I love you like a love song!

Tere!

Mõtlesin, et alustan täna veidi ametlikumalt, et pinget üleval hoida. Kahjuks ei saa veel ametlikult teatada, et ma oleks sel nädalal Chairman's Clubi astunud, aga väga kaugel ka samas ei olnud. Hoian veel põnevust üleval. Tegelikult on salaunistus hittida enne suve lõppu veel Morti korra, ehk siis 1000 ühikut. Statistiliselt ei olegi see tegelikult nii keeruline, kui see kõlab. Tuleb müüa ainult 166 ühikut keskmiselt päevas. Ka sel nädalal ületasin seda piiri paaril korral, nii et pole midagi ületamatut. Nüüd tuleb see ainult ära vormistada. Madis on sellega korra juba hakkama saanud, nii et ma ei näe põhjust, miks mina ei peaks saama. Olen siiski Tartust, mitte Viljandist ju :D

Nädal ise oli suhteliselt rahulik. Midagi väga kentsakat ei juhtunud. Smooth and steady võiks isegi öelda, kui poleks müügitulemuste poolest päevade lõikes käinud üles ja alla nagu Microsofti aktsia. Kokkuvõttes tugev kolm.

Nädala üks tipphetki oli ilmselt reede õhtul, kui istusin maha ühe perega, kellel oli 9 last. Kõige vanem oli 12 aastane ja kõige noorem mõnekuune. Aga noo reaalselt kõik 9 olid sellised nummikud, et isegi mul oli nummimeeter põhjas. Keegi ei karjunud ega tönninud ega teinud mingeid lollusi... ei mossitanud ega turtsunud vaid uskumatul kombel olid kõigil suured naeratused ees ja silmad särasid nagu tähed. Ma tean, et see kõlab veits geilt, kui ma niimoodi neid kirjeldan, aga no reaalselt. Ma ei plaani ilmselt kunagi üheksat last ise saada, aga kui minu lapsed oleks ka kõik sellised, siis ma isegi kaaluks seda varianti. Pere lapsed nägid välja suht sellised.

Üks naljakamaid emasid oli kuskil nädala keskel, kes terve sitdowni jahvatas, kuidas tema ikka võimleb oma lapsega igatepidi, et tal oleks ikka hea algus kooliks. Loeb lausa iga päev mitu korda ja mängib temaga ning teeb umbes kõiki asju, mis üldse võimalik on, et laps oleks ilus, tark ja osav. Kena jutt ju muidu, kui laps ise poleks olnud selline tainas. Ema jutustas terve aja, kuidas tema laps kunagi telekat ei vaata aga laps rääkis terve aja oma lemmik multikatest ja lastesaadetest. Raamatutest... ta väga huvitatud ei olnud... aga huvitav miks?

Sel aastal on päris palju olnud kõigil jamasid PR-iga, sest et üle Põhja-Ameerika on levimas kaks geniaalset legendi:
1) Käivad ringi inimesed, kes väidavad, et nad müüvad raamatuid, aga tegelikult nad hoopis skaudivad piirkondasid ning varastavad lapsi.
2) Käivad ringi tugeva aktsendiga ida-eurooplased, kes väidavad, et müüvad raamatuid, aga tegelikult on hoopis vene luurest ning koguvad piirkondade kohta infot. (miks nad laste kohta küsivad on muidugi arusaamatu ning miks nad teevad seda elamurajoonides päevad läbi... see on veel suurem müstika.) Kindel on vaid üks, nad on kindlasti luurest!

Sellega seoses saavad meie raamatumüügisuperstaarid ikka päris korralikult vett ja vilet, hoolimata sellest, et paberimajandus on neil korras ning ment ikka aeg-ajalt neid kontrollimas käib.
Kui üldjuhul on mendid ikka inimeste poolel ja arvavad, et parem on, kui nad enam seal piirkonnas ei tööta, sest et liiga palju on paanikat, siis Kuldar on nii kõva vend, et pööras selle teistpidi.

Nimelt istus Kuldar ühe emaga parasjagu tema elutoas, kui uksele koputas mundris sell. Ema oli muidugi kohkunud, kui ment Kuldarit nimepidi kõnetas ning ütles, et ta peale sitdowni tuleks nende juurde, et üks asi oleks tarvis ära klaarida. Kuna pereema ei saanud väga aru, et mis toimub, siis võttis korra mutil jala all tudisema küll, sest ka tema kõrvu olid kostunud mõned kuulujutud. Kuna tegu oli aga päris intelligentse mendiga, siis adudes värinat Mrs. Jones'i jalas, rahustas ta pereema ruttu maha, öeldes, et Kuldar on muhe vana ning raamatud mis ta näitab on ka väga tasemel. Pärast sitdowni läks siis Kuldar majast välja, aimamata, mis teda ees ootab. Mendid võtsid ta oma autosse istuma ning sõitsid ühe pereema maja ette. Võtsid muti peale ning sõitsid jaoskonda. Mõned minutid hiljem istusid mõlemad juba ülekuulamistoas ning ment hakkas pereemalt aru pärima, et mida viimane mõtles, kui hakkas facebookis levitama kuulujutte, et Kuldar tahab lapsi varastada ning on üldse kahtlane vend. Nimelt oli tema üks nendest, kes pani facebooki üles ühe esimestest postitustest, mis tekitas päris suure paanikalaine üle terve maakonna. Mendid olid ikka päris vihased, et miks see mutt nii loll oli, et ilma ühtkti fakti kontrollimata hakkas levitama netis kuulujutte. Ilmselgelt rikkus ta sellega ära Kuldari maine, mitte ainult tööalaselt vaid ka kui tavalise inimese oma ning tekitas talle sellega päris suurt rahalist kahju ilma saamata jäänud müügitulu näol. Mendid lugesid mutile korralikult sõnad peale ning manitsesid teda nii lolli käitumise eest. Samuti hoiatasid, et Kuldar võiks ta vabalt kohtusse kaevata. Oleks ta vaid ainult helistanud menti, enne kui ta tuututama hakkas, oleks ju kõik korras olnud.

Kuna mutt ei osanud selles olukorras enam midagi peale vabandamise ette võtta, siis pakkus ta välja, et kui Kuldaril aega on, siis ta võiks tema juurest ka läbi käia, sest et haridus on ka tema jaoks oluline ning äkki ostaks tema ka mõned rampsid Kuldarilt. :D Siuke vend see Kuldar.


Loodan, et ükski tulevane FY seda blogi siin ei loe, sest et räägin teile sellenädalasest eduloost, mille peaosas Madis R. ... ei see on liiga ilmne. Peaosas oli M. Raud.
Nimelt on tekkinud Madisele sel aastal komme teha suicide callback'e, mis tähendab siis seda, et ta läheb pere juurde tagasi ka siis, kui ta on hinna juba ära öelnud, aga ema tahab ikkagi mehega rääkida vms. (me ei tee neid üldjuhul sellepärast, et emad ei oska EI öelda ning ütlevad seetõttu põhjenduseks, et nad peavad mehega rääkima, enne kui nad osta võivad, mis tähendab aga seda, et kui sinna tagasi minna, siis tuleb isa uksele ning ütleb, et ta ei taha midagi, sest et ta teab hinda, aga ei tea sittagi tootest). Madis läks aga sellegipoolest tagasi. Esimesel korral polnud kedagi kahjuks kodus. Teine kord kui tagasi läks, siis polnud aga isa kodus ning ema ikka tahtis, et Madis tagasi tuleks, et papsile raamatuid näidata. Kolmandal korral tal juba näkkas ning saigi isaga maha istuda. Näitas siis handbooke nagu valgele mehele kombeks ning üllatuseks oli isa isegi päris huvitatud. Madis hakkas siis orderit täitma kui vanamees vahele küsis: "mis sul seal kotis veel on". Matu ei osanud asjast midagi arvata ning näitas seetõttu kippelt lastekaid ka. Paps arvas, et selle hinna eest on päris head rampsid ja lasi need ka tellimusele juurde lisada. Ja et Madist ikka korralikult veel tänada selle eest, et ta ikkagi tagasi tuli, andis ta viimasele 80 dollarit tippi. Nii et siit moraal. Selleks, et palju müüa, tuleb teha palju suicide callbacke!

Sel nädalal rohkem väga kirjutada ei viitsigi ning lõpetan oma postituse looga, mida kamp nelja-viie aastaseid tüdrukuid ühe sitdowni taustaks naeru kihistades umbes 15 minutit järjest laulsid.
"I love you like a love song baby!" (Selena Gomez)
(ema kahjuks ei ostnud, go figure right!)
http://www.youtube.com/watch?v=EgT_us6AsDg

Aga olge siis mõnnad ning olge veidi kasulikud ka! Kool algab peagi!

Targo

Pardon, Is this my chair?

Tere lugupeetud lugejad. Täna oleme kogunenud siia ilmselt seetõttu, et polnud suurt midagi targemat teha. Seejuures tänan teid kõiki, kes ei leidnud endale mingit muud tegevust, või vähemalt oli minu blogi listis piisavalt kõrgel kohal, enne kui mitte viitsimine teist jagu sai. Ma hindan seda.

10 nädal on nüüd selja taga ja umbes 3-5 veel minna. Pole täpselt veel kindel, mitu nädalat ma kokku teen. Madis siin räägib, et peaks 4 kindlasti tegema, aga võib olla isegi nädala võrra lenud edasi lükkama, et saaks kauem töötada. Selline klapid-peas tori hobuse moodi tööd rapsides meie aeg siin veerebki.

Mõtlesime sel nädalal, et tuleme teeme oma HQ kokkutuleku... nüüd istumegi siin kolmekesi, igaüks oma arvuti taga ja sügame kotte. Keegi ei viitsi otsida midagi funi mida teha. :P

Nädal ise oli täitsa okei. Kuna ma sel nädalal pidin rendiautot pikendama, siis alustasin oma esmaspäevahommikut Sherwood Parkist, et hiljem siis juba Two Hillsi sõita. Oi kuidas ma ahhuieitan seda Põhja-Ameerika pangandussüsteemi. Mõtlesin, et olen normaalne sell, maksan rendikas eelmise kuu eest ja järgmise kuu eest ette ka, aga päris nii libedalt see ei läinud. Pappi pangas on, aga kui maksma hakkasin, siis kaart teist kordselt läbi ei läinud. Tuli välja, et päevane kulutamise limiit on väiksem, kui ma rendika eest maksta tahaksin. Hea küll, logisin interneti panka sisse, nagu meie Tiigrihüpperiigi noortel kombeks on, aga umbes sama targalt logisin ma sealt samast välja ka, sest et mitte mu''igi seal muuta ei saanud. Helistasin siis optimistlikult customer service-isse, kus võttis vastu mingi tüüp, kes seda tööd on ilmselt juba 10 aastat teinud. Kurtis siis oma rasket muret, kuidas temal pole võimalik seda limiiti muuta, aga et ta võib mind heldelt otse minu pangakontorisse suunata, sest et nemad saavad mind kindlasti aidata. Mina muidugi lasin soojal häälel ennast pahaaimamatult ümber suunata, kus tervitas mind juba rõõmsalt automaatvastaja... kell 8 hommikul meil ju pangad siin ei tööta, aga jätke kindlasti meile sõnum, sest et me saame teid aidata juba siis, kui me tagasi tööle tuleme. Ühesõnaga... sain ma jee, jee, jah oma limiite muuta. Aga kuna mu naeratust ei murra keegi nii kergelt, siis mõtlesime ikka poiste ja tüdrukutega seal rendikas välja plaani, mis minu jaoks edukalt töötas. Done deal ja juba poolteist tundi hiljem olingi rõõmsalt tööl, kus mennonite-id mind oma vanakooli kleitides suurima heameelega juba tervitasid. :D

Sel nädalal kolisin St Pauli ka, umbes 2 tundi siit Sherwood Parkist kirdesse sõita. Teisipäeval alustasin poolest päevast seal töötamist ning hakkasin elamist otsima. Iiizi piiizi. Õhtuks olid soe kodu ja külm voodi mind ootamas ning kohver tundis ennast seina ääres päris mugavalt, kuna toas oli laiutamiseks natukene rohkem ruumi kui auto pagasnikus.

Pere on päris fun. Ema on single mom, kellel on 3 täiskasvanut poega ning kes aitab välja ka 4 kasulast. Enamus kasulastest on juba kooli lõpetanud ainult 12 aastane poeg on veel alles. Igaüks teeb oma asja ning tundub, et saavad omavahel läbi päris edukalt. Tundub, et mu Euroopa huumor läheb neile samuti peale, sest et esialgsest plaanist, kus ma saan elada nende juures nädala lõpuni, sai nädala lõpuks valmis plaan, kus ma võin nende juures elada nii kaua kui ma tahan. Üüri ta ei taha ning aeg-ajalt teeb õhtuks isegi süüa. Lasagne oli päris maitsev! :P Ja suurim boonus on see, et õhtuti ootab mind köögilaual segi aetud ruubiku-kuubik.

Kuna nüüd pean tööle mineku peale kulutama jälle vaid 5-10 minutit oma hommikust, siis oli ka nädal selle võrra chillim. Tulemuste poolest tegin oma parima nädala ning istusin laupäeva õhtul 827 peal. Chairman's club korra seljatatud ning nüüd on veel aega seda teha paar korda, enne kui suvi läbi saab. See on täiesti normaalne, mitte midagi imelikku, täiesti tavaline. Väga minu moodi. Ja kuigi Madis oma selle nädala tulemustest väga ei räägi, siis on mul alust arvata, et tõmbasin talle sel nädalal koti pähe. Oli ka viimane aeg. Kaua ta lööb mind oma tulemustega.

Mõned naljakad lood ka.
Istusin ühe perega maas, kellele näitasin lastekaid, kuna neil endal oli algkooli õpilane ja pereema pidas lasteaeda ka. Nagu ikka, tegin kiired jutud ja hakkasin raamatuid näitama. Ema ja isa oli mõlemad sillas seni, kuna hinna ütlesin. Ja kus siis hakkas peale... umbes nii
Nemad: Oh, krt raamatud on ikka sitaks head, aga pole kindel, kas saab neid endale lubada. Praegu rahaga ikka väga kitsas, kuna kool hakkab ja kõik muud asjad ka siin. Lapsed vaja kooli saata ja uued riided ka vaja osta ning kõik muud jutud. Pappi ikka pritsib igaks august välja praegu.
Mina: Noo aga kui teeks mingi maksegraafiku, kas siis oleks vähe lihtsam või?
Nemad: Oh krt ei tea, praegu ikka hull kitsas papiga. aga kui sa nt. oktoobris oleks tulnud, siis kindlalt ostaks ära, sitaks head raamatud ikka, poleks mingit küsimustki.
Mina: Noo aga kui ma laseks teil maksta oktoobris, kas siis oleks diil?
Nemad: Oi noo kui oktoobris saaks, siis kindlalt ostaks, poleks mingit küssi, kahju ainult jah, et sa praegu tulid, praegu ikka pappi pole kuskilt võtta. Peost suhu rohkem elame siin. (Laua peal oli kilekottide viisi uusi riideid mida nad just olid ostnud)
Mina: Noo mis ma võin teha on see, et ma lasen teil maksta oktoobris, aga siis saadan raamatud ka oktoobris. Tundub see mõistlik idee?
Nemad: uuuh.... krt, ma nüüd ei teagi, keeruline värk. Oktoober on nii kaugel veel, äkki juhtub midagi mu naisega. Murrab käeluu nt. ära, mis me siis teeme. Siis ei saa ta ju tööl käia, pappi ei tule sisse, istuks kodus. Elaksime ainult minu palgast ja noo siis on ikka peost-suhu teema... ei jõuaks midagi ekstra osta. Vaja pangalaenu ka maksta ja värki. Ja no kui käeluu murrab, siis ei tea, millal tagasi tööle ka saab ega midagi. Raske ikka niimoodi ette planeerida. Aga kui sa oktoobris tagasi tuleksid, siis oleks pilt selge ja siis ostaks kindlalt ära.
Mina: Noo kuule aga tervita siis oma naist. Ma olen oktoobris juba kodus. Aga tervet suve teile ja loodame, et pereema siis käeluud ei murra tulevikus. Tsau-pakaa

Oleks ma kosmonaut, siis ma oleks kosmoses praegu

Madise repertuaarist ka midagi.

Tüüp istus perega kuskil garaažis matkatoolidel, näitas rampse ja ilm oli ilus. Ema oli suht huvitatud raamatutest, nii et Madis jõudis peaaegu hinnani. Peretütar, kes oli umbes 4 aastane, tunnetas ilmselt, et hind võib olla mõnevõrra rasvasem, kui ema arvanuks, ning püüdis seetõttu ema tähelepanu oma tegevusega. Ema sai vihjest aru ning ütles Madisele, et too hetke ootaks, sest et peretütar tahab vist vetsu minna. Ema joudis peretütre vaevu üles tõsta, kui püksisäärest üks korralik mehe mõõtu julk välja vupsas ning rõõmsalt mööda garaaži põrandat laiali valgus. Vist ei tulnud müüki...

Kuna Helga on meil siin selline vaiksem poiss, siis temalt ei tule sel nädalal ühtkit vahvat juttu.

Selleks korraks ongi siis kõik. Uueks nädalaks on vaim valmis ning kohtume juba järgmisel korral.

Lõpetuseks dialoog ühe Filipiinoga.

M: so did you catch my name already?
F: was it Hector?
M: almost... it was Targo rather with a T than H
M: But as I said I am a college student from Europe, can you guess which country?
F: Um.. is it Australia?
M: ?? You are from Philippines right?
F: yes
M: Ok.

Näeme hiljem!
Olge mõnnad

Suure Maailma Direktor.

Can you repeat it?

Nonii... Veel üks nädal siis selja taga. Nagu teerulliga laseb aeg mööda nädalaid ning vajutab suve iga päevaga ainult lühemaks.  Kreisi shit. 4 nädalat veel minna, kui läheb nii nagu algselt planeeritud. Kui läheb aga paremini kui planeeritud, siis võib juhtuda, et müüme pmst viimaste päevadeni ja kui läheb nii nagu Madis mõtteid mõlgutab, siis võime lennu edasi lükata nädala võrra ning töötada isegi veidi kauem. Eks näis, sinna on veel mõned nädalad aega ja võib-olla on selleks ajaks kopp täitsa ees juba ja tahaks koju sõpradele kaissu tulla võimalikult kiiresti.
Üldiselt võib nädalaga enamvähem vist rahul olla, arvestades seda, et jälle kerkis mingi PR pask üles nädala teises pooles ning inimesed polnud lõpp õnnelikud kui ma nende uksele koputasin. Seekord ei saa väga kedagi süüdistada, sest et oma töö tegi google. Nimelt, kui keegi kirjutab google-isse SWAdvantage, siis on üks esimestest linkidest kohe mingi scam report... Ja kuna inimesed ei viitsi väga süveneda asjasse, et mis või kus ja milleks, siis hakkavad nad kohe Facebookis leelotama, et kõik on halvasti ja mingi hull paanika. Ärge rääkige ja ärge oma peaga mõelge, kui keegi teie uksele koputab. Kui nad aga natukene süveneksid, siis nad saaksid aru, et meil on viimase 3 aasta jooksul olnud üle 1 millioni kliendi ja selle peale on kokku better business bureau lehel umbes 30 complainti. päris väike protsent ma ütleks. Aga noo küll nad siis imestavad, kui septembris kõik mu kliendid ikkagi raamatud saavad. Peavad nende omasid laenama hakkama. :)

Kuna nädala lõpus läksin täitsa uude linna, siis avastasin, et mind ootavad ees ka täiesti uut tüüpi inimesed. Mennonite'id. Vot need on alles omamoodi rahvas. Enamus on kolinud viimase 10 aasta jooksul siia Mehhikost ning räägivad suures osas saksakeelt. Natukene hispaania keelt ning natukene ka inglise keelt. Midagi Amishi ja kodusea ristandi vahepealset kujutavad nad endast. Nad ei sõida küll kaarikuga, aga enamuse unistuseks on pidada oma talu. Lastega nad ei hellita... 5-10 on standard ning usinamatel on ka mõned rohkem. Riietus on meestel selline normal, teksad ja ruuduline triiksärk, vahel ka T-särk aga naised on kõik kenasti kleitides. Ja mitte mingid moodsad linnavurlede omad vaid ikka kenad Väike-Maja-Preerias tüüpi. Pereemadel on kenad mustad rätid peas ja juuksed keskelt lahku kammitud, et näidata, et nad on abielus ning peretütardel on mitte-enam-nii-moodsad kübarad või kaabud, mida nad poole ajast kannavad. Ja haridus... see on veel omaette teema. Sellega nad väga ei uhkusta. Enamus käivad koolis (mis on ka nende enda oma kool, kus pool on saksa keeles ja pool on inglise keelest) umbes 7-8 klassi lõpuni, pärast mida poisid lähevad tööle kellegi teise juurde või hakkavad papsi farmis usinalt töötama ning peretütred on emale abiks söögitegemise ning laste kasvatamise juures. Koolis on neil kaks põhilist asja. Õpivad lugema ja ehitama, naised rohkem kuduma ja kodu hoidma. Ei ole mingit fäänsit teaduse ja looduse tuupimist. Ajalugu väga ka tuubita ning geograafiat pole ammugi vaja. Sestab juhtuski palju taolisi vestlusi nädala teises pooles:

M: I'm a college student from Europe, but can you guess which country?
T: mmm I don't know, Australia?
T: no wait, you said Europe.
M: yep, which country in Europe?
T: you said Europe
M: Yea, but there are 45 different countries.
T: ummm.... Ok, I don't know then
M: Estonia, it's right here, next to Russia, Sweden, Latvia, Finland
M: Have you heard about it?
T: No, I haven't heard about Europe.
M: Ok....

Või siis minu lemmik:

M: I know it might sound like a silly question, but why is your kids education important for you?
T: (sügav mõttepaus ja suur küsimärk keset nägu) Can you repeat it?
M: So why is education important in your family?
T: (Mõte kiilub uuesti kinni ning teadmatus võtab üle kortsud näol) Can you say that again?
M: IS education important in your family?
T: What is that?
M: Education?
T: Yes.
M: Mmmm.... is it important for you that kids go to school and do well there?
T: yea, where else would they learn.
....
M: (kui on väiksed lapsed) So do you already have lot's of books at home for them?
T: No, that's what school is for!
M: Mmmmm.... ok.

või
M: (kui lapsed on vanemad) So do you ever help them with the schoolwork as well?
T: No, that's what the school is for.
M: Mmm.... ok.

Et siis sellised huvitavad inimesed. JA kõige põnevam on veel see, et neile üldse ei meeldi dinosaurused, sest et neid ei ole olemas. Samuti ei meeldi neile raamatud, kus on loomabeebid või kus räägitakse sellest, kust loomabeebid tulevad... Sellistest asjadest nende peres ei räägita. Never.

Vahel on tunne, et peaks ehituspoest läbi käima hoopis ja hakkama tööriistu ukselt-uksele müüma :D

Teine huvitav seiklus oli see, kui istusin mingi perega köögilaua taga ja ajasime hariduse teemal juttu. Pere nagu low income-is ikka, vähemalt 3 last. 17 aastane oli luftikusti, 13 aasatane oli selline enamvähem okei ja 10 aastane oli downi sündroomiga. Muidu selline ok sell, kaapis laua ümber ringi ja proovis ka aru saada, et mis värk on ja mis need raamatud on aga siis kui 10 minutit olin seal juba olnud ja kutt mu päris omaks oli võtnud, arvas ta, et peab seda ka välja näitama ning hüppas mulle ootamatult külge, hakkas kallistama ning kulminatsiooniks otsustas isegi põsemusi teha. Kuna ma ei osanud kuidagi käituda, siis hoidsin ennast tagasi, et põselt tema märga musi mitte ära pühkida... äkki solvan neid veel või midagi. Nii et esimene downi musi on mul nüüd ka käes. What's next!? :D

Tulevane nädal saab olema päris mõnna... Kõige pealt pidin ma täna kolima uude linna, aga kuna väga optioneid ei olnud ja lootsin, et äkki leiab pere kaudu midagi, siis ei hakanud päeval kohale sõitma. Kahjuks aga ei leidnud pere kaudu midagi. Homme pean oma rendiauto ümber vahetama ning seetõttu oleksin muidu pidanud siia kodulinna tagasi sõitma, aga arvasin, et ei hakka topelt tiiru tegema ning ärkan ikkagi kodus ning alustan siit retke uude linna. Tavalise lunchboxi asemel ostsin endale mitmeid erinevaid konserve. Saab huvitav olema :D. Paar esimest päeva töötan veel kuskil karujaanis ning proovin leida optioneid uude linna elamise jaoks, aga kui ei leia, siis tulen paariks õhtuks koju tagasi ja sõidan vähe kauem. Kolmapäeval aga pean endale uues linnas kindlasti elamise leidma ning eks paistab, kuidas see mul õnnestub. Elu on ikka seiklus küll :D

Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka katuse peakohale saaks. Loodan, et läheb valutult, sest et mõnedele pereemadele lähen ma veel peale küll. Sain endale facebooki postkasti sellise kirja ühelt emalt.

Enjoy your day my friend, I just wanted to thank you for the books

oh and to also tell you that you should be modeling

Have a nice day, keep smiling Selle noodi pealt siis tõmbangi selleks nädalaks otsad kokku ja tõmban kerra ära. It's gonna be a great week! Näeme hiljem! NB! Heldur lubas ka järgmisel nädalal üles kirjutada mõne oma naljaka loo, seniks on ta aga ebanaljakas veel.

Welcome to the club mr. President!

Nonii nahhui!

Lõpuks ometi olen siin. Võttis aega 7 suve aga asja sai, need kes veel aru ei saanud, siis räägin presidendi klubi staatusest. Sinna saamiseks peab mean sexy selling machine müüma ühe suve jooksul vähemalt 2x üle 600 ühiku nädalas. Need kes on kauem minu tegemisi jälginud, teavad ilmselt, et nii mõnelgi suvel olen korra ka jala ukse vahele saanud või olnud sellele väga lähedal, aga senini pole õnnestunud seda veel teoks teha. Kuni tänaseni... Üldse oli kuidagi edukas nädal hoolimata kogu pasast.

Või et mis toimus siis?

Noo esiteks olime viimast nädalat ikka seal karupe***s mustikate vahel keset mutionu pidu ja pillerkaart. Tegelikult ei saa midagi väga halba öelda pärast seda, kui Battlefordist välja sain, sest et väikelinnades, kus ma töötasin, nagu Unity ja Cut Knife ja Wilkie olid inimesed juba hoopis sõbralikumad ja väga minimaalselt kohtas pärismaalasi, ehk kohalikke neegreid (kes välimuselt meenutavad pigem küll mehhiklasi, aga las ta jääb). Muidu poleks ehk viga olnudki, kui mingid idikad emad, kellel liiga palju vaba aega kodus istudes käes on, poleks hakanud mingit paanikat tekitama. Nimelt hulkus mingi roosa särgi ja prillidega vend kuskil seal kandis ringi ning tegi hui teab mida... Mina muidugi otsustasin suve alguses endale läbi pimeda juhuse osta Tommy Hilfiger'i roosa polo, mille ma sain päris odava hinnaga kätte. Ise veel mõtlesin, et hea malbe värv, siis emad ei ehmata ära. Kuna roosa särk tõesti töötab emadega, siis kannan seda aeg-ajalt ka päriselt seljas müümise ajal, aga sealt see kõik alguse saigi. Kuna ma müün lasteraamatuid ja küsin aeg-ajalt ka, et kus on järgmine lastega pere, siis mingi imbekas arvas, et ma olen mingi haige vend, kes väidab, et müüb lasteraamatuid, aga tegelikult luurab laste järgi. 2+2 = 18... Niimoodi hakkasidki jutud levima, et mingi pervar käib ringi ja helistage kohe politseisse kui te teda näete ja jookske minema ja pange oma lapsed kohe šeifi ja üldse pange klapid pähe ning ärge enam ajurakke kasutage, sest et see võib kõik halvasti lõppeda. Mis tähendas seda, et esmaspäeval, olles järjekordselt Unity kandis, hakkasid uksed ikka väga suure pauguga kinni lendama ja nii mõnigi ema ässitas oma mehe peaaegu kallale mulle, kuulamata ühtegi mu selgitust... proovisin siis paaril korral julguse kokku võtta ja silmist tuld pritsiva isaga rääkida, lehvitades samal ajal oma permitit, aga ka see katse luhtus ikka korralikult, sest et pereisal oli pärast ema korraldusi automaatselt jagaja asendatud segajaga ning mõtlemisvõime oli jäljetult pildilt kadunud. Hea et peksa ei saanud ma ütlen.

Niisiis tõmbasingi sealt nahhui, endal peas haamerdades: "palju õnne sünnipäevaks!"

Olen hullematki näinud, mõtlesin mina ning tõmbasin sealt nahhui. Sõitisn mingi 60 km eemale, et oleks vähe rahulikum ja alustasin nullist peale. Answer lies behind the next door. Ja nii ongi. leidsin mõned kliendid ja õhtul sõitisin koju nii nagu tavaliselt... ilma pisarateta, soovides endale palju õnne tubli töö eest.

No excuses oli teisipäeva moto ning tõmbasin ennast uuesti käima, sain endale isegi 2 koolidirektorit kliendiks, pole paha, arvan mina... Nii viiski üks asi teiseni kui avastasin ennast laupäeval keset põlde, sest et väikelinnad olid otsa saanud ning farmerid vajavad ka raamatuid. Kuna parasjagu on käimas just see periood, kui kõik pered on puhkusel enne saagikoristusaega, siis hulkusin ikka päris korralikult ringi ja ilma liialdamata sõitsin terve maakonna läbi ning paaril korral kiikasin isegi kõrvalmaakonda. Inimesed olid ikka väga nunnud ning üks pere andis mulle külakostiks isegi karbitäie sushit. Nii ma siis tiksusingi seal, lastes 110-120 ga mööda kruusatied ning kastes oma sushit wasabi sisse ning kugistades seda sama rõõmsalt alla. Lõpetasin päeva 22:30 müügiga ning peas numbreid kokku liites avastasin, et nädala tulemus oli selline:

Parim päev ühikutes 7 suve peale
Parim nädal selle suve jooksul, mis tähendab ,et võitsin ema-auhinna
Parim nädal üldse kogu oma karjääri jooksul.
Nädal üle 600, mis sel suvel õnnestus teist korda, ehk siis lõpuks ka Presidents Club member ametlikult.

Aga mis tunne nüüd on?
Sittagi pole muutunud. Samasugune himu saavutada rohkem on ikka veel mu sees, ilmselt olin oma peas juba ammu President ning see oli pigem ainult vormistamise küsimus. Järgmine mägi mida vallutama lähen on 800 ühiku märk. Tuleb ära! Madis kurjam juba ootab seal ees, las mina proovin siis ka, just nagu laulis Nancy 90'datel.

Aga et mitte ainult minul ei juhtu, siis jagan teiega Tambeti õnnestumisi. Laupäeva õhtul kui koju sõitsin, küsisin Tampsilt, et kas miskit nalja ka sai või, mille peale poisil korra suu kinni jäi ning pärast mõttepausi lausus: "ma ei tea, kas see on naljakas või mitte, aga üks koer pani täna minu peale roopi ja proovis siis sõbralikult mind lakkuma tulla, kui see ei õnnestunud, siis hakkas ta nukralt oma okset sööma, mille peale ema peaaegu oleks roopinud ning jooksis tuppa koristusvahendeid tooma". Minu meelest päris naljakas :D

Ahjaa... kui uude linna läksin tööle, siis lendasin kohe linnavalitsusse letti, et endale kohalikke kaarte muretseda. Kuna tegu on väikeste linnadega, nii 500-1500... siis linnavalitsus ongi ainult üks inimene, kes seal tavaliselt 15 aastat töötanud on ning enam väga entusiastlik pole oma ameti üle.
Lendasin siis sisse, nägu naeratusest pungil, selline normaalne ättitude, et viska või mutile, kes üle leti on, viis või midagi. Proovin siis kohe natukene leveldada ja jutule saada, aga krt ei kanguta ikka kuidagi mutti endaga kaasa.
No jõuan siis lõpuks pointini ja vestlus läheb umbes nii:
M: Noo tegelt oleks mul vaja kohalikku kaarti saada
T: Meil ei ole
M: Mkay, aga et kust neid muidu saada võiks?
T: Meie käest.
M: aga teil ei ole ju.
T: just, meil ei ole praegu neid.
M: aga millal neid tulla võiks.
T: Noo, kui hästi läheb, siis Augusti lõpuks peaks meil juba olemas olema neid küll, võib olla Septembri alguseks.
M: Eee... mismõttes
T: Ah, noo meil said need kaardid otsa ja siis mõtlesime, et vahetame äkki trükkijat, aga pole veel siin kaubale saanud.
M: Aga äkki on kellelgi teisel neid?
T: Me oleme ainukesed, kellel neid on.
M: Aga teil ei ole ju ka.
T: Said õigesti aru, meil ei ole ka neid praegu.

Kurtsin siis natukene oma kurba saatust mutile ja sain ta nii kaugele, et võttis jalad kõhu alt välja ja hakkas sobrama paberihunnikute vahel. Oh mis imet... ja leidiski paar kaarti mulle... küll kasutatud, aga sellegipoolest täiesti kõlblikud mulle. Ja kuna mutile hakkas lõpuks mu naeratus meeldima, siis otsustas, et annab kaardid mulle täiesti tasuta. Winning!

Niipalju siis sellest nädalast.

Uus nädal tuleb uus ja huvitav, sest et kolisime tagasi Edmontoni ning mina hakkan igal hommikul umbes tund aega tööle sõitma, kuna ma olen tagasi Albertas, siis peaks mu iPadil jälle netti jaguma, nii et kes tahavad võivad minuga hommikuti skype-i vahendusel jutustada. :)

Aga et te ikka usuks, et ma päris maal tööl käisin, siis panen mõned pullid pildid ka siia.

Meenutusi Jasperist... väike liikuv udukogu.

http://www.youtube.com/watch?v=UlabLaxl3gA

Aga et mitte olla liiga isekas, siis toon teile kiireid uudiseid ka Austraaliast, sest et just seal on praegu Siim Keskpalu koos Marellega. Kuna neil on vahel liiga igav, siis otsustasid nad endale kallata diisli asemel autosse bensiini. Viimane kahjuks nende vägitükki ovatsiooniga ei tervitanud ning hakkas hoopis turtsuma. Kuna nad ise päris hästi aru ei saanud ,et mis toimus, siis pidi kohalik farmer nad jälle korrale kutsuma, umbes nii: "kullakesed, mis te nüüd nalja teete, kallate siin diisli asemel autosse bensiini... jätke need rumalused ikka Euroopasse!". Aga et jumal on bookman, ka neile, kes raamatumüügikarjääri juba lõpetanud on, siis aitas lähedalasuv pereema neid hea meelega, andes neile tasuta diislik, kanamune ja veel nii mõndagi head paremat, et tibulinnud ikka kenast koju jõuaksid.

Aga sellega tõmbangi selleks korraks siis otsad kokku ja lähen ära multikaid vaatama. Olge siis muhedad!
Mr. President