Muhedad Kanada Väikelinnad

Üldiselt pikka sissejuhatust ei tee ning hakkas asjaga kohe algusest peale, et puhta südametunnistusega saaks järgmisse nädalasse minna. Kui te veel ei tea, siis lendan tagasi 31. oktoobril, seega on mul jäänud veel ainult 3 nädalat, et näidata, kui kõva müügimees ma olen, kui olen... 

Sel nädalal hüppasin päris palju ringi, töötasin kolmes erinevas linnas ja kõigil on üks ühine nimetaja... nad kõik asuvad keset mitte midagi. Ning kuna tegu on piisavalt pisikeste linnadega, siis tihtilugu on selline Leiutajateküla Lotte Mängumaa tunne. Kõige värvilisem neist kolmest linnast on ilmselt Athabasca, kus jõudsin töötada vaid mõned päevad, kuid selline mõnus nostalgiatunne tulis sisse juba esimesel hommikul, kui märkasin linna vahel liikumas A-Rühmast tuntud musta, punase joonega, kaubikut. Facemani küll ei kohanud, aga kuna töötasin neil päevil pigem madalamat piirkonda, siis iga kolmas pereisa jättis küll Murdoci mulje. Mõnel sõitis katus ikka päris korralikult. 

Näiteks: Ühe maja ukse taga kopsides kuulsin küll majast kostuvat lärmi ja lällamist, kuid keegi uksele tulla ei söandanud. Mis seal ikka. Veits läks aega mööda ning jõudsin isegi ühe suhteliselt nukra sitdowni korda saata, kui leidsin ennast tagasi tänavalt, suunaga järgmise ukse juurde. Ühtäkki kargas aga mingi vello letti ning hakkas uurima, mis värk on ja nahhui ma tema ukse taga kopsin. Selgitasin siis talle olukorda, et näe olen euroopast ja teen oma suveprogrammi. Tüüp ei viitsinud aga väga kuulata mu juttu ja hakkas igasuguseid dokumente kohe nõudma. Kuna neid oli mul kaasa varutud kõvasti, siis viskasin talle kõik naeratuse saatel letti, et tema siis kohe kõigist pilte saaks teha. Proovisin talle siis selgitada, et näe müün siin raamatuid ja puha ja näitasin nimesid, et näe kõik ostavad. Tundus, et pereisa saab aru, mis toimub, sest oli kogu selle aja julgelt kaasa noogutanud. Kui ma aga hakkasin asju kokku pakkima, et järgmise ukse taha jõuda, tekkis pereisal küsimus, et miks ma ikkagi seda infot kogun. Kuna küsimus tuli nagu välk selgest taevast, tekkis ka minul kohe küsimus, et miks ma mis infot kogun. Tekkis väike kohmetunud vaikus, kuid saades aru, et pereisa on minu mõttekäigust vähemalt ringiga maha jäänud, siis selgitasin talle puust ja punaselt, et tema laste infoga pole mul küll mitte kottigi peale hakata, aga et raamatuid võiks ta mult ikkagi osta. Seepeale muidugi pereisa arvas, et ta lastele pole mingeid raamatuid vaja ja hingas vähe kergendatult, et ma tema laste infot ei proovinudki hankida. Viskas veel käppa ja kutsus teine kord õllet koos jooma. 

Teine pere oli aga oma ajukäärud ikka päris sirgeks suutnud selle mõnekümne maa peal veedetud aastaga juua, sest et hoolimata sellest, et rääkisin nendega pool ajast eesti keeles, noogutasid nad koguaeg rõõmsalt kaasa ning ei viitsinud isegi kordagi üle küsida, et millest ma räägin. Päris keeruline oli naeru tagasi hoida, aga kuna aeg on raha, siis ei jäänud nende juurde telkima, vaid pakkisin asjad suhteliselt kiirelt kokku, et järgmise pere juurde jõuda. 

Ei pea vist kiitlema, et kuulsin seal linnas piisavalt palju klassikalist "Aga meil juba on raamatuid"  fraasi.

Mu lemmik ema sellest nädalast oli aga üks naine, kes pärast pikka vaagimist otsustas siiski raamatute ostmise kasuks ning pärast väikest otsimisretke leidis üles oma checkbooki, mille pealt ta demonstratiivselt tolmu ära puhus ning lisas, et täpselt nii palju aega on möödas viimasest korrast, kui ta midagi ukselt-uksele müügimehe käest ostis :D

Käisin täna ka oma eelmise aasta perel külas, mis oli väga vahva. Lisan teile vaatamiseks siia ka ühe kena pildi.

Muud kohe praegu lisaga ei oskagi, kui vaid seda, et ööd on meil siin suht mustad juba ning temperatuur on -5 kuni 10 kraadi. Seetõttu sõidangi mõni hommik jäälillede saatel, luriseva ninaga, hommikust sööma.

Aga lõpetuseks küsin:

Milline ema paneb enda poes kassiirina töötava mustanahalise tütre nimeks Felony?

Jääge ikka rõõmsaks ja varsti juba näeme!