Back to business!

Nonii nahhui. Pole juba tükk aega teile midagi kirjutanud. Ei teagi, kas peaks vabandama või mitte.

Ah et mis vahepeal toimunud on? Noo päris palju asju. Täna väga pikalt jahvatama ei hakka, aga luban, et räägin millalgi kogu loo südamelt ära. Ütlen ausalt, et vahepeal ei saanud raamatuid erinevatel põhjustel müüa, aga nüüd olen tagasi hobuse seljas ja uhan jälle tööd teha.

Kolisin vahepeal Ontariost Albertasse septembri alguses. Esimest korda elus elasin mõned nädalad uuesti sama pere juures, kelle juures ma varem olen elanud. Päris äge oli. Selline kodune tunne. Aga kuna ma töötasin umbes 130 km kaugusel siis väsitas see sõitmine päris korralikult ära ning seetõttu kolisin ennast ümber Westlocki. Päris kreisi, kaks nädalat otsisin endale kodu. Paar varianti tekkis varem ka, aga kuna mõlemad olid üksikemad siis tundus, et pakkusid mulle kodu veits valedel põhjustel. Päris seksiabi Vallo ma veel ei ole. :D

Bookfield on nagu bookfield ikka siin, igasuguseid affe leidub. Nt. täna rääkisin ühele pereemale kogu jutu ära, näitasin raamatuid, maru kihvt oli. Jõudsin isegi hinna ära öelda aga kuna ema oli nii süvenenud, siis ta küsis nagu muu seas viis sekundit hiljem (pärast seda kui olin põhjalikult hinnast rääkinud), et noh, palju need raamatud maksavad muidu. See tekitab alati sellise mõnuse "tahaks endal pumbaga pea otsast ära lasta tunde".

Westlock on muidu suht deep koht. Umbes nagu Uugametsa. Keskkooli tunnuslause on "Place where kids see stars growing up". Ilmselgelt väga paljud ülikooli minna ei plaani vaid tahavad rohkem pagariteks ja mehaanikuteks hakata.

Mõni päev tagasi tuli üks ema uksele, kes väga avatud kehakeelega polnud. Proovisin hea ja proovisin halvaga, aga väga naeratama ma teda ei saanudki. Mõni hetk hiljem andis ta mulle hoopis mõista, et nad "müügimeestega" ei tegele ja üleüldse, kuidas ma seda ei teadnud, sest et neil on tagauksel suur silt. Tõesti huvitav, miks ma neil tagaaias ringi ei luura.

Mingi päev sattusin jutustama ühe vanaemaga, kes muidu oli päris muhe, aga veits seniilne juba. Kuna jalad enam kõige nooremad polnud, siis nõjatus ta uksepiidale, et pilk vähe paremini stabiliseeritud saaks. Samal hetkel kõlas ka uksekella helin, mille peale ta ütles, et peab nüüd minema, sest et keegi on ilmselt tagaukse juures. Võttis vähe aega, et talle kohale jõuaks, et ta ise lasi oma uksekella. Polegi tükk aega nii punaseid vanaema kõrvu näinud.

Aga et kõik emad siin väga iseseisvad ei ole, siis seda illustreerib hästi üks juhtum viimasest laupäevast. Näitasin pereemale raamatuid ja kõik oli väga vinks vonks. Rääkisin hinnast ka, ning isegi hind ei ehmatanud ära, aga kuna mees on ikkagi suurem tööloom kui tema, siis tundis, et peab mehega ikka läbi arutama. Sestap helistaski ta mehele ning küsis luba. Situatsiooni tegi naljakaks aga see, et ta oli hinda kuulnud valesti... 359 dollari asemel kuulis ta 39 dollarit. Hoolimata sellest ütles mees talle vastuseks EI (kokku oli 20 raamatut selles komplektis), arvas, et on liiga kallis. Ja minu jaoks tundus see olukord veel eriti naljakas, sest et väga tihti ei näe pereemasid, kes peavad 39 dollari kulutamiseks mehelt luba küsima. :D

Aga mu kahe nädala lemmik oli siiski väike 4 aastane poiss, kes terve sitdowni aja endal ninast kolle urgitses ning kui lõpuks ühe kätte sai, siis proovis seda ka põske pista. Kuna ma tema tegevusele aga aegsasti jälile sain, siis proovisin tal koguaeg silma peal hoida. Kuna kutil oli veits piinlik seda minu nähes teha, siis proovis ta seda põske pista siis, kui ma tema poole ei vaadanud. Nii me siis tembutasime seal... iga kord kui ta peaaegu sõrme põske jõudis lükata, võttis ta käe suu juurest ära ning iga kord kui ma pilgu temalt ära tõstsin, hiilis käsi jälle näole lähemale. Ainult ema vaatas punastades kogu situatsiooni pealt ning tundis piinlikkust, et ükski tema keelav sõna poja tegevust ei mõjutanud. Lõpuks ei suutnud väikemees enam vastu pidada ning keeras selja ning koll leidis tee suhu. Te oleks pidanud teda nägema. Hetk hiljem peeretas tal nägu peas nagu ta oleks maailma kõige õnnelikum laps. Õnneks on ikka nii vähe tarvis!

Kuna ma täna enam rohkem kirjutada ei jõua, siis peate lootma, et ma järgmisel pühapäeval rohkem kokku võtan.

Nägudeni!