Alustan tsiteerides Getter Jaani lugu "Parim päev". Kõik on alles alguses. Seljatasin just kolmanda nädala, aga tunne on, nagu oleks selle seljatamiseks pidanud temasse hambad sisse lööma nagu Luis Suarez ja enne nädala lõppu pidanud ennast trahvikastis veel pikali ka viskama nagu Robben, et saaks ikka enne lisaaega selle asjaga ühele poole. Iga aasta uut moodi, või kuidas see nüüd oligi. Ja noo kui aus olla, siis kolmanda nädala lõpuks on tunne tulemusi vaadates, et ratas käib all ringi ja kummilõhna on kõik kohad täis, aga stardijoon on veel käega katsuda. Sellegipoolest olen positiivne ning usun, et tuul pöördub. Proovin nendest inimestest siin aru saada. Pole suutnud väikelinnade inimesi veel päris lahti hammustada, läheb veel natukene aega.
Kolisin täna ka uude kohta elama, kuna Helenile tuleb külla palju sugulasi ja ta ise ka läheb kodust ära reisima. Uus pere on päris pull. Pereema Anu oskab eesti keelt, sest et ta vanemad on eestlased, kuid ta ise sündis Rootsis ning umbes 8 aastaselt põgenesid nad ära Kanadasse. Pereisa on aga Sakslane ning nad on nüüd abielus olnud 5 aastat. Mõlemad on umbes 60 aastased ning Anule on see teine abielu. Frank käib vabal ajal golfi mängimas ning võitleb tagaaias lindude toitu varastava oravaga. Päris naljakas oli teda vaadata, kui orav täna enda nägu näitas, siis haaras Frank koheselt veepüstoli ning kukkus varitsema. Pärast sobiva positsiooni leidmist sai orav korralikult karva märjaks, kuid tundus, et tal on sellest kohati suhteliselt suva, sest mõne minuti pärast oli ta uuesti platsis ning põsed veel eelmisest raksust punnis.
Väga naljakaid asju mul sel nädalal endal ei juhtunudki, aga ühel emal õnnestus mind küll naerma ajada. Viisakas nagu ma olen, ulatasin pereemale terekäe koos oma naeratusega. Minu üllatuseks ei tahtnud ta seda aga vastu võtta, vaid vabandas hoopis nii: "I Can't shake your hand, I just washed them and they are a little bit dirty, because I didn't use any water" :D Kahjuks tal enam kooli ealisi lapsi polnud, seega maha temaga ei istunud ning seetõttu jäi see ka viimaseks pirniks tema käest.
Päris suureks üllatusesinejaks osutus üks 16 aastane tütarlaps, kes tuli mind uksele tervitama ühes ilmselgelt rikkamas majas. Noo tema oli küll ikka korralikult välja õpetatud, sest et ta ütles mulle vist umbes 10 korda, et nad pole huvitatud, hoolimata sellest, et küsimused olid esitatud nii, et neile ei saa vastata selliselt. Nt. Kui ma näitaks sulle midagi, mis aitaks sul aega säästa kodutöödega, siis kas see oleks päris äge? Temast saab kunagi iga ukselt-uksele müügimehe suurim "unistus".
Aga kõik olukorrad pole päris nii traagilised. Istusin keset nädalat ühes tupiktänavas ja sõin oma lõunat, kui nägin kahte noort tulnukate emalaevu meenutavat kogu mööda tänavat alla veeremas. Ise mõtlesin, et huvitav kus nad ruttavad ja mis nad siin üldse tuiavad, aga siis nägin, et nad möödusid just "no overweight parking" sildist. Pole ime, et nad sinna platseeruma ei jäänud, siiski seadusekuulekad kodanikud.
Viimase loo toon aga Georgiast, kus peategelaseks oli Anna toakaaslane. Kuna USAs on tavapärane, et inimesed passivad garaazis, siis astuski tütarlaps julgelt garaazi, sest märkas seal juskui pereema. Kuna esimese approachi peale ema aga piiksugi ei teinud, siis otsustas ta julgelt oma teise approachiga algust teha, kui märkas, et tema selja taga on vist keegi. Plika keeras ümber, et uurida, kellega on tegu ja ehk teeb tema rohkem häält, kuid enne kui ta liitujat kõnetada jõudis, pidi ta aga vastama küsimusele "who are you talking to?". Kuna ta ei saanud aga aru, et millest selline küsimus, siis otsustas ta ümber pöörata ning vaadata, mis värk on. Tuli välja, et ta oli kogu aja rääkinud kapi peal oleva naise pildiga. Juhtub ikka, samas vist ei tohiks mitte kunagi. :D
Täna pikemat juttu ei teegi, lähen lükkan rannavolle platsilt koju toodud liiva jalgadelt maha ning poen ära voodisse.
Lõpetuseks küsin, kas esimene gaypaar, keda ma sel suvel kohtasin lisas mind endale facebookis sõbraks või jah? Õigesti vastanute vahel loosin välja 2 vaba pääset minuga koos õhtust sööma tuleva nädala pühapäevaks. Tasub kiirustada!
It's gonna be unbelievable!
Targo
Sunday, June 29, 2014
Sunday, June 22, 2014
Teine nädal pole alati esimesest targem.
Nonii nahhui!
Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.
Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.
Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.
Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".
Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"
Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.
Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.
Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D
Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.
Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.
Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.
Parimate soovidega,
Teie Direktor
Tundub, et iga asi kordub siin ilmas. Sain just teisest nädalast jagu, ja veits on flashbackid 2. suvest. Esmaspäeva õhtul koju jõudes avastasin, et esikus on üks paar vähem jalavarje, kui muidu. Kui jõudsin suurde tuppa Helenile tere ütlema, siis jõudsin esimese sekundiga ta näost ära lugeda, et kadunud jalavarje ei leia enam ka Valdise toast mitte. Nimelt oli Valdis hommikul peale hommikusööki otse koju tulnud, viimased asjad pakkinud ning kõnealused jalavarjud jalas võtnud ette tee kodu poole. Ilmselt sai jõud otsa, mis teha.
Töötasin teist nädalat Greater Napanee nimelises linnas ja võin uhkusega öelda, et olin terve nädala ilmselt kõige kuumem teema linnas. Inimesed rääkisid minu teemal facebookis päris palju. Mõned emad arvasid, et kasutan veidi liiga palju teiste inimeste nimesid ning üks ema küsis isegi minu enda käest, et kuidas ma kõikide laste nimesid tean... ta oli veits üllatunud, et kui ma ütlesin, et ma ei tea ühegi lapse nime üldiselt. Mis on tegelikult rohkem kui tõde, sest et sel aastal me enam nimedelehtede peale laste vanuseid, koole ja nimesid kirja ei pane, klientide lehele kirjutame ainult vanemate nimed ja see on ka kõik. Õnneks olid väidetavalt nii mitmedki inimesed minu kaitseks seal välja astunud ning tõdenud, et teen oma tööd hästi ja professionaalselt. Isegi mendid ei käinud mind kordagi checkimas, nii et olen siiani heas nimekirjas. Muidugi kurb oli see, et inimesed teadsid toodete hindu aga mitte tooteid endeid juba enne, kui ma nende uksele olin jõudnud koputada, nii et päris paljud olid juba otsustanud enne minu naeratuse nägemist, et nad sel korral raamatuid osta siiski ei soovi, andmata endale isegi võimalust nendega lähemalt tutvumiseks.
Aga naljakaid inimesi kohtas ikka ka. Üks pereisa mängis samal ajal kui mina emaga köögis istusin Call of Duty'it ja ropendas terve aja. Siit tuleb vaatajaküsimus. Kas see pere ostis raamatuid või mitte!? Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm pakki turbokleepse.
Ühe parima pärliga sai hakkama üks pereema, kes kõigepealt väitis, et tal pole lapsi enam koolis. Kuna tal oli aga maja ümber igasugust träni, nagu rulad ja hoki väravad jne. siis tekkis mul küsimus, et kes nende asjadega mängib?! See küsimus tõmbas emal korra ketta kinni, kuid pärast väikest pausi küsis ta: "aa, sa mõtled mu poega vä... ta on juba 10-ndas klassis ja m aei plaani küll tema haridusse enam raha investeerida, see on ikka täielik raha raiskamine".
Teine pereema hõiskas jälle kogu selle aja, kui ma temaga rääkisin, kui targad tema lapsed ikka on. Muidu ma proovisin kogu tema jutul ikka segaja peal hoida, sest et ta kipub nii olema, et mida rohkem kiidetakse, seda lollimad lapsed on. Samas viimane piisk karikasse oli see, kui pereema ütles kõva häälega välja, et tema 9 aastane laps on nii tark, et ta aitab vajadusel tema 17 aastast tütart tema kodutöödega. Sellele järgnes klassikaline "You know what. In Estonia we have this saying that a house with an empty garage is like a dog with three legs, and if you think about it, it really makes sense. But whoa, it's pretty late already, I really have to go now!"
Ja klassikaline ma-ei-tea-euroopast-midagi pereema sattus ka teele. Muidu tore ema, aga natukene rumal, kuid see-eest kanadalasele kohaselt viisakas. Nimelt hõiskas ta peale minu avaldust, et olen Euroopast, et tal elab sugulane Euroopas... Inglismaal. Siis võttis ta aga kergemõttepausi, vabandas, et ta oli nii rumala vea teinud, sest et Inglismaa pole vist ikkagi Euroopas, vaid päris palju eemal sellest.
Kuna mul sel aastal enam roommate-i pole, siis ma tema üle nalja ei saa teha ning tema õnnetuid juhtumisi teile presenteerida ka mitte. Seetõttu otsustasin teha diili Kristel Tuulega, kes siis nädala jooksul juhtunud naljakatest juhtumistest mulle mõned ette kannab, et olla kord nädalas külalisesinejaks.
Kuna tal on organisatsioonis ka üks läti tüdruk, siis esimene etteaste tulebki just tema poolt. Keset töönädalat märkas ta ühe ukse juures silti LT ning oli kohe õhevil, et kas tõesti kohtab ta oma selle suve esimest läti peret. Uksele tulnud emal puudus küll selgelt igasugune aktsent, kuid tüdruk küsis sellegipoolest, et kas te olete lätist pärit!? Selle peale jäi pereema natukene naljaka näoga vaatama, sest et ei mõistnud küsimuse tagamaid. Plika selgitas siis, et näe, teil on siin ukse kõrval suurelt LT ja ma olen ka lätisti pärit. Pereema selgitas siis LT tähendab siiski Lake Taho't. Chick oli küll veidi pettunud, kuid arvas, et see on siiski tore lugu mida Kristelile rääkida, kuid punastas veidi, sest et sai poole loo pealt ise aru, et Läti lühend on siiski LV mitte LT... Ja nemad teevad siis eestlaste üle nalja, et nad on veid aeglased peast :D
Aga et me oleme ikka tublid poisid ja tüdrukud, siis seda illustreerib see, et kui üks Kristeli organisatsiooni tüdruk läks endale permitit tegema, siis tuli välja, et kõiki permiti taotlejaid tuleb üle kuulata terve linna nõukogu poolt. Üllatus oli suurem aga nõukogu liikmetele endile, sest et viimase 30-40 aasta jooksul polnud ükski müügimees võtnud vaevaks seda protsessi läbi teha. ilmselgelt oli ta kohe ülelinnakärbes ning kõigi lemmik eurooplane.
Aga lõpunoot on päris positiivne. Kuna ma jäin oma toanaabrist ilma, siis otsustasin endale uued sõbrad otsida. Leidsingi. Pärast linna läbi kammimist leidsin ühe rannavolleväljaku, kus võrk oli üleval ja rahvas oli hoos. Kuna kanadalased on nii sõbralikud ja EI ei oska öelda, siis võtsid nad minu ka mängu. Päris pull oli. Lähen äkki järgmisel nv ka nendega palletama.
Selle noodi pealt lõpetangi selle sissekande ning lõpetuseks küsin, kuhu linna lähen ma homme oma esimest koputust tegema. Kõik õigesti vastanud inimesed osalevad lohutusloosis, mille peavõit läheb Nigeeriasse.
Parimate soovidega,
Teie Direktor
Sunday, June 15, 2014
Here we go again!
Mõtlesin, et teen siis täna oma blogil ka otsa lahti ning tähistan saabuvat 8. eluaastat. Mõned lapsed on külm selle aja peale juba ära võtnud, aga näe, minu blogi veel harvendamine raputanud pole.
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Alustame siis heade uudistega. Esiteks õnnestus mul selleks suveks sebida endale 2014 aasta Ford Focus, mis on Titanium edition, ehk siis kõik lisad mis sellel masinal olla saavad, on peale pandud, nii et sellega sõites on hoolimata Fordi märgist auto ninas tunda, et trussikud peavad taluma natukene suuremat koormust, kui autost eemal viibides. Samas, kuna keskmine Kanada pereema kaldub oma geenide poolest siiski Ameeriklannadega samasse kaussi mahtuvat, siis antud autosse neid just liiga palju ei mahu, seega pole lantimiseks siiski kõige parem pill, aga raamatute müümiseks kõlbab küll.
Noo teine hea uudis on muidugi see, et Greater Napanee, linn kus ma tööd alustasin, ei vaja töötamiseks permitit. See tähendab, et vähem asju saab valesti minna ning paanikat võiks inimestel minuga seoses vähem olla, seda enam, et sel aastal jagame kõigile visiitkaarte koos oma naeratevate nägudega. Humoorikaks tegi muidugi asja see, et kui ma läksin politsei jaoskonda esimesel päeval oma nägu näitama ning infot jagama (nii nagu soovituslik on), siis tegi konstaabel suured silmad ja hakkas veidi kahtlustavalt minusse suhtuma. Mismõttes ma tulen sinna enda kohta infot jagama, kui ma seal tööle hakkan. Maru kahtlane, mitte keegi ei tee seda kunagi, eriti veel need ukselt uksele käivad affid. Pidin siis seletama, et proovin olla proaktiivne ning aidata neid, aga tundus, et ta selle vastusega väga rahule ei jäänud. Kindluse mõttes ei lubanud pilti ka teha ning arvas, kui ma tahan oma mendis käigust üldse pilti teha, siis ma võiksin seda teha kuskilt eemalt, nii et maja ähmaselt peale jääb, et inimesed jumala eest ei arvaks, et nemad mind kuidagi linnaelanikele soovitanud oleks. Sitta kah, mõtlesin ma ning tegin politseimaja ees endast "eneka", kahjuks ei jäänud kellegi jõllitav nägu aknast peale, aga samas... pole pilti, mida photoshop parandada ei suudaks. :D
Üldiselt läks kogu sisse seadmine päris libedalt, hoolimata sellest, et esimestel päevadel suhteliselt hapude nägudega ringi käisime, sest väga häid väljavaateid kodu leidmiseks polnud ning need, kes abikätt justkui ulatada proovisid, soovitasid pangaautomaatide juurest eelnevalt läbi käia, et oleks ikka kindel, et nemad meid koorida saaksid, mitte vastupidi. Minu suureks üllatuseks tuli aga välja, et mu selle aastane toanaaber on usklik... no püha taevas, kus on see siin Kanadas ikka taevane kingitus. Mis te arvate, kui kiiresti ta inimestega ukse peal ühise keele leidis, kui ma olin ta pannud majade vahele koputama, et ise mõned kiired toimetused teha? Umbes neli tundi hiljem, kui me uuesti kokku saime, oli sõbrakesel juba 3 võimalust, kuhu me kolida oleksime saanud. Selle aastaseks võitjaks osutus Helen Robinson, kes hoolimata oma vanusest ikka üks päris muhe memm.
Selle nädala lugejamängu küsimus kõlab nii - kui vana on pildil olev memm? Õigesti vastanute vahel läheb loosimisse näritud kohvinäts aastast 2007 või võitja valikult mõni muu samasse hinnaklassi kuulus toode.
Üldiselt on päris mõnus, sest mul on oma tuba, oma lätlasest manager, kes arvab, et kuna ma olen nii palju vanem manager ning potentsiaalselt võiksin teda palju aidata, on ta mu kohusetäitja, ning kuna ma olen hea inimene, siis ma ei taha teda halvasti tundma panna ning jätan selle eksiarvamuse sedapuhku korrigeerimata, sest kui on midagi, mida ma Meerikamaalt olen õppinud, siis on see kindlasti see, et noorte inimeste enesehinnangut ei tohi kunagi kõikuma lüüa! :D
Üldiselt oli rahulik nädal, kui välja arvata see, et pooltel päevadel sadas vihma ning oli isegi üleujutuse hoiatus, kuid see jäi õnneks tulemata. Hoolimata sellest, et ka sel aastal ma müügikooli ei jõudnud, siis väga suuri prohmakaid mul sisse ei tulnud. Müügitekstid olid küll veidi tolmused ja räsitud, kuid võiks öelda, et on nüüd juba paika loksumas, siit sealt veel tuleb natukene kohendada, kuid saab keskenduda rohkem muudele asjadele.
Et teil aga suunurgad väga alla ei vajuks, mõtlesin, et toon teieni ka mõne selle nädala hiti.
Võiks öelda, et selle nädala üheks eredamaks täheks oli üks mees, kes vanuse poolest küündis umbes 45-50 juurde, ning umbes sinnani küündis jutu järgi ka tema IQ, kuid mitte see sama sisemine ilu ei teinud teda eriliseks, vaid hoopis nooruspõlves teda haaranud paabulinnuna edvistamise tuhin. Nimelt oli mees kaetud siit-sealt tatoveeringutega, mis ei omanud küll mitte mingit kunstilist väärtust, kuid tegid teda veits karmimaks küll. Samuti oli ta endale külge pookinud igasuguseid neete, nii keele-, huule-, moka-, kui ka kulmuneete. Isegi niburõnga oli endale külge pookinud, mis tegelikkuses ka kõige enam minu tähelepanust endale krahmas. Kuna vestluse sisu polnud just mentaalselt kõige kaasahaaravam, siis hakkasin ma enda peas juurdlema, et miks tal ainult üks niburõngas on, sest loodus on andnud meestele ju siiski sama palju nibusid kui naistele. Aga kui ma asja lähemalt uurima asusin, siis sain aru, et sama kergelt kui jumal annab, sama kergelt ta osadelt võtab... Mehel oli küll kunagi olnud ilmselt 2 nibu, aga kuna tal oli olnud ka 2 niburõngast, siis mingi õnnetuse tõttu oli koos niburõngaga läinud kaduma ka mehe nibu. Oli tükk tegemist, et naerupahvakas uuesti alla neelata ning pisarad silmas ajada allergiate kaela.
Kuna nädala alguses sadas korralikku vihma ning Valdis polnud selleks väga valmis, kuna ta asjad ei jõdnud sama lennuga Kanadasse, siis ta otsustas, et kavalam on endale muretseda üks must prügikott ning käia selles ringi. Õnneks keegi väga halvasti temasse ei suhtunud ning kui poed lahti tehti, siis sai ta endale Dollari poest vähe viisakama kollase kuue.
Aga et mitte ainult väikelinnades ei ole imelikke inimesi, siis selle tõestuseks on ka Valdise kogemus, kui ta mingi päev tööd tehes märkas kahte pubekast tüdrukut koeraga jalutamist mängimas, aga murelikuks tegi vaatepildi see, et ühtkit koera pildis polnud... Valdis arvas, et neil ilmselt raamatutega midagi peale pole hakata ning tõmbas nende maja punastades oma kaardi pealt maha.
Lõpetan looga Georgiast, kus ma müüsin 2 aastat tagasi. Asjalikumad lugejad mäletavad, et ma elasin koos ühe perega, kus oli ema ning 2 tütart. Aga kuna lahkumisega läks kiireks, siis unustasin oma jaki maha. Proovisin seda küll kahe aasta jooksul peretütre käest tagasi saada, mõtlesin, et oleks tore, kui ta selle mulle saadaks, aga ta ei tahtnud seda millegipärast teha ning soovis alati vahetada seda mõne muu mu asja vastu. Kuna sel aastal läksid paar mu sõbrannat samasse piirkonda tööle, siis palusin ma ühel neist käia nende juurest läbi, et see üles korjata. Kahjuks jäi sihtmärk saavutamata, sest et tütar ei tahtnud seda ära anda ning pereema rääkis, et viimane käib tihti sellega ringi. Järelikult on mul kas väga hea silm naistele sobivate riideesemete valikul või siis jätsin ma talle väga sugava mulje oma kena naeratusega. :D Tuleb ilmselt uus jakk muretseda.
Selle noodi peal tõmbangi tänase sissekande kokku. Olge siis mõnnad ning nautige viimaseid külmasid ilmasid, varsti läheb teil ka juba soojaks!
Parimate soovidega,
Teie Suure Maailma Direktor
Eelmise lugejamängu küsimusele "kes vabastati hiljuti vangistusest" vastuse leiate artiklist. LINK
Subscribe to:
Posts (Atom)