Restart

Raporteerin. Pean tunnistama, et pole viimase nädalaga üldse rahul. Mitte sellepärast, et ma poleks pingutanud, vaid sellepärast, et tulemused pole üldse need mis nad olla võiksid ja olema peaksid.

Käisin esmaspäeval Pajot followmas. Fun tüüp on ta ikka! Pean tüübile ikka sitaks respecti andma, kuna nii sita inglise keele kohta teeb ta ikka imesid. Ilmselgelt pole sõnad need, mis on olulised, vaid see, kuidas sa neid ütled. Lihtne näide. Kui mul kobisevad vahest inimesed ukse peal, et nad ei saa väga aru, mis ma räägin, siis Pajole ei ütelnud seda pea keegi, kuigi tüüp peksis vahest ukse peal ikka täiega segast. Nt. on tüüp 8 nädalat juba emadele üksel öelnud "if it comes to lawing the mow it's more like dads department, but when..." Mis ei meigi mingit sense'i. Lawing the mow???
Aga mitte keegi ei parandanud teda (välja arvatud mina). Ja selliseid lauseid oli tal kogu salestalki jooksul ikka mitmeid ja mitmeid. Aga teda ei koti, ja miks peakski. Sõnad ei müü, sinu enda attitude müüb... Sellepärast Pajo palju raamatuid müübki!

Sain Pajo followmisest palju confidence-i juurde, kuid sellegipoolest see mu nädalat väga heaks ei teinud. Midagi on minuga lahti. Nädala lõpp vajus juba teist korda järjest ära. Olgugi, et hommikud on head, imen tihtipeale kuni hilisõhtuni välja näppu ja komistan ehk siis veel ühe/kahe kliendi otsa, mis ei ole üldse minu moodi. Ma peaks terve persetäie raamatuid ühe päeva jooksul maha parseldama. Müüsin sel nädalal ainult 200 ühikut. Mõttetu.

Pärast laupäeva õhtut koju sõites oli sitamaitse suus. Mitte sellepärast, et oleks päe otsa ainult mingeid affe näinud, vaid pigem seetõttu, et tulemused olid kehvad hoolimata sellest, et kõvasti pingutasin.

Ilmselt panen endale ise liiga palju müügipinget peale. Veidi kammib ajukeerdude vahel mõte, et suvi on varsti juba läbi, aga eesmärgid on saavutamata ning tunduvad järjest rohkem ja rohkem eemale hõljuvat.

Seega otsustasin, et mul ei ole tulemas mitte 3 viimast nädalat, vaid kolm esimest, kus ma pean ennast uuesti käima tõmbama ja andma endast parima. Habitid 100%, kõik väiksed asjad õigesti alati ja igal pool, iga emaga annan endast parima, ei veeda nendega kauem, kui 20 minutit ning jätan nad alati heasse tujusse. Kui ma emadega ära ei kliki, siis ma lihtsalt tõmban nahhui. Kui klikin, siis näitan neile raamatuid, mis nende lastele kõige kasulikumad on ning aitan neil välja mõelda, kuidas nad neid endale lubada saavad. Mul on täiesti pohhui, kas ema kellega maha istun ostab mult raamatuid või mitte, aga mul ei ole pohhui mu ajast ja mu attitud'ist. Kui ema, kellega räägin on neg nagu rääbis, siis ei hakka temaga köit edama ja ei proovi talt vänget maitset küljest ära pesta vaid ütlen talle, et sorry, got to go, can't afford to sit here and be neg.

Mis on tegelikult täiesti tõsi. Mul ei ole aega istuda mingite negatiivsete inimestega, kui ägedad emad ootavad, et ma tuleksin ja koputaksin nende uksele. Igal tänaval on vähemalt üks poni ja ameeriklased vajavad haridust hädasti.

Kuna see nädal oli nii kurb, siis ma väga naljakaid lugusid ei räägi. Räägin ühe kurva loo.

Kui ma esmaspäeval Pajot followsin, siis sattusime ühe maja juurde, kus oli valvekoer, kes oli veel päris noor ja roheline. Kuna meie oleme nii positiivsed, siis võttis koeral kõhu alt veits õõnsaks. Ukse poole sammudes taganes koer vaikselt ukse poole, ise väsimatult haukudes. Kui enam kuhugi taganeda polnud, siis ta lihtsalt pissis terve mrs. Jones'i veranda täis. Suht kusine lugu, või mis?

Käisime täna ookeanis suplemas ka ja tegime mõned päris head pildid ning videod ka. Kuna videod on nii suured, siis neid kohe kuhugi üles ei lase, aga mõned pildid panen mugavuse mõttes facebooki üles küll.


Davai, teeme ära!

RESTART!!!!!