It's gonna happen!

Nonii nahhui!

Ütlen ausalt ära, et see nädal ei olnud just selle suve parim, pigem eelviimane paremuselt, kuid pole hullu, sest produktiivne oli see ikkagi! Tegin kõvasti tööd ja mütsiga ei löönud ma midagi ega kedagi.

Käisin sellel nädalal Alice Kallas 't ka followmas, et enne viimaseid nädalaid power uuesti sisse saada ning teha oma parimad nädalad. Pole ma ju veel presidendiks kroonitud, nii et on mille nimel võidelda. Pole kindel, kas see tulebki üldse ära sel suvel, aga kindel on see, et ma teen selle nimel roppu moodi tööd.

Olen enamuse linnast juba läbi töötanud ja jäänud on veel mõned üksikud piirkonnad, kust proovin viimast võtta. Aga inimesed on ikka ühtemoodi naljakad. Erinevus sellel nädalal oli see, et töötasin suhteliselt uut elamurajooni, kus on ka palju duplex'eid (pmst on need kahe pere elamud) ning seetõttu olid paljud emad minust nooremad. Ütleks, et pooltel nendest oli isegi 2 last juba. Lausa imelik oli nendega kohati rääkida, kuna tundus, et mul on kordades rohkem elukogemust kui neil, olgugi, et neil on juba lapsed ja värki.

Aga sellele, et inimesed olid laias laastus ühtemoodi lollid, viitab ka fakt, et nägin kolmapäeval umbes 6 inimest, kes tulid ukse peale pahupidi keeratud särgiga.

Aga et kõik inimesed päris lollid pole, siis toon näiteks väga huvitava loogilise mõttekäiguga vanaema, keda Rolands üleeile kohtas. Nimelt küsis memm Rolandsilt: "vabandust, et ma küsin sellise küsimuse, aga kas sa oled üliõpilane? Küsin sellepärast, et ma olen sind näinud naabruskonnas ringi jooksmas".

Klassikute sekka murdis ennast ka üks neegripoiss, keda ma reedel kohtasin. Täiesti tavalise maja uksele tuli pks murjan, kes nagu ameeriklastele kombeks küsis: "how are you doing?", millele ma vastasin nagu tavaks on saanud: "melting as a snowman". Kuna ta esimesel korral kohe aru ei saanud, siis kordasin ennast, kordasin teise korra ka ning kuna ta ikkagi aru ei saanud, siis proovisin talle seletada, et sulan nagu lumi sulab ja lumememm on nagu lumest tehtud kuju, nagu lapsed ikka suvel teevad. Kulminatsiooniks kujunes aga küsimus "is that your name or smthing?". Kuna ma ei tahtnud aega kautada, siis tunnistasin, et nii see on ning lasin tal kutsuda ema ukse peale.

Küsimus - mis te arvate, kui vana see murjanike oli?

Õigesti vastasid kõik need, kes pakkusid 16.

Üks lugu veel Kadri poolt ka. Nädala keskel tegi ta kuskil suvalises maakohas tööd, no ikka päris kõvasti tegi tööd, kohe nii kõvasti, et sai ühe päris ägeda emaga sitdowni. Selleks, et jätta endast viisaka euroopa tudengi mulje emale, jättis ta oma tossud ilusti ukse taha ning astus naeratus näol sisse. Naeratus oli eriti suur seetõttu, et ema tegi parasjagu mingit sinist näomaski endale. Päris tore sitdown oli, kuigi ema raamatuid ei ostnud. Nii astuski Kadri hea tujuga uksest välja, et minna vastu järgmistele seiklustele, sest pikk päev ootas veel ees. Üllatus oli aga päris suur, kui ta oma vahvaid papusid jalga hakkas panema, kuna järgi oli jäänud neist ainult üks. Kadunukest ei olnud vaja aga kaua otsida, kuna Krants, kes keset hoovi lesis näris seda suure isuga. Ema muidugi kukkus vabandama ja tormas koera mööda hoovi taga ajama. Päris naljakas vaatepilt, kuna ema oli veel hommikumantlis, nägu oli peas sinine ning koer jooksis toss suus mööda hoovi, lootuses, et pereema soovib temaga vaid mängida. Kuna koer oli ilmselt nädal aega söömata olnud, siis suutis ta selle lühikese ajaga kanna otsast ära närida ning seetõttu andiski pereema talle ühe paari enda jalavarjudest. Elu on ikka seiklus.

Vahest juhtub aga nii, et emad ei viitsi ikka üldse kuulata, mida sa neile ajad ning lihtsalt mõmisevad jep, jep, jep kaasa. Nii juhtuski, et kui Kristaps follows Kristoferi sellel nädalal, siis selle asemel, et öelda "do you remember the story about little engine that could", ütles Kristofer "Do you remember the story about two girls and a cup?", mille peale ema endastmõistetavalt loomulikult jep vastas. Kuna Kristaps ei suutnud selle peale enam naeru kinni pidada, siis hakkasid nad koos kõva häälega naerma ning ema ei saanud mitte MU**IGI aru, mis just juhtus. Ei pea vist mainima, et see ema raamatuid ei ostnud, küll aga bumpis tüüpide attitude-i.

Sellel nädalal pikemalt väga ei pajatakski, kuna palju paberimajandust on vaja teha veel, et õigeks ajaks saaks delivery asjadega valmis.

Tänks, et viitsite ikka postitada kommentaare, isegi Austraaliast ( way to go Kristjan)

See ya soon! :)

Olge mõnnad.