Nonii jõmmid!
Siin ma nüüd siis olen ja vaatan selle suve viimastele päevadele otse näkku. Tõotab tulle tugev lõpp!
Sel nädalal töötasin siis üle pika aja jälle maakaid. Issanda loomaaed on ikka väga kirju ning siin topelt vikerkaarte all on tal ikka käed kõvasti tööd täis olnud. Kohe nii kõvasti on teinud tööd, et lõpuks on vist vorm katki läinud, kui viimaseid inimesi lõi, või siis oli nuga nii nürgi, et ei saanud ääri ära lõigata kõigil. Täiskomplekt ikka.
Ärge saage valesti aru. Mul oli väga vinge nädal. Sellepärast lähengi kohe lugude juurde.
Alustan siis kohe nädala algusest ja panen kohe lõpuni välja.
Kuna ma töötasin sel nädalal maa piirkonnas üle pika aja, siis ei osanud ma sellest midagi oodata, seda enam, et tulen rikaste inimeste juurest ning võib kindlalt väita, et nende mõttemaailm on ikka absoluutselt teine. Haridus on rikaste jaoks ikka väga oluline, samas meeldib maakatele jällegi palju sporti teha. Sellegipoolest kohtasin ma mitmeid peresid, kellel olid lapsed, kes haridusest väga lugu pidasid.
Nt. esmaspäeva õhtul istusin maha ühe musta perega, mis on seal maapiirkonnas väga ebatavaline, enamus on ikka redneckid. Tuli välja, et tegu on õpetajaga ning üleüldse väga toreda perega. Lapsed olid küll mustad, kuid mõtlesid nagu rikkad valged. Huvitav kooslus eks. Kuna vanem poeg oli 10. klassis juba, siis näitasin neile kohe ka handbooke. Raamatud meeldisid küll, kuid nende hind tõi ema musta näkku suurte silmade näol päris palju valget. Seega see diil jäi katki. Kuna tegu oli aga haridusest hooliva perega, siis näitasin vanema poja jaoks ülikooli eksamiteks valmistumiseks mõeldud arvutiprogramme, mille peale poeg oli kohe väga sillas. Mis oli muidugi hea, sest et teades, et nende hind on olulisel määral väiksem, kui raamatutel, olin ka ise enesekindlam. Olles lõpuks ära öelnud hinna, võis ema näos jälle näha paraku rohkem valget kui musta. Tahtsin juba tuld teha, kui ema hakkas kurtma, et ikka raha pole väga palju praegu, et proovivad mehega veits pappi kokku hoida selleks, et minna mingitele sõpradele Euroopasse pulma. Mõtlesin, et cool story bro ja tõusin juba vaat et toolilt püsti, et sääred teha, kui poeg otsustas rakmed enda kätte võtta ning tegi veel suuremad silmad, kui ema enne teda oli demonstreerinud. Kuuldes, et diil võib katki jääda sellepärast, et ema tahab mingi affi pulma minna, hakkas poeg ise emotsionaalset close-i tegema.
Kõlas see umbes nii: "Oot, mismõttes? Sa ütled mulle praegu, et sa ei saa mulle neid CD-sid osta sellepärast, et sa tahad mingi tüübi pulma minna? Me räägime siin praegu minu tulevikust!!! See pulm on ainult 1 päev, aga kes sinu eest ülejäänud elu hoolitsema peab hakkama, kui sa ise juba vana ja väeti oled? Kuidas sa arvad, et ma seda teen, kui mul head töökohta pole? Selleks, et head tööd saada, pean ma saama hea hariduse. AGA mul on ainult üks kord võimalik seda testi hästi teha ning need CD-d aitaksid mind väga palju. Mõtle nüüd ise ka vähe, mis sa räägid siin. Me räägime siin minu ja sinu tulevikust! Ma arvan, et sa saad ise ka aru, mis on õige teguviis antud hetkel."
Ilmselt saate isegi aru, et jah, see ema ostis mult need CD-d ära. Sweet diil ütleks ma :) Pealegi on nende maaknna koolisüsteem nii kehv, et nad saavad nendest CD-dest ikka päris palju kasu.
Et mitte ainult maakad ei peksa vahest villast, vaid ka Kait teeb seda. Teisipäeva õhtul kuulsin arvutisse statsi sisse toksides, kõrvalt toast, suhteliselt kurja "vittu küll". Küsimusele, mis juhtus, selgitas Germo, et oli kogemata näpu ventikasse lükanud. Enam ei julge talle kääre andagi, ilmselt tahaks neid stepslisse lükata. :P
Kolmapäeval töötasin koos Helduriga. Polegi tükk aega nii funi päeva vist olnud. Kaks nii kobedat kutti tekitasid emade seas ikka korralikku poleemikat. Ajasime ühe 20 aastat bussijuhina töötanud ema nii pöördesse, et ta tegi meist koos pilti, et saaks facebooki panna ja sõbrannadega oma õnne jagada.
Päev veeres päris kiirelt õhtusse, kuid päeva naelaks oli üks korralik redenek. Muidu noor piff, mingi 30 ligi vist, aga juba nelja lapse ema. Terve elu elanud maal ja, murraku järgi otsustades, võib öelda, et ilmselt kasvanud koos hobustega. Sitdown ise väga kiirelt ei liikunud, kuna aeg-ajalt küsis ema ikka ja jälle üle, et mida ma just ütlesin. Kuna ma ei saanud täpselt aru, et milles asi, siis otsustasin küsida. Mutt selgitas siis olukorda, et ta on täis maakas ja pole kunagi sellist aktsenti kohanud, raske on aru saada või nii. Pakkusin siis välja, et ma võin ise maaka aktsendiga edasi rääkida. Püha püss, kus siis emal nägu peeretama hakkas. "Päriselt või?" - küsis ta naeratus huulil. Vaatasin siis Heldurile küsivalt otsa ja saades talt nõustuva noogutuse, hakkasingi ma maaka aktsendiga rääkima, proovides terve aja naeru tagasi hoida. Ja noo minu enesegi üllatuseks, tuli see mul nii hästi välja, et mutt ei küsinud enam kordagi ühtkit lauset üle. Great success!
Aga selleks, et ka õhtu hästi lõppeks, siis viimase negatiivse isaga, keda ma umbes 10 korda, edu saavutamata, approachisin, leppisime kokku, et tulen 25. detsembril kell 17 läbi, ning tänu jumalale lubas ta, et tal on siis kindlasti minu jaoks 5 minutit aega. Et asi ikka kindel oleks, kirjutas ta selle kohtumise ka kalendrisse endale ülesse, et ta ikka mäletaks, et ma olen tulemas. :)
Aga et te ikka aru saaksite, et ma ei kutsu neid maakateks ainult sellepärast, et neil on majade ümber palju maad, vaid ikka seetõttu, et nad on kohati peast ikka maakad, siis kirjeldan ühte kirevat leidu mu oma enda piirkonnast.
Laupäeval töötasin üle piirkonda, kus olin juba nädala alguses käinud, kuid ikka leidus veel peresid, keda polnud õnnestunud kodust kätte saada. Minu õnneks tuli aga lõpuks ühe päris korraliku maja uksele isa, koos oma pojaga. Ma ei teagi, kuidas neid kirjeldada, aga annan endast parima. Isa kandis seljas suhteliselt päevi näinud maikat, ma arvan, et vähemalt 365 järjestikkust päeva oli tal see seljas olnud, sest et kõhu pealt võis leida menüü, mis algas värvide järgi otsustades grilllihast ning lõppes umbes hiinatoidu juures. Peale selle võis sealt eraldada ninakolle ning ka õliplekke. Püksid olid umbes sama rääbakad ning ma olen kindel, et kui ta oleks mulle selja pööranud, siis oleks peeru vahelt kumanud läbi pruun triip. Terve aja mis ma rääkisin, seisis ta suhteliselt WTF näoga ning ei saanud ilmselt mitte midagi aru, mis ma rääkisin. Poeg, kes oli tema kõrval oli sama suure WTF näoga ainult et lisaks kõhu peal olevale pardakile oli ka ninaots tal koos mingi jörriga. Nii nad siis seisid seal, nagu kaks töllakat. Küsimusele: "kes teil peres tavaliselt haridusega tegeleb", sain vastuseks "kool". Normaalne diil, arvasin mina ning otsutasin siiki täpsustuseks küsida, et kes perepoja kooliasjadega tegeleb. Selle peale lõi muidugi papsi nägu õitsele ning hõiskas - "ah, sa tahad minu vanaisaga siis vist rääkida, oota siin, ma lähen kutsun ta". Niisiis vantsiski ta kolm sammu toa poole ning röökis kõigest väest - "vanaisa, keegi tuli sinu juurde". Kuna vanaisa oli tõesti juba päris vana, siis võttis tal pärast väikest arupärimist oma lapselapselt, umbes minutikese, et ukse juurde tuterdada. Nähes, et minu näol on tegemist viisaka noormehega, otsustas ta uksel mitte suuremat juttu tegema hakata ning kutsus mind kohe sisse.
Teel elutuppa kohmitses midagi veel tugitooli kallal ning ütles, et krt vana näru on katki läinud ja ei seisa enam hästi püsti, aga et võin sellegipolest proovida sinna istuda. Challange accepted, mõtlesin mina ning võtsingi tugitoolis istet. Aimates, et sellest võib tulla huvitav sitdown, ei hakanud ma oma asju väga lahti pakkimagi, et vajadusel kiirelt tuld tõmmata... ma olen küll sõbralik inimene, aga minu aeg ka ikka maksab midagi. Muidu teine kord võid kuulata seal ennast surnuks nende hädadest.
Kuna maakatega väga connectionit looma ei pea, siis asusin kohe asja juurde. Paari minutiga sai olukord päris hästi selgeks. Ühesõnaga isa on vist imbetsill ja ei saa üldse aru, et misasi see elu on ja miks ta mida teeb. Ainult kobises seal midaig aeg-ajalt vahele, kui ma vanaisaga juttu ajasin, mille peale vanaisa tavatses ikka öelda: "sina loll ole üldse vait". Poeg, kes pidi olema 9ndas klassis, oli aga 7ndas klassis ja seda ka tänu sellele, et Bush tegi kunagi "no child left behind" programmi. Pidi olema päris tark tüüp, aga pea ei pidavat väga võtma ning kool pole ka väga huvitav. Seetõttu toodigi ta päev enne minu külastust koju otse direktori kabinetist, kuna poeg oli proovinud kanepit osta. Juba mitmendat korda. Seetõttu lasigi politseinikuonu ta suhteliselt leebe hoiatusega tulema, sest et eelmistest rikkumistest tingituna oli kohtukuupäev varsti tulemas. Tore kuulda, mõtlesin ma, ning proovisin jutusoone ikka hariduse peale tagasi veeretada, kuid võib öelda, et suhteliselt tulutult. Hetkel kui kotist näidisraamatu välja tõmbasin, ütles vanaisa, et sellega pole tal küll mitte midagi peale hakata, sest et perepoeg on oma elus umbes 1 raamatu läbi lugenud ning seejuures ka rohkem pilte vaadanud, kui tähti kokku veerinud. Mõtlesin, et noo hea küll, näitan siis CD-sid, kuid kahjuks polnud perel kodus arvutit. Nii tegingi sealt kippelt sääred, sest et vanaema hakkas kurtma oma rasket saatust ning perepoja ähmast, kuid kurba tulevikku.
Tänase blogi lõpetan aga Markuse põneva kogemusega.
Viimasel ajal on ta töötanud suhteliselt viisakas piirkonnas. Niisiis on ka inimesed viisakad ning ka loomad on üldjuhul suhteliselt viisakad. Aga sel korral vist väga ei olnud, või ei viitsinud olla, päris täpselt ei teagi, sest et Markus lahkus nende juures päris kiiresti.
Olukord oli aga umbes selline. Markus istus pereemaga elutuppa maha ning kuna tegu oli sõbralike koertega, siis puges üks nendest kohe emale kaissu. Ema kurtis vaid, et koerad on natukene haiged või nii. Tol hetkel ei tundunud see kommentaar väga oluline olevat ning seetõttu ajas Markus oma asja edasi. Olles umbes 5 minutit jutustanud, otsustas sülekoer oma haigust aga demonstreerida, lastes ikka korraliku varrega peeru üle kogu diivani ning killukese ka otse ema peale. Sel hetkel otsustas aga tuppa astuda ka perepoeg, kes nähes, millega krants just hakkama oli saanud, pani otse keset tuba ketti, nii et terve põrand ujus. Olles tekkinud olukorrast veidi jahmunud, ei osanud Markus kuidagi käituda ning otsustas kiirelt vehkat teha. Ega pereema väga vastu ei punninud. Nii panigi Markus uksest välja jõudes korraliku kajaka maha ning kiirustas oma järgmise pere juurde. Ei pea vist mainima, et enam ei võta ta ühtkit koera endale sülle.
Selleks korraks siis ongi kõik.
Viimased 5 päeva tööd rügada ning siis ongi suvi juba põhimõtteliselt läbi. Sel aastal meil enam raamatute kätte viimise nädalat pole nii et järgmise nädala alguses olen juba Nashville-is ja ajan oma paberimajandust korda. Seega, pange oma õlled külma, sest et varsti olen ma kodumaa pinnal! :)
Enne veel aga panen mängu oma viimased jõuraasud ning lõpetan tugeva lõpuga. I can make things happen! That's the way I roll. BTW, sel nädalal tegin napilt Madisele ka ära. Plaanin seda ka uuel nädalal teha. I wanna win!
Märgiks sellest, et tuleb hea nädal oli ka see, et täna oli mu teenindajaks Wallmartis murjamipreili nimega "Muna". Nii et Toomel polegi kõige suurem muna! :P
Näeme hiljem!
Targo
Sunday, August 26, 2012
Sunday, August 19, 2012
This is how the story goes aka back 2 back
Hela hela!
Noh räpparid. Saigi siis see 10. nädal seljatatud. Ei oskagi väga palju head nädala kohta rääkida. Selline üles-alla nädal. Kohtasin igasuguseid inimesi. Töötasin enamus ajast ikka vana head rikast piirkonda, aga laupäeval pidin sellega hüvasti jätma, kuna mendid tulid ja võtsid mu müügiloa ära. Ordenil oli peal 10. augusti kuupäev. Päris kaua olid mind otsinud, mis tähendab, et päris tükk aega polnud mul mentidega väga kokkupuudet olnud, päris positiivne ju :) Aga kuna selle viimase kolme nädala jooksul olin neid näinud piisavalt, siis viskas ment mulle käppa, oli nagu oma homie ja soovis mulle edu... minu teistes tegemistest, kuskil mujal. Nii istusingi keset laupäeva autosse ning kruiisisin uue maakonna poole, et seal siis jälle ketsid jalga tõmmata ning tööle asuda. Maakad on ikka veits teisest puust kui need linnainimesed, kes mulle viimastel nädalatel konkreetseid eisid uksel, pärast 20 sekundilist kontakti jagasid. Toredad inimesed, aga maakad. Peabki panema uue gameplani paika, et kuidas nendega ära connectiga ning neile selgeks teha, et haridus on ikka oluline teema mitte ainult rikaste inimeste privileeg. Mul on tunne, et peab isalt saadud farmeri geeni tolmust puhtaks pühkima ning maakatele nende omas keeles tere ütlema, rääkima lehmadest ja sõnnikust ning olema niisama vunts, et tüübid ikka omaks võtaksid.
Sel nädalal pidin emaauhinnast kahjuks suu puhtaks pühkima. Tegin küll kõvasti tööd, kuid sellest ei piisanud. Veetsin päris palju oma ajast üksinda ning rääkisin iseendaga. Peab möönma, et saan endaga juba päris hästi läbi, kuid võib öelda, et alati saab paremini. Päris 24/7 ei suuda ennast siiski fookuses hoida ja pärast 10 korda järjest näkku saamist kaob aeg-ajalt huvi, inimeste aitamise vastu, ära. Sellegipoolest võib öelda, et olen viimase kolme nädala jooksul kasvanud rohkem inimesena, kui esimese suve poolega. Jään alati rahulikuks ning jätan kõik alati heasse tujusse, olen sellest ikka pagana hea, kuigi vahest oli küll tunne, et tahaks mõnele kitsarinnalisele inimesele hellalt kuvaldaga üle tahi künda, aga jätsin selle tunde vaka alla ning olin kõrgevalulävegamees.
Hullult palju pulli sel nädalal vist ei saanud. Mingeid naljakaid momente oli küll, aga kuna unustasin üles kirjutada, siis enam meeles pole.
Kait laksib ka tööd teha, sai sel nädalal ennast natukene rohkem käima ning tegi oma parima nädala. Tõi emaauhinna ka koju nii et HQ-s on meil vähemalt üks nüüd olemas. Parim lugu tema repertuaarist on ilmselt see, et mingi vana päss ajas teda veits aega taga, sest ta ei saanud aru, mida Germo tema elamurajoonis teeb. Ikkagi tema elamurajoon ju.
Kohtasin sel näalal ühte peret, kus nii ema kui ka isa müüsid mõlemad aastaid tagasi raamatuid. Mõlemad tegid kokku 5 suve. Imestan, et ma nad üldse üles leidsin, sest et piirkond, kus nad elasid, oli ikka suhteliselt vaenulik müügimeeste suhtes. Üle ühe lubasid kutid mulle menti kutsuda. Olin juba peaaegu alla andmas, kui lahkumise ajal märkasin, et pereema jõudis just koju. Lendasin siis rõõmsalt oma approachiga peale, kuid jõudsin esitada ainult 2 lauset, kui ema juba hõiskas: "Southwestern!?". Saime siis kohe jutu peale ning kuigi ta oli suhteliselt neg, sest et lapsed käivad erakoolis, otsustasime üheskoos, et tegelt on ikka okei, kui ma uuesti tagasi tulen ning papsile ka käppa viskan. Nii läksingi järgmisel õhtul tagasi ning istusin nendega koos maha ka. Eeldasin, et ilmselt sealt head nahka ei tule, kunas ema oli suhteliselt neg. Pean mainima, et sitdown ise oli tehniliselt ikka väga kohutav. Ma ei oska kuidagi müüa inimestele, kes ise ka raamatuid on müünud, eriti veel 5 suve, sest hoolimata sellest, et toode ise on päris palju aja jooksul muutunud ja ainult paremuse poole, siis on müügisteks ise suhteliselt samaks jäänud, kuna toote idee on siiani sama ning müüme samu ideid. Seega pidingi päris kõvasti freestyle-ima ning ega nad ise ka seda väga lihtsaks mulle ei teinud. Alguses ei tahtnud lapsi juurde kutsuda, siis tahtsid raamauid ise vaadata, siis sain lapsed juurde, aga nemad hakkasid hoopis ise neid peetima, selline nokk-kinni, saba-lahti tunne oli koguaeg. Tegin erinevaid close-e ning lõpuks tuli võit ikka koju ära. Isegi süüa sain nende käest. Ning mis kõige parem, pereisa tuli ka miitingule rääkima.
See oligi vist selle nädala parim osa. Kutt ikka jagas piiti ning jagas palju häid mõtteid. Kuna käimas on nüüd 2 viimast nädalat, siis lasin tal rääkida teemadel nagu finish strong and keep your focus all the way to the end. Ma arvan, et see aitas paljusid ning lähen isegi väga hea tundega uuele nädalale peale. Uued inimesed, uues kohas, uus mindset ning i wanna win attitude. Ma arvan, et suudan selle koju ära tuua. Tahan väga teha tugevat lõppu ning supertuus oleks viimase kahe nädalaga presidents clubi jõuda. Olen sel aastal päris kaugele jäänud sellest.
Nädala parim story tuleb aga tänu Heldurile. Kolmapäeva õhtul täitsin arvuti taga statistikat ning kuulasin oma voicemaili ning sain vägagi põneva sõnumi. Seda on raske kirjapilti panna, sestap proovingi seda lindistada ning netti teile kuulamiseks üles lasta. Head kuulamist.
http://www.upload.ee/files/2609730/great_message_by_stan_vol_4.wma.html
Teile aga seniks kõike paremat ning teeme siis kõik oma elu kaks parimat nädalat.
I can, I will, I am going to.
Targo
Noh räpparid. Saigi siis see 10. nädal seljatatud. Ei oskagi väga palju head nädala kohta rääkida. Selline üles-alla nädal. Kohtasin igasuguseid inimesi. Töötasin enamus ajast ikka vana head rikast piirkonda, aga laupäeval pidin sellega hüvasti jätma, kuna mendid tulid ja võtsid mu müügiloa ära. Ordenil oli peal 10. augusti kuupäev. Päris kaua olid mind otsinud, mis tähendab, et päris tükk aega polnud mul mentidega väga kokkupuudet olnud, päris positiivne ju :) Aga kuna selle viimase kolme nädala jooksul olin neid näinud piisavalt, siis viskas ment mulle käppa, oli nagu oma homie ja soovis mulle edu... minu teistes tegemistest, kuskil mujal. Nii istusingi keset laupäeva autosse ning kruiisisin uue maakonna poole, et seal siis jälle ketsid jalga tõmmata ning tööle asuda. Maakad on ikka veits teisest puust kui need linnainimesed, kes mulle viimastel nädalatel konkreetseid eisid uksel, pärast 20 sekundilist kontakti jagasid. Toredad inimesed, aga maakad. Peabki panema uue gameplani paika, et kuidas nendega ära connectiga ning neile selgeks teha, et haridus on ikka oluline teema mitte ainult rikaste inimeste privileeg. Mul on tunne, et peab isalt saadud farmeri geeni tolmust puhtaks pühkima ning maakatele nende omas keeles tere ütlema, rääkima lehmadest ja sõnnikust ning olema niisama vunts, et tüübid ikka omaks võtaksid.
Sel nädalal pidin emaauhinnast kahjuks suu puhtaks pühkima. Tegin küll kõvasti tööd, kuid sellest ei piisanud. Veetsin päris palju oma ajast üksinda ning rääkisin iseendaga. Peab möönma, et saan endaga juba päris hästi läbi, kuid võib öelda, et alati saab paremini. Päris 24/7 ei suuda ennast siiski fookuses hoida ja pärast 10 korda järjest näkku saamist kaob aeg-ajalt huvi, inimeste aitamise vastu, ära. Sellegipoolest võib öelda, et olen viimase kolme nädala jooksul kasvanud rohkem inimesena, kui esimese suve poolega. Jään alati rahulikuks ning jätan kõik alati heasse tujusse, olen sellest ikka pagana hea, kuigi vahest oli küll tunne, et tahaks mõnele kitsarinnalisele inimesele hellalt kuvaldaga üle tahi künda, aga jätsin selle tunde vaka alla ning olin kõrgevalulävegamees.
Hullult palju pulli sel nädalal vist ei saanud. Mingeid naljakaid momente oli küll, aga kuna unustasin üles kirjutada, siis enam meeles pole.
Kait laksib ka tööd teha, sai sel nädalal ennast natukene rohkem käima ning tegi oma parima nädala. Tõi emaauhinna ka koju nii et HQ-s on meil vähemalt üks nüüd olemas. Parim lugu tema repertuaarist on ilmselt see, et mingi vana päss ajas teda veits aega taga, sest ta ei saanud aru, mida Germo tema elamurajoonis teeb. Ikkagi tema elamurajoon ju.
Kohtasin sel näalal ühte peret, kus nii ema kui ka isa müüsid mõlemad aastaid tagasi raamatuid. Mõlemad tegid kokku 5 suve. Imestan, et ma nad üldse üles leidsin, sest et piirkond, kus nad elasid, oli ikka suhteliselt vaenulik müügimeeste suhtes. Üle ühe lubasid kutid mulle menti kutsuda. Olin juba peaaegu alla andmas, kui lahkumise ajal märkasin, et pereema jõudis just koju. Lendasin siis rõõmsalt oma approachiga peale, kuid jõudsin esitada ainult 2 lauset, kui ema juba hõiskas: "Southwestern!?". Saime siis kohe jutu peale ning kuigi ta oli suhteliselt neg, sest et lapsed käivad erakoolis, otsustasime üheskoos, et tegelt on ikka okei, kui ma uuesti tagasi tulen ning papsile ka käppa viskan. Nii läksingi järgmisel õhtul tagasi ning istusin nendega koos maha ka. Eeldasin, et ilmselt sealt head nahka ei tule, kunas ema oli suhteliselt neg. Pean mainima, et sitdown ise oli tehniliselt ikka väga kohutav. Ma ei oska kuidagi müüa inimestele, kes ise ka raamatuid on müünud, eriti veel 5 suve, sest hoolimata sellest, et toode ise on päris palju aja jooksul muutunud ja ainult paremuse poole, siis on müügisteks ise suhteliselt samaks jäänud, kuna toote idee on siiani sama ning müüme samu ideid. Seega pidingi päris kõvasti freestyle-ima ning ega nad ise ka seda väga lihtsaks mulle ei teinud. Alguses ei tahtnud lapsi juurde kutsuda, siis tahtsid raamauid ise vaadata, siis sain lapsed juurde, aga nemad hakkasid hoopis ise neid peetima, selline nokk-kinni, saba-lahti tunne oli koguaeg. Tegin erinevaid close-e ning lõpuks tuli võit ikka koju ära. Isegi süüa sain nende käest. Ning mis kõige parem, pereisa tuli ka miitingule rääkima.
See oligi vist selle nädala parim osa. Kutt ikka jagas piiti ning jagas palju häid mõtteid. Kuna käimas on nüüd 2 viimast nädalat, siis lasin tal rääkida teemadel nagu finish strong and keep your focus all the way to the end. Ma arvan, et see aitas paljusid ning lähen isegi väga hea tundega uuele nädalale peale. Uued inimesed, uues kohas, uus mindset ning i wanna win attitude. Ma arvan, et suudan selle koju ära tuua. Tahan väga teha tugevat lõppu ning supertuus oleks viimase kahe nädalaga presidents clubi jõuda. Olen sel aastal päris kaugele jäänud sellest.
Nädala parim story tuleb aga tänu Heldurile. Kolmapäeva õhtul täitsin arvuti taga statistikat ning kuulasin oma voicemaili ning sain vägagi põneva sõnumi. Seda on raske kirjapilti panna, sestap proovingi seda lindistada ning netti teile kuulamiseks üles lasta. Head kuulamist.
http://www.upload.ee/files/2609730/great_message_by_stan_vol_4.wma.html
Teile aga seniks kõike paremat ning teeme siis kõik oma elu kaks parimat nädalat.
I can, I will, I am going to.
Targo
Sunday, August 12, 2012
Knock knock, who's there?
Hei kutid!
Mõtlesin, et kriban mõned kiired read oma blogisse, enne kui lasen uuel nädalal ennast alla neelata.
Päris kreisi on mõelda, et ainult 3 nädalat veel ja siis ongi juba kõik. Pean küll mainima, et asjad pole läinud päris nii hästi, kui ma lootsin, kuid see-eest usun, et palju annab veel muuta. Arvan, et sel aastal teen palju tugevama lõpu kui ma kunagi varem olen teinud ning seljatan oma eesmärgid ning murran nad põlve peal pooleks peaaegu sama osavalt, nagu seda tegi meie oma Heiki Nabi olümpiamängudel, riputades tubli töö eest kaela hõbemedali. Miks mitte?
Ma poleks tegelikult üldsegi mitte esimene, kes on teinud oma kolme viimase nädalaga peaaegu oma suve. Näiteks Annika Kirsimäe hüppas eelmisel aastal just oma viimase kolme nädalaga morti levelile ning on jätkanud samal levelil ka sel aastal. Selliseid näiteid on tegelikult päris palju veel. Ka minu oma organisatsioonijuht Madis tegi seda oma esimesel suvel. Üleüldse on tema organisatsioonis tudengid tavaliselt tugevaid lõppe teinud ning pannud oma suvele korraliku punkti. Nii saab olema ka sel aastal, ma olen päris kindel. Boonuseks on ka see, et sel aastal on emanädal nihutatud justnimelt suve lõppu, kümnendasse nädalasse, et anda meile veel ekstra powerit, et saavutada oma eesmärgid. Usinamad lugejad teavad, et tavaliselt on ka minul emanädalad väga tugevad olnud. Ma armastan sind ema ning arvan sellegipoolest, et sa võiksid suitsetamise maha jätta. Sellest hoolimata luban, et annan tuleval nädalal oma parima ning teen just sinu nimel kõvasti tööd.
Räägin teile veidi ka möödunud nädalast. Kui mäletate, siis sel nädalal toksisin päris suurte majadega piirkonnas. Mida ma mõtlen suurte all? Noo majad, millest igal teisel on sambad ning vähemalt 6 magamistuba ning mõnel isegi rohkem. Kolm garaazi on täiesti tavaline ning s ja cl klassi Mercedesed on igapäeva reaalsus, mis enam isegi mitte ei eruta. Päeva jooksul näen umbes 3-4 peret, kes käivad tavakoolis, kõik ülejäänud käivad erakoolides. Haridus on oluline, kuid haritus!? selle kohta rääkida ei oska. Paljud inimesed arvavad, et kunas lapsed käivad erakoolis, siis sellega on nende töö tehtud ning neil ei ole mitte midagi tarvis. Sestap on tihtipeale raske uksest sisse saada, et nendega natukene juttu puhuda ning näidata, mis värk on, kuid see-eest need kellega maha istun, umbes 1/3-1/2 ostavad. Rahas pole probleem, probleem on selles, kui hästi ma suudan neile oma ideed maha müüa. Kuna inimesed omavad tihtilugu oma firmat või on muidu tähtsad asjapulgad, siis on kohati raske nendega samale lainele jõuda, sest et olen harjunud pigem uinamuinatamist harrastavate emadega jutustama. Olen oma õppimiskõverat päris palju pidanud painutama, et ise kasvada õiges suunas. Sel nädalal harjusin ära, et tihtilugu saan uksega üle tahi enne, kui olen emadele selgeks teinud, miks ma nende uksele üldse koputasin. Muidugimõista ei aita mind ka tõik, et igavlevad pereemad saadavad igasuguseid e-maile teemal, kui kahtlane ma ikka olen, kuid selle asemel, et lasta mul neile selgeks teha, millega ma täpsemalt siis ikkagi tegelen, leiavad nad, et kergem on fantaseerida ning läbi akna mulle head teed soovida "sõbraliku" viipega.
Sellegipoolest pean mainima, et on ikka sitaks ägedaid emasid ja peresid ka, kellega ma nädala jooksul kohtusin ning ei saa kõigile rikkuritele ühe puuga lajatada. What goes around, comes around ma arvan. Sestap ilmselt õnnestuski sel nädalal Madisele ka üle pika aja jälle kott pähe tõmmata. Paar nädalat on veel jäänud minna, ilmselt teen seda veelgi.
Minu lemmik pereks on sel nädalal üks tore üksikema, kes on pärit Indiast ning kes kasvatab kahte last. Üks neist läheb 9ndasse klassi ja teine 12ndasse. Sattusin tema uksele koputama siis, kui Kait mind sel nädalal töövarjumas käis ning tugevast vihmast hoolimata, hea attitude-iga, tööd tegemas olime. Peretütre kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, kuna tema kodus polnud, kuid perepoeg oli küll ikka üks omaette frukt. Tundus selline nohiku moodi vant olevat, kes päevad läbi kodus minecrafti mängib ning nina nokib. Sellegipoolest suhtelislet intelligentne noormees, aga noo kurat, suhtlemisoskustest tema puhul küll rääkida ei saa. Ema seevastu oli ülisõbralik ja indialase kohta väga heade suhtlemisoskustega. Seda enam, et ta oli umbes pool oma elust programmeerijana töötanud. Pere naelaks osutus aga nende täiesti utoopiliselt tropp koer. Kuigi tegu oli juba ühe aastase isendiga, siis oma vanuse kohta oli ta ikka küll totaalselt loll absoluutselt igas mõttes. Terve sitdowni tuuritas ta mööda tube ringi ning hüppas absoluutselt igale poole. Kord oli ta Kaidu peal, siis Kaidu all, siis diivani sees ja siis akna peal, siis näris ta veidi pereema kätt, nätsutas perepoja särki või hüppas minu bookbagi otsas, kaapides samal ajal käppadega mööda mu slikke ning aeg-ajalt lastes kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. Sitdown venis seetõttu ka päris pikaks, sest et pereema proovis teda aeg-ajalt ikka taltsutada, kuid seda päris tulutult. Hoolimata masendavast buying atmosphere-ist oli pereema rampsidest väga huvitatud ning nii me jõudsimegi samm sammult cash collectionisse. Nagu mul ikka tavaks on, viskasin ma vestlusesse oma tavapärase nalja, et võtan ettemaksuna vastu nii sularaha, krediitkaarte, check-e, koeri, kasse, lapsi ning isegi jalgrattaid. Kuna ema oli suhteliselt lõbusas tujus, tuli ta naljaga kaasa ning pakkuski esimese asjana välja, et ma võiksin tema rumala koera endaga kaasa võtta. Selgitasin talle siis olukorda, et muidu ehk ju võikski, aga et nii lolli koeraga pole mul kahjuks mitte kottigi teha. Mispeale vastas ema: "he is actually very intelligent dog, but he doesn't apply himself". Mispeale ei suutnud me Germoga enam naeru tagasi hoida ning hakkasime üheskoos lihtsalt kõva häälega naerma, nii et pisarad voolasid silmist ning suutmata paar minutit midagi asjalikku emale öelda, hakkas ka tema naerma.
Ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks see nii naljakas on? Seda seetõttu, et tavaliselt ütlevad pereemad oma laste kohta, kes on kahe-kolmelised õpilased, et nad on väga targadja teeksid koolis väga hästi, kui nad ennast kokku võtaksid. See on üks absurdsemaid asju minu arvates, mida oma rumala lapse kohta öelda. :)
Situatsioonikoomikat on palju, aga midagi väga naljakat minuga sel nädalal rohkem ei juhtunudki.
Samas tore lugu Madise repertuaarist ka, näitamaks, kuid head meie raamatud on ning kui väga need inimestle ikkagi meeldivad.
Nii nagu Madisele kombeks, rassis ta reedel kõvasti tööd tegema ning sattus piirkonda, kus mitmeid aastaid tagasi keegi juba käinud oli. Nii kohtaski ta päeva jooksul mitmeid peresid, kellel raamatud juba olemas olid ning kes neid hoolega kasutanud olid. Mis nii viga hea attitude-iga töötada. Päev veeres oma rada ning nii kohtaski Madis ühte pereema, kes olles kuulnud vaid mõne lause tema suust, küsis Madiselt, et kas ta müüb southwesterni raamatuid. Madis ei osanud koheselt reageeridagi ning vastas ettevaatklikult jaatavalt, aimamata, mis saab edasi. Ema reageering oli aga suhteliselt üllatav, sest et tavapärase "I have seen the books and I am not interested" asemel ütles ta "cool! I just called to the company 2 weeks ago and asked, why hasn't somebody already come by, because I got the books 6 years ago and wanted to get the new ones!". Ei pea vist märkima, et see ema ostis talt raamatuid :D
Ponid on seal väljas meid ootamas, tuleb nad vaid üles leida. :)
Sellega loengi tänase postituse lõpetatuks ning lähen ja söön oma pereema poolt valmistatud maitsvat šašlõkki. Pean siinkohal veel toonitama, et ta teeb ikka sitaks hästi süüa! :)
Ilusat nädalat teile!
Lõpetuseks küsin veel: "what to do if your dog is really smart, but doesn't want to apply himself!?"
Mõtlesin, et kriban mõned kiired read oma blogisse, enne kui lasen uuel nädalal ennast alla neelata.
Päris kreisi on mõelda, et ainult 3 nädalat veel ja siis ongi juba kõik. Pean küll mainima, et asjad pole läinud päris nii hästi, kui ma lootsin, kuid see-eest usun, et palju annab veel muuta. Arvan, et sel aastal teen palju tugevama lõpu kui ma kunagi varem olen teinud ning seljatan oma eesmärgid ning murran nad põlve peal pooleks peaaegu sama osavalt, nagu seda tegi meie oma Heiki Nabi olümpiamängudel, riputades tubli töö eest kaela hõbemedali. Miks mitte?
Ma poleks tegelikult üldsegi mitte esimene, kes on teinud oma kolme viimase nädalaga peaaegu oma suve. Näiteks Annika Kirsimäe hüppas eelmisel aastal just oma viimase kolme nädalaga morti levelile ning on jätkanud samal levelil ka sel aastal. Selliseid näiteid on tegelikult päris palju veel. Ka minu oma organisatsioonijuht Madis tegi seda oma esimesel suvel. Üleüldse on tema organisatsioonis tudengid tavaliselt tugevaid lõppe teinud ning pannud oma suvele korraliku punkti. Nii saab olema ka sel aastal, ma olen päris kindel. Boonuseks on ka see, et sel aastal on emanädal nihutatud justnimelt suve lõppu, kümnendasse nädalasse, et anda meile veel ekstra powerit, et saavutada oma eesmärgid. Usinamad lugejad teavad, et tavaliselt on ka minul emanädalad väga tugevad olnud. Ma armastan sind ema ning arvan sellegipoolest, et sa võiksid suitsetamise maha jätta. Sellest hoolimata luban, et annan tuleval nädalal oma parima ning teen just sinu nimel kõvasti tööd.
Räägin teile veidi ka möödunud nädalast. Kui mäletate, siis sel nädalal toksisin päris suurte majadega piirkonnas. Mida ma mõtlen suurte all? Noo majad, millest igal teisel on sambad ning vähemalt 6 magamistuba ning mõnel isegi rohkem. Kolm garaazi on täiesti tavaline ning s ja cl klassi Mercedesed on igapäeva reaalsus, mis enam isegi mitte ei eruta. Päeva jooksul näen umbes 3-4 peret, kes käivad tavakoolis, kõik ülejäänud käivad erakoolides. Haridus on oluline, kuid haritus!? selle kohta rääkida ei oska. Paljud inimesed arvavad, et kunas lapsed käivad erakoolis, siis sellega on nende töö tehtud ning neil ei ole mitte midagi tarvis. Sestap on tihtipeale raske uksest sisse saada, et nendega natukene juttu puhuda ning näidata, mis värk on, kuid see-eest need kellega maha istun, umbes 1/3-1/2 ostavad. Rahas pole probleem, probleem on selles, kui hästi ma suudan neile oma ideed maha müüa. Kuna inimesed omavad tihtilugu oma firmat või on muidu tähtsad asjapulgad, siis on kohati raske nendega samale lainele jõuda, sest et olen harjunud pigem uinamuinatamist harrastavate emadega jutustama. Olen oma õppimiskõverat päris palju pidanud painutama, et ise kasvada õiges suunas. Sel nädalal harjusin ära, et tihtilugu saan uksega üle tahi enne, kui olen emadele selgeks teinud, miks ma nende uksele üldse koputasin. Muidugimõista ei aita mind ka tõik, et igavlevad pereemad saadavad igasuguseid e-maile teemal, kui kahtlane ma ikka olen, kuid selle asemel, et lasta mul neile selgeks teha, millega ma täpsemalt siis ikkagi tegelen, leiavad nad, et kergem on fantaseerida ning läbi akna mulle head teed soovida "sõbraliku" viipega.
Sellegipoolest pean mainima, et on ikka sitaks ägedaid emasid ja peresid ka, kellega ma nädala jooksul kohtusin ning ei saa kõigile rikkuritele ühe puuga lajatada. What goes around, comes around ma arvan. Sestap ilmselt õnnestuski sel nädalal Madisele ka üle pika aja jälle kott pähe tõmmata. Paar nädalat on veel jäänud minna, ilmselt teen seda veelgi.
Minu lemmik pereks on sel nädalal üks tore üksikema, kes on pärit Indiast ning kes kasvatab kahte last. Üks neist läheb 9ndasse klassi ja teine 12ndasse. Sattusin tema uksele koputama siis, kui Kait mind sel nädalal töövarjumas käis ning tugevast vihmast hoolimata, hea attitude-iga, tööd tegemas olime. Peretütre kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, kuna tema kodus polnud, kuid perepoeg oli küll ikka üks omaette frukt. Tundus selline nohiku moodi vant olevat, kes päevad läbi kodus minecrafti mängib ning nina nokib. Sellegipoolest suhtelislet intelligentne noormees, aga noo kurat, suhtlemisoskustest tema puhul küll rääkida ei saa. Ema seevastu oli ülisõbralik ja indialase kohta väga heade suhtlemisoskustega. Seda enam, et ta oli umbes pool oma elust programmeerijana töötanud. Pere naelaks osutus aga nende täiesti utoopiliselt tropp koer. Kuigi tegu oli juba ühe aastase isendiga, siis oma vanuse kohta oli ta ikka küll totaalselt loll absoluutselt igas mõttes. Terve sitdowni tuuritas ta mööda tube ringi ning hüppas absoluutselt igale poole. Kord oli ta Kaidu peal, siis Kaidu all, siis diivani sees ja siis akna peal, siis näris ta veidi pereema kätt, nätsutas perepoja särki või hüppas minu bookbagi otsas, kaapides samal ajal käppadega mööda mu slikke ning aeg-ajalt lastes kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. Sitdown venis seetõttu ka päris pikaks, sest et pereema proovis teda aeg-ajalt ikka taltsutada, kuid seda päris tulutult. Hoolimata masendavast buying atmosphere-ist oli pereema rampsidest väga huvitatud ning nii me jõudsimegi samm sammult cash collectionisse. Nagu mul ikka tavaks on, viskasin ma vestlusesse oma tavapärase nalja, et võtan ettemaksuna vastu nii sularaha, krediitkaarte, check-e, koeri, kasse, lapsi ning isegi jalgrattaid. Kuna ema oli suhteliselt lõbusas tujus, tuli ta naljaga kaasa ning pakkuski esimese asjana välja, et ma võiksin tema rumala koera endaga kaasa võtta. Selgitasin talle siis olukorda, et muidu ehk ju võikski, aga et nii lolli koeraga pole mul kahjuks mitte kottigi teha. Mispeale vastas ema: "he is actually very intelligent dog, but he doesn't apply himself". Mispeale ei suutnud me Germoga enam naeru tagasi hoida ning hakkasime üheskoos lihtsalt kõva häälega naerma, nii et pisarad voolasid silmist ning suutmata paar minutit midagi asjalikku emale öelda, hakkas ka tema naerma.
Ilmselt tekib paljudel küsimus, et miks see nii naljakas on? Seda seetõttu, et tavaliselt ütlevad pereemad oma laste kohta, kes on kahe-kolmelised õpilased, et nad on väga targadja teeksid koolis väga hästi, kui nad ennast kokku võtaksid. See on üks absurdsemaid asju minu arvates, mida oma rumala lapse kohta öelda. :)
Situatsioonikoomikat on palju, aga midagi väga naljakat minuga sel nädalal rohkem ei juhtunudki.
Samas tore lugu Madise repertuaarist ka, näitamaks, kuid head meie raamatud on ning kui väga need inimestle ikkagi meeldivad.
Nii nagu Madisele kombeks, rassis ta reedel kõvasti tööd tegema ning sattus piirkonda, kus mitmeid aastaid tagasi keegi juba käinud oli. Nii kohtaski ta päeva jooksul mitmeid peresid, kellel raamatud juba olemas olid ning kes neid hoolega kasutanud olid. Mis nii viga hea attitude-iga töötada. Päev veeres oma rada ning nii kohtaski Madis ühte pereema, kes olles kuulnud vaid mõne lause tema suust, küsis Madiselt, et kas ta müüb southwesterni raamatuid. Madis ei osanud koheselt reageeridagi ning vastas ettevaatklikult jaatavalt, aimamata, mis saab edasi. Ema reageering oli aga suhteliselt üllatav, sest et tavapärase "I have seen the books and I am not interested" asemel ütles ta "cool! I just called to the company 2 weeks ago and asked, why hasn't somebody already come by, because I got the books 6 years ago and wanted to get the new ones!". Ei pea vist märkima, et see ema ostis talt raamatuid :D
Ponid on seal väljas meid ootamas, tuleb nad vaid üles leida. :)
Sellega loengi tänase postituse lõpetatuks ning lähen ja söön oma pereema poolt valmistatud maitsvat šašlõkki. Pean siinkohal veel toonitama, et ta teeb ikka sitaks hästi süüa! :)
Ilusat nädalat teile!
Lõpetuseks küsin veel: "what to do if your dog is really smart, but doesn't want to apply himself!?"
Sunday, August 5, 2012
Beautiful People!
J0 sägad!
Ütlen ette ära, et täna väga pikalt ei pläkuta, sest et muidu raiskate liiga palju oma kallist tööpäevast ära. Pealegi on veits imelik, kui te omaette kuskil kõkutate. Sellegipoolest tahan tänada kõiki oma püsilugejaid, keda minu bloggeri counteri järgi on umbes 1500 inimest.
Ühesõnaga siis selline jutt. Nädal oli päris huvitav. Ütleks vist, et emotsionaalselt selle suve kõige raskem. Miks? Sellepärast, et läksin töötama uut piirkonda, mis on kindlasti mu senise raamatumüügikarjääri kõige rikkam. Et te natukene mõistaksite, mida ma selle all mõtlen, siis enamus minu piirkonna inimestest on pannud oma lapsed erakooli. Erakoolide hinnad algavad umbes 12 tuhandest dollarist ning lõppevad seal kuskil 22 juures. Üks erakool on veidi kallim, kuskil 40k maksab üks aasta.
Mida see siis minu jaoks tähendab? Tähendab see seda, et jah, inimestel on raha. Samas ka kulud on päris suured. Kui nüüd mõelda, et keskmiselt on umbes 3 lapselised pered, siis juba 60k läheb kooli alla niisama. Mis tähendab, et kui inimesed jõuavad endale seda lubada, siis ilmselt on neil pappi ka suhteliselt sitaks. Tõesti, nii see tihtilugu ka on, samas üks asi, mida see inimeste mõttemaailmaga on teinud, on kindlasti see, et kui nad juba nii palju kooli eest maksavad, siis pole neil MITTE MIDAGI muud vaja. Võiks ju isegi nii arvata, et nende raamatud võiksid olla sitaks head jne, paraku on reaalsus, et erakool on siiski kool nagu iga teinegi, pole mingid imelapsed need, kes seal käivad ning ka rikkad lapsed on tihtilugu laisad. Veel üks suur boonus on see, et erakoolides saavad lapsed tavaliselt oluliselt rohkem kodutöid, mis tähendab, et meie raamatud oleks neile tegelikult suureks abiks. Seega lühidalt rampsid aitaksid neid palju, kuid paljud inimesed ei viitsi isegi kuulata, mida ma seal nende ukse taga teen ning selle asemel saadavad e-maile oma naabritele, et WTF mingi tüüp meie naabruskonnas ringi käib ning miks ta haridusest rääkida tahab.
Mida see minu jaoks sel nädalal siis tähendas?
See tähendas seda, et ma istusin maha umbes poolteist korda vähemate inimestega, kui ma seda tavaliselt teen ning sain uksega üle tahi umbes 4-5 korda rohkematelt inimestelt. Seega oli mul palju rohkem aeg endaga veeta, elu üle järgi mõelda, naeratust harjutada ning proovida, kuidas esimesed 7 sekundit ukse peal kõige ahvatlevamaks muuta, nii et inimesed tahaksid oma ust vähemalt seni lahti hoida, kuni ma olen jõudnud nendega connectima hakata, et nad seejärel oma sõprade tuttavate nimedega üle valada, et nad oleks üldse piisavalt open-minded, et mind enda tuppa lasta. Ma ei saa öelda, et ma olen täiuslik, kuid ma arvan, et ma olen juba täitsa okei ukse peal ning kui ma juhtuks teie uksele koputama, siis sulaksite te nagu merevaik päikse käes.
Raskemaks teeb asja kogu loo juures see, et mul on umbes 12 erakooli piirkonnas, kus inimesed käivad ning mõned üksikud vähem tuntud, mida on mõned korrad ette tulnud ning samuti mõned tavalised koolid. Õpin siis usinasti erinevaid koole tundma. Ain't no stopping me.
Mida naljakat siis juhtus?
Räägin teile ainult kaks lugu, mis sellest nädalast rohkem kahe kõrva vahele pidama jäid.
Kuna nädala algus oli päris raske (sest et ühes naabruskonnas kus ma esimesel päeval töötasin, käis ringi e-mail, et ma olen maru kahtlane tüüp ning ilmselt tahan vargile minna majadesse, siis õhtul peatasid mind ühe maja juures 5 politseiautot, et uurida, mis tont ma selline olen. Nähes, et mul helgib permit rinnas nagu ükssarvikul sarv otsa ees, ei viitsinud nad rohkem midagi breikida ning soovisid mulle mu rekordi puhul õnne... ikkagi 5 autot ju esimest korda mu elus. Pärast seda intsidenti sinna piirkonda väga tagasi ei kippunud), siis otsustasin minna neljapäeval Madist followma. Esimest korda elus. Arvestades, kuiväga ma tahan talle põske tõmmata, oli see päris raske otsus, kuid verd tilkuva südamega otsustasin siiski teda followma sõita. Terve tee mõtlesin küll, et ai bljääd ma nahka teen, kuid lootsin, et followmine on seda väärt ning õpin talt nii mõnegi nipi, saavutades tänu sellele tulevikus edumaa. Päev oli siis selline:
Jõudsin ilusti 7:50 kohale ning olin ennast otsast lõpuni positiivsust suutnud täis pumbata. Ka Madis tundus olevat päris põnevil, sest et saab mulle näidata, miks ta parem on ning ilmselt ka seetõttu, et see andis talle ühe lisapäeva mulle koti pähe tõmbamiseks. Pole vist vaja öelda, et päris fun oli. Suutsime esimese goal periodiga teha 2 ilusat sitdowni ning kuigi kummastki klienti ei tulnud, ei muretsenud me väga. Kui kaks nii ilusat kutti koos tööd teevad, siis ei saa mitte sitt päev tulla. Arvata võib. Toksisime siis lemmingutele omase sihikindlusega edasi. Pilvi taevas ei paistnud ning haput maitset keele peal tunda polnud... kuniks komistasime veits vale muti otsa. Pealtnäha täiesti tavaline mutt, kühveldas majaesises lillepeenras ning tappis usinalt ohakaid, kui me suurte naeratustega letti ilmusime. Madis oli sõbralik nagu ikka ning tegi päris tubli approachi, kuid ema hakkas suhteliselt kiiresti perutama. Tuli välja, et peenras askeldanud bambi polnud mitte tavaline pereema, vaid ka pagunitega "naabruskonnapolitsei". Noo mutile ikka üldse ei mahtunud pähe, et kuidas meie siis niimoodi tuleme euroopast oma aktsendiga ning koputame tema naabruskonnas ustele. Madis siis proovis ikka seletada, et noh, nii ongi ja näe permit on ka olemas ja üldse oleme sellised muhedad vellod, kuid see jutt vist tõmbas mutil kohe rihma kinni ning iga järgnev lause sõitis järjest tugevamini vastu kõrvakuulmist ning pani järjest kiiremini veerema rääkimist kontrollivad hammasrattad tema lõualuudes. Mõne hetke pärast oligi mutt juba telefoni otsas ning uuris mentidelt, et kuidas nii saab. Kuna permit oli olemas ja muidu olime ka rõõsad, siis arvasime, et no big deal ja töötasime edasi. Aga kohale jõudnud mendid päirs niiviisi ei arvanud. Nii olimegi umbes pool tundi hiljem samas supakas, mõlemad, kahe ettekirjutuse võrra rikkamad. Asja tegi paremaks veel see, et Madis oli mõned päevad tagasi ära kaotanud oma load ning ment ei lubanud tal enda autot enam juhtida. Nii saingi mina istuda rooli ning sellega lõppeski mu followmine. Mina läksin oma teed tagasi tööle ning Madis läks oma uut... kuridegu sooritama, just nagu kadett Hülss härra päti vanglast ära saatis. Kuidagi pidi ilma lubadeta siiski ju ARK-i saama.
Sellegipoolest tegime mõlemad õhtuks suhteliselt okei päeva. :)
Aga ega Germo ka väga oma looga maha ei jää. Ta ikka komistab igasuguste tüüpide otsa. Keset nädalat koputas Kait siis oma piirkonnas ringi ning nii juhtuski ühele uksele tulema pereisa, kes paariminutilise jutuajamise käigus just kõige kirkama kriidi toone küll välja ei andnud, kuid see-eest ületas selle oma sõbralikkusega ning kutsus Kaidu ikka tuppa sisse. Tuppa astudes sai Germole selgeks, et liiga palju raha seal majas ilmselt ei ole, sest et ainuke mööbliese, mis teda suures toas ootas, oli lapse lutipudel. Nii juhataski pereisa Kaidu ilusti läbi tühjade tubade oma magamistuppa, mis nagu hiljem välja tuli, oli ainuke möbleeritud tuba terves selles majas. Hästi elame, arvas Kait, kui pereisa teda voodile istuma palus. Kait nagu väga ei tahtnudki, sest et kartis mõnd haigust külge saada, kuid sellegipoolest võttis rahulikult istet. Nagu talle kombeks, lendas ta entusiastlikult kohe introsse ning rääkis papsile, kui vinged raamatud need ikka on. Kuna neil endal ilmselgelt liiga palju raamatuid majas polnud, siis võttis ka isa kohe vedu ning 10 minuti pärast oligi juba tuhin piisavalt suur, et tahaks aga ostma hakata. Kahjuks vajus vello pärast hinna kuulmist natukene näost ära ning mitte just kõige rikkamale inimesele omaselt, hakkas mees oma kurba saatust kurtma. Noo näe, oli raha, aga siis kaotas töö ja üldse rasked ajad, aga noo kõrval majas elab vanaisa, kes ilmselt ostaks rampsid kohe ära. Kuna Kaidul midagi kaotada polnud, siis nõustus ta koheselt ka plaaniga, et lendame jah vanaisa juurde letti ning vaatame, kas saame temalt need kümme kopikat välja kaubeldud. Kõrvalmaja ukse taga oodates otsustas pereisa veidi aega parajaks teha ning olles siiani hoos oma kurva saatuse kurtmisest, arvas ta, et see on õige hetk oma lugude jätkamiseks. Tuli välja, et peale selle, et pappi pole, on vennikesel ka tervis maru kehv, puus on parasjagu paigast ära ning ega ka seljaga kõik just parimas korras pole. Kuna Germpsil kottigi teha polnud, siis uuris rahulikult, et mis juhtus. Nii rääkiski pereisa, et näe paar aastat tagasi käisid mutiga koos matkamas ning kuna metsavahel oli nii ilus ja romantiline, siis otsustasidki nad veidi hullata. Nii võttiski Velts koos oma mutiga auto juures poosi sisse ning väänas ta hellalt kapotile. Räuhti lendas siis peale ning sedapuhku ei pannudki tähele, et rautamise käigus tõmbas paigast nii selja kui puusa. Seks oli hea, kuid seniajani on tervis sellest veidi kehva.
Põnev lugu, arvas Germps ning oleks kuulnud ilmselt enamgi, kuid siis jõudis uksele vanaisa. Kuulates kippelt ära, et mis värk on, sõnas ta nagu vaeses piirkonnas, kuid see-eest haridustest lugupidavale vanaisale omaselt kuldsed sõnad: "BOOKS!? What Books? I don't want to get any BOOKS! Go away!" ning sulges elegantselt oma ukse.
Sellega siis tänadeks korraks piirdungi. Tõmban kiirelt pessu ning seejärel kerra ära. Tuleb sitaks hea nädal!
Ma arvan, et sellest saab mu senise suve parim nädal.
Näeme varsti!
Ütlen ette ära, et täna väga pikalt ei pläkuta, sest et muidu raiskate liiga palju oma kallist tööpäevast ära. Pealegi on veits imelik, kui te omaette kuskil kõkutate. Sellegipoolest tahan tänada kõiki oma püsilugejaid, keda minu bloggeri counteri järgi on umbes 1500 inimest.
Ühesõnaga siis selline jutt. Nädal oli päris huvitav. Ütleks vist, et emotsionaalselt selle suve kõige raskem. Miks? Sellepärast, et läksin töötama uut piirkonda, mis on kindlasti mu senise raamatumüügikarjääri kõige rikkam. Et te natukene mõistaksite, mida ma selle all mõtlen, siis enamus minu piirkonna inimestest on pannud oma lapsed erakooli. Erakoolide hinnad algavad umbes 12 tuhandest dollarist ning lõppevad seal kuskil 22 juures. Üks erakool on veidi kallim, kuskil 40k maksab üks aasta.
Mida see siis minu jaoks tähendab? Tähendab see seda, et jah, inimestel on raha. Samas ka kulud on päris suured. Kui nüüd mõelda, et keskmiselt on umbes 3 lapselised pered, siis juba 60k läheb kooli alla niisama. Mis tähendab, et kui inimesed jõuavad endale seda lubada, siis ilmselt on neil pappi ka suhteliselt sitaks. Tõesti, nii see tihtilugu ka on, samas üks asi, mida see inimeste mõttemaailmaga on teinud, on kindlasti see, et kui nad juba nii palju kooli eest maksavad, siis pole neil MITTE MIDAGI muud vaja. Võiks ju isegi nii arvata, et nende raamatud võiksid olla sitaks head jne, paraku on reaalsus, et erakool on siiski kool nagu iga teinegi, pole mingid imelapsed need, kes seal käivad ning ka rikkad lapsed on tihtilugu laisad. Veel üks suur boonus on see, et erakoolides saavad lapsed tavaliselt oluliselt rohkem kodutöid, mis tähendab, et meie raamatud oleks neile tegelikult suureks abiks. Seega lühidalt rampsid aitaksid neid palju, kuid paljud inimesed ei viitsi isegi kuulata, mida ma seal nende ukse taga teen ning selle asemel saadavad e-maile oma naabritele, et WTF mingi tüüp meie naabruskonnas ringi käib ning miks ta haridusest rääkida tahab.
Mida see minu jaoks sel nädalal siis tähendas?
See tähendas seda, et ma istusin maha umbes poolteist korda vähemate inimestega, kui ma seda tavaliselt teen ning sain uksega üle tahi umbes 4-5 korda rohkematelt inimestelt. Seega oli mul palju rohkem aeg endaga veeta, elu üle järgi mõelda, naeratust harjutada ning proovida, kuidas esimesed 7 sekundit ukse peal kõige ahvatlevamaks muuta, nii et inimesed tahaksid oma ust vähemalt seni lahti hoida, kuni ma olen jõudnud nendega connectima hakata, et nad seejärel oma sõprade tuttavate nimedega üle valada, et nad oleks üldse piisavalt open-minded, et mind enda tuppa lasta. Ma ei saa öelda, et ma olen täiuslik, kuid ma arvan, et ma olen juba täitsa okei ukse peal ning kui ma juhtuks teie uksele koputama, siis sulaksite te nagu merevaik päikse käes.
Raskemaks teeb asja kogu loo juures see, et mul on umbes 12 erakooli piirkonnas, kus inimesed käivad ning mõned üksikud vähem tuntud, mida on mõned korrad ette tulnud ning samuti mõned tavalised koolid. Õpin siis usinasti erinevaid koole tundma. Ain't no stopping me.
Mida naljakat siis juhtus?
Räägin teile ainult kaks lugu, mis sellest nädalast rohkem kahe kõrva vahele pidama jäid.
Kuna nädala algus oli päris raske (sest et ühes naabruskonnas kus ma esimesel päeval töötasin, käis ringi e-mail, et ma olen maru kahtlane tüüp ning ilmselt tahan vargile minna majadesse, siis õhtul peatasid mind ühe maja juures 5 politseiautot, et uurida, mis tont ma selline olen. Nähes, et mul helgib permit rinnas nagu ükssarvikul sarv otsa ees, ei viitsinud nad rohkem midagi breikida ning soovisid mulle mu rekordi puhul õnne... ikkagi 5 autot ju esimest korda mu elus. Pärast seda intsidenti sinna piirkonda väga tagasi ei kippunud), siis otsustasin minna neljapäeval Madist followma. Esimest korda elus. Arvestades, kuiväga ma tahan talle põske tõmmata, oli see päris raske otsus, kuid verd tilkuva südamega otsustasin siiski teda followma sõita. Terve tee mõtlesin küll, et ai bljääd ma nahka teen, kuid lootsin, et followmine on seda väärt ning õpin talt nii mõnegi nipi, saavutades tänu sellele tulevikus edumaa. Päev oli siis selline:
Jõudsin ilusti 7:50 kohale ning olin ennast otsast lõpuni positiivsust suutnud täis pumbata. Ka Madis tundus olevat päris põnevil, sest et saab mulle näidata, miks ta parem on ning ilmselt ka seetõttu, et see andis talle ühe lisapäeva mulle koti pähe tõmbamiseks. Pole vist vaja öelda, et päris fun oli. Suutsime esimese goal periodiga teha 2 ilusat sitdowni ning kuigi kummastki klienti ei tulnud, ei muretsenud me väga. Kui kaks nii ilusat kutti koos tööd teevad, siis ei saa mitte sitt päev tulla. Arvata võib. Toksisime siis lemmingutele omase sihikindlusega edasi. Pilvi taevas ei paistnud ning haput maitset keele peal tunda polnud... kuniks komistasime veits vale muti otsa. Pealtnäha täiesti tavaline mutt, kühveldas majaesises lillepeenras ning tappis usinalt ohakaid, kui me suurte naeratustega letti ilmusime. Madis oli sõbralik nagu ikka ning tegi päris tubli approachi, kuid ema hakkas suhteliselt kiiresti perutama. Tuli välja, et peenras askeldanud bambi polnud mitte tavaline pereema, vaid ka pagunitega "naabruskonnapolitsei". Noo mutile ikka üldse ei mahtunud pähe, et kuidas meie siis niimoodi tuleme euroopast oma aktsendiga ning koputame tema naabruskonnas ustele. Madis siis proovis ikka seletada, et noh, nii ongi ja näe permit on ka olemas ja üldse oleme sellised muhedad vellod, kuid see jutt vist tõmbas mutil kohe rihma kinni ning iga järgnev lause sõitis järjest tugevamini vastu kõrvakuulmist ning pani järjest kiiremini veerema rääkimist kontrollivad hammasrattad tema lõualuudes. Mõne hetke pärast oligi mutt juba telefoni otsas ning uuris mentidelt, et kuidas nii saab. Kuna permit oli olemas ja muidu olime ka rõõsad, siis arvasime, et no big deal ja töötasime edasi. Aga kohale jõudnud mendid päirs niiviisi ei arvanud. Nii olimegi umbes pool tundi hiljem samas supakas, mõlemad, kahe ettekirjutuse võrra rikkamad. Asja tegi paremaks veel see, et Madis oli mõned päevad tagasi ära kaotanud oma load ning ment ei lubanud tal enda autot enam juhtida. Nii saingi mina istuda rooli ning sellega lõppeski mu followmine. Mina läksin oma teed tagasi tööle ning Madis läks oma uut... kuridegu sooritama, just nagu kadett Hülss härra päti vanglast ära saatis. Kuidagi pidi ilma lubadeta siiski ju ARK-i saama.
Sellegipoolest tegime mõlemad õhtuks suhteliselt okei päeva. :)
Aga ega Germo ka väga oma looga maha ei jää. Ta ikka komistab igasuguste tüüpide otsa. Keset nädalat koputas Kait siis oma piirkonnas ringi ning nii juhtuski ühele uksele tulema pereisa, kes paariminutilise jutuajamise käigus just kõige kirkama kriidi toone küll välja ei andnud, kuid see-eest ületas selle oma sõbralikkusega ning kutsus Kaidu ikka tuppa sisse. Tuppa astudes sai Germole selgeks, et liiga palju raha seal majas ilmselt ei ole, sest et ainuke mööbliese, mis teda suures toas ootas, oli lapse lutipudel. Nii juhataski pereisa Kaidu ilusti läbi tühjade tubade oma magamistuppa, mis nagu hiljem välja tuli, oli ainuke möbleeritud tuba terves selles majas. Hästi elame, arvas Kait, kui pereisa teda voodile istuma palus. Kait nagu väga ei tahtnudki, sest et kartis mõnd haigust külge saada, kuid sellegipoolest võttis rahulikult istet. Nagu talle kombeks, lendas ta entusiastlikult kohe introsse ning rääkis papsile, kui vinged raamatud need ikka on. Kuna neil endal ilmselgelt liiga palju raamatuid majas polnud, siis võttis ka isa kohe vedu ning 10 minuti pärast oligi juba tuhin piisavalt suur, et tahaks aga ostma hakata. Kahjuks vajus vello pärast hinna kuulmist natukene näost ära ning mitte just kõige rikkamale inimesele omaselt, hakkas mees oma kurba saatust kurtma. Noo näe, oli raha, aga siis kaotas töö ja üldse rasked ajad, aga noo kõrval majas elab vanaisa, kes ilmselt ostaks rampsid kohe ära. Kuna Kaidul midagi kaotada polnud, siis nõustus ta koheselt ka plaaniga, et lendame jah vanaisa juurde letti ning vaatame, kas saame temalt need kümme kopikat välja kaubeldud. Kõrvalmaja ukse taga oodates otsustas pereisa veidi aega parajaks teha ning olles siiani hoos oma kurva saatuse kurtmisest, arvas ta, et see on õige hetk oma lugude jätkamiseks. Tuli välja, et peale selle, et pappi pole, on vennikesel ka tervis maru kehv, puus on parasjagu paigast ära ning ega ka seljaga kõik just parimas korras pole. Kuna Germpsil kottigi teha polnud, siis uuris rahulikult, et mis juhtus. Nii rääkiski pereisa, et näe paar aastat tagasi käisid mutiga koos matkamas ning kuna metsavahel oli nii ilus ja romantiline, siis otsustasidki nad veidi hullata. Nii võttiski Velts koos oma mutiga auto juures poosi sisse ning väänas ta hellalt kapotile. Räuhti lendas siis peale ning sedapuhku ei pannudki tähele, et rautamise käigus tõmbas paigast nii selja kui puusa. Seks oli hea, kuid seniajani on tervis sellest veidi kehva.
Põnev lugu, arvas Germps ning oleks kuulnud ilmselt enamgi, kuid siis jõudis uksele vanaisa. Kuulates kippelt ära, et mis värk on, sõnas ta nagu vaeses piirkonnas, kuid see-eest haridustest lugupidavale vanaisale omaselt kuldsed sõnad: "BOOKS!? What Books? I don't want to get any BOOKS! Go away!" ning sulges elegantselt oma ukse.
Sellega siis tänadeks korraks piirdungi. Tõmban kiirelt pessu ning seejärel kerra ära. Tuleb sitaks hea nädal!
Ma arvan, et sellest saab mu senise suve parim nädal.
Näeme varsti!
Subscribe to:
Posts (Atom)