Nojah siis.

Whadap?

Nonii. Selle postitusega saadangi siis ära nädala number 14 ja võtan peaaegu vastu oma viimase nädala. Ja kui nüüd päris aus olla, siis hetkel seda postitust kirjutades on ikka juba suht kopp ees küll. Mõelda vaid, kui poleks lennupileteid edasi lükanud, siis oleks praeguse seisuga juba kohvrid pakitud ning ootaksin oma esmaspäevahommikust lennureisi, mis mind tagasi teotatud maale tooks.

Sitta sellest.

Sitta sellest ka, et Hans Kullamaa võitis iPhone-i, tal oli seda ilmselt rohkem vaja kui mul. (küsisin kiirelt Chrisi kommentaari ka: "Tra hans pidi võitma jälle w" Mul on üldse tunne, et viimasel ajal on teistel vaja asju, mis võiks siiski vabalt mulle kuuluda. Nimelt kui esmaspäeva hommikul läksin autot pikendama, siis tuli välja, et mu rendikas on hoopis ära müüdud. Seega sõitsin viimasel nädalal juba kellegi teise autoga. Ja kui päris aus olla, siis sõidan veel praegugi ning isegi terve järgmise nädala sõidan sama autoga veel edasi. Nad küll väga ei tahtnud mul lasta sellega edasi sõita, aga kuna ma plaksutasin oma ripsmeid nii kelmikalt üle leti ning kõik 3 teenindajat olid naisterahvad, siis ega neil väga palju midagi üle ei jäänud kui vaid mulle vastu tulla ning lasta mul veel kaks nädalat kellegi teise autoga sõita.

Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Töötasin kantris, mis tähendab, et sõitsin päris kõvasti iga päev ringi (keskmiselt umbes 300 km) ning nautisin loodust ning farmereid, või noh, vähemalt neid, kes parasjagu põllul vilja ei lõiganud. Maakas on ikka maakas, selles mõttes pole vahet, kas sa oled Kanadas või USAs. Ilusad nunnud inimesed, aga haridus... noh seda on ikka täpselt nii kuidas jumal juhatab. Ega lehm sellepärast teist moodi ei ammu ja vili aeglasemalt ei kasva. Ja sõnnik lõhnab ikka samamoodi.

Aga väike stiilinäide:
M: You must be the dad of the house?
T: No, I AM the dad of the house!

Nädala alguses töötasin veel viimast päeva linnas ja tegin midagi, mida polnud sel aastal veel kordagi teinud. Hakkasin hüppama betoonastangu peale, et järgmise maja juurde jõuda ning libisesin ja panin korralikult urna. Endal oli hullult naljakas. Esimene mõte polnud mitte see, et kas ma sain haiget ka ja ega kuskilt katki pole midagi, vaid nagu eestlasele ikka kombeks. Huvitav, kas keegi nägi ka. Ma kujutan ette, et päris naljakas võis olla kellelgi, kes samal ajal juhtus aknast välja vaatama, kuidas ukselt-uksele müügimees pani matsu keset päeva.

Laupäeva hommik oli kergelt kummaline. Otsustasin, et võtan enne hommikusööki kella 7 paiku veel autol paagi täis, siis on üks mure vähem ning sain tõestust, et väikelinnad võivad ikka tõesti depressiivsed olla. Samal ajal kui ma seal viibisin kohtasin veel 3 teist autojuhti ning võin vabalt öelda, et ma olin ainuke kaine sang seal benajaamas. Ja kui jaamast välja hakkasin sõitma, siis tuli mulle vastassuunas vastu veel üks, välimuse järgi öeldes, indialane, kellel silmad olid suuremad peas kui Mardo m**n. Ei julgenud kauemaks sinna jõlkuma jääda, muidu äkki rihitakse ära ka.

Aga et mitte ainult nädala sees ei juhtu...

täna hommikul ajasin emaga rahulikult skype-i vahendusel juttu, kui äkki hakkas Kerttu Karon korrus kõrgemal karjuma: "Targo tule ruttu siia! Ruttu!"
Mina olin muidugi suht "wtf?" aga kuna ta nii kenasti lõõritas seal, siis vedasin ennast pool kiiresti kohale. Ja mida mu silmad peavad nägema... Kerttu hoiab panni käes ja pann põleb, samal ajal kui ta ise teie käega kraanist kinni hoiab ning endamisi kalkuleerib, kas panna pann vee alla või mitte. Suutsin teda kiiresti veenda õnneks, et vett ei ole mõtet õlile juurde panna, see väga leeki ei tapa :D. Nii viisingi, endal nägu peeru täis, panni õue ära. Mis ta toas ikka põleb ja tossutab.

Aga ok, pillid kotti ja tuld. Viimased päevad hakkavad nüüd tiksuma ja ajahammas pureb viimsegi sekundi, mis mu sõrmede vahelt raisatud hetke näol ära pudeneb.

Lõpetuseks küsin: So what are you interested then!?

Tic-toc!

Mis värk on!?

Üldiselt ei teagi kohe, millest alustada. Lihtsalt öeldes lõppes just 13. nädal. Nii ongi. Nüüd on veel üks terve nädal ja teine, peaaegu terve, nädal minna. Võib öelda, et looja andis selle aja mulle selleks, et ma saaksin palju raamatuid müüa ja selleks, et Veiko Roos teeniks minu pealt ilgelt palju kasumit. Lihtne värk see raamatumüügi business. Üldiselt tegin siin kõvasti tööd sel nädalal. Tulemus oli okei, aga päris 1000 veel ei olnud. Selline sitane esmaspäev oli. Ja et kõik halvad uudised südamelt ära rääkida, siis toon välja ka SUURE pettumuse, et ma ei võitnud sellel nädalal endale uut iPhone 5 telefoni, sest et väidetavalt võitis selle Ülari Teder. Samuti unustasin Walmartist osta endale kasti täie vett. Ja telefon jäi ka laadimata. Aga kõik muu on vist hästi.

Täna rohkem mingit möla ei ajagi, vaid lähen kohe naljakate lugude juurde.

Nimelt nädala alguses sattusin kohe päris vahva peretütre otsa. Nimelt olin rääkinud eelnevalt vanaemaga ning teadsin, et majas peaks elama üksikisa koos oma tütrega, kes on umbes neljandas klassis. Kuna pereisa tol hetkel, kui vanaemaga rääkisin, kodus polnud, siis leppisime kokku, et tulen tagasi järgneval õhtul, kui pereisa kodus peaks olema. Nii ma tegingi ja nii ma peretütre otsa komistasingi (segaduse vältimiseks mainin, et peretütar, kes uksele tuli oli peretütar #2, kellest mina ei teadnud ning kes oli juba kooli lõpetanud). Vestlus kulges umbes nii:

M: hey, you must be the mother of the house?
T: No
M: I guess you must be the sister then?
T: No, I am the daughter.
M: oh, well, is your father at home?
T: No, but my mother should be here pretty soon.
M: Oh, she lives here?
T: yes.
M: Do you know what would be the best time to catch her?
T: If, you come back in a hour or so, you should be.
M: Oh, ok. And when I am coming back, who should I ask for?
T: Alexis!
M. And that's the mom?
T: No, that's my sister.
M: oh, OK, but the mom's name is?
T: Lisa!
M: and she will be here after 17 you said?
T: No, she doesn't live here.
M: mmm.... OK, thank you for your time. Stay cool!

Ma kujutan ette, et osad teist imestavad, et kuidas ma siin üksinda seigeldes lolliks ei lähe. Aga tegelt ma päris üksinda ei olegi. Olen proovinud mitu nädalat juba kirjutada teile sellest, kuidas mul on tekkinud üks kaaslane, aga pidevalt läheb meelest ära.

Nimelt on viimastel nädalatel minuga kaasa reisinud üks ämblikupoiss (ma ei usu, et emased ämblikud nii rumalalt sihikindlad on), kes on teinud mulle kaassõitja poolsesse küljepeeglisse pesa. Igal hommikul kui ma autosse istun ja pilgu peeglisse viskan, et vältida takistusi tagurdamisel, tervitab mind peegli ja akna vahele punutud, veel katetilkadega kaetud, peaaegu ideaalilähedane ämblikuvõrk. Natukene kahju on kohati gaasi anda, sest et tuul rebib selle ilma suurema vaevata ribadeks enne kui ma hommikusöögikohta olen jõudnud. Sel ajal kui mina oma hommikusi pannkooke koos vahtrasiirupiga suust sisse ajan, hakkab meistrimees vargsi juba oma uut võrku punuma, andmata endale aru, et tänane päev ei erine eelmisest karvavõrdki. Olles ära jahvatanud oma hommikusöögi ja hommikuse kuuma tee, istun ma nagu ikka autorooli ning annan rehvide vilinal asfaltile märku, et uus päev on alanud ning sõidan napilt kiirusepiiranguid eirates oma piirkonna poole, jättes amblikupoisi kurva näoga tunnistama, kuidas tuulepoiss tema võrgule jälle üks-null teeb ilma suurema vaevata. Aga et amblik ei ole loll loom, siis selle tõestuseks võib lugeda erinevad katsed punuda võrk kümnel erineval moel minu akna ja peegli vahele. Vahel punub ta terve alla lastud aknaaugu mul kinni, lootes püüda mõned maiuspalad, kuid suhteliselt asjatult. Nii me kahekesi koos vallutamegi maailma.

Aga mina ei ole üldsegi ainuke, kes loomade ja loodusega sõprust loob. Nimelt elab Maret Saat praegu kuskil Alberta põhjaosas keset mennonaite ning rapsib vähemalt sama usinalt tööd teha. Aga kuna mennonite-id on ka inimesed, siis otsustasid nad endale nädala vabaks võtta ning jätta Mareti koduperenaiseks. Nii ärkabki Maret koos kuke kiremisega ning ei rutta kohe mitte hommikust sööma, vaid paneb vargsi jalga kalossid, et minna sigu ning kanu toitma, nad on nüüd suured sõbrad. Külma dušši pole tal vajagi. "Sead saadavad tervisi" sai minu peas hoopis uue tähenduse.

Enamus eestlastest on nüüdseks juba otsad kokku tõmmanud ning postitavad usinalt facebooki pilte, kuidas nad mullivannis vedelevad ja niisama ringi tripivad ja shoppavad. Mõtlesin täna, et lähen vooluga kaasa ning tegin ka endale ühe shoppamise päeva. Nüüd saan tagasi tulles kanda uusi hilpe.

Mul oli üks lugu tegelt veel ühest paksust emast, kes mind terve sitdowni jooksul päris mitmel korral katkestas ning ütles, et ma võiks vähe kiiremini teha, sest et kõht on tühi. Aga ma täna sellest ei räägi enam teile, sest et kui ta minu pärast nüüd luksuma peaks hakkama, siis paneb ta oma maja ikka päris korralikult värisema, vot nii suur elukas oli. Ja silm oli ka selline!!!

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e1/Catoosa_Blue_Whale_2.jpg

Aga sellega nüüd tõmbangi täna otsad kokku.

Olge siis mõnnad!
Näeme varsti :)

Suure Maailma Direktor

Knock, knock, who's there? It's me, 800!

Nonii nahhui... Kui tavaliselt on selleks nädalaks blogi surnud ja viimased kasutamata kirjavahemärgid on jäänud järgmist aastat ootama, sest ma pole viitsinud või jõudnud viimast postitust blogisse teha, siis sellel korral on tõesti tegu kauamängivaga ning blogi saab enne lõpunoote ka mõned mixtape'id. Selgituseks siis teadmatutele... 12. Nädal sai just läbi, aga sel aastal mu suvi sellega veel ei lõppe.

Endalegi veel napilt uskumatuna tundub see, et mul on pärast seda nädalat õigus nõuda oma tooli, sest et napilt sai ületatud 800 piir järjekordselt ning koos sellega sai ausalt välja teenitud ka chairman's clubi vimpel koos sooja käepigistusega. Natuke uhkem tunne on küll, kuid sellega seoses on isu hammustada tükk Mort Utly clubi magusast pirukast veel suurem. 1000 ühikut ei tundugi enam nii kaugel, eriti kui arvestada seda, et esimese nelja päevaga astusin täitsa enesekindlalt ka selles rütmis. Aga nagu üks sitt eesti popplugu ütleb, siis mul on aega veel ning kui tahan, siis vaatan taevasse.

Kui tähelepanelik lugeja veel mäletab, siis läksin sel nädalal uut linna töötama. Bonnyville asub umbes 70km kaugusel mu kodust. Suurus on umbes 6800 inimest ja mõned kohalikud indiaanlased. Suuruse poolest peaks see olema nagu St Paul, kus ma elan praegu, aga inimesed on hoopis teistsugused. Kui St Paulis teadsid enamus üksteist või vähemalt pooli inimesi oma linnast, siis Bonnyville-is ei tea inimesed ikka üldse üksteist. Enamus on kuskilt mujalt sisse rännanud. Võib-olla on asi ka selles, et ma alustasin linna töötamist linna vaesemast osast, nii et ilmselt paljud ei tahagi üksteist tunda, ning ausalt öeldes, olles kohanud päris paljusid neist, ei pane see mind ka imestama. Aga nagu uues linnas ikka tavaks, siis saab uute inimestega koos ikka nalja ka. 

Nimelt juba oma esimesel päeval suutis mind üks kohalik sell ikka päris korralikult naerma ajada. Kutt ise oli umbes 25-30 aga tuumapohmelli poolt põhjustatud pungunud näo tõttu oli täpset väljalaske aastat raske kindlaks määrata. Tundus, et tegu oli suhteliselt raske kolmapäevaga... Vennike kulges vaikselt mööda tänavat koos oma päevi näinud jalgrattaga ning ilmselt võib väita, et kurvis tekkinud tsentrifugaaljõud oli tema kõhu jaoks natukene liiga suur tükk hammustamiseks ning seetõttu pani kutt päris korraliku paki keset teed maha aga kuna ta nägu oli juba enne kettimist päris viltu peas, siis emotsioon tema näos küll grammi võrragi ei muutunud. Tundus, et polnud tema esimene kord niimoodi käituda, ehk oligi tegu lausa professionaaliga.

Teine hea stiilinäide selle kohta, kuidas kirkad kriidid hoiavad tihti kokku. Neljapäeval koputasin naeratus näol täiesti tavalisele uksele, arvates, et majas on vähemalt üks laps, kes otsustades aia äärde pargitud roosa ratta järgi võiks olla umbes 8-9 aastane. Naine kes tuli uksele, väitis aga, et majas pole ühtkit last ning ilmselt olen komistanud vale maja otsa. Noo et ikka kindel olla, et tõesti pole majas ühtkit last, küsisin siis piffilt, et miks on nende aia äärde pargitud nunnu roosa ratas. Piff tegi korra mõttepausi ja ütles, et paar päeva tagasi oli mingi noor 18 aastane tüüp neile vargile tulnud, aga kuna kutt oli suht suss vend, siis oli ta poissõber kuti kinni nabinud ja mentidele toimetanud, kes muidugi mõista panid kuti vangi. Kuna aga ratas, millega ta oli sündmuskohale tulnud oli just seesama roosa nunnukas, siis kuna tegu oli asitõendiga, ei lubatud neil ratast paar päeva liigutada. Terve ülejäänud päeva peeretas nägu mul peas nagu päikeseratas, puhtalt selle kujutluspildi tõttu, kuidas õhtul kella 12 paiku mingi vennike sõtkus selle roosa väikese rattaga oma uut kuritegu korda saatma. Vaene väike pea, mis selle tegevuskava kokku pani.

Aga et mitte ainult minul ei saa siin pulli, siis räägin midagi Tambeti repertuaarist ka. Juhtus samal päeval, kui Kadi Mikson käis Tampsi followmas. Niimoodi kündsid nad terve päeva koos mööda kantriteid ning neelasid kilomeetreid uljamalt kui nii mõnigi maailma kõige põlisemat ametit pidavatest naistest neelab mõõka, kui ühtäkki nad liiga hoogu sattusid ning kergelt 120km tunnis kulgedes kulgesid nad üle ka eelnevalt ilmselt elavast mägrast. Vähemalt seda nägu tundus ta Kadile tahavaatepeeglisse pilku visates, aga et päeval tempot alla ei tohi lasta, siis kontrollisid nad auto korrasolekut alles järgmise maja juures. ja kui Tambetilt kommentaare küsida, siis ta võib vanduda, et see Mäger oli joobes ning arvestades trajektoori võib arvata, et mõlgutas tõsiseid suitsiidi mõtteid. 

Aga Tambet ei ole mitte ainuke, kes mõõdab kantriteid oma autoga. Seda teeb ka Toomas Pihl, kes sattus isegi nii sügavale mennonite-ide keskele, et kodutee oli üle 2 tunni ning selle asemel, et koju sõita, veetis ta ühe nädala koos nendega. Ikka teistsugused loomad on need mennonite-id, seda kinnitas ka tema. Igaüks on igaühega kuidagi sugulased ning väike vigaman on neil kõigil ka seetõttu küljes. Aga muidu muhedad sellid. Pereisa tõusis tavaliselt samal ajal kui Toomas ning nii nad sõid koos hommikust ning läksid ka koos tööle ning kuna päike loojub umbes samal ajal kui meie tööd lõpetame, siis jõudsid nad ka umbes samal ajal põhku pugeda. Ja muidugi õhtu- ja hommikupalvet lugesid nad koos mitte ainult oma perega vaid nii mõnegi teise perega. Nüüd on Toomas puhta usuhull.

Aga selle noodi pealt ma täna lõpetangi ja panen pillid kotti.
Olge siis mõnnad ja hoidke mulle pöialt. Teeme hea nädala!

Targo with a chair!

Tsiteerides ühte filipiinoema pärast demonstratsiooni: "So what is it about again"?