Nonii kutid!
Kolm nädalat on nüüd selja taga ja maha on jäänud juba päris korralik hulk raamatuid. See ei anna aga põhjust rõõmustamiseks, sest et pikk maa on veel minna ning tuleval nädalal on vaja astuda suur samm edasi, et olla konkurentsis nii mõnegi teise raamatumüügiguruga minu ümber.
Tundub, et kanadalastele lähen ma veidi paremini peale, kui ma eelmisel aastal Georgias olles ameeriklastele peale läksin. Mitte keegi pole mulle veel kordagi politseid kutsunud, mis on alati hea märk ning keegi pole sellega isegi mitte ähvardanud. Ainult 1 inimene on vist minu peale karjunud kogu selle aja jooksul, aga teda ma ei arvesta, kuna tal polnud katuse all kõik vist päris korras.
Nagu te olete aru saanud, siis ma töötan veidi vaesemas piirkonnas ning nagu tavaks, kipub siin kandis olema rohkem "huvitavaid" inimesi, kui rikkamas.
Mõned näited:
(uksele tuli vanaema)
M: I guess I might have to apologize, because I might be in the wrong place. I am a college student from Europe and I am supposed to be catching up with all the parents and teachers here in Edmonton.
T: You are from Europe? Yeah, I guess you are in a wrong place.
M: I am a college student from Europe, sorry for my big accent
T: Don't worry, you are fine.
M: I am supposed...
T: What?
M: I am supposed to see all the parents and ...
T: Can you repeat that?
M: I have to see all the parent and teachers ...
T: You have an accent, I can't understand you
(uksele tuleb peretütar)
M: You must be the daughter of the house?
T: no
M: Are you the mother of the house?
T: No
M: Are you the father of the house?
T: No, I am the daughter.
M: I see...
Aga üldiselt väga lambikaid inimesi siin siiski pole. Saavad üldjuhul aru, mis toimub ja miks ma mida teen. Pole veel pidanud kellegi peal kasutama oma vana head:
It's just like one mom said, "House with an empty garage is like a dog with three legs" and if you think about it, it really makes sense... I really thank you for your time, but I have to go and see the next family now.
Aga miks siiski Focus selle nädala eesmärgiks saab olema? Seda just sellepärast, et kui ma 100% fokusseeritud olen, siis on 100% tõenäosus, et mu fookus on paigas. Ja kui fookus on paigas, siis ma saavutan selle, mida ma teha plaanin. Võib öelda, et eesmärgiks on panna silmaklapid pähe ning töötada oma piirkonda nii, et pole ühtkit vabandust nädala lõpuks, miks ma ei saavutanud iseenda seatud eesmärki.
Mul on õnneks selles vallas päris head eeskujud olemas. Heldur on meil nt. nii fokusseeritud, et neljapäeval kui ta oma piirkonda töötas ja maju kaardile märkis, siis ta sõitis AINSALE autole, mis oli tänavaserva pargitud, oma rattaga otsa. Aga selle asemel, et oma muhkude üle kurta, fokusseeris ta ennast sündmuskohalt edasi järgmise ukse taha ning müüs pereemale mõned raamatud.
Teine hea näide tema fookuse tugevusest. Reedel istus ta ühe pereemaga suures toas laua taga ning arutles hariduse olulisuse üle ning näitas oma raamatuid. Samal ajal seisis peretütar, kes oli umbes 3 aastane laua kõrval koos hobuse mõõtu koeraga ning sõi oma müslibatooni. või vähemalt üritas seda teha... üritus on aga luhta läinud katse... samal ajal kui põnn üritas ning nuttis, tegi koer korraliku soorituse ning pistis peretütre batoonikese ilma probleemideta, väikeste apsude haaval, pintslisse. Peretütar proovis küll pilli ja pisaratega ema tähelepanu saada, aga kuna ta oli Hjelduriga rääkimisele fokusseeritud, siis jäi tal kogu see trall nägemata.
Käisime sel pühapäeval Jasperis ning saime teistega kokku. (Mareti, Triinu, Grete ja Chrissiga)
Päris fun oli, sest et Jasper on ikka sigailus... Suured mäes, mis lainetavad üle silmapiiri, lastes väiksematel ning suurematel ojadel ja jõgedel üle enda selja voolata järvedesse, kus on kristallselge vesi. Vaatasime paari ägedat koske ning tegime mõned pildid ja videod ning päeva naelaks olid kalju pealt vettehüpped...
http://youtu.be/K5-7pIzN3pk
http://youtu.be/-FbhTk9QdUY
Kui mõni äge lugu nädalast veel meelde tuleb, siis proovin selle paari esimese päeva jooksul ka üles visata. Seniks aga olge nummid!
Suure Maailma Direktor
Sunday, June 30, 2013
Sunday, June 23, 2013
Botased kuluvad...
Y0 y0 y0 raffas! Siin on DJ Targo Holsting, T-A-R-G-O H-O-O-O-L-S-T-I-N-G!!!
Et olla natukene noortepärasem, siis küsin, Miz Toimps?
Üldiselt on see nädal päris kiirelt mööda vuhisenud. Kuigi käimas on alles/juba teine nädal, siis elu on vajunud päris kiirelt oma igapäevasesse rütmi... 5:59 üles, külm dušš, kiirelt külmikust lunch box (kui meeles on) ja 6:12 majast välja. Autoga söögikohta, 6:45 on toit laual ja ilusad kollased munad kõditavad kõhtu ning puhtalt juba toidu aurude pealt on tunda, kuidas energialaeg on päris korralik. 7:15 tõmbame hommikusöögi koha ees ennast käima, kuigi tundub, et selle koha pealt vaatavad Kanadalased meid veidi imelikumalt kui seda Ameeriklased tegid, ning panemegi erinevates suunades tööle minema.
Päevad lähevad ikka päris kiiresti ning kuna Kanadalased on vähe mõistlikumad inimesed kui USAkad, siis niipalju naljakaid lugusid ka ei juhtu, hoolimata sellest, et ma müün praegu pigem vaesemas piirkonnas, kui rikkamas. Isegi vaesed inimesed saavad asjadest natukene aru.
Nädala tulemusega ise veel päris rahul ei ole, aga samas kõige sitem algus ka pole olnud, teel presidendi klubi poole ikkagi naeratus näos ja botased kuluvad edevalt... kui nii palju ei sajaks, siis ilmselt pritsiks vahest leekegi välja.
Ilm on siis seni olnud ikka päris imelik. Sadanud on iga päev ja ilm muutub iga tunni tagant. Hommik algab umbes 10 kraadi juures, siis tõuseb temperatuur 20 kraadini, natukene paistab päikest, siis tulevad mingid kollid pilved, mis pillavad ennast minu peale umbes tund või kaks ja kaovad siis sootuks. Ja kui pilvi parasjagu pole, siis passib Päike taevas kui mölakas ja rõõmustab selle üle, et kuu istub varjus.
Kuna iga suvi kipub olema ikka erinev ning üllatama millegi uuega, hoolimata sellest, et mul on käimas juba 7. suvi, siis selle aasta üks huvitavamaid kogemusi oli juba nädala alguses ära.
Jõudsin teisipäeval teistest enne koju ning tippisin oma statistikat arvutisse, kui kuulsin, et teiselt poolt seina hakkas kostuma huvitavaid häälitsusi, mis ajapikku läksid aina tugevamaks ja tugevamaks ning istutasid pähe igasuguseid "fantastilisi" pilte. Peale seda ei vaata ma oma selle aastast pereema ja -iga enam kunagi samamoodi.
Aga et Kanadalastele mitte liiga palju krediiti anda, siis ühest jobust pean korra rääkima küll. Nimelt koputasin reede hommikul ühe tüübi uksele, kes kohe algusest peale hakkas minuga võitlema, et ta ei taha midagi näha ja eriti rääkida ka ei viitsi. Pika maadluse peale sain ma ta ikka kotist välja rebitud raamatuid vaatama ning selle peale tundus vana murduvat. Sitaks head raamatud siiski. Rahustasin ta siis maha, et ta ei pea midagi ostma kui ta ei taha, sest et ma olen väga IIZI mees. Saimegi lõpuks kokkuleppele, et tulen õhtul hilja läbi ning näitan talle rampse. Õhtul hilja seetõttu, et ta on üksikisa ja siis on lapsed juba voodis, vähe kergem keskenduda. Tegin oma päeva ära ja swingisin ennast õhtuks tema ukse taha. Pärast paari koputust ilmuski mees uksele kuid selle asemel, et öelda, "come on in!" hakkas ta ohkima, et krt ikka vist ei ole mõtet vaadata neid rampse, sest et ta rääkis eile just oma eksnaisega ning too ütles, et neil on juba piisavalt raamatuid. Arvasin alguses, et ta ajas midagi sassi, sest olin temaga rääkinud sama päeva hommikul, mitte juba eile, kuid vana raius oma asja ikka edasi. Sitt vale või nii... :P
Aga nagu vanasõna ütleb, kui endal ei juhtu, siis kellelgi teisel ikka juhtub.
Nt. üks FY kuskil USAs ei olnud ennast ööseks koju suutnud vedada... Kõik olid mures ja värki, aga kui tüüp järgmisel päeval kuskilt kivi alt välja puges ja selgitusi jagas, siis tulemus oli umbes selline...
"Ma hakkasin õhtul koju tulema, aga eksisin ära ja ei leidnud enam kodus üles. Õnneks leidsin ringi sõites ühe puu alt madratsi ning arvasin, et kuna kell on liiga palju, siis otsustasin seal öö veeta."
Aga palju nunnum oli üks teine FY, kes pidi keset päeva minema karujahile ning kuna teise inimese kodus ei ole ilus selliseid asju seemneks WC potti kasvama panna, siis otsustas ta abi paluda sellelt, kes meid loonud on... ehk siis läks ta kirikusse. Karu tapetud ja näitajad jälle normis, sammus ta peldiku uste vahel välja nagu uus mees, pattudest vaba, kuid leidis eest ainult tühja kiriku. Tuli välja, et samal ajal kui tema oli karuga maadelnud, olid kirikus kõik tegevused läbi saanud ning inimesed majast välja läinud, jättes vaese mehe kirikusse terveks päevaks luku taha. :D
Ja et Madist ka mainida, siis pean ütlema, et tüüp on leidnud müümisel järgmise leveli ning võtnud kuulda Villu Parvetit, kes on legend tänu lausele "mis on müügimehe parim sõber? - e-mail! Aga ma küsin, miks te siis seda ei kasuta, see on ju nii lihtne, võtab sul ainult 5-10 sekundit!"
Madis kasutab! Reede õhtul kirjutas talle koduteel olles üks pere umbes nii: "Hey Madis! Meie oleme see pere, kellega sa eile koos maha istusid ja kes ei suutnud ostustada, kas osta sult raamatuid või mitte. Me otsustasime nüüd ära, et me ikka tahaks ka neid raamatuid sult tellida. Tule meie juurest läbi homme!"
And I was still like WTF!? Aga tegelt on mul hea meel... Poiss teeb tublit tööd.
JA tegelt tahaksingi tervitada siinkohal Helduri vanemaid ka, kelle kõrval ma igal öösel uinun. Kutt on hästi kasvatatud, ei poe öösel kaissu ega midagi, nii et täitsa hetero tunne on.
Aga ok, tõmban otsad kokku ja hakkan juba järgmise nädala peale mõtlema.
It's gonna be awesome!
Targo
Et olla natukene noortepärasem, siis küsin, Miz Toimps?
Üldiselt on see nädal päris kiirelt mööda vuhisenud. Kuigi käimas on alles/juba teine nädal, siis elu on vajunud päris kiirelt oma igapäevasesse rütmi... 5:59 üles, külm dušš, kiirelt külmikust lunch box (kui meeles on) ja 6:12 majast välja. Autoga söögikohta, 6:45 on toit laual ja ilusad kollased munad kõditavad kõhtu ning puhtalt juba toidu aurude pealt on tunda, kuidas energialaeg on päris korralik. 7:15 tõmbame hommikusöögi koha ees ennast käima, kuigi tundub, et selle koha pealt vaatavad Kanadalased meid veidi imelikumalt kui seda Ameeriklased tegid, ning panemegi erinevates suunades tööle minema.
Päevad lähevad ikka päris kiiresti ning kuna Kanadalased on vähe mõistlikumad inimesed kui USAkad, siis niipalju naljakaid lugusid ka ei juhtu, hoolimata sellest, et ma müün praegu pigem vaesemas piirkonnas, kui rikkamas. Isegi vaesed inimesed saavad asjadest natukene aru.
Nädala tulemusega ise veel päris rahul ei ole, aga samas kõige sitem algus ka pole olnud, teel presidendi klubi poole ikkagi naeratus näos ja botased kuluvad edevalt... kui nii palju ei sajaks, siis ilmselt pritsiks vahest leekegi välja.
Ilm on siis seni olnud ikka päris imelik. Sadanud on iga päev ja ilm muutub iga tunni tagant. Hommik algab umbes 10 kraadi juures, siis tõuseb temperatuur 20 kraadini, natukene paistab päikest, siis tulevad mingid kollid pilved, mis pillavad ennast minu peale umbes tund või kaks ja kaovad siis sootuks. Ja kui pilvi parasjagu pole, siis passib Päike taevas kui mölakas ja rõõmustab selle üle, et kuu istub varjus.
Kuna iga suvi kipub olema ikka erinev ning üllatama millegi uuega, hoolimata sellest, et mul on käimas juba 7. suvi, siis selle aasta üks huvitavamaid kogemusi oli juba nädala alguses ära.
Jõudsin teisipäeval teistest enne koju ning tippisin oma statistikat arvutisse, kui kuulsin, et teiselt poolt seina hakkas kostuma huvitavaid häälitsusi, mis ajapikku läksid aina tugevamaks ja tugevamaks ning istutasid pähe igasuguseid "fantastilisi" pilte. Peale seda ei vaata ma oma selle aastast pereema ja -iga enam kunagi samamoodi.
Aga et Kanadalastele mitte liiga palju krediiti anda, siis ühest jobust pean korra rääkima küll. Nimelt koputasin reede hommikul ühe tüübi uksele, kes kohe algusest peale hakkas minuga võitlema, et ta ei taha midagi näha ja eriti rääkida ka ei viitsi. Pika maadluse peale sain ma ta ikka kotist välja rebitud raamatuid vaatama ning selle peale tundus vana murduvat. Sitaks head raamatud siiski. Rahustasin ta siis maha, et ta ei pea midagi ostma kui ta ei taha, sest et ma olen väga IIZI mees. Saimegi lõpuks kokkuleppele, et tulen õhtul hilja läbi ning näitan talle rampse. Õhtul hilja seetõttu, et ta on üksikisa ja siis on lapsed juba voodis, vähe kergem keskenduda. Tegin oma päeva ära ja swingisin ennast õhtuks tema ukse taha. Pärast paari koputust ilmuski mees uksele kuid selle asemel, et öelda, "come on in!" hakkas ta ohkima, et krt ikka vist ei ole mõtet vaadata neid rampse, sest et ta rääkis eile just oma eksnaisega ning too ütles, et neil on juba piisavalt raamatuid. Arvasin alguses, et ta ajas midagi sassi, sest olin temaga rääkinud sama päeva hommikul, mitte juba eile, kuid vana raius oma asja ikka edasi. Sitt vale või nii... :P
Aga nagu vanasõna ütleb, kui endal ei juhtu, siis kellelgi teisel ikka juhtub.
Nt. üks FY kuskil USAs ei olnud ennast ööseks koju suutnud vedada... Kõik olid mures ja värki, aga kui tüüp järgmisel päeval kuskilt kivi alt välja puges ja selgitusi jagas, siis tulemus oli umbes selline...
"Ma hakkasin õhtul koju tulema, aga eksisin ära ja ei leidnud enam kodus üles. Õnneks leidsin ringi sõites ühe puu alt madratsi ning arvasin, et kuna kell on liiga palju, siis otsustasin seal öö veeta."
Aga palju nunnum oli üks teine FY, kes pidi keset päeva minema karujahile ning kuna teise inimese kodus ei ole ilus selliseid asju seemneks WC potti kasvama panna, siis otsustas ta abi paluda sellelt, kes meid loonud on... ehk siis läks ta kirikusse. Karu tapetud ja näitajad jälle normis, sammus ta peldiku uste vahel välja nagu uus mees, pattudest vaba, kuid leidis eest ainult tühja kiriku. Tuli välja, et samal ajal kui tema oli karuga maadelnud, olid kirikus kõik tegevused läbi saanud ning inimesed majast välja läinud, jättes vaese mehe kirikusse terveks päevaks luku taha. :D
Ja et Madist ka mainida, siis pean ütlema, et tüüp on leidnud müümisel järgmise leveli ning võtnud kuulda Villu Parvetit, kes on legend tänu lausele "mis on müügimehe parim sõber? - e-mail! Aga ma küsin, miks te siis seda ei kasuta, see on ju nii lihtne, võtab sul ainult 5-10 sekundit!"
Madis kasutab! Reede õhtul kirjutas talle koduteel olles üks pere umbes nii: "Hey Madis! Meie oleme see pere, kellega sa eile koos maha istusid ja kes ei suutnud ostustada, kas osta sult raamatuid või mitte. Me otsustasime nüüd ära, et me ikka tahaks ka neid raamatuid sult tellida. Tule meie juurest läbi homme!"
And I was still like WTF!? Aga tegelt on mul hea meel... Poiss teeb tublit tööd.
JA tegelt tahaksingi tervitada siinkohal Helduri vanemaid ka, kelle kõrval ma igal öösel uinun. Kutt on hästi kasvatatud, ei poe öösel kaissu ega midagi, nii et täitsa hetero tunne on.
Aga ok, tõmban otsad kokku ja hakkan juba järgmise nädala peale mõtlema.
It's gonna be awesome!
Targo
Sunday, June 16, 2013
This community doesn't tolerate...
Nonii, algab jälle iganädalane väljaanne "Kaelakee Hääl" ehk kuidas on elu teisel pool sood...
Jäin ka tänavu esimese väljaandega veidi hilja peale, aga kuna see on juba traditsiooniks saamas, siis ilmselt on vanemad lugejad sellega osanud arvestada ning pikka viha ei pea. Nagu ikka, uute lugejate arvamusest on pohhui, kuna minu jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.
Kui ma tavaliselt olen kirjutanud juba murelikust või õhinast pungil olevast õhkkonnast, mis juba Eestis valitses, siis sel korral ma sellest ei viitsi kirjutada. Õhkkond oli kergelt vinene, kuna käisin Priit Priimäega viimasel õhtul veel Gini joomas ja eesti sääski toitmas.
Sel korral polnud vaja seiklusi kaugelt otsida. Need juhtusid juba Lätis, kuna Lätist algas meie lennureis. Et ennast kohe alguses kiita, siis pean mainima, et olime Helduri (edaspidi Helga) ja Madisega (edaspidi Madis) mitu tundi varem kohal lennujaamas. Põksusime mõnusalt toolidel ja toksisime jalgadega vastu seljatugesid. Sama tegid ilmselt ka lennuki tehnikud, kuna 30 minutit enne lendu saime teada, et nad vist ei viitsi ikka lennukit valmis seada ning lend seetõttu tühistati. Problem solverid nagu me oleme, võtsime kohe härjal sarvist kinni ning hakkasime otsast purema. Kuna me piisavalt kiiresti reageerida suutsime, siis olime Airbalticu järjekorras esimesed kaeblejad ning saime kohe löögile, sest et järgmine lend pidi Warsavist edasi minema kohe pärast maandumist. Kuna meie naeratused olid piisavalt suured, siis olid ka teenindajad väga abivalmid. Saime juhised pagasi ära toomiseks ning panime Helgaga tuhatnelja teele. Pagasi saime kenasti kätte, aga raskusi tekkis lennujaama sisse tagasi saamisega, sest et jätsime passid Madise kätte, et ta saaks meile uued piletid vormistada.
Leidsime veidi aja pärast AirBalticu teise kontori üles, mis oli lennujaama sissepääsu juures, aga nemad väga sõbralikud ei olnud. Korrutasid ainult, et ega me nagunii ei jõua enam lennuki peal ja kõik on hukas. Proovisime hea ja proovisime halvaga, aga jutule nendega ei saanudki. Lõpuks jätsime kohvrid nende leti juurde ja tõmbasime ise tuld, kuna Madis helistas seest, et piletid on olemas ja 4 minuti pärast läheb lennuk.
Ma ausalt öeldes ise ka ei usu, et me peale jõudsime, sest et väravate juures hakkas mingi murjam meiega ohkima, et ta ei saa meid läbi lasta, kui meil passe pole ja üldse kõik on halvasti. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli mott päris maas tol hetkel, aga kuskil läbi udu hakkasid kuklas kirikukellad lööma, pilvede vahelt paistis valgus meie peale ning tunneli lõpust tuli nähtavale Madis, hoides käes meie passe ning kiirustades meie poole. Seepeale malbus ka murjan ning lasi meil oma teed minna. Hüppasime kiiresti lennuki peale ja olimegi stardiks valmis. Tubli nagu ma olen, istusin ilusti oma koha peale, aga kuna lennuk oli pooltühi, siis kutsus Madis mind enda juurde. Hakkasime juba nalja tegema, et kõik asjad lõppevad ikka ja alati meiega hästi, kui tuli meelde küsida, et kas mu käsipagas, mida ta AirBalticu leti juures valvama pidi, sai ikka peale. Saades väikese mõttepausi peale eitava vastuse, panin ma lennukist uuesti 9 emaahvi kiirusel tuld, et päästa oma ainke vara, mis mulle lennujaama poolt veel jäetud oli.
Vedas, et kätte sain ning lennukisse tagasi lasti. Tossud olid seevastu aga jooksmisest veel soojad. Pingelanguse tõttu oli uni aga magus.
Umbes 36 tundi hiljem tulime me lennukilt maha Edmontonis, mis on mulle koduks nüüd järgnevad kolm kuud. Emotsioonid olid põhjas, kuna saime ilma igasuguste probleemideta väravatest läbi. Ja oleks ilmselt jätkanud samade emotsioonidega, kui Eestist meelde jäänud 25 kraadi asemel poleks meid tervitanud 5 kraadi ja vihm. Muidu ju tore, aga vähe külm, eriti veel siis, kui pole pagasit kaasas.
Muidu on vist suhteliselt okeilt läinud. Ilm on selline sitane olnud nädal otsa. Igasuguseid asju on taevast alla sadanud, kaasa arvatud ka poole ping-pongi palli suuruseid raheterasid. Aga see pole väga seganud, kuna kannan neli kihti riideid seljas koguaeg.
Ja kuna täna väga aega enam kirjutada ei ole, siis tõmban otsad kokku sellega, et kirjeldan enda piirkonda paari sõnaga.
Muidu täitsa kena linnaosa, majad on väikesed ja nunnud, palju vanureid ja natukene ka lastega peresid. Inimestel tööd on ja elavad vaikselt oma elu. Veider on ainult see, et inimesed tihtipeale ütlesid mulle, et ma töötan ghettos. Ma ei saanud üldse aru miks, sest et olen oma 6 suve jooksul töötanud palju hullemates urgastes, aga umbes kolmapäeval hakkas koitma, kui ma koduteel panin ühel tänavanurgal tähele silti mis nägi välja selline.
Aga ok, tõmban otsad kokku ja lähen magama ära. Järgmine nädal jagan äkki juba lugusid, kuidas keegi downpaymenti natuuras maksab. :D
Olge mõnnad!
Jäin ka tänavu esimese väljaandega veidi hilja peale, aga kuna see on juba traditsiooniks saamas, siis ilmselt on vanemad lugejad sellega osanud arvestada ning pikka viha ei pea. Nagu ikka, uute lugejate arvamusest on pohhui, kuna minu jaoks on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.
Kui ma tavaliselt olen kirjutanud juba murelikust või õhinast pungil olevast õhkkonnast, mis juba Eestis valitses, siis sel korral ma sellest ei viitsi kirjutada. Õhkkond oli kergelt vinene, kuna käisin Priit Priimäega viimasel õhtul veel Gini joomas ja eesti sääski toitmas.
Sel korral polnud vaja seiklusi kaugelt otsida. Need juhtusid juba Lätis, kuna Lätist algas meie lennureis. Et ennast kohe alguses kiita, siis pean mainima, et olime Helduri (edaspidi Helga) ja Madisega (edaspidi Madis) mitu tundi varem kohal lennujaamas. Põksusime mõnusalt toolidel ja toksisime jalgadega vastu seljatugesid. Sama tegid ilmselt ka lennuki tehnikud, kuna 30 minutit enne lendu saime teada, et nad vist ei viitsi ikka lennukit valmis seada ning lend seetõttu tühistati. Problem solverid nagu me oleme, võtsime kohe härjal sarvist kinni ning hakkasime otsast purema. Kuna me piisavalt kiiresti reageerida suutsime, siis olime Airbalticu järjekorras esimesed kaeblejad ning saime kohe löögile, sest et järgmine lend pidi Warsavist edasi minema kohe pärast maandumist. Kuna meie naeratused olid piisavalt suured, siis olid ka teenindajad väga abivalmid. Saime juhised pagasi ära toomiseks ning panime Helgaga tuhatnelja teele. Pagasi saime kenasti kätte, aga raskusi tekkis lennujaama sisse tagasi saamisega, sest et jätsime passid Madise kätte, et ta saaks meile uued piletid vormistada.
Leidsime veidi aja pärast AirBalticu teise kontori üles, mis oli lennujaama sissepääsu juures, aga nemad väga sõbralikud ei olnud. Korrutasid ainult, et ega me nagunii ei jõua enam lennuki peal ja kõik on hukas. Proovisime hea ja proovisime halvaga, aga jutule nendega ei saanudki. Lõpuks jätsime kohvrid nende leti juurde ja tõmbasime ise tuld, kuna Madis helistas seest, et piletid on olemas ja 4 minuti pärast läheb lennuk.
Ma ausalt öeldes ise ka ei usu, et me peale jõudsime, sest et väravate juures hakkas mingi murjam meiega ohkima, et ta ei saa meid läbi lasta, kui meil passe pole ja üldse kõik on halvasti. Ja kui nüüd tagasi mõelda, siis oli mott päris maas tol hetkel, aga kuskil läbi udu hakkasid kuklas kirikukellad lööma, pilvede vahelt paistis valgus meie peale ning tunneli lõpust tuli nähtavale Madis, hoides käes meie passe ning kiirustades meie poole. Seepeale malbus ka murjan ning lasi meil oma teed minna. Hüppasime kiiresti lennuki peale ja olimegi stardiks valmis. Tubli nagu ma olen, istusin ilusti oma koha peale, aga kuna lennuk oli pooltühi, siis kutsus Madis mind enda juurde. Hakkasime juba nalja tegema, et kõik asjad lõppevad ikka ja alati meiega hästi, kui tuli meelde küsida, et kas mu käsipagas, mida ta AirBalticu leti juures valvama pidi, sai ikka peale. Saades väikese mõttepausi peale eitava vastuse, panin ma lennukist uuesti 9 emaahvi kiirusel tuld, et päästa oma ainke vara, mis mulle lennujaama poolt veel jäetud oli.
Vedas, et kätte sain ning lennukisse tagasi lasti. Tossud olid seevastu aga jooksmisest veel soojad. Pingelanguse tõttu oli uni aga magus.
Umbes 36 tundi hiljem tulime me lennukilt maha Edmontonis, mis on mulle koduks nüüd järgnevad kolm kuud. Emotsioonid olid põhjas, kuna saime ilma igasuguste probleemideta väravatest läbi. Ja oleks ilmselt jätkanud samade emotsioonidega, kui Eestist meelde jäänud 25 kraadi asemel poleks meid tervitanud 5 kraadi ja vihm. Muidu ju tore, aga vähe külm, eriti veel siis, kui pole pagasit kaasas.
Muidu on vist suhteliselt okeilt läinud. Ilm on selline sitane olnud nädal otsa. Igasuguseid asju on taevast alla sadanud, kaasa arvatud ka poole ping-pongi palli suuruseid raheterasid. Aga see pole väga seganud, kuna kannan neli kihti riideid seljas koguaeg.
Ja kuna täna väga aega enam kirjutada ei ole, siis tõmban otsad kokku sellega, et kirjeldan enda piirkonda paari sõnaga.
Muidu täitsa kena linnaosa, majad on väikesed ja nunnud, palju vanureid ja natukene ka lastega peresid. Inimestel tööd on ja elavad vaikselt oma elu. Veider on ainult see, et inimesed tihtipeale ütlesid mulle, et ma töötan ghettos. Ma ei saanud üldse aru miks, sest et olen oma 6 suve jooksul töötanud palju hullemates urgastes, aga umbes kolmapäeval hakkas koitma, kui ma koduteel panin ühel tänavanurgal tähele silti mis nägi välja selline.
Aga ok, tõmban otsad kokku ja lähen magama ära. Järgmine nädal jagan äkki juba lugusid, kuidas keegi downpaymenti natuuras maksab. :D
Olge mõnnad!
Subscribe to:
Posts (Atom)