Game Over!

Heipa hei!

Eelmisel nädalal oli nii kiire, et ei jõudnud mitte m***igi kirjutada teile. Andke andeks poisid.

Kahjuks pean teile tunnistama, et minust sellel aastal veel presidenti ei saanud.
Järgmisel aastal proovin uuesti! Muidu tegin päris okei lõpu, viimane müügipäev oli kogu raamatumüügikarjääri parim. Pole paha!

Väga suuri seiklusi pole olnud, või õigemini on olnud, aga pole enam meeles. Praegu juba deliverdamine käib, nii et aega pole peaaegu üldse enam.

Aga muidu üks tore lugu deliveryst. Deliverdasin ühele perele nende lasteraamatud ära ning läksin juba autosse, et tõsta uued raamatud kasti. Olin juba peaaegu valmis, kui peretütar, kes oli 5 aastane tuli uuesti uksele ning hõikas: "when I grow up, I gonna marry you!"

:)

It's gonna happen!

Nonii nahhui!

Ütlen ausalt ära, et see nädal ei olnud just selle suve parim, pigem eelviimane paremuselt, kuid pole hullu, sest produktiivne oli see ikkagi! Tegin kõvasti tööd ja mütsiga ei löönud ma midagi ega kedagi.

Käisin sellel nädalal Alice Kallas 't ka followmas, et enne viimaseid nädalaid power uuesti sisse saada ning teha oma parimad nädalad. Pole ma ju veel presidendiks kroonitud, nii et on mille nimel võidelda. Pole kindel, kas see tulebki üldse ära sel suvel, aga kindel on see, et ma teen selle nimel roppu moodi tööd.

Olen enamuse linnast juba läbi töötanud ja jäänud on veel mõned üksikud piirkonnad, kust proovin viimast võtta. Aga inimesed on ikka ühtemoodi naljakad. Erinevus sellel nädalal oli see, et töötasin suhteliselt uut elamurajooni, kus on ka palju duplex'eid (pmst on need kahe pere elamud) ning seetõttu olid paljud emad minust nooremad. Ütleks, et pooltel nendest oli isegi 2 last juba. Lausa imelik oli nendega kohati rääkida, kuna tundus, et mul on kordades rohkem elukogemust kui neil, olgugi, et neil on juba lapsed ja värki.

Aga sellele, et inimesed olid laias laastus ühtemoodi lollid, viitab ka fakt, et nägin kolmapäeval umbes 6 inimest, kes tulid ukse peale pahupidi keeratud särgiga.

Aga et kõik inimesed päris lollid pole, siis toon näiteks väga huvitava loogilise mõttekäiguga vanaema, keda Rolands üleeile kohtas. Nimelt küsis memm Rolandsilt: "vabandust, et ma küsin sellise küsimuse, aga kas sa oled üliõpilane? Küsin sellepärast, et ma olen sind näinud naabruskonnas ringi jooksmas".

Klassikute sekka murdis ennast ka üks neegripoiss, keda ma reedel kohtasin. Täiesti tavalise maja uksele tuli pks murjan, kes nagu ameeriklastele kombeks küsis: "how are you doing?", millele ma vastasin nagu tavaks on saanud: "melting as a snowman". Kuna ta esimesel korral kohe aru ei saanud, siis kordasin ennast, kordasin teise korra ka ning kuna ta ikkagi aru ei saanud, siis proovisin talle seletada, et sulan nagu lumi sulab ja lumememm on nagu lumest tehtud kuju, nagu lapsed ikka suvel teevad. Kulminatsiooniks kujunes aga küsimus "is that your name or smthing?". Kuna ma ei tahtnud aega kautada, siis tunnistasin, et nii see on ning lasin tal kutsuda ema ukse peale.

Küsimus - mis te arvate, kui vana see murjanike oli?

Õigesti vastasid kõik need, kes pakkusid 16.

Üks lugu veel Kadri poolt ka. Nädala keskel tegi ta kuskil suvalises maakohas tööd, no ikka päris kõvasti tegi tööd, kohe nii kõvasti, et sai ühe päris ägeda emaga sitdowni. Selleks, et jätta endast viisaka euroopa tudengi mulje emale, jättis ta oma tossud ilusti ukse taha ning astus naeratus näol sisse. Naeratus oli eriti suur seetõttu, et ema tegi parasjagu mingit sinist näomaski endale. Päris tore sitdown oli, kuigi ema raamatuid ei ostnud. Nii astuski Kadri hea tujuga uksest välja, et minna vastu järgmistele seiklustele, sest pikk päev ootas veel ees. Üllatus oli aga päris suur, kui ta oma vahvaid papusid jalga hakkas panema, kuna järgi oli jäänud neist ainult üks. Kadunukest ei olnud vaja aga kaua otsida, kuna Krants, kes keset hoovi lesis näris seda suure isuga. Ema muidugi kukkus vabandama ja tormas koera mööda hoovi taga ajama. Päris naljakas vaatepilt, kuna ema oli veel hommikumantlis, nägu oli peas sinine ning koer jooksis toss suus mööda hoovi, lootuses, et pereema soovib temaga vaid mängida. Kuna koer oli ilmselt nädal aega söömata olnud, siis suutis ta selle lühikese ajaga kanna otsast ära närida ning seetõttu andiski pereema talle ühe paari enda jalavarjudest. Elu on ikka seiklus.

Vahest juhtub aga nii, et emad ei viitsi ikka üldse kuulata, mida sa neile ajad ning lihtsalt mõmisevad jep, jep, jep kaasa. Nii juhtuski, et kui Kristaps follows Kristoferi sellel nädalal, siis selle asemel, et öelda "do you remember the story about little engine that could", ütles Kristofer "Do you remember the story about two girls and a cup?", mille peale ema endastmõistetavalt loomulikult jep vastas. Kuna Kristaps ei suutnud selle peale enam naeru kinni pidada, siis hakkasid nad koos kõva häälega naerma ning ema ei saanud mitte MU**IGI aru, mis just juhtus. Ei pea vist mainima, et see ema raamatuid ei ostnud, küll aga bumpis tüüpide attitude-i.

Sellel nädalal pikemalt väga ei pajatakski, kuna palju paberimajandust on vaja teha veel, et õigeks ajaks saaks delivery asjadega valmis.

Tänks, et viitsite ikka postitada kommentaare, isegi Austraaliast ( way to go Kristjan)

See ya soon! :)

Olge mõnnad.

I wanna WIN!

Y0 luftikustid ja muud kuraskid!

Täna väga pikka juttu ei plaani teha, eesmärgiks on varakult magama saada, et uuele nädalale täiepasaga peale lennata. Öeldakse küll, et ära pea ees tundmatus kohas vette hüppa, aga kuna mul uuest nädalast halli aimugi ei ole, siis tuleb nii ilmselt käituda.

Ma ei tea küll, kui palju ühikuid ma müün, ega ka mitte seda, mitu sitdowni või demo ma teen, kuid üks on kindel - ma teen sitta kanti tööd ja see ongi põhiline.

Mul on ainult 3 nädalat võimalik veel presidents clubi hittida ning ma plaanin selle pulli ära teha. Kaua võib!? 3 nädalat tundub päris pikk aega, aga tegelikult lendab see ikka väga kiirelt mööda. Kolme nädalaga võib Savisaar terve linna kohukesi täis toppida ning igale postile ning seinale oma erakonna posteri kleepida. Aga et sellest veel küll ei oleks, poseerib ta ise samal ajal igal pool, kandes lipuvärve oma põsel ning vibutab näpuga teiste suunas.

See nädal oli kohati suht slow. 3 manageri käisid mind ka sellel nädalal followmas. Anneli Egel käis teisipäeval, kolmapäeval töötas minuga koos Helena Fjodorova ning neljapäeval rassisin koos Kristoferiga. Suht pullid päevad olid, nägime ikka igasuguseid inimesi. Nii värvikaid inimesi, nii seesmiselt kui välimiselt, võib kohata ainult Ameerikas. Ausalt!
Kui ma kunagi doktorikraadi saan, siis teen kindlasti uurimuse teemal, kas neegritel (ei ole küll rassist, kuid tahan antud olukorras nende nahavärvi toonitasda) on mingi geneetiline soodumus olla ülejäänud elanikonnas poole tolli võrra madalama IQ-ga ning soodumus elada väikeses uberikus.

Nt. ukspäev istusin mingi täiesti suvalise perega maha nende väga tagasihoidlikus kodus. Neil oli kahetoaline maja, kus oli 3 koera, ema, isa ning 2 last. Võrdlemisi üllatav oli see, et neil oli 2 autot. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et need kaks autot olid kahe peale kokku ilmselt ruumikamad, kui nende maja, aga pole hullu. Muidu olid inimesed täitsa vahvad. Tegin nendega chillis sitdowni ning kui tuli kätte aeg, et kutsuda lapsed juurde, et nende arvamust raamatute kohta saada, proovis ema neid juurde saada esialgu hõigates. Kuna hõikumine väga tulemuslikuks ei osutunud, otsustas ta haarata lähedalasuvaid laste mänguasjasid ning loopida neid vastu ust, et lapsed ikka aru saaksid, et tegu on olulise sündmusega. Mõne hetke pärast oli ukse ette tekkinud päris arvestatav kuhi ning kuna mänguasjad olid otsas, hakkas ema haarama täiesti suvalisi asju, lõpetades oma plätadega. Puänt oli aga selles, et lõpuks tõusis ta ikka ise püsti ning kupatas lapsed täiepasaga suurde tuppa. Ülejäänud sitdown kulges suhteliselt tavalises rütmis ning võin ette rutates öelda, et nad ostsid raamatud, kuigi jah, tegu oli nõrga kliendiga.

Kõige naljakam lugu followmisest on seotud ilmselt Kristoferiga. Kuna osa päevast oli päris slow, sest et me ei näinud väga palju inimesi, siis pidime oma tuju ise pumpima ning üleval hoidma. Seetõttu lasingi teha tal plaksuga kätekõverdusi, kuid käsi pidi plaksutama seljatagant. Kuna ta kunagi midagi sellist ei olnud proovinud teha, siis ta ei aimanud, et ta rammib näoga mingi suvalise onkli muru. Big TIME! :D

Ameeriklased viisid sellel nädalal muidu ikka lolluse lati päris kõrgele. Näiteks sel päeval, kui Anneli follows, küsiti mult umbes 5 korda pärast raamatute näitamist - oot aga räägi, millega sa üldse tegeled siin siis?

Selle nädala miitingu tegime kuskil Country Clubis ning külalisteks olid meil kaks endist bookmani. Pereisa oli müünud raamatuid 7 suve ning pereema 4 suve. Väga vinged sepad olid. Ajasime niisama juttu ja chillisime basseinis. Viskasime perepoega vette ja sõime nende kulul head ja paremat. Mis võiks veel parem olla kui see? :)

Rohkem vist sellel nädalal südame peal ei olegi. Uue nädala fookus on anda endast parim iga päev ja iga goal period ning astuda suurte sammudega lähemale oma eesmärgile. Tuleb ära!

Tänks kõigile, kes viitsivad mulle kommentaare kirjutada, neid on alati suur isu lugeda.

Tuleb ära!

Tänane küsimus on - mis teie arvate, millega ma tegelen siin? :)

Tunne on sees!

"Y0 y0 y0 Raffas!" - ütlen ma teile, tsiteerides ühte tuntud kaasaja mõtlejat DJ Ryan Angelost!

Ma ei tea kuidas teie nädal möödus, aga ma räägin teile enda omast.

Et pikk jutt keskmiselt kokku võtta, siis võin öelda, et tegin ikka sitaks tööd. Nädala algus oli suht nutune, kuid kokkuvõtteks tuli korralik nädal. Vihjeks võin öelda, et parem, kui mu parim nädal esimesel, teisel ning kolmandal suvel oli.

Pikk tee on siiski veel minna. Tervelt 4 nädalat, mis tegelikult lendavad küll kiirelt mööda, nii et aega passima jäämiseks küll pole, kuid oma eesmärgi täitmisest on veidi veel puudu. Seda enam, et sellel aastal tahaks lõpuks ikkagi 600 ühikut ühel nädalal ära müüa. Ükskõik kuidas, ükskõik kellele!

Kuidagi hea tunne on praegu sees. Tunnen, et kui ma kõvasti tööd teen, siis tuleb ära ka. Ma olen rejection proof! Kõige raskem mu töö juures ei ole mitte see, et inimesed slammivad uksi (sellest on tegelt suht pohhui), kuid kõige frustrueerivam on see, et tihtipeale on inimesed ikka nii kuradi lollid. Mõtled küll, et ise oled tark eks, kuid tegelikkuses viivad nad kogu suhtluse enda rumaluse tasandile ja võidavad mind kogemusega.

Näiteks üks ema tuli uksele sel nädalal ja ütles, et ta ei saa minuga rääkida, kuna nad said paar nädalat tagasi endale kutsika ning nüüd nad raskelt treenivad seda. Kusjuures kutsikal oli poole tolli võrra targem nägu peas kui pereemal.

Rolands kuuleb tihti pärast esimest lauset "I'm a college student from Europe" vastuseks "I'm not interested!", nagu Rolands prooviks neile enda teenuseid müüa.

Murjanist emad on aga tase omaette. Need tunneb ära juba velgede järgi. Kui maja ees seisab auto (mark ega vanus pole olulised kusjuures), millel on suured ja läikivad veljed, siis on kindel, et maja on täis murjaneid, ning tihtipeale kuuleb esimese asjana läbi ukse "who is it". Humoorikaks muudab asja see, et toon millega see lause läbi ukse sulle näkku lendab ei ole mitte noore naise/ema hääletoon, vaid kõlab rohkem nagu mingi vana parmu hüüatus. Kui uks lahti lendab, leiab tihti ukselt tavalist kasvu 30-ndates pereema.

Eriti naljakas oli see, kui üks musta karva pereema mult pärast terve demonstratsiooni lõppu küsis, et millega ma tegelen. Isegi ta lapsed pidid naeru kätte ära surema. Hea et ma siiski ei surnud, kuna pärast väikest kokkuvõtet (väga lihtsate sõnade ja piltidega), otsustas ta ikkagi raamatud ära osta.

Üldse juhtus kummalisi asju sellel nädalals.

Rolands komistas ühe lapseahistaja otsa, kes proovis Rolandsit ennast ka käima tõmmata. Kahjuks ei veetnud ta majas piisavalt kaua aega, et aru saada, kumb kumma riista otsas lõpetama oleks pidanud.

See nädal olid meil ilmad suht killerid. Päeval oli vähemalt 40+´kraadi sooja ning päike passis tasevas kui mölakas. Taevas polnud ühtegi pilve ning isegi tuuleiil oli tundmatu nähtus.

Tegin ühe perega parasjagu sitdowni ning kõik sujus päris ladusalt. Raamatud meeldisid nii lastele, kui ka vanematele ning olin juba valmis neid close-ima, kui järsku käis ilge matsakas ning mingi tuvi sarnane lind libises mööda akent alla, potsatades näoga vastu betooni. Pole vist vaja mainida, et kogu õhkkond oli rikutud. Õnneks jäi lind ikkagi ellu ning umbes 10 minuti pärast oli ta piisavalt tugev, et lonkida mööda aiaserva päiksevarju.

Mareti seiklused loomadega vist tavaliselt nii hästi ei lõppe, või ta vähemalt proovib neid veidi värvikamalt lõpetada. Nimelt, kui ta ühel õhtul nädala keskpaigas koju sõitis, nägi ta teel lebamas ühte skunki. Kuna Skunk lebas tee peal sussid taeva poole, siis ta ilmselgelt Mareti autot nähes minema joosta ei proovinud ning nii juhtuski, et eelmise auto rehvid ei jätnud talle viimaseid jälgi näkku. Ilmselt polnud ka Mareti auto rehvid viimased mis talle templit mällu igaveseks surusid. Kuna õnnetus ei hüüa tulles, siis oli Maret veidi ikka kurb ka, et nii juhtus ning seetõttu otsustasidki nad koos oma toanaabriga väikese leinapausi skungi auks korraldada. Kahjuks ei saanud paus väga kaua kesta, kuna pausi lõpetas viimsele teekonnale lahkunud skungi poolt auto külge poogitud aroom. Selline mõnus okse ja pasahaisu segu. Could have been a great day! :D



Minu selle nädala success story on aga see, et ma koputasin ühele täiesti tavalisele uksele. Uksele tuli üks vanaema, kes oli päris lõbusas tujus ning küsis, et millega ma tegelen sellisel kuumal päeval. Umbes 10 sekundit hiljem ilmus uksele vaevu tuttava näoga naisterahvas, kelle esimesed sõnad olid "oh, sind ma just otsisingi". Need sõnad ei tähenda kunagi midagi head. Kuna ma kohe aru ei saanud, kellega tegu oli, siis proovisin jutu sees küsida mõned identifitseerivad küsimused. Umbes 30 sekundit hiljem sain aru, et tegu on ühe emaga, kes tellis mult raamatuid umbrs 3-4 nädalat tagasi ning ei maksnud toona midagi alla.
Jutu käigus sai selgeks, et põhjus minu otsimiseks oli see, et ta tahtis oma orderit canceldada. Great! Kuna tegu oli nullorderiga, siis mõtlesin, et sitta kah, las siis canceldab, kuid küsisin igaks juhuks, et kas tal ikka kollane koopia orderist on olemas. Kuna tal polnud, siis tegin kurva näo pähe ja selgitasin talle, et ta ei saa canceldada, kuna juba nii palju aega on möödas sellest, kui ta tellis, kuid ehk saab vanaema välja aidata. Kuna vanaema oli lahke inimene ja connection temaga oli päris hea (sest ta oli pärit Saksamaalt, ehk siis Euroopast nagu minagi), siis kutsus ta mind sisse, et ehk saame koos midagi välja mõelda, kuid et enne tahab ta siiski teada, et millega on tegu. Istusin vanaemaga maha, näitasin talle raamatu ning ütlesin hinna. Alguses kratsis ta küll kukalt ning polnud kindel, kas vanaisa selle kõigega pärigi oleks, kuid pärast õpetajate poolt kirjutatud soovituskirjade lugemist otsustas ta ikkagi raamatute eest maksta. Nii saigi ühest nullikast üks korralik tugev klient. Hell yeah! Jumal on ikkagi bookman :)

Selleks korraks vist kõik. Loodan, et teil juhtub samasuguseid asju ka Eestis.

Kirjutage mulle siis ikka motiveerivaid lauseid kommentaariumisse, nii nagu seda Martti Vasar teeb, sest see aitab mul pingutada ühe hobujõu võrra vähemalt rohkem.

Näeme septembris!

Selle nädala küsimus kõlab nii - Kes sai jälle koogiga näkku?

Birthday week!

Hey Ya!

Kirjutan teile esimest korda 23 aastasena. Võib öelda, et tunne on suhteliselt sama, mis 22 aastaselt, aga mitte päris. Veidi isasem tunne või nii ikkagi.

Pühendasime selle nädala siis Maretiga üksteisele. Huvitaval kombel oli mul üks parimaid nädalaid ning temal vist selle suve kõige kehvem nädal. What's up with that? :D
Ilmselgelt mehed taluvad paremini pinget, kui on vaja oma kiindumust tõestada, või siis lihtsalt naised näitavad paremini välja oma mitte hoolimist. :P

Igatahes ajasime kahe peale kokku täitsa okei summa, mille eest saame osta endale nii projektori ning muid fun activiteid teha, nt. minna reisima või midagi muud säärast.

Kuna proovisin olla terve nädala fookuses, siis mingeid väga kreisisid asju väga ei juhtunud, kuid mõned success story-d on välja käia küll, nii minu, kui ka Rolandsi poolt.

Nt. Paar päeva tagasi müüsin ühele perele raamatuid. Kuna pereisa oli ainult E-4 (specialist) astmel sõjaväes ning ema õppis veel ülikoolis ning alaliselt tööl ei käinud, siis otsustasin neile näidata Student Handbook 'ide starter set-i, mis on 3 raamatut. Connectisin nendega suhteliselt hästi ära ning lõpuks otsustasidki nad need mult ära osta. Pakkusin kohe aegsasti neile erinevaid payment plane, kuid minu imestuseks otsustasid nad maksta mulle kohe sulas. Ilma küsimusi küsimata jooksin ma autost raamatuid võtma, et neile näidata, kuidas need töötavad. Kui olin juba valmis lahkuma, küsis ema, et oot, miks seal pildi peal neid raamatuid kokku 5 on ja meie ainult 3 saime. Seletasin siis, et 3 on ainult starter set. Kulutasin umbes minuti, et seletada neile, mis on 4. ja 5. handbookis ning kui ema kutsikasilmadega isale otsa vaatas, mõistis ta, et tuleb ikka 4. ja 5. ka ära osta. Nii teenisingi ma 120 daala asemel 200 daala. Pole paha, või mis? :)

Rolandsiga juhtus aga selline lugu, et keset sitdowni käis mingi ilge pauk. Kogu pere jooksis akna peale vaatama, et mis kurat just juhtus.
Kulus umbes pool sekundit ning terve pere oli majast väljas ning Rolands leidis ennast üksinda keset elutuba, mokk töllakil, proovides aru saada, mis just juhtunud oli. Pikemalt mõtlemata lippas temagi kõige pealt akna peale ning avastas, et pereema auto oli veerenud rahuliku südamega üle tee ning ramminud naabrimehe aeda. Kogu selle sündmuse peategelaseks oli aga nende 3aastane poeg. Päris vinge või mis? Rolandsi õnneks läks kõik siiski hästi ning midagi hullu ei juhtunud. Kõige parem on selle loo juures aga see, et selle saab lõpetada lausega - "And then they bought".

Üks lugu veel...

Nädala alguses istusin ühe vanaemaga hommikul tema veranda peal ja näitasin talle raamatuid. Memmele läksid raamatud ilgelt peale ja oli juba valmis, et kirjutada mulle tsekki, kui kohale jõudis vanaisa. Memm oli nii sillas raamatutest ja kukkus kohe papale seletama, et kui vinged need on ja et ta ostab kindlasti ühe seti raamatuid, kuid tema arvates oleks ilgelt vinge, kui vanaisa ostaks ka ühe seti raamatuid nende lastelastele. Kuigi see mõte alguses taadile ei meeldinud, muutis ta oma meelt nähes raamatuid. Nii nad ostsidki mult 2 setti lasteraamatuid. Suht power.

Aga et Ameeriklastest teile head muljet ei jääks, siis peab ikka ühe halva näite ka tooma.

Nimelt neljapäeval, kui Siim mind Follows, koputasime me pealtnäha tavalisele uksele. Ning juhtus see mis tavaliselt ikka juhtub - Mitte keegi ei tulnud uksele. Olime juba paar maja edasi, kui nägime selle sama maja ees seismas ühte tolgust, kes karjus "hei, did YOU knock on my door?" Mina olin muidugi - "Hei, how are you doing?" ning sörkisin vaikselt dibla poole. Miks Dibla te küsite? Sellepärast, et ta karjus, või pigem röökis nagu haige siga, keset oma elamurajooni - "Go away", "Don't come here!", "what do you want?" jne. Kui olin peaaegu kohale jõudnud, küsis ta mult "Sprechen Sie Deutsch?". Isegi terve approachi karjust ta mulle samasuguseid lauseid näkku ning lubas mind lüüa, kui ma tema muru peale astun. Lõppes asi sellega, et ta lubas mulle politsei kutsuda. Idioot jääb ikka idioodiks.

iSelline nädal oli mul siis siin pool sood. Proovin teile paar pilti ka meie vahvast koogiga näkku võistlusest visata, et te saaksite minu üle naerda, kuna ma sain suht hellalt ikka Alici käest lakki. Veidi piinlik, kuid pole hullu, sellel nädalal on mul võimalus talle ära teha.


Tahtsin kõiki veel tänada, et te mulle õnne soovisite sünnipäeva puhul ning olge ikka muhedad edasi. Love you guys!

Selle nädala küsimus on? Kes saab koogiga näkku?!

Kukimuki!

Ja nüüd ma siis Raporteerin.

Päris kiirelt lendasid need 2 nädalat mööda. Korra mõtlesin küll eelmisel pühapäeval, et kirjutan teile midagi ilusat, aga jõudsin motelli kell 11 õhtul, nii et lendasin otse dušši alla ja magama, et olla valmis Livia Smatralova followmiseks.

Päris naljakas oli tal sabas tilpneda, kuna ta müüs täpselt üle tänava sealt, kus mina esimesel suvel raamatuid müüsin. Seetõttu küll samu emasid enam ei kohanud, küll aga oli kõht ärevust täis ja isu väga suur ei olnudki.

Livia on ikka kõva mutt, väga kreisi, kuidas ta inimestega 1 minutiga ära connectib, proovisin seda ise järgmisel päeval järgi teha, kuid ei tulnud kuidagi ära. Peab vist veel harjutama. Muidu töötame suhteliselt ühtemoodi, ta on lihtsalt veidi parem nimede kasutamisel ja veidi kiiremaid sitdowne laksib ka teha.

Tahtsin ööbida oma esimese suve hostfamily juures, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kopsisin umbes 20 minutit ukse peale seal, kuna tuled majas põlesid, kuid kedagi ukse peale ei tulnud. Andsin lõpuks alla ja hakkasin ära sõitma, kui kohale jõudis üks perepoegadest. Suht napikas või nii.
3 aastaga on seal majas ikka asjad väga muutunud. 3 aastat tagasi oli üks poegadest 11 klassis ja teine lihtsalt "eluvend", raiskas oma aega tehes mitte midagi ja sattus ainult pahandustesse. Nüüd on aga mõlemad ülikoolis ning käivad isegi kooli kõrvalt tööl. Pereema, kes muidu juba 9-10 ajal õhtul voodis oli, on leidnud endale mingi boyfriendi ning chillis parasjagu kuskil kohtingul temaga, seetõttu ma teda ei näinudki. Kahju veidi, aga saan üle.

Muidu on need 2 nädalat mul ikka vinged olnud. Laksin kõvasti tööd teha ja liigun päris heas graafikus. Fookus on paigas. Tahan saada presidendiks ja proovin iga tunni ja päevaga paremaks inimeseks kasvada. Ma arvan, et see tuleb mul hästi välja. Kuna seni on mu parimad nädalad jäänudki sinna 5. ja 6. nädala kanti (praegu sai just 6. nädal läbi), siis on aeg muudatusteks ja selle arvelt annab veel kõvasti kasu lõigata. Parimad nädalad on ees.

Otsustasime Maretiga, et sellel nädalal teenitud raha investeerime endasse ja oma kodusse. Ei maksa lihtsalt arveid, vaid punume pesa kodusemaks, et mõnusam külalisi oleks kutsuda ja enda elu üldse veidi värvilisemaks maalida. It's gonna happen! :)

Muidu hea meelega jätkan ka "Ameeriklased viivad lolluse ikka hoopis uuele levelile" peatükki.

Nt. ükspäev tuli uksele ema, kes ütles, et tal pole minuga aega rääkida, kuna ta on praegu puhkusel.


Üks suhteliselt naljakas lugu juhtus Rolandsiga. Selle nädala keskel tuli koputuse peale uksele üks keskkoolis õppiv tütarlaps. Igati moosise välimusega piff oli, aga poole approachi pealt kaotas ta lihtsalt ukse peal teadvuse.

Rolands oli muidugi suht WTF!?!?! Seda enam, et hispaanlastest teetöölised karjusid talle midagi, millest ta muidugi aru ei saanud ning peas trummeldas ainult "Fuck me!". Te võite vist ette kujutada, millise dilemma ees ta oli. Kuna tütarlaps oli üksinda kodus, ei tahtnud ta majja sisse astuda, kuna inimesed võivad valesti aru saada, aga natukene naljakas oleks lihtsalt minema ka joosta ju. Natukese aja pärast hakkas tüdruk teadvusele tagasi tulema ja lausus sonides: "go and pick up my IPhone from the bed!". Rolands muidugi ausa poisina vastas, "awww... wtf, I have never been in your house!". Lõpuks ta ikka läks majja ja tõi selle telefoni ning mõne minutiga olid juba piffi sõbrad kohal. Ilmselt polnud see tal esimene kord sellist etteastet korraldada.

Sellised lood siis siin pool sood.

Selleks nädalaks vist ongi kõik.
Tahan veel tänada kõiki, kes on viitsinud kommentaari jätta, väga vinge on neid siin lugeda olnud.

Uue nädala eesmärgiks on teha vähemalt 15 sitdowni iga päev ja teha lihtsalt enda parim iga kord, kui kedagi kohtan.

Loodan, et teil tuleb vinge nädal, mina tean, et mul tuleb.

Selle nädala küsimus on - Kellel on sellel nädalal sünnipäev?

See ya, got to go!!

Telescopic pen

Tsau vellod!

Miks nii julgelt, te küsite? Sellepärast, et I DID IT!
Esimest korda oma 4 suve jooksul võitsin ma selle kuramuse pastaka. Pastakast endast on tegelt suht kama, kuna turfile ma seda ilmselt kaasa vedada ei viitsi, aga see sümboliseerib ühe ajastu lõppu. Lõpuks ometi suutsin vajalikul hetkel kasvada, küll mitte palju, aga sellegipoolest piisavalt.

Tahtsin teid rahustada, sest et ehk olete isegi märganud, et naljakate juhtumiste poolest on sellel aastal veidi rahulikum algus olnud. Pole enam seda elevust, et inimesed on siin USA-s ikka lollakad jne. Seda seetõttu, et inimeste suhtes oli kuni eelmise nädalani palju parem tunne, et äkki nad ei olegi nii lollakad. See müüt sai aga sellel nädalal murtud.

Umbes nädala keskel leidsin ennast taas olevat keset lollideküla. Ilmselgelt oli tegu madalama sissetulekuga piirskonnaga. Siin oskavad inimesed oma ajuvabadusega ikka hoopis uutesse kõrgustesse ronida. Twin Towers olid selle kõrval ikka väikesed karbikesed, aga tunne on, nagu oleksid nende inimeste peanupukesed sodiks sõitnud ning istutanud pähe jagajate asemele segajad.

Näide 1: What are you selling? Education! No thank you, we are not interested.

WTF, kuidas sa saad sellisele vastusele üldse tulla, võtmata isegi 3 sekundit, et kuulata ära.

Näide 2: What are you doing here again? I am selling couple of educational books, that lots of families have been really excited about, like ........ Oh, we are not interested, we already have 3 books!

COME AGAIN?

--------------------------------

Ronalds section:

People are stupid, because even if I am rolling down the street with my bike and saying hi to people, they yell back at me "Not interested!"
And Rolands is LIKE WTF? Not interested in what?

Ükspäev läks Rolandsil turfis jalgratta sisekumm katki. Seetõttu läks ta Walmarti, et osta endale uus. Et aega võita, kirjeldas ta Walmarti piffidele, et tal oleks vaja seda sisekummi ja mutrivõtti, et rattal esiratas alt ära võtta, aga et oma intelligentsus demonstreerida, küsisid nad Rolandsilt, et miks ta esiratast tahab ära võtta alt, et kas ilma lihtsam poleks seda sisekummi ära vahetada.

Ei pea vist mainima, et Rolandsi jaoks oli see mindblowing kogemus ning arvamus US&A naistest langes madalamale kui see paberileht, mille õpetaja Aivar Kolonistov kunagi tööõpetuse tunnis laua peale asetas.

--------------------------------

Peale selle on need ajakirjade müüjad teinud siin päris puhta vuugi, süües ära kõikide inimeste närvid, kelle nad kätte on saanud. Tihtipeale oli esimene reaktsioon inimestel ukse peale tulles - We don't want any magazines, somebody already came by! Mistõttu pidin mina aeg-ajalt alustama oma "etteastet" lausega - I am sorry, I am not selling any magazines :)

Hea näide sellest, et inimesed ei kuula uksel sittagi:

Approachisin ühte tavalist maja, kuid kui uksele tuli isa, mõõtsin teda kiirelt ning otsustasin, et temal ilmselt lapsi ei ole. Isa tundus olevat verbaalselt suhteliselt ära vägistatud ajakirjade müüjate poolt.


Kuna ta suhteliselt kärsitult küsis What are you doing here!"
M: I am the rapist, I am supposed to catch up with all the families around here.
T: Who are you again?
M: I am the kidnapper, I am the one who is kidnapping the kids around here
T: Oh, I know what you are doing, somebody already came by, we are not interested.
M: That's okay, I guess your kids are already grown up anyway, so maybe you could help me out with my map. Do you know, should I stop at your neighbors house as well, or they are an older couple.

Seepeale andis ta mulle info peaaegu terve tänava kohta. Mis oli päris naljakas, aga kindluse mõttes otsustasin ma talle ikkagi raamatuid näidata, et ta saaks aru, et mida ma ikkagi teen.

Kõik läks hästi, politseid ei kutsutud :D

Teine hea lugu sellest nädalast tuleb laupäevast. Üle pika aja passis päike jälle taevas kui mölakas ning kraadiklaas näitas 100 F° ja Õhuniiskus oli 80%. Ilmselgelt olin ma seksikalt kleepuv ning higi tilkus otsa eest, nagu oleksin veetunud mõnusat aega saunas. Lõpuks istusin maha ühe perega, kes oli Puerto Ricost pärit. Kuna neil oli ainult 11 klassi õpilane alles, siis näitasin neile college preparation pack-i, mis läks suht okeilt peale, aga kui close-ima hakkasin, siis polnud peretütar kindel, et ta kindlasti seda kasutaks. Ilma hinda ütlemata otsustasin püsti tõusta ja majast lahkuda, kuna sellised inimesed tavaliselt ei osta. Enne kui asjad kokku olin pakkinud, küsis isa siiski hinda. Proovisin talle selgitada, et kui tütar pole kindel, et ta kasutaks, siis pole mõtet seda osta, kuna see on raha raiskamine. Siis juhtus midagi sellist, mis pole minuga kunagi varem vist juhtunud, kuna olin suutnud juurde meelitada ka nende pere vanema tütre, kes oli ametilt õpetaja. Nähes, et õde pole asjas väga kindel, hakkas ta ise teda veenma, et tegu on ikka sitaks ägeda asjaga ja et kui ta õde seda ei kasutaks, siis oleks äge midagi sellist klassis omada. Pärast 3 minutilist monoloogi otsustas ta õde, et ta siiski kasutaks seda ning müük oligi vormistatud. Müügi tegi tema, ühikud ja raha sain aga mina. That's what I call fun!

Kokkuvõtteks võin aga öelda, et laksin kõvasti tööd teha. Sellel nädalal tulevad paar inimest mind ilmselt followma ka, et vaadata, kuidas härra tööd teeb. Proovin vaimselt ja füüsiliselt nendeks valmis olla.

Ise plaanin järgmisel esmaspäeval minna Livia Smatralovat followma, kes laksib kõvasti tööd teha minu esimese suve linnas, Lubbock-is, küll aga töötab ta natukene teist osa linnast. Sellegipoolest olen suht erutatud juba sellest mõttest, kuna piff on väga kõva tööloom ja müüb sitaks palju raamatuid. Eelmisel suvel oli ta vist parim tudeng Europe 1 grupist, müües üle 10000 ühiku ning mitmeid kordi Mort Utley clubi (1000 ühikut nädalas).

Seetõttu hoiatan ette, et järgmisel nädalal ei jõua ma võib-olla kirjutada ja joonistada teile, kuid see-eest järgneval korral proovin kahe korra eest kokku kirjutada.

Selle nädala küsimus - Kellel on jalas uued tossud?

Aga et te mind päriselt ära ei unustaks, otsustasin sellel korral väikese pildi ka endast lisada.

Kompositsiooni autoriks olen mina ise ning võte on tehtud keset meie tuba. ENJOY!

Carefree

Y0 y0 y0 raffas!

Mis hängite kuumal suvepäeval?

Tahtsin teha ühe sissekande, et teil meel paremaks muuta ja noh, räägin alati hea meelega asjad enda südame pealt ära, kuna jagatud mure on võõras mure.

Küsite ilmselt, et kuidas mul läheb? Kui vastata suures plaanis, siis vist väga hästi, kui vastata hetkeseisult, siis läheb ka. Täna on laupäev, 3 juuni, üks päev enne Ameerika iseseisvuspäeva, mis tänu tänasele saab tuntuks ka tänu sellele, et see on esimene päev mu 4 suve jooksul, kus ma tulen varem koju.

Miks, te küsite ilmselt? Seda sellepärast, et mu selg ütles üles. Ärkasin hommikul kell 5:59 üles, tegin oma tavalise ringkäigu külma dušši alt läbi, viskasin hambad pessu, hõiskasin, et täna tuleb parim päev ja viskasin 45 kätekõverdust vastu maad. Do one more... every day on minu moto.

Kui olin riided selga ajanud, tõttasin bookbag käes autosse ja kimasin vilinaga hommikusöögikohta, nii nagu ma tavaliselt ikka teen. Sõin oma 20 sitdowni hommikusöögi, täitsin ette orderid ning tuju tõstmiseks tantsisime uduvihmas koos Rolandsiga seksikalt, et anda päevale korralik attitude-i boost. Mis töötas tegelikult väga hästi.

Peale seda tõmbasin tööle ära. Pean sõitma hommikul umbes 20-25 minutit, et enda piirkonda jõuda. Teel rääkisin veel Anneliga, kes juhtumisi just täna sõitis üle oma roommate-i jalgrattast ja samuti ka bookbagist. HAHAHAH, mõtlesin mina, kui seda telefoni teel kuulsin, samal ajal kui Aija, tema roommate , läti keeles taustaks ropendas. Ühesõnaga mul tõotas tulla vinge päev.

Kui olin veidi aega töötanud, tundsin vaikselt, kuidas selga valu hakkas kiskuma. Endakeskis mõtlesin, et pole hullu, teen kõvasti tööd, kuna järgmise ukse taga peitub lahendus. Peaaegu et peituski. Kella 12 ajal oli valu juba nii suur, et ei saanud korralikult kliendi juures tooli pealt püsti tõusta. Käisin kippelt poes, et osta valuvaigisteid, kuid kuna need tulemust ei andnud, siis tulin ära koju, peale seda konsulteerisin oma ülivinge eelmise aasta pereemaga, kes on õnneks elukutselt arst. Tema soovitusel viskasin koju jõudes kõhuli pikali ning 20 minutiliste sessioonidega masseerisin oma selga jääga. Olles teinud seda 5 tundi, võttis mul 15 minutit aega, et püsti tõusta. Ja siin ma nüüd olen, kurtmas teile oma rasket saatust.

Samas võin teile öelda, et sitt tunne ei ole mitte sellepärast, et valus on, vaid hoopis sellepärast, et tean, et kõik teised praegu tööd rabavad, pluss laupäevad on tavaliselt ka parimad müügipäevad olnud.


Muidu kui nüüd numbrid kokku lüüa, siis kõige hullem nädal ei olnudki, kuigi laupäeval ei töötanud. Selline keskpärane vist, aga mitte halb.

Üldiselt on uue nädala fookus paigas. Tahan teha palju numbreid, palju demosid ja sitdowne ning jätta kõik inimesed endast hea tujuga maha. Proovin kõiki kuidagi aidata ja kui ei saa, siis tõmban lihtsalt nahhui, no preassure, no nothing. Inimestele meeldib shopata aga mitte olla müüdud. Las nad siis shoppavad minuga koos.

Selle nädala auhinnaks on telescopic pen, see on üks nendest vähestest asjadest, mida ma olen kõigi nende suvede jooksul saada proovinud, kuid pole kunagi suutnud saavutada. Olen isegi rerunninud seda võistlust, kuid tulutult. Selle võitmiseks pean ma tuleval nädalal astuma müügis ühe leveli võrra üles, mis tähendab antud juhul esimest korda presidents clubi hittimist. Tundub natuke skeeri, kuid mitte liiga. Arvan, te kui ma numbritele keskendun ja teen palju sitdowne, siis tuleb ära ka. Ei tea küll, miks ei peaks.

Sellel nädalal on ilmselt suurem drive tööd teha ka seetõttu, et laupäeval ma tööd teha ei saanud. IKKA ILGELT SITT TUNNE OLI.

Hommikuti kui tööle sõidan, mõtlen peas läbi asjad, mille eest tänulik olen. Vahest käin üle ka selle, et olen tänulik, et mul käed ja jalad otsas on ja pealegi veel nii ilusad ja head :P, kuid nüüd kui selja pärast ühe tööpäeva vahele jätsin, omab see palju suuremat pointi.

Sel nädalal midagi eriti pulli vist ei juhtunudki, peale selle, et terve nädal otsa sadas vihma. Veidi harjumatu oli vihmaga töötada, kuigi ilmad olid veidi jahedamad, mattis niiskus enda alla nii mis mühises ning higistasin sellegipoolest... nagu loom. Vihm on siin Texases ikka naljakas. Sajab umbes 20 minutit ilget padukat, siis jääb järgi, siis sajab 30 minti uduvihma, paus 5 minutit ja peale seda tuleb uuesti padukat. Kõige naljakam on see, et inimesed hüüavad sulle tagantjärgi "stay dry!". Like WTF? Ma hakkan neile ilmselt hüüdma "Stay Smart!"


Nädala tipphetkeks loen seda, kui reede hommikul callback-e tegin ning jõudsin maja juurde, kus oli keegi hispaanlane (ilmselgelt) värskelt valatud tsemendi sisse kraapinud - "Miguel was here"
Suht raske oli naeru tagasi hoida.

Rolandsist on veidi paremaid lugusid. Näiteks kurtis ta mulle, et keegi ei hoiatanud teda koerte eest. Kolmapäeval keset päeva astus ta läbi värava aeda sisse, et koputada uksele, mis tundus päris ohutu. Uks iseenesest oligi ohutu, kuid aed, mis maja ümbritses omas ka mõtet. Poolel teel ukseni ilmus nurga tagant välja koer, kes sõbralikult oma hambaid näitas ja lõvi kombel üle naabruskonna möirgas. Bookbag lendas suure kaarega üle aia ja Rolands hüppas veel suurema kaarega järgi.

BTW huvitav lugu minu turfist on see, et metskitsed jooksevad suvalt ringi keset tänavaid ja kargavad sisse inimeste aedadesse, et nende puudelt lehed ära süüa ja lilleaiad enda maitse järgi korraldada.

Teine tore lugu Rolandsist on see, et kuna ta veel rookie on, siis tal palju kliente veel ei ole, aga see-eest töötab ta väga efektiivselt. Inimesed kes talt ostavad, teevad seda hea meelega ka tulevikus.

Ühel tavalisel hommikul sõitis Rolands oma veloga mööda piimja uduga kaetud tänavaid, et otsida maju, kus pered üleval võiksid olla, kui mingi mutt hõikas, et "kuule Rolands, kas sa ikka veel müüd neid CD-sid ka? Tule siia, ma tahan need ka sult ikkagi ära osta." Nii müüski Rolands samale kliendile erinevatel päevadel midagi.

Selleks nädalaks kõik, aga lõpetaks küsimusega, et kes oli siin!?

Olge siis mõnnad ja soovige mu emale (Sirjele) Palju Õnne ka.

PS! minu number +1 512 9050 673

Ja nii see kõik alguse saigi!

Hei kutid!

Nüüd kus te teate, kuidas ma siia jõudsin, mõtlesin, et kirjutan teile, mis minuga toimunud on ka, et kuidas läinud ning mis tulemused on.

Selle aasta eripära on see, et ma ei pidanud suve alguses väga kaua motellis ööbima. Piirkonnas, kus see suvi töötan, elab üks pere, kelle poeg müüb ka raamatuid. See suvi on talle teine, nii et veidi noorem siin businessis kui mina. Tänu sellele saime nende juures ööbida esimese nädala. Õnneks leidsin teisel päeval lisaks veel ühe pere, kes oli nõus mind ja mu lätlasest roommate-i majutama. Nii et sellega läks hästi.

Nüüd kus oma roommate-ist veidi rohkem tean, mõtlesin, et räägin teile ka. Nii nagu mul tavaks ikka, plaanin ma temast iga nädal ka mingi väikese loo kirjutada.

Ronalds on 21 aastane noormees lätist, kes müüb raamatuid esimest korda. Päris pull vend on. Õpib Lätis pedagoogikat ja psühholoogiat ja õigust. Suht keeruline värk eks. Igatahes rapsib ta kõvasti tööd teha ja teeb seejuures palju calle ja demosid, ainult et sitdowne ei tule veel väga. Kurdab, et inimesed on kurjad. Attitude on veidi maas, kuid täna tundub juba tuju veidi parem olevat, kuigi pani eile rattaga matsu ja nüüd on käsi sidemes.

Paar naljakat fakti tema kohta.
Magab nokamütsi, T-särgi ja pikkade pükstega. Ilmselt ülikoolist on harjumus sees. :D
Esimene lause mille eesti keeles ära õppis oli: "Mulle meeldib juust".
Kurdab pidevalt, et kõht on tühi, ja teeb seda isegi siis, kui hommikul söögikohast välja astume.

Eeldused, et temaga palju pulli see suvi saab on päris head ühesõnaga.


Elukohaks on 514 Gazelle Trail, Harker Heights, TX, 76548.
Suht fun pere on. Kokku on neil 5 last. Kõige vanem on 20 aastane tütar, kes õpib college-is füsoterapeudiks ja praegu suvel töötab üle USA mingite cheerleaderipiffidega koos. Järgmiseks 17 aastane poeg, kes läheb nüüd 11. klassi, 14 aastane poeg, kes läheb 9. klassi, 4 aastane tütar, kes ei lähe veel kuhugi ja pesamunaks on 2 aastane tütar, kes jookseb tihtipeale paljalt ringi ja seletab. Ema ja isa on mõlemad õpetajad kusjuures, kuid inimestena väga chillid. Viskavad nalja ja surfivad netis ja facebookis ringi. Mida paremat veel ühelt perelt tahta.

Esimene nädal oli nagu ikka suht rough, tegin tööd, et panna alus headele habititele. Sain sellega suht edukalt hakkama ka, kuna fookus oli teha iga päev 30 demo ja proovida saada 15 sitdowni, mis mul ka õnnestus. Müügi poolest midagi erilist just polnud, aga umbes 5 korda parem kui mu teise suve esimene nädal. Mõistagi tuleb see sellest, et teise suve esimene nädal oli suhteliselt kehv, et mitte öelda frustrueeriv mälestus, millest parema meelega tahaks lahti saada, kuigi ilmselt oli see üks motivaatoritest sellele suvele teistsugune algus teha.

Suurt midagi naljakat esimesel nädalal vist ei juhtunudki, peale selle, et enamuse nädalast elasime koos Priidu ja Ronaldsiga Beltonis, kuid reedel jõudis ka meie neljas kamraad, Kristaps, kohale, kuna pidi tegema eksameid Lätis. Seetõttu kolisime meie Ronaldsiga sealt ka nädalavahetusel välja, et olla oma töökohale veidi lähemal ning et natukene oma toas ka hingata saaks.

See nädal oli aga hoopis teistsugune. Võtsin endale eesmärgiks teha kõvasti tööd ja olla oma muskale heaks eeskujuks tööhabititega, kuna see on see, mis hiljem ära tasub. Tundub, et töötas hästi, kuna numbrid olid juba päris head, 208 calli, 186 demo ja 104 sitdowni. Proovin sitdownid nüüd veel 120 peale saada, see oleks väga power. Kuigi unititele ja klientidele praegu mõelda ei taha, võin öelda, et tegin mõlemas oma nelja suve parima nädala. See ei tähenda nüüd aga seda, et ma võiksin loorberitele puhkama jääda, vaid pigem andis usku juurde, et varsti võite mind presidendiks kutsuda, kuna lootust on jõuda tulemustega presidents clubi.

President Targo Holsting kõlab ju päris hästi!

Sellegipoolest proovin ennast mõttes rahustada, et see ei olnud midagi erilist. Kui nüüd veidi ratsionaalselt mõelda, siis tegelikult ju polegi, kuna seda on enne mind eestlaste poolt korduvalt tehtud ning saavutatud on ka palju rohkemat. Näiteks minu lennust jõudis Anu Ilves sellele tasemele juba eelmisel aastal, nii et tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, küll siis tulevad ka tulemused, mis on tehtud töö väärilised.

Selle nädala highlightiks võib lugeda ilmselt seda, et neljapäeval jooksin õhtupoolikul majast välja ja jõudsin juba autosse istuda, kui mingi piff tänava peal küsis, et millega ma tegelen. Vastasin nagu möödaminnes, et müün raamatuid ja olin käigugi juba sisse lükanud, kui ta küsis, et kas mul midagi keskkooli lõpetajatele ka on. Sel hetkel võis ilmselt kõrvalt näha, kuidas mu karv läikima lõi, silmadesse lõi sära ja huultele tuli naeratus. Sisse lendas tagurpidikäik ja auto sai pargitud umbes 3 sekundiga. Ma unustasin vist mainida, et see piff istus autos.
Igatahes, järgmisel hetkel seisin ma juba tema auto kõrval ja küsisin testküsimusi, et aru saada, mida talle näidata võiks. Tegin umbes 2 minutilise intro, 1 minutilise demo ja close-isin 30 sekundiga. Täitsin orderi ja olin autos 6 minutiga, kandes endaga kaasas orderit college prepile.

Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma, kui lükkasin sisse käigu ja jalaga gaasipedaalile vajutasin, et tõtata järgmise pere juurde.

Fun oli ka see, et sain uuesti tõestust, et meie lasteraamatud on ikka sigahead. Kohtasin nimelt ema, kes mainis intros mulle, et tal olid lapsena paar päris ägedat raamatut, mis olid ülesehituselt sarnased neile, mida meie müüme. Kuna tal need veel alles olid, et oma lastega jagada, siis lasi ta oma pojal ühe raamatutest näitamiseks tuua. Tuli välja, et see oli Southwestern Company toodang ning ma ei pea vist mainima, et noor ema ostis ära mult kõik lastekad.

Everybody is getting them... that is true!


Uue nädala eesmärgiks on teha rohkem sitdowne, hüpata kõrgemale ja kasvada suuremaks, kui ma kunagi varem olen kasvanud ning seda mitte füüsiliselt vaid mentaalselt. Füüsiliselt olen ma väga heas vormis kusjuures, olen jällegi alla võtnud ja kaalun nüüd 78 kilo, mis pole üldse paha, või mis?

Kui tahate, siis võite proovida minu salenemiskuuri, mis on väga lihtne. Jookse 13,5 tundi päevas ringi 35 kraadises kuumuses, mis tundub tegelikult rohkem, kuna õhk on siin väga niiske ning söö iga päev hommikuks mune ja praekartuleid ning päeval 3 tavalist singi-juustu võileiba ning ole lihtsalt hea attitude-iga ja kilod kaovad.

Kuna suve algus on kiire nagu alati, siis lõpetan täna tuntud eesti mõtteteraga: "Musical instrument comes after long beauty!"

Olge siis mõnnad ja kirjutage ja joonistage mulle positiivseid asju, et ma ikka täiega töötaks ja teile heaks eeskujuks oleksin.

Onu Raivo Jutupliiats

Summer 2010 has kicked in FOR REAL!

hei kutid!

Pean vabandama, et pole oma häälepaelu valla lasknud, käed ja jalad on tööd täis olnud, nii et võib öelda küll, et olen loon, tööloom.

Teie rahustuseks võin öelda, et hullem hakkab mööda juba saama ja paremad päevad on veel ees.

Jõudsin päris ilusti US and A-sse, kuigi aega võttis see küll päris kaua. Nimelt, alustasin oma sõitu juba 2. juunil, et olla ilusti õigel ajal Nashvegases kohal. Tore oli see, et alustasin reisi paljude teiste eestlastega samal ajal, kuid pärale jõudsin alles paar päeva hiljem, tunne oli, nagu oleksin olnud kaduma läinud pagas. Nimelt esimene lend oli kell 7:00 hommikul, lendasin Tallinnast Stockholim, olles maganud ainult paar tundi hommikul bussiga Tallinna sõites. Tuju oli hea nagu väikesel matkapoisil, aga kõhus ei olnud tormi nagu esimestel suvedel. Siht oli silme ees ju selge.

Jõudsin kenasti Stockholmi, kuid seal pidin passima 7 tundi, et minna järgmise lennu peale Madriidi. Tore oli vaadata, kuidas sõbrad jõudsin samasse lennujaama mõned tunnid hiljem, ning lahkusid mõned tunnid varem kui mina - või siiski mitte. Et olla aga tubli matkapoiss, siis teivast lonti ei lasknud ja chillisin omaette lennujaamas edasi.

7 tundi hiljem hüppasin juba lennuki peale, teades, et kui Madriidi jõuan, siis saan 18 tundi teha mitte midagi. Õnneks on jumal olemas ja kaitseb müügiinimesi. Nimelt sai juba 20 tundi enne lennu algust sisse checkida, nii et sain rahulikult terminalis chillida ja vaatasin isegi ühe filmi ära, enne kui "mugavale" pingile ühes lennujaama nurgas pikali viskasin, vaadates tähti taevas ja tunnetades kõva pinnast viimsegi kondiga. Pole vist vaja mainida, et väga sügavalt ma ei maganud. Mitte sellepärast, et oleks kartnud, et mõni murjam mu pagasi ära varastab, vaid seetõttu, et betoonimaitsega istmed mu kehakujuga just väga hästi ei kohanenud. Samas tunne oli hea, olin ümbes 10-st tunnist lahti saanud ning liblikad hoidsid mu kõhust ikka eemale - naiss, mõtlesin ma.

Kui ennast jalule ajasin, siis korjasin endale midagi süüa puhvetist, mis just kõige paremini ei maitsnud, küll aga täitis kõhtu. Mingi sai koos kartuli ja mingi muu huinjaaga - "seda kassid ostaksid" reklaam ketras mu peas kui viimaseid ampse põske pistsin ja ilmselt veidi hamstripoissi meenutasin.

Ei lasknud sellest ennast heidutada ja hakkasin raamatut lugema. Kes oleks seda arvanud onju. Igatahes aeg lendas ja varsti olingi lennuki peal. Jõudsin ilusti New Yorki oma reisikaaslaseid ootama. Õnneks sellel korral piisas ainult 4st tunnist, mis ei tundunudki enam üldse nii hull. Aga New York... krt elu on ikka seiklus. Liblikaid ikka kõhus ei olnud, aga Ameerika mekk tuli manu küll, kui oma papsi tsiteerida. Naised olid koledad ja inimesed riietusid nagu malakad, ja seda isegi mitte heas mõttes. Esimene asi mis silma jäi oli mäkk, mis mu tühja kõhu ära võlus ja sinna ma oma sammud seadsingi. Sõin oma burksi india pere kõrval ja kuulasin, kuidas Apu oma perega rääkis - pole vist vaja mainida, et tema inglise keel oli minu omast kordades hullem, mis sisestas enesekindlust.

Mõned tunnid hiljem kui olin reisikaaslastega kokku saanud, rentisime endale bussid ja asusime Nashvegase poole teele. Suve maitse tuli suhu, kui bussirattad miile neelasid ja iga minutiga Sales Schoolile järjest lähemale jõudsime. Sõitsin enamus ööst ise, kuna olin varem juba Ameerikas sõitnud ning liikluskultuur oli veidi tuttavlikum. Suurt midagi tee peal küll ei juhunud, peale selle, et purssisin vene keelt (sest enamus kaaslastest olid venelased). Sõidu highlight oli ilmselt see, kui jõudsime hommikul Burgerkingi ja sain ühe tasuta suure joogi, kuna tegin silma tädile leti taga. Elu on ikka seiklus, mõtlesin ma ning peast vurisesid läbi kõik need 50% soodsamalt saadud burksid Salt Lake Citys ellmisel suvel. Whopper JR rocks!

Umbes 18 tundi hiljem jõudsin Sales Schooli, kuhu oli umbes 100kond eestlast, kes startisit Eestist peale mind, jõudnud. FUN! 1.. 2.. 3.. NOT!

Tegelt see ei morjendanud mind väga, kuna kõhus oli hakanud juba keerama ning tunne, et Sales School hakkab varsti, rõhus isegi mu kotte, kuid mitte sellepärast, et pinge oleks nii suur olnud, vaid lihtsalt nii niiske oli väljas, et kotid hõõrdusid vastu kintse. That's what I call YES! attitude!

to be continiued.