Sinna ja tagasi... seekord siis Suure Maailma Direktori ainetel.

Enne kui ma alustan, tahan siinkohal tänada Mart Moorat, sest et tema on see, kes mind viimast postitust tegema utsitas. Senise kuue aasta jooksul vist esimene kord, kui võtan Eestisse jõudes jõu kokku ning kraabin megabaitidesse oma viimase sissekande, et siis jälle rahulikult järgmise suve seikluseid ootama jääda... kui need peaksid juhtuma loomulikult.

Tükk aega olen mõelnud, et mida kuradit ma siia teile siis kirjutama peaksin. Äkki on mõned seigad suvel meelest ära läinud, just siis, kui oli kirjutamise aeg? Ja tundub, et nii vist ongi.

Mõned lood, mis vahepeal meelde tulid ja siis jälle meelest ära läksid proovin siia kirja panna.

Kui mäletate, siis käisin sel suvel Madis Rauda followmas (elus esimest korda). Ja ega seda vist tegelikult siiski followmisena kirja panna ei saagi, kuna veetsime koos umbes 3 tundi, kuniks politsei tuli ja meid laiali saatis. Selline vahva vahepala oma rutiinsele päevale. Seejuures juhtus ka teine asi mul esimest korda oma kuue suve jooksul. Nimelt kirjutas politseionu mulle mitte ühe, vaid KAKS rikkumist, mida ma siis kohtusse lahendama pidin minema. Järgmine suvi peaks vist kellegi teisega koos töötama :D

Aga mis seal kohtus siis ikkagi sai?

Algne kohtukuupäev pidi olema kuskil septembri keskel, aga kuna me oleksime sel ajal juba eestis, siis tulid mendid meile vastu ning tõstsid kuupäeva rõõmsalt 16. augusti peale. Positiivne fakt selle kõige juures oli see, et ma ei pidanud minema kohtusse mitte üksinda, vaid sain kaasa võtta ka oma sõbrad Madise ja Rasmuse. Nemad olid suve jooksul juba nautkene rohkem suutnud selles piirkonnas korda saata...

Esimese hooga soovitas meil mingi jörr ennast kohe süüdi tunnistada ja trahv ära maksta... et mis te poisid siin ikka nalja teete. Trahvid olid siis vastavalt mina: 135$, Madis 270$ ja Rasmus: suurepärased 675$ (ilmselgelt pandi näo järgi :D). Kuna minul oli tegu elu esimese "protokollitud" rikkumisega, siis mina väga sillas sellest 135-st dollarist ei olnudki... ega vist keegi meist polnud. Seega vaikselt uurisime ja puurisime, et äkki annab midagi ikka välja mõelda. Vaene tudeng siiski ja noo ega nagu väga midagi ei teinudki... Ja kui päris aus olla, siis see summa on juba 1/4 mu ema igakuisest palgast.

One thing led to another ja niimoodi hakkasid mendid ka asjale veidi teise pilguga vaatama. Seda enam, et me oleme sellised normid tüübid ka, et teeme tööd 24/7 ja ei joo ja laaberda ja promome siiski haridust. Pärast paari tundi kohtusaalis ringi kruisimist saimegi mentidega lõpuks diilile... Mina ei maksa midagi ja Madis ei maksa midagi, aga kuna Rasmus nii palju juba mentidega rääkinud on, siis talle tuleb siiski see karm 135$ ära väänata. Ütleks, et puhas töö võit. Sai jälle rahuliku südamega tööle minna, et hoidsime just üle 100 ühiku kamba peale kokku. :D


Millega viimane nädal siis üllatas?

Noo nagu mäletate, siis plaan oli lennata uuesti country-sideile peale nagu eelviimasel nädalal ja see kogu täiega maha lammutada... juhtus aga see, mis minuga vahepeal ikka juhtub. Esmaspäeva hommikul lendasin siis linnavalitsusse eesmärgiga teha endale permit... Tuli aga välja, et permit maksab seal ainult maagilised 1500 dollarit ning mutt, kes selle paberimajandusega tegeleb, oli sellise näo ja olemisega, et ta pole vähemalt kümme aastat k***i saanud ja ilmselt ei kavatse saada ka. Noo vähemalt see üritus tema käitumisest kuidagi välja ei kumanud. Proovisin küll hea ja proovisin halvaga, aga seda viimast moodi polnud ma nõus selle nädalase permiti eest nõus küll proovima. Käisin siis veel Jasperi linnast ka uurimas, et mida permiti jaoks vaja oleks, aga tuli välja, et polegi midagi vaja, sest et nende linnas on müümine üleüldse keelatud... See vist seletab mu vähest müügiedu selles linnas? :D

Nii jäigi mul ainult üle sõita tagasi rikaste inimeste juurde... aga natukene uude kohta. Miltonisse! Kuna mul oli jäänud nädal ainult müüa ning permiti valmistamine võttis seal vähemalt nädal aega, siis töötasin ilma permitita piirkondades, kus tundus, et võiks olla okei töötada... ja ilmselt oligi, sest et politseinikega ma sel suvel rohkem rääkima ei pidanud. WINNING. müük oli selline enamvähem. Müüsin, aga mitte liiga palju. Vähemalt inimestel oli raha kohe kõik ära maksta, ei pidanud mingeid diile seal välja mõtlema. :)

Sel aastal delivery perioodi siis polnud, selle võrra oli närvikulu suve lõpus vähem, kuid võin ette ruttavalt öelda, et ka sel aastal olen mõne kliendi poolt tünga juba saanud, ehk et raamatud on käes, kuid raha ei paista kuskil :) Loodame, et see kõik annab karmale juurde siis :D

Ülejäänud osa USA-s viibimisest oli suhteliselt värvitu, kuna sel aastal kuhugi reisima ei läinud... käisin ainult shoppamas. Aga kui aus olla, siis on ikka kuradi hea tunne olla tagasi Eestis. Oma kodu ja sõbrad on ikka parimad.

Ja et Kait ka ilma tähelepanuta ei jääks, siis pean kutti kiitma. Tundub, et suvel saadud oskused ja confidence on teda juba päris palju aidanud klubitamisel. Alkoholi küll ei kanna päris nii hästi nagu kolmanda kursuse tudengid, aga seda annab treeninguga parandada.

Selleks korraks siis vist kõik. Suured tänud fännidele, et te olite mulle vaikivaks toeks ja loodame, et see ei jäänud viimaseks seikluseks.

Suure Maailma Direktor