It's gonna happen!

Nonii nahhui!

Ütlen ausalt ära, et see nädal ei olnud just selle suve parim, pigem eelviimane paremuselt, kuid pole hullu, sest produktiivne oli see ikkagi! Tegin kõvasti tööd ja mütsiga ei löönud ma midagi ega kedagi.

Käisin sellel nädalal Alice Kallas 't ka followmas, et enne viimaseid nädalaid power uuesti sisse saada ning teha oma parimad nädalad. Pole ma ju veel presidendiks kroonitud, nii et on mille nimel võidelda. Pole kindel, kas see tulebki üldse ära sel suvel, aga kindel on see, et ma teen selle nimel roppu moodi tööd.

Olen enamuse linnast juba läbi töötanud ja jäänud on veel mõned üksikud piirkonnad, kust proovin viimast võtta. Aga inimesed on ikka ühtemoodi naljakad. Erinevus sellel nädalal oli see, et töötasin suhteliselt uut elamurajooni, kus on ka palju duplex'eid (pmst on need kahe pere elamud) ning seetõttu olid paljud emad minust nooremad. Ütleks, et pooltel nendest oli isegi 2 last juba. Lausa imelik oli nendega kohati rääkida, kuna tundus, et mul on kordades rohkem elukogemust kui neil, olgugi, et neil on juba lapsed ja värki.

Aga sellele, et inimesed olid laias laastus ühtemoodi lollid, viitab ka fakt, et nägin kolmapäeval umbes 6 inimest, kes tulid ukse peale pahupidi keeratud särgiga.

Aga et kõik inimesed päris lollid pole, siis toon näiteks väga huvitava loogilise mõttekäiguga vanaema, keda Rolands üleeile kohtas. Nimelt küsis memm Rolandsilt: "vabandust, et ma küsin sellise küsimuse, aga kas sa oled üliõpilane? Küsin sellepärast, et ma olen sind näinud naabruskonnas ringi jooksmas".

Klassikute sekka murdis ennast ka üks neegripoiss, keda ma reedel kohtasin. Täiesti tavalise maja uksele tuli pks murjan, kes nagu ameeriklastele kombeks küsis: "how are you doing?", millele ma vastasin nagu tavaks on saanud: "melting as a snowman". Kuna ta esimesel korral kohe aru ei saanud, siis kordasin ennast, kordasin teise korra ka ning kuna ta ikkagi aru ei saanud, siis proovisin talle seletada, et sulan nagu lumi sulab ja lumememm on nagu lumest tehtud kuju, nagu lapsed ikka suvel teevad. Kulminatsiooniks kujunes aga küsimus "is that your name or smthing?". Kuna ma ei tahtnud aega kautada, siis tunnistasin, et nii see on ning lasin tal kutsuda ema ukse peale.

Küsimus - mis te arvate, kui vana see murjanike oli?

Õigesti vastasid kõik need, kes pakkusid 16.

Üks lugu veel Kadri poolt ka. Nädala keskel tegi ta kuskil suvalises maakohas tööd, no ikka päris kõvasti tegi tööd, kohe nii kõvasti, et sai ühe päris ägeda emaga sitdowni. Selleks, et jätta endast viisaka euroopa tudengi mulje emale, jättis ta oma tossud ilusti ukse taha ning astus naeratus näol sisse. Naeratus oli eriti suur seetõttu, et ema tegi parasjagu mingit sinist näomaski endale. Päris tore sitdown oli, kuigi ema raamatuid ei ostnud. Nii astuski Kadri hea tujuga uksest välja, et minna vastu järgmistele seiklustele, sest pikk päev ootas veel ees. Üllatus oli aga päris suur, kui ta oma vahvaid papusid jalga hakkas panema, kuna järgi oli jäänud neist ainult üks. Kadunukest ei olnud vaja aga kaua otsida, kuna Krants, kes keset hoovi lesis näris seda suure isuga. Ema muidugi kukkus vabandama ja tormas koera mööda hoovi taga ajama. Päris naljakas vaatepilt, kuna ema oli veel hommikumantlis, nägu oli peas sinine ning koer jooksis toss suus mööda hoovi, lootuses, et pereema soovib temaga vaid mängida. Kuna koer oli ilmselt nädal aega söömata olnud, siis suutis ta selle lühikese ajaga kanna otsast ära närida ning seetõttu andiski pereema talle ühe paari enda jalavarjudest. Elu on ikka seiklus.

Vahest juhtub aga nii, et emad ei viitsi ikka üldse kuulata, mida sa neile ajad ning lihtsalt mõmisevad jep, jep, jep kaasa. Nii juhtuski, et kui Kristaps follows Kristoferi sellel nädalal, siis selle asemel, et öelda "do you remember the story about little engine that could", ütles Kristofer "Do you remember the story about two girls and a cup?", mille peale ema endastmõistetavalt loomulikult jep vastas. Kuna Kristaps ei suutnud selle peale enam naeru kinni pidada, siis hakkasid nad koos kõva häälega naerma ning ema ei saanud mitte MU**IGI aru, mis just juhtus. Ei pea vist mainima, et see ema raamatuid ei ostnud, küll aga bumpis tüüpide attitude-i.

Sellel nädalal pikemalt väga ei pajatakski, kuna palju paberimajandust on vaja teha veel, et õigeks ajaks saaks delivery asjadega valmis.

Tänks, et viitsite ikka postitada kommentaare, isegi Austraaliast ( way to go Kristjan)

See ya soon! :)

Olge mõnnad.

I wanna WIN!

Y0 luftikustid ja muud kuraskid!

Täna väga pikka juttu ei plaani teha, eesmärgiks on varakult magama saada, et uuele nädalale täiepasaga peale lennata. Öeldakse küll, et ära pea ees tundmatus kohas vette hüppa, aga kuna mul uuest nädalast halli aimugi ei ole, siis tuleb nii ilmselt käituda.

Ma ei tea küll, kui palju ühikuid ma müün, ega ka mitte seda, mitu sitdowni või demo ma teen, kuid üks on kindel - ma teen sitta kanti tööd ja see ongi põhiline.

Mul on ainult 3 nädalat võimalik veel presidents clubi hittida ning ma plaanin selle pulli ära teha. Kaua võib!? 3 nädalat tundub päris pikk aega, aga tegelikult lendab see ikka väga kiirelt mööda. Kolme nädalaga võib Savisaar terve linna kohukesi täis toppida ning igale postile ning seinale oma erakonna posteri kleepida. Aga et sellest veel küll ei oleks, poseerib ta ise samal ajal igal pool, kandes lipuvärve oma põsel ning vibutab näpuga teiste suunas.

See nädal oli kohati suht slow. 3 manageri käisid mind ka sellel nädalal followmas. Anneli Egel käis teisipäeval, kolmapäeval töötas minuga koos Helena Fjodorova ning neljapäeval rassisin koos Kristoferiga. Suht pullid päevad olid, nägime ikka igasuguseid inimesi. Nii värvikaid inimesi, nii seesmiselt kui välimiselt, võib kohata ainult Ameerikas. Ausalt!
Kui ma kunagi doktorikraadi saan, siis teen kindlasti uurimuse teemal, kas neegritel (ei ole küll rassist, kuid tahan antud olukorras nende nahavärvi toonitasda) on mingi geneetiline soodumus olla ülejäänud elanikonnas poole tolli võrra madalama IQ-ga ning soodumus elada väikeses uberikus.

Nt. ukspäev istusin mingi täiesti suvalise perega maha nende väga tagasihoidlikus kodus. Neil oli kahetoaline maja, kus oli 3 koera, ema, isa ning 2 last. Võrdlemisi üllatav oli see, et neil oli 2 autot. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et need kaks autot olid kahe peale kokku ilmselt ruumikamad, kui nende maja, aga pole hullu. Muidu olid inimesed täitsa vahvad. Tegin nendega chillis sitdowni ning kui tuli kätte aeg, et kutsuda lapsed juurde, et nende arvamust raamatute kohta saada, proovis ema neid juurde saada esialgu hõigates. Kuna hõikumine väga tulemuslikuks ei osutunud, otsustas ta haarata lähedalasuvaid laste mänguasjasid ning loopida neid vastu ust, et lapsed ikka aru saaksid, et tegu on olulise sündmusega. Mõne hetke pärast oli ukse ette tekkinud päris arvestatav kuhi ning kuna mänguasjad olid otsas, hakkas ema haarama täiesti suvalisi asju, lõpetades oma plätadega. Puänt oli aga selles, et lõpuks tõusis ta ikka ise püsti ning kupatas lapsed täiepasaga suurde tuppa. Ülejäänud sitdown kulges suhteliselt tavalises rütmis ning võin ette rutates öelda, et nad ostsid raamatud, kuigi jah, tegu oli nõrga kliendiga.

Kõige naljakam lugu followmisest on seotud ilmselt Kristoferiga. Kuna osa päevast oli päris slow, sest et me ei näinud väga palju inimesi, siis pidime oma tuju ise pumpima ning üleval hoidma. Seetõttu lasingi teha tal plaksuga kätekõverdusi, kuid käsi pidi plaksutama seljatagant. Kuna ta kunagi midagi sellist ei olnud proovinud teha, siis ta ei aimanud, et ta rammib näoga mingi suvalise onkli muru. Big TIME! :D

Ameeriklased viisid sellel nädalal muidu ikka lolluse lati päris kõrgele. Näiteks sel päeval, kui Anneli follows, küsiti mult umbes 5 korda pärast raamatute näitamist - oot aga räägi, millega sa üldse tegeled siin siis?

Selle nädala miitingu tegime kuskil Country Clubis ning külalisteks olid meil kaks endist bookmani. Pereisa oli müünud raamatuid 7 suve ning pereema 4 suve. Väga vinged sepad olid. Ajasime niisama juttu ja chillisime basseinis. Viskasime perepoega vette ja sõime nende kulul head ja paremat. Mis võiks veel parem olla kui see? :)

Rohkem vist sellel nädalal südame peal ei olegi. Uue nädala fookus on anda endast parim iga päev ja iga goal period ning astuda suurte sammudega lähemale oma eesmärgile. Tuleb ära!

Tänks kõigile, kes viitsivad mulle kommentaare kirjutada, neid on alati suur isu lugeda.

Tuleb ära!

Tänane küsimus on - mis teie arvate, millega ma tegelen siin? :)

Tunne on sees!

"Y0 y0 y0 Raffas!" - ütlen ma teile, tsiteerides ühte tuntud kaasaja mõtlejat DJ Ryan Angelost!

Ma ei tea kuidas teie nädal möödus, aga ma räägin teile enda omast.

Et pikk jutt keskmiselt kokku võtta, siis võin öelda, et tegin ikka sitaks tööd. Nädala algus oli suht nutune, kuid kokkuvõtteks tuli korralik nädal. Vihjeks võin öelda, et parem, kui mu parim nädal esimesel, teisel ning kolmandal suvel oli.

Pikk tee on siiski veel minna. Tervelt 4 nädalat, mis tegelikult lendavad küll kiirelt mööda, nii et aega passima jäämiseks küll pole, kuid oma eesmärgi täitmisest on veidi veel puudu. Seda enam, et sellel aastal tahaks lõpuks ikkagi 600 ühikut ühel nädalal ära müüa. Ükskõik kuidas, ükskõik kellele!

Kuidagi hea tunne on praegu sees. Tunnen, et kui ma kõvasti tööd teen, siis tuleb ära ka. Ma olen rejection proof! Kõige raskem mu töö juures ei ole mitte see, et inimesed slammivad uksi (sellest on tegelt suht pohhui), kuid kõige frustrueerivam on see, et tihtipeale on inimesed ikka nii kuradi lollid. Mõtled küll, et ise oled tark eks, kuid tegelikkuses viivad nad kogu suhtluse enda rumaluse tasandile ja võidavad mind kogemusega.

Näiteks üks ema tuli uksele sel nädalal ja ütles, et ta ei saa minuga rääkida, kuna nad said paar nädalat tagasi endale kutsika ning nüüd nad raskelt treenivad seda. Kusjuures kutsikal oli poole tolli võrra targem nägu peas kui pereemal.

Rolands kuuleb tihti pärast esimest lauset "I'm a college student from Europe" vastuseks "I'm not interested!", nagu Rolands prooviks neile enda teenuseid müüa.

Murjanist emad on aga tase omaette. Need tunneb ära juba velgede järgi. Kui maja ees seisab auto (mark ega vanus pole olulised kusjuures), millel on suured ja läikivad veljed, siis on kindel, et maja on täis murjaneid, ning tihtipeale kuuleb esimese asjana läbi ukse "who is it". Humoorikaks muudab asja see, et toon millega see lause läbi ukse sulle näkku lendab ei ole mitte noore naise/ema hääletoon, vaid kõlab rohkem nagu mingi vana parmu hüüatus. Kui uks lahti lendab, leiab tihti ukselt tavalist kasvu 30-ndates pereema.

Eriti naljakas oli see, kui üks musta karva pereema mult pärast terve demonstratsiooni lõppu küsis, et millega ma tegelen. Isegi ta lapsed pidid naeru kätte ära surema. Hea et ma siiski ei surnud, kuna pärast väikest kokkuvõtet (väga lihtsate sõnade ja piltidega), otsustas ta ikkagi raamatud ära osta.

Üldse juhtus kummalisi asju sellel nädalals.

Rolands komistas ühe lapseahistaja otsa, kes proovis Rolandsit ennast ka käima tõmmata. Kahjuks ei veetnud ta majas piisavalt kaua aega, et aru saada, kumb kumma riista otsas lõpetama oleks pidanud.

See nädal olid meil ilmad suht killerid. Päeval oli vähemalt 40+´kraadi sooja ning päike passis tasevas kui mölakas. Taevas polnud ühtegi pilve ning isegi tuuleiil oli tundmatu nähtus.

Tegin ühe perega parasjagu sitdowni ning kõik sujus päris ladusalt. Raamatud meeldisid nii lastele, kui ka vanematele ning olin juba valmis neid close-ima, kui järsku käis ilge matsakas ning mingi tuvi sarnane lind libises mööda akent alla, potsatades näoga vastu betooni. Pole vist vaja mainida, et kogu õhkkond oli rikutud. Õnneks jäi lind ikkagi ellu ning umbes 10 minuti pärast oli ta piisavalt tugev, et lonkida mööda aiaserva päiksevarju.

Mareti seiklused loomadega vist tavaliselt nii hästi ei lõppe, või ta vähemalt proovib neid veidi värvikamalt lõpetada. Nimelt, kui ta ühel õhtul nädala keskpaigas koju sõitis, nägi ta teel lebamas ühte skunki. Kuna Skunk lebas tee peal sussid taeva poole, siis ta ilmselgelt Mareti autot nähes minema joosta ei proovinud ning nii juhtuski, et eelmise auto rehvid ei jätnud talle viimaseid jälgi näkku. Ilmselt polnud ka Mareti auto rehvid viimased mis talle templit mällu igaveseks surusid. Kuna õnnetus ei hüüa tulles, siis oli Maret veidi ikka kurb ka, et nii juhtus ning seetõttu otsustasidki nad koos oma toanaabriga väikese leinapausi skungi auks korraldada. Kahjuks ei saanud paus väga kaua kesta, kuna pausi lõpetas viimsele teekonnale lahkunud skungi poolt auto külge poogitud aroom. Selline mõnus okse ja pasahaisu segu. Could have been a great day! :D



Minu selle nädala success story on aga see, et ma koputasin ühele täiesti tavalisele uksele. Uksele tuli üks vanaema, kes oli päris lõbusas tujus ning küsis, et millega ma tegelen sellisel kuumal päeval. Umbes 10 sekundit hiljem ilmus uksele vaevu tuttava näoga naisterahvas, kelle esimesed sõnad olid "oh, sind ma just otsisingi". Need sõnad ei tähenda kunagi midagi head. Kuna ma kohe aru ei saanud, kellega tegu oli, siis proovisin jutu sees küsida mõned identifitseerivad küsimused. Umbes 30 sekundit hiljem sain aru, et tegu on ühe emaga, kes tellis mult raamatuid umbrs 3-4 nädalat tagasi ning ei maksnud toona midagi alla.
Jutu käigus sai selgeks, et põhjus minu otsimiseks oli see, et ta tahtis oma orderit canceldada. Great! Kuna tegu oli nullorderiga, siis mõtlesin, et sitta kah, las siis canceldab, kuid küsisin igaks juhuks, et kas tal ikka kollane koopia orderist on olemas. Kuna tal polnud, siis tegin kurva näo pähe ja selgitasin talle, et ta ei saa canceldada, kuna juba nii palju aega on möödas sellest, kui ta tellis, kuid ehk saab vanaema välja aidata. Kuna vanaema oli lahke inimene ja connection temaga oli päris hea (sest ta oli pärit Saksamaalt, ehk siis Euroopast nagu minagi), siis kutsus ta mind sisse, et ehk saame koos midagi välja mõelda, kuid et enne tahab ta siiski teada, et millega on tegu. Istusin vanaemaga maha, näitasin talle raamatu ning ütlesin hinna. Alguses kratsis ta küll kukalt ning polnud kindel, kas vanaisa selle kõigega pärigi oleks, kuid pärast õpetajate poolt kirjutatud soovituskirjade lugemist otsustas ta ikkagi raamatute eest maksta. Nii saigi ühest nullikast üks korralik tugev klient. Hell yeah! Jumal on ikkagi bookman :)

Selleks korraks vist kõik. Loodan, et teil juhtub samasuguseid asju ka Eestis.

Kirjutage mulle siis ikka motiveerivaid lauseid kommentaariumisse, nii nagu seda Martti Vasar teeb, sest see aitab mul pingutada ühe hobujõu võrra vähemalt rohkem.

Näeme septembris!

Selle nädala küsimus kõlab nii - Kes sai jälle koogiga näkku?

Birthday week!

Hey Ya!

Kirjutan teile esimest korda 23 aastasena. Võib öelda, et tunne on suhteliselt sama, mis 22 aastaselt, aga mitte päris. Veidi isasem tunne või nii ikkagi.

Pühendasime selle nädala siis Maretiga üksteisele. Huvitaval kombel oli mul üks parimaid nädalaid ning temal vist selle suve kõige kehvem nädal. What's up with that? :D
Ilmselgelt mehed taluvad paremini pinget, kui on vaja oma kiindumust tõestada, või siis lihtsalt naised näitavad paremini välja oma mitte hoolimist. :P

Igatahes ajasime kahe peale kokku täitsa okei summa, mille eest saame osta endale nii projektori ning muid fun activiteid teha, nt. minna reisima või midagi muud säärast.

Kuna proovisin olla terve nädala fookuses, siis mingeid väga kreisisid asju väga ei juhtunud, kuid mõned success story-d on välja käia küll, nii minu, kui ka Rolandsi poolt.

Nt. Paar päeva tagasi müüsin ühele perele raamatuid. Kuna pereisa oli ainult E-4 (specialist) astmel sõjaväes ning ema õppis veel ülikoolis ning alaliselt tööl ei käinud, siis otsustasin neile näidata Student Handbook 'ide starter set-i, mis on 3 raamatut. Connectisin nendega suhteliselt hästi ära ning lõpuks otsustasidki nad need mult ära osta. Pakkusin kohe aegsasti neile erinevaid payment plane, kuid minu imestuseks otsustasid nad maksta mulle kohe sulas. Ilma küsimusi küsimata jooksin ma autost raamatuid võtma, et neile näidata, kuidas need töötavad. Kui olin juba valmis lahkuma, küsis ema, et oot, miks seal pildi peal neid raamatuid kokku 5 on ja meie ainult 3 saime. Seletasin siis, et 3 on ainult starter set. Kulutasin umbes minuti, et seletada neile, mis on 4. ja 5. handbookis ning kui ema kutsikasilmadega isale otsa vaatas, mõistis ta, et tuleb ikka 4. ja 5. ka ära osta. Nii teenisingi ma 120 daala asemel 200 daala. Pole paha, või mis? :)

Rolandsiga juhtus aga selline lugu, et keset sitdowni käis mingi ilge pauk. Kogu pere jooksis akna peale vaatama, et mis kurat just juhtus.
Kulus umbes pool sekundit ning terve pere oli majast väljas ning Rolands leidis ennast üksinda keset elutuba, mokk töllakil, proovides aru saada, mis just juhtunud oli. Pikemalt mõtlemata lippas temagi kõige pealt akna peale ning avastas, et pereema auto oli veerenud rahuliku südamega üle tee ning ramminud naabrimehe aeda. Kogu selle sündmuse peategelaseks oli aga nende 3aastane poeg. Päris vinge või mis? Rolandsi õnneks läks kõik siiski hästi ning midagi hullu ei juhtunud. Kõige parem on selle loo juures aga see, et selle saab lõpetada lausega - "And then they bought".

Üks lugu veel...

Nädala alguses istusin ühe vanaemaga hommikul tema veranda peal ja näitasin talle raamatuid. Memmele läksid raamatud ilgelt peale ja oli juba valmis, et kirjutada mulle tsekki, kui kohale jõudis vanaisa. Memm oli nii sillas raamatutest ja kukkus kohe papale seletama, et kui vinged need on ja et ta ostab kindlasti ühe seti raamatuid, kuid tema arvates oleks ilgelt vinge, kui vanaisa ostaks ka ühe seti raamatuid nende lastelastele. Kuigi see mõte alguses taadile ei meeldinud, muutis ta oma meelt nähes raamatuid. Nii nad ostsidki mult 2 setti lasteraamatuid. Suht power.

Aga et Ameeriklastest teile head muljet ei jääks, siis peab ikka ühe halva näite ka tooma.

Nimelt neljapäeval, kui Siim mind Follows, koputasime me pealtnäha tavalisele uksele. Ning juhtus see mis tavaliselt ikka juhtub - Mitte keegi ei tulnud uksele. Olime juba paar maja edasi, kui nägime selle sama maja ees seismas ühte tolgust, kes karjus "hei, did YOU knock on my door?" Mina olin muidugi - "Hei, how are you doing?" ning sörkisin vaikselt dibla poole. Miks Dibla te küsite? Sellepärast, et ta karjus, või pigem röökis nagu haige siga, keset oma elamurajooni - "Go away", "Don't come here!", "what do you want?" jne. Kui olin peaaegu kohale jõudnud, küsis ta mult "Sprechen Sie Deutsch?". Isegi terve approachi karjust ta mulle samasuguseid lauseid näkku ning lubas mind lüüa, kui ma tema muru peale astun. Lõppes asi sellega, et ta lubas mulle politsei kutsuda. Idioot jääb ikka idioodiks.

iSelline nädal oli mul siis siin pool sood. Proovin teile paar pilti ka meie vahvast koogiga näkku võistlusest visata, et te saaksite minu üle naerda, kuna ma sain suht hellalt ikka Alici käest lakki. Veidi piinlik, kuid pole hullu, sellel nädalal on mul võimalus talle ära teha.


Tahtsin kõiki veel tänada, et te mulle õnne soovisite sünnipäeva puhul ning olge ikka muhedad edasi. Love you guys!

Selle nädala küsimus on? Kes saab koogiga näkku?!