Y0 tüübid!
Jälle on üks nädal pilbasteks murtud ning ilma pead norgu laskmata on kogu selle jama seest läbi ronitud. Peab ütlema, et päris huvitav nädal oli. Huvitav selle sõna kõige otsesemas mõttes. Juhtus nii palju erinevaid asju, et ei oskagi kuskilt alustada. Ainuke asi, mis selle nädala puhul närvi ajab on see, et Madis Pajo kutsub Mort clubi oma homeboy'ks ning ma ei ole veel selle lähedalgi. Hea uudis seevastu on see, et mul on 5 nädalat veel ees, et Mort ist oma homeboy teha. Ja miks mitte?
Alustan siis sellest, et olen nüüd päriselt 25. Väga vist erinvust polegi võrreldes eilsega, kui olin veel 24, kuid olles mänginud pool oma elust arvutimänge, siis on selline Diablo 2 tunne peal... Sain just level up'i ning nüüd oleks vaja 5 stats pointi endal kuhugi erinevatesse skillidesse ära paigutada.
Arvan, et kõige kasulikum oleks need suunata Chill olemisse, rahulikult rääkimisse, targemalt töötamisse ning mõned punktid veel belief leveli tõstmise alla. Sellest peaks piisama, et teha Mort-ist ka enda homeboy.
Nädala algus oli tegelikult päris korralik. Rappisin korralikult "no soliciting" elamurajoone, kus tegelikult omades permitit on täiesti õigus töötada. Tegin kõvasti tööd ning sain täitsa viisakalt kliente. Elu oli ilus ning tundus, et olen teel oma parima nädalani. Aga siis rakendus smurfide esimene seadus - kui asjad tunduvad jooksvat viisakalt paika, siis peab midagi valesti minema. Nii läkski. Komistasin mõnede valede inimeste otsa, kes panid teele e-maili (mis muuseas vihjeks Villu Parvetile ei ole ukselt uksele töötavale raamatumüügimehele üleüldsegi parimaks sõbraks), kus nad soovitasid tungivalt inimestel mulle politseid kutsuda. Ja nagu kohusetundlikule ameeriklasele kombeks on, asjasse süvenemata tuleb ju kohe tegutseda. Nii ma siis olingi, paar päeva hiljem, hommikul Mentidega McDonaldsi juures ning kohvitassi saatel arutasime mu ähmast tulevikku, või õigemini kustutasime mu tuleviku ning kirjutasime selle teisse maakonda ümber. Nii ma siis liikusingi ilusate murudega majade juurest otse treileritesse, kus jagus nii mõndagi uudistamiseks.
Täiesti müstika, kuidas inimesed elavad ikka osades treilerites. Polnud üldse ebatavaline vaatepilt, et prügihunnik oli kuhjatud otse treileri kõrvale, et hoida kokku kulusid prügi äraveo pealt. Mõned treilerid olid lausa nii palju päevi näinud, et nägid välja, nagu oleksid nad ise proovinud oma elupäevasid lõpetada. Sellegipoolest elasid inimesed nendes edasi ning naeratasid ukse peal sõbralikult, hoolimata sellest, et naeratusest andsid märku ainult ülesse poole keeratud suunurgad, omamata märkigi valgetest hammastest, või üldse hammastest kui niisugustest.
Aga inimesed on treilerites tihtipeale siiski pigem viisakad kui mitte. Liiga suure pauguga ei saa treileri ust kinni lüüa, sest et vabalt võib uks eest ära kukkuda. Samas see pole ainult treileri inimeste probleem, seda tuleb ette ka tavalistes majades. Nt. eile komistasingi ühe pereisa otsa, kes minuga mitte üldse kohe kaasa räppida ei tahtnud ning andis sellest märku just tiineka kombel ust paugutades, mispeale otsustas üks fassaadikivi ennast seina küljest lahti hammustada ning rõhutades pereisa pointi, prantsatas otse minu jalge ette maha. Ei saa ju pahaks panna, et kutt ei olnud huvitatud. Kui minu maja niimoodi laguneks, siis ei investeeriks minagi vist raamatutesse, vaid suunaks oma ressurssid maja kokku klopsimisse
Samas teine kord, võiks inimesed ka veidi vähem abivalmid olla, et mitte rahulikku eurooplast päris ära traumeerida. Kohtasin üht muidu toredat isa, kes hoolis haridusest ja lastest, aga oh kurja, raha polnud. Sellegipoolest lubas mul oma WC-d kasutada, kuid vabandas viisakalt ette, et ma segadust pahaks ei paneks, sest viimastel päevadel pole väga aega koristamiseks saanud. Nii lippasingi suure põie pitsitamise saatel vetsu, et lasta põis kortsu, kuid olles oma elu jooksul näinud nii mõndagi, polnud ma eelseisvaks vaatepildiks sellegipoolest päris valmis. Olles üles tõstnud WCpoti kaane, tervitasid mind potist rõõmsalt porikärbsed ning vees sulistavad vaglapoisid, kes üheskoos pruuni julgaga mis potiserval istudes rahulikult jalgu kõlgutades, paremat tulevikku ootasid. Tahaks öelda, et olin vaatepildist nii õõvastunud, et jooksin nelja tuule poole WC-st välja, kuid pean piinlikult tunnistama, et vaadates vakladega tõtt, otsustasin neid natukene värskema vedelikuga kosutada ning alles siis panin tilli püksi ning pistsin punuma. Tegin nende päeva... ma arvan vist. :P
Aga kõige parem pere keda sel nädalal kohtasin oli heaks tõestuseks sellest, et vahet pole, kui raske on, inimene saab selle olukorraga ikka hakkama ning harjub lõpuks kõigega.
Niisiis koputasin ühe viisakama treileri uksele. Astusin paar sammu tagasi ning jäin pereema ootama. Hetke pärast ilmus treila ette jeebiga tüüp, kes kukkus tuuritama ning tegi natukene kurja nägu. Kuna mul oli suhteliselt suva, siis pöörasin oma pea ära ning ootasin nagu vana rahu ise keset mudamülgast edasi. Hetke pärast tuligi uksele ema, kes oli küll oluliselt suurem, kui keskmine ameeriklane, kuid see-eest väga sõbralik. Küsimusele, kes see jorss on, vastas ema, et tegu on tema mehega, kes on nupust veits nikastanud. Samal hetkel otsustas pere-isa kummide vilina saatel tuld tõmmata. Küsisin siis huvi pärast, et kuidas neil läheb, millele sain vastuseks, et väga ei lähe, tahaks sellest ahvist lahutada hoopis. Kuna ei osanud väga vastusele reageerida, siis naeratasin viisakalt ning istusin temaga verandale maha. Ajasime veits juttu ning jõudsime lõpuks ringiga tagasi tema pere olukorra juurde. Tuli välja, et treileris elab 4 inimest. Pereema, tema mees, tema boyfriend ning nende 11 kuune poeg. WTF mõtlesin ma ning uurisin rahulikult edasi.
Olukord oli siis piltlikult selline:
Pereema on siiani abielus oma mehega, hoolimata sellest, et tahaks lahutust. Lahutada nad aga ei saa, kuna neil ei ole piisavalt raha. Tema mees on "grupi peal" ning seetõttu ei saa ta tööle minna. Kuna laps on väike ja mees lapse eest hoolitseda ei tohi, siis naine tööle minna ei saa. Kuna naine tööl ei käi, siis ei ole tal ka raha. Mees saab muidugi "grupi peal" olemise eest raha, aga kuna ta ise on niiöelda "teovõimetu", siis ta enda raha ise kasutada ei saa ning naine on kohustatud seda tegema. Kuna naisel on aga mehest kopp ees, siis tõmbas ta käima ühe teise tüübiga, kes muidu on täitsa ok tüüp, aga paraku samuti töötu. Seega pole neil võimalik kuhugi mujale kolida ning kuna ta mees on teovõimetu ning naine on tema eestkostja, siis ei saa ka meest välja kolida, sest et mehel peab ikka katus pea kohal olema. Ja nii nad siis rõõmsalt elavad seal, umbes 15 ruutmeetrisel pinnal ning omavad "LOVE-HATE" suhet :D Naise väitel saavad nad vahest isegi läbi üksteisega.
Elu on ikka seiklus.
Kuna meil Madisega käib ikka terve suvi korralik võistlus, siis võistleme absoluutselt igas kategoorias. Nagu mäletate, siis parkis mõned nädalad tagasi üks pereema oma auto minu auto sisse... sel nädalal tehti sama ka Madisega, nii et võib öelda, et ka selles kategoorias on käimas tihe rebimine. Poleks asja, millega me võistelda ei saaks. Eks näis, kas sellel nädalal üllatame üksteist millegi uuega.
Kuna sel nädalal hakkan tööle uues piirkonnas, siis võib öelda, et mul hakkab täiesti uus suvi peale. Ma arvan, et see saab olema võrratu. Aint no stopping me. Ma arvan, et tuleb hea värske algus ning mitte miski ei hoia mind tagasi sellest, et teha kohe algusest peale hästi. Selle nädala eesmärgiks on hoida oma tuju alati üleval ning kohelda iga ema, hoolimata sellest, kuidas nad mind kohtlevad, nagu nad oleksid mu parimate sõprade emad. Jätan nad alati heasse tujusse ning toon neile naeratuse näkku. Ja mitte keegi ei suuda mulle öelda EI, kui ma nad naeratama panen. Ma tean, et ma teen head asja ning aitan inimestel saada paremat haridust. Ma tean, et head asjad juhtuvad heade inimestega ning mina olen üks neist. Just nii nagu Chalice kirjutab... ma lähen vooluga kaasa ning teen sellest oma parima nädala.
Selleks korraks ongi siis kõik. Suured tänud kõigile õnnesoovide eest. Mul on alati hea meel teist kuulda. Ka teie olete head inimesed ning ma loodan, et teil on suvi sama põnev, nagu mul siin, teisel pool ookeanit sega-summa-suvilas.
Näeme hiljem!
Suure Maailma Direktor.
Sunday, July 29, 2012
Sunday, July 22, 2012
Boom! I'm going to bloom.
y0 y0 y0!
tikk-takk tikk-takk käib kell juba mööda oma tallatud rada ning tiksub päris kiiresti hommiku poole. Seierid näitavad, et varsti on aeg magama minna ning seetõttu kirjutan võimalikult kiiresti ja paljude kirjavigadega, seda ikka selleks, et teil võtaks lugemine kauem aega ning seetõttu tunduks, et postitus on sama pikk nagu tavaliselt.
Nagu teate, siis käisin sel nädalal Andrus Albit followmas. Kuidas läks? Päris äge oli. Kulutasin sõitmise peale pea terve pühapäeva ning tagasi tulles panin hakkama ka pool teisipäeva, aga sellest pole lugu. Kuigi meil oli suhteliselt aeglane päev ning Andrus ei hittinud just oma tavapäraseid müüginumbreid, õppisin temalt päris palju. Äge oli vaadata, kui aeglane Andrus inimestega on ning kui siiralt ta suudab nendega rääkida.
Ma ise olen vist oluliselt rohkem hyper ning seetõttu võib vahel inimestel raske aru olla saada, miks ma nende ukse taga olen ning mida ma üldse räpin seal nendega. Seega tuleval nädalal proovin ise ka veidi rahulikum olla ning räägin pigem lihtsamate lausetega, et neile pointi selgeks teha. Ega ta tegelt midagi maagilist ei teegi, pigem ongi lihtsalt inimestega "normaalne säga" ning tunneb raamatuid hästi. Samuti oskab sell hästi lugusid rääkida ning läbi nende klikib inimestega ära ka. Proovin sellega veidi ise veel vaeva näha.
Mu enda müüginädal nii lilleline päris polnud, väike tagasilangus võrreldes eelmistega, aga eks ma müüsin ka natukene vähem aega. Sellegipoolst tunnen, et saan ja suudan oluliselt paremaid tulemusi näidata. See ongi üks tuleva nädala fookustest, ajan klientide arvu üles ning muud numbrid tulevad ise juba järgi. Teen tööd nagu hobune ning hoian oma emotsionaalse MINA ilusti balansis. Pole vahet, kas inimesed ostavad või mitte, teen kõvasti tööd selle nimel, et näha võimalikult palju häid prospekte ning koputan nende uksele parima võimaliku suhtumisega ning jätan nad alati heasse tujusse. Targo the bookman show, comes once in a lifetime. Või nagu Hans Kullamaa ütleb: "Beat the bookman show, comes once a year". :D
Sel nädalal väga naljakaid lugusid vist ei juhtunudki, peale selle, et töötan enamjaolt No Soliciting piirkondasid ning seetõttu kohtab igasuguseid closed minded inimesi, kes pidevalt tahavad mulle politseid kutsuda, aga nad vist ei tea, et tegelikult on mul õigus seal sellegipoolest töötada. Korra kohtasin menti sel nädalal, aga kui viimane oli pilgu peale visanud mu paberitele, soovis ta mulle head teed ning soovitas negatiivsetest inimestest mitte välja teha. Tundus, nagu ta oleks ise raamatuid müünud kunagi :P
Aga see-eest võin teile rääkida natukene Kaidust. Peale selle, et ta siiski pussutab üleliia palju (ning ma olen päris kindel, et see ei ole õuntest, nagu ta oma kaitsekõnes tavaliselt esineb), on ta suhteliselt normaalne sell. Tüüp rabab korralikult tööd teha ning isu teha suuri numbreid on kutil täiesti olemas. Vahest lihtsalt emotsioonid keevad üle ning samuti tavatseb ta asju üle analüüsida.
Õnneks sel nädalal said ta ratta pedaalid ning kondimootor veidi puhkust, kuna üks meie orgi tüüp andis talle oma autot kasutada. Oleks te vaid vello nägu näinud esmaspäeva hommikul, kui ta kolmapäeva hommikul autosse istus ning minuga võidu hommikusöögikohta kimas. Kuigi kutt sai umbes minuti-pooleteise pikkuse edumaa, jõudsin napilt 5 sekundit enne teda kohale. Kogemused siiski maksavad ilmselgelt! :P
Nädala lõpuks tal nägu enam hommikuti niiviisi peas ei peeretanud, sest et tegu pole enam oma parimates aastates oleva hondaga ning pidurid, mis kunagi teenisid masinat ilmselt päris viisakalt otsustasid tükk haaval auto küljest ära kukkuda, seega nädala lõpuks olid autole alles jäänud vaid mälestused piduriketastest ning klotsidest ning terve pidurdamis osakonna juhatajaks ülendati käsipidur, mis samuti enam kõige kirkam kriit karbis ei ole. Rääkimata pidurituledest, mis ei viitsi enam ammuilma oma innukust üles näidata, sel hetkel, kui jalg piduripedaali tallab. Aga no veljed on vähemalt masinal päris valusad all! :D
Täna käisime kogu orgiga river raftingut tegemas, mis oli päris fun. 3 tundi olime jõel ning sõitsime paadiga mööda valget vett ning laulsime üheskoos viisakaid ning vähem viisakaid lugusid. Ameeriklaste silmad olid muidugi punnis peas, kui me sedamoodi mööda vahtu triivisime ning aeg-ajalt võis kosta kuskilt ka mõnda aplausi. Aga et rääkida veel autodest, siis enne kui me veel olime kohale jõudnud, otsustas Markus, et ka tema ei viitsi väga piduripedaali tallata ning koputas oma esistangega mu tagumise põrkeraua otsa, noh et vaadata, kas ikka töötab või nii. Põrkeraud töötas küll, kuid et midagi ikka mälestuseks ka jääks, otsustas ta ennast mõne armiga kaunistada. Mitte midagi hullu, kuid auto rental ei pruugi selle peale just näppu visata, aga see on juba tuleviku muusika. Õnneks kehtib see ka bookfieldil, et kes tellis muusika, see ka selle eest maksab... nii et see ei ole loodetavasti kulu minu taskust. (Siinkohal tervitan veelkord Markust)
Ühesõnaga. Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that's we call it a present. Seega ongi tuleva nädala fookus teha tööd päeva korraga ning panna oma paremus maksma. Sain sel nädalal Madise käest müügiga küll põske, kuid luban, et see ei kordu tuleval nädalal. It's gonna happen. Day by day in every way, getting better every day.
Rääkides veel presentitest. Mu aadress on sel aastal 648 Gold Valley Pass, Canton, GA, 30114, seega kõik sünnipäevaõnnitlused võite rahulikult sinna saata ning kuna sel aastal langeb mu sünnipäev pühapäevasele päevale, siis võite mulle ka telefoni teel õnnitlused edasi anda. Märgin siinjuures, et ajavahe on 7 tundi, seega arvestage ka sellega. Number, millele helistada võite on 404 903 6001 ning seda võib teha juba alates 6:15 kuni 21:45 minu aja järgi. (ehk siis 13:15-4:45 teie aja järgi)
Samuti kirjutage ja joonistage mu kommentaariumisse, sest et neid on alati hea meel lugeda.
Selleks nädalaks siis kõik, olge siis tublid ning väike tupsu-tadaa ka teile.
Panen tilli nüüd püksi ja pistan punuma. Näeme hiljem!
Targo
tikk-takk tikk-takk käib kell juba mööda oma tallatud rada ning tiksub päris kiiresti hommiku poole. Seierid näitavad, et varsti on aeg magama minna ning seetõttu kirjutan võimalikult kiiresti ja paljude kirjavigadega, seda ikka selleks, et teil võtaks lugemine kauem aega ning seetõttu tunduks, et postitus on sama pikk nagu tavaliselt.
Nagu teate, siis käisin sel nädalal Andrus Albit followmas. Kuidas läks? Päris äge oli. Kulutasin sõitmise peale pea terve pühapäeva ning tagasi tulles panin hakkama ka pool teisipäeva, aga sellest pole lugu. Kuigi meil oli suhteliselt aeglane päev ning Andrus ei hittinud just oma tavapäraseid müüginumbreid, õppisin temalt päris palju. Äge oli vaadata, kui aeglane Andrus inimestega on ning kui siiralt ta suudab nendega rääkida.
Ma ise olen vist oluliselt rohkem hyper ning seetõttu võib vahel inimestel raske aru olla saada, miks ma nende ukse taga olen ning mida ma üldse räpin seal nendega. Seega tuleval nädalal proovin ise ka veidi rahulikum olla ning räägin pigem lihtsamate lausetega, et neile pointi selgeks teha. Ega ta tegelt midagi maagilist ei teegi, pigem ongi lihtsalt inimestega "normaalne säga" ning tunneb raamatuid hästi. Samuti oskab sell hästi lugusid rääkida ning läbi nende klikib inimestega ära ka. Proovin sellega veidi ise veel vaeva näha.
Mu enda müüginädal nii lilleline päris polnud, väike tagasilangus võrreldes eelmistega, aga eks ma müüsin ka natukene vähem aega. Sellegipoolst tunnen, et saan ja suudan oluliselt paremaid tulemusi näidata. See ongi üks tuleva nädala fookustest, ajan klientide arvu üles ning muud numbrid tulevad ise juba järgi. Teen tööd nagu hobune ning hoian oma emotsionaalse MINA ilusti balansis. Pole vahet, kas inimesed ostavad või mitte, teen kõvasti tööd selle nimel, et näha võimalikult palju häid prospekte ning koputan nende uksele parima võimaliku suhtumisega ning jätan nad alati heasse tujusse. Targo the bookman show, comes once in a lifetime. Või nagu Hans Kullamaa ütleb: "Beat the bookman show, comes once a year". :D
Sel nädalal väga naljakaid lugusid vist ei juhtunudki, peale selle, et töötan enamjaolt No Soliciting piirkondasid ning seetõttu kohtab igasuguseid closed minded inimesi, kes pidevalt tahavad mulle politseid kutsuda, aga nad vist ei tea, et tegelikult on mul õigus seal sellegipoolest töötada. Korra kohtasin menti sel nädalal, aga kui viimane oli pilgu peale visanud mu paberitele, soovis ta mulle head teed ning soovitas negatiivsetest inimestest mitte välja teha. Tundus, nagu ta oleks ise raamatuid müünud kunagi :P
Aga see-eest võin teile rääkida natukene Kaidust. Peale selle, et ta siiski pussutab üleliia palju (ning ma olen päris kindel, et see ei ole õuntest, nagu ta oma kaitsekõnes tavaliselt esineb), on ta suhteliselt normaalne sell. Tüüp rabab korralikult tööd teha ning isu teha suuri numbreid on kutil täiesti olemas. Vahest lihtsalt emotsioonid keevad üle ning samuti tavatseb ta asju üle analüüsida.
Õnneks sel nädalal said ta ratta pedaalid ning kondimootor veidi puhkust, kuna üks meie orgi tüüp andis talle oma autot kasutada. Oleks te vaid vello nägu näinud esmaspäeva hommikul, kui ta kolmapäeva hommikul autosse istus ning minuga võidu hommikusöögikohta kimas. Kuigi kutt sai umbes minuti-pooleteise pikkuse edumaa, jõudsin napilt 5 sekundit enne teda kohale. Kogemused siiski maksavad ilmselgelt! :P
Nädala lõpuks tal nägu enam hommikuti niiviisi peas ei peeretanud, sest et tegu pole enam oma parimates aastates oleva hondaga ning pidurid, mis kunagi teenisid masinat ilmselt päris viisakalt otsustasid tükk haaval auto küljest ära kukkuda, seega nädala lõpuks olid autole alles jäänud vaid mälestused piduriketastest ning klotsidest ning terve pidurdamis osakonna juhatajaks ülendati käsipidur, mis samuti enam kõige kirkam kriit karbis ei ole. Rääkimata pidurituledest, mis ei viitsi enam ammuilma oma innukust üles näidata, sel hetkel, kui jalg piduripedaali tallab. Aga no veljed on vähemalt masinal päris valusad all! :D
Täna käisime kogu orgiga river raftingut tegemas, mis oli päris fun. 3 tundi olime jõel ning sõitsime paadiga mööda valget vett ning laulsime üheskoos viisakaid ning vähem viisakaid lugusid. Ameeriklaste silmad olid muidugi punnis peas, kui me sedamoodi mööda vahtu triivisime ning aeg-ajalt võis kosta kuskilt ka mõnda aplausi. Aga et rääkida veel autodest, siis enne kui me veel olime kohale jõudnud, otsustas Markus, et ka tema ei viitsi väga piduripedaali tallata ning koputas oma esistangega mu tagumise põrkeraua otsa, noh et vaadata, kas ikka töötab või nii. Põrkeraud töötas küll, kuid et midagi ikka mälestuseks ka jääks, otsustas ta ennast mõne armiga kaunistada. Mitte midagi hullu, kuid auto rental ei pruugi selle peale just näppu visata, aga see on juba tuleviku muusika. Õnneks kehtib see ka bookfieldil, et kes tellis muusika, see ka selle eest maksab... nii et see ei ole loodetavasti kulu minu taskust. (Siinkohal tervitan veelkord Markust)
Ühesõnaga. Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift, that's we call it a present. Seega ongi tuleva nädala fookus teha tööd päeva korraga ning panna oma paremus maksma. Sain sel nädalal Madise käest müügiga küll põske, kuid luban, et see ei kordu tuleval nädalal. It's gonna happen. Day by day in every way, getting better every day.
Rääkides veel presentitest. Mu aadress on sel aastal 648 Gold Valley Pass, Canton, GA, 30114, seega kõik sünnipäevaõnnitlused võite rahulikult sinna saata ning kuna sel aastal langeb mu sünnipäev pühapäevasele päevale, siis võite mulle ka telefoni teel õnnitlused edasi anda. Märgin siinjuures, et ajavahe on 7 tundi, seega arvestage ka sellega. Number, millele helistada võite on 404 903 6001 ning seda võib teha juba alates 6:15 kuni 21:45 minu aja järgi. (ehk siis 13:15-4:45 teie aja järgi)
Samuti kirjutage ja joonistage mu kommentaariumisse, sest et neid on alati hea meel lugeda.
Selleks nädalaks siis kõik, olge siis tublid ning väike tupsu-tadaa ka teile.
Panen tilli nüüd püksi ja pistan punuma. Näeme hiljem!
Targo
Sunday, July 15, 2012
The Bookfield is a Jungle
y0 kutid!
viies nädal on nüüd selja taga. Söön tööd hommikusöögiks, lõunaks ja isegi õhtusöögiks. Samas ei saa kurta. Attitude on hea, asjad liiguvad õiges suunas ning ka müügikõver on painutatud senimaani ülesse suunas. Muu stats läks sel nädalal natukene alla, selle üle on muidugi natukene kurb meel, aga nüüd hakkab uus nädal ja mul on võimalik oma numbreid jälle parandada. Vähemalt selle üle on hea meel, et kangutasin rohkem sitdowne, kui Madis ning sain seetõttu talle ka koogi näkku lennutada. Oh seda rõõmu... Madisel on nüüd ilmselt natukene aeglasem algus nädalaks, sest et vahukoor kaunistab ninasõõrmeid ning kõrvaauke. Tunnen talle kaasa, sest et mäletan eelmisest aastast veel selgelt seda okselõhna meenutavat aroomi, mida tänu Kristel Tuul'ele kaotamise tõttu sain endaga mitmed järgnevad päevad kaasas kanda, ka juustes.
Kuna suvi on peaaegu juba poole peal, siis otsustasin homme minna Andrus Albit followma. Olen seda päeva oodanud juba 5 suve. Mäletan juba esimesest suvest, kuidas ma weekly newsletterit lehitsedes vaatasin ta pilti ning mõtlesin, kuidas küll selline tüüp nii palju rampse müüb. Peale Albiga Vain ja Partnerid koolitusfirmas töötamist sain aru küll, miks ta seda teeb. Mees tulistab puusalt nagu kõvemad cowboyd metsikus läänes. Homme näen teda bookfieldil tegutsemas kogu tema hiilguses. Tean, et meil tuleb ikka sitaks hea päev.
Tuleva nädala pühendan ma oma isale. Ma küll tean, et tal on tegelikult täiesti pohhui, mitu raamatut ma siin kuuma käes müün ning tal oleks ilmselt palju parem meel, kui ma temaga koos heinamaal heinapallide vahel möllaks, kuid sellegipoolest luban, et võitlen selle pastaka eest, mille ma heade tulemuste puhul saan, kõvasti. Tegelt ongi sellest pastakast suhteliselt pohhui, ilmselt sama pohhui, kui tal seda saades oleks, sest et pastakaid müüakse ka Eestis, kuid see teadmine, et ma tegin tema nimel tööd ja ma tegin seda paremini kui seni, annab mulle endale hea tunde. Selle tunde nimel ma vaeva näengi. Nii et paps, pastaka võid ära visata, kui see sulle ei meeldi, aga kõrge viieka võiksid mulle ikka tehtud töö eest visata. :)
See nädal oli päris lennukas. Igast huvitavaid asju ikka juhtub bookfieldil. Ja ma pean selle all silmas, et ikka sitaks imelikke asju, mida muidu ilmselt kunagi ei kogeks.
Lippasime teisipäeva hommikul koos Rasmusega minu ühes elamurajoonis ring, sest et sepp tuli vaatama, kuidas ma paljude inimestega maha istun. Ette ruttavalt võin veel öelda, et sittagi me istusime, terve selle suve kõige sitem päev oli sitdownides, aga see ei ole oluline, nägi vähemalt, kuidas ma tööd teen. Niisiis jooksingi mina ees ning tema järgi järgmise ukse juurde. Kuna tempo on päris kiire, siis pole aega ringi vahtida. Niisiis olingi juba uksele ära koputanud, kui viskasin pilgu korraks jalge ette, trepiastmete juurde, maha. No ja mida ma näen. Trepil on väike armas jänkupoiss, aga ilma peata ning esikäppadeta, aga see-eest on pooled soolikad ilusti astmetele laiali jaotatud ning sipelgapoisid lasevad hea maitsta. Kuna olukord oli niivõrd soliidne, siis ei osanudki esmalt reageerida. Pigem võttis mõtlema, et WTF siin toimub. Kuna koputus oli tehtud, siis tegin automaatselt kaks sammu tagasi ning jäin maja vastust ootama. Ei pidanudki kaua ootama. Kuskilt nurgatagant tuli välja kass, kes viskas kõigepealt pilgu minule, siis Rasmusele ning ei lasknud meist ennast suurt häirida. Palju rohkem häirisid teda aga sipelgapoisid, kurjamid askeldasid ju jänesepoisi kallal. Tehes korra mõttepausi, võis selgelt lugeda, et kõuts polnud olukorraga rahul. Mismõttes keegi teine mängib tema toiduga. Ilmselt võite kujutada ette seda naerupurtsatust, mille me Rasmusega koos teele lasime, kui kass otsustas, et nüüd on õige hetk hakatada jänesega kulli mängima. Ja just sel hetkel, kui arvasime, et olukord ei saa enam naljakamaks minna, tuli uksele pereema, kes analüüsides olukorda lasi kuuldavale hõike: "kuradi kassiraisk on jälle ühel jänesel pea otsast rebinud, no on alles roju". :D
Ilmselgelt saate isegi aru, et sealt olukorrast enam sitdowni välja võluda me ei suutnud.
Peale imelike kasside, kohtab minu piirkonnas ka teisi huvitavalt käituvaid loomi. Nt. ühel perel on üks imbetsillist hundikoer, kes alati, nähes mind, tuleb esiukse juurde ning hakkab umbes enda tiirutama ning kõva häälega aukuma, pekstes kord saba vastu ust ning teine kord jälle pead. Ilmselt on katuse all juhtmed veidi keerdus. :P
Aga kõige parem lugu juhtus siiski eile. Kuna laupäevad on alati head müügipäevad, siis jooksin juba suhteliselt varakult majade vahel ringi ning töötasin piirkonda, kus olin juba mõned nädalad tagasi töötanud. Olin juba kõik peale ühe pere selles rajoonis maha tõmmanud ning proovisin seda teha ka viimasega. Olin mõned nädalad tagasi pereisaga juba rääkinud ning nagu isad ikka, ütles ka tema, et naine on see, kes asjaga tegeleb. Kuna valge auto, millega ema ringi pidi traavima, oli maja juures, siis otustasin talle anda ka võimaluse uksele tulla. Koputasin alguses suhteliselt rahulikult, et väikseid lapsi üles ei ajaks, puhuks, kui viimased peaksid veel magama. Astusin mõned sammud tagasi ning jäin ootama. Sittagi. Otsustasin ka teise võimaluse anda ning koputasin sel korral veidi kõvemini. Tundus, et oli kasu, sest et mõne hetke pärast kuulsin, kuidas justkui mingid sammud hakkasid ukse poole tulema. Natukese aja pärast kuulsin ka mingit mõminat ning olin suhteliselt veendunud, et keegi ilmub ka kohe varsti uksele. Seetõttu võtsin sisse positsiooni, seistes küljega ukse poole, et emal oleks minust parem ülevaade ning et ma tunduksin uksel ohutum. Olin ametis oma paberitega ning vaatasin, et milliseid nimesid võiks kasutada, et parem connection emaga saada, kuid ootamine venis veidralt pikale. Sammud läksid iga korraga justkui kõvemaks, kuid keegi ukse juurde veel ei jõudnud. Veidi aja pärast oli näha, kuidas puidust maja seinad vaikselt värisema hakkasid. Mida valjemad sammud, seda kõvemini maja värises ning mõne hetke möödudes järgnesid ka mõminad, mille isegi suhteliselt vaese fantaasiaga inimesed suudavad oma peas õigesse kohta paigutada. Purskasin kõva häälega naerma ning mõistin, et kui keegi isegi tuleb, siis ei tule ta kindlasti mitte uksele :D
Selleks korraks siis ongi kõik. Paras aeg till püksi panna ning teki alla punuda. Homme tuleb suur päev ning ma olen täiesti kindel, et tänu Andrusele tuleb mul ka parim nädal. Kui mäletate, siis eelmisel aastal umbes samal ajal käisin ühte ameerikapiffi followmas, tänu kellele müüsin viie järgneva päevada presidents clubi. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks nii ka sel korral minna. Töövarjun siiski ju vanameistrit ennast. It's gonna be a great day, great week and eventually great summer. Annan endast igal hetkel parima, sest et ma olen lihtsalt nii hea :)
See ya!
viies nädal on nüüd selja taga. Söön tööd hommikusöögiks, lõunaks ja isegi õhtusöögiks. Samas ei saa kurta. Attitude on hea, asjad liiguvad õiges suunas ning ka müügikõver on painutatud senimaani ülesse suunas. Muu stats läks sel nädalal natukene alla, selle üle on muidugi natukene kurb meel, aga nüüd hakkab uus nädal ja mul on võimalik oma numbreid jälle parandada. Vähemalt selle üle on hea meel, et kangutasin rohkem sitdowne, kui Madis ning sain seetõttu talle ka koogi näkku lennutada. Oh seda rõõmu... Madisel on nüüd ilmselt natukene aeglasem algus nädalaks, sest et vahukoor kaunistab ninasõõrmeid ning kõrvaauke. Tunnen talle kaasa, sest et mäletan eelmisest aastast veel selgelt seda okselõhna meenutavat aroomi, mida tänu Kristel Tuul'ele kaotamise tõttu sain endaga mitmed järgnevad päevad kaasas kanda, ka juustes.
Kuna suvi on peaaegu juba poole peal, siis otsustasin homme minna Andrus Albit followma. Olen seda päeva oodanud juba 5 suve. Mäletan juba esimesest suvest, kuidas ma weekly newsletterit lehitsedes vaatasin ta pilti ning mõtlesin, kuidas küll selline tüüp nii palju rampse müüb. Peale Albiga Vain ja Partnerid koolitusfirmas töötamist sain aru küll, miks ta seda teeb. Mees tulistab puusalt nagu kõvemad cowboyd metsikus läänes. Homme näen teda bookfieldil tegutsemas kogu tema hiilguses. Tean, et meil tuleb ikka sitaks hea päev.
Tuleva nädala pühendan ma oma isale. Ma küll tean, et tal on tegelikult täiesti pohhui, mitu raamatut ma siin kuuma käes müün ning tal oleks ilmselt palju parem meel, kui ma temaga koos heinamaal heinapallide vahel möllaks, kuid sellegipoolest luban, et võitlen selle pastaka eest, mille ma heade tulemuste puhul saan, kõvasti. Tegelt ongi sellest pastakast suhteliselt pohhui, ilmselt sama pohhui, kui tal seda saades oleks, sest et pastakaid müüakse ka Eestis, kuid see teadmine, et ma tegin tema nimel tööd ja ma tegin seda paremini kui seni, annab mulle endale hea tunde. Selle tunde nimel ma vaeva näengi. Nii et paps, pastaka võid ära visata, kui see sulle ei meeldi, aga kõrge viieka võiksid mulle ikka tehtud töö eest visata. :)
See nädal oli päris lennukas. Igast huvitavaid asju ikka juhtub bookfieldil. Ja ma pean selle all silmas, et ikka sitaks imelikke asju, mida muidu ilmselt kunagi ei kogeks.
Lippasime teisipäeva hommikul koos Rasmusega minu ühes elamurajoonis ring, sest et sepp tuli vaatama, kuidas ma paljude inimestega maha istun. Ette ruttavalt võin veel öelda, et sittagi me istusime, terve selle suve kõige sitem päev oli sitdownides, aga see ei ole oluline, nägi vähemalt, kuidas ma tööd teen. Niisiis jooksingi mina ees ning tema järgi järgmise ukse juurde. Kuna tempo on päris kiire, siis pole aega ringi vahtida. Niisiis olingi juba uksele ära koputanud, kui viskasin pilgu korraks jalge ette, trepiastmete juurde, maha. No ja mida ma näen. Trepil on väike armas jänkupoiss, aga ilma peata ning esikäppadeta, aga see-eest on pooled soolikad ilusti astmetele laiali jaotatud ning sipelgapoisid lasevad hea maitsta. Kuna olukord oli niivõrd soliidne, siis ei osanudki esmalt reageerida. Pigem võttis mõtlema, et WTF siin toimub. Kuna koputus oli tehtud, siis tegin automaatselt kaks sammu tagasi ning jäin maja vastust ootama. Ei pidanudki kaua ootama. Kuskilt nurgatagant tuli välja kass, kes viskas kõigepealt pilgu minule, siis Rasmusele ning ei lasknud meist ennast suurt häirida. Palju rohkem häirisid teda aga sipelgapoisid, kurjamid askeldasid ju jänesepoisi kallal. Tehes korra mõttepausi, võis selgelt lugeda, et kõuts polnud olukorraga rahul. Mismõttes keegi teine mängib tema toiduga. Ilmselt võite kujutada ette seda naerupurtsatust, mille me Rasmusega koos teele lasime, kui kass otsustas, et nüüd on õige hetk hakatada jänesega kulli mängima. Ja just sel hetkel, kui arvasime, et olukord ei saa enam naljakamaks minna, tuli uksele pereema, kes analüüsides olukorda lasi kuuldavale hõike: "kuradi kassiraisk on jälle ühel jänesel pea otsast rebinud, no on alles roju". :D
Ilmselgelt saate isegi aru, et sealt olukorrast enam sitdowni välja võluda me ei suutnud.
Peale imelike kasside, kohtab minu piirkonnas ka teisi huvitavalt käituvaid loomi. Nt. ühel perel on üks imbetsillist hundikoer, kes alati, nähes mind, tuleb esiukse juurde ning hakkab umbes enda tiirutama ning kõva häälega aukuma, pekstes kord saba vastu ust ning teine kord jälle pead. Ilmselt on katuse all juhtmed veidi keerdus. :P
Aga kõige parem lugu juhtus siiski eile. Kuna laupäevad on alati head müügipäevad, siis jooksin juba suhteliselt varakult majade vahel ringi ning töötasin piirkonda, kus olin juba mõned nädalad tagasi töötanud. Olin juba kõik peale ühe pere selles rajoonis maha tõmmanud ning proovisin seda teha ka viimasega. Olin mõned nädalad tagasi pereisaga juba rääkinud ning nagu isad ikka, ütles ka tema, et naine on see, kes asjaga tegeleb. Kuna valge auto, millega ema ringi pidi traavima, oli maja juures, siis otustasin talle anda ka võimaluse uksele tulla. Koputasin alguses suhteliselt rahulikult, et väikseid lapsi üles ei ajaks, puhuks, kui viimased peaksid veel magama. Astusin mõned sammud tagasi ning jäin ootama. Sittagi. Otsustasin ka teise võimaluse anda ning koputasin sel korral veidi kõvemini. Tundus, et oli kasu, sest et mõne hetke pärast kuulsin, kuidas justkui mingid sammud hakkasid ukse poole tulema. Natukese aja pärast kuulsin ka mingit mõminat ning olin suhteliselt veendunud, et keegi ilmub ka kohe varsti uksele. Seetõttu võtsin sisse positsiooni, seistes küljega ukse poole, et emal oleks minust parem ülevaade ning et ma tunduksin uksel ohutum. Olin ametis oma paberitega ning vaatasin, et milliseid nimesid võiks kasutada, et parem connection emaga saada, kuid ootamine venis veidralt pikale. Sammud läksid iga korraga justkui kõvemaks, kuid keegi ukse juurde veel ei jõudnud. Veidi aja pärast oli näha, kuidas puidust maja seinad vaikselt värisema hakkasid. Mida valjemad sammud, seda kõvemini maja värises ning mõne hetke möödudes järgnesid ka mõminad, mille isegi suhteliselt vaese fantaasiaga inimesed suudavad oma peas õigesse kohta paigutada. Purskasin kõva häälega naerma ning mõistin, et kui keegi isegi tuleb, siis ei tule ta kindlasti mitte uksele :D
Selleks korraks siis ongi kõik. Paras aeg till püksi panna ning teki alla punuda. Homme tuleb suur päev ning ma olen täiesti kindel, et tänu Andrusele tuleb mul ka parim nädal. Kui mäletate, siis eelmisel aastal umbes samal ajal käisin ühte ameerikapiffi followmas, tänu kellele müüsin viie järgneva päevada presidents clubi. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks nii ka sel korral minna. Töövarjun siiski ju vanameistrit ennast. It's gonna be a great day, great week and eventually great summer. Annan endast igal hetkel parima, sest et ma olen lihtsalt nii hea :)
See ya!
Sunday, July 8, 2012
It's gonna get better
Nonii sägad. Neljas nädal sai just otsa ning hakkan just uueks nädalaks rihma vahetama. Muidu polnud nädal kõige hullem, kuid aeg-ajalt viskas keti millegipärast maha ning fookus läks paigast ära. Füüsiliselt tegin justkui kõvasti tööd, aga mindset oli vale ning väga ei expectinud, et leian palju ägedaid peresid ja kliente. Kuidagi desire kadus kohati ära, kuid sellega sel nädalal kõige rohkem tegeleda proovingi. Sain sel nädalal ka müügis Madise käest kotti... pole hulu, sest et kutt tegi kõvasti tööd ja tegi ühe oma elu parimatest nädalatest.
Uuel nädalal on seevastu mul võimalus jälle talle kotti pähe tõmmata. Lisamotivatsiooniks on ka see, et PIE IN THE EYE nädal hakkab ning oleme üksteisega hammas-hamba vastu, mis tähendab seda, et üks meist saab teisele koogiga üle tahi panna... Minu kasuks räägib see, et olen talle sitdownides iga nädal koti pähe tõmmanud, kuig arvestades seda, kui kõvasti mees töötab ning kui väga ta tahab mulle kreemi silma sisse pigistada, pean ma päris kõvasti tööd tegema ning olema 24/7 fookuses. Saab näha, kes on raudmees.
Kuna kätte jõuab juba viies nädal, siis tuleb hakata fokusseerima klientide peale ning "pakkudelt" püsti tõusta ning kogu oma energia suunata sellesse, et inimesed oleksid sitdonis minuga ning tahaksid mult raamatuid osta. I will greet this week with the love in my heart and I gonna do my best to help people to have a better education. It's gonna be unbelievable! I gonna make things happen, because I AM THE MAN (nii nagu Kevin Johnson seda ütleb).
Andke mulle andeks, et ma sel nädalal päris 100% endast anda ei suutnud. Ma luban, et sellel nädalal, mis nüüd tuleb, parandan ma oma vea.
Kuigi sel suvel olen ma Georgias, siis võib öelda, et ameeriklane on ikka ameeriklane. Kohtun päevast päeva väga vahvate inimestega, samas kohtab ka inimesi, kes IQ tabelisse ära ei mahtunud, mitte sellepärast, et kohad oleks täis saanud, vaid ikka seetõttu, et nii madalaid numbreid sinna panema ei hakatud. Ja noo isegi lastel ikka mõte lõikab nagu kruvikeeraja.
Nt. Eile õhtul väntas Kait oma piirkonnas ringi. Väga pikki vahemaid ei pidanud ta üldiselt väntama, sest ta töötas parasjagu treilerparki. Seal ei ole vahemaad treilerite vahel üldiselt rohkem kui 10 meetrit. Nii et kui pereisa parasjagu pereemaga lapsi planeerib, siis peab naabrinaine seebikale volüümi juurde keerama, et Luc Maria sõnu selgelt kuulda. Niisiis hüppaski ta nagu ikka, väga äkiliselt, ratta seljast maha ning silkas ukse poole. Kuna tegu oli suhteliselt püssi treileriga... kolme astmelise trepi asemel oli lausa terrass ehitatud. Või noh, pereisa parasjagu lõpetas seda veel, nii et võib öelda, et perel läks ilmslet rahaliselt päris okeilt. Kuna väljas oli aga õhtu suhteliselt hämaraks kiskumas, siis oli pereisa juba tuppa ära läinud ning töö seisis. See-eest oli terrassil veel perepoeg, kes ilmselt oli samuti otsi kokku tõmbamas. Hämaruse tõttu ei pannud ta aga tähele, et Germo oli vahepeal pilti astunud ning ehmatas seetõttu päris kõvasti. Kohe nii kõvasti, et põis, mida ta parasjagu isa uhiuue parketi peale tühjendas, enam tilkagi kust kehast välja ei lasknud ning lasi põnnil püksid üles tõmmata, et siis ukse vahelt sisse kalpsata. Oh seda pidu ja pillerkaart, mis terrassil parasjagu valitses. Parketimäed ja kuseojad ning Kait, kes oleks pisarsilmil naerukätte surres sinna samasse pikali kukkunud.
Kuna oleme piirkonnas juba neli nädalat tegutsenud, siis võib öelda, et hakkan muutuma ka kohalikuks staariks. Väiksemates elamurajoonides olen jõudnud juba tänu pereemadele facebooki lehekülgedele, kuid seda üldjuhul mitte eestlase vaid ukrainlasenam. ka peretütardele lähen ma peale. Näiteks reedel, kui ma autoga ühe maja hoovi veeresin, märkasin, et pereema auto on puudu. Et mitte aega raisata, siis otsustasin kiirelt ringi keerata ning olin juba gaasi andmas, et kaapekaga järgmise maja poole teele asuda, kui nägin tahavaatepeeglist, et hoov on järsku umbes kuuenda klassi tüdrukuid täis voolanud. Tahtmata olla ebaviisakas, otsustasin pidurit vajutada ning auto korraks seisma jätta, et vaadata, mis piffid mulle räägivad. Kuna tüdrukuid oli päris mitu, siis hakkasid nad läbisegi kohe pärima, et mis ma teen ja miks ma siin olen ning andsid teada, et ema pole kodus. Selgitasin siis kiirelt, et sain sellest juba ise ka aru ning plaanisingi tuld tõmmata. Sellegipoolest ei tahtnud nad mind kohe minema lasta ning hakkasid pärima veel igasuguseid küsimusi, kuni lõpuks tuli ühel tüdrukul pähe küsida: "kas sa mäletad mind veel?" Kuna suutsin näo kippelt ära tuvastada, siis sain vastata jaatavalt. Tegu oli ühe sama tänava peretütrega. Seepeale küsis ka järgmine tüdruk, et kas ma teda tunnen. Ka tema tundsin ma ära. Kolmandal aga nii palju ei vedanud, sest et teda ma ei mäletanud, mille peale kõlas suhteliselt võidukas "in your face Sarah!". Best friends forever ilmselt! :D
Jagan teiega ka ühte success story't. Tegu siis selle nädala viimase perega.
Kuna töötan praegu ka päris palju kuskil metsade vahel, siis sattusingi esmaspäeval ühe maja juurde, mis seisis teistest täiesti eraldatuna ühe metsatuka sees. Kuna auto oli maja juures, koputasin uksele ning sain ka kohe vestlust alustada. Samas kuigi kaugele ma selle vestlusega ei jõudnud, sest et mutt, kes uksele tuli, ütles, et tema on lapsehoidja, mitte pereema ning et isa peaks koju jõudma õhtul peale viite. Päev oli päris tihe ning jõudsin selle maja juurde tagasi alles paar päeva hiljem. Sel korral aga sõitsis pereisa mulle teel maja juurde vastu. Et selgitada ka talle olukorda, jätsime autod üksteise kõrval seisma ning approachisin teda läbi avatud akna. "Great success" - mõtlesin ma, sest et sain isaga kokku lepitud appoitmenti, et hüppan laupäeval läbi.
Laupäeva õhtul 9 paiku olingi tagasi samas kandis ning otsutasin vello juurest läbi hüpata. Jõudes maja juurde, viipas isa juba eemalt suhteliselt sõbralikut teretuseks. Kuna tegu on korraliku maamehega, siis nii nagu lubatud, sain ma viis minutit tema ajast. Istusimegi maja ette verandale maha ning hakkasin oma jutuga peale. Kõik läks suhteliselt libedalt, sest et tegu oli ühe muheda vanaga. Jutu käigus tuli aga välja, et pereema on siiski rohkem see, kes haridusega tegeleb majas. Niisiis saatsingi kuti majja, et ta koos pereemaga tagasi tuleks. Ja tuligi. Samas oli suhteliselt suur mu üllatus, kui uksele ilmus "lapsehoidja". Hakkasin kõva häälega naerma, kuid kauplsein ka mutilt 5 minutit välja. Tuli välja, et ka mutt ise on tegelt päris muhe. Töötab raamatukogus ja hoolid laste haridusest. Nii olimegi viis minutit hiljem seal maal, et kotist oli aeg välja võtta näidisraamat. Kuna lapsed on neil suhteliselt iseseisvad, siis kauplesin ka targema lapse meiega ühinema. Aga no käige kotti, kui negatiivne see 9nda klassi tüdruk oli. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga kuidagi temaga jutule ei saanudki. Plika kössitas toolil käed ristis ning vastas igale mu küsimusele nii negatiivselt kui võimalik. Arvasin juba, et sealt küll midagi ei tule, kuid otsustasin siiski raamatut näidata. Terve demonstratsiooni aja negis plika toolil ning võis ilma küsimusi küsimatagi öelda, et tal on sellest raamatust ja minust ikka täiesti pohhui. Ja nii oligi. Olles demoga lõpusirgel otsustas ta oma arvamust minuga jagada ning see kõlas umbes nii: "I would never use these books". Nojah siis, mõtlesin ma ning arvasin, et targem on asjad kokku pakkida. Pakkides asju tagasi kotti mõtlesin, et küsin vähemalt vanemate arvamust. Vanemad olid sellised 50:60. Polnud väga excited, aga samas polnud ka väga negatiivsed. Olles omadega juba lõpusirgel, komistasin kogemata õigele teemale ning rääkisime veidi õpetajatest, kes tütrel tuleval aastal olema saavad. Üks asi viis teiseni ning varsti küsis isa, et palju need raamatud muidu maksavad, noh nii huvi pärast või midagi. Proovisin küll selgitada, et kui tütar arvab, et ta neid ei kasutaks, siis poleks vist mõtet väga neid osta, kuid isa arvas, et hinda võiks ikka teada. Tegin siis kippelt price-buildupi ning minu üllatuseks oli isa minuga päri, et tegu on hea diiliga. Küsis veel mõned selgitavad küsimused ning umbes 10 minutit hiljem kirjutaski pereema mulle nende köögilaua taga checki 800 dollari peale. Ma ei tea, mis juhtus, aga hea et juhtus.
Parima loo auhinna saab sel korral siiski Hans Kullamaa. Teisipäeva hommikul soojendas ta oma hommikusöögikohas parasjagu prilllauda, kui keegi närviliselt uksele koputas. Läbi ukse kostus veidi ähkimist ning närveerivalt kostusid sõnad "how long are you going to be there? HURRY UP!". Hans proovis siis rahustada vennikest, et no problemo, tulen varsti välja, sest et "miin" on juba napilt kahjutuks tehtud. Mõne hetke möödudes oli ukse tagant kostuv toon juba paari hertsi võrra närvilisem ning erksam: "HURRY UP, I REALLY NEED TO GO!" ning lisaks sellele kostus veel natukene ägisemist ja ähkimist, tibake kolistamist ning seejärel jäi ukse taga kõik vaikseks. Korralik mees nagu Hans on, pesi ta peale miini maandamist ka käed ning manas näkku sõbraliku naeratuse, et ukse taga ootavat vennikest sellega tervitada. Suur oli ta imestus, kui ukse avades talle näkku karanud hais oli tunduvalt suurem, kui see, mille valmistamisega ta ise hakkama oli saanud. Vaadates natukene kiiruga ringi oli pilt suhteliselt selge. Must mees oli oma musta töö prügikasti hakkama pannud ning visanud nelja tuule poole varvast. Puhas töö võit! :D
Aga ok, selleks korraks ongi kõik. Panen nüüd veel tulevaks nädalaks oma asjad valmis ning mindseti paika.
Luban, et teen tuleval nädalal sitta kanti tööd ning olen 24/7 fokusseeritud, et tuua koju korralikud tulemused. It's gonna happen, not because I am such a good looking man, bust just because I work so hard and effectively!
It's gonna be a great week!
Olge teie siis ka seniks mõnnad ning jagage oma tegemisi ka minuga!
Targo
Uuel nädalal on seevastu mul võimalus jälle talle kotti pähe tõmmata. Lisamotivatsiooniks on ka see, et PIE IN THE EYE nädal hakkab ning oleme üksteisega hammas-hamba vastu, mis tähendab seda, et üks meist saab teisele koogiga üle tahi panna... Minu kasuks räägib see, et olen talle sitdownides iga nädal koti pähe tõmmanud, kuig arvestades seda, kui kõvasti mees töötab ning kui väga ta tahab mulle kreemi silma sisse pigistada, pean ma päris kõvasti tööd tegema ning olema 24/7 fookuses. Saab näha, kes on raudmees.
Kuna kätte jõuab juba viies nädal, siis tuleb hakata fokusseerima klientide peale ning "pakkudelt" püsti tõusta ning kogu oma energia suunata sellesse, et inimesed oleksid sitdonis minuga ning tahaksid mult raamatuid osta. I will greet this week with the love in my heart and I gonna do my best to help people to have a better education. It's gonna be unbelievable! I gonna make things happen, because I AM THE MAN (nii nagu Kevin Johnson seda ütleb).
Andke mulle andeks, et ma sel nädalal päris 100% endast anda ei suutnud. Ma luban, et sellel nädalal, mis nüüd tuleb, parandan ma oma vea.
Kuigi sel suvel olen ma Georgias, siis võib öelda, et ameeriklane on ikka ameeriklane. Kohtun päevast päeva väga vahvate inimestega, samas kohtab ka inimesi, kes IQ tabelisse ära ei mahtunud, mitte sellepärast, et kohad oleks täis saanud, vaid ikka seetõttu, et nii madalaid numbreid sinna panema ei hakatud. Ja noo isegi lastel ikka mõte lõikab nagu kruvikeeraja.
Nt. Eile õhtul väntas Kait oma piirkonnas ringi. Väga pikki vahemaid ei pidanud ta üldiselt väntama, sest ta töötas parasjagu treilerparki. Seal ei ole vahemaad treilerite vahel üldiselt rohkem kui 10 meetrit. Nii et kui pereisa parasjagu pereemaga lapsi planeerib, siis peab naabrinaine seebikale volüümi juurde keerama, et Luc Maria sõnu selgelt kuulda. Niisiis hüppaski ta nagu ikka, väga äkiliselt, ratta seljast maha ning silkas ukse poole. Kuna tegu oli suhteliselt püssi treileriga... kolme astmelise trepi asemel oli lausa terrass ehitatud. Või noh, pereisa parasjagu lõpetas seda veel, nii et võib öelda, et perel läks ilmslet rahaliselt päris okeilt. Kuna väljas oli aga õhtu suhteliselt hämaraks kiskumas, siis oli pereisa juba tuppa ära läinud ning töö seisis. See-eest oli terrassil veel perepoeg, kes ilmselt oli samuti otsi kokku tõmbamas. Hämaruse tõttu ei pannud ta aga tähele, et Germo oli vahepeal pilti astunud ning ehmatas seetõttu päris kõvasti. Kohe nii kõvasti, et põis, mida ta parasjagu isa uhiuue parketi peale tühjendas, enam tilkagi kust kehast välja ei lasknud ning lasi põnnil püksid üles tõmmata, et siis ukse vahelt sisse kalpsata. Oh seda pidu ja pillerkaart, mis terrassil parasjagu valitses. Parketimäed ja kuseojad ning Kait, kes oleks pisarsilmil naerukätte surres sinna samasse pikali kukkunud.
Kuna oleme piirkonnas juba neli nädalat tegutsenud, siis võib öelda, et hakkan muutuma ka kohalikuks staariks. Väiksemates elamurajoonides olen jõudnud juba tänu pereemadele facebooki lehekülgedele, kuid seda üldjuhul mitte eestlase vaid ukrainlasenam. ka peretütardele lähen ma peale. Näiteks reedel, kui ma autoga ühe maja hoovi veeresin, märkasin, et pereema auto on puudu. Et mitte aega raisata, siis otsustasin kiirelt ringi keerata ning olin juba gaasi andmas, et kaapekaga järgmise maja poole teele asuda, kui nägin tahavaatepeeglist, et hoov on järsku umbes kuuenda klassi tüdrukuid täis voolanud. Tahtmata olla ebaviisakas, otsustasin pidurit vajutada ning auto korraks seisma jätta, et vaadata, mis piffid mulle räägivad. Kuna tüdrukuid oli päris mitu, siis hakkasid nad läbisegi kohe pärima, et mis ma teen ja miks ma siin olen ning andsid teada, et ema pole kodus. Selgitasin siis kiirelt, et sain sellest juba ise ka aru ning plaanisingi tuld tõmmata. Sellegipoolest ei tahtnud nad mind kohe minema lasta ning hakkasid pärima veel igasuguseid küsimusi, kuni lõpuks tuli ühel tüdrukul pähe küsida: "kas sa mäletad mind veel?" Kuna suutsin näo kippelt ära tuvastada, siis sain vastata jaatavalt. Tegu oli ühe sama tänava peretütrega. Seepeale küsis ka järgmine tüdruk, et kas ma teda tunnen. Ka tema tundsin ma ära. Kolmandal aga nii palju ei vedanud, sest et teda ma ei mäletanud, mille peale kõlas suhteliselt võidukas "in your face Sarah!". Best friends forever ilmselt! :D
Jagan teiega ka ühte success story't. Tegu siis selle nädala viimase perega.
Kuna töötan praegu ka päris palju kuskil metsade vahel, siis sattusingi esmaspäeval ühe maja juurde, mis seisis teistest täiesti eraldatuna ühe metsatuka sees. Kuna auto oli maja juures, koputasin uksele ning sain ka kohe vestlust alustada. Samas kuigi kaugele ma selle vestlusega ei jõudnud, sest et mutt, kes uksele tuli, ütles, et tema on lapsehoidja, mitte pereema ning et isa peaks koju jõudma õhtul peale viite. Päev oli päris tihe ning jõudsin selle maja juurde tagasi alles paar päeva hiljem. Sel korral aga sõitsis pereisa mulle teel maja juurde vastu. Et selgitada ka talle olukorda, jätsime autod üksteise kõrval seisma ning approachisin teda läbi avatud akna. "Great success" - mõtlesin ma, sest et sain isaga kokku lepitud appoitmenti, et hüppan laupäeval läbi.
Laupäeva õhtul 9 paiku olingi tagasi samas kandis ning otsutasin vello juurest läbi hüpata. Jõudes maja juurde, viipas isa juba eemalt suhteliselt sõbralikut teretuseks. Kuna tegu on korraliku maamehega, siis nii nagu lubatud, sain ma viis minutit tema ajast. Istusimegi maja ette verandale maha ning hakkasin oma jutuga peale. Kõik läks suhteliselt libedalt, sest et tegu oli ühe muheda vanaga. Jutu käigus tuli aga välja, et pereema on siiski rohkem see, kes haridusega tegeleb majas. Niisiis saatsingi kuti majja, et ta koos pereemaga tagasi tuleks. Ja tuligi. Samas oli suhteliselt suur mu üllatus, kui uksele ilmus "lapsehoidja". Hakkasin kõva häälega naerma, kuid kauplsein ka mutilt 5 minutit välja. Tuli välja, et ka mutt ise on tegelt päris muhe. Töötab raamatukogus ja hoolid laste haridusest. Nii olimegi viis minutit hiljem seal maal, et kotist oli aeg välja võtta näidisraamat. Kuna lapsed on neil suhteliselt iseseisvad, siis kauplesin ka targema lapse meiega ühinema. Aga no käige kotti, kui negatiivne see 9nda klassi tüdruk oli. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga kuidagi temaga jutule ei saanudki. Plika kössitas toolil käed ristis ning vastas igale mu küsimusele nii negatiivselt kui võimalik. Arvasin juba, et sealt küll midagi ei tule, kuid otsustasin siiski raamatut näidata. Terve demonstratsiooni aja negis plika toolil ning võis ilma küsimusi küsimatagi öelda, et tal on sellest raamatust ja minust ikka täiesti pohhui. Ja nii oligi. Olles demoga lõpusirgel otsustas ta oma arvamust minuga jagada ning see kõlas umbes nii: "I would never use these books". Nojah siis, mõtlesin ma ning arvasin, et targem on asjad kokku pakkida. Pakkides asju tagasi kotti mõtlesin, et küsin vähemalt vanemate arvamust. Vanemad olid sellised 50:60. Polnud väga excited, aga samas polnud ka väga negatiivsed. Olles omadega juba lõpusirgel, komistasin kogemata õigele teemale ning rääkisime veidi õpetajatest, kes tütrel tuleval aastal olema saavad. Üks asi viis teiseni ning varsti küsis isa, et palju need raamatud muidu maksavad, noh nii huvi pärast või midagi. Proovisin küll selgitada, et kui tütar arvab, et ta neid ei kasutaks, siis poleks vist mõtet väga neid osta, kuid isa arvas, et hinda võiks ikka teada. Tegin siis kippelt price-buildupi ning minu üllatuseks oli isa minuga päri, et tegu on hea diiliga. Küsis veel mõned selgitavad küsimused ning umbes 10 minutit hiljem kirjutaski pereema mulle nende köögilaua taga checki 800 dollari peale. Ma ei tea, mis juhtus, aga hea et juhtus.
Parima loo auhinna saab sel korral siiski Hans Kullamaa. Teisipäeva hommikul soojendas ta oma hommikusöögikohas parasjagu prilllauda, kui keegi närviliselt uksele koputas. Läbi ukse kostus veidi ähkimist ning närveerivalt kostusid sõnad "how long are you going to be there? HURRY UP!". Hans proovis siis rahustada vennikest, et no problemo, tulen varsti välja, sest et "miin" on juba napilt kahjutuks tehtud. Mõne hetke möödudes oli ukse tagant kostuv toon juba paari hertsi võrra närvilisem ning erksam: "HURRY UP, I REALLY NEED TO GO!" ning lisaks sellele kostus veel natukene ägisemist ja ähkimist, tibake kolistamist ning seejärel jäi ukse taga kõik vaikseks. Korralik mees nagu Hans on, pesi ta peale miini maandamist ka käed ning manas näkku sõbraliku naeratuse, et ukse taga ootavat vennikest sellega tervitada. Suur oli ta imestus, kui ukse avades talle näkku karanud hais oli tunduvalt suurem, kui see, mille valmistamisega ta ise hakkama oli saanud. Vaadates natukene kiiruga ringi oli pilt suhteliselt selge. Must mees oli oma musta töö prügikasti hakkama pannud ning visanud nelja tuule poole varvast. Puhas töö võit! :D
Aga ok, selleks korraks ongi kõik. Panen nüüd veel tulevaks nädalaks oma asjad valmis ning mindseti paika.
Luban, et teen tuleval nädalal sitta kanti tööd ning olen 24/7 fokusseeritud, et tuua koju korralikud tulemused. It's gonna happen, not because I am such a good looking man, bust just because I work so hard and effectively!
It's gonna be a great week!
Olge teie siis ka seniks mõnnad ning jagage oma tegemisi ka minuga!
Targo
Sunday, July 1, 2012
Story about a Little Engine that could... He could, I think I can too!
Nonii, kolmas nädal sai murtud pooleks ning kogu nodi sai tasku pandud. Aeg uut nädalat murdma hakata.
Suve algus pole olnud küll kõige kiirem, kuid samas ei saa ka kurta, et tegu oleks olnud hullult aeglase algusega. Paar 100 ühiku päeva on juba maast üles korjatud ning tööstats ja ka müügitulemused on iga nädalaga ainult paremaks läinud.
Neelan karmi tööd nagu hobune õhtuti kaeru. Viimastel päevadel tabas meid kuumalaine ning päev otsa oli varjus umbes 40 või mõned kraadid peale. Higi voolas ojadena ning õhtuks olin omadega ikka päris küpse. Joon päevas vähemalt 5 liitrit vett, et vesijahutus töötaks. Põiel pole vähemalt tarvis käia :D Kuna attitude on hea, siis veedan vähemalt enamus ajast emadega majas sees ning ajan hariduse teemadel juttu. Igasuguseid emasid ikka kohtab. Vahel tundub, et nemad veedavad kuuma päikese käes rohkem aega kui mina.
Näiteks teisipäeval istusin ühe korraliku rednekist emaga tema köögilaua taha maha ning tõmbasime korraliku hoo sitdownile sisse. Suure inertsiga lendasin ma edasi demosse kuid tundub, et üksi ma sinna ainult kohale jõudsin. Ema oli selline fifty-sixty, natukene nagu mõtles kaasa, aga kett tuli vist lõpuks pealt maha. Kuna tundus, et olin ta kuskil ära kaotanud, siis otsustasin natukene funnida. Näidates talle lasteraamatuid, viitasin viimasena ERITI ÄGEDALE omadusele, mis nendel lastekatel on... all nurkades jooksevad numbrid, mis on kõik järjestikku ja lähevad päris suurteks numbriteks välja, nii et nii on hea lastele numbreid õpetada. Kuna emal enam kolvid kõrvade vahele ringi ei käinud, siis vastas ta täiesti tõsimeeli: "wow, this is pretty cool feature!". Ilmselgelt tulin ma sealt majast päris kiiresti tulema :D
Vahest tulen ma kiiresti ära ka majadest, kus emad raamatuid ostavad. Nt. Neljapäeva hommikul, kui ma üksinda töötasin, sattusin ühe pereema otsa, kes oli just kodust lahkumas, kuid arvas, et paar minutit mulle ikka leiab. Niisiis tegimegi sitdowni, näitasin raamatuid ja ema oli päris sillas. Ütles küll, et ta kunagi midagi sarnast ostis... niisiis tõigi raamaturiiulist välja sama firma teise toote "volume library", mis oli umbes 10 aastat vana. Pärast väikest vestlust leidsime, et natukene võiks varustus uuendada küll ning nii tegimegi kaupa. Orderformi täitmise ajal ulatas rõõmsameelne kili mulle checki, kuhu oli kirjutatud suurelt tema nimi HUI-PING. Ma oleks peaaegu kõva häälega naerma pursanud, kuid suutsin ennast siiski tagasi hoida. Aga et olukorda natukene nautida, pidin ma ikka laskma tal paar korda oma nime kõva häälega välja öelda, et ma ikka õigesti tema nime hääldada oskaks. :D
Räägime natukene vahelduse mõttes Kaidust ka. Ta rabab ikka ka kõvasti tööd teha, mis on positiivne. See on peaaegu nii positiivne, et varjab ära tema puuksuva külje, mis tema väitel on tingitud rohelistest õuntest, mida ta terve nädala usinalt on nosinud. Kuna ilmad on kuumad, siis näeb ka tema palju vaeva, et maha istuda iga võimaliku inimesega, kes kvalifitseerub meie raamatuid vaatama ning kes võiks olla potentsiaalne klient. Niisiis leidiski ta mingi päev ühe kurdi inimese... Et mitte diskrimineerida, otsustas ta läheneda olukorrale loovalt. Kuna pastakas on kutil alati kaasas, siis kerge erutusevärina saatel kaapis ta selle taskust välja ning hakkas oma approachi pre-approach padile kirjutama. Kuna ta õpib IT-d nagu minagi, siis on ta harjunud arvuti klaviatuuri peal sõnu ritta saama ning pole enam pastakaga kõige kiirem. Seetõttu tuligi tal kirjapildis approach täiuslikult välja... just täpselt paraja tempoga ning piisavalt enesekindlalt, kuna neid samu sõnu on ta öelnud juba 3 nädalat järjest igale inimesele, kes talle uksele vastu on tulnud. Nii saigi ta majja sisse ning pani oma laagri püsti elutuppa. Olles umbes 10-15 minutit vaikselt nohisedes pastakal paberi peal käia lasknud, jõudis ta lõpuks buy-ing atmosphere-i.
Suhteliselt klassikaline lõik meie müügitekstis, mis kõlab umbes niimoodi.
"I guess, I just go ahead and show you how the set works, and if you like it, go ahead and get them, because they are really good for helping the kids, but if you don't see yourself using those, don't get them. The only favor I would really ask from you is that after I am done, let me know a simple YES or NO today" ja siinkohal peatas kurt tema pastaka ning raputades pead ühelt küljelt teisele, katkestades toas valitsenud vaikuse, öeldes selgelt "NO". Olles jahmunud esimesest helist, mis mehe suust kõlas, küsis Kait imestunud ilmel igaks juhuks üle, et kas tõesti viimane ei taha näha isegi, millised need raamatud välja näevad ning ka sel korral raputas kurt oma pead ning lasi kuuldavale sama selge "NO". Omades tunnet, et novell, mille kirjutamisega Germps nii tuhinas oli olnud, oli saanud ootamatu lõpu, pakkis ta oma kodinad kokku ning suundus tagasi välja, oma järgmist ust otsima. :P
Aga tundub, et see raamatute müük ning eriti just sitdownide tegemine ning elutubadesse laagri püsti panemise teema läheb talle üldse peale, sest et täna hommikul, kui läksin teda üles ajama, oli tal juba tõustes telk püsti ning tundus, et mees oli kohe valmis ka introt tegema hakkama. :D
Pean möönma tõika, et ainult mitte ameeriklased pole rumalad, vaid seda võivad olla ka Mexid... ei teagi, kas asi on nüüd selles, et nad on mexid või mängib asja juures suuremat rolli see, et nad on tulnud ameerikasse elama ning kogu see kultuur mõjub sulle niimoodi... Istusin mingi õhtu maha ühe mexist üksikemaga, kes tõsimeeli ei rääkinud rohkem inglise keelt kui "hello" and "bye". Seetõttu purssisin ma nii palju kui oskasin oma hispaania keelt ning proovisin entusiasmiga ema pöördesse ajada. Poole demo peal tuli aga välja, et mybookid olid neil olemas ning seetõttu näitasin ma neile ka Ask Me-sid. Tundus, et ema polnud neist nii vaimustuses, sest et viimased on kirjutatud ainult inglise keeles, kuid siiski oli piisavalt huvitatud, et uurida, palju maksavad ning millised raamatud on setis. Kuna ta aga inglise keelt üldse ei osanud, siis ütles ta hispaania keeles oma vanimale tütrele (kellel oli vanust juba 7 aastat) ning käskis tal minu käest küsida. Ja küsiski, ainult et hispaania keeles... Sel hetkel ma kahjuks murdusin ning purskasin kõva häälega naerma ja õnneks ei olnud ma ainuke, saades aru, mis just oli juhtunud, hakkasid naerma ka pereema ning tema tütar. Nad küll ei ostnud raamatuid, aga selle eest sitaks hea attitude-i kinkisid nad mulle küll ning nii kalpsasingi ma tagasi autosse, et kimada juba järgmise pere juurde, kes mind ootamas oli. :)
Nagu teate, siis sel nädalal kolisime uue pere juurde, kes on päris toredad. Pereema teeb meile igal õhtul süüa ning peretütar, kes läheb 12 ndasse klassi, istub meie ning paari oma sõbrannaga tihtilugu õhtuti laua taga, et juttu ajada ning uurida eluolude kohta euroopas. Aga noo see on ikka ulme, mida kõike nad usuvad. Germps ja mina toodame ikka igasugust kelbast, ning arvestades selle sõelda tihedust, mis nende informatsiooni filtreerib enne hallollusesse sisenemist, imestan ma tõsiselt, kuidas nad tulevikus suures maailmas hakkama saavad. Nad peavad ikka tõsiselt rikka ja lolli mehe endale leidma, aga sellega saavad nad vast hakkama, sest välimuselt pole nad just kõige hullemalt. Sisemine ilu ei peegeldu õnneks peeglist tagasi ning arvestades nende kasutamata potentsiaali on siiski lootust, et ka nendest saavad kunagi täisväärtuslikud maailmakodanikud. (nt. arvavad nad, et eestis on meil ikka orjad, kes usinalt tööd teevad, et meie elu kergem oleks :D)
Üks lugu veel lõpetuseks!
Käisime just Germoga naabrite juures, et nende korvile peale visata ja niisama tuusad tüübid koos palliga välja näha. Et kõik ikka poliitiliselt korrektne oleks, siis koputasime uksele ning saime ka pereemaga tuttavaks. Ajasime niisama juttu ja selgitasime, mis sägade me sellised oleme üldse. Üks teema viis teiseni ning lõpuks tuli välja, et ka nemad ostsid mõned aastad tagasi southwesterni raamatuid. Küll aga tüüp, kes nende uksele koputas, oli olnud vaid ühe käega ning seetõttu otsustasid ka nemad talt raamatuid osta. Great success!
Selleks korraks vist tõmbangi kotisuu kokku... pean ainult veel ära märkima, et sel nädalal sain Madisest jagu ning plaanin seda teha ka järgmisel nädalal. Competition on täies hoos ning pean märkima, et mul on talt nii mõndagi õppida, ilmselt saan temalt saadud tarkusi tema vastu ära kasutada. Närvi ajab ainult see, et mõned tüübid, kellele tahaks täiega kotti pähe tõmmata laksivad päris kõvasti numbreid teha ning müüvad veel minust rohkem, kuid sel nädalal saan ma raamatud juba kätte ning ma arvan, et see muudab nii mõndagi. It's gonna be a great week.
Luban, et annan endast parima, töötades iga päev 20 sitdowni nimel ning proovin saada iga päev 7 klienti. Praegu on õhtud natukene aeglaseks jääma kippuvat, kuid see saab olema mu selle nädala fookuseks. Teen väga head selftalki ning olen inimestega INIMENE, slow, low, confident ja iseenda parim versioon. Praegu olen veel versioon Targo 24, kuid juba selle kuu lõpus peaks Targo 25 alpha versioon välja tulema ning plaanin selle puhul endale kingituse teha ning olla numbritega juba järgmisel levelil. Pealegi... kui statistikast rääkida, siis sarnase kasvu jätkudes, nagu mul seni on olnud, tulevad mu eesmärgid täis ning saab suvega täitsa rahule jääda.
Lõpetuseks küsin veel teilt ¿Cuánto cuestan estos y lo que viene juntos en el set?
Olge siis mõnnad ning kuuleme juba järgmisel nädalal. :)
Suure Maailma Direktor
Suve algus pole olnud küll kõige kiirem, kuid samas ei saa ka kurta, et tegu oleks olnud hullult aeglase algusega. Paar 100 ühiku päeva on juba maast üles korjatud ning tööstats ja ka müügitulemused on iga nädalaga ainult paremaks läinud.
Neelan karmi tööd nagu hobune õhtuti kaeru. Viimastel päevadel tabas meid kuumalaine ning päev otsa oli varjus umbes 40 või mõned kraadid peale. Higi voolas ojadena ning õhtuks olin omadega ikka päris küpse. Joon päevas vähemalt 5 liitrit vett, et vesijahutus töötaks. Põiel pole vähemalt tarvis käia :D Kuna attitude on hea, siis veedan vähemalt enamus ajast emadega majas sees ning ajan hariduse teemadel juttu. Igasuguseid emasid ikka kohtab. Vahel tundub, et nemad veedavad kuuma päikese käes rohkem aega kui mina.
Näiteks teisipäeval istusin ühe korraliku rednekist emaga tema köögilaua taha maha ning tõmbasime korraliku hoo sitdownile sisse. Suure inertsiga lendasin ma edasi demosse kuid tundub, et üksi ma sinna ainult kohale jõudsin. Ema oli selline fifty-sixty, natukene nagu mõtles kaasa, aga kett tuli vist lõpuks pealt maha. Kuna tundus, et olin ta kuskil ära kaotanud, siis otsustasin natukene funnida. Näidates talle lasteraamatuid, viitasin viimasena ERITI ÄGEDALE omadusele, mis nendel lastekatel on... all nurkades jooksevad numbrid, mis on kõik järjestikku ja lähevad päris suurteks numbriteks välja, nii et nii on hea lastele numbreid õpetada. Kuna emal enam kolvid kõrvade vahele ringi ei käinud, siis vastas ta täiesti tõsimeeli: "wow, this is pretty cool feature!". Ilmselgelt tulin ma sealt majast päris kiiresti tulema :D
Vahest tulen ma kiiresti ära ka majadest, kus emad raamatuid ostavad. Nt. Neljapäeva hommikul, kui ma üksinda töötasin, sattusin ühe pereema otsa, kes oli just kodust lahkumas, kuid arvas, et paar minutit mulle ikka leiab. Niisiis tegimegi sitdowni, näitasin raamatuid ja ema oli päris sillas. Ütles küll, et ta kunagi midagi sarnast ostis... niisiis tõigi raamaturiiulist välja sama firma teise toote "volume library", mis oli umbes 10 aastat vana. Pärast väikest vestlust leidsime, et natukene võiks varustus uuendada küll ning nii tegimegi kaupa. Orderformi täitmise ajal ulatas rõõmsameelne kili mulle checki, kuhu oli kirjutatud suurelt tema nimi HUI-PING. Ma oleks peaaegu kõva häälega naerma pursanud, kuid suutsin ennast siiski tagasi hoida. Aga et olukorda natukene nautida, pidin ma ikka laskma tal paar korda oma nime kõva häälega välja öelda, et ma ikka õigesti tema nime hääldada oskaks. :D
Räägime natukene vahelduse mõttes Kaidust ka. Ta rabab ikka ka kõvasti tööd teha, mis on positiivne. See on peaaegu nii positiivne, et varjab ära tema puuksuva külje, mis tema väitel on tingitud rohelistest õuntest, mida ta terve nädala usinalt on nosinud. Kuna ilmad on kuumad, siis näeb ka tema palju vaeva, et maha istuda iga võimaliku inimesega, kes kvalifitseerub meie raamatuid vaatama ning kes võiks olla potentsiaalne klient. Niisiis leidiski ta mingi päev ühe kurdi inimese... Et mitte diskrimineerida, otsustas ta läheneda olukorrale loovalt. Kuna pastakas on kutil alati kaasas, siis kerge erutusevärina saatel kaapis ta selle taskust välja ning hakkas oma approachi pre-approach padile kirjutama. Kuna ta õpib IT-d nagu minagi, siis on ta harjunud arvuti klaviatuuri peal sõnu ritta saama ning pole enam pastakaga kõige kiirem. Seetõttu tuligi tal kirjapildis approach täiuslikult välja... just täpselt paraja tempoga ning piisavalt enesekindlalt, kuna neid samu sõnu on ta öelnud juba 3 nädalat järjest igale inimesele, kes talle uksele vastu on tulnud. Nii saigi ta majja sisse ning pani oma laagri püsti elutuppa. Olles umbes 10-15 minutit vaikselt nohisedes pastakal paberi peal käia lasknud, jõudis ta lõpuks buy-ing atmosphere-i.
Suhteliselt klassikaline lõik meie müügitekstis, mis kõlab umbes niimoodi.
"I guess, I just go ahead and show you how the set works, and if you like it, go ahead and get them, because they are really good for helping the kids, but if you don't see yourself using those, don't get them. The only favor I would really ask from you is that after I am done, let me know a simple YES or NO today" ja siinkohal peatas kurt tema pastaka ning raputades pead ühelt küljelt teisele, katkestades toas valitsenud vaikuse, öeldes selgelt "NO". Olles jahmunud esimesest helist, mis mehe suust kõlas, küsis Kait imestunud ilmel igaks juhuks üle, et kas tõesti viimane ei taha näha isegi, millised need raamatud välja näevad ning ka sel korral raputas kurt oma pead ning lasi kuuldavale sama selge "NO". Omades tunnet, et novell, mille kirjutamisega Germps nii tuhinas oli olnud, oli saanud ootamatu lõpu, pakkis ta oma kodinad kokku ning suundus tagasi välja, oma järgmist ust otsima. :P
Aga tundub, et see raamatute müük ning eriti just sitdownide tegemine ning elutubadesse laagri püsti panemise teema läheb talle üldse peale, sest et täna hommikul, kui läksin teda üles ajama, oli tal juba tõustes telk püsti ning tundus, et mees oli kohe valmis ka introt tegema hakkama. :D
Pean möönma tõika, et ainult mitte ameeriklased pole rumalad, vaid seda võivad olla ka Mexid... ei teagi, kas asi on nüüd selles, et nad on mexid või mängib asja juures suuremat rolli see, et nad on tulnud ameerikasse elama ning kogu see kultuur mõjub sulle niimoodi... Istusin mingi õhtu maha ühe mexist üksikemaga, kes tõsimeeli ei rääkinud rohkem inglise keelt kui "hello" and "bye". Seetõttu purssisin ma nii palju kui oskasin oma hispaania keelt ning proovisin entusiasmiga ema pöördesse ajada. Poole demo peal tuli aga välja, et mybookid olid neil olemas ning seetõttu näitasin ma neile ka Ask Me-sid. Tundus, et ema polnud neist nii vaimustuses, sest et viimased on kirjutatud ainult inglise keeles, kuid siiski oli piisavalt huvitatud, et uurida, palju maksavad ning millised raamatud on setis. Kuna ta aga inglise keelt üldse ei osanud, siis ütles ta hispaania keeles oma vanimale tütrele (kellel oli vanust juba 7 aastat) ning käskis tal minu käest küsida. Ja küsiski, ainult et hispaania keeles... Sel hetkel ma kahjuks murdusin ning purskasin kõva häälega naerma ja õnneks ei olnud ma ainuke, saades aru, mis just oli juhtunud, hakkasid naerma ka pereema ning tema tütar. Nad küll ei ostnud raamatuid, aga selle eest sitaks hea attitude-i kinkisid nad mulle küll ning nii kalpsasingi ma tagasi autosse, et kimada juba järgmise pere juurde, kes mind ootamas oli. :)
Nagu teate, siis sel nädalal kolisime uue pere juurde, kes on päris toredad. Pereema teeb meile igal õhtul süüa ning peretütar, kes läheb 12 ndasse klassi, istub meie ning paari oma sõbrannaga tihtilugu õhtuti laua taga, et juttu ajada ning uurida eluolude kohta euroopas. Aga noo see on ikka ulme, mida kõike nad usuvad. Germps ja mina toodame ikka igasugust kelbast, ning arvestades selle sõelda tihedust, mis nende informatsiooni filtreerib enne hallollusesse sisenemist, imestan ma tõsiselt, kuidas nad tulevikus suures maailmas hakkama saavad. Nad peavad ikka tõsiselt rikka ja lolli mehe endale leidma, aga sellega saavad nad vast hakkama, sest välimuselt pole nad just kõige hullemalt. Sisemine ilu ei peegeldu õnneks peeglist tagasi ning arvestades nende kasutamata potentsiaali on siiski lootust, et ka nendest saavad kunagi täisväärtuslikud maailmakodanikud. (nt. arvavad nad, et eestis on meil ikka orjad, kes usinalt tööd teevad, et meie elu kergem oleks :D)
Üks lugu veel lõpetuseks!
Käisime just Germoga naabrite juures, et nende korvile peale visata ja niisama tuusad tüübid koos palliga välja näha. Et kõik ikka poliitiliselt korrektne oleks, siis koputasime uksele ning saime ka pereemaga tuttavaks. Ajasime niisama juttu ja selgitasime, mis sägade me sellised oleme üldse. Üks teema viis teiseni ning lõpuks tuli välja, et ka nemad ostsid mõned aastad tagasi southwesterni raamatuid. Küll aga tüüp, kes nende uksele koputas, oli olnud vaid ühe käega ning seetõttu otsustasid ka nemad talt raamatuid osta. Great success!
Selleks korraks vist tõmbangi kotisuu kokku... pean ainult veel ära märkima, et sel nädalal sain Madisest jagu ning plaanin seda teha ka järgmisel nädalal. Competition on täies hoos ning pean märkima, et mul on talt nii mõndagi õppida, ilmselt saan temalt saadud tarkusi tema vastu ära kasutada. Närvi ajab ainult see, et mõned tüübid, kellele tahaks täiega kotti pähe tõmmata laksivad päris kõvasti numbreid teha ning müüvad veel minust rohkem, kuid sel nädalal saan ma raamatud juba kätte ning ma arvan, et see muudab nii mõndagi. It's gonna be a great week.
Luban, et annan endast parima, töötades iga päev 20 sitdowni nimel ning proovin saada iga päev 7 klienti. Praegu on õhtud natukene aeglaseks jääma kippuvat, kuid see saab olema mu selle nädala fookuseks. Teen väga head selftalki ning olen inimestega INIMENE, slow, low, confident ja iseenda parim versioon. Praegu olen veel versioon Targo 24, kuid juba selle kuu lõpus peaks Targo 25 alpha versioon välja tulema ning plaanin selle puhul endale kingituse teha ning olla numbritega juba järgmisel levelil. Pealegi... kui statistikast rääkida, siis sarnase kasvu jätkudes, nagu mul seni on olnud, tulevad mu eesmärgid täis ning saab suvega täitsa rahule jääda.
Lõpetuseks küsin veel teilt ¿Cuánto cuestan estos y lo que viene juntos en el set?
Olge siis mõnnad ning kuuleme juba järgmisel nädalal. :)
Suure Maailma Direktor
Subscribe to:
Posts (Atom)