2 go (or not 2 go) ehk 2 päeva veel müüa ja siis on DELIVERYTIME!

Tsau tsau!

Esimest korda selle suve jooksul jäi sissekanne tegemata. Aga pole hullu... mis ei tapa, teeb tugevamaks ja nüüd olete te ilmselt väga tugevad, kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt.

Aga alustan siis sellel korral algusest, et teid kõige olulisega kurssi viia.

Esiteks ei juhtunud minul eelmisel nädalal midagi väga märkimisväärset. Inimesed olid kohati rumalad nagu ikka, samas kohati nägin ka täitsa intelligentseid liigikaaslasi, kuid loen neid siinkandis pigem ikkagi haruldusteks.

AGA see-eest juhtus põnevaid tegemisi selle kontinendi teistes paikades. Enne kui ma teile aga neid lugusid pajatama hakkan, räägin natukene enda arengust ka, kui seda nii saab nimetada.

Kui te veel ei tea, siis viimased kaks nädalat võistleme me iseendaga - kuidas veel võistleme. Eesmärgiks on teha parim nädal ühikutes, et saada I Wanna Win!

Nagu ma mainisin eelmisel korral, siis I Wanted To Win!~, aga kahjuks jäi eelmisel nädalal see napilt tulemata. See andis mulle aga viimaseks nädalaks päris palju lootust. Arvasin, et olen kaval, kui jätan viimaseks nädalaks endale rikkama piirkonna, kus töötada, kus inimestel palju raha peaks olema.

Sittagi!

Need väänikud siplevad seal tihtipeale samamoodi nagu keskklassi tööta jäänud inimesed ja vahest on asjad hullemadki. Erinevuseks on aga see, et paljud lapsed käivad erakoolides, et saada paremat haridust, KUID seetõttu on ka vanemad rohkem kinni oma maailmapildis, jäädes lootma ainult koolidele ja õpetajatele nendes koolides. Selle all pean ma silmas seda, et inimesed pole väga avatud raamatutele ja õppevahenditele, mis tulevad väljaspoolt kooli, veel enam siis ukselt-uksele müügimehelt.

Kuigi ma töötasid sõna otseses mõttes oma perse otsast (vabandan väljendi pärast), siis tulemused samale pulgale mu tagumise otsaga ei küündinud. Kurja küll eks. Vahest oli pigem tunne, et tegu ongi Southwesterni fitness programmiga, mitte rikkaks tegeva suvetööga. Selle asemel, et sellel nädalal kõige suurem papihunnik kokku lükata ning suve müügiosale panna pirakas punkt, lükkasin ma kokku ilmselt suurima hunniku hobusesitta, mis aga tähendab kõige kehvemat nädalat müügis selle suve jooksul.

Samas kui nüüd veidi positiivsema poole pealt vaadata, siis on mul 2 päeva jäänud veel müüa ning see sõnnikuhunnik võib olla hoopis heaks eelduseks sellele, et kuskilt peaksin leidma mõned suured ponid, kes selle sõnniku siia laiali laotasid.

JESS!

Ning sellega seoses tunnen üüratut vajadust ära mainida, et käisime täna dimaga 15 minuti shopingul riietepoes ning leidsime endale ägedad pusad (kahjuks pole võimalik antud hetkel tehniliste viperuste tõttu teile pilte näidata), mille peale on suurelt kirjutatud PONY, viidates tulevasele nädalale, ehk et kavatsen kõik ponid kahe päevaga üles leida. Edu mulle eks!


Igatahes nüüd tulevad teile need lood ilma pikema sissejuhatuseta. (lihtsalt sellepärast, et ma pean jälle oma memuaarid teile paberile laotama veidi kiirustades, aga pole hullu)

Selle loo peategelased on sellel suvel Floridas ning sedapuhku õde-vend Maret Saat ja Juss Saat. Põhikangelaseks oli aga Jussi room-mate Šaša, kui ma nüüd nimega mööda ei pane. Muidu tubli poiss, liidab, lahutab ja korrutab aga kurask ei jaga üldse.

Kuna Juss ja ta kaaslased väikste arusaamatuste tõttu kodust välja visati, siis pidid nad ööbima ühe öö motellis, et järgmisel päeval asjad sisse kolida nende järgmisse elukohta. Muidu läks kõik libedalt, kui välja jätta seik, et meie peakangelane kaotas ära oma pangakaarti. Kuna perekond Saat on suure südamega, siis otsustasid nemad peale tööd minna ristiretkele, et kadunud kaart läbi ööpimeduse koju tuua. Lootus pesitses aga motelli, kus poisid ööbinud olid, suures ning mustas prügikastis. Šaša oli andnud juhised otsida läbi prügikast, ning seda nad ka tegid. Nad tuhnisid seal päris korralikult, vähemalt paarkümmend minutit ning leidsid selle ajaga ka paar äratuntavat paberit, mis näitasid, et poisid tõesti olid seal ööbinud, ning et ebavajalikud asjad olid oma tee just sinna prügikasti leidnud.
Olles tulutult otsinud, otsustasid nad asjale kiirema lahenduse andmiseks helistada peategelasele, et küsida nõu ning saada kinnitust, et pangakaart tõesti oma tee sinna ka leidis, mispeale kangelane suur andis järgnevad juhtnöörid: "keerake see prügikast sinna kummuli ning tuhnige siis". Ma ei oska siinkohal kahjuks täpselt öelda, et kas nad tõesti selle ka kummuli keerasid, kuid edasi otsisid nad küll, sest et päevavalgele tuli midagi huvitavat. Nimelt oli prügikasti teinud endale magusa pesa üks raamatukogu tsekk, mis näitas, et Šaška oli käinud raamatukogus. Seepeale otsustas Maret poisilt aru pärida, et kuidas selline paber üldse tekkinud oli. Mille peale rääkis peategelane suur loo, kuidas ta käis raamatukogust õhtul läbi, et emale e-mail saata. Paraku näitas kellaaeg paberil kella 3 suunas, mis tähendab ka ameerikas keskpäeva. Kuna poiss nii haledalt vahele jäi, võis ilmselt terve motellitäis inimesi kuulda kõva häälega eesti keelset sajatamist ning vandumist, mis küll umbes poole tunni möödudes Mareti suus suureks naerupahvakaks muundus. Absurdne või mis? :D

Nonii nahhui... Nii juhtub, kui teist aitad. :D


Tundub, et Florida on päris naljakas paik, kuna Anu Ilves oma looga väga alla ei jäänud, kui kirjeldas mulle oma (eba)tavalist teisipäeva.

Muidu poleksi see ehk märkimisväärne, kui ta poleks töötanud naabruskonnas, kus igaühel poleks seisnud maja juures oma eralennuk ning rajooni sissesõiduteel poleks pesitsenud märk mis kandis teksti "olge ettevaatlikud, kuna lennuk võib teile pähe kukkuda". Teiseks võib seda ka müügi poolest lugeda (vähemalt Anu standardite järgi) üheks sitaseks teisipäevaks, aga et järgmiseks päevaks ikka mindset õige oleks, siis otsustas ta päeva lõpus autot tankides oma attitude-i ebasportlike meetmetega üles upitada. Hoides tankuri nuppu endiselt all, kui ta parasjagu seda bensiinipaagist välja tiris, kallas ta ennast üleni bensiiniga kokku, andes ohjad bensiiniaurudele, kandmaks attitude-i pilvedesse. Jah! Palun dopinguproovi eks!

Aga et meie elu siina ainult naljakas ei tunduks, ning et uudiste valdkond veidi priskem tunduks, siis mainin ka poole sõnaga ära, et sellel nädalal saime me oma raamatud kätte ning seetõttu oleme deliveriks enam kui valmis.

Aga lõpetuseks küsin teilt, kas Dimkal on minu pedenaljadest juba totaalne kopp ees või jah?

Näeme juba järgmisel nädala, seniks aga ootan endiselt teie kirjutisi ja joonistusi mulle siia, ning seejuures tänan südamest ka neid, kes võtsid vaevaks seda juba teha.



Näeme hiljem,
Suure Maailma Direktor.

... on nii lähedal, kuid samas nii kaugel.

Tsau!

Täna pikka pidu ei tee, kuna päris hilja on juba ja veidi on vaja veel asjalik olla.

Teie kurvastuseks võin öelda, et seekord ma parimat nädalat ei teinud, küll aga tegin ma laupäeval oma selle suve parima päeva :)

Ütleks oma nädala kohta AMAZING, aga tegelt oli see nädal üks suur nuss... Nädala algus oli selline, et anna minna... aga kuhu? Tööd tegin sel nädalal kõvasti ja isegi Miko ning Kaia (Lukka) käisid mind kui 3. aasta southwesterni suveprogammi suurepärast tudengit vaatamas, et õppida, õppida, õppida (nii nagu Lenin armastas öelda). Sittagi! Õppisid ilmselt kuidas teha nalja ja kuidas attitude'i hoida, aga seda kuidas müüa... ilmselt mitte niiväga :D

Nädala algus venis müügi poolest nagu kaameli tatt mööda mokka alla, vaadates vastu oma saatusele - kuumale liivale. Ja kuum oli meil küll, ilmselt ühed kuumemad ilmad sel suvel isegi. Aga mitte see ei olnud probleemiks, pigem iseenda tekitatud frustruatsioon... Proovid näidata rookie-dele, kuidas müüa ja siis ei müü, vaat et sittagi.

Aga et mitte jätta sellest nädalast märja pleki tunnet, siis mainin ära, et laupäev, mis oli selle suve parim päev, päästis päris palju. Ja selliste päevade nimel nagu laupäev tasub tööd teha, kuna nägin väga palju ägedaid peresid ning üldse oli kuidagi teine tera... oli selline hea tunne terve päeva sees.

See ongi uue nädala eesmärgiks, proovida hoida head tunnet ja head buyingatmosphere'i i terve nädala. Sellepärast lähen ka oma viimast followmist tegema esmaspäeval. Lähen vaatan, kuidas Triinu Meren teeb seda tööd. Ma arvan, et meil saab väga palju nalja olema ning õpin palju. Triinu on ikka vinge tsikk... teeb seda vist juba 6-ndat suve ja on müünud PALJU raamatuid. Ja peale selle... üks tema kunagisi FY (praegune B manager) Sille Lehtsaar, kes on samuti ta praegune roommate, laksib väga häid tulemusi teha ning on heaks eeskujuks teistele. Nii et sealt on palju head oodata.

Midagi väga funi sellel nädalal ei juhtunud.

Üks naljakamaid seiku oli ilmselt see, kui Kaia mind follow ning uksele tuli perepoeg, kes oli just highschooli lõpetanud

Poeg: Hi
Mina: HI, my name is Targo and I am a collegestudent from europe, so sorry for my big accent.
Poeg: Oh, COOL!
Poeg: Where are you guys from?
Mina: Take-a-guess!
Poeg: Oh really!? COOL! It's way awsome.

Mille peale hakkasime meie Kaiaga aga päris kõvahäälselt naerma :D
Inimesed on ikka nunnud siin vahest.


Ja teie olete mul ka nunnud seal Eestis. Seetõttu palungi teilt ühte palvet. Kuna algamas on nüüd 2 viimast nädalat ning ma ei ole kunagi veel I Wanna Win auhinda võitnud (selle võitmiseks peab tegema viimase kahe nädala jooksul enda parima müügitulemuse), siis te võiksite KÕIK mulle kõvasti pöialt hoida ning kõik kes te seda blogi loete, võiksite ka midagi funi mulle commentitesse jätta. Sellel nädalal töötan teie nimel ning tahan olla teile heaks eeskujuks tööloomaks olemisega. Loodan, et te kõik ikka aitate mind selles osas, sest et õllejoomise ja muu sellise jätan ma ju teie teha, ehk et võite minu osa võrra rohkem tegeleda sellega. :P

Aga mis kõige naljakam... Isegi Dimaga ei juhtunud sel nädalal midagi naljakat.

Let's make thing happen!
XOXO

Lost in Translation

Hei!

Jälle olen ühe sammu võrra lähemal suve lõpule. Kreisi ütleks ma, kui keegi küsiks, kuidas ma ennast tunnen. Aeg läheb ikka nii kiiresti. AINULT 3 nädalat on aega töötada ja siis ongi juba läbi.

Teie rõõmuks saan öelda, et kuigi 9 nädalat on juba selja taga ja üle kahe ja poole kuu siin maal rassitud, pole ma midagi veel surmväsinud. Tegin just oma selle suve parima nädala.

TUUS VÄÄÄÄÄÄÄÄ!?

Igatahes eesmärgid on silme ees ja tugev nädal andis veidi eneseusku, et saab veel paremini, kuna varematel suvedel on parim nädal jäänud sinna 5.-6. nädala kanti. Aga mitte sellel korral. Iga aasta on erinev... isegi iga nädal on erinev.

Kuigi olen siin USA pinnal juba kolmandat suve, saavad osad inimesed minust ikka täiesti teistmoodi aru. Sellest ka täna selline pealkiri.

Selle nädala alguses olin powerit täis ja võtsin enda eesmärgiks teha palju nalja emade ja isadega, sest et fakt on see, et kui ise oled excited ja häppi, siis on emad ka. Emad kes on excited ja häppid... ostavad raamatuid :D

Aga alati ei tähenda see, et mina olen excited seda, et ka nemad muutuvad selliseks.

On teisipäeva hommik. Kell näitab ähmaselt 7:45, kui koputan oma päeva kolmandale uksele. Sittagi! Mitte keegi pole veel uksele tulnud... isegi majas sees pole kolistanud. Mõtlen - pohhui! täna tuleb sitaks äge päev ja hüppan autosse. Hetkel, mil jalg puudutab gaasi, ilmuvad tahavaatepeeglisse 2 kogu, kes liiguvad varmalt maja poole, mille uksele ma just koputanud olin. Ajee, KONTAKT, mõtlen mina, kui ma autost välja hüppan ja kerge muigega nende poole sammun.

Teeks nalja!? käib läbi mu mõtete - ja teengi.

Alustan viisakalt, ennast tutvustades. Tere, minu nimi on Targo ja ma olen üliõpilane euroopast. Ma tulin siia enda suveprogrammi tegema ja kui ma nüüd ei eksi, siis teie peaksite olema mu kasupere ning lõpetan lause küsimärgiga ning proovin oma ilmega imiteerida ühte. Tundus, et see oli päris koralik löök neile nii vara hommikul. Küsisin veel, et kas nad ei ole siis kuulnud sellest, millele sain eitava vastuse. Mõmisesin veel paar korda, et huvitav, mis nüüd siis saab ning seejärel andsin teada, et tegin nalja. Selgitasin siis, et müün hariduslikke raamatuid ja olen rääkinud juba enamuse nende naabritega. Pereisa aga polnud väga vaimustuses minu naljast. Küsis, et mismõttes ma räägin talle kõigepealt loo, et nad peaksid olema minu kasupere ja siis proovin neile midagi müüa.
Tundus, et nali läks veidi valesse kohta ning seetõttu otsustasin veidi tagasi tõmmata ja proovisin viisakalt vabandada. Ütlesin, et euroopas on meil ilmselt teistsugune huumor, et kindlasti ei tahtnud ma neid kuidagi solvata või pahandada ning vabandasin veel kord.

Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kuigi ma räägin inglise keeles, siis ilmselgelt polnud me lõpuni välja ühel lainel. Miks ma nii arvan? Seda väga lihtsal põhjusel. Kutt tundis suurt vajadust sellest companisse kirjutada.

Have fun!

Comment:
I am a Parent. I have a complaint, and have contacted the police this morning.
At 7:45 a.m. my wife and I returned from a walk to find a young man on our doorstep. He misrepresented himself as a European exchange student, and that we were to be his host family. After several uncomfortable minutes, he said that he "got us," was kidding about that, and that in fact he was in the neighborhood talking with people about school. I queried whether he was sent by our school, to which he did not directly respond. I was uncomfortable with the fact that he had a notebook with all of my neighbors names and number of children written down. I asked for I.D. and he showed me a drivers license from Estonia. He persisted with us, asking if he could come in the house and talk to use about our childrens' schoolwork. Our house has a "no soliciting" sign on it. When I finally pressed and opened his books, I realized that he was a door-to-door salesman.
I told him I was upset with the fact that he's wasted my time, and misrepresented himself. He made rude comments in return about "in Europe we are nicer to people...."
I called the police this morning, reporting a solicitor who ignored my sign, misrepresented himself, probably does not have a work visa, wasted my time, has a list of neighborhood names and kids, and ultimately was very rude to me.


NB! Paar huvitavat fakti selle kohta.
1) mul ei ole laste arvu kirjutatud üles, ainult nooled näitamaks laste vanuseid.
2) ma ütlesin talle selgelt EI, kui küsis, kas ma olen kooli saadetud
3) Ma ütlesin talle selgelt, et ma müün raamatuid
4) ma näitasin talle oma Eesti ID kaarti, mis teatavasti on eesti ning INGLISE keelne (ning andsin selle tema kätte).
5) ta majal ei olnud "no soliciting" silti
6) ma vabandasin üle 5 korra.

Take it or leave it. :D



Aga mis seal ikka, juhtub ka paremates peredes :P


Muidu nägin päris korralikke vennikesi nädala jooksul.

Näiteks üks tüüp, kes uksele tuli, oli päris mõistlik tont. Terve approachi aja urgitses ta kruvikeerajaga oma kõrva, vahepeal seda enda tunkedesse pühkides. Like wtf? :D

Ja üks ema, kes ennast lapsehoidjaks valetas omas korralikku klouni nina. Ma tean, et teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga see nina oli tal tõesti nagu klouni oma. Nina ots oli üks suur punane laik :D


Tegin oma elu esimese invisible demo ka.
Mis see on?

Põhimõtteliselt sadas meil laupäeva hommikupoolikul vihma. See ei takistanud mind muidugi tööd tegemast. Seetõttu juhtusingi kokku ühe mehhiko perega. Ema oli veidi udu, kuna polnud umbes 15 aastaga suutnud korralikult inglise keelt rääkima õppida vaid oskas ainult veidi hispaania keelega läbisegi pobisega. Imestama pani aga see, et isegi aru ei saanud ta väga palju.
Igatahes ei tahtnud ma seal väga palju aega raisata, kuna teadsin tänu naabritele, et rahaline seis pole neil enivei kiita. Niisiis otsustasin teha talle doordemo...

Kuna aga vihma kallas kui oa varrest, siis otsustasin teha demo ilma raamatuta. Imiteerisin kotist raamatu välja võtmist, tegin nagu avaksin selle ning alustasin näitamist. Kasutasin samu sõnu nagu tavaliselt ning isegi liigutused olid samad (näitasin sõrmega olulisi kohtasid, juhtimaks tähelepanu) ning noogutasin peaga, ainult et raamat, mis mul tavaliselt sel ajal käes oli puudus. Oleks ehk kiireminigi teinud, kuid minu imestuseks oli ema "raamatust" suhteliselt ekstaasis... või vähemalt mõmises toredalt kaasa, tehes hääli, nagu ta tõesti näeks midagi väga põnevat. Proovisin meeleheitlikult naeru tagasi hoida, kui ma talle veel viimast lõiku näitasin, enne raamatu kotti panemist. Elu on ikka seiklus.


Aga nädala kõige toredama loo saab siiski mu roommate. Tuleb välja, et selles töös ei peagi olema hea müügimees, et palju raamatuid müüa. Nimelt istus Dimka maha perega, kus ema ja isa müüsid mõlemad ukselt uksele asju. Toode, mida Dimitri neile näitas, meeldis neile väga, kuid lõpu poole oli neil veidi otsustamisega raskusi. Kuna asi hakkas venima, siis oli Dima dilemma ees, et kas minna minema või proovida neid kuidagi closeda. Vaeseke oli juba lahkumise kasuks otsustamas, kui pereisa ja -ema teda ise close-ima hakkasid.

"Nonii Dima, mis nüüd siis saab? Ütle nüüd, et sa võtad täna orderid ja deliverdad need raamatud hiljem" - ütles isa ning tegi väikese pausi. Dima ei osanud selle peale kohe kuidagi reageerida, kuid hädast aitas ta välja pereema, kes palus tal neid sõnu korrata.

Ja Dima tegigi seda.

Seejärel lausus isa järgmise close-ingu lause, mida pereema palus tal korrata. Ega Dimal ei jäänudki midagi muud üle, kui käsk täita.

Ja nii nad siis aitasidki Dimkal ennast closeda ja läbi protsessi tõugata. :D



Kuna kell on juba päris palju, siis tõmban siinkohal otsad kokku. Järgmisel nädalal proovin olla veidi lahkem teie vastu ning kirjutan nädala juhtumised paberile samal päeval, kui nad juhtuvad, üles, siis on teile rohkem lugusid rääkida...

Aga selle nädala fookus on teha palju nalja ning kõvasti tööd, siis pidi tulema armastus.

Nädala mõttetera aga ütles ära ühe hispaania pere laps, tõlkides ema sõnu.

"she said, she is not interesting"

ja lõpetuseks küsin teilt, kus ning millise hinnaga müüb Engelbert?

X0X0

My name is Munn.

Tsau muhklid!

Alustuseks vabandan kõigi nende ees, kes arvavad, et olen täna veidi halvas tujus, blogi kirjtuamise ajal, kuna esmapilgul võib tunduda blogi pealkiri üsnagi ropp. Seevastu tahan enda kaitsks öelda, et tegu on igati korrektse pealkirjaga. Loodetavasti panite tähele, et kirjutasin Munn suure algustähega, kuna tegu on siinkohal täiesti korraliku Ameerika nimega, mitte roppusega eesti keelest.

Kuna paljud teist on päris rikutud mõtlemisega, siis tahtsin selle meelega alguses kohe välja tuua, et teie attitude-i haipida.

Nimelt, juhtus selline lugu, et nagu harjumuseks on saanud, tegin ma tööd nii nagu ikka. Erinevuseks oli see, et isa, kes uksele tuli ei kandnud mitte tavalist Ameerika nime, vaid erilist. Vähemalt minu silmis (kuna minu näol on samuti tegu rikutud mõtlemisega inimesega). Tegin talle oma tavalise approachi, kuid kui ta ennast tutvustas, ei suutnud ma enda naeru enam tagasi hoida.

No kes paneb oma pojale nimeks Munn?

Lühida dialoogi tagajärjel selgus, et mees oli nime saanud oma vanaisa järgi.
Järeldus - neil oli peres vähemalt 2 munni! (happens only in america)

Kuna ma olin tema seltsis suhteliselt lõbus ja ma pärisin päris palju ta nime kohta, siis tundis viimane muret, et äkki tähendab see meie keeles midagi. Ütlesin talle ausalt silma vaadates, kuid seejuures valetades, et ei tähenda see mitte midagi, lihtsalt tore nimi on. (NB! Iseloomu vääriline)


Aga see ei olnud mitte ainuke tore lugu meie mandrilt sellel nädalal. Mu fantastiline roommate Dimitri oskab ka ikka üllatada. Mainisin vist teile kunagi, et Dimka pole just kõige kirkam kriit, kui tegu on navigeerimise ja positsioneerimise ning muu sellisega. Nimelt õnnestus vaesekesel eksida nädala keskel ära kiirteele ja seda mitte ainult paarikümneks minutiks, vaid tervelt 2,5 tunniks. Seetõttu ostsime talle GPS täna, noh et poiss ikka saaks tööd teha, mitte ei oleks alamakstud taksojuht ilma reisijateta.


Üleüldse tundub, et see nädal oli paljudel päris naljakas.

Kauro Düüna sai värvilise õppetunni selle kohta, et kes ei tööta, see ei söö, ehk et ära tee pikka lõunapausi.
Kauro on muidu töökas kui hobune, aga enne teisipäeva kippus tegema vahest pikemaid lõunapause kui peaks. Aga mitte enam. Nimelt istus ta heas usus pargipingil ja sõi oma sööki kahe suu poolega või isegi kolmega. Hea isuga poiss on noh. Aga tuleb välja, et Ameerikas on ka hea isuga kutte. Nimelt sõitis talle juurde mingi tüüp oma truckiga ning alusas vestlust päris otsekoheselt.

Tüüp: Hei you, wanna do a full ride?
Kauro: eee... come again?
Tüüp: well... wanna do a full ride?
Kauro: wtf is that?
Tüüp: mm.. Wanna have a blowjob?

Jah, tegijal juhtub! :D
Loo moraal - tee tööd, siis ei tiku ebaheteroseksuaalid ligi. :D
Mitte, et meil midagi nende vastu oleks, aga lihtsalt "not interested" on vist kõige õigem väljend selle kohta.


Ilmselt olete kuulnud, et Eestis on kõige ilusamad naised?
Aga mitte ainult naised, vaid ka mehed.

Nt. Jaanus Lepplaan'ele tuli ukse peal vastu ema, kes oli täiesti alasti. Aga mitte ainult naised pole hullunud meist, vaid ka tüdrukud.

Ehk teate vastupandamatu libiidoga meest nimega Tarmo Unt. See võib osadele tunduda küll uskumatuna, aga talle tuli approachimise ajal kõrvalmaja uksele teenager, kes tõmbas endal kanni paljaks ning hakkas ennast ise slappima, karjudes meelalt "look at me, LOOK AT ME!". :D


Aga et teile aimu anda, miks sellised asjad siin juhtuvad, siis räägin teile selgituseks loo, mis juhtus Mari Mooraga.
Nimelt tegi ta sit-downi pealtnäha täiesti tavalise perega, kuid erinevuseks oli see, et laste ema oli mures laste valehäbiga ning seetõttu oli tegelenud laste seksuaalkasvatusega juba VÄGA noorelt peale. Ehk mäletate veel episoodi ühe autistist poisiga, kellele meeldis oma "special bodypartidega" mängida. Sedapuhku on peaosas aga väike tüdruk, kes on umbes 4 aastane.

Kuna ema tahtis laste valehäbist varakult jagu saada, siis lasi ta neil palju paljalt ringi joosta. Seda muidugi ka tädi Mari juuresolekul. Kui ema aga korraks toast lahkus ja tütre Mari seltsi jättis, siis tundis plika vajadust oma küpsuse demonstreerimiseks. Nimelt viskas ta ennast Mari ette põrandale, ajas oma jalad harki ning hõiskas lõbusalt - "look at me, I have a vagina".

Ilmselgelt seletab see lugu ära ka müsteeriumi, miks Jon La Joie kirjutas loo "Show me your genital", mille põhipoint on Women are good for only 3 things, cleaning, cooking and vagina!



Aga et Dimkale veidi populaarsust koguda, siis veel selline lugu temast. Jällegi seotud tema mitte kõige tugevama küljega - navigeerimisega.

Dima tegi hommikule tugeva alguse ja sai kohe kella 8 ajal ühe emaga sitdowni. Aga kuna päevad on meil pikad, siis koputas ta õhtul uuesti sama ukse peale. Kuna emad võivad tihtipeale väga sarnased olla, siis ei saanud Dimitri kohe arugi, et tegu on sama emaga. Paraku oli tema ainus, kes ei saanud aru, et ta seal juba olnud on. Ema küsis siis otsekoheselt, et noormees, miks te jälle tagasi olete, mille peale Dima ainult kohkunud nägu tegi ning küsis jahmunult, et kas ta tõesti on juba seal olnud. Selle peale vastas ema loomulikult jaatavalt, kuid segaduses olev Dimitri küsis seepeale kahtlustavalt - "kas ma võiksin neid teile äkki uuesti demostreerida?" :D

Aga muidu läheb meil ikka hästi, tänan küsimast. Teeme siin kõvasti tööd ja oleme muidu asjalikud. Vabal ajal proovime natukene ennast liigutada ka. Seetõttu käisime täna Dimaga tennist mängimas, päris head oleme, aga mina olen parem. :P

Muuseas... teine fun asi mida olen nüüd paar korda mänginud on wii peal GuitarHero, aga kidra asemel m2ngin seda hoopis trummidega, mis on hoopis funim. Kui on võimalust, siis kindlasti proovige.

Aga üldiselt on nüüd 2/3 suvest läbi ning parimad nädalad on ees. Plaanime täna Dimushkaga vara magama minna, et siis on hea värske uuel nädalal littima hakata. Plaanis on siis teha parim stats numbrites ja ka attitude-is. Hoidke pöialt meile.

Muuseas, kui keegi tahab vahest mulle helistada, siis mu number on +1 801 906 1290 AGA helistada tohib ainult EESTI AJA JÄRGI kell 15:30-16:30. vot nii :)


Aga Ä le panen täna täpid peale looga Maretist.
Kõik me siin oleme ikka superstaarid ning seetõttu kirjutas üks ajakirjanik temast sellel nädalal ka loo. Nimelt chillis Maret kuskil tavalises Trailerparkis ringi ja otsis emasid, kui ta sattus ühe reporteri ukse taha. Püstolreporteril polnud küll lapsi, aga oli Maretist ja tema tegemistest nii ekstaasis, et lippas oma komkasse ning tõi virgalt liigutades välja paar tooli ja loomulikult ka diktofoni. Jutuajamine võttis ehk aega umbes 10 minutit, kuid selle ajaga lasi Maret, vana kala, paar head sõna ka raamatute kohta artiklisse kirjutada. See artikkel peaks nüüd lähiajal ilmuma.

Tulemuseks on ilmselt sama, mis Tanel Jäppinenil Texases oli, et kui approachis mingit tüüpi, siis tuli vastuseks kohe, et ma tean küll, kes sa oled ja mis sa teed, aga mul ei ole aega... näeme hiljem! :D


Siinkohal lõpetan oma tänase sissekande ning soovin teile parimat nädalat. See nädal tuleb kasvamise nädal ning kasvame ainult paremuse poole.

Näeme varsti!
Suure Maailma Direktor
XOXO

Sinna ja tagasi ehk lugu sellest, kuidas SMD käis Tõnu Hiielaidu Idahos followmas

Et mitte olla ebaviisakas, kuid sellegipoolest stiililt ebakorrektne (alustan lauset sõnaga et), tervitan kõiki lugejaid ja samuti kõiki neid, kes mu ära tunnevad. (sooviloo jätan pärastiseks)

Tsau!

Ilmselgelt on 7. nädal nüüdseks läbi ning suurte silmadega koputab järgmine nädal juba minu südametunnistusele. Vähem kui pool suve on veel ees. 5 nädalat, et olla täpne.
Täiesti uskumatu, kui kiiresti need nädalad minust mööduvad. Vahel on tunne, et liigagi kiiresti. Keskmise päeva jooksul peatun umbes 80-100 ukse taga, millest umbes 40 korral tuleb keegi ukse peale, kellest 30 näevad mu raamatuid ja umbes 20 inimesega istun ma ka korra maha, et neile rääkida ideest raamatute taga. Keskmiselt räägin iga emaga umbes 10-25 minutit aga umbes sama pikk tundub terve päev. Imelik mõelda kohe.

Aga kuna mul on ainult pühapäeval aega teiega rääkida, siis võtan need 25 minutit igast päevast umbes paari minutiga kokku.

Nagu ka pealkirjas mainitud sai, käisin sel nädalal Tõnut followmas. Sõit tema juurde võtab umbes 3 tundi aega, kui lubatust veidi kiiremini sõita :D. Seetõttu jäi esmaspäev veidi poolikuks, kuid sellegipoolest tegin kõvasti tööd. Sõit kulges suhteliselt rahulikult ja isegi päris mõnusalt, kuna sain õhtul natukene ka Maretiga rääkida. Ta on mul ikka tubli.

Jõudsin Tõnu juurde umbes 30 minti enne teda, kuna ta töötab umbes 40 minuti kaugusel kodust - maapiirkonda, kus ta hängib päevad läbi farmerite ja nende naistega :D.

Päris chill kodu on neil isegi. Pere on umbes 60-ndates, aga on oma elu jooksul ilmselt 20-30 korda üliõpilasi igalt poolt üle maakera hostinud. Seetõttu on Tõnu ja ta room-matei päralt terve keldrikorrus, kus on isegi piljardilaud. Tahaks öelda, et me mängisime piljardit, kui ta koju jõudis, aga seda ei juhtunud, kuna me oleme tööloomad ja püsime ilusti schedulis.

Öö möödus meeldivalt, kuna sain magada Tony kaisus. (thanx Tony)

Hommik oli tavaline. Raudmehe kombel lendasime 5:59 oma supercooli attitude-iga külma dušši alla, viskasime oma hästi lõhnavad riided selga ning kimasime hommikusöögi kohta. Söögikoht oli veidi teistsugune, kui ma harjunud olin. Inimesed olid rohkem maainimesed kui linnainimesed ning lõhnas ka veidi teisiti. Söök maitses natuke tummisemalt ning valgus lajatas aknast sisse veidi tuhmimalt. Sellegipoolest lippasime me üsnapea sealt minema, meel hea ja kõht täis, oma seiklustele vastu.

Päev läks kiirelt, kuid nalja sai palju. Maal kohtab ikka täitsa uskumatuid tüüpe. Päeva highlightiks oli üks hispaania pere, kes elas kuskil päraperses ja ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Lõbus oli vaadata kuidas Tõnu entusiastlikult paari väljendit hispaania keeles purssis. Põhiline oli ikka "libros, SI!?, SI!?, SI!" :D
Tegime sitdowni auto kapotil muuseas ja proovisime neile ikka selgeks teha, et hea diil on ja et head raamatud. Pereisa kutsus järjest tüüpe välja, lõpuks oli auto ümber 3 hispaania tüüpi, ema ja paar last ning kõik vaatasid isuga raamatuid. Ja selle loo saab lõpetada lausega "and then they bought". Ema viskas oma krediitkaardi letti ja diil sai tehtud.

Teine äge pere oli selline, kes ei saanud ilmselt poolest jutust aru, mis Tõnu rääkis. Perepoeg ei olnud just kõige kirkam kriit. Nt. oli neil slline vestlus...

P: "why do you speak so funny?"
T: "because I have an accent"
P: "You had an accident? what happend?"

või siis emaga

T: "How does it look so far?"
E: "Looks okay"
T: "So what do you think about it?"
E: "Think about what?"
T: "about these books."
E: "Yea, I think about them"
T: "Do you think something about them?"
E: "yea, I think something"

Et kiiremini sealt minema saada, leppisime endale kokku appointmendi 18 jaanuariks ja tõmbasime tuld.

Illustreerivaks elemendiks võin öelda, et peretütar kes oli umbes 8 klassis taidles ja esines seal kogu aeg taustaks ja korrutas, et talle ei meeldi kool ülde ja et ta tegi science classes juba eelmisel aastal ära. :D

Igatahes oli päris korralik päev, saime kokku 8 klienti ja 18 sitdowni. :)
Õppisin vanameistrilt ikka sitaks, eelkõige aga seda, et tuleb olla rahulik ja chill.



Sünnipäevahommikul sõin ma veel koos Tõnuga väikse koogi, enne kui ma tagasi koju sõitma hakkasin.

Endal juhus mul selline lugu.

Tegin reede õhtul veel tööd ja sattusin peale ühele aias rohivale emale, keda juba üle nädala olen proovinud kätte saada. Viimane ema muuseas sellel tänaval.
Kui ligi astusin, teatas ta juba kõva häälega, et ta teab, et ma müün ask-me raamatuid ja et talle on neid juba näidatud. Libisesin talle vaikselt külje alla ja uurisin, et kes ja kus. Tuli välja, et nädal varem oli Madli talle ja tema vanematele nende kodus peale sattunud ning teinud korraliku sitdowni. Paraku ei ostnud ta tollel korral midagi, oli öelnud Mirjamile, et pole piisavalt raha. Sai veidi valesti aru ka, et peab augusti lõpuks kõik ära maksma, aga näeb raamatuid alles sügisel.

Igatahes rahustasin ta maha ja sain ta uuesti raamatutest excited. Ja vot mis juhtus. Kui oli saanud piisavalt tõendeid, et mul on need raamatud autos olemas ja tal on võimalik saada need ka kohe kätte, muutus ta palju enesekindlamaks ja kirjutas mulle välja kaks checki umbes 240 dollarile. GREAT SUCCESS!

Aga et teid veidi emotsionaalsemaks saada ja veenda, et asjad, mida me müüme on tõesti head, siis ütlen, et mul oli sel nädalal ka paar sellist klienti, kus lapsed lubasid ise pool maksta :)


Et oma roommate Dima ka ära mainida, siis räägin teile, mida ta mulle eile tegi.

Nimelt läksime veidi hiljem magama, kui tavaliselt, kuna täitsime veel oma weekly-reporte. Seetõttu läksin ma magama umbes poole 1 paiku. Siinkohal pean mainima, et mul oli sitaks magus uni, kuni ärkasin üles mingi ilge kolina peale.

Unesegane nagu ma olin, ei saanud ma kottigi aru. Paar minutit läks aega enne, kui ma aru sain, et tegu oli äratuskellaga. Naljakas oli see, et mina ei olnud endale ühtkit pannud. Vaatasin oma käekella, mis näitas, et kell oli 4 öösel. Great! Hakkasin siis pimedas ringi kobama, proovides kindlaks teha suunda, kust see kolin tuleb. Kobades läbi kapi ning vooditaguse ning leidmata lärmavat junni, otsustasin tule põlema panna. Esimestel minutitel polnud ka sellest midagi kasu, kuna valguse tõttu voolasid silmad vett täis ja ma ei näinud midagi. Kui pilt selgeks tagasi kiskus, uurisin kindluse mõttes läbi kapi ning vooditaguse, et veenduda, et ma kobades midagi vahele ei jätnud. Ei jätnud. Great! Kus kuradi kohas see kell siis on, mõtlesin ma. Lõpuks kui midagi jälle jagama hakkasin, vaatasin voodi alla, sinna, kuhu see kurjam ennast peitnud oli või kellegi väikeste kätega paigutatud sai.

Kuna tegu oli mulle tundmatu kellaga, siis toksisin enda meeles päris arukalt läbi kõik nupud kellal, kuid ei saanud seda kuidagi vait ning otsustasin seetõttu seda peksta seni, kuni see vait jäi.
Võttis aega, enne kui uuesti magama jäin.

Hommikul tuli Dimka minu tuppa ning küsis imestunult, et kas ma ei plaanigi üles ärgata, kuna olin juba pool tundi sisse maganud. Ütlesin, et keegi värdjas oli mulle kella pannud voodi alla, et ega ta ei oska aimata, kes see olla võinuks. Selle peale hakkas ta muidugi naerma. Õnneks rahunes veidi maha, kui kella nägi. Paras mõtlesin ma ning ütlesin: "it's going to be a great day!".

Aga et veidi rõõmsamal toonil lõpetada, siis selgitan teile, miks vahest jäävad bookfieldil juhtuvad asjad ainult bookfieldile.

Nimelt elab mu hea sõber Herr Martin Born koos kahe FY-ga. Kuna neil on aga HQ kaks voodit, siis on neil terve suvi jooksev competition, et see, kes teeb kõige rohkem SD saab magada üksinda voodis, teised magavad aga kahekesi teises.

Neljapäeval võitis vahelduseks üks FY. Huvitav oli aga fakt, et tüüp läks õhtul hea tujuga magama, kandes jalas trussikuid, kuid imestama pani fakt, et hommikul kui ta ärkas, polnud tal neid enam jalas. Keegi ei tea mis juhtus ning kui poiste südametunnistus vastu peab, ei näe tõde ka kunagi päevavalgust.

Ehk et tänase järjejutu moraal on - Usalda aga kontrolli :D


NB! kuigi oli hea nädal, jäi isa auhinnast veidi puudu, kuid ilmselt rerunnin seda suve lõpus

NB! Selle nädala commitment Maretiga oli selline. Kui ma saan vähem kui 30 klienti, siis ostan ma talle mõne hea lõhna, kui saan rohkem või sama palju kui 30, siis ma ei osta talle midagi ning kui juhtub nii, et saan 40 või rohkem TUGEVAT klienti, siis ostab tema mulle mõne hea lõhna.
Hoidke mulle siis pöialt.

Love you guys!
Tuleb ilgelt äge nädal!

It's a great year to be a bookman!

Sellel korral väga pikka vägijuttu maha ei pea. Mitte sellepärast, et poleks mida öelda, vaid pigem seetõttu, et väsimus on suur ja kirjutamine jäi veidi hilisesse õhtutundi.

Miks, küsite te?

Põhjus on väga lihtne. Nimelt, kolisime me täna pedepaari juurest välja, oma uue pere juurde. Vinge või mis?

Selle nädala alguses (oli vist isegi esmaspäev, kui ma nüüd ei eksi), tegin ma tööd nagu tavaliselt. Ebatavaline oli see, et istusin maha perega, kellel olid juba raamatud olemas ning näitasin hoopis CD-sid. Hästi tegin muidu, ostsid! :)

Kuidagi tuli aga jutu sees välja, et neil on lapsed käinud saksamaal vahetusprogrammiga ning et nad on ise ka proovinud hostida, aga millegipärast pole neid kunagi valitud. Imelik, kuna tegu on väga vinge perega. Peres on kokku 7 last, aga enamus on neist juba suured ja välja kolinud. Ainult kaks on järgi. Tütar kes on 12 ja poeg, kes on 16. Amanda ja Tyler siis. Igatahes viskasin nagu niisama jutu sisse lause, et äkki nad tahaksid meid hostida, kunaDimitri ei tunne ennast kõige mugavamalt meie perega, aga põhiliselt muretseb siiski ta ema tema hea käekäigu pärast.
Ja mida ma kuulen! Sharlene hääles kõlas päris heatahtlik noot. Talle tundus see mõte isegi päris huvitav ning seetõttu rääkisimegi peale müügi vormistamist sellest veidi lähemalt. Järgmisel päeval käisime juba Dimitriga külas neil ning roheline tuli oli olemas. Nagu Andre Pettai isa alati ütles - "Ainult vormistamise küsimus"! :)

Täna siis vormistasimegi ära. Olen oma uues toas, uue laua taga ja määrin paberit nüüdseks juba vanade mõtetega, samal ajal kuulen aga Dimka kolistamist teisest ruumist (tema ruumist siis).

Nalja sai muidu sellel nädalal palju. Nt. siis, kui Kristjan käis mind followmas, tuli hommikul üks isa uksele ja esimene asi, mis ta ütles oli: "oh, we have twins inside as well"!
Alguses ei saanud me sittagi aru, et nagu wtf? Who cares? Aga lõpuks jagasime matsu lahti. Ta ütles seda seetõttu, et me näeme Kristjaniga tõesti väga sarnased välja. :)

Aga kui nt. Dimitri mind followmas käis, siis juhtus nii, et umbes kella 20:00 paiku tuli uksele üks isa, kes oli ilmselt maailma kõige suurem närvihaige. Tegin talle meie tavalist approachi ja umbes 20 sekundi jooksul läks mees nii närvi, et karjus lastele (tal oli 2 umbes algkooli ealist tütart): "go get the gun!" ning kohusetundlikut lapsed tõidki issile püstoli, millega viimane otsustas veidi vehkida, lubades meid maha lasta, kui me kohe minema ei lähe. Elämä on ikka laifi, otsustasime meie Diamga ning läksimegi.

Järgmise maja ette, kus me parasjagu sitdowni tegime ning ühe paki CD-sid müüsime, sõitis politsei ning ootas viisakalt ära, kuni me olime müügiga ühele poole saanud, kontrollis siis meie permiteid ja ütles, et me oleme tublid poisid. Kuna ment juba seal oli, siis otsustasime kaevata tüübi peale, kes relvaga vehkida oli otsustanud ning ilmselt ka meile politsei kutsus. Olnud kuulnud mehe käitumisest, polnud ment just kõige õnnelikum ning lendas tuhatnelja asja järele tsekkima. Mõistlik tüüp vist...

Aga et Ameerika naiste kenjaalsust kiita, siis pean ütlema, et ka selle nädala peategelaseks sai naine, kes mu tee äärde pargitud autole sisse tagurdada otsustas. Ja ta ei ostnud isegi raamatuid mult. Mismõttes noh?
Aga see on juba minevik.

Tulevik sõidab aga nagu kiirrong olevikuna näkku ning uuel nädalal on ootamas uued seiklused. Võin teile kohe ette ära mainida, et homme sõidan teise osariiki vanakuningat Tõnu Hiielaidu ennast followma. Oi, meil saab nalja ikka täiega, ma olen selles täiesti kindel.

Ja selle nädala kirsiks saab lugu, mis leidis aset ühe vanaisaga.

Oli neljapäev, kui seiklesin ringi rajoonis (laensõna Jüri Homenja Pojalt), kus elasid peamiselt vanad inimesed. Tegin siis oma vanainimese approachi - "hei, ma arvan, et ma olen vales kohas, kuna ma pean rääkima ainult lastega peredega. Mind hullult aitaks, kui sa oskaksid mulle öelda, millised majad ma vahele peaks jätma (inglise keeles on see muidugi veidike pikem) .Selle peale ütles vanake muidugi uhkelt, et ta pole huvitatud sellest, mida ma müün. Proovisin talle siis selgitada, et seda ma ju räägingi, et see pole midagi tema jaoks, sellepärast abi palungi. Ätt sonis ikka midagi vastu ning seetõttu otsustasin võtta kuulda Andres Märtini soovitust. Küsisn esiteks: "sir, do you like fishsticks?", mille peale sain vastuseks "no". Järgmiseks küsisin, et "but sir, do you like to but fishstick in you mouth?", millele sain jälle eitava vastuse, mille peale ütlesin: "ok, I guess you are not a gayfish, are you!". Ilmselgelt ei saanud mees aru, milles oli asja point, kuna vastuseks sain "I'm not interested!" ning taat sammus tagasi tuppa. (btw. kes aru ei saanud, palugu abi mõne inglise keelt oskava inimese käest, eelduseks on huumorisoone olemasolu) .

Siinkohal võtaks otsad kokku ning sooviks teile võimsat uut nädalat, kuna ma tean, et minu nädal tuleb uskumatult hea!

Nautige vaadet!

Aadress

2918 E 2965 S Salt Lake City, UT, 84109

WEEK 5 ehk Tegin oma ema nimel kõvasti tööd

Ei viitsi pikka sissejuhatust teha ja seetõttu lahendan selle ühe lausega. Ema, ma tõin selle auhinna koju ära!

Just nii! See nädal oli siis emale pühendatud ja eesmärgiks oli saada rohkem kliente, kui ma selle aasta jooksul olen parimal nädalal saanud. Sain vist kolmandal nädalal 23 klienti ning seetõttu oli vaja vähemalt 24 saada. 24 asemel sain ma 25. Villu ütleks selle peale - "POLE PAHA!".

Pole paha küll jah, aga ega see kergelt ei tulnud. Võtsin enda eesmärgiks saada tegelikult 30 klienti, kuid nädala algus ei lubanud nii palju. Sain esmaspäeval 3 klienti ja teisipäeval 4. Mõtlesin korra, et krt, kui nii edasi läheb, siis ei tulegi ära. Mis ma siis teen? Kas ütlen emale: "sorry, ei tulnud välja"? Siis rääkisin veidi Veiko Roosiga, kes on meie grupi liider siin Southwesternis ning ta andis mulle paar head nippi. Järgmistel päevadel sain kohe 6 klienti ning usk auhinna võitmisse tuli tagasi. Aga teadagi mis juhtub siis, kui paar head päeva on järjest. Hakkad ühikuid mongerdama... proovid kõigile müüa ja siis ei müü pea kellelegi. Seetõttu saingi ainult 1 kliendi reedel, kuigi lootsin juba võidu sel päeval ära vormistada.

Laupäeva hommikul teadsin, et pean saama vähemalt 4 klienti. Helistasin veel emale ning rääkisin veidi, et saada ennast õigele lainele. Küsisin veel lõpuks nõu, et mis tema arvab, et mind täna aidata võiks. Kestis väike vaikuse paus ning ema lausus: "me siin käisime maasikaid korjamas, see oli nii lahe".

Me kõik teame, et emad on kõige targemad olevused maa peal, kuid alati ei hammusta nende tarkuseterasid läbi. Seetõttu toetudes Antti Kase noorpõlve slängile ütlen, et itsitasin pihku. Soovisin emale head päeva ning lahkusin hommikusöögikohta.

Täitsin ära 5 orderit, et mindset paika saada. Lugesin peatüki Og Mandinost (I will greet this day with love in my heart), tegin Dimaga paar naljakat harjutust ning hüppasin autosse, et oma otsustavale päevale vastu astuda. Olemaks kindel, et päev algab juba tugevalt, otsustasin helistada veel Tõnu Hiielaiule ning küsida ka temalt hüva nõu. Rääkisin talle, mida ema mulle öelnud oli ning targa mehena avas ta ema tarkusesõnad kui hernekauna ning pillas herned mu palge ette. Mida ema sellega mõelnud oli, oli ilmselt see, et täna on päev nagu aardejaht. Tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha ning otsida need ägedad emad üles, kes ostavad, kuna nad on ennast sinna majade vahele ära peitnud, nagu peidavad ennast metsmaasikad oma lehtede taha.

Ilmselgelt avas Tõnu mu silmad, ja kui väljas poleks olnud valge, oleks inimesed mu ümber näinud kuma minu pea ümber, mida selles süttinud pirn tekitas.

Täna tuleb ikka sitaks hea päev, mõtlesin ma, ning lendasin tööle.

Päev oli kergelt öeldes huvitav. tegin kõvasti tööd ja olin nagu farmer sõnniku hunnikus, lootes leida sealt ponisid. Sittagi. Päev vuhises minust mööda kui Andrus Albi Corvette, jättes endas maha ainult mustad triibud asfatile, mis antud juhul võrdus minult tilkuva higiga. Kella 16 olin teinud juba 10-11 sitdowni, kuid polnud leidnud ühtkit lammast, rääkimata ponidest. Tundsin, kuidas kõhus hakkas vaikselt keerama ning pilt minust auhinnabanketil emale auhinda üle andmas muutus ähmasemaks kui Mägiaivari mullet. Kuid alles siis tulid mulle uuesti meelde ema sõnad. Täna korjame maasikaid. Mõtlesin endamisi, et no teeme ühe veel, vähemalt ühe noh. Ja nii juhtuski. Ei läinud palju aega mööda, kui komistasin oma esimese maasika otsa. Ta ei olnud küll eriline poni, kuid täitis oma rolli kliendi näol päris kenasti ära. Mägiaivari mullet ei muutunud sellega küll palju selgemaks, kuid belief tõusis sellegipoolest. Vaikselt hakkasid pusletükid maasikapõlluks kokku vorminduma (kui selline sõna üldse olemas on) ning olingi leidnud juba järgmise maasika. Üha enam hakkasin ma uskuma auhinna võitmise võimalikkusesse ning üha suurema innuga jooksin vagude vahel. Ja veel üks! olin juba 3 tükki peaaegu järjest saanud ning mul oli veel 2 tundi aega, et leida viimane. Kuna hakkas juba vaikselt hämaramaks minema, kujutasin ette, et olen kui kaevur koos valgust kiirgava lambikesega otsa ees ja mägiaivari mullet hakkas järjest enam ilmet võtma. Lõpuks leidsingi ühe ägeda pere, kellele tegin küll 4 approachi, et maha istuda, kuna nad olid just just lahkumas poodi, sain ma sellega hakkama. Nad istusid minuga trepile maha, elasid mulle kaasa ning vaimustusid iga mu pillatud sõna peale üha rohkem raamatutest, mida ma neile näitasin. Ning nüüd ongi see koht, kus ma saan kasutada sõnu, mida paljud FY on kuulnud juba miitingutel pärast ägedaid lugusid "Ja siis nad ostsid". Ning et oma õnne teile veidi piltlikumalt väljendada, siis võin öelda, et kui nad Checki kirjutasid, panin ma maha väikse peeru. No nii hea tunne oli lihtsalt! :D Nad tõesti ostsid ning olid mu 4-ndaks kliendiks sellel päeval. JA ema auhind tuligi ära!

Ja siis ma sain veel ühe kliendi. jei.

Igatahes, kokkuvõtteks võin öelda, et sain 25 klienti sel nädalal ning ka ühikutes oli parim nädal siiani.

Loo moraal on see, et emad on meil targad!


Et te minu üle veel rohkem rõõmu saaksite tunda, siis tegime me Maretiga eelmisel nädalal ka kokkuleppe, et kui me teeme parima nädala mõlemad, siis lähme suve lõpus sekspesu ostma :D.
Guess what! Tuligi ära. Ka Maret võitis emaauhinna ning tegin oma selle suve parima nädala. Nii et suve lõpus lähme shoppama.

Sellel nädalal otsustasime Maretiga töötada suvelõpu reisi nimel. Nimelt, kui me teeme oma parima nädala klientides või ühikutes, siis ostame me järgmisel nädalal endale ära piletid nevadasse, et minna külla Mareti eelmise aasta vingele hostfamily-le. TULEB ÄRA!

Aga häid uudiseid on veel. Nimelt tegi minu kallis roommate Dima ka oma suve parima nädala nii ühikutes, kui ka klientides ning ka Kaia Uibo tegi parima nädala ja ka tema roommate tegi. Kokkuvõttes oli päris hea nädal.

Räägin teile ühe ägeda loo, mis ka Dimaga juhtus, et te teda ikka veidi paremini tundma õpiksite.
Juhtus see kuskil nädala keskel. Dima tegi tööd nagu tavaliselt. Täiesti loogilisel hetkel sai ta sitdowni isaga ning näitas loogikast lähtudes talle Southwestern-i põhiprodukti - Student Handbooke. Isa oli nagu isa ikka. Proovis endast hullu kunni muljet jätta ning iga Dima sõna peale ütles vastulause, tõrjudes Dimat nagu maailma suurimat müügimeest. Kuna Dimka on tark kutt, otsustas ta tuulelohega võitlemise asemel asjad pakkida ning minema minna. Pole väga pointi lambaga võidu joosta. Viisaka poisina ütles ta isale "Tsau!" ning lippas kergel sammul majast välja. Istus ära autosse ning isegi käigu jõudis sisse lükata, kui märkas, et tont tema poole jooksis. Kiirelt kaalutledes, et kas anda gaasi või vajutada pidurit, otsustas viimase kasuks. Ime kombel oli lambast saanud inimene ning vastulausete asemel hüüdis ta Dima poole võlusõnu: "ma mõtlesin ümber, ma ikka tahan neid raamatuid sult osta!". "Elu on ikka seiklus!" - mõtles Dimuška, kui täitis orderit ja pani tema 150 daala endale taskusse.

Aga et ka minu nunnu Kaia Uibo saaks ära ära märgitud, siis räägin ühe toreda loo, mis temaga juhtus.

Nimelt, kaotas ta mõned nädalad tagasi juba ära ühe hõbeketi, mille paar tema head sõbrannat talle lennujaamas kaasa olid andnud, koos graveeringuga. Mäletan, et kui ta selle ära kaotanud oli, siis oli ta päris kurb. Aga "what goes around, comes around". Eile, laupäeval kui Kaiushka tegi callbacke, koputas ta ühele uksele, kus ta pidi varem juba ühe emaga kokku saama, kuid millegipärast olid nad kolinud ning isegi uus pere oli selles majas teda ootamas. Pärast tugevat approachi sai ta selles majas sitdowni. Ja mida ta nägi. Olles maha istunud diivanile, märkas ta laua peal sea sama ketti, mille ta mõned nädalad varem oli ära kaotanud. Loomulikult hakkas ta selle peale nutma nagu mehhiko seebis ning et lugu veel uskumatum tunduks, lausun ma ka selle loo lõppu sõnad - "ja siis nad ostsid", sest nad tegelt ka tegid seda.

Elu on ikka seiklus eksole!

Aga et sellenädalasele jutustusele kena punkt panna, siis lõpetan looga endast, mis leidis aset siis, kui Richard mind follows. Kuna mul on läinud päris kenasti siiani, siis on mul päris palju nimesid. Üks pere, kes mult raamatuid ostis, kannab nime Richies. Istusin siis ühe isaga laua taga ja lugesin ette nimesid, kes mult raamatuid ostnud olid, et tekitada temas huvi, umbes nii "and the Powers bought and Jessica Jones bought and Becky next door bought and even Bitches bought". Ilmselgelt hakkasime me naerma, kuid et olukorda veidi siluda, parandasin ma ennast koheselt. :D

Tegijal ikka juhtub ju. (paar korda nädalas :P)

Punkt!

Olge siis mõnnad ja kirjutage mulle ikka enda tegemistest ka, et mulle veidi jõudu juurde anda.

Lihtsalt, et te teaksite - Te olete parimad!

Have a great summer!
Suure Maailma Direktor


:)

LOVE YOU MOM!

Yesturday is history, Tomorrow is a mistery, but Today is a gift, that's why we call it present!

Mõtlesin, et alustan sellel korral siis veidi sügavamõttelisema lausega. Kuna see on sõnademäng inglise keeles, siis ei saa seda tõlkida, aga mõte on umbes see - Kui me seisame ühe jalaga minevikus ja teisega tulevikus, siis me põhimõtteliselt kuseme tänase peale. :)

Ma ei taha sellega öelda, et see nädal oleks mul nüüd kehv olnud. Üldsegi mitte. Asja tuum on hoopis see, et kohe kohe on algamas uus nädal ning alustada tuleb nullist. Tegin sellel nädalal oma rekordi Sitdownides ja Callides (vastavalt siis 116 ja 265). Tegu ei ole enam Southwestern -i fitness programmiga vaid ikkagi suvetöö programmiga, kuna enamus ajast ma istun emadega toas, mitte ei jookse ringi. Loodame, et see mu figuurile nüüd negatiivset mõju ei haka avaldama.

Tuleval nädalal plaanin teha veel rohkem tööd, kui ma siiani teinud olen, kuna tegu on Emanädalaga. See tähendab seda, et kui ma saan tuleval nädalal rohkem kliente kui ma siiani saanud olen, siis võidan emale auhinna. Et siis töötan tema nimel. Parim klientide arv on mul siiani olnud 22. Seega pean saama vähemalt 23 klienti, aga sihin siiski veidi suuremat numbrit. Proovin seljatada sellel aastal esimest korda 30 kliendi arvu. See ei ole midagi müstilist, kuna olen seda ka varem teinud. Ja pealegi, ma ei ole ju kehvem kui Ranol Kaseväli, kes sai sellel nädalal 56 klienti ja oli sellega eestlaste parim. Käisin teda ju esmaspäeval followmas ka.

Ja kuidas oli?
Peab mainima, et sitaks vinge oli. Tegime 28 sitdowni... ma pole ise kunagi varem nii palju teinud, pole isegi kindel, kas Ranol on, aga nii me igaahes tegime. Saime muuseas 9 klienti ka, mis pole üldse paha. Sellest ka esimene lugu.

Ema, kellega parasjagu sitdowni tegime, oli pealtnäha täiesti tavapärane. Tal oli vist 3 last, kui ma nüüd ei eksi ja tuli välja, et üks neist on autist. Poiss käis paar korda uksel kiikamas ka ning tundus muidu täiesti tavaline tüüp olevat, KUID a oli täiesti paljas. Like wtf? - mõtlesin mina. Ema siis selgitas, et poiss on autist ja et kodus on ta paljas sellepärast, et ta ei talu seda tunnet, kui riided seljas on, et läheb väga närviliseks ja proovib neist kohe lahti saada. Sellepärast käib ta ka vähe väljas ja nii mõnigi kord võib see päris keeruliseks osutuda. No fine - mõtlesime meie ning läksime sitdowniga edasi. Sitdown kulges küll suhteliselt plaanipäraselt, kui välja jätta paar katkestust, mida palja tilliga poiss uksele tulles põhjustas, kuna tahtis, et ema tuleks sisse ja paneks talle mingi arvutimängu peale vms. Iga southwesterni raamatutest mite huvitatud ema oleks selle peale kindlasti sisse läinud, kuid mitte tema. Ta oli vägagi huvitatud meie student handbook-idest ning seetõttu kutsus ta väikese palja jütsi hoois enda kõrvale istuma. Olime juba close-imas, kui väike poiss otsustas , et tema enam ei jõua seal niisama passida ning hakkas oma noksiga mängima. Me oleks naerma hakkamist vist suutnud isegi ära hoida, kui ema poleks näost punaseks läinud ning pojale öelnud. "omg, what are you doing. You should know that you are not supposed to play with your special body parts, especially infront of other people. You know better... this is only for you personal use. I'm sorry guys" ja punastas korra veel.

Mainin siinkohal ära ka selle, et loo saab lõpetada Southwesterni edulugudele kohaselt. And then they bought! :D

Õppisin Ranolil päris palju, eelkõige ilmselt veidi rohkem sitdowne saama, seetõttu tegin ilmselt ka oma rekordi sellel nädalal. Nii et tänud sulle Ranol.

Lubasin teile rääkida ka natukene Mareti seiklustest. Ma enamus lugude kohta küll luba ei saanud, kuid minu meelest on päris märkimisväärne see piirkond, kus ta sellel aastal müüb. Seikleb Florida countryside-is, kus on väikesed majad ning palju treilerparke. Ameerikas on kõik lubatud. Seetõttu oligi tal nt. üks pere koduloomaks võtnud kana, kes elas koos nendega treileris. Ja ilmselgelt oli selles majas kanal rohkem mune kui pereisal. :D

Aga kui nüüd jutt juba loomadele läks, siis mainin ära, et ka minu piirkond ei ole kehvem. Kuigi mul on selline Tammelinna taoline piirkond, kus on väiksemat sorti eramajad, siis leidub ka seal inimesi, kes on rohelisemad oma mõtlemiselt, kui nii mõnegi vanapaari muru siin Utahis. Nimelt kireb ühe maja hoovis igal hommikul kell 6 ja ameerikale kohaselt paar korda ka keset päeva üks kukk, kes on oma kukeleegutamisega ilmselt suureks seltsiks paarile lambale, kes koorina määgivad, kui ma nende tänavale peaksin sattuma. Elu on ikka seiklus!

:D

Aga et panna tänasele blogile väike punkt, siis räägin teile veel loo ühest tüdrukust, kes tuli laupäeval uksele koos oma rinnapartii ja pidzaamaga. Muidu poleks ta ehk märkimist väärtki, aga kuna ema polnud kodus, pidi ta talle helistama, et küsida, millal ta koju jõuab. Ema ei saanud kohe aru, et kes see temaga kokku tahab saada, kuid tütar seletas päris entusiastlikult - "mom, it's Tardo, he is from europe, doing his summerinternshi here". kuna ema oli ka peale seda selgitust WTF? ja küsis korduvalt WHO!?, siis ei vaevunud tütar minu nimeparandustest väga õppust võtma ja kordas naerulsui ikka uuesti ja uuesti - "it's Tardo, T-A-R-D-O, he is from europe and he needs to see you". Saades kokkuleppele, pani ta toru ära ja mõistis alles siis, et minu nimi on Targo, mitte Tardo (mis slangis tähendab retardi ehk tauni). :D
Vähemalt oli mul pärast seda hea attitude tagatud, kuigi temal oli päris piinlik olla.

Aga et ka Dimitri nimi ära mainida, siis räägin kiirelt veel ühe loo temast.

Pean siinkohal ära mainima, et Dimitril oli see parim nädal siiani, kuigi päris viperusteta ja seiklusteta ei möödunud see temalegi. Nimelt tegi ta ühe päris ägeda emaga sitdowni ja kuna ema oli raamatutest excited, siis asus ta ka close-ing steppe tegema. Tundes, et kõik läheb libedalt, ulatas Dimka talle postkaardi, et ema saaks sellele kirjutada oma aadressi. Aga selle asemel, et kaarti täitma hakata, sai ema hoopis millegi peale pahaseks ja viskas Dimkakese täiepasaga oma kodust välja, jättes Dimka täiesti lolli näoga keset tänavat vahtima ning mõistatama, mis just juhtunud oli. Paraku ei saa seda lugu lõpetada lausega - and then she bought. Sittagi! Dimka seadis oma sammud järgmise ema juurde ning päev läks edasi...

Siinkohal võtakski oma "onu raivo jutupliaatsi" saate kokku ja soovin teile parimat nädalat teie elus. Mina tean, et mul tuleb parim nädal. Mitte sellepärast, et ma läheks nüüd paremasse piirkonda tööle vms, vaid sellepärast, et ma tean, et minu edukus on minu enda kätes ja ma tean, et oma ema nimel annan ma endast parima.

Ja enne kui ma lõpetan, tutvustan teile veidi ka meie gruppi siin Salt Lake Citys. Meil on ikka kõige ägedamad inimesed koos. Aga mitte pilte ei näita ma teile, vaid lausa videot!
http://picasaweb.google.com/PILDID2009/Ranol1?authkey=Gv1sRgCIzBjt6qkoKDDg&feat=email#5357737465127487234

Ema, ma toon selle auhinna koju!
NB! Armastan sind hullult palju :)

If it is to be, it's up to me!
Have a great week and see you soon guys!
From Sarah with love.

Happy 4-th of July!

Hei kutid!
Ma laksin siin ikka täiega kõvasti tööd teha... usute vä? Teie rõõmuks võin aga öelda, et iga päevaga saan ma ainult paremaks. Sellel nädalal olid kõik numbrid (callid, demod, sit-downid) paremad kui eelmisel nädalal. Isegi müüsin natukene rohkem, kui eelmisel nädalal, nii et arenen iga päev. Olen uue nädala suhtes suhteliselt optimistlik, kuna lähen Ranolit esmaspäeval followma ja loodan, et see annab mulle veel ühe väikese boosti, et saada veel paremaks.

Midagi väga müstiliselt ägedat minuga sel nädalal ei juhtunud, ilmselt seetõttu, et uhasin nii kõvasti tööd teha nagu väike kiimas orav. Aga natukene funi juhtus siin-seal ikka.

Nt. kolmapäeval juhtus selline lugu, et olin pealtnäha tavalise ukse taga. Koputasin nagu tavaliselt 3 korda. Astusin paar sammu tagasi, vaatasin oma pre-approachi ja kordasin mõttes nimesid. Seejärel kuulsin nagu tavaliselt mingit haukumist. Kostusid tavalised sammud ja uks avanes täiesti tavalise kiirusega. Kuid ebatavaline oli see, et suure korea asemel oli mingi väike karvane junn, kes lendstardist tulles ületas finishijoonena lävepaku ning tegi tugeva äratõuke suunaga minu munade poole. Et lennule veel viimast lihvi anda, avas ta graatsiliselt oma suu ning tõmbas igemed oma hammastelt. Vunts tuules lehvimas, liikus ta päris suurel kiirusel oma sihtmärgi, minu munade, poole, tabades neid otse kümnesse. Õnneks ei saanud ta suud õigel hetkel kinni ning õnneks ei jäänud ta mu kottide külge rippuma. Ilmselgelt oli koral kohe attitud laes ning kuna ta polnud vist kaua aega õue saanud, lidus ta tuhatnelja suvalisse ilmakaarde. Alles siis märkasin ma, et omanik oli tulnud uksele. Kuid nii lühikeseks ka meie kohtumine jäi, kuna ta ütles, et pole ema vaid ema partner (ehk siis lesbisõber) ja ta ei ole üldse õige inimene sel teemal minuga rääkima. "Great!" mõtlesin mina, kui uks sulgus ja viimased sõnad mis mu kõrvi jõudsid olid "tule 10 päeva pärast, siis on ta tagasi". Tsiteerin siinkohal peaminister Andrus Ansipit- "Tule taevas appi". Aga ärge minu pärast muretsege. Kössitasin seal ainult minutikese ja olin siis jälle vormis, et sirge seljaga järgmisele kogemusele vastu söösta.

See, et mul oli suhteliselt normaalne nädal ei tähendaks, et kellelgi teisel ei võiks midagi juhtuda. Te ei ole ilmselt veel midagi kuulnud sellisest tüübist nagu Kaarel Kork, aga ilmselt kuulete temas tulevikus veel palju. Ta müüb sel suvel teist aastat raamatuid ja teeb seda Tanel Jäppineni orgis. Miks ma temast teile üldse räägin? No see sell on ikka vabsee pohhuiist.

Niisiis nagu minul, oli ka temal, üks pealtnäha täiesti tavaline päev. Erinevus on muidugi selles, et tema müüb Alabamas, mitte Utah-is nagu mina. Väike erinevus oli ka selles, et tema müüs No Soliciting (ukselt-uksele müümine keelatud) piirkonnas. Kell oli ehk umbes 10, kui ta seal tööd tegi, kui ta kohtas ema, kes ütles, et ta ei tohi seal müüa. Teadagi on koduehitavatel emadel päevad igavas ja selleks, et veidi põnevust oma ellu tuua on nad vist kõigeks valmis. Kuna talle ei meeldinud see, et Kaarel ei otsustanud sealt piirkonnast ära minna, vaid edasi töötada, siis hakkas ta teda jälitama oma autoga, hoides ohutuled peal ja peatudes iga maja ees, kus Kaarel approachida oli otsustanud. Aga et asja veel põnevamaks teha, helistas ta politseisse ka.

Aga nagu ma mainisin ennist, pole Kaarel mingi papist poiss. Naljamees helistas ise ka politseisse ja kaebas, et mingi naine ahistab teda ja et ta ei saa üldse tööd teha. Kui politsei lõpuks kohale tuli, ajas ta dünaamilise duo laiali ning Kaarel sai jätkata töö tegemist. HAHAHAHA! in your face american moms. :P See on siis 1:0 Kaarlile.

Aga et teile veidi ka oma room-mate'i tutvustada, siis räägin teile ühe loo ka temast. Mainin ka tema kohta ära, et tegu pole papist poisiga. Kuigi ta vahest võib olla päris udu on tegu väga hea südamega kutiga ja teatud aladel ka väga andekaga. Nimelt, oskab ta autosid suhteliselt heal tasemel parandada ning teeb mulle ka päris häid wrappe :D. Aga see selleks.

Tema lugu leidis aset vist reedel. Lustlik nagu ta mul on, koputas ta hea attitude-ga oma uue "ohvri" uksele. Aga ka selle ukse taga peitusid meie väiksed karvased sõbrad, kellele meeldib haukuda. (Panite tähele ma kasutasin mitmust). Kui te olete näinud 101 dalmaatsia koera filmi, siis peaksite teadma, kuidas kari koeri ühest uksest välja tormavad. Aga selle asemel, et proovida tema mune tabada, lidusid nad uljalt uksest välja ning oma meelepärases suunas. Hea südamega poiss nagu ta on, aitas ta pereemal. koeri karjatada. Aga nagu te teate, ei jää ükski heategu karistamata. Kuigi Dimitri näeb päris heasüdamlik ja ohutu välja, ehmatas ta ilmselt ühte koera oma julgusega piisavalt palju, et viimasel pask korralikult lahti läks ning kui Dima teda heas usus, süles kandes, maja poole tagasi tassis, sittus ta otseses mõttes Dimakese lihtsalt täis. :D

Muidu ilus poiss, aga haiseb rsk, mõtles ta ise ning otustas püksid enne järgmise ukse taha minemist puhtaks pesta (ilmselt arvas järgmine ema, et dima oli ennast täis lasknud, aga mis seal ikka, Dima tegi päeva korralikult lõpuni).

Elu on ikka seiklus või mis? :D

Kui ma Maretilt järgmisel nädalal loa saan, siis räägin teile ühe naljaka seiga ka tema suvest Floridas.

Seniks aga soovin teile meeldivat nädalat ning kutsun teid ikkagi üles ka enda tegemistest mulle vestma, siis on kohe soojem tunne siin nende kuumade kuttidega koos maja jagada.

Teie suurim sõber,
Suure Maailma Direktor

I Will Greet This Day With Love In My Heart!

Nii need asjad meil siin käivad... Elame armastusest ja raamatute müügist teenitud rahast.

Kui eelmisel korral alustasin oma juttu lausega "elu on ikka seiklus!", siis lähtun täna ütlusest, et kordamine on tarkuse ema.

Jah, nii see on, elu on ikka tõesti seiklus. Ma ei tea, kas te teate, aga sellel aastal müün ma Utah'is. Tõeliselt ilus paik. Asume siin Salt Lake City äärelinnas, keset mägesid. Võrratult ilus koht on. Ilmselgelt on pededel hea maitse, kuna nii palju kui ma selle piirkonna kohta õppinud olen, siis on siin palju pedepaare (nii nais-, kui ka meespaare). Inimesed kutsuvad seda piirkonda ise hellitavalt Sugarhouse'iks. Aeg-ajalt tuleb ette ka seda, kui istun laua taga või trepil koos kahe ema ja nende lastega. Like wtf? :D Mehe objectioni katmine on vist suhteliselt tulutu üritus. Samas tore on näha teise maailmapildiga inimesi. Teine asi, mis on võrratu selle koha puhul, on see, et päris paljud inimesed on pmst ateistid. Nad küll usuvad jumalat, kuid ei jahvata sellest koguaeg ja käituvad nii nagu nad ise heaks arvavad. Just nii nagu ka mina. God bless Utah! :D

Aga et veidi vürtsi lisada, siis alustan algusest. Kui te veel mäletate, siis minu beež ratsu nimega Cadillac Eldorado koos oma V8-ga jäi minust maha kuhugi Illinoisimaale, sest Utah'isse tulime me lennukiga. Kuigi ta oli mulle väga heaks kaaslaseks ja sõbraks, pidi ta leppima siiski Illinoisi vihmaste ilmadega ja kõrvetava palavusega, sest et sõitu siia poleks ta ilmselt vastu pidanud. Seega võtsin ma endale rendiauto.

Mainisin vist ka eelmisel korral, et sõitsin esimese nädala täitsa ilma kindlustuseta, kuna arvasin, et see on ok ja polnud väga finantsi seda teha ka mitte. Suurte ponnistustega sain selle eelmisel laupäeval siiski tehtud. Miks laupäeval? Sest et kuulsin, et ilma selleta sõitmise eest ei saa mitte trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Hea, et tehtud sai, kuna juba Chalice laulab "Naiiiiiseeed on hullluuuuud!". Ja nii see on!

Oli vist teisipäeva hommik. Eelmisel päeval olin teinud päris korralikult tööd, koos võrdlemisi heade tulemustega, ning seetõttu oli tunne sees päris hea. Sain juba hommikul endale 2 head sitdowni ja olin teel järgmise juurde. Mängleva kergusega, toetuses oma mineviku kogemustele, alustasin tee äärest liikumist, peas juba järgmine pere, kellega maha plaanisin istuda, kui järsku käis kõva pauk. Mõtlesin, et wtf? Keerasin pea kõrvale ning mõistin, mis oli juhtunud. Pereema, kellega olin just kohtumise õhtuks leppinud, oli otsustanud ilmselgelt mulle oma uhke, musta, subaru tagumise kabjaga vastu minu halli täkku koputada. Vinge, mõtlesin endamisi, öeldes rahustuseks kõva häälega: "I will greet this day with love in my heart". Astusin autost välja ning mattusin vabandustelaviini alla. Seda mullejust vaja oligi! Tunnet, nagu oleks see minu süü olnud.

Mis seal ikka. Töö tahab tegemist. Helistasime siis kiiresti kindlustusfirmadesse ning hakkasime asju ajama. Poleks iial arvanud, et see võib nii kaua võtta. 2 tunni jooksul rääkisin kolme inimesega. Kõigiga täpselt sama juttu. Auto vigastused olid madala kiiruse tõttu olnud minimaalsed. Tema subaru kabja (põkeraua) alla oli tulnud ainult paar näeruväärset kriimu, mille oleks võinud vabalt poriga sassi ajada ning minu täkul oli selline õuna suurune mõlk, täpselt ratta koopa kohal. Mis mind aga eriti närvi ajas, oli see, et küsimused mida kindlustusfirma küsis olid a'la "Kas kõik on ikka elus?", "Kas kuskil verd ka näha on?", "Kas autod on veel sõidukõlblikud?" jne.

Like wtf? Kolmanda inimesega rääkides viskas mul juba üle ja ma lihtsalt pidin talt küsima, et kas ta saab ikka aru, et füüsika seaduste tõttu on võimatu selliste kiiruste juures isegi kärbsele liiga teha, rääkimata siis veel autode mahakandmisest. Aga lõpp hea, kõik hea. Mul oli SITAKS hea päev kokkuvõtteks.

Muidu oli suhteliselt tavaline nädal, tegin kõvasti tööd ja pean mainima, et kasvasin igal alal päris kõvasti. Tegime sellel nädalal muidu Maretiga kokkuleppe, et iga päev, millal ma näen vähem kui 40 peret pean ma talle maksma 20 dollarit kahjutasu selle eest, et ma kõvasti tööd ei tee. Pole vist kunagi nii palju peresid näinud. :D

Kuigi ma olen Maretiga juba pea 2 aastat koos olnud, siis oleks jäänud raha põhimõtteliselt ikka pere eelarvesse, kuid otsustasin, et parem on ikka nii, et raha on minu tengelpungas, kui tema omas ning seetõttu nägin iga päev vähemalt 40 peret ja vahest isegi rohkem.
Kuna nädal osutus nii edukaks, siis oli Maret nõus ennast committima samade reeglitega 30 demo tegema.

Ahjaa... üks lugu veel. Need, kes on teist vanemad lugejad, ilmselt mäletavad, et minu leivanumber on teha second approachi stiilis - "Oh, I'm sorry, I guess you haven't heard about me yet? hm... I don't know how to put this, but I am kind of a big deal around here, people know me, I'm IMPORTANT!". Kuna laupäeval tahtsin enne lõppu veel natukene boosti saada attitude-ile, siis tegin seda ühele emale. Pärast approachi lõppu olin üllatunud, kuna tundus, et ema istubki minuga pärast sellist naeruväärset etteastet trepile, kuid hüppas siis ruttu püsti ning põgenes tuppa, tehes seda nii kiiresti, et mul jäi suu lahti, kuna arvasin, et sellise massi kiirendus ei saa füüsikaseadustest lähtudes kunagi nii suur olla. Enamgi veel. Teel tuppa oli ta pillanud tuulde lause "It seems that you are way too important for meeee!". Ma ei saanud küll sit-downi, kuid sellist attitude-i boosti ei asenda küll mitte millegagi.

Aga selleks, et teil ei kujuneks minust arvamust kui egoistist ja enesekesksest blogijast, siis kirjutan teile ka paarist seiklusest, mis meil Kaiaga juhtus, sel ajal, kui ta mind followmas käis reedel.

Ta käis mind reedel followmas, et natukene boosti saada müügile. Et saada veidi aimu, mis teda tagasi võiks hoida, lasin tal teha veidi omaette tööd. Noh see tähendab seda, et mina justkui observeerisin tema tegemisi, mitte vastupidi. Ja see töö on tõesti numbrite mäng. Umbes 3-nda koputuse tegi ta uksele, kus ema oli kodus ning kes oli uksele tulles umbes sama eredas tujus, kui meil päike varahommikul, kiigates üle nende mägede, mis meil siin on. Kuulates ära selle, mis Kaial uksel öelda oli, kutsus ta meid rõõmsalt sisse.

Tulevikku teadmata, alustas Kaia oma sitdowni sõna-sõnalt, just nii nagu ta seda harjunud tegema oli, aimamata seejuures, millise PONY otsa ta oli just komistanud. Umbes kaks minutit olid nad jõudnud rääkida, kui Kaia jõudis Britney-le täpsustada, millega ta üldse tegeleb. Oleks te vaid neid silmi näinud. Isegi jaapani anime-multikates ei lähe neil silmad õnnest nii suureks. Ma vaatasin, et need hüppavad tal vasti õnnest pea seest välja (ette rutates mainin, et kahjuks seda siiski ei juhtunud). Sekund hiljem ulatas Kaia Britney-le slicki, kus olid kõik meie raamatud peal. Kuid Britney oli ettearvamatult kiire ning otsekohene. Ma arvan, et ta ei olnud veel jõudnud oma pilku slickile visatagi, kui juba rõõmsalt teatas, et ta kindlasti tahab neid raamatuid saada. Ja saigi! Ja kuidas veel sai! :D Kaia pani emale teele kõik lastekad. AND I MEAN ALL OF THEM!

Ilmselgelt saime me sellest päris palju energiat ning suure vaimustuse töö üle. Arvatavasti sai Kaia sellest suuremagi kui mina, kuna umbes tunnike hiljem suutis ta mind followdes erutusest kõnniteel sörkides komistada ning kukkuda pea siledale betoonile. JEI! Õnneks jäid talle ta hambad alles ning ka attitude ei saanud väga kannatada. Sestap võin julgelt öelda, et ta oli ka kogu ülejäänud päeva mulle meeldivaks kaaslaseks ning loodetavasti õppis mult palju.

Vot sellised lood siis sel nädalal.

Lõpetuseks tahaks veel soovida teile meeldivat juuni lõppu ning mainin veel ära, et varsti on Ameerika iseseisvuspäev (4. juuli).

Kuna ma pole kindel, kas mul õnnestub kaarti oma kallile emale, Sirjele, saata, siis soovin juba siin ette ära meeldivat 25. sünnipäeva Sulle! Sa oled mul ikka parim ema! :)

Tervitan ka kõiki neid, kes mind ära tundsid ning soovin teile seiklusterohket nädalat. Life is fun, but only if you are!

Love you guys!
NB! postitage mulle ikka ka oma seikluseid!

NO ELU ON IKKA SEIKLUS... eksole?

Ei teagi, kust otsast kohe peale hakata :D

Saime turfile suhteliselt kergelt, kuna tulime lennukiga. Jõudsime siis reede päeval juba ja rentisin endale ka kohe auto. Kuna aga kindlustusega läks veidi kiireks, siis ma ei saanud seda kohe tehtud ja seetõttu sõitsin ma ringi ilma selleta. Õnnega pooleks ei võtnud mind keegi maha ega ei kontrollinud, kuna nädala lõpus sain ma teada, et ilma kindlustuseta sõitmise eest ei saa siin mitte ainlt trahvi, vaid asi läheb otse kohtusse. Nii et minul ikka veab. Sain isegi päris hea diili.

Aeg on lennanud suhteliselt kiirestisti, kuigi me pole siiani veel leidnud endale õiget kohta elamiseks. Esimesed päevad olime me motellis, aga kuna tüdrukud leidsid endale suhteliselt kiiresti elamiseks pered, siis olime meie Dimitriga varsti juba üksinda. Nõme eksole? :D

Kuigi me nägime roppu moodi vaeva, et endale elamist leida, ei õnnestunud see meil väga, kuna kõik kes oleks nõus võtma endale üliõpilasi tahavad, et need oleks tüdrukud. No ja mina juba väga plika moodi välja ju ei näe, ega ka Dima mitte (kes on muuseas minu toakaaslane, aga temast räägin ma veidi hiljem).

Igatahes esimese öö ühe perega veetsime me vist esmaspäeval vastu teisipäeva. Me olime selle aja jooksul leidnud küll paar peret, kes meid aitasid ning ka kirikust käisime me abi otsimas, aga kahjuks ei olnud ka nemad leidnud meile ühtkit sobivat peret.
Niisiis oli kell juba 9:30 või enamgi, kui me suhteliselt lootusetute nägudega veel oma pargitud autode peale toetudes viimaseid numbreid valisime. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Peale viimase kõne lõpetamist polnud meil mitte kuhugi minna. Olin ise juba veidi leppinud mõttega taas motelli minemisest, kuid kui Dimitri mult küsis: "mis me nüüd teeme, kuhu me läheme?", tundsin, et see variant ei ole eriti vastuvõetav. Ütlesin, et käin korra ära, vaatan, äkki leian veel midagi. Läksin ühte lähedalolevasse bensiinijaama, et äkki ikkagi saan veel mõne juhtnööri, kuhu minna.
Tanklas oli tööl 2 inimest. Üks oli paks, kuid vahukommi moodi sõbralik mees ja teine... teine oli pealtnäha lihtsalt üks tavaline-suvaline mutt, kelle puhul arvasin tegu olevat elu hammasrataste vahele jäänud oleva naisega. Mis seal ikka. Olen ju siin õppinud, et majad ei osta raamatuid, ja et inimeste üle tuleb otsustada nende sisu mitte välimuse järgi.
Alustasin juttu küll mehega, kuna tundus, et temast võiks rohkem abi olla, kuid üllatavalt kiirelt liitus vestlusesse ka põrandat pühkinud naine. Rääkisime alguses natukene niisama suvalist jura, et saada paremat connectionit nendega, kuid sujuvalt suunasin jutu minule sobivale rajale. Mõnus mõtlesin ma, kui sain teada naise nime ning tema abivalmis pilk mind mõõtis. Küsides talt, et kui tema oleks siin ainult paar päeva olnud, siis kust ta alustaks endale kodu otsimist. Veenvalt pakkus ta välja paar päris loogilist varianti, kuid jäi tõsiseltvõetavalt mõttesse, kui küsisin, et ehk teab tema kedagi, kellel võiks olla ruumi.
Umbes kolme sekundiga tõmbas ta taskust välja iPhone-i ning hakkas seal sobrama ning mõne hetke pärast valis ühe numbri ning ütles, et temast võiks abi olla küll, kuna on tema väga hea sõbranna. Nad vestlesid pisut ning mutt küsis ka mult mõned täpsustavad küsimused ning tulemus oli üllatav. Pärast 5 minutlist kõnet ütles ta, et sõbranna võtab meid hea meelega vastu. Jooksin suure naeratusega Dima juurde rõõmusõnumeid teatama. Oleks te vaid tema reaktsiooni näinud. Ma arvasin, et ta pasandab ennast kohe õnnest täis. Tegelt ka! :D Ajasime oma neljarattalised sõbrad jalule ning kimasime tanklasse. Ülletus oli suur, kui mutt, kes oli mulle tundunud kui suvaline elule jalgu jäänud naine, oli vahepeal istunud oma Audi TT -sse, mis oli muuseas veel kabriolett. Impressive mõtlesin ma ning järgnesin autole kui prohvetile.
Paari minutiga jõudsime tema sõbranna maja ette ning üllatus oli veelgi suurem, kui selle perega kohtusin. SUPERLAHEDAD inimesed ikka. Peres oli 6 last, kes olid enamus juba teenagerid ja natuke vanemad ning ema ja isa (Lisa ja Bryan) olid väga sõbralikud ning hoolivad. Maja oli samuti sigasuur ning laste sõpru täis. Elu selles majas kees nagu supp, mis on äärepealt üle keemas.
Ajasime natuke nendega juttu ning tutvustasime ennast, et paremini liimile minna ning see õnnestus. Saime paar päeva seal viibida, aga paraku läksid nad siis Washington DC-sse oma tütrele külla.
Olime jälle kodutud. Jess! mõtlesin ma, kui olin oma tööpäeva lõpetanud ja suundusin Dimaga kohtuma. Tagasi minevikus (loe: alguses). Sellel õhtul jäi ime aga juhtumata ning kuigi me helistasime päris palju numbreid läbi, pidime me sellel ööl leppima taas hotellitoaga, kuigi Dima oli päris veenev, kui proovis mind rääkida nõusse autos magamisse.
Hommik oli kiire ning uus tööpäev parandas kõik haavad, kuna Dima tuli mind followma. Tegime kõvasti tööd, kuid ka sellel korral ei leidnud me endale ühtkit sobivat peret, kelle juurde sisse kolida. Ja taaskord vaatas Dima mulle oma kutsikasilmadega otsa nind küsis, Targo, kas sa leiad meile midagi? Taaskord tundsin enda õlul olevat kohtustust leida meile mingi äge koht. Kuigi sellel korral puudus meil lähedalasuv tankla, suundusime minu juhtimisel tagasi samasse kanti, kus viimane asunud oli. Läksime külla ühele perele, kes oli samuti aidanud meil õngitseda peresid, kellel võiks olla kohta elamiseks. Kahjuks polnud ka nendel kellegagi näkanud, kuid kuname ilmselt tundusime suhteliselt lootusetud, kuid samas väga meeldiva seltskonnana, saime lõpuks ikkagi sinna jäädud, vähemalt selleks ööks, kuna järgmisel päeval läksid nad matkama mägedesse (muuseas loodus ja mäed on siin võrratud). Hommikul lendasime aga suure hurraaga hommikust sööma, teades, et tuleb võrratu päev ning seiklusterohke õhtu.
Nii oligi. Päev oli võrratu, aga kuna Margus mind followmas käis, siis sain Dimaga kokku alles 10 paiku, sest pidin Marguse veel tema koju viskama. Dima oli saanud päeval veel küll uusi numbreid, kuid ka nendest ei olnud abi. Jällegi istusime me nõutult parklas, lösutades oma autode peal ning mõeldes välja variante, kuhu minna. Dima oli juba autosse magama jäämas ja ka mina olin suhtelisel alla andnud. Äratasin Dima, et hakata hotelli poole sõitma, kui kätt taskusse sirutades tundsin käe all midagi libedat. Olin justkui Monopoly mängus sattunud get out of the jail cardi otsa. See oli ühe mehe visiitkaart, kes oli meile öelnud, et kui me peaksime hätta jääma, siis saab tema meid ehk viimase võmalusena välja aidata. Helistasime kohe numbrile ning 10 minuti pärast maandusime nende maja ees. Jah... tegu oli gaypaariga, kelle juures me nüüd paar päeva olnud oleme. Mehe nimi on Carl ning ta oli 30 aastat abielus. Selle ajaga oli jõudnud saada ta ka 5 last. umbes 5 aastat tagasi oli ta aga oma naisest lahutanud ning mõni aeg hiljem hakanud käima oma praeguse kutiga. Naljakas eks? :D

Piirkonnast rääkides võin öelda, et tegu on jällegi väga erineva kohaga, kuhu ma sattunud olen. Eelnevatel aastatel olin harjunud müüma rohkem Student Handbooke kui lastekaid, kuid sellel aastal saab see olema ilmselt vastupidi. Enamus pered on väikeste lastega... Päris teistmoodi võiks öelda. Samas inimesed on sõbralikud ning tuleb lihtsalt veidi harjuda.

Dima, kes on minu roommate, on aga päris vinge sell. Tüüp on natuke vanem kui mina, aga näeb oma vanuse (22) kohta päris hea välja. Selline hästi sõbralik ja hooliv tüüp. Teeb mulle hommikuti isegi võileibu päevaks kaasa ja puha. Päris tuus minu meelest :D. Aga mis on eriti vinge tema puhul on see, et ta vanemad on tegelikult venelased, kes eesti keelt üldse ei räägi. Ta käis Slaavi gümnaasiumis, kuid räägib väga head eesti keelt. Aga mis on veel eriti muljetavaldav on see, et ta ei õppinud koolis üldse inglise keelt. Mõned aastad tagasi sai ta endale kurat teab kuidas kirjasõbra Floridast, kellega ta kirjutas päris palju ning hakkas lugema ka inglise keelseid raamatuid, kasutades selleks sõnaraamatut. Päris hull eks? Vot selline vennike.

Kuna kell on juba palju siis ma rohkem teile ei kirjutakski, kuid uued lood saavad alguse juba homme hommikul. Rääkisin täna veel Tanniga, kes Alabamas kõvasti tööd rabab ning mulle heaks eeskujuks on. Maret tibu rabab ka kõvasti tööd teha. Isegi Ülari teeb kõvasti tööd, ainult Rivo Schultz, kes on praegu vainus puhkusel.

Üldisel tervitan teid kõiki ja ootan kommentaaride alt lugeda teie tegemiste kohta. :)
Mul on teiega ikka vedanud.

Olge siis ikka tublid pliksid ja poisid ning funige palju.

Tervian siinkohal veel kõiki, kes mu ära tundsid.

NB! Selle nädala competitioni tegin ma Maretiga. Iga päev, kui ma teen vähem kui 40 call-i, pean ma maksma 20 dollarit talle. Wish me luck!

Love you guys!