Knock knock, who's there?

Hei kutid!

Mõtlesin, et kriban mõned kiired read oma blogisse, enne kui lasen uuel nädalal ennast alla neelata.

Päris kreisi on mõelda, et ainult 3 nädalat veel ja siis ongi juba kõik. Pean küll mainima, et asjad pole läinud päris nii hästi, kui ma lootsin, kuid see-eest usun, et palju annab veel muuta. Arvan, et sel aastal teen palju tugevama lõpu kui ma kunagi varem olen teinud ning seljatan oma eesmärgid ning murran nad põlve peal pooleks peaaegu sama osavalt, nagu seda tegi meie oma Heiki Nabi olümpiamängudel, riputades tubli töö eest kaela hõbemedali. Miks mitte?

Ma poleks tegelikult üldsegi mitte esimene, kes on teinud oma kolme viimase nädalaga peaaegu oma suve. Näiteks Annika Kirsimäe hüppas eelmisel aastal just oma viimase kolme nädalaga morti levelile ning on jätkanud samal levelil ka sel aastal. Selliseid näiteid on tegelikult päris palju veel. Ka minu oma organisatsioonijuht Madis tegi seda oma esimesel suvel. Üleüldse on tema organisatsioonis tudengid tavaliselt tugevaid lõppe teinud ning pannud oma suvele korraliku punkti. Nii saab olema ka sel aastal, ma olen päris kindel. Boonuseks on ka see, et sel aastal on emanädal nihutatud justnimelt suve lõppu, kümnendasse nädalasse, et anda meile veel ekstra powerit, et saavutada oma eesmärgid. Usinamad lugejad teavad, et tavaliselt on ka minul emanädalad väga tugevad olnud. Ma armastan sind ema ning arvan sellegipoolest, et sa võiksid suitsetamise maha jätta. Sellest hoolimata luban, et annan tuleval nädalal oma parima ning teen just sinu nimel kõvasti tööd.

Räägin teile veidi ka möödunud nädalast. Kui mäletate, siis sel nädalal toksisin päris suurte majadega piirkonnas. Mida ma mõtlen suurte all? Noo majad, millest igal teisel on sambad ning vähemalt 6 magamistuba ning mõnel isegi rohkem. Kolm garaazi on täiesti tavaline ning s ja cl klassi Mercedesed on igapäeva reaalsus, mis enam isegi mitte ei eruta. Päeva jooksul näen umbes 3-4 peret, kes käivad tavakoolis, kõik ülejäänud käivad erakoolides. Haridus on oluline, kuid haritus!? selle kohta rääkida ei oska. Paljud inimesed arvavad, et kunas lapsed käivad erakoolis, siis sellega on nende töö tehtud ning neil ei ole mitte midagi tarvis. Sestap on tihtipeale raske uksest sisse saada, et nendega natukene juttu puhuda ning näidata, mis värk on, kuid see-eest need kellega maha istun, umbes 1/3-1/2 ostavad. Rahas pole probleem, probleem on selles, kui hästi ma suudan neile oma ideed maha müüa. Kuna inimesed omavad tihtilugu oma firmat või on muidu tähtsad asjapulgad, siis on kohati raske nendega samale lainele jõuda, sest et olen harjunud pigem uinamuinatamist harrastavate emadega jutustama. Olen oma õppimiskõverat päris palju pidanud painutama, et ise kasvada õiges suunas. Sel nädalal harjusin ära, et tihtilugu saan uksega üle tahi enne, kui olen emadele selgeks teinud, miks ma nende uksele üldse koputasin. Muidugimõista ei aita mind ka tõik, et igavlevad pereemad saadavad igasuguseid e-maile teemal, kui kahtlane ma ikka olen, kuid selle asemel, et lasta mul neile selgeks teha, millega ma täpsemalt siis ikkagi tegelen, leiavad nad, et kergem on fantaseerida ning läbi akna mulle head teed soovida "sõbraliku" viipega.

Sellegipoolest pean mainima, et on ikka sitaks ägedaid emasid ja peresid ka, kellega ma nädala jooksul kohtusin ning ei saa kõigile rikkuritele ühe puuga lajatada. What goes around, comes around ma arvan. Sestap ilmselt õnnestuski sel nädalal Madisele ka üle pika aja jälle kott pähe tõmmata. Paar nädalat on veel jäänud minna, ilmselt teen seda veelgi.

Minu lemmik pereks on sel nädalal üks tore üksikema, kes on pärit Indiast ning kes kasvatab kahte last. Üks neist läheb 9ndasse klassi ja teine 12ndasse. Sattusin tema uksele koputama siis, kui Kait mind sel nädalal töövarjumas käis ning tugevast vihmast hoolimata, hea attitude-iga, tööd tegemas olime. Peretütre kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, kuna tema kodus polnud, kuid perepoeg oli küll ikka üks omaette frukt. Tundus selline nohiku moodi vant olevat, kes päevad läbi kodus minecrafti mängib ning nina nokib. Sellegipoolest suhtelislet intelligentne noormees, aga noo kurat, suhtlemisoskustest tema puhul küll rääkida ei saa. Ema seevastu oli ülisõbralik ja indialase kohta väga heade suhtlemisoskustega. Seda enam, et ta oli umbes pool oma elust programmeerijana töötanud. Pere naelaks osutus aga nende täiesti utoopiliselt tropp koer. Kuigi tegu oli juba ühe aastase isendiga, siis oma vanuse kohta oli ta ikka küll totaalselt loll absoluutselt igas mõttes. Terve sitdowni tuuritas ta mööda tube ringi ning hüppas absoluutselt igale poole. Kord oli ta Kaidu peal, siis Kaidu all, siis diivani sees ja siis akna peal, siis näris ta veidi pereema kätt, nätsutas perepoja särki või hüppas minu bookbagi otsas, kaapides samal ajal käppadega mööda mu slikke ning aeg-ajalt lastes kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. Sitdown venis seetõttu ka päris pikaks, sest et pereema proovis teda aeg-ajalt ikka taltsutada, kuid seda päris tulutult. Hoolimata masendavast buying atmosphere-ist oli pereema rampsidest väga huvitatud ning nii me jõudsimegi samm sammult cash collectionisse. Nagu mul ikka tavaks on, viskasin ma vestlusesse oma tavapärase nalja, et võtan ettemaksuna vastu nii sularaha, krediitkaarte, check-e, koeri, kasse, lapsi ning isegi jalgrattaid. Kuna ema oli suhteliselt lõbusas tujus, tuli ta naljaga kaasa ning pakkuski esimese asjana välja, et ma võiksin tema rumala koera endaga kaasa võtta. Selgitasin talle siis olukorda, et muidu ehk ju võikski, aga et nii lolli koeraga pole mul kahjuks mitte kottigi teha. Mispeale vastas ema: "he is actually very intelligent dog, but he doesn't apply himself". Mispeale ei suutnud me Germoga enam naeru tagasi hoida ning hakkasime üheskoos lihtsalt kõva häälega naerma, nii et pisarad voolasid silmist ning suutmata paar minutit midagi asjalikku emale öelda, hakkas ka tema naerma.

Ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks see nii naljakas on? Seda seetõttu, et tavaliselt ütlevad pereemad oma laste kohta, kes on kahe-kolmelised õpilased, et nad on väga targadja teeksid koolis väga hästi, kui nad ennast kokku võtaksid. See on üks absurdsemaid asju minu arvates, mida oma rumala lapse kohta öelda. :)

Situatsioonikoomikat on palju, aga midagi väga naljakat minuga sel nädalal rohkem ei juhtunudki.

Samas tore lugu Madise repertuaarist ka, näitamaks, kuid head meie raamatud on ning kui väga need inimestle ikkagi meeldivad.

Nii nagu Madisele kombeks, rassis ta reedel kõvasti tööd tegema ning sattus piirkonda, kus mitmeid aastaid tagasi keegi juba käinud oli. Nii kohtaski ta päeva jooksul mitmeid peresid, kellel raamatud juba olemas olid ning kes neid hoolega kasutanud olid. Mis nii viga hea attitude-iga töötada. Päev veeres oma rada ning nii kohtaski Madis ühte pereema, kes olles kuulnud vaid mõne lause tema suust, küsis Madiselt, et kas ta müüb southwesterni raamatuid. Madis ei osanud koheselt reageeridagi ning vastas ettevaatklikult jaatavalt, aimamata, mis saab edasi. Ema reageering oli aga suhteliselt üllatav, sest et tavapärase "I have seen the books and I am not interested" asemel ütles ta "cool! I just called to the company 2 weeks ago and asked, why hasn't somebody already come by, because I got the books 6 years ago and wanted to get the new ones!". Ei pea vist märkima, et see ema ostis talt raamatuid :D

Ponid on seal väljas meid ootamas, tuleb nad vaid üles leida. :)

Sellega loengi tänase postituse lõpetatuks ning lähen ja söön oma pereema poolt valmistatud maitsvat šašlõkki. Pean siinkohal veel toonitama, et ta teeb ikka sitaks hästi süüa! :)

Ilusat nädalat teile!

Lõpetuseks küsin veel: "what to do if your dog is really smart, but doesn't want to apply himself!?"