"And here we go again": said Georgia!

Chill-bill!

Enne kui ma oma jutuga ringi ümber kahe nädala teen, vabandan kõikide oma fännide ees, kes mu blogipostitust on juba 2 nädalat pidanud ootama. Lubasin küll, et kirjutan iga pühapäev, aga kuna eelmisel pühapäeval saabusime oma ajutisse kodusse alles 10 paiku õhtul ja järgmisel päeval alustasime juba tööd, siis polnud kahjuks aega seda kirjutada.

Samas nagu vanarahvas ütleb, mis eile tegemata, see saab täna tehtud.

Alustan siis sealt, kus ma viimasel korral pooleli jäin. Viimati kui postitasin, siis istusin ma veel viimaseid minuteid Eestimaa pinnal. Pärast postitamise nupu vajutamist lippasingi rõõmsalt lennukile ning pühkisin kodumaa tolmu laptopi kaanelt ära, et see varmalt kotti panna.

Lennud ise läksid suhteliselt ladusalt, kui välja arvata see, et Washingtoni jõudes tuli välja, et tormi tõttu on meie järgmine (otse)lend nashville-i tühistatud ning saame lisa 10 tundi lennujaamas jalgu kõlgutada. Õnneks oli mingil tüübil ruubiku kubik kaasas, mida sain ajaviiteks omaette mudida. Küll aga oli tegu vana hea vene toodanguga, mis oma elu jooksul sama palju vatti saanud nagu minu eelmisel suvel jalas olnud tossud. Ilmselgelt sellega rekordeid ei purustanud, sest et pärast paari kiiremat liigutust kippusid tal mõned tükid küljest ära tulema. Samas see oli päris hea harjutus suveks, et panna enda mindset valmisvalmi ning oskaks juba varakult pereemadega kannatlik olla.

Nii jõudsimegi sales schooli. Pole vist vaja mainidagi, et see lendas nagu tuhatnelja mööda ning juba varsti olimegi pakitud autodesse ning kimasime tuhatnelja kolonnis Atlanta poole teele. Enne kui ma selleni jõuan, siis räägin natukene grupist ka, kellega sel suvel koos töötan.

Organisatsiooni juhiks on meil sellel aastal Madis Raud, nagu te ilmselt varasemalt juba aru olete saanud. Peale tema on meid grupis veel 10, 7 eestlast ning 3 lätlast. Nii et ei mingit diskrimineerimist. nagu viimastel suvedel juba tavaks on saanud, siis on ka kuuevarbalised meie seas esindatud. Päris igasuguseid inimesi on sattunud.

Minu toanaabriks on sel suvel Germo. Täitsa pull vend. Natukene udu vend on, aga küll ta õpib. Esimene suvi siiski tulemas ju. Tema klassikaliseks näiteks on see, et hommikul, kui ta ühele managerile helistab, vastab ta alati küsimusele "kuidas läheb?" väikelinna poisile omasel kombel "Nooooooooooo hästi-läheb!". Pole just väga pika jutu vend, aga küsimustega kipib sinna Hans Kullamaa kanti minema. Kuna ta kohati on suhteliselt aeglane, siis pole temaga veel midagi naljakat jõudnud juhtuda, aga küll see suve jooksul paraneb.

Peale tema on meil grupis veel Anna, kes on pärit siis lätist. Tema puhul on huvitav see, et ta elas oma elu 9 esimest aastat USA-s ning kui nad ükskord perega uuesti oma sugulastele Lätti külla läksid, siis ütlesid nad talle, et sorry, me vist sel kottal USA-sse tagasi ei viitsi minna.

Managerid on veel Maria Soome ja Markus Meimer, kes müüvad raamatuid teist suve. Maria on güll tumemustade juustega, kuid proovib siiski võrdõiguslikkuse nimel võistelda ka blondiinidega. Niisiis vastaski ta ühe ema küsimusele "what are the different options to pay", "I am really flexible, I take cash, credit cards and sex". Olles aru saanud, et ta oli öelnud checks asemel sex, valitses toas paar sekundit piinlikku vaikust ning siis ei suutnud ema enam naeru tagasi hoida ning purskas pisarsilmil naerma.

Karinist, kes elab Annaga koos ning Ievast, kes elab Mariaga koos ei oska kahjuks veel midagi väga rääkida. Nemad vist nii naljakad pole, samas on veel suve algus ka :P

Sama võib vist öelda ka Rasmuse, Helduri ja Normundsi kohta...hoiavad pigem tagaplaanile. Samas tundub, et nende näol on tegu kõvade tööinimestega. Samas on Normunds sellest grupist vist kõige väikseima õnnevaruga kodumaalt välja reisinud. Tüüp ostis endale teisel päeval piirkonda jõudes sellise tavalise vana rondi bookmobile-iks, mis järgmisel õhtul juba otsad üles ütles ning korda tegemiseks vajab natukene rohkem raha, kui auto seda ise väärt on.

Nüüd oleme lähemal juba põhjusel, miks ma eelmisel pühapäeval teid kalgilt tühjade blogiseinte vahele jätsin. Niisis kui me reedel Atlanta poole teele panime, jõudsime me ilma viperusteta siia ka kohale. Tegime ära nii palju müügilube, kui meil võimalik oli ning sättisime ennast üles ühte hotelli. Kuna hotelli hind oli päris krõbe, siis lasin käiku oma meelama poole, et ära võrgutada üks 50 aastane mustanahaline maiuspala. Maiuspala küll ilmselt pigem 50 aastaste mustanahaliste meeste standardite järgi, kuid oli seda oma peas ka ilmselt 20 aastaste valgete järgi. Pole nii palju blockivat cougarit päris kaua aega näinud. Pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et mutile naratus näkku võluda ning tänu sellele saada 10-15 dollarine allahindlus. Päris tore väikene võit ja seda juba suve alguses.

Kuna järgmisel päeval oli tarvis minna kodu otsima, siis pidi tegema selleks ka ettevalmistusi. Sellest ka põhjus, miks ma juba reedel teile midagi ei kirjutanud. Samas siinkohal tervitaks ma oma ema, kellele ma helistasin kell 4 öösel teie aja järgi ning kes esimesed paar minutit ajas väga seosetut juttu ning ei tahtnud oma poega kuidagi ära tunda. Sellegipoolest oli tore tema häält kuulda.

Järgmine päev möödus autoga sõitmise tähe all. Kuna piirkonnas ringi liikumiseks oli vaja autosid, siis sõitsime edasi-tagasi auto rentalite ja muude kohtade vahet, et saaks ükshaaval autod ümber vahetada. Autodega vedas meil tegelikult päris kõvasti. Reede õhtul olid ühe teise organisatsiooni inimesed sattunud ühte väikesesse kohta autosid rentima. Üks asi viis teiseni ning pikk jutt keskmiselt... Üks autorentali muttidest võttis paar tüdrukut enda juurde elama ning rentis ka autosid väga hea diiliga välja. Omad joped ju ikkagi. Seetõttu kimasime ka meie järgmisel päeval sinna ning hoiame tänu sellele suve jooksul kokku umbes 500 dollarit. Pole ju paha  diil.

Pole vist tarvis mainida, et sel päeval me endale kodu ei leidnud, sest et Germo, kes on minu toanaaber, polnud seda varem ilmselgelt teinud. Aga pole hullu. Teine kord teeb paremini :)

Sel õhtul olime meie Germoga vist pea ainsateks, kel kodu polnud ning maandusime õhtul uues hotellis. Sel korral oli puldis taaskord mustanahaline piiga, aga võrreldes eelmise 5.0 versiooniga, tuli jutu käigus välja, et tegu oli 2.3 versiooniga, kellel ilmselgelt polnud veel peal blockimis vastast kaitset ning seetõttu libistaski kena naeratuse peale tagataskust välja umbes 10 dollarise allahindluse. Tasuta kahe päeva söök nagu naksti jälle olemas. Elu oli kodu puudumisest hoolimata ilus ning lilleline. Samas kuna selja taga oli pikk päev, siis kukkusin pea surnult voodisse. Peaaegu seetõttu, et enne voodisse kukkumist pidasin Germoga maha lahingu teemal, kes kummal voodipoolel magab. Selgitasin talle enda meelest küll suhteliselt illustratiivselt, et kui ma paremal poolel pean magama, siis võib juhtuda, et ma peon talle kaissu. Germo, aeglane nagu ta veel on, ilmselgelt seda juttu ei uskunud ning puges kiiruga vasakule poolele tuttu. Kus häda kõide suurem, seal abi kõige lähem, nii ma siis ärkasingi öösel kella 3 paiku tema suhteliselt kõvahäälse torina peale üles "wtf sa mees teed, miks sa mind spoonid (laske see väljend mõnel nooremal keele oskajal enda jaoks ära tõlkida)". Pole vist vaja mainida, et minu nägu üllatust üles ei viitsinud näidata ning seetõttu keerasingi ennast teisele küljele ja magasin edasi.

Järgmisel päeval hängisime kirikutes. Olles laupäeval sattunud kokku ühe pereemaga, kes soovitas ühte kindlat kirikut, sest tema tütar on käinud seal ning omab seal palju sõpru, otsustasimegi sea varianti proovida. Et asjad veidi sujuvamalt läheksid, siis jätsin Germo ühte kirikusse maha ning seadsin sammud eelkõneletud kiriku poole teele. Asjad läksid ikka väga libedalt. Oli kohati selline Don Juan'i tunne, sest et sain ikka väga lihtsalt kõigiga jutu peale ning leidsingi üles ühe peretütre sõbranna. Becky May. Uskumatult energiline naine. Kuna tema enda lapsed on kohati pea sama vanad kui mina, siis lõid temas lõkkele emainstinktid. Ja kus siis hakkas alles trall pihta. Õppides aja jooksul minu kohta järjest rohkem, vedas ta mind vist kirikus igasse võimalikku kohta ning tutvustas kõigile, kes meile vastu tulid. Lõpuks sõingi pastori perega lõunat ning mängisin natukene korvpalli. Päris fun oli.

Ja nii olimegi põhapäeva õhtul Becky enda ukse taga kogu oma arsenaliga ning veetsime öö nende katuse all. Kuna jõudsime sinna alles 10 paiku õhtul ning järgmisel päeval oli juba tööle vaja minna, siis jäigi blogi kirjutamata.

Ja siin ma nüüd olen. Nädal aega hiljem, pesen pesu kuskil suvalises coin laundrys ning kirjutan teile.

Nädal möödus ikka uskumatult kiiresti. Töötasin keskmiselt 13.5-14.5 tundi päevas ning tegin kõvasti tööd. Georgia on ikka üks vahvate inimeste maa. Inimesed on otseses mõttes ikka täiesti seinast seina. Sellisest korralikust maakast, kes vastab küsimusele "are you the son of the house" klassikaliselt "no, I am the son of the house" kuni peene pereemani välja, kes käseb lastel nööri mööda käia ning kelle lapsed võiksid vabalt olla Ned Flandersi lasteks Toomeli lemmik sarjast "Simpsonid".

Samas veidi sai nalja ikka ka.

Nt. teisipäeval istusin ühe üksikisaga tema rõdu peal ning näitasin talle handbooke. Tüüp oli selline rahulik vennike ning seetõttu oli teda suhteliselt raske lugeda. Olin oma sitdowniga juba peaaegu poole peal, kui hoovi peale sõitis üks peretuttav, kes võttis lapsed peale, et minna nendega koos siis kirikusse piiblit õppima. Kuna peretuttav oli umbes 30 aastane, viskas ta ka mulle pilgu peale ning uuris, et millega tegelen. Vahetasime paar lauset ning punetavate põskedega kiirustas ta tagasi autosse, kuna nad olid juba hilinemas. Ja nii ta siis rõõmsalt tagurdaski, otse minu tänaval pargitud auto sisse. Poleks vist pidanud temaga jutustama, mõtlesin ma olukorda rõdu pealt hinnates. Muidugi mõista sattus mutt ohe paanikasse, aga kuna olukord oli minu jaoks tuttav (ka paaril eelmisel suvel on tulnud ette, et mingi tuhm pereema pargib oma auto minu seisva auto sisse), siis rahustasin ta maha. Ja ma ei teagi, kas pereisa tundis ennast veidi süüdi või mitte, aga raamatuid ta ostis sellegipoolest. :D

Nädala sees oli veel huvitavaid olukordasid. Ühel hommikul koputasin uksele, teades juba ette, et perel on väike poeg. Uksele tuli suhteliselt noor naisterahvas, kuid küsimusele: "you must be the mom of the house?" vastas ta selgelt jaatavalt. Kuna tegu oli noore naisega, siis võite ilmselt arvata, et oma suure naeratuse saatel astusin ma umbes 30 sekundi pärast ka üle uksepaku, et võtta koht sisse tavaks saanud köögilaua taga. Teel sinna tulid nurga tagant külg ees kurvi võttes 2 hobuse suurust koera välja. Kuna ma koeri eriti ei karda, siis üle "wow, you guys have cows in the house" ma midagi piigale ei maininudki. Kuid tundus, et sellest penidele piisas. Nii kepslesidki viimased üles-alla keset tuba ning enne kui ma jõudsin oma koha laua taga sisse võtta, üllatas mind üks nendest oma ettevõtlikusega. Niimoodi vaataski valge-musta kirju koer mulle rõõmsalt silma, teadmata kuhu ta läheb ning kust tuli. Kuna tegu oli lehma mõõtu isendiga, siis kust voolas lausa ojadena üle terve põranda. Great, mõtlesin ma ning arvates, et nii pikaks see sitdown meil jääbki, siis suutis piiga mind üllatada. Pööritas vaid silmi ning viskas vilunud liigutusega põranda peale rätiku, andes mõista, et tegeleb selle probleemiga veidi hiljem. Nii istusimegi üks rõõmsama tujuga kui teine laua taha maha ning hakkasin tegema seda, mida ma kõige paremini oskan, rääkima. Chick tundus suhteliselt chill ja openminded ning pärast minutit oligi juba korraik connection olemas, et uurida laste kohta. Kuna siis ilmus suurde tuppa ka poiss ise, kes nägi välja vähemalt 8 aastane, siis tekkis mul kohe küsimus, et kurat, kui vana see ema siis lõpuks ikkagi on, sest et ega üle 21 poleks talle küll pakkunud, isegi mitte pilves ilmaga. Kui lõpuks teema üles võtsin, et kuidas tal juba nii vana poeg on, siis tegi piff imestusest suured silmad ning ütles, "hm, that's my brother, I don't have any kids yet, I am 16 years old". ja nii pikaks mu sitdown siis jäigi, sest plaanin sinna tagasi veel minna... tahaks päris emaga ka rääkida. :P

Müügi mõttes oli nädal vist eelmiste suvede esimeste nädalatega võrreldes parim, aga see pole praegu oluline. Praegu on vaja teha palju numbreid ning hoida head attitude-i. Seda ongi plaanis teha tuleval nädalal.

Müügi koha pealt praegu rohkem ei räägikski ning sellega vist tõmbakski tänase postituse kokku. Järgmisel nädalal proovin juba õigeaegselt postituse teie poole teele panna ning arvestades seda, milliseid inimesi siin kohtab, siis suudan ilmselt pärid värvilise vikerkaare teile interneti vahendusel ka tuppa maalida.

Seniks aga olge mõnnad ning kohtume juba pärast jaanipäeva. Pidutsege minu eest siis ka, aga kui päris aus olla, siis arvestades facebooki postitusi teil sellega ilmselt probleeme ei tule.

Ja lõpetuseks pillan veel ühe intelligentse vestluse:
Mina: "Hey, how are you doing today?"
Tema: "oh, I am doing nothing"
Mina: "oh, mkay, you must be the mom here?"
Tema: "oh, no, I am actually the mother here!"

Nägudeni! Teie suurim sõber.