It's the Final Countdown!

Nonii jõmmid!

Siin ma nüüd siis olen ja vaatan selle suve viimastele päevadele otse näkku. Tõotab tulle tugev lõpp!

Sel nädalal töötasin siis üle pika aja jälle maakaid. Issanda loomaaed on ikka väga kirju ning siin topelt vikerkaarte all on tal ikka käed kõvasti tööd täis olnud. Kohe nii kõvasti on teinud tööd, et lõpuks on vist vorm katki läinud, kui viimaseid inimesi lõi, või siis oli nuga nii nürgi, et ei saanud ääri ära lõigata kõigil. Täiskomplekt ikka.

Ärge saage valesti aru. Mul oli väga vinge nädal. Sellepärast lähengi kohe lugude juurde.

Alustan siis kohe nädala algusest ja panen kohe lõpuni välja.

Kuna ma töötasin sel nädalal maa piirkonnas üle pika aja, siis ei osanud ma sellest midagi oodata, seda enam, et tulen rikaste inimeste juurest ning võib kindlalt väita, et nende mõttemaailm on ikka absoluutselt teine. Haridus on rikaste jaoks ikka väga oluline, samas meeldib maakatele jällegi palju sporti teha. Sellegipoolest kohtasin ma mitmeid peresid, kellel olid lapsed, kes haridusest väga lugu pidasid.

Nt. esmaspäeva õhtul istusin maha ühe musta perega, mis on seal maapiirkonnas väga ebatavaline, enamus on ikka redneckid. Tuli välja, et tegu on õpetajaga ning üleüldse väga toreda perega. Lapsed olid küll mustad, kuid mõtlesid nagu rikkad valged. Huvitav kooslus eks. Kuna vanem poeg oli 10. klassis juba, siis näitasin neile kohe ka handbooke. Raamatud meeldisid küll, kuid nende hind tõi ema musta näkku suurte silmade näol päris palju valget. Seega see diil jäi katki. Kuna tegu oli aga haridusest hooliva perega, siis näitasin vanema poja jaoks ülikooli eksamiteks valmistumiseks mõeldud arvutiprogramme, mille peale poeg oli kohe väga sillas. Mis oli muidugi hea, sest et teades, et nende hind on olulisel määral väiksem, kui raamatutel, olin ka ise enesekindlam. Olles lõpuks ära öelnud hinna, võis ema näos jälle näha paraku rohkem valget kui musta. Tahtsin juba tuld teha, kui ema hakkas kurtma, et ikka raha pole väga palju praegu, et proovivad mehega veits pappi kokku hoida selleks, et minna mingitele sõpradele Euroopasse pulma. Mõtlesin, et cool story bro ja tõusin juba vaat et toolilt püsti, et sääred teha, kui poeg otsustas rakmed enda kätte võtta ning tegi veel suuremad silmad, kui ema enne teda oli demonstreerinud. Kuuldes, et diil võib katki jääda sellepärast, et ema tahab mingi affi pulma minna, hakkas poeg ise emotsionaalset close-i tegema.

Kõlas see umbes nii: "Oot, mismõttes? Sa ütled mulle praegu, et sa ei saa mulle neid CD-sid osta sellepärast, et sa tahad mingi tüübi pulma minna? Me räägime siin praegu minu tulevikust!!! See pulm on ainult 1 päev, aga kes sinu eest ülejäänud elu hoolitsema peab hakkama, kui sa ise juba vana ja väeti oled? Kuidas sa arvad, et ma seda teen, kui mul head töökohta pole? Selleks, et head tööd saada, pean ma saama hea hariduse. AGA mul on ainult üks kord võimalik seda testi hästi teha ning need CD-d aitaksid mind väga palju. Mõtle nüüd ise ka vähe, mis sa räägid siin. Me räägime siin minu ja sinu tulevikust! Ma arvan, et sa saad ise ka aru, mis on õige teguviis antud hetkel."

Ilmselt saate isegi aru, et jah, see ema ostis mult need CD-d ära. Sweet diil ütleks ma :) Pealegi on nende maaknna koolisüsteem nii kehv, et nad saavad nendest CD-dest ikka päris palju kasu.

Et mitte ainult maakad ei peksa vahest villast, vaid ka Kait teeb seda. Teisipäeva õhtul kuulsin arvutisse statsi sisse toksides, kõrvalt toast, suhteliselt kurja "vittu küll". Küsimusele, mis juhtus, selgitas Germo, et oli kogemata näpu ventikasse lükanud. Enam ei julge talle kääre andagi, ilmselt tahaks neid stepslisse lükata. :P

Kolmapäeval töötasin koos Helduriga. Polegi tükk aega nii funi päeva vist olnud. Kaks nii kobedat kutti tekitasid emade seas ikka korralikku poleemikat. Ajasime ühe 20 aastat bussijuhina töötanud ema nii pöördesse, et ta tegi meist koos pilti, et saaks facebooki panna ja sõbrannadega oma õnne jagada.

Päev veeres päris kiirelt õhtusse, kuid päeva naelaks oli üks korralik redenek. Muidu noor piff, mingi 30 ligi vist, aga juba nelja lapse ema. Terve elu elanud maal ja, murraku järgi otsustades, võib öelda, et ilmselt kasvanud koos hobustega. Sitdown ise väga kiirelt ei liikunud, kuna aeg-ajalt küsis ema ikka ja jälle üle, et mida ma just ütlesin. Kuna ma ei saanud täpselt aru, et milles asi, siis otsustasin küsida. Mutt selgitas siis olukorda, et ta on täis maakas ja pole kunagi sellist aktsenti kohanud, raske on aru saada või nii. Pakkusin siis välja, et ma võin ise maaka aktsendiga edasi rääkida. Püha püss, kus siis emal nägu peeretama hakkas. "Päriselt või?" - küsis ta naeratus huulil. Vaatasin siis Heldurile küsivalt otsa ja saades talt nõustuva noogutuse, hakkasingi ma maaka aktsendiga rääkima, proovides terve aja naeru tagasi hoida. Ja noo minu enesegi üllatuseks, tuli see mul nii hästi välja, et mutt ei küsinud enam kordagi ühtkit lauset üle. Great success!

Aga selleks, et ka õhtu hästi lõppeks, siis viimase negatiivse isaga, keda ma umbes 10 korda, edu saavutamata, approachisin, leppisime kokku, et tulen 25. detsembril kell 17 läbi, ning tänu jumalale lubas ta, et tal on siis kindlasti minu jaoks 5 minutit aega. Et asi ikka kindel oleks, kirjutas ta selle kohtumise ka kalendrisse endale ülesse, et ta ikka mäletaks, et ma olen tulemas. :)

Aga et te ikka aru saaksite, et ma ei kutsu neid maakateks ainult sellepärast, et neil on majade ümber palju maad, vaid ikka seetõttu, et nad on kohati peast ikka maakad, siis kirjeldan ühte kirevat leidu mu oma enda piirkonnast.

Laupäeval töötasin üle piirkonda, kus olin juba nädala alguses käinud, kuid ikka leidus veel peresid, keda polnud õnnestunud kodust kätte saada. Minu õnneks tuli aga lõpuks ühe päris korraliku maja uksele isa, koos oma pojaga. Ma ei teagi, kuidas neid kirjeldada, aga annan endast parima. Isa kandis seljas suhteliselt päevi näinud maikat, ma arvan, et vähemalt 365 järjestikkust päeva oli tal see seljas olnud, sest et kõhu pealt võis leida menüü, mis algas värvide järgi otsustades grilllihast ning lõppes umbes hiinatoidu juures. Peale selle võis sealt eraldada ninakolle ning ka õliplekke. Püksid olid umbes sama rääbakad ning ma olen kindel, et kui ta oleks mulle selja pööranud, siis oleks peeru vahelt kumanud läbi pruun triip. Terve aja mis ma rääkisin, seisis ta suhteliselt WTF näoga ning ei saanud ilmselt mitte midagi aru, mis ma rääkisin. Poeg, kes oli tema kõrval oli sama suure WTF näoga ainult et lisaks kõhu peal olevale pardakile oli ka ninaots tal koos mingi jörriga. Nii nad siis seisid seal, nagu kaks töllakat. Küsimusele: "kes teil peres tavaliselt haridusega tegeleb", sain vastuseks "kool". Normaalne diil, arvasin mina ning otsutasin siiki täpsustuseks küsida, et kes perepoja kooliasjadega tegeleb. Selle peale lõi muidugi papsi nägu õitsele ning hõiskas - "ah, sa tahad minu vanaisaga siis vist rääkida, oota siin, ma lähen kutsun ta". Niisiis vantsiski ta kolm sammu toa poole ning röökis kõigest väest - "vanaisa, keegi tuli sinu juurde". Kuna vanaisa oli tõesti juba päris vana, siis võttis tal pärast väikest arupärimist oma lapselapselt, umbes minutikese, et ukse juurde tuterdada. Nähes, et minu näol on tegemist viisaka noormehega, otsustas ta uksel mitte suuremat juttu tegema hakata ning kutsus mind kohe sisse.

Teel elutuppa kohmitses midagi veel tugitooli kallal ning ütles, et krt vana näru on katki läinud ja ei seisa enam hästi püsti, aga et võin sellegipolest proovida sinna istuda. Challange accepted, mõtlesin mina ning võtsingi tugitoolis istet. Aimates, et sellest võib tulla huvitav sitdown, ei hakanud ma oma asju väga lahti pakkimagi, et vajadusel kiirelt tuld tõmmata... ma olen küll sõbralik inimene, aga minu aeg ka ikka maksab midagi. Muidu teine kord võid kuulata seal ennast surnuks nende hädadest.

Kuna maakatega väga connectionit looma ei pea, siis asusin kohe asja juurde. Paari minutiga sai olukord päris hästi selgeks. Ühesõnaga isa on vist imbetsill ja ei saa üldse aru, et misasi see elu on ja miks ta mida teeb. Ainult kobises seal midaig aeg-ajalt vahele, kui ma vanaisaga juttu ajasin, mille peale vanaisa tavatses ikka öelda: "sina loll ole üldse vait". Poeg, kes pidi olema 9ndas klassis, oli aga 7ndas klassis ja seda ka tänu sellele, et Bush tegi kunagi "no child left behind" programmi. Pidi olema päris tark tüüp, aga pea ei pidavat väga võtma ning kool pole ka väga huvitav. Seetõttu toodigi ta päev enne minu külastust koju otse direktori kabinetist, kuna poeg oli proovinud kanepit osta. Juba mitmendat korda. Seetõttu lasigi politseinikuonu ta suhteliselt leebe hoiatusega tulema, sest et eelmistest rikkumistest tingituna oli kohtukuupäev varsti tulemas. Tore kuulda, mõtlesin ma, ning proovisin jutusoone ikka hariduse peale tagasi veeretada, kuid võib öelda, et suhteliselt tulutult. Hetkel kui kotist näidisraamatu välja tõmbasin, ütles vanaisa, et sellega pole tal küll mitte midagi peale hakata, sest et perepoeg on oma elus umbes 1 raamatu läbi lugenud ning seejuures ka rohkem pilte vaadanud, kui tähti kokku veerinud. Mõtlesin, et noo hea küll, näitan siis CD-sid, kuid kahjuks polnud perel kodus arvutit. Nii tegingi sealt kippelt sääred, sest et vanaema hakkas kurtma oma rasket saatust ning perepoja ähmast, kuid kurba tulevikku.

Tänase blogi lõpetan aga Markuse põneva kogemusega.
Viimasel ajal on ta töötanud suhteliselt viisakas piirkonnas. Niisiis on ka inimesed viisakad ning ka loomad on üldjuhul suhteliselt viisakad. Aga sel korral vist väga ei olnud, või ei viitsinud olla, päris täpselt ei teagi, sest et Markus lahkus nende juures päris kiiresti.

Olukord oli aga umbes selline. Markus istus pereemaga elutuppa maha ning kuna tegu oli sõbralike koertega, siis puges üks nendest kohe emale kaissu. Ema kurtis vaid, et koerad on natukene haiged või nii. Tol hetkel ei tundunud see kommentaar väga oluline olevat ning seetõttu ajas Markus oma asja edasi. Olles umbes 5 minutit jutustanud, otsustas sülekoer oma haigust aga demonstreerida, lastes ikka korraliku varrega peeru üle kogu diivani ning killukese ka otse ema peale. Sel hetkel otsustas aga tuppa astuda ka perepoeg, kes nähes, millega krants just hakkama oli saanud, pani otse keset tuba ketti, nii et terve põrand ujus. Olles tekkinud olukorrast veidi jahmunud, ei osanud Markus kuidagi käituda ning otsustas kiirelt vehkat teha. Ega pereema väga vastu ei punninud. Nii panigi Markus uksest välja jõudes korraliku kajaka maha ning kiirustas oma järgmise pere juurde. Ei pea vist mainima, et enam ei võta ta ühtkit koera endale sülle.


Selleks korraks siis ongi kõik.

Viimased 5 päeva tööd rügada ning siis ongi suvi juba põhimõtteliselt läbi. Sel aastal meil enam raamatute kätte viimise  nädalat pole nii et järgmise nädala alguses olen juba Nashville-is ja ajan oma paberimajandust korda. Seega, pange oma õlled külma, sest et varsti olen ma kodumaa pinnal! :)

Enne veel aga panen mängu oma viimased jõuraasud ning lõpetan tugeva lõpuga. I can make things happen! That's the way I roll. BTW, sel nädalal tegin napilt Madisele ka ära. Plaanin seda ka uuel nädalal teha. I wanna win!

Märgiks sellest, et tuleb hea nädal oli ka see, et täna oli mu teenindajaks Wallmartis murjamipreili nimega "Muna". Nii et Toomel polegi kõige suurem muna! :P

Näeme hiljem!

Targo