Sellel korral väga pikka vägijuttu maha ei pea. Mitte sellepärast, et poleks mida öelda, vaid pigem seetõttu, et väsimus on suur ja kirjutamine jäi veidi hilisesse õhtutundi.Miks, küsite te?
Põhjus on väga lihtne. Nimelt, kolisime me täna pedepaari juurest välja, oma uue pere juurde. Vinge või mis?
Selle nädala alguses (oli vist isegi esmaspäev, kui ma nüüd ei eksi), tegin ma tööd nagu tavaliselt. Ebatavaline oli see, et istusin maha perega, kellel olid juba raamatud olemas ning näitasin hoopis CD-sid. Hästi tegin muidu, ostsid! :)
Kuidagi tuli aga jutu sees välja, et neil on lapsed käinud saksamaal vahetusprogrammiga ning et nad on ise ka proovinud hostida, aga millegipärast pole neid kunagi valitud. Imelik, kuna tegu on väga vinge perega. Peres on kokku 7 last, aga enamus on neist juba suured ja välja kolinud. Ainult kaks on järgi. Tütar kes on 12 ja poeg, kes on 16. Amanda ja Tyler siis. Igatahes viskasin nagu niisama jutu sisse lause, et äkki nad tahaksid meid hostida, kunaDimitri ei tunne ennast kõige mugavamalt meie perega, aga põhiliselt muretseb siiski ta ema tema hea käekäigu pärast.
Ja mida ma kuulen! Sharlene hääles kõlas päris heatahtlik noot. Talle tundus see mõte isegi päris huvitav ning seetõttu rääkisimegi peale müügi vormistamist sellest veidi lähemalt. Järgmisel päeval käisime juba Dimitriga külas neil ning roheline tuli oli olemas. Nagu Andre Pettai isa alati ütles - "Ainult vormistamise küsimus"! :)
Täna siis vormistasimegi ära. Olen oma uues toas, uue laua taga ja määrin paberit nüüdseks juba vanade mõtetega, samal ajal kuulen aga Dimka kolistamist teisest ruumist (tema ruumist siis).
Nalja sai muidu sellel nädalal palju. Nt. siis, kui Kristjan käis mind followmas, tuli hommikul üks isa uksele ja esimene asi, mis ta ütles oli: "oh, we have twins inside as well"!
Alguses ei saanud me sittagi aru, et nagu wtf? Who cares? Aga lõpuks jagasime matsu lahti. Ta ütles seda seetõttu, et me näeme Kristjaniga tõesti väga sarnased välja. :)
Aga kui nt. Dimitri mind followmas käis, siis juhtus nii, et umbes kella 20:00 paiku tuli uksele üks isa, kes oli ilmselt maailma kõige suurem närvihaige. Tegin talle meie tavalist approachi ja umbes 20 sekundi jooksul läks mees nii närvi, et karjus lastele (tal oli 2 umbes algkooli ealist tütart): "go get the gun!" ning kohusetundlikut lapsed tõidki issile püstoli, millega viimane otsustas veidi vehkida, lubades meid maha lasta, kui me kohe minema ei lähe. Elämä on ikka laifi, otsustasime meie Diamga ning läksimegi.
Järgmise maja ette, kus me parasjagu sitdowni tegime ning ühe paki CD-sid müüsime, sõitis politsei ning ootas viisakalt ära, kuni me olime müügiga ühele poole saanud, kontrollis siis meie permiteid ja ütles, et me oleme tublid poisid. Kuna ment juba seal oli, siis otsustasime kaevata tüübi peale, kes relvaga vehkida oli otsustanud ning ilmselt ka meile politsei kutsus. Olnud kuulnud mehe käitumisest, polnud ment just kõige õnnelikum ning lendas tuhatnelja asja järele tsekkima. Mõistlik tüüp vist...
Aga et Ameerika naiste kenjaalsust kiita, siis pean ütlema, et ka selle nädala peategelaseks sai naine, kes mu tee äärde pargitud autole sisse tagurdada otsustas. Ja ta ei ostnud isegi raamatuid mult. Mismõttes noh?
Aga see on juba minevik.
Tulevik sõidab aga nagu kiirrong olevikuna näkku ning uuel nädalal on ootamas uued seiklused. Võin teile kohe ette ära mainida, et homme sõidan teise osariiki vanakuningat Tõnu Hiielaidu ennast followma. Oi, meil saab nalja ikka täiega, ma olen selles täiesti kindel.
Ja selle nädala kirsiks saab lugu, mis leidis aset ühe vanaisaga.
Oli neljapäev, kui seiklesin ringi rajoonis (laensõna Jüri Homenja Pojalt), kus elasid peamiselt vanad inimesed. Tegin siis oma vanainimese approachi - "hei, ma arvan, et ma olen vales kohas, kuna ma pean rääkima ainult lastega peredega. Mind hullult aitaks, kui sa oskaksid mulle öelda, millised majad ma vahele peaks jätma (inglise keeles on see muidugi veidike pikem) .Selle peale ütles vanake muidugi uhkelt, et ta pole huvitatud sellest, mida ma müün. Proovisin talle siis selgitada, et seda ma ju räägingi, et see pole midagi tema jaoks, sellepärast abi palungi. Ätt sonis ikka midagi vastu ning seetõttu otsustasin võtta kuulda Andres Märtini soovitust. Küsisn esiteks: "sir, do you like fishsticks?", mille peale sain vastuseks "no". Järgmiseks küsisin, et "but sir, do you like to but fishstick in you mouth?", millele sain jälle eitava vastuse, mille peale ütlesin: "ok, I guess you are not a gayfish, are you!". Ilmselgelt ei saanud mees aru, milles oli asja point, kuna vastuseks sain "I'm not interested!" ning taat sammus tagasi tuppa. (btw. kes aru ei saanud, palugu abi mõne inglise keelt oskava inimese käest, eelduseks on huumorisoone olemasolu) .
Siinkohal võtaks otsad kokku ning sooviks teile võimsat uut nädalat, kuna ma tean, et minu nädal tuleb uskumatult hea!
Nautige vaadet!
5 comments:
y0y0y0
Kle paju õnne Herr Direktor!
Suurimad õnnesoovid Mardilt, Jaanilt, Chrissilt ja Hendrikult!! Et tuleks siis Nevada ja emaauhindadele jätkusid!
Kallis Targo!
Palju, palju õnne veelkord sünnipäevaks! Jõudsin täna õhtul maalt tagasi ja üldse ei taha linnas olla! Väga nõme kohe. 2 korda saime Kabli rannas ka ära käia, vesi oli mõnus ja ujumise peale enamus aega kuluski, s.t. päikest eriti võtta ei saanud. Aga mõnus oli siiski!
Oma sünnipäevakaardile pead siiski veel pedede paari juurde järele minema, sest saatsin selle vanale aadressile. Raba ja tööta, homme hommikul helistan, ehk siis veel sinu sünnipäeva õhtul!
No nii. Puhkus läbi, mis läbi! Oodata enne järgmist aastat pole ka midagi. Käisin täna töö juures uue kuu graafikut võtmas ja midagi ilusat selles polnud. Isegi häid uudiseid mitte ei kuulnud ma seal. Mõtlesin, et lahutan veidi meelt ja kolan metsas ringi, aga korjasin suure ämbritäie seeni ka. Plätudega ja T-särgis, nagu ma olin. Sääsed tahtsid elusalt nahka pista, ehkki mul oli off ka kaasas, selle hea lõhna peale nad vist mind kimbutasidki.
Eile käisin Ene-Viljari juures nende Itaalia-reisi muljeid kuulamas ja pilte vaatamas. Ja Risto pere ka Itaaliast tagasi. Või mis Itaaliast, terve Euroopa läbi käidud.Kaisaga sain ka Tartus kokku, käis isa sünna ajal Meelval.Aga nüüd uuele tööaastale vastu. Ega sinulgi kergem ole! Seekord ei korjanud ma maasikaid, vaid nupsukaid seeni (maasikaid leidsin ka, aga need sõin kohe ära). Ole tubli ja ootan järjejuttu!
LOODAN, ET SAID SEEKORD ARU, MIDA MA ÖELDA TAHTSIN!!!!!!!!õNN PEITUB VÄIKESTES ASJADES.kALLISTAN, KAHJU, ET SEDA SUUREMALT KIRJUTADA EI SAA!
Post a Comment