Jäin ka tänavu esimese väljaandega veidi hilja peale, aga kuna see on juba traditsiooniks saamas, siis ilmselt on vanemad lugejad sellega osanud arvestada ning pikka viha ei pea. Nagu ikka, uute lugejate arvamusest on pohhui, kuna minu jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.
Kui ma tavaliselt olen kirjutanud juba murelikust või õhinast pungil olevast õhkkonnast, mis juba Eestis valitses, siis sel korral ma sellest ei viitsi kirjutada. Õhkkond oli kergelt vinene, kuna käisin Priit Priimäega viimasel õhtul veel Gini joomas ja eesti sääski toitmas.
Sel korral polnud vaja seiklusi kaugelt otsida. Need juhtusid juba Lätis, kuna Lätist algas meie lennureis. Et ennast kohe alguses kiita, siis pean mainima, et olime Helduri (edaspidi Helga) ja Madisega (edaspidi Madis) mitu tundi varem kohal lennujaamas. Põksusime mõnusalt toolidel ja toksisime jalgadega vastu seljatugesid. Sama tegid ilmselt ka lennuki tehnikud, kuna 30 minutit enne lendu saime teada, et nad vist ei viitsi ikka lennukit valmis seada ning lend seetõttu tühistati. Problem solverid nagu me oleme, võtsime kohe härjal sarvist kinni ning hakkasime otsast purema. Kuna me piisavalt kiiresti reageerida suutsime, siis olime Airbalticu järjekorras esimesed kaeblejad ning saime kohe löögile, sest et järgmine lend pidi Warsavist edasi minema kohe pärast maandumist. Kuna meie naeratused olid piisavalt suured, siis olid ka teenindajad väga abivalmid. Saime juhised pagasi ära toomiseks ning panime Helgaga tuhatnelja teele. Pagasi saime kenasti kätte, aga raskusi tekkis lennujaama sisse tagasi saamisega, sest et jätsime passid Madise kätte, et ta saaks meile uued piletid vormistada.
Leidsime veidi aja pärast AirBalticu teise kontori üles, mis oli lennujaama sissepääsu juures, aga nemad väga sõbralikud ei olnud. Korrutasid ainult, et ega me nagunii ei jõua enam lennuki peal ja kõik on hukas. Proovisime hea ja proovisime halvaga, aga jutule nendega ei saanudki. Lõpuks jätsime kohvrid nende leti juurde ja tõmbasime ise tuld, kuna Madis helistas seest, et piletid on olemas ja 4 minuti pärast läheb lennuk.
Ma ausalt öeldes ise ka ei usu, et me peale jõudsime, sest et väravate juures hakkas mingi murjam meiega ohkima, et ta ei saa meid läbi lasta, kui meil passe pole ja üldse kõik on halvasti. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli mott päris maas tol hetkel, aga kuskil läbi udu hakkasid kuklas kirikukellad lööma, pilvede vahelt paistis valgus meie peale ning tunneli lõpust tuli nähtavale Madis, hoides käes meie passe ning kiirustades meie poole. Seepeale malbus ka murjan ning lasi meil oma teed minna. Hüppasime kiiresti lennuki peale ja olimegi stardiks valmis. Tubli nagu ma olen, istusin ilusti oma koha peale, aga kuna lennuk oli pooltühi, siis kutsus Madis mind enda juurde. Hakkasime juba nalja tegema, et kõik asjad lõppevad ikka ja alati meiega hästi, kui tuli meelde küsida, et kas mu käsipagas, mida ta AirBalticu leti juures valvama pidi, sai ikka peale. Saades väikese mõttepausi peale eitava vastuse, panin ma lennukist uuesti 9 emaahvi kiirusel tuld, et päästa oma ainke vara, mis mulle lennujaama poolt veel jäetud oli.
Vedas, et kätte sain ning lennukisse tagasi lasti. Tossud olid seevastu aga jooksmisest veel soojad. Pingelanguse tõttu oli uni aga magus.
Umbes 36 tundi hiljem tulime me lennukilt maha Edmontonis, mis on mulle koduks nüüd järgnevad kolm kuud. Emotsioonid olid põhjas, kuna saime ilma igasuguste probleemideta väravatest läbi. Ja oleks ilmselt jätkanud samade emotsioonidega, kui Eestist meelde jäänud 25 kraadi asemel poleks meid tervitanud 5 kraadi ja vihm. Muidu ju tore, aga vähe külm, eriti veel siis, kui pole pagasit kaasas.
Muidu on vist suhteliselt okeilt läinud. Ilm on selline sitane olnud nädal otsa. Igasuguseid asju on taevast alla sadanud, kaasa arvatud ka poole ping-pongi palli suuruseid raheterasid. Aga see pole väga seganud, kuna kannan neli kihti riideid seljas koguaeg.
Ja kuna täna väga aega enam kirjutada ei ole, siis tõmban otsad kokku sellega, et kirjeldan enda piirkonda paari sõnaga.
Muidu täitsa kena linnaosa, majad on väikesed ja nunnud, palju vanureid ja natukene ka lastega peresid. Inimestel tööd on ja elavad vaikselt oma elu. Veider on ainult see, et inimesed tihtipeale ütlesid mulle, et ma töötan ghettos. Ma ei saanud üldse aru miks, sest et olen oma 6 suve jooksul töötanud palju hullemates urgastes, aga umbes kolmapäeval hakkas koitma, kui ma koduteel panin ühel tänavanurgal tähele silti mis nägi välja selline.
Aga ok, tõmban otsad kokku ja lähen magama ära. Järgmine nädal jagan äkki juba lugusid, kuidas keegi downpaymenti natuuras maksab. :D
Olge mõnnad!
3 comments:
Muig, arusaamatu kuidas Sinuga ikka juhtub vennake... hea et vähemalt käsipagas jäi ja et ghettos ikka ilusti oma koha jälle ülesse leidsid :)
Minu reis kulges veits paremini, kuigi vaja ka kindlustusega asju ajada, sest Einnair lõhkus kohvri ja jala väänasin ise välja.
Sulle edu uuel nädalal!
No nii, jõudsin viimaks su blogirindele. Loen kõik nüüd järjest läbi ja kommenteerin jõudumööda :)
Prostitutsiooni vahendamine võiks seal olla siis kõrvaläri. Turg paistab olemas olevat.
Post a Comment