The Train is starting!

Tsau kutid!

Kuidas elanud olete? Pole teist mitte kottigi kuulnud. Proovige mulle ikka vahepeal vastu ka kirjutada, lisab elule värvi või nii, sest vürtsi saan ma siin niisama ka.

Sel nädalal sai ikka kõvasti tööd tehtud. Ei oleks uskunud, et pärast nelja suve võivad inimesed mind üllatada siin ameerikamaal. Jällegi hoopis teistsugused inimesed, võtab vähe aega, et nendega samale lainele jõuda, aga proovin hakkama saada. Ei anna alla.

Numbrid olid selnädalal päris head, tegin 200 demo, umbes 250 calli ringis ja 97 sitdowni. See on hea. Kahjuks olid päris mitmed sitdownid kvaliteedi poolest suhteliselt sitad, kuna inimestega ei connectinud ära ja tundus, et väga ei klikkinud ära nendega. Vahest lihtsalt on tunne, et räägi nagu seinaga, mitte selles mõttes, et nad ei vastaks sulle, vaid pigem nii, et räägivad kaasa ja siis lõpuks ütlevad mingeid täiesti loogika vastaseid asju. Ei teagi, kuidas sellest aru saada, kas pressin liiga palju inimestele peale, et nad minuga kaasas oleks või siis lihtsalt ongi sellised pooletoobised. Elame näeme.

Orgi juhtimine on päris huvitav kogemus olnud. Alles lõppes teine nädal ja kuigi meid oli alguses 14, on praeguseks meid alles kõigest 9. Eelmisel nädalal jättis üks läti tüdruk pooleli tervislikel põhjustel ning teine lihtsalt andis alla... kurb, kuna arvasin, et mõlemad võiksid seda väga hästi, aga noh, kui ise ei ole valmis pingutama ja endast maksimumi anda ning raskustega võitlema, siis keegi teine sind sundida ka ei saa. Sel nädalal jäime ilma Heldist, Tõnisest ja Tomsist. Kurb, kuna ootused nende puhul olid päris kõrged, eriti veel Tõnise, kuid ilmselt tõmbas ennast liiga kinni... mis teha, elu läheb edasi ja meie paneme ikka täie pasaga edasi.

Sellest saab minu parim suvi, see on juba otsustatud, vaja ainult veel kõvasti vaeva näha, õppida ning lõplikult ära vormistada.

Algus on olud suhteliselt aeglane, või õigemini aeglasem, kui ma ise ootasin või lootsin. Aga pole lugu, mitte miski pole veel kadunud ning absoluutselt kõik on veel võimalik. Ma tean, et ma suudan seda teha ja ma tean, et ma olen seda väärt, vaja on lihtsalt inimestega samale lainele jõuda ning õppida neid paremini tundma. Kui click ära käib, siis hakkab tulema, ma olen selles kindel.

Midagi naljakat ka teile siia minu mõtete vahele.
See lugu juhtus Tõnniga, tüübiga kes ära quittis... samas pole ime, et tuleb isu quittida, kui nädala alguses ühel päeval jälitas teda umbes tunnijagu mingi neegritüdruk oma jalgrattaga ning hõikus talle igasuguseid asju... Sa oled nunnu! Sul on ilusad silmad! Kus sa elad? Miks sa minuga ei räägi? Sul on ilus tagumik! Saame sõpradeks! Mis su telefoni number on? Sul on ilus keha! Kus sa elad? Kust sa pärit oled? Sa oled nii nunnu! Mis su number on? Kus sa elad? Mis sa pärast teed? Sul on ilusad kannikad! Sa oled nii mehine! Mulle meeldivad su silmad! Kus sa elad? Anna mulle oma number!

Võtaks vist kõhedaks küll. Tundub nagu Texase mootorsae mõrvade leebem versioon :D

Aga kutid... Jesus makes you stronger!

Seda mõistis sel nädalal ka mu toanaaber Ivo.
Nagu Ivole tavaks, tegi ka tema sel nädalal kõvasti tööd ja no kurat, seda sama teevadka usuhullud. Ivo approachis parasjagu ühte pealnäha tavalis ema, kes suhteliselt kortus kulmuga ukse peale loivas.Ilma et Ivo väga palju rääkida oleks saanud, hakkas mutt kohe pärima: „Mis sa tahad siit? Miks sa seda teed?” Ivo siis selgitas, et tahab keelt harjutada ja noh, eks see kogemus teeb ikka tugevamaks ka. Mutt kohe siis selgitama, et tugevamaks saab muud moodi ka... Tule meie kirikusse. Ivo manas ilma mõtlemata endale WTF pilgu ja jäi mutile otsa vaatama, kui viimane Dan Moore-i kombel edasi majandas – „come, come to our meeting, come, come, come to our church!”. Mismõttes, tule kirikusse? Kuidas see mind tugevamaks teeb, tahtis Ivo teada. Mutt siis seletas, et noo nende kirikus on ikka sitta moodi äge, saab pidu ja värki ja ägedad inimesed ja kummardame jeesust. Ilmselgelt küsis Ivo selle peale uuesti, et kuidas pidutsemine teda tugevamaks inimeseks teeb? Mille peale vastas mutt: „well, we don’t drink any alcohol and we praise jesus!”

Nii et nüüd mõtleb ta alati, enne kui ta midagi teeb, et mida jeesus tema olukorras teeks.

Brian, kes on minu teine roommate, oskab samuti nalja teha. Teisipäeval uitas Brian oma territooriumil ringi kui jõudis majani, millel oli päris vinge uksekell. Nimelt, tegi uksekell erinevaid rõõmuhõiskeid meie tuntuima ameerika jalgpalli meeskonna jaoks, umbes nagu „go ducks!” või „ducks are the best!”... Kuna peale esimest kella laskmist kedagi uksele ei tulnud, otsustas ta uuesti kellata. Avastades, et kell teeb igal nupuvajutusel erinevat häält ning kuna kedagi kodus ei paistnud olevat, otsustas ta ukse taga seista ning kuulata, milliseid erinevaid hääli ta veel teeb. Umbes pärast kuuendat korda tuli tema üllatuseks keegi lõpuks uksele, kes lihtsalt rööööökis talle näkku, et mida kuradit sa helistas mu uksekella siin, kao minema debiilik! Ega tal selle peale väga midagi öelda polnud ning seetõttu viskaski kiirelt varvast. :D

Muidu pere kelle juures sel nädalal elasime, on päris vahva. Kuna tegu on vanema paariga ning neil on kokku 8 last, kes kõik juba suureks on kasvanud, siis on ema päris hoolitsev, teeb igal õhtul meile süüa ja niisama ajab juttu. Kuttidele läheb see päris hästi peale, ei kurda üldse. J

Selline nädal siis. Kohe varsti hakkab uus ja veel parem. Andke siis teada, kuidas teil läheb, siis saan teie tegemistele ka natukene kaasa elada ja tulla natukene bookfieldist oma mõtetega välja.

Life is beautiful and everything is impossible when I put myself into it!

See ya, got to go!
Teie lemmik!

And off we go!

Tuus!

Ärge nüüd väga kurjustage, et ma pole vahepeal teile kirjatuviga sõnumeid saatnud, aga proovin seda nüüd parandada.

Üldiselt on ikka sitaks palju vahepeal juhtunud. Veidi teine tera on olla OL (organisatsiooni juht) ja dikteerida tempot, tegeleda kõigi probleemidega ning proovida planeerida tulevikku ette. Kõik võib muutuda vaid ühte hetkega.

Üldiselt läks sales school suhteliselt edukalt. Treenisime hommikust õhtuni ning liikusime terve grupiga Oregoni. Hoopis teistsugune koht, kui seni olen olnud. Loodus meenutab päris palju eestit, aga inimesed on ikkagi peast ameeriklased. Samas loodus kohati korvab selle.

Et natukene aimu anda, milles erinevus seisneb, siis nt. Bendis (linn, kus Tanel ja paar FY-i töötavad), on hommikuti umbes 5-10 kraadi sooja ning sama lugu on ka õhtul. Nad töötavad üle 1000 meetri merepinnast kõrgemal ning mäetipud on kohati päri lumised. Tegelikult sadaski vist lund, kui kutid esimest korda üle mägede sõitsid, et oma uue kasuperega kohtuda. Isegi Tannile oli see päris huvitavaks kogemuseks.

Hommikuti kui kutid jalgratastega hommikusöögikohta sõidavad, on neil kohale jõudes ninad punased peas ning üle kere suhteliselt siniseks tõmmanud, aga seda paremini maitsevad soojad värskelt praetud munad koos praetud kartulitega. Tšempioni hommikusöök ikkagi.

Mul siin Springfieldis nii ekstreemne ei ole temperatuuri koha pealt, kuid natukene keerulisemaks muudavad mõned teised asjad. Seda kohta kutsutakse "Valley of Death" (sellise nime panid sellele kohale indiaanlased). Valley of Death sellepärast, et kevade lõpus ja suve alguses õitsevad siin musttuhat erinevat taime, mis põhjustavad paljudele inimestele allergiaid, kaasa arvatud minule.

Ma ei olnud sellel talvel kordagi vist haige, päris korras ponks olin, kuid siin on olnud algus veidi teistsugune. Oma esimese nädala olen veetnud põhimõtteliselt konstantselt köhides ning nuusates mingit mäda välja. Samuti kipuvad silmad kipitama ning mõned päevad olin lausa ilma hääleta. Mõtlesin küll, et kuna olen teinud 4 suve juba raamatumüüki, siis ei saa olla midagi sellist, mis mind üllatab, kuid pean tunnistama, et eksisin. Pole juba kaua aega ennast nii sitasti tundnud.

Natuke vürtsi lisas ka see, et kodu otsimisega ei läinud meil just kõige edukamalt. Kuna elan koos kahe ägeda tüübiga (Ivo Eestist ja Brian Inglismaalt), siis polnud väga paljud inimesed huvitatud kolme tüübi majutamisest. Suhteliselt suur keris ma ütleks. Palju paremini ei läinud ka kahel tüdrukul, kellega me linna jagasime, nii et enamus nädalast elasime koos ühe naise juures, kes ise 7 aastat tagasi raamatuid müüs. Väga vinge tädi koos oma mehega. Seetõttu ei saanud enamus nädalast just väga palju endale keskenduda, kuna pidin tegelema sellega, et kõik saaksid ilusti koju õhtul ja hommikuti kenasti tööle samuti. Kuna enda enesetunne just kõige paremate killast polnud, siis kammis vahepeal päris ära, sest organisatsioonis oli palju muudki toimumas, millega tuli tegeleda ning mis panid muretsema.

Samas, siin ma nüüd olen, köhin küll veel päris korralikult, kuid no excuses. Tuleb ära! I gonna make things happen. Saime ajutiselt elukoha ühe tubli vanapaari juures ning see rahustab päris palju, sest asukoht on hea ning kutid saavad vabalt velodega hommikul tööle sõita.

Tunneli lõpust paistab juba valgus ning kui vahepeal tundus, et see võib olla vastu tulev rong, siis nüüd hakkab tunduma, et tegu võib olla siiski päikesega, mis annab vaikselt enesekindlust.

Nii et minu pärast muretsemiseks põhjust ei ole.

Aga et te ei arvaks, et mul siin kõik hallides toonides on, siis maalin teile mõned lõbusamad pildid ka, kuna nalja on siiski saanud.

Sellel korral jagan pigem killukesi meie lõbusatest orgiliikmetest. Otsustage siis ise, mida sellest arvata.

Et ma kellelegi varvaste peale ei astuks, siis ma parem nimesid nimetama ei hakka, kuid nii palju võin öelda, et see lugu juhtus sales schoolis. Vahest ikka tuleb seda ette, et kui päike lagipähe paistab ja väljas on 35 kraadi, siis kammib see veits ikka ära. Nii juhtus ka selle neiuga.

Harjutasime parasjagu laste müügitekste, kui tal mõte päris kinni kiilus. Päris imeliku koha peal võiks isegi öelda. Nimel on müügitekstist koht, kus saab freestyle-ida ning emalt küsida suhteliselt vabast vormis küsimusi, et paremini samale lainele saada ning laste kohta samuti natukene õppida.

Kuna piffil ühtkit küsimust meelde ei tulnud, proovisin teda natukene välja aidata ning soovitasin mõelda, et mis küsimusi ta oma parimalt sõbrannalt küsiks, kui tal oleks väike laps. Selle peale hakkas tsikil kõvaketas kupli all päris ragisevat häält tegema ning mõne hetke pärast küsis lausa vapustavalt hea küsimuse - "Mis su lapse veregrupp on?"

Ma arvan, et kui keegi minust samal ajal pilti oleks teinud, oleks saanud sealt miljoni dollari pildi kätte.



Aga mitte ainult tüdrukud ei üllata. Isegi intelligentsed noormehed suudavad vahest humoorikatesse situatsioonidesse sattuda... Juba sales schoolis oli näha, et tegu on suhteliselt nupuka kutiga, kes oskab müügitekste peast lugeda päris edukalt. Miks lugeda? Seda sellepärast, et ta seda tehes just loomulikkusega väga kiidelda ei saanud. Proovisin talle küll pidevalt selgitada erineva nurga alt, et proovi iseendaks jääda, et pole vaja robotit mängida, kuid ilmselt väga palju see ei aidanud.

Kutt oli parasjagu saanud just oma esimese sitdowni ning istus pereisaga elutuppa maha. Ilmselt ta ennast aga väga enesekindlalt ei tundnud, sest olles rääkinud umbes poolteist minutit küsis pereisa talt "what are you, a robot?" (misasi sa oled, kas robot või?). Pole vaja vist mainida, et peale seda võttis ta järgnevate peredega juba veidi vabamalt. Aga noh, tegijal juhtub nii mõndagi.

Ka Brian, meie inglise poiss suutis üllatada. Võiks ju arvata, et kuna tema emakeel on Inglise Keel, siis peaks ta ameeriklastega suhteliselt kergelt samal lainel tiksuma, kuid tuleb välja, et vahest tiksub ikka mööda ka.

Nimelt sattus ta uksel rääkima ühe päris sõbraliku naisterahvaga, kes lasi ta suhteliselt kiiresti tuppa. Kuna Brian on väga õpetatav, siis tegi ta päris korraliku sitdowni kasutades müügitekste suhteliselt eeskujulikult - sõna-sõnalt. Alguses ajas niisama juttu, et rapporti buildida, seejärel küsis küsimusi, et natumene paremini aru saada, mida emale näidata.

Brian: "so, how old is he?"
Ema: "he's 3 years old"
Brian: "so what do you do together with him?"
Ema: "all sorts of things, he likes everything"
Brian: "how is hi doing in school"
Ema: "oh, he's doing very well"

Seejärel kattis ta ära paar intro punkti ning läks eeskujulikult raamatuid demoma. Kui Brian oli raamatud kotist välja jõudnud võtta, muutus ema nägu suhteliselt küsivaks.

Ema: "so you are selling books?"
Brian: "yeah, your kid will love these!"
Ema: "oh, i don't think so, I thought that when you said kid, you ment my dog... I thought that you are selling something for dogs"

Ja nii lastigi Brian esimest korda ameerika pereema poolt alla... ikka juhtub! :D


Üks tüdrukutest kohtas nii ilusat pereisa, et unustas kõik oma sõnad ning vaatas teda lihtsalt veidi aega ennast unustavalt ning pärast mõningast unelemist hakkas veits piinlik ning ütles: "sorry I gotta go now!" ja punus uksest välja.

Aga unelemist tuleb ette ka poistega. Eestlased ütlevad, et lätlastel on kuus varvast ning lätlased ütlevad, et eestlased on aeglased. Aga üks lätlane oli nii aeglane, et kui ta keset müüginädalat istus pargipinglile lõunatama, et ära süüa oma võileib, ärkas ta kümme minutit hiljem ehmatades üles ning avastas, et ta hoiab oma võileba ikka veel käes. :D

Selliseid asju tuleb meil siin siis ette.

Loodan, et teil on seal sama lõbus kui meil siin! :D
Tuleva nädala plaan on olla inimestega inimene ning töötada nagu loom, et saada head harjumused sisse. Suurimaks fookuseks on olla koguaeg fookuseks. Selle nädala line on "Now is the most important time!"

Päris häid eeskujusid on mul siin. Nt. Maret purustas Europe 1-i parima esimese nädala rekordi müügis. Samuti laksivad paljud tüübid päris korralikke numbreid, nii et on kellega võistelda ning ennast võrrelda. Tuleb kõvasti tööd teha, sest head asjad juhtuvad heade inimestega, kes annavad endast parima.

Ma loodan, et te hoiate mulle seal pool sood ikka kõvasti pöialt.

Kohtume juba järgmisel korral tibukesed!

IT'S GONNA BE THE BEST WEEK OF OUR LIVES!

ja enam tagasi ei vaata...

Huhh, pole vist väga minulik, aga ei teagi kohe kust alustada ja mida öelda.

Nagu mõned teist on märganud, siis mind enam teie hulgas selleks suveks ei ole, pühkisin tolmu jalgadelt ning tulin ära Ameerikamaale. Teised ilmselt märkavad alles Septembris, kui ma olen juba tagasi jõudnud, mult küsida, et kas ma mitte raamatuid ei pidanud müüma minema...

Igahahes kahtlane on see, et väga imelik ei olegi siin olla. Kuna olen sellel aastal OL (organizational leader), siis olen vist siin olemise peale enne suve juba piisavalt palju mõelnud, et harjusin mõttega siin olemisest täiesti ära. Võiks öelda, et kergelt nostalgiline oli ennast taas Nashville-i lennujaamast leida. Aga mis ilmselt väga nostalgiliselt enam ei kõlagi on see, et esimese kogemuse lollist ameeriklasest sain ma juba New Yorki lennujaamas kätte. Sellest aga kohe lähemalt.

Selleks, et selle taunoni jõuda, pidin ma liikuma hakkama juba 2. juuni varahommikul. Kuna viimased päevad möödusid kooli tõttu suhteliselt kiirelt ja magamata ning kuna üks minu meesideaalidest, Mart Moora, jõudis kahe kraadi võrra rikkamana just enne minu äraminekut US and A-st tagasi, siis kasutasin võimalust temaga enne äraminekut hängida. Käisime veel viimasel tringil Nott'is. Kes tegi õllet alkoholiga, kes ilma, lõbus oli ikkagi. Kusjuures panime Ahto Sooaru'ga paika ka plaani sügiseseks businessiks (sellest kunagi hiljem). Enivei, Tartust sain ma liikuma umbes kella 1 paiku öösel. What a wonderful trip.

Umbes poolel teel Tartust Tallinna pidin tegema peatuse, kuna paagis hakkas bensiin otsa lõppema. Vähemalt nii palju olin ma ärkvel, et teha peatus bensiinijaamas, aga selleks, et mõistlikuse piires arvutada, ma enam piisavalt ärkvel polnud. Arvutasin seal siis endamisi, et kui mul on pool teed minna, siis 10 liitriga peaks enamvähem välja tulema, ehk 1,214*10 ~ 20 eurot kulub selleks. Selleks aga, et päris kindlasti kohale jõuda, ja et Jussil oleks natukenegi bensiini veel paagis, lisan oma viimase viieka ka juurde, ehk kokku võtan 25 euro eest kütet, sellest peaks piisama. Viskasin entusiastlikult raha automaati ja kukkusin püstoliga vehkima. Wolfi aegadest oli täpsus veel päris hea ning isegi unise peaga sain kohe esimese katsega bensiinipaagi sihikule. Samal ajal kui päästikule hoogu juurde lükkasin ja bensiini paagist alla voolamas vaatasin, viskasin pilgu ka automaadi seieritele. Mõne sekundi möödudes hakkasin mõtlema, et huvitav miks eurode ja liitrite numbrid kahtlaselt sarnased on. Kui ära tabasin, et olen natukene mööda arvutanud, ruttasin muidugi kohe automaadi juurde, et raha tagasi saada, aga pidin tühjade kätega tagasi pöörduma, kuna automaadil ilutses silt - raha automaat ei tagasta. "Great" - mõtlesin ma ning arvutasin, mitu tasuta liitrit Juss autole peale kauba sai.

Sellest hoolimata kimasin edasi Tallinna poole suhteliselt unisena. Kuna uni nokkis päris kõvasti, otsustasin Kosel peatuse teha, sest seal tundus olevat ainuke töötav koht, kust midagi turgutavat endale muretseda. Mutt kes seal öösel tööl oli, oli tõeliselt suure kaliibriga, kahjuks ei saa seda öelda aga ta fantaasia kohta... Autost väljudes kobistasin pool unisel pilgul ukseni. Proovisin seda mitmel korral avada, kuid feilisin korduvalt. Lõpuks otsustasin lugeda ukselt, mis kellaaegadel see avatud on. Tundus, et võiks olla avatud küll, aga ainult luugist. Hoopis suuremat tähelepanu haarasid muud sildid, mis igale poole ukse peale olid paigutatud. "VABANDAME, KUID KAARDIMAKSED EI TÖÖTA, TASUDA SAAB AINULT SULARAHAS". Hea, et ma oma viimase sularaha bensiinijaamas ära olin kulutanud...

Kuna olukord oli suhteliselt halenaljakas, siis äratas see mind päris kenasti üles ning mulle tuli meelde, et mõned eurod olid siiski Mardiga Notis muljetamisest taskupõhja ununenud, seega oli olukord päästetud. Samas mitte keegi ei päästnud mind järgneva dialoogi eest.

M: "Tere, palun mulle üks starter ja tahaks midagi süüa ka, aga ei oska midagi valida, mida te soovitaksite?"
Tema: "noo, oleneb, mida te tahate, ma ei oska küll midagi soovitada"
M: "noo kuna ma olen siin esimest korda, siis pole väga aimu, mis teil siin head on"
Tema: "no ma tõesti ei oska teile soovitada."
M: "kas need burgeid on siin head?"
Tema: "noo mõned ostavad, aga ma ei oska öelda"
M: "no aga need friikad, kas need on head siin?"
Tema: "noh, nagu friikad vist ikka, ei oska väga soovitada"
M: "no aga need pelmeenid"
Tema: "kahjuks ei oska soovitada"
M: "no ookei, kas te olete siin suhteliselt uus siis või?"
Tema: "vabandage, aga ma olen töötanud siin 13 aastat... ja ma olen suhteliselt kindel, et kui teie oleksite minu asemel, siis te ei tahaks siit ise ka midagi süüa, veel vähem soovitada."
M: "noo hea küll, ma võtan siis selle burgeri, aitäh!"

Burger hambus ja veidi õõvastust tekitav starteri lõhn autosalongis, kimasin Tallinna poole, puhates vaheldumisi paremat ning vasemat silma. Ma isegi ei tea, kuidas ma ilma avarii otsa komistamata kuhugi kopli kanti Tallinnas Jussi juurde jõudsin, aga kõik läks õnneks. Juss viskas mind seejärel lennukasse ära ning pärast check-ini võis sõit alata.

Tallinn - Helsingi läks päris kiirest. Helsingi lennujaamas oli vaja oodata umbes 8 tundi, millest julgelt 7 veetsin ma unenägudemaal. Julgen kiita nende pinkide poliitikat seal. Selle asemel, et omada neid perverseid pinke, millel on iga kahe istme tagant metallist käepide, mida ei saa kuhugi poole ära liigutada ning mis takitab pingireale pikali viskamast, olid neil pingid, millel kannatas väga kenasti magada. Helsingi - New York lend möödus samuti päris kenasti. Vaatasin lõikude kaupa "Kuninga kõne" filmi ära, mille lõpu ma siiski sujuvalt maha magasin, kuid sellest polnud lugu, sest uni maitses päris magusalt. Isegi Karin Ploom, kellega koos reisisin, pidas ennast väga viisakalt üleval ning ei norsanud sel ajal, kui otsustas minu kõrval tukkuda.

Maandudes oli meil järgmise lennuni aega 2 tundi. Täiesti piisavalt, või ehk kübeke rohkemgi, mõtlesin mina, kuid ei osanud ette nähagi, et peame järgnevad tund ja viisteist minutit passikontrollis veetma. Ja siis see juhtuski, kohtasin täielikku taunot. Kusjuures, nagu te aimata ehk oskate juba, polnud tauno kuskil rahvamasside seas peidus, vaid oli täitsa täieõiguslik lennujaama töötaja. Rodrigues oli peategelasel nimeks ning tema tööks oli kontrollida passe ning majandada paberitega. Andke andeks, aga no see Konsuelo oli ikka peast päris oinas.

Peale selle, et ta väga imelikke küsimusi kohe küsima hakkas, kukkus ta ka mu eelmiste aastate viisasid sodima. Kuna see oli esimene kord minu viie aastase staaži juures, otsustasin kohe pärida, et mida hekki härra omast arust teeb ja miks ta seda üldse teeb. Vastuseks kõlas: "because I can!". Proovides talt järgneva küsimusega natukene mõistlikumat vastust välja võluda, kõlas suhteliselt vihane: "you wanna do my job or what?". Et teda mitte rohkem närvi ajada, otsustasin lihtsalt vait olla ja vaadata, kuidas peremees minu jaoks elulise tähtsusega dokumentide kallal toimetab. Peaaegu oleks kõva häälega naerma hakanud, kui avastasin, et occupation'i alla (elukutse) kirjutas ta Sells Books (müüb) asemel Sails Books (purjetab). Kuna ma naerma ei hakanud ja rumalad kommentaarid endale jätsin, siis õnneks ta siiski mind kummikinnastega naise juurde pimedasse ruumi ei suunanud, vaid soovis head teed. Napilt oleks isegi lennukist vist maha jäänud, aga sedapuhku tõsteti seda lõpuks poolteist tundi edasi.

Fun oli see, et sattusin juttu ajama stjuardessidega, kellest ühel oli eesti perekonnanimi (mehe vanaisa oli eestlane) ning kelle mees oli mõned aastad tagasi ukselt-uksele käiva chicki käest meie raamatuid ostnud. Lisaks temale oli lennuki peal veel mingi 81 aastane vanamees, kes sai paari chickiga päris hästi jutule ning tuli välja, et päris mitmed tema sõbrad müüsid noorena raamatuid ning üks tema sõber oli companys juhtival kohal. People know about us!

Igatahes ülejäänud reis läks nii sujuvalt, et sellest ei viitsigi enam rohkem rääkida.

Ja siin ma nüüd olen. Esimene päev on selja taga ning tundub, et teha on rohkem kui aega selleks on. Vaikselt jõuavad kohale ka ülejäänud organisatsiooni liikmed ning õhk muutub aina tooremaks. Ninasõõrmetega võib juba tunnetada, et tulemas on päris raske nädal ning proovin selleks igati valmis olla. Step-by-step in every way, getting better every day.

Järgmine kord kui ma teile kirjutan, olen ilmselt oma sihtkohta kohale jõudnud ning otsin endale elamist, kui mul seda juba olemas ei ole. Proovin selleks ajaks mõne mahlasema loo ka enda varamusse muretseda, sest et siis on rohkem põhjust ka paberi määrimiseks. Seniks aga olge mõnusad ning näeme hiljem!

Tervitan siinkohal veel oma ema ka, lihtsalt sellepärast, et ta vähem muretseks. :)

Game Over!

Heipa hei!

Eelmisel nädalal oli nii kiire, et ei jõudnud mitte m***igi kirjutada teile. Andke andeks poisid.

Kahjuks pean teile tunnistama, et minust sellel aastal veel presidenti ei saanud.
Järgmisel aastal proovin uuesti! Muidu tegin päris okei lõpu, viimane müügipäev oli kogu raamatumüügikarjääri parim. Pole paha!

Väga suuri seiklusi pole olnud, või õigemini on olnud, aga pole enam meeles. Praegu juba deliverdamine käib, nii et aega pole peaaegu üldse enam.

Aga muidu üks tore lugu deliveryst. Deliverdasin ühele perele nende lasteraamatud ära ning läksin juba autosse, et tõsta uued raamatud kasti. Olin juba peaaegu valmis, kui peretütar, kes oli 5 aastane tuli uuesti uksele ning hõikas: "when I grow up, I gonna marry you!"

:)

It's gonna happen!

Nonii nahhui!

Ütlen ausalt ära, et see nädal ei olnud just selle suve parim, pigem eelviimane paremuselt, kuid pole hullu, sest produktiivne oli see ikkagi! Tegin kõvasti tööd ja mütsiga ei löönud ma midagi ega kedagi.

Käisin sellel nädalal Alice Kallas 't ka followmas, et enne viimaseid nädalaid power uuesti sisse saada ning teha oma parimad nädalad. Pole ma ju veel presidendiks kroonitud, nii et on mille nimel võidelda. Pole kindel, kas see tulebki üldse ära sel suvel, aga kindel on see, et ma teen selle nimel roppu moodi tööd.

Olen enamuse linnast juba läbi töötanud ja jäänud on veel mõned üksikud piirkonnad, kust proovin viimast võtta. Aga inimesed on ikka ühtemoodi naljakad. Erinevus sellel nädalal oli see, et töötasin suhteliselt uut elamurajooni, kus on ka palju duplex'eid (pmst on need kahe pere elamud) ning seetõttu olid paljud emad minust nooremad. Ütleks, et pooltel nendest oli isegi 2 last juba. Lausa imelik oli nendega kohati rääkida, kuna tundus, et mul on kordades rohkem elukogemust kui neil, olgugi, et neil on juba lapsed ja värki.

Aga sellele, et inimesed olid laias laastus ühtemoodi lollid, viitab ka fakt, et nägin kolmapäeval umbes 6 inimest, kes tulid ukse peale pahupidi keeratud särgiga.

Aga et kõik inimesed päris lollid pole, siis toon näiteks väga huvitava loogilise mõttekäiguga vanaema, keda Rolands üleeile kohtas. Nimelt küsis memm Rolandsilt: "vabandust, et ma küsin sellise küsimuse, aga kas sa oled üliõpilane? Küsin sellepärast, et ma olen sind näinud naabruskonnas ringi jooksmas".

Klassikute sekka murdis ennast ka üks neegripoiss, keda ma reedel kohtasin. Täiesti tavalise maja uksele tuli pks murjan, kes nagu ameeriklastele kombeks küsis: "how are you doing?", millele ma vastasin nagu tavaks on saanud: "melting as a snowman". Kuna ta esimesel korral kohe aru ei saanud, siis kordasin ennast, kordasin teise korra ka ning kuna ta ikkagi aru ei saanud, siis proovisin talle seletada, et sulan nagu lumi sulab ja lumememm on nagu lumest tehtud kuju, nagu lapsed ikka suvel teevad. Kulminatsiooniks kujunes aga küsimus "is that your name or smthing?". Kuna ma ei tahtnud aega kautada, siis tunnistasin, et nii see on ning lasin tal kutsuda ema ukse peale.

Küsimus - mis te arvate, kui vana see murjanike oli?

Õigesti vastasid kõik need, kes pakkusid 16.

Üks lugu veel Kadri poolt ka. Nädala keskel tegi ta kuskil suvalises maakohas tööd, no ikka päris kõvasti tegi tööd, kohe nii kõvasti, et sai ühe päris ägeda emaga sitdowni. Selleks, et jätta endast viisaka euroopa tudengi mulje emale, jättis ta oma tossud ilusti ukse taha ning astus naeratus näol sisse. Naeratus oli eriti suur seetõttu, et ema tegi parasjagu mingit sinist näomaski endale. Päris tore sitdown oli, kuigi ema raamatuid ei ostnud. Nii astuski Kadri hea tujuga uksest välja, et minna vastu järgmistele seiklustele, sest pikk päev ootas veel ees. Üllatus oli aga päris suur, kui ta oma vahvaid papusid jalga hakkas panema, kuna järgi oli jäänud neist ainult üks. Kadunukest ei olnud vaja aga kaua otsida, kuna Krants, kes keset hoovi lesis näris seda suure isuga. Ema muidugi kukkus vabandama ja tormas koera mööda hoovi taga ajama. Päris naljakas vaatepilt, kuna ema oli veel hommikumantlis, nägu oli peas sinine ning koer jooksis toss suus mööda hoovi, lootuses, et pereema soovib temaga vaid mängida. Kuna koer oli ilmselt nädal aega söömata olnud, siis suutis ta selle lühikese ajaga kanna otsast ära närida ning seetõttu andiski pereema talle ühe paari enda jalavarjudest. Elu on ikka seiklus.

Vahest juhtub aga nii, et emad ei viitsi ikka üldse kuulata, mida sa neile ajad ning lihtsalt mõmisevad jep, jep, jep kaasa. Nii juhtuski, et kui Kristaps follows Kristoferi sellel nädalal, siis selle asemel, et öelda "do you remember the story about little engine that could", ütles Kristofer "Do you remember the story about two girls and a cup?", mille peale ema endastmõistetavalt loomulikult jep vastas. Kuna Kristaps ei suutnud selle peale enam naeru kinni pidada, siis hakkasid nad koos kõva häälega naerma ning ema ei saanud mitte MU**IGI aru, mis just juhtus. Ei pea vist mainima, et see ema raamatuid ei ostnud, küll aga bumpis tüüpide attitude-i.

Sellel nädalal pikemalt väga ei pajatakski, kuna palju paberimajandust on vaja teha veel, et õigeks ajaks saaks delivery asjadega valmis.

Tänks, et viitsite ikka postitada kommentaare, isegi Austraaliast ( way to go Kristjan)

See ya soon! :)

Olge mõnnad.

I wanna WIN!

Y0 luftikustid ja muud kuraskid!

Täna väga pikka juttu ei plaani teha, eesmärgiks on varakult magama saada, et uuele nädalale täiepasaga peale lennata. Öeldakse küll, et ära pea ees tundmatus kohas vette hüppa, aga kuna mul uuest nädalast halli aimugi ei ole, siis tuleb nii ilmselt käituda.

Ma ei tea küll, kui palju ühikuid ma müün, ega ka mitte seda, mitu sitdowni või demo ma teen, kuid üks on kindel - ma teen sitta kanti tööd ja see ongi põhiline.

Mul on ainult 3 nädalat võimalik veel presidents clubi hittida ning ma plaanin selle pulli ära teha. Kaua võib!? 3 nädalat tundub päris pikk aega, aga tegelikult lendab see ikka väga kiirelt mööda. Kolme nädalaga võib Savisaar terve linna kohukesi täis toppida ning igale postile ning seinale oma erakonna posteri kleepida. Aga et sellest veel küll ei oleks, poseerib ta ise samal ajal igal pool, kandes lipuvärve oma põsel ning vibutab näpuga teiste suunas.

See nädal oli kohati suht slow. 3 manageri käisid mind ka sellel nädalal followmas. Anneli Egel käis teisipäeval, kolmapäeval töötas minuga koos Helena Fjodorova ning neljapäeval rassisin koos Kristoferiga. Suht pullid päevad olid, nägime ikka igasuguseid inimesi. Nii värvikaid inimesi, nii seesmiselt kui välimiselt, võib kohata ainult Ameerikas. Ausalt!
Kui ma kunagi doktorikraadi saan, siis teen kindlasti uurimuse teemal, kas neegritel (ei ole küll rassist, kuid tahan antud olukorras nende nahavärvi toonitasda) on mingi geneetiline soodumus olla ülejäänud elanikonnas poole tolli võrra madalama IQ-ga ning soodumus elada väikeses uberikus.

Nt. ukspäev istusin mingi täiesti suvalise perega maha nende väga tagasihoidlikus kodus. Neil oli kahetoaline maja, kus oli 3 koera, ema, isa ning 2 last. Võrdlemisi üllatav oli see, et neil oli 2 autot. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et need kaks autot olid kahe peale kokku ilmselt ruumikamad, kui nende maja, aga pole hullu. Muidu olid inimesed täitsa vahvad. Tegin nendega chillis sitdowni ning kui tuli kätte aeg, et kutsuda lapsed juurde, et nende arvamust raamatute kohta saada, proovis ema neid juurde saada esialgu hõigates. Kuna hõikumine väga tulemuslikuks ei osutunud, otsustas ta haarata lähedalasuvaid laste mänguasjasid ning loopida neid vastu ust, et lapsed ikka aru saaksid, et tegu on olulise sündmusega. Mõne hetke pärast oli ukse ette tekkinud päris arvestatav kuhi ning kuna mänguasjad olid otsas, hakkas ema haarama täiesti suvalisi asju, lõpetades oma plätadega. Puänt oli aga selles, et lõpuks tõusis ta ikka ise püsti ning kupatas lapsed täiepasaga suurde tuppa. Ülejäänud sitdown kulges suhteliselt tavalises rütmis ning võin ette rutates öelda, et nad ostsid raamatud, kuigi jah, tegu oli nõrga kliendiga.

Kõige naljakam lugu followmisest on seotud ilmselt Kristoferiga. Kuna osa päevast oli päris slow, sest et me ei näinud väga palju inimesi, siis pidime oma tuju ise pumpima ning üleval hoidma. Seetõttu lasingi teha tal plaksuga kätekõverdusi, kuid käsi pidi plaksutama seljatagant. Kuna ta kunagi midagi sellist ei olnud proovinud teha, siis ta ei aimanud, et ta rammib näoga mingi suvalise onkli muru. Big TIME! :D

Ameeriklased viisid sellel nädalal muidu ikka lolluse lati päris kõrgele. Näiteks sel päeval, kui Anneli follows, küsiti mult umbes 5 korda pärast raamatute näitamist - oot aga räägi, millega sa üldse tegeled siin siis?

Selle nädala miitingu tegime kuskil Country Clubis ning külalisteks olid meil kaks endist bookmani. Pereisa oli müünud raamatuid 7 suve ning pereema 4 suve. Väga vinged sepad olid. Ajasime niisama juttu ja chillisime basseinis. Viskasime perepoega vette ja sõime nende kulul head ja paremat. Mis võiks veel parem olla kui see? :)

Rohkem vist sellel nädalal südame peal ei olegi. Uue nädala fookus on anda endast parim iga päev ja iga goal period ning astuda suurte sammudega lähemale oma eesmärgile. Tuleb ära!

Tänks kõigile, kes viitsivad mulle kommentaare kirjutada, neid on alati suur isu lugeda.

Tuleb ära!

Tänane küsimus on - mis teie arvate, millega ma tegelen siin? :)

Tunne on sees!

"Y0 y0 y0 Raffas!" - ütlen ma teile, tsiteerides ühte tuntud kaasaja mõtlejat DJ Ryan Angelost!

Ma ei tea kuidas teie nädal möödus, aga ma räägin teile enda omast.

Et pikk jutt keskmiselt kokku võtta, siis võin öelda, et tegin ikka sitaks tööd. Nädala algus oli suht nutune, kuid kokkuvõtteks tuli korralik nädal. Vihjeks võin öelda, et parem, kui mu parim nädal esimesel, teisel ning kolmandal suvel oli.

Pikk tee on siiski veel minna. Tervelt 4 nädalat, mis tegelikult lendavad küll kiirelt mööda, nii et aega passima jäämiseks küll pole, kuid oma eesmärgi täitmisest on veidi veel puudu. Seda enam, et sellel aastal tahaks lõpuks ikkagi 600 ühikut ühel nädalal ära müüa. Ükskõik kuidas, ükskõik kellele!

Kuidagi hea tunne on praegu sees. Tunnen, et kui ma kõvasti tööd teen, siis tuleb ära ka. Ma olen rejection proof! Kõige raskem mu töö juures ei ole mitte see, et inimesed slammivad uksi (sellest on tegelt suht pohhui), kuid kõige frustrueerivam on see, et tihtipeale on inimesed ikka nii kuradi lollid. Mõtled küll, et ise oled tark eks, kuid tegelikkuses viivad nad kogu suhtluse enda rumaluse tasandile ja võidavad mind kogemusega.

Näiteks üks ema tuli uksele sel nädalal ja ütles, et ta ei saa minuga rääkida, kuna nad said paar nädalat tagasi endale kutsika ning nüüd nad raskelt treenivad seda. Kusjuures kutsikal oli poole tolli võrra targem nägu peas kui pereemal.

Rolands kuuleb tihti pärast esimest lauset "I'm a college student from Europe" vastuseks "I'm not interested!", nagu Rolands prooviks neile enda teenuseid müüa.

Murjanist emad on aga tase omaette. Need tunneb ära juba velgede järgi. Kui maja ees seisab auto (mark ega vanus pole olulised kusjuures), millel on suured ja läikivad veljed, siis on kindel, et maja on täis murjaneid, ning tihtipeale kuuleb esimese asjana läbi ukse "who is it". Humoorikaks muudab asja see, et toon millega see lause läbi ukse sulle näkku lendab ei ole mitte noore naise/ema hääletoon, vaid kõlab rohkem nagu mingi vana parmu hüüatus. Kui uks lahti lendab, leiab tihti ukselt tavalist kasvu 30-ndates pereema.

Eriti naljakas oli see, kui üks musta karva pereema mult pärast terve demonstratsiooni lõppu küsis, et millega ma tegelen. Isegi ta lapsed pidid naeru kätte ära surema. Hea et ma siiski ei surnud, kuna pärast väikest kokkuvõtet (väga lihtsate sõnade ja piltidega), otsustas ta ikkagi raamatud ära osta.

Üldse juhtus kummalisi asju sellel nädalals.

Rolands komistas ühe lapseahistaja otsa, kes proovis Rolandsit ennast ka käima tõmmata. Kahjuks ei veetnud ta majas piisavalt kaua aega, et aru saada, kumb kumma riista otsas lõpetama oleks pidanud.

See nädal olid meil ilmad suht killerid. Päeval oli vähemalt 40+´kraadi sooja ning päike passis tasevas kui mölakas. Taevas polnud ühtegi pilve ning isegi tuuleiil oli tundmatu nähtus.

Tegin ühe perega parasjagu sitdowni ning kõik sujus päris ladusalt. Raamatud meeldisid nii lastele, kui ka vanematele ning olin juba valmis neid close-ima, kui järsku käis ilge matsakas ning mingi tuvi sarnane lind libises mööda akent alla, potsatades näoga vastu betooni. Pole vist vaja mainida, et kogu õhkkond oli rikutud. Õnneks jäi lind ikkagi ellu ning umbes 10 minuti pärast oli ta piisavalt tugev, et lonkida mööda aiaserva päiksevarju.

Mareti seiklused loomadega vist tavaliselt nii hästi ei lõppe, või ta vähemalt proovib neid veidi värvikamalt lõpetada. Nimelt, kui ta ühel õhtul nädala keskpaigas koju sõitis, nägi ta teel lebamas ühte skunki. Kuna Skunk lebas tee peal sussid taeva poole, siis ta ilmselgelt Mareti autot nähes minema joosta ei proovinud ning nii juhtuski, et eelmise auto rehvid ei jätnud talle viimaseid jälgi näkku. Ilmselt polnud ka Mareti auto rehvid viimased mis talle templit mällu igaveseks surusid. Kuna õnnetus ei hüüa tulles, siis oli Maret veidi ikka kurb ka, et nii juhtus ning seetõttu otsustasidki nad koos oma toanaabriga väikese leinapausi skungi auks korraldada. Kahjuks ei saanud paus väga kaua kesta, kuna pausi lõpetas viimsele teekonnale lahkunud skungi poolt auto külge poogitud aroom. Selline mõnus okse ja pasahaisu segu. Could have been a great day! :D



Minu selle nädala success story on aga see, et ma koputasin ühele täiesti tavalisele uksele. Uksele tuli üks vanaema, kes oli päris lõbusas tujus ning küsis, et millega ma tegelen sellisel kuumal päeval. Umbes 10 sekundit hiljem ilmus uksele vaevu tuttava näoga naisterahvas, kelle esimesed sõnad olid "oh, sind ma just otsisingi". Need sõnad ei tähenda kunagi midagi head. Kuna ma kohe aru ei saanud, kellega tegu oli, siis proovisin jutu sees küsida mõned identifitseerivad küsimused. Umbes 30 sekundit hiljem sain aru, et tegu on ühe emaga, kes tellis mult raamatuid umbrs 3-4 nädalat tagasi ning ei maksnud toona midagi alla.
Jutu käigus sai selgeks, et põhjus minu otsimiseks oli see, et ta tahtis oma orderit canceldada. Great! Kuna tegu oli nullorderiga, siis mõtlesin, et sitta kah, las siis canceldab, kuid küsisin igaks juhuks, et kas tal ikka kollane koopia orderist on olemas. Kuna tal polnud, siis tegin kurva näo pähe ja selgitasin talle, et ta ei saa canceldada, kuna juba nii palju aega on möödas sellest, kui ta tellis, kuid ehk saab vanaema välja aidata. Kuna vanaema oli lahke inimene ja connection temaga oli päris hea (sest ta oli pärit Saksamaalt, ehk siis Euroopast nagu minagi), siis kutsus ta mind sisse, et ehk saame koos midagi välja mõelda, kuid et enne tahab ta siiski teada, et millega on tegu. Istusin vanaemaga maha, näitasin talle raamatu ning ütlesin hinna. Alguses kratsis ta küll kukalt ning polnud kindel, kas vanaisa selle kõigega pärigi oleks, kuid pärast õpetajate poolt kirjutatud soovituskirjade lugemist otsustas ta ikkagi raamatute eest maksta. Nii saigi ühest nullikast üks korralik tugev klient. Hell yeah! Jumal on ikkagi bookman :)

Selleks korraks vist kõik. Loodan, et teil juhtub samasuguseid asju ka Eestis.

Kirjutage mulle siis ikka motiveerivaid lauseid kommentaariumisse, nii nagu seda Martti Vasar teeb, sest see aitab mul pingutada ühe hobujõu võrra vähemalt rohkem.

Näeme septembris!

Selle nädala küsimus kõlab nii - Kes sai jälle koogiga näkku?