasin raamatuid näitama. Ema ja isa oli mõlemad sillas seni, kuna hinna ütlesin. Ja kus siis hakkas peale... umbes nii
Nemad: Oh, krt raamatud on ikka sitaks head, aga pole kindel, kas saab neid endale lubada. Praegu rahaga ikka väga kitsas, kuna kool hakkab ja kõik muud asjad ka siin. Lapsed vaja kooli saata ja uued riided ka vaja osta ning kõik muud jutud. Pappi ikka pritsib igaks august välja praegu.
Mina: Noo aga kui teeks mingi maksegraafiku, kas siis oleks vähe lihtsam või?
Nemad: Oh krt ei tea, praegu ikka hull kitsas papiga. aga kui sa nt. oktoobris oleks tulnud, siis kindlalt ostaks ära, sitaks head raamatud ikka, poleks mingit küsimustki.
Mina: Noo aga kui ma laseks teil maksta oktoobris, kas siis oleks diil?
Nemad: Oi noo kui oktoobris saaks, siis kindlalt ostaks, poleks mingit küssi, kahju ainult jah, et sa praegu tulid, praegu ikka pappi pole kuskilt võtta. Peost suhu rohkem elame siin. (Laua peal oli kilekottide viisi uusi riideid mida nad just olid ostnud)
Mina: Noo mis ma võin teha on see, et ma lasen teil maksta oktoobris, aga siis saadan raamatud ka oktoobris. Tundub see mõistlik idee?
Nemad: uuuh.... krt, ma nüüd ei teagi, keeruline värk. Oktoober on nii kaugel veel, äkki juhtub midagi mu naisega. Murrab käeluu nt. ära, mis me siis teeme. Siis ei saa ta ju tööl käia, pappi ei tule sisse, istuks kodus. Elaksime ainult minu palgast ja noo siis on ikka peost-suhu teema... ei jõuaks midagi ekstra osta. Vaja pangalaenu ka maksta ja värki. Ja no kui käeluu murrab, siis ei tea, millal tagasi tööle ka saab ega midagi. Raske ikka niimoodi ette planeerida. Aga kui sa oktoobris tagasi tuleksid, siis oleks pilt selge ja siis ostaks kindlalt ära.
Mina: Noo kuule aga tervita siis oma naist. Ma olen oktoobris juba kodus. Aga tervet suve teile ja loodame, et pereema siis käeluud ei murra tulevikus. Tsau-pakaa

Oleks ma kosmonaut, siis ma oleks kosmoses praegu

Madise repertuaarist ka midagi.

Tüüp istus perega kuskil garaažis matkatoolidel, näitas rampse ja ilm oli ilus. Ema oli suht huvitatud raamatutest, nii et Madis jõudis peaaegu hinnani. Peretütar, kes oli umbes 4 aastane, tunnetas ilmselt, et hind võib olla mõnevõrra rasvasem, kui ema arvanuks, ning püüdis seetõttu ema tähelepanu oma tegevusega. Ema sai vihjest aru ning ütles Madisele, et too hetke ootaks, sest et peretütar tahab vist vetsu minna. Ema joudis peretütre vaevu üles tõsta, kui püksisäärest üks korralik mehe mõõtu julk välja vupsas ning rõõmsalt mööda garaaži põrandat laiali valgus. Vist ei tulnud müüki...

Kuna Helga on meil siin selline vaiksem poiss, siis temalt ei tule sel nädalal ühtkit vahvat juttu.

Selleks korraks ongi siis kõik. Uueks nädalaks on vaim valmis ning kohtume juba järgmisel korral.

Lõpetuseks dialoog ühe Filipiinoga.

M: so did you catch my name already?
F: was it Hector?
M: almost... it was Targo rather with a T than H
M: But as I said I am a college student from Europe, can you guess which country?
F: Um.. is it Australia?
M: ?? You are from Philippines right?
F: yes
M: Ok.

Näeme hiljem!
Olge mõnnad

Suure Maailma Direktor.