This is how the story goes aka back 2 back

Hela hela!

Noh räpparid. Saigi siis see 10. nädal seljatatud. Ei oskagi väga palju head nädala kohta rääkida. Selline üles-alla nädal. Kohtasin igasuguseid inimesi. Töötasin enamus ajast ikka vana head rikast piirkonda, aga laupäeval pidin sellega hüvasti jätma, kuna mendid tulid ja võtsid mu müügiloa ära. Ordenil oli peal 10. augusti kuupäev. Päris kaua olid mind otsinud, mis tähendab, et päris tükk aega polnud mul mentidega väga kokkupuudet olnud, päris positiivne ju :) Aga kuna selle viimase kolme nädala jooksul olin neid näinud piisavalt, siis viskas ment mulle käppa, oli nagu oma homie ja soovis mulle edu... minu teistes tegemistest, kuskil mujal. Nii istusingi keset laupäeva autosse ning kruiisisin uue maakonna poole, et seal siis jälle ketsid jalga tõmmata ning tööle asuda. Maakad on ikka veits teisest puust kui need linnainimesed, kes mulle viimastel nädalatel konkreetseid eisid uksel, pärast 20 sekundilist kontakti jagasid. Toredad inimesed, aga maakad. Peabki panema uue gameplani paika, et kuidas nendega ära connectiga ning neile selgeks teha, et haridus on ikka oluline teema mitte ainult rikaste inimeste privileeg. Mul on tunne, et peab isalt saadud farmeri geeni tolmust puhtaks pühkima ning maakatele nende omas keeles tere ütlema, rääkima lehmadest ja sõnnikust ning olema niisama vunts, et tüübid ikka omaks võtaksid.

Sel nädalal pidin emaauhinnast kahjuks suu puhtaks pühkima. Tegin küll kõvasti tööd, kuid sellest ei piisanud.  Veetsin päris palju oma ajast üksinda ning rääkisin iseendaga. Peab möönma, et saan endaga juba päris hästi läbi, kuid võib öelda, et alati saab paremini. Päris 24/7 ei suuda ennast siiski fookuses hoida ja pärast 10 korda järjest näkku saamist kaob aeg-ajalt huvi, inimeste aitamise vastu, ära. Sellegipoolest võib öelda, et olen viimase kolme nädala jooksul kasvanud rohkem inimesena, kui esimese suve poolega. Jään alati rahulikuks ning jätan kõik alati heasse tujusse, olen sellest ikka pagana hea, kuigi vahest oli küll tunne, et tahaks mõnele kitsarinnalisele inimesele hellalt kuvaldaga üle tahi künda, aga jätsin selle tunde vaka alla ning olin kõrgevalulävegamees.

Hullult palju pulli sel nädalal vist ei saanud. Mingeid naljakaid momente oli küll, aga kuna unustasin üles kirjutada, siis enam meeles pole.

Kait laksib ka tööd teha, sai sel nädalal ennast natukene rohkem käima ning tegi oma parima nädala. Tõi emaauhinna ka koju nii et HQ-s on meil vähemalt üks nüüd olemas. Parim lugu tema repertuaarist on ilmselt see, et mingi vana päss ajas teda veits aega taga, sest ta ei saanud aru, mida Germo tema elamurajoonis teeb. Ikkagi tema elamurajoon ju.

Kohtasin sel näalal ühte peret, kus nii ema kui ka isa müüsid mõlemad aastaid tagasi raamatuid. Mõlemad tegid kokku 5 suve. Imestan, et ma nad üldse üles leidsin, sest et piirkond, kus nad elasid, oli ikka suhteliselt vaenulik müügimeeste suhtes. Üle ühe lubasid kutid mulle menti kutsuda. Olin juba peaaegu alla andmas, kui lahkumise ajal märkasin, et pereema jõudis just koju. Lendasin siis rõõmsalt oma approachiga peale, kuid jõudsin esitada ainult 2 lauset, kui ema juba hõiskas: "Southwestern!?". Saime siis kohe jutu peale ning kuigi ta oli suhteliselt neg, sest et lapsed käivad erakoolis, otsustasime üheskoos, et tegelt on ikka okei, kui ma uuesti tagasi tulen ning papsile ka käppa viskan. Nii läksingi järgmisel õhtul tagasi ning istusin nendega koos maha ka. Eeldasin, et ilmselt sealt head nahka ei tule, kunas ema oli suhteliselt neg. Pean mainima, et sitdown ise oli tehniliselt ikka väga kohutav. Ma ei oska kuidagi müüa inimestele, kes ise ka raamatuid on müünud, eriti veel 5 suve, sest hoolimata sellest, et toode ise on päris palju aja jooksul muutunud ja ainult paremuse poole, siis on müügisteks ise suhteliselt samaks jäänud, kuna toote idee on siiani sama ning müüme samu ideid. Seega pidingi päris kõvasti freestyle-ima ning ega nad ise ka seda väga lihtsaks mulle ei teinud. Alguses ei tahtnud lapsi juurde kutsuda, siis tahtsid raamauid ise vaadata, siis sain lapsed juurde, aga nemad hakkasid hoopis ise neid peetima, selline nokk-kinni, saba-lahti tunne oli koguaeg. Tegin erinevaid close-e ning lõpuks tuli võit ikka koju ära. Isegi süüa sain nende käest. Ning mis kõige parem, pereisa tuli ka miitingule rääkima.
See oligi vist selle nädala parim osa. Kutt ikka jagas piiti ning jagas palju häid mõtteid. Kuna käimas on nüüd 2 viimast nädalat, siis lasin tal rääkida teemadel nagu finish strong and keep your focus all the way to the end. Ma arvan, et see aitas paljusid ning lähen isegi väga hea tundega uuele nädalale peale. Uued inimesed, uues kohas, uus mindset ning i wanna win attitude. Ma arvan, et suudan selle koju ära tuua. Tahan väga teha tugevat lõppu ning supertuus oleks viimase kahe nädalaga presidents clubi jõuda. Olen sel aastal päris kaugele jäänud sellest.

Nädala parim story tuleb aga tänu Heldurile. Kolmapäeva õhtul täitsin arvuti taga statistikat ning kuulasin oma voicemaili ning sain vägagi põneva sõnumi. Seda on raske kirjapilti panna, sestap proovingi seda lindistada ning netti teile kuulamiseks üles lasta. Head kuulamist.

http://www.upload.ee/files/2609730/great_message_by_stan_vol_4.wma.html

Teile aga seniks kõike paremat ning teeme siis kõik oma elu kaks parimat nädalat.

I can, I will, I am going to.

Targo