Nonii.
Alustan siis kõige tähtsamaga ning soovin Saksamaale õnne maailmameistritiitli võitmise puhul. Suur kivi langes südamelt, nüüd saan vähemalt järgnevatel nädalatel sakslatega kergemini jutule. Argentiinlasi ma siin väga palju kahjuks kohanud pole, ega ilmselt ei kohta ka, veits liiga külm või nii.
Nädalad lähevad päris kiirelt, ilmselt ka seetõttu, et ma siin üksinda selle suvega maadlen ning pole aega kellegi teise tegemistele keskenduda. Enamus head sõbrad on mitme ajatsooni kaugusel ka, nii et isegi juttu ei saa nendega igapäevaselt puhuda.
Sel nädalal läksid tulemused ka jälle paremaks. Veidi nukrad numbrid veel vaatavad mulle paberilt vastu, aga noo hea, et lubabki vähemalt. Võrreldes eelmise aasta tulemustega olen umbes pooleteist nädala jagu maas, aga kui arvestada seda, kui palju canceldas nende nädalate jooksul, siis polegi seis enam nii kurb :D
Nüüd on paras aeg hakata korralikke tulemusi näitama, nimesid on vaikselt juba kogunenud, nii et peaks selle veski nüüd käima saama küll! :)
Natukene keeruline nädal oli, sest et kui mäletate, siis nädal algas sellega, et ma pakkisin esmaspäeva hommikul oma auto kokku ja läksin tööle teadmata, kus ma ööbin. Ilmselgelt saab veel naeratusega natukene tööd teha, sest et päris esimesel õhtul kahjuks endale uut kodu ei leidnud. Sain natukene Kanada tudengielu maitsta ning magasin ühikas. Fucking kallis on ma peaks ütlema. Hoolimata sellest, et kogu asjaajamisega tegeles üks kutt, sain pea 20% hinnast alla. Sellest hoolimata kulutasin 65 dollarit, et saaks 7ks tunniks silma looja lasta. Ja see oli kogu selle piirkonna kõige odavam koht. Järgmised hinnad algasid juba 85st dollarist. Polegi päris meelakkumine see värk siin. Õnneks sain teisipäevast juba ühe pere juurde ning laupäeva õhtul kolisin selle pere juurde, kelle juures ma nüüd ilmselt mõnda aega elada saan. Vahva paar on. Nad on koos olnud umbes 3 aastat ja plaanivad nüüd augustis abielluda. Äkki saan ka pulma! :D
Õnneks aga ei piirdunud nädala seiklused vaid kolimisega. Nädala keskel kruiisisin ma maal ringi ning nähes laste asju ühes teeäärses majas, tõmbasin kohe hoovi sisse. Nagu siin kandis tavaks on, on igas hoovis oma peni. Kuna koerad ja mina saame hästi läbi, siis väga peni ei peljanud ning hüppasin kohe autost välja, nagu valgele mehele kohane. Peni aga ilmselt sellise käitmusega harjunud ei olnud, sest võttis rõdul sisse suhteliselt kaitsva hoiaku. Kuna ma aga suhteliselt pohhuilt tema poole sammuma hakkasin, et uksele koputada, siis selle asemel, et korralikult hakukuma hakata, tegi ta suhteliselt hädise niutsumise ning kuses terve rõdu täis. Kuna aga pereema oli minu tulekut märganud, siis jõudis ta uksele enne, kui ma sellele koputada jõudsid. Ajatus oli muidugi priima, sest et peni jõudis kiirelt ukse vahelt sisse pugeda. Kuna aga ka ema oli minu tulekust üllatunud, siis ei teinud ta ust pärani lahti, vaid piilus vargsi ukse vahelt välja ning pobises samal ajal enesekindlalt: "ära tule lähemale, koer tuleb sulle kohe kallale". Pole vist tarvis ära märkida, et ei tulnud. Isegi vaatevälja ei tulnud enam, vaid pages kuhugi diivani alla peitu. Sain küll emaga lõpuks jutule, kuid raamatuid ta mult ei ostnud. Äkki järgmisel korral! :D
Kuna väikelinnades ja maakohtades liiguvad jutud kiiresti, siis kohtasin nädala lõpu poole järjest rohkem emasid, kes olid minust kuulnud. Osad ei viitsinud üldse kuulata ning korrutasid algusest peale, et nemad ei taha midagi osta, aga tuli ette ka üllatajaid. Ühte ema olid mitmed tema sõbrannad hoiatanud, et käib ringi mingi tudeng, kes müüb raamatuid ja tahab alati vetsus käia, ilmselt mingi kahtlane tüüp, checkib maja vms, et pärast vargile tulla. Olin veits üllatunud, et selline imago minust on tekkinud, aga samas ei üllatunud eriti, sest et küsin üsna tihti vetsu, et pereemad saaksid rahulikult nt. laste või mehega asju arutada ning mõelda, kas tahavad rampse või mitte. Veel rohkem olin aga üllatunud sellest, et see konkreetne pereema oli nii normaalne ja hoolimata kuuldust käitus minuga nagu täiesti normaalse inimesega. Ta ei ostnud küll raamatuid mult (napilt jäi puudu! :D) aga sellegipoolest oli väga avatud meelega ning tore tädi. Saadan talle siinkohal veelkord tervisi!
Tänane viimane lugu on samuti positiivse noodiga. Hoolimata sellest, et ma pole poolteist kuud juba juuksuris saanud käia, lähen ma tiinekatele päris hästi veel peale. Sattusin reedel ühele tiinekate sünnipäevapeole, kus siis tüdrukud väga pöördesse läksid ja üksteise võidu esinema hakkasid. Kes tegi spagaati, kes tegi hundirattaid, kes laulis kõva häälega poplugusid kaasa. Kuna tegemist polnud ilmselgelt parima ajahetkega, et pereemale raamatuid müüa, siis leppisin kokku parema aja, mil ma saan nendega rahulikult maha istuda ning lahkumiskingituseks sain igalt tiinekalt high five-i. Tunne oli nagu Alexandr Rybak! :D
Ja et natukene mahlasem oleks see blogi, siis toon sisse lõigu Kristel Tuule organisatsioonist. Tal on orgis üks selline vähe õblukesem tüüp, kes muidu tubli on, aga kellele aeg-ajalt liiga tehakse. Sel nädalal juhtus tal nii, et ta koputas uksele, aga pereema asemel tuli ukseaugust läbi pere koer, kes viskas kutile pilgu peale, tõmbas ninaga paar mahvi õhku sisse ning pärast kiiret analüüsi pistis nina bookbagi, võttis sealt välja kuti lõunasöögi ning pages kiiresti majja. Kui Angela Aak on Eesti kõige vaesem mees, sest tal pole munnigi, siis see tüüp on kõige vaesem bookman, tal pole isegi lunchboxi! :D
Selle noodi pealt tõmbangi tänase sissekande otsad kokku. Olge siis muhedad!
Parimate soovidega,
Teie bookman
Sunday, July 13, 2014
Sunday, July 6, 2014
Elu nagu Limp Bizkit-i loos!
Tsiteerin:
I move in, I Move out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Breathe in, now breathe out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Keep rollin' rollin' rollin' rollin' (x4)
Ja just nii ongi! :D
Täna on jälle paras aeg asjad kokku pakkida ja panna vaim valmis uueks seikluseks. Magan selle pere juues täna viimast ööd ja hommikul lähen tööle teadmisega, et ma ei tea, kus ma ööbin. Olen nagu Fazeri pagarite toodang... Ränumees! Tänu päiksepaistelistele ilmadele olen juba peaaegu sama pruun... vähemalt sealt, kuhu riided ei ulata, ehk siis klassikaline talumehe päevitus on selga tõmmatud. :D
Nädal läks jälle päris kiirelt, tegin esmaspäeval pool päeva ise tööd ja siis sõitsin Gerda Rand'a töövarjuma. Ta elab koos Mirko ja Karel'iga keset eikunagimaat... Päris ausalt! Nende piirkonnas on palju Mennonite, kes on veits erinevad neist, keda mina eelmisel aastal töötasin Albertas. Nad on ikka tõelised jumalakartlikud ning sõidavad ringi hobuste ja vankritega, mingit niisama tillerdamist ei toimu. Igaks juhuks on muidugi iPhone neil taskus, et kui vaja enekaid teha või niisama kõrvalolevas talus olevale sõbrale traati tõmmata, sest et kaarikuga on ikka liiga nuss kohale ennast vedada, eriti kui pole kindel, kas naabrimees üldse kodus on, äkki läks hoopis seitsme penikoorma kaugusele sisseoste tegema.
Muidu oli tore päev, õppisin Gerdalt, et aeglane olemine on voorus ning aeg-ajalt on mõistlik lihtsalt niisama passida, et pereema või pereisa mõtterong suudaks kurvi välja võtta ja uuesti sinuga samale lainele jõuda. Mõned head käibefraasid sain ka, aga need oli ta ilmselt üle võtnud Martin Kiiskülalt. Väga palju naljakaid asju ei juhtunud, aga kõige värvilisem pilt mis mällu jäi oli ilmselt kipsis jalaga 8 kuune beebi. Nimelt oli pereema beebiga koos trepist alla tulnud, kuid õnnetul kombel komistanud oma mennonite-idele kohase pika kleidisaba otsa ning kukkus trepist alla. Beebil jäi kupli all kõik ikka paika, aga pidid leppima valge kipsiga, mida ta siis terve sitdowni aja vastu köögilauda proovis purustada. Samas päris hea idee lapsevanematele, sest et kips töötab nagu sangpomm vangi jala küljes. Raske on elamist segi tõmmata, kui riiulini ei jõua roomata! :P
Hoolimata sellest, et pereemad ja -tütred tihtilugu silma teevad, ei lase kõik ennast minu fassaadist petta. Üks tõsisem isane arvas nädala lõpus, et minu näol on tegu siiski pesuehtsa pedofiiliga ning parem oleks, kui ma tema territooriumilt nahhui tõmbaksin. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga küsimusele "would you let me just explain what I am doing here" sain korduvalt vastuseks: "I don't care what you are doing here, I don't want to talk to a pedofile, I will call to police!". Läbi häda suutsin talle siiski oma visiitkaardi pihku suruda ja "sae pekki!" soovida. Ilmselgelt alustasin oma järgmist päeva politseijaoskonnas, kus Natalja mind rõõmsalt vastu võttis ja ilma erilise pingutuseta normaalseks meheks tembeldas. Hastag PR-on-veel-mõõdukalt-hea.
Aga tegijal juhtub nii mõndagi. Madis töötab sel aastal minust küll päris kaugel, aga inimesed võivad hakata varsti arvama, et tegu on klassikalise pedofiiliga. Nimelt istus ta ühel õhtupoolikul maas ühe vanaemaga, ning näitas talle raamatuid, kui keegi uksele koputas. Ukse avanedes tuli nähtavale üks kolmeaastane jõmpsikas. Kuna ukse avas keegi sugulastest, siis ta arvas automaatselt, et tegu on Madise lapsega ning lasi ta kenasti sisse. Jõmpsikal oli sügavalt pohhui ning marssis toas ringi nagu elaks seal. Kui vanaema aga märkas küsida, et kas tegu on Madise lapsega, siis Madis valetama ei hakanud ning eitas sugulust. Vaikselt tekkis kõigil küsimus, et wtf laps see selline siis on. Kuna Madisele hakkas tunduma, et asi võib hapuks minna, siis tegi ta nii kiirelt tsükli lõpuni kui sai ning läks tõi kiirelt raamatud autost, et tõmmata enne mendi jõudmist nahhui... päris veider on seletada tüübil, kes müüb lasteraamatuid, et tema ei tea midagi sellest lapsest, kes koputab parasjagu just sellele uksele, kus tema raamatuid müüa proovib.
Õnneks jõudis laps õnnelikult koju, sest et Madis jõudis ka lapse tegeliku pereni järgmisel õhtul. Tuli välja, et see on nende 3 aastasel juskui nagu hobi juba, tõmmata aeg-ajalt kodust nahhui nelja tuule poole. #mängi-veel-lapsega-reis-ümber-maailma-lauamängu
Sel nädalal müügist väga ei räägi, sest et müügitulemused on nagu usk meil Eestis, see on nii oluline, et me ei räägi sellest. Aga üldiselt sain uuesti ketid alla ning ronin vaikselt üles poole. Sain sel nädalal veidi endale facebooki sõpru ka juurde ning nüüd hakkangi lisama kõiki ja kõike. Las siis vaatavad, kuidas kõik raamatuid ostavad! :D
Olge mõnnad ja nautige Eesti suve. Pidi sellel nädalal ära olema :D
Lõpetuseks küsin, mis teeb ühest korralikust mehest pedofiili?Õigesti vastanute vahel loosin välja selle tüübi aadressi, kes kinnitab õige vastuse!
DJ Suure Maailma Direktor
I move in, I Move out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Breathe in, now breathe out
Hands up, now hands down
Back up, back up
Tell me what you gonna do now
Keep rollin' rollin' rollin' rollin' (x4)
Ja just nii ongi! :D
Täna on jälle paras aeg asjad kokku pakkida ja panna vaim valmis uueks seikluseks. Magan selle pere juues täna viimast ööd ja hommikul lähen tööle teadmisega, et ma ei tea, kus ma ööbin. Olen nagu Fazeri pagarite toodang... Ränumees! Tänu päiksepaistelistele ilmadele olen juba peaaegu sama pruun... vähemalt sealt, kuhu riided ei ulata, ehk siis klassikaline talumehe päevitus on selga tõmmatud. :D
Nädal läks jälle päris kiirelt, tegin esmaspäeval pool päeva ise tööd ja siis sõitsin Gerda Rand'a töövarjuma. Ta elab koos Mirko ja Karel'iga keset eikunagimaat... Päris ausalt! Nende piirkonnas on palju Mennonite, kes on veits erinevad neist, keda mina eelmisel aastal töötasin Albertas. Nad on ikka tõelised jumalakartlikud ning sõidavad ringi hobuste ja vankritega, mingit niisama tillerdamist ei toimu. Igaks juhuks on muidugi iPhone neil taskus, et kui vaja enekaid teha või niisama kõrvalolevas talus olevale sõbrale traati tõmmata, sest et kaarikuga on ikka liiga nuss kohale ennast vedada, eriti kui pole kindel, kas naabrimees üldse kodus on, äkki läks hoopis seitsme penikoorma kaugusele sisseoste tegema.
Muidu oli tore päev, õppisin Gerdalt, et aeglane olemine on voorus ning aeg-ajalt on mõistlik lihtsalt niisama passida, et pereema või pereisa mõtterong suudaks kurvi välja võtta ja uuesti sinuga samale lainele jõuda. Mõned head käibefraasid sain ka, aga need oli ta ilmselt üle võtnud Martin Kiiskülalt. Väga palju naljakaid asju ei juhtunud, aga kõige värvilisem pilt mis mällu jäi oli ilmselt kipsis jalaga 8 kuune beebi. Nimelt oli pereema beebiga koos trepist alla tulnud, kuid õnnetul kombel komistanud oma mennonite-idele kohase pika kleidisaba otsa ning kukkus trepist alla. Beebil jäi kupli all kõik ikka paika, aga pidid leppima valge kipsiga, mida ta siis terve sitdowni aja vastu köögilauda proovis purustada. Samas päris hea idee lapsevanematele, sest et kips töötab nagu sangpomm vangi jala küljes. Raske on elamist segi tõmmata, kui riiulini ei jõua roomata! :P
Hoolimata sellest, et pereemad ja -tütred tihtilugu silma teevad, ei lase kõik ennast minu fassaadist petta. Üks tõsisem isane arvas nädala lõpus, et minu näol on tegu siiski pesuehtsa pedofiiliga ning parem oleks, kui ma tema territooriumilt nahhui tõmbaksin. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga küsimusele "would you let me just explain what I am doing here" sain korduvalt vastuseks: "I don't care what you are doing here, I don't want to talk to a pedofile, I will call to police!". Läbi häda suutsin talle siiski oma visiitkaardi pihku suruda ja "sae pekki!" soovida. Ilmselgelt alustasin oma järgmist päeva politseijaoskonnas, kus Natalja mind rõõmsalt vastu võttis ja ilma erilise pingutuseta normaalseks meheks tembeldas. Hastag PR-on-veel-mõõdukalt-hea.
Aga tegijal juhtub nii mõndagi. Madis töötab sel aastal minust küll päris kaugel, aga inimesed võivad hakata varsti arvama, et tegu on klassikalise pedofiiliga. Nimelt istus ta ühel õhtupoolikul maas ühe vanaemaga, ning näitas talle raamatuid, kui keegi uksele koputas. Ukse avanedes tuli nähtavale üks kolmeaastane jõmpsikas. Kuna ukse avas keegi sugulastest, siis ta arvas automaatselt, et tegu on Madise lapsega ning lasi ta kenasti sisse. Jõmpsikal oli sügavalt pohhui ning marssis toas ringi nagu elaks seal. Kui vanaema aga märkas küsida, et kas tegu on Madise lapsega, siis Madis valetama ei hakanud ning eitas sugulust. Vaikselt tekkis kõigil küsimus, et wtf laps see selline siis on. Kuna Madisele hakkas tunduma, et asi võib hapuks minna, siis tegi ta nii kiirelt tsükli lõpuni kui sai ning läks tõi kiirelt raamatud autost, et tõmmata enne mendi jõudmist nahhui... päris veider on seletada tüübil, kes müüb lasteraamatuid, et tema ei tea midagi sellest lapsest, kes koputab parasjagu just sellele uksele, kus tema raamatuid müüa proovib.
Õnneks jõudis laps õnnelikult koju, sest et Madis jõudis ka lapse tegeliku pereni järgmisel õhtul. Tuli välja, et see on nende 3 aastasel juskui nagu hobi juba, tõmmata aeg-ajalt kodust nahhui nelja tuule poole. #mängi-veel-lapsega-reis-ümber-maailma-lauamängu
Sel nädalal müügist väga ei räägi, sest et müügitulemused on nagu usk meil Eestis, see on nii oluline, et me ei räägi sellest. Aga üldiselt sain uuesti ketid alla ning ronin vaikselt üles poole. Sain sel nädalal veidi endale facebooki sõpru ka juurde ning nüüd hakkangi lisama kõiki ja kõike. Las siis vaatavad, kuidas kõik raamatuid ostavad! :D
Olge mõnnad ja nautige Eesti suve. Pidi sellel nädalal ära olema :D
Lõpetuseks küsin, mis teeb ühest korralikust mehest pedofiili?Õigesti vastanute vahel loosin välja selle tüübi aadressi, kes kinnitab õige vastuse!
DJ Suure Maailma Direktor
Sunday, June 29, 2014
Tänasel sissekandel on lühikesed jalad.
Alustan tsiteerides Getter Jaani lugu "Parim päev". Kõik on alles alguses. Seljatasin just kolmanda nädala, aga tunne on, nagu oleks selle seljatamiseks pidanud temasse hambad sisse lööma nagu Luis Suarez ja enne nädala lõppu pidanud ennast trahvikastis veel pikali ka viskama nagu Robben, et saaks ikka enne lisaaega selle asjaga ühele poole. Iga aasta uut moodi, või kuidas see nüüd oligi. Ja noo kui aus olla, siis kolmanda nädala lõpuks on tunne tulemusi vaadates, et ratas käib all ringi ja kummilõhna on kõik kohad täis, aga stardijoon on veel käega katsuda. Sellegipoolest olen positiivne ning usun, et tuul pöördub. Proovin nendest inimestest siin aru saada. Pole suutnud väikelinnade inimesi veel päris lahti hammustada, läheb veel natukene aega.
Kolisin täna ka uude kohta elama, kuna Helenile tuleb külla palju sugulasi ja ta ise ka läheb kodust ära reisima. Uus pere on päris pull. Pereema Anu oskab eesti keelt, sest et ta vanemad on eestlased, kuid ta ise sündis Rootsis ning umbes 8 aastaselt põgenesid nad ära Kanadasse. Pereisa on aga Sakslane ning nad on nüüd abielus olnud 5 aastat. Mõlemad on umbes 60 aastased ning Anule on see teine abielu. Frank käib vabal ajal golfi mängimas ning võitleb tagaaias lindude toitu varastava oravaga. Päris naljakas oli teda vaadata, kui orav täna enda nägu näitas, siis haaras Frank koheselt veepüstoli ning kukkus varitsema. Pärast sobiva positsiooni leidmist sai orav korralikult karva märjaks, kuid tundus, et tal on sellest kohati suhteliselt suva, sest mõne minuti pärast oli ta uuesti platsis ning põsed veel eelmisest raksust punnis.
Väga naljakaid asju mul sel nädalal endal ei juhtunudki, aga ühel emal õnnestus mind küll naerma ajada. Viisakas nagu ma olen, ulatasin pereemale terekäe koos oma naeratusega. Minu üllatuseks ei tahtnud ta seda aga vastu võtta, vaid vabandas hoopis nii: "I Can't shake your hand, I just washed them and they are a little bit dirty, because I didn't use any water" :D Kahjuks tal enam kooli ealisi lapsi polnud, seega maha temaga ei istunud ning seetõttu jäi see ka viimaseks pirniks tema käest.
Päris suureks üllatusesinejaks osutus üks 16 aastane tütarlaps, kes tuli mind uksele tervitama ühes ilmselgelt rikkamas majas. Noo tema oli küll ikka korralikult välja õpetatud, sest et ta ütles mulle vist umbes 10 korda, et nad pole huvitatud, hoolimata sellest, et küsimused olid esitatud nii, et neile ei saa vastata selliselt. Nt. Kui ma näitaks sulle midagi, mis aitaks sul aega säästa kodutöödega, siis kas see oleks päris äge? Temast saab kunagi iga ukselt-uksele müügimehe suurim "unistus".
Aga kõik olukorrad pole päris nii traagilised. Istusin keset nädalat ühes tupiktänavas ja sõin oma lõunat, kui nägin kahte noort tulnukate emalaevu meenutavat kogu mööda tänavat alla veeremas. Ise mõtlesin, et huvitav kus nad ruttavad ja mis nad siin üldse tuiavad, aga siis nägin, et nad möödusid just "no overweight parking" sildist. Pole ime, et nad sinna platseeruma ei jäänud, siiski seadusekuulekad kodanikud.
Viimase loo toon aga Georgiast, kus peategelaseks oli Anna toakaaslane. Kuna USAs on tavapärane, et inimesed passivad garaazis, siis astuski tütarlaps julgelt garaazi, sest märkas seal juskui pereema. Kuna esimese approachi peale ema aga piiksugi ei teinud, siis otsustas ta julgelt oma teise approachiga algust teha, kui märkas, et tema selja taga on vist keegi. Plika keeras ümber, et uurida, kellega on tegu ja ehk teeb tema rohkem häält, kuid enne kui ta liitujat kõnetada jõudis, pidi ta aga vastama küsimusele "who are you talking to?". Kuna ta ei saanud aga aru, et millest selline küsimus, siis otsustas ta ümber pöörata ning vaadata, mis värk on. Tuli välja, et ta oli kogu aja rääkinud kapi peal oleva naise pildiga. Juhtub ikka, samas vist ei tohiks mitte kunagi. :D
Täna pikemat juttu ei teegi, lähen lükkan rannavolle platsilt koju toodud liiva jalgadelt maha ning poen ära voodisse.
Lõpetuseks küsin, kas esimene gaypaar, keda ma sel suvel kohtasin lisas mind endale facebookis sõbraks või jah? Õigesti vastanute vahel loosin välja 2 vaba pääset minuga koos õhtust sööma tuleva nädala pühapäevaks. Tasub kiirustada!
It's gonna be unbelievable!
Targo
Kolisin täna ka uude kohta elama, kuna Helenile tuleb külla palju sugulasi ja ta ise ka läheb kodust ära reisima. Uus pere on päris pull. Pereema Anu oskab eesti keelt, sest et ta vanemad on eestlased, kuid ta ise sündis Rootsis ning umbes 8 aastaselt põgenesid nad ära Kanadasse. Pereisa on aga Sakslane ning nad on nüüd abielus olnud 5 aastat. Mõlemad on umbes 60 aastased ning Anule on see teine abielu. Frank käib vabal ajal golfi mängimas ning võitleb tagaaias lindude toitu varastava oravaga. Päris naljakas oli teda vaadata, kui orav täna enda nägu näitas, siis haaras Frank koheselt veepüstoli ning kukkus varitsema. Pärast sobiva positsiooni leidmist sai orav korralikult karva märjaks, kuid tundus, et tal on sellest kohati suhteliselt suva, sest mõne minuti pärast oli ta uuesti platsis ning põsed veel eelmisest raksust punnis.
Väga naljakaid asju mul sel nädalal endal ei juhtunudki, aga ühel emal õnnestus mind küll naerma ajada. Viisakas nagu ma olen, ulatasin pereemale terekäe koos oma naeratusega. Minu üllatuseks ei tahtnud ta seda aga vastu võtta, vaid vabandas hoopis nii: "I Can't shake your hand, I just washed them and they are a little bit dirty, because I didn't use any water" :D Kahjuks tal enam kooli ealisi lapsi polnud, seega maha temaga ei istunud ning seetõttu jäi see ka viimaseks pirniks tema käest.
Päris suureks üllatusesinejaks osutus üks 16 aastane tütarlaps, kes tuli mind uksele tervitama ühes ilmselgelt rikkamas majas. Noo tema oli küll ikka korralikult välja õpetatud, sest et ta ütles mulle vist umbes 10 korda, et nad pole huvitatud, hoolimata sellest, et küsimused olid esitatud nii, et neile ei saa vastata selliselt. Nt. Kui ma näitaks sulle midagi, mis aitaks sul aega säästa kodutöödega, siis kas see oleks päris äge? Temast saab kunagi iga ukselt-uksele müügimehe suurim "unistus".
Aga kõik olukorrad pole päris nii traagilised. Istusin keset nädalat ühes tupiktänavas ja sõin oma lõunat, kui nägin kahte noort tulnukate emalaevu meenutavat kogu mööda tänavat alla veeremas. Ise mõtlesin, et huvitav kus nad ruttavad ja mis nad siin üldse tuiavad, aga siis nägin, et nad möödusid just "no overweight parking" sildist. Pole ime, et nad sinna platseeruma ei jäänud, siiski seadusekuulekad kodanikud.
Viimase loo toon aga Georgiast, kus peategelaseks oli Anna toakaaslane. Kuna USAs on tavapärane, et inimesed passivad garaazis, siis astuski tütarlaps julgelt garaazi, sest märkas seal juskui pereema. Kuna esimese approachi peale ema aga piiksugi ei teinud, siis otsustas ta julgelt oma teise approachiga algust teha, kui märkas, et tema selja taga on vist keegi. Plika keeras ümber, et uurida, kellega on tegu ja ehk teeb tema rohkem häält, kuid enne kui ta liitujat kõnetada jõudis, pidi ta aga vastama küsimusele "who are you talking to?". Kuna ta ei saanud aga aru, et millest selline küsimus, siis otsustas ta ümber pöörata ning vaadata, mis värk on. Tuli välja, et ta oli kogu aja rääkinud kapi peal oleva naise pildiga. Juhtub ikka, samas vist ei tohiks mitte kunagi. :D
Täna pikemat juttu ei teegi, lähen lükkan rannavolle platsilt koju toodud liiva jalgadelt maha ning poen ära voodisse.
Lõpetuseks küsin, kas esimene gaypaar, keda ma sel suvel kohtasin lisas mind endale facebookis sõbraks või jah? Õigesti vastanute vahel loosin välja 2 vaba pääset minuga koos õhtust sööma tuleva nädala pühapäevaks. Tasub kiirustada!
It's gonna be unbelievable!
Targo
Sunday, June 22, 2014
Teine nädal pole alati esimesest targem.
Nonii nahhui!
Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.
Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.
Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.
Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".
Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"
Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.
Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.
Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D
Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.
Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.
Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.
Parimate soovidega,
Teie Direktor
Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.
Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.
Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.
Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".
Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"
Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.
Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.
Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D
Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.
Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.
Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.
Parimate soovidega,
Teie Direktor
Sunday, June 15, 2014
Here we go again!
Mõtlesin, et teen siis täna oma blogil ka otsa lahti ning tähistan saabuvat 8. eluaastat. Mõned lapsed on külm selle aja peale juba ära võtnud, aga näe, minu blogi veel harvendamine raputanud pole.
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Sunday, September 15, 2013
Nojah siis.
Whadap?
Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.
Sitta sellest.
Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.
Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!
Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.
Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.
Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...
täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.
Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.
Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?
Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.
Sitta sellest.
Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.
Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.
Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!
Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.
Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.
Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...
täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.
Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.
Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?
Sunday, September 8, 2013
Tic-toc!
Mis värk on!?
Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.
Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.
Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:
M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!
Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.
Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.
Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.
Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.
Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg
Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.
Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)
Suure Maailma Direktor
Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.
Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.
Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:
M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!
Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.
Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.
Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.
Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.
Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg
Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.
Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)
Suure Maailma Direktor
Subscribe to:
Posts (Atom)