This is just a checkpoint

Y0 Sägad!

Kirjutan teile siit seitsme mäe ja järve tagant juba mitmendat korda.

Selline pull nädal oli jälle. Töötasin veidi Battlefordis ja teise poole nädalast tõmbasin päris maakate keskele ära. Minu üllatuseks pole siinsed maakad üldsegi nii maakad nagu nad kuskil Texases või Georgias on. Täitsa tavalised inimesed. Käivad tööl ja kasvatavad lapsi ja suvel pakivad iga nädalalõpp oma asjad vagunelamusse ja tõmbavad järve äärde minema. Päris palju on inimesi kuskilt Filipiinidelt, mis on päris äge, sest et neile raamatud meeldivad ning hoolivad laste haridusest ka. Teeb minu töö lihtsamaks, sest nad on alati huvitatud vaatamast, et mis head kraami mul neile pakkuda on. Kuna siin on inimestel tööd ka, siis raha poole figurdab tavaliselt kenasti välja. :)

Tulemuste poolest oli selle suve parim nädal ning tunnen, et varu on veel piisavalt. Poolel teel presidendiks aga tahaks Charimani ka hittida. Everything is possible and Possible is nothing!

Madis laksib Fort McMurrys ka päris kenast. Kuna kartis meid oma tulemustega morjendada, siis tõstis ennast eraldi gruppi nii et me ta tulemusi enam ei näeks :P

Aga väikelinn on mul ikka sitaks tuus kui aus olla. Keset küla on väike õlletehas, nii et õhtuti lööb mõnusa leivaka üles. Suu hakkab automaatselt vett jooksma ja selline tunne on, et viskaks koti nurka, tõmbaks randa ja korgiks õlle lahti. Aga vot nii kõva mees olen, et suudan sellele ei öelda ning lähen järgmiste uste juurde, et lapsi haridusega aidata. Ja haridus on inimestele oluline :)

Käisime täna Helduriga natukene funimas, mõtlesime, et saame äkki kellegi ära räägitud ja saame wakeboardida vms aga kahjuks olid järve peal lained natukene liiga suured ning see päris nii ei õnnestunud. Selle asemel rentisime me endale hoopis kajakid ja käisime nendega sõitmas. Päris mõnus trenn oli, eriti kui veel liita juurde hommikune tunniajane jooks.

Hea inimene nagu ma olen, aitasin pereemal täna e-lugeri korda teha. Kurtis, et facebook ei tööta enam. Pusserdasin seal natukene ja töö sai kiire ning korralik. Natukese aja pärast, kui tagasi kööki imbusin, et endale pizzat teha, oli pereema juba, e-luger käes, koha toolil sisse võtnud ning hoides teises käes luupi, luges usinasti uudiseid oma seinalt. Nii vähe ongi vaja selleks, et suunurgad taeva poole vaataksid.

Aga et te ei arvaks juba, et Kanadas on inimesed igavad ja mitte väga loovad, siis räägin midagi, mida mulle rääkis Heldur, kes kuulis seda ühelt emalt. :P
Nimelt olid mingid sellid pereema väikebussi kallal natukene osavat näputööd teinud. Nagu mikrobussidel tavaks, oli ka sellel külje peal uks, mis libiseb mööda autokülge rennide peal edasi-tagasi, et oleks mugavam bussist sisse-välja käia. Et pereemal oleks natukene lõbusam hommikul, enne kui tööle läheb, siis võtsid kutid rennidelt stopperid ära. Mis tähendab seda, et kui ema suure hurraaga ukse lahti tõmbas, et lapsed autosse kupatada, sõitis uks mööda renni auto küljest minema ning emale jäi kätte vaid ukselink... Päris naljakas minu meelest.

Ja et niisama kuiva lugemist ei oleks, siis annan teile natukene video materjali ka. Jurgis on üks tubli ja töökas üliõpilane, kelle attitude on off the charts! :D

http://www.youtube.com/watch?v=Bz7-UcAIk5A&feature=youtu.be


Uus nädal ootab ees, luban, et annan endast parima ning teen kõik, mis minu võimuses, et oleks parim nädal. Olen juba elevil, sest et hommikuti sõidan tööle umbes tunnikese ning sel ajal on hea kuulata Nancyt ja Code One-i ning mõelda, et kui tagasi Eestisse tulen, siis saab teiega koos midagi funni teha. Olge siis mõnnad ja näeme varsti!

Parimate soovidega
Tängo

This one goes for the independent moms!

Nonii kraed.

Jälle kord on aeg panna uus leht trükimasinasse ning vändata mõned pikemad read sinna peale.

Uskumatu, nüüd on juba 6 nädalat siin Kanadas oldud... pool on läbi ja ainult pool on veel ees. Aeg mehetegusid tegema hakata. Natukene sai juba selle nädala lõpus algust tehtud. Käisin nimelt reedel Martin Kiisküla followmas ja tundub, et mõjus hästi, sest et tegin laupäeval oma senise bookmani karjääri parima päeva. Et poistel fookus paigas püsiks, siis numbritest ei räägi, aga võib natukene rahul olla küll... Kui nüüd samasugust tempot terve ülejäänud suve hoida suudaks, siis oleks päris hea. Võiks lausa rõõmustada. Samas tunnen, et olen ikka veel paremaks suuteline. Patt on tunnistada, aga on tüdrukuid, kes mulle kotti pähe tõmbavad.

Kui mäletate, siis kolisime sel nädalal oma power HQ-st lahku ära. Madis kolis põhja ja meie kuhugi päraperse. Inimesed on ikka veidi teistsugused... päris palju on siin pärismaallasi, neid võib hellitavalt nimetada Kanada Neegriteks. Tööd ei viitsi nad väga teha ning haridusest on ka suht suva. Samas riik annab neile pappi selle eest, et nad olid siin enne eurooplasi ning maksavad usinasti välja neile tehtud moraalset kahju, seega murjanitel on vabadus juua ja lapsi teha. Sellised vahvad sellid on nad. Heldur tõmbas siin ka ennast täitsa okeilt käima ning tundub, et talle istub siin. Ja Madis... Madis sai lõpuks sinna, kus talle ilmselt suurepäraselt sobib... Laksib seal nii korralikult, et lõpetas isegi statsi jagamise ära, et meil mitte motti alla tõmmata. Aga pole hullu, the Competition is on!

Kolisime täna oma kuubikust välja. Päris naljakas lugu tegelt. Heldur leidis laupäeval meile ühe optioni, kes oli täitsa openminded meie hostimisest, kuid laupäeva hommikuks oli saatnud meile meili, et ta mõtles ikka ümber... Nägu, mis õhtul magama minnes oli peeru täis ning süda, mis rõkkas ootusärevusest uue kodu suhtes, olid mõlemad ühtemoodi porri vajutatud, nii et "põnevus" järgnevast kuubikus veedetud nädalast saaks laiutada meie emotsioonide peal. Tegime oma paberimajanduse korda ning mõtlesime, et sitta kah, lendame mammile ukse taha ning vaatame, mis värk on. Pärast paari koputust loivas mammi uksele ning tema Canadian smile oli justkui kannaga pühitud. Sitase molliga vaatas läbi klaasi ning vaikselt pea läbi ukseprao pistes küsis "didn't you guys get my email?!". Olime mõlemad suhteliselt küsiva näoga nagu kaks tarakani ukse taga ning proovisime aru saada, millest ta räägib. Kuna Heldur rohkem lolli nägu teha ei kannatanud, siis küsis ta väriseval häälel, et millest ta räägib. Mutt selgitas siis, et mõtles lihtsalt ümber. Heldur proovis küll aru saada, et mis oli muutunud, aga mammi väitis vaid, et midagi ei muutunud, mõtles vaid ümber.

Kuna mul jooksis juba üle keha hirmujudin, et kas tõesti jääme jälle koduta, siis tundsin, et pean suu lahti tegema ning võtma ohjad enda kätte. Tutvustasin ennast kiirelt, viskasin mammile käppa ning lasin häälepaelad valla, et läbi American smile-i võiksid sõnad tema kõrvadesse seigelda. Tundus, et töötas, sest et pereema otsustas meid tuppa kutsuda. Võtsime elutoas kohad sisse ning lasime laulu neljas ilmakaares valla. Ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga umbes paar minutit hiljem ütles mutt: "hea küll, te võite minu juures elada". No näed siis. Tuleb olla marurahulik ning aru saada, mis värk on. Tundub, et saime naisega metatasandil ühendust ning umbes 10 minti hiljem oli nii rahulik, et saatis meid üksinda majatuurile ning jäi ise tugitooli edasi lebotama. Elu on ikka seiklus.

Aga tegelt peab ütlema, et mutikese lähemal tundmaõppimisel võib öelda, et ta on ikka täitsa tore inimene.

Mis siis nädala sees veel ägedat juhtus?

Üks mu lemmikumaid lugusid on ilmselt Martini followmisest. Reede õhtupoolikul, kui olime tegemas ühte viimastest sitdownidest, sattusime ühe ema otsa, kes oli teised lapsed peale beebi juba magama pannud ning võttis koos meiega koha sisse köögilaua taga. Rääkisime kippelt, kes me oleme ja miks me oleme ning hakkasime lõbusasti raamatuid näitama. Proovisme isa ka juurde saada, aga kuna viimane töötab öövahetust, siis teda me juurde ei saanudki. Ema oli raamatutest suhteliselt sillas, aga meenutas oma olemuselt preestri naist. Selline vaikne ja alalhoidlik, nagu poleks oma elus kunagi ühtegi otsust ise teinud. Jõudsime siis omadega hinna juurde, kui ema natukene kohmetus... "ah et siis selline hind. Peaks vist ikka isaga arutama" - kokutas ta. Proovisime siis isa juurde saada, aga une tõttu jäi see asi katki. Martin proovisi siis selgitada, et tegelikult ongi emad rohkem need, kes lastele rampse ostavad ja isad väga selle teemaga ei tegele, millega mutt üsna kiirelt nõustus. Natukese aja pärast arvas emagi, et tegelt on vist ikka täitsa okei mõte neid raamatuid osta. Täitsime siis kippelt orderi ära ja kui jutt lõpuks raha juurde jõudis, siis ei osanud ema kohe otsustada, et kuidas maksta. Martin näitas siis talle, et mida teised emad on teinud ja küsis, et kuidas tema tahab maksta, kas kõik koos või jupiti. Arvas, et äkki on hea idee maksta kõik koos suve lõpus, kui raamatud tulevad. Noo Matu selgitas siis, et peab ikka ise raamatud enne välja ostma ja seetõttu emad tavaliselt jagavad summa suve peale ära... Mutt mõtles natuke ja küsis, et kuidas seda jupitada saab. Mispeale Martin näitas, et noo nt. 2 korda 230 või neli korda 115 on täitsa okei, mispeale ema peaaegu varrega peeru laua taga maha pani... Kuna me täpselt aru ei saanud, et mis juhtus, küsisime emalt selgitust. "I thought it's 46 dollars not 460 dollars" - kõlas vastuseks. Ma oleks peaaegu ennast ise seal laua taga täis sittunud. Kas tõesti peab ema 1) rääkima isaga selleks, et kulutada 46 dollarit lasteraamatute peale? 2) Kas ta tõesti arvas, et saab suure seti kõvade kaantega raamatuid 46 dollari eest? Ilmselgelt see ema meilt rampse ei ostnud ning nii me sealt leebet tõmbasimegi.

Minu enda lugu tuleb selle nädala laupäevast. Üks viimaseid sitdowne samuti ning tegu oli täiesti oma kohalike murjanitega. Täiesti uskumatu pere. 4 last, 8a, 6a, 4a, ja 3a. 8 aastane peretütar mängis parasjagu barbiedega ning kammis neil juukseid. Proovisin kiirelt paar sõna vahetada, aga tundus veidi aeglasepoolsem olema. Lõbus tüdruk aga tundus, et jumal planeeris ta ajule ainult siduri ja piduri, et mõte saaks vabalt lennata... mitte väga kiirest. Kuue aastane perepoeg oli reaalselt Michelin'i mehike. Ainult pruunimat tooni. 4a. tüdruk polnud mitte ainult pruunimat tooni vaid pani pruunimat kraami ka keset sitdowni maha ning läks kuhugi riidekappi aelema, nii et ema oma riideid päästma jooksis ja noo see 3a aastane oli üldse mingi rita. Lendas mulle kohe peale ning hakkas käekella ära rebima. Pärast minutilist jauramist tegin mingi nalja, mille peale tal nägu peeretama lõi ning nähtavale ilmusid hambad, mis olid samat värvi ning sama läikega, mis mu käekell... Üldiselt jooksis juhe juba esimese paari minutiga seal kokku, sest et tõesti oli tunne, et terve issanda loomaaed on ühe katuse alla koondatud. Ema oli nagu tavaline pärismaallane... ei saanud suurt midagi aru ning sama rahuliku olemisega nagu jõehobu, hoolimata sellest, et pere pesamuna koguaeg tema otsas ronis. Kuna ema proovis jõnglasi igatepidi maha rahustada, siis käis ta korduvalt toast väljas ning minul läks sitt ikka korralikult keema. Tundsin, et täiega raiskan seal oma aega .Kuna tundsin, et tahan juba täiega sealt nahhui tõmmata, siis küsisin emalt suhteliselt otse, et kas ta tahab üldse neid näha või ma võin tuld tõmmata. Kuna ta väitis, et siiski tahab, siis otsustasin, et jään veel paariks minutiks. Seejärel sadas uksest sisse terve teine pool tema suguvõsast, nii et ilma naljata oli 2 minutit hiljem meid seal samas toas, mis suuruselt oli umbes 10 ruutmeetrit juba üle 10. Kõige naljakam oli kogu selle olukorra juures see, et ülejäänud sellid olid samasugused jõehobud ning lihtsalt vedelesid igaüks oma nurgas ühtkit sõna vahetamata. Tõmbasin siis kiirelt otsad kokku, tehes mingi megalühikese demo ja lendasin hinna juurde. Minu üllatuseks ta hinna peale isegi suuri kulli silmi ei teinud vaid küsis hoopis, et mis need suured raamatud teevad ja palju maksavad. Näitasin siis neid ka kiirelt. Ema oli päris sillas, aga arvas, et mõlemat lubada ei saa. Seetõttu ostis vaid lastekad. Ja ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Ulme!

Selleks korraks vist kopp kirjutamisest ees. Kuna jälle kolitud sai, siis pole ka aega üleliia palju, kuid panen siia eelmisel nädalal viimasest majast välja tulles tehtud pildi. 

Olge siis mõnnad ja nautige topelt vikerkaart.

Targo

Lõpetuseks küsin, mida teha ID kaardiga parasjagu siis kui ei müü?

In the middle of ...

Noo nii nahhuiii!

Sel korral kirjutan siis täiesti pärapersest. Juhtus siis sedasi, et sel nädalal kolisime Helduriga kahekesi 4 tundi ida suunas North Battlefordi ja Madis jätkas üksinda teekonda 5 tundi põhja suunas Fort McMurrysse...

Ei, me ei läinud Frodo kombel oma sõrmuseid põletama, vaid läksime paremate jahimaade poole. Madise kolimine oli planeeritud, aga juhtus sedasi, et usin Helga oli oma idaeurooplase aktsendiga natukene liiga aktiivne mõnede emadega ning seetõttu otsustasid nad helistada companysse sisse ja kurta oma raske elu üle, kuidas ikka ajab hirmu nahka, kui mingi aktsendiga tüüp küsib laste kohta ja sõidab jalgrattaga majade vahel ringi. Et asi hullemaks ei läheks, otsustasime, et anname natukene Helga territooriumile puhkust ning laseme pereemadel natukene harjuda selle mõttega, et mitte ainult neegrid ei sõida rattaga, vaid ka valged inimesed ning teevad seda täiesti oma vabast tahtest.

Kui teekonda North Battlefordi poole alustades oli nägu peeru täis, sest et raadiost üürgas 90 parimaid hitte Nancy ja Code One esituses, siis kohale jõudes vajusid suunurgad  grammikese emakesele maale lähemale. iPadil oli kadunud netiühendus, meil ei olnud väga aimu, kus kurat poed ja söögikohad asuvad ning kuhu me ööseks oma tagumikud  maha saame toetada. Lõpuks leidisme Walmarti koos McDonaldsi ja internetiga ning saime alustada googeldamist. Otsisime kuulutuste järgi endale ööbimiseks kohtasid, kuid inimesed polnud väga altid telefoni haarama ning hinnad olid samuti omajagu krõbedad, mis aitas veidi ehk telefoniarvet kokku hoidma, sest et helistama nad küll ei kutsunud. Saime pikka vinna peale ühendust mingi hiina mutikesega, kes suutis meile pakkuda enamvähem sobivat hinda ning aadressi järgi päris okeid asukohta... Main street, mis nime järgi ka vähe nürimale pliiatsile võiks vihjata, et tegu on linna kesktänavaga... kahjuks unustas mutike mainida, et linna nimi pole mitte North Battleford, vaid Denhole. Pärast väikest arutelu ning variantide nappuse tõttu otsustasime siiski kohale sõita ning vaadata, mis värk on. Meie üllatuseks tuli välja, et 20 minuti tee kaugusel asuv linnake omab peale Main tänava veel 1st streeti ja see ongi kõik. Linna keskpaigaks ongi pmst see maja, kus me ööbime.
Nimetagem siiski asju õigete nimedega... mitte maja, vaid rohkem nagu soojak... ja mitte nagu rohkem vaid pigem täpselt nagu soojak. Vaatasime siis paari soojakut ning suutsime hinna kaubelda 250 dollari pealt nädalas 180 dollarile nädalas ning kolisime suure hurraaga soojakusse sisse. Et kuut vähe elavam välja näeks, siis käisime kippelt Walmartis ning tõime endale mõned riidepuud ja ühe täispuhutava voodi. Võiks öelda, et tunne on nagu kodus... kui ma oleks ehitusmees. Samas Heldur ei kobise üldse, vaid ütleks, et tal on isegi väike muie näol, sest et tema jutu järgi meenutab see koht talle lastelaagreid, kus ta kunagi käis. Vaene Heldur, pole ime, et tal on nüüd madalad standardid elukoha suhtes. Samas ega väga kobiseda ei saa, sest et olles linnast läbi sõitnud ja näinud paari kolme teist maja, võib öelda, et meie oma on üks uhkemaid. Sama mutike peab üleval ka kohalikku baari, aga seal ulgus parasjagu preeria tuul koos kreveti lõhnaga, aga kes teab, äkki läheb siiski täna ka peoks seal.

Nädala sööki ostes sain muidugi veel ühe üllatuse osaliseks. Nimelt ei ole selles walmartis mitte ühtegi värsket asja... ei õunu, ei banaane ega ka liha ning korralikku juustu. Pidin kiirelt asjad ümber mängima, sest et Walmart pole mitte 24/7 lahti vaid ainult kella 22 ni ning seetõttu jõudsin meeltesegaduses riiulitelt vaid ekstra portsioni konserve haarata, et käruga viimase lahtioleva kassani jõuda. Aga tehtud sain.

Nädalast nii palju, et käisin Maretit followmas. Päris äge päev oli. Maret teeb seda tööd ikka super hästi. Suudab inimestega olla marurahulik ning aitab neil rahulikult läbi mõelda, et nad ikka tahavad neid raamatuid osta, mitte EI öelda. Näitasime päeva jooksul vist 13 le perele raamatuid ning 10 nendest ostsid. Pole paha peaks mainima. Kuigi töötasime suht suvalist väikelinna, kus idee poolest enamus peaks olema redneckid, siis midagi väga naljakat ei juhtunud, aga ühe loo korjasin sealt üles küll... Nimelt juba esimese pere juures oli tegu üksikemaga, kellel oli endal 1 laps ning kes hoidis enda juures kahte teist last veel. Muidu sellised rahulikud sellid, aga kohe kui me Maretiga saime maha istutud, hakkas esinemine peale. Et näida veidi intelligentsemad, haaras üks 5 aastane murjan maast linnainimese kombel golfikepi ning hakkas liigutusi imiteerima. Muidu poleks ehk väga naljakas ehk olnudki, kui ta poleks pallina kasutanud kõige väiksema selli, kes oli umebes pooleteise aastane, pead. Nalja kui palju, kuniks käis väike tutakas pikku pead ära ning pill oligi lahti. Üllatuseks oli ainult ema reageering... "oh don't worry, it happens all the time!"

Kui teisipäeval tagasi enda piirkonda sõitsin, siis võtsin Chris Uibopuu ka kaasa, sest et tal oli vaja auto ümber vahetada, aga see kujunes pigem veaks kui heaks. Miks? Sest et tuli välja, et Chris unustas võtta kaasa oma õiged pangakaardid ning seetõttu möllasin temaga pool päeva, et ta lõpuks endale auto saaks renditud ning koduteed alustatud.

Minu selle nädala parim saavutus oli ilmselt laupäeval, kui uksele tuli mingi väike põnn, nii umbes nelja aastane. Muidu tore sell, aga ei suutnud kuidagi oma ema uksele kutsuda. Pärast ma-ei-tea-mitmendat-korda kui sell oli jälle kutsumas käinud, tuli kutt tagasi käeraudade ning püstoliga. Kuna mul kottigi muud teha polnud, siis mõtlesin, et esitan väikemehele väljakutse. Küsisin siis ilusti, et mis ta arvab, kas ta suudab endal käed ise raudu panna. Rumaluke arvas alguses suhteliselt enesekindlalt, et ta ei saa sellega hakkama, aga kuna ma olen seda tööd tehes aastatega õppinud inimesi motiveerima, siis avastas ta paar minutit hiljem, et ta saab sellega hakkama küll... "aga, oot, kuidas ma need nüüd lahti saan?" - kõlas järgmise küsimusena. Selle aja peale tuli aga lõpuks pereisa uksele, kes ütles, et ta pole ikka väga huvitunud minuga rääkimisest sel varasel hommikutunnil... sitta kah, mõtlesin mina ning olin tänulik, et pereisa lapse käeraudadest päästmise enda peale võttis. :D

Rohkem vist täna kirjutada ei jõuagi. Tõmbame Helduriga sleep-i ära ning teeme ühe hullu nädala. Walmartis kohatud inimeste põhjal julgen arvata, et sel nädalal võiks päris korralikke maakate lugusid saada kuulda. Aga eks paistab, oleme siiski ju Kanadas, mitte USAs, kus ainult riigivõlg on suuremas miinuses kui inimeste IQ.

Lõpetuseks küsin, mida vastata, kui inimene ütleb: "I'm the one who is supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton:"
.... "You have the wrong address!"


Olge siis mõnnad ning pange ise ka täiega. Tuleb hea nädal!
Suure Maailma Direktor

Jump around!

Ei no johhaidii...

Sel korral kirjutan blogi hoopis teisiti kui tavaliselt. Tsiteerides klassikuid, ehk Märt Kaske, "tipin" sellel korral jutud hoopis iPadi peal siia netiavarustesse. Ja mitte üldsegi oma kodust vaid hoopis 5 tundi loode suunas, Mareti ja Chrissi HQst. Lebotan siin hilisel tunnil veel diivanil ja vahin laua peal lesivat läpakat, mis wifi parooli puudumise tõttu täiesti kasutult ainult elektrit tarbib.

Niisiis. Neljas nädal veeres just unustuste hõlma ja sellega koos ka kõik muud nädala head ja vead. Tulemus oli sama mis eelmisel, kuigi sai oluliselt rohkem piirkonnas ringi hypatud. Minu standardite järgi piisavalt halb, et tulla Maretit followma ning uusi mõtteid nädalaks saada. Ma arvan, et meil tuleb päris huvitav päev. Aga ega see tema followma saamine nii lihne polegi. Pidin selle ikka välja teenima, tegin umbes tund poolteist kokku massaaži neile just ning loodan, et homme pääsen ilma. Kuigi vorm on päris okei, siis võttis päris võhmale. Teen siin iga päev kätekõverdusi ja kõhulihaseid ja värki... Ikka üks rohkem igal päeval, et olla eelmise päeva iseendast natukene parem versioon. Olen juba umbes 5 kilo kaalust kaotanud ning tundub, et kui nii edasi läheb, siis võin sygisel pesumodelliks hakata.

Miks pesumodelliks, mitte tavaliseks? Seda sellepärst, et sel nädalal olin lõunapausi ajal nii õhinal, et hammustasin raksti kahvlisse nii, et esihambast killu välja lõi. Õnneks midagi väga hullu polnud, tundub, et lähen pereemadele sellegipoolest päris kenasti peale.

Peale selle oli vist suhteliselt rahulik nädal. Käisin päris vaeseid ka kollitamas oma raamatutega... Kuulsin ikka lugusid sellest, et neil on juba raamat ja raamatukogu, aga mida pole, on raha. Kiidan vähemalt selle eest, et need vaesed Bermuda ja Hiina ja Portugali ja Ukraina ja Vietnami ning India elanikud vähemalt nii palju olid inglise keelt omandanud, et seda mulle öelda. Ma usun, et nii mõnelegi teisele meeldiks selles piirkonnas töötamine, sest et keskmine korter lõhnab nagu mereandide restoran. Ma ise olen kahjuks rohkem liha fänn. Sellepärast ilmselt nendega alati ära ei connectigi... Võib olla ka sellepärast, et mul on ouliselt rohkem raamatuid kui neil ja neile ei meeldi, et ma sellega nende ukse taga uhkustamas käin. Sellest hoolimata plaanin seda ka sel nädalal teha.

Avastasin täna sõites tahavaate peeglisse vaadates, et ma ilmselt ei fokusseeri piisavalt oma välimusele, sest et olen vähemalt viimased paar nädalat käinud ringi nii,  et yks bakenbard on teisest umbes cm jagu pikem. Normal biit.

Muuseas... Tegin endale telefoni nr ka, 780-240-2639 ja kodune aadress peaks olema 36 Haythorne crescent, sherwood park, alberta, T8A3Z8, nii et võite mulle kirjutada ja joonistada. Helistamisega on nii ja naa, aga skype'is meeldib mulle küll teiega rääkida, nii et kes on huvitatud, addigu mind saigokutt nime järgi.

Üks naljakas lugu veel. Laupäeva hommikul ärkasime üles, kuid majas puudus vool. Võtsime pimedas külma dušši ja panime padavai kodust minema. Kui hommikusöögi kohta jõudsime, siis tuli välja, et tervel linnaosal on elekter puudu ning seal me hommikust süüa ei saa. Samal ajal toksis heldur aga umbes neljateiskümnendat korda parooli garaaži ukse juures kiipi, mõistmata, miks see ei avane... Poolel teel koju tagasi aga meie teed ristusid. Jätsime ratta kodu juurde ning asusime mööda linna kruiisima, et leida endale hommikusöögikoht, mis polnudki nii lihtne, kuna oli siiski laupäev ning enamus kohad olid kinni. Õnneks saime uhes kiirsöögirestoranis kõhud õitsele pugida ning hammer saturday võis alata.

Kuna kell on palju ja rohkem meelde ei tule nädala tippsündmusi, siis tõmban ära kotile, et ärgata homme juba parema inimesena.

Näeme varsti!

Suure Maailma Direktor