Things are looking good!

Tsau Kutid!

Jätsin just teise nädala selja taha, just nii, nagu mul nädalaid selja taha jätta on. Kreisi kui kiiresti aeg ikka lippab.

Istume praegu Germpsiga pesumajas ja lükkame oma läbi töötatud riideid pessu. Lõhn, mis tuleb kilekotist on fantastico, paneb lausa ninasõõrmed laulma, kuid jääb siiski alla Germo peerule. Kuna nüüd olen juba paar nädalat Germoga koos elanud, oskan tema kohta natukene rohkem rääkida.

Germo näol on tegu ühe päris okei selliga. Tegude ja jutu järgi saab muidugi suhteliselt kiiresti aru, et tegu on esimese aasta tudengiga, kuid võib julgelt väita, et areng on iga nädalaga silmaga märgatav. Kait (mis on nüüdsest Germo hüüdnimi) on kohati suhteliselt hästi võrreldav Hansuga tema esimesel suvel. Kait oskab ikka superhästi küsimusi küsida. Lihtne näide:

Kait: "ou, sa tead, mis auto see siin meie ees on vä?". Saades minu käest vastuseks "ei tea" järgneb küsimus.
"Ok, aga palju selline masin siin maksab?".

Hommikuti on mul suhteliselt pohhui, kui selliseid küsimusi nagu oavarrest minu pihta lendab, sest et aju alles tõmbab ennast käima ning madalate pöörete tõttu ei suuda sellist jama alati tähele panna, aga kui ikka õhtuti töölt tulles on hallollus ikka veel täispööretel käimas ning analüüsib päevaseid juhtumeid, siis võib selline asi ikka ajudesse peksta küll... korralikult... Aga pole hullu, ka selles hakkab ta paremaks muutuma. Ikkagi esimene suvi ju :)

Hea asi Germpsi juures on veel see, et ta proovib alati paremini teha ning ei viitsi vinguda, kui kõik ei lähe päris nii, nagu ta ise seda tahaks, nii et ma arvan, et selle suve jooksul suudan ma tast inimese kasvatada küll.

Üldiselt oli nädal suhteliselt okei. Suvi hakkab vaikselt tuure üles võtma ning momentum mis mind keset päeva edasi viib on juba päris hea. Ei pea enam suurt mõtlema, vaid jalad jooksevad juba ise järgmise ukse taha, et käsi saaks uksele koputada. Selline mõnus autopiloot.

ka numbrid olid sel nädalal veidi paremad kui eelmisel. Sitdowne sain küll 5 võrra vähem, kuid see-eest tõusis müükide arv ning ka müügi kogusumma. Närvi ajab ainult see, et sain Madiselt juba teist nädalat järjest põske. Pole üldse minu moodi. Aga pole hullu. Madis ongi selline suhteliselt stabiilne tüüp ning tavaliselt laksib suve algusest lõpuni suhteliselt samasse auku. Mul on ikka õppimissirge asemel õppimiskõver ning see annab mulle ka natukene enesekindlust ning suurendab tahtmist talle kotti pähe tõmmata. Väike pinge on alati õhus, kes kellele ära teeb ning see motiveerib päris kõvasti töötama. Tervislik võistlusmoment. Statistiliselt peaks ma juba järgmisel nädalal talle müügis ära tegema ning halvemal juhul temaga viiki jääma. Eks paistab, kas numbrid töötavad ennast ka välja.

Veidi huumorit ka, sest et olen ju siiski Ameerikas ja siin kohtab raamatuid müües ikka igasuguseid inimesi.

Neljapäeval nt. istusin ühe päris muheda emaga tema majaesisele verandale maha, et hakata vaikselt juttu ajama ning selgitama, millega ma siis täpselt tegelen. Kuna ta tütar oli suhteliselt uudishimulik, siis ei pidanud kaua ootama, et ka tema meie seltskonnaga ühineks. Kuna istusin maha siiski kahe naisterahvaga, siis võite ilmselt isegi ette kujutada, et asi läks päris libedalt. Jutt jooksis ning tütar oli minust väga excited, olgugi, et tegu oli alles 7nda klassi õpilasega :D
Olles paar minutit juttu ajanud, tuli uksele ka pereisa. Ilmselgelt polnud vana just parimas vormis ega tujus ning vastas mu kutsele meiega ühineda habemesse pomisedes viisaka EI-ga. Mis seal ikka, vähemalt andsin ma talle võimaluse, mõtlesin ma ning liikusin oma jutuga edasi. Asjad liikusid vägagi eduliselt. Olles intro lõpus oli peretütar juba täispööretel käima saadud ning ka ema polnud paljuga maas. Tütar oli nii excited raamatutest, et oleks need ilmselt kohe ära ostnud. Sellegipoolest tegin ma rahulikult "buying atmosphere-i" ning läksin edasi demosse. Selleks hetkeks oli ka perepoeg koju jõudnud ning oli vabalt valmis meiega liituma.
Kuna asjad sujusid päris edukalt, siis olin suhteliselt kindel, et kõnnin selle pere juurest ära piraka checki ning veel suurema naeratusega. Olles demoga juba poole peal, tundus kohati, et oleks pidanud rätiku autost kaasa võtma, sest et peretütar tundus juba nii erutatud olevat nendest raamatutest. Ja siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Uksele tuli pereisa ning hõikas peretütre sisse. Olles sulgenud enda järel ukse, tungisid läbi seinte pereisa rõõmuhõisked teemal, mida kuradit ta seal väljas nii elevil on ja pole mingeid raamatuid tal vaja. Mõned hetked hiljem saabus majas taas vaikus ning uksele ilmus taas pereisa. Sel korral kutsus ta enda juurde pereema, ning mind tabas deja vu hetk.
Olles jäetud perepojaga verandale kahekesi, ei osanud ma teha midagi muud, kui minna asjaga edasi ning vaadata, mis asjast saab. Ei pidanudki kaua ootama, sest et uksele sel korral pereema, kelle eelnevalt üles poole suunatud suunurgad vaatasid hoopis varvaste poole ning suhteliselt hädisel toonil andis ta mõista, et ta mees arvas, et ta pole enam huvitatud nende raamatute vaatamisest ning ilmselt on mul mõistlikum oma tosse kellegi teise maja poole joostes kulutada. What a great success story! :D Aga sitta sellega. It's a numbers game. Kahjuks ei saa ma öelda, et peale teda komistasin ma ühe poni otsa, aga järgmisel päeval tegin sellegipoolest suhteliselt okei päeva ning elu läks edasi.

Teine lugu leidis aset laupäeval. Kuna Kait on natukene aeglasema algusega, kui ta ise oleks arvanud, siis võtsin ta hommikul endaga kaasa töövarjuma (loe: follow'ma). Päev oli suheliselt huvitav. Alustasime täiesti esimestest ustest, kuhu ma sel suvel koputasin ning komistasin igasuguste inimeste otsa, tehes ebatavaliselt palju demosid. Umbes kella 9:30 paiku saime oma esimese sitdowni ning minu rõõmuks ka selle laupäeva esimese kliendi. Ka Kait rõõmustas ning selle hea emotsiooni saatel lendasime järgmise pere juurde. Saime ka seal sitdowni. Ja ka nemad ostsid. Ja seda tegi ka järgmine pere, kelle juurde me läksime ning nõnda otsustasid teha ka meie selle hommiku neljas ja viies pere. Päris tore algus päevale, saades 5 klienti järjest.

Terve ülejäänud päeva töötasime päris kõvasti ning nõnda jõudis ka päev õhtusse. Et Kait saaks ikka täie raha eest, siis mõtlesin, et näitan talle, miks me suicide callback'e (suitsiidikaid) ei tee. Olime parasjagu piirkonnas, kus ma töötasin esmaspäeval. Istusin seal toona maha ühe päris muheda üksikisaga, kelle poeg oli just astumas 12 klassi. Kuna pojal olid päris tõsised plaanid seoses ülikooliga, siis näitasin talle meie tarkvara, mis aitab tal eksamiteks valmistuda ning need läbida kõrgete tulemustega. Isale idee päris meeldis, aga kuna poega juures polnud siis jäi kaup katki. Arvas, et ta räägib pojaga üle ning kui ma järgmisel õhtul läbi ütlen, siis annab mulle teada, kas teeme kaupa või mitte. Loomulikult ei viitsinud ma sinna enam järgmisel päeval tagasi minna, sest et suitsiidikaid ma enam ei tee, 6 suvi siiski ju. Samas harjutuse mõttes oli tegu minu arvates väga hea näitega. Olles endas väga kindel, otsustasin ma Germpsiga kihla vedada, et see isa ei osta nii kui nii ning kui nii läheb, siis on ta mulle võlgu 10 dollarit, kui aga juhtub ime ja ta ostab, siis annan ma ise talle 10 dollarit. Mingi ime läbi oli Germo sellega isegi nõus ning nagu arvata võite oli minu nägu peeru täis, sest et olin täiesti kindel, et olen juba 10 dollari võrra rikkam.

Läksime siis ukse taha ning esimesele koputusele ei vastanud keegi. Kas kella laskmise peale ei tulnud kedagi uksele ning nii jooksimegi mina nägu peerul ja tema suhteliselt õnnetult auto juurde tagasi. Olin autole juba käigugi sisse jõudnud panna, kui uksele manas ennast pereisa, kes rõõmsalt minu nime hõikas. Mida hekki mõtlesin ma, kui ennast autost välja vedasin. Pereisa oli aga nii õnnelik, nagu oleks lotoga peavõidu võtinud. Lohistasin ennast treppidest üles, et kuna pereisa kutsus meid tuppa. Ilmsegelt oli juthunud kaheksas maailmaime ning olles rääkinud oma pojaga, otsustas ta minuga kaupa teha. Sitt lugu mõtlesin ma, sest et olin just jäänud ilma 10-st dollarist ning õpetanud Kaidule, et suitsiidikaid tasub teha.

Sorry Kait! Oleks võinud hea suvi tulla! :P

Ja et te Germot veel paremini tundma õpiksite, räägin ühe loo ka tema repertuaarist.

Nimelt tegi Germo kolmapäeval päris kõvasti tööd, kui higist tilkuvana koputas ta ühe täiesti tavalise ukse peale. Uksele tuli perepoeg, kes oli umbes 17 aastane ning päris, et milelga vello tegeleb. Selgitades olukorda, leppisid nad kokku, et Kait tuleb õhtul tagasi, siis kui vanemad kodus on. Nii vantsiski Kait sama targalt ukse juurest minema, kui ta sinna minneski oli olnud. Olles velo energiat täis pumbanud ning kihutades mööda asfaltit järgmise prospekti poole, märkas ta enda taga autot, milles istus sama kutt koos paari oma sõbraga. Nii peatasidki nad Kaidu ning hüppasid autost välja. Germps ketras peas mõtteid nagu "WTF" ja "mida vittu" vaheldumisi, kuid suutis ennast suhteliselt rahulikuna hoida. Ja parasjagu sel hetkel kui Germo peas oli "WTF" vaheldumas taaskord "mida vittu" mõttega, võtsid kutid oma julguse kokku ning küsisid, et kas võivad Germoga koos pilti teha. :D Ilmselgelt on Kait piisav, et mõjuda naistele, kuid mõjub sarnaselt ka meestele.  Nüüd on nad kõik facebookis ka sõbrad. Great success!

Sellega vist tõmbangi selle nädalase sissekande kokku, sest et pesu on pestud ning vajab voltimist. Täna kolime ka uue pere juurde ning uuel nädalal paneme juba uue hooga uuest mäest alla, et kohtuda koos hommikusöögikohas. Tuleb sitaks hea nädal!

Hoidke mulle siis pöialt, et ma ikka Madisele ära teeksin ning jagage oma Jaanipäevamuljeid. Minu jaanipäev oli nt. selle suve parim müügipäev, nii et ka mul olid justkui pühad.

Näeme juba septembris!

Targo