See nädal kui Saksamaa tuli maailmameistriks!

Nonii.

Alustan siis kõige tähtsamaga ning soovin Saksamaale õnne maailmameistritiitli võitmise puhul. Suur kivi langes südamelt, nüüd saan vähemalt järgnevatel nädalatel sakslatega kergemini jutule. Argentiinlasi ma siin väga palju kahjuks kohanud pole, ega ilmselt ei kohta ka, veits liiga külm või nii.

Nädalad lähevad päris kiirelt, ilmselt ka seetõttu, et ma siin üksinda selle suvega maadlen ning pole aega kellegi teise tegemistele keskenduda. Enamus head sõbrad on mitme ajatsooni kaugusel ka, nii et isegi juttu ei saa nendega igapäevaselt puhuda.

Sel nädalal läksid tulemused ka jälle paremaks. Veidi nukrad numbrid veel vaatavad mulle paberilt vastu, aga noo hea, et lubabki vähemalt. Võrreldes eelmise aasta tulemustega olen umbes pooleteist nädala jagu maas, aga kui arvestada seda, kui palju canceldas nende nädalate jooksul, siis polegi seis enam nii kurb :D

Nüüd on paras aeg hakata korralikke tulemusi näitama, nimesid on vaikselt juba kogunenud, nii et peaks selle veski nüüd käima saama küll! :)

Natukene keeruline nädal oli, sest et kui mäletate, siis nädal algas sellega, et ma pakkisin esmaspäeva hommikul oma auto kokku ja läksin tööle teadmata, kus ma ööbin. Ilmselgelt saab veel naeratusega natukene tööd teha, sest et päris esimesel õhtul kahjuks endale uut kodu ei leidnud. Sain natukene Kanada tudengielu maitsta ning magasin ühikas. Fucking kallis on ma peaks ütlema. Hoolimata sellest, et kogu asjaajamisega tegeles üks kutt, sain pea 20% hinnast alla. Sellest hoolimata kulutasin 65 dollarit, et saaks 7ks tunniks silma looja lasta. Ja see oli kogu selle piirkonna kõige odavam koht. Järgmised hinnad algasid juba 85st dollarist. Polegi päris meelakkumine see värk siin. Õnneks sain teisipäevast juba ühe pere juurde ning laupäeva õhtul kolisin selle pere juurde, kelle juures ma nüüd ilmselt mõnda aega elada saan. Vahva paar on. Nad on koos olnud umbes 3 aastat ja plaanivad nüüd augustis abielluda. Äkki saan ka pulma! :D

Õnneks aga ei piirdunud nädala seiklused vaid kolimisega. Nädala keskel kruiisisin ma maal ringi ning nähes laste asju ühes teeäärses majas, tõmbasin kohe hoovi sisse. Nagu siin kandis tavaks on, on igas hoovis oma peni. Kuna koerad ja mina saame hästi läbi, siis väga peni ei peljanud ning hüppasin kohe autost välja, nagu valgele mehele kohane. Peni aga ilmselt sellise käitmusega harjunud ei olnud, sest võttis rõdul sisse suhteliselt kaitsva hoiaku. Kuna ma aga suhteliselt pohhuilt tema poole sammuma hakkasin, et uksele koputada, siis selle asemel, et korralikult hakukuma hakata, tegi ta suhteliselt hädise niutsumise ning kuses terve rõdu täis. Kuna aga pereema oli minu tulekut märganud, siis jõudis ta uksele enne, kui ma sellele koputada jõudsid. Ajatus oli muidugi priima, sest et peni jõudis kiirelt ukse vahelt sisse pugeda. Kuna aga ka ema oli minu tulekust üllatunud, siis ei teinud ta ust pärani lahti, vaid piilus vargsi ukse vahelt välja ning pobises samal ajal enesekindlalt: "ära tule lähemale, koer tuleb sulle kohe kallale". Pole vist tarvis ära märkida, et ei tulnud. Isegi vaatevälja ei tulnud enam, vaid pages kuhugi diivani alla peitu. Sain küll emaga lõpuks jutule, kuid raamatuid ta mult ei ostnud. Äkki järgmisel korral! :D

Kuna väikelinnades ja maakohtades liiguvad jutud kiiresti, siis kohtasin nädala lõpu poole järjest rohkem emasid, kes olid minust kuulnud. Osad ei viitsinud üldse kuulata ning korrutasid algusest peale, et nemad ei taha midagi osta, aga tuli ette ka üllatajaid. Ühte ema olid mitmed tema sõbrannad hoiatanud, et käib ringi mingi tudeng, kes müüb raamatuid ja tahab alati vetsus käia, ilmselt mingi kahtlane tüüp, checkib maja vms, et pärast vargile tulla. Olin veits üllatunud, et selline imago minust on tekkinud, aga samas ei üllatunud eriti, sest et küsin üsna tihti vetsu, et pereemad saaksid rahulikult nt. laste või mehega asju arutada ning mõelda, kas tahavad rampse või mitte. Veel rohkem olin aga üllatunud sellest, et see konkreetne pereema oli nii normaalne ja hoolimata kuuldust käitus minuga nagu täiesti normaalse inimesega. Ta ei ostnud küll raamatuid mult (napilt jäi puudu! :D) aga sellegipoolest oli väga avatud meelega ning tore tädi. Saadan talle siinkohal veelkord tervisi!

Tänane viimane lugu on samuti positiivse noodiga. Hoolimata sellest, et ma pole poolteist kuud juba juuksuris saanud käia, lähen ma tiinekatele päris hästi veel peale. Sattusin reedel ühele tiinekate sünnipäevapeole, kus siis tüdrukud väga pöördesse läksid ja üksteise võidu esinema hakkasid. Kes tegi spagaati, kes tegi hundirattaid, kes laulis kõva häälega poplugusid kaasa. Kuna tegemist polnud ilmselgelt parima ajahetkega, et pereemale raamatuid müüa, siis leppisin kokku parema aja, mil ma saan nendega rahulikult maha istuda ning lahkumiskingituseks sain igalt tiinekalt high five-i. Tunne oli nagu Alexandr Rybak! :D

Ja et natukene mahlasem oleks see blogi, siis toon sisse lõigu Kristel Tuule organisatsioonist. Tal on orgis üks selline vähe õblukesem tüüp, kes muidu tubli on, aga kellele aeg-ajalt liiga tehakse. Sel nädalal juhtus tal nii, et ta koputas uksele, aga pereema asemel tuli ukseaugust läbi pere koer, kes viskas kutile pilgu peale, tõmbas ninaga paar mahvi õhku sisse ning pärast kiiret analüüsi pistis nina bookbagi, võttis sealt välja kuti lõunasöögi ning pages kiiresti majja. Kui Angela Aak on Eesti kõige vaesem mees, sest tal pole munnigi, siis see tüüp on kõige vaesem bookman, tal pole isegi lunchboxi! :D

Selle noodi pealt tõmbangi tänase sissekande otsad kokku. Olge siis muhedad!

Parimate soovidega,
Teie bookman