Freestyler

Nonii. Mõtlesin, et sellel nädalal väga formaalset postitust ei tee, vaid võtan eesmärgiks freestyleida mõned sõnad teile paberile.

Üldiselt kirjeldan nädalat sõnaga sitt. Sitt igatepidi ja natuke peale ka. See ei tähendaks, et ma poleks kõvasti tööd uhanud. Uhasin nagu väike auruvedur Toomas, nii et suust tuli hommikul auru ja õhtuks olid kaenlaalused aromaatilisteks põõsasteks muutunud. Töötasin nii, et näol oli naeratus, mis vahepeal varjas sitamaitset, mis suus oli. Miks? Sest et inimesed on nii ilusad ja head!

Üldiselt midagi väga erilist ei juhtunudki sellel nädalal, ma mõtlen, et ühtegi eriti ergast seika ühegi inimesega ette ei tulnud.

Alustasin nädalat täiesti uuest kohast. Väikelinnast nimega Veneta, kus elab 5058 inimest, kes kõik on ameeriklased ning kellest ainult üks protsent on murjanid ning suure vaevaga kolm protsenti veavad välja mehhiklased. Seega enamus neist sama valged kui mina, või veidi enamgi.

Ei saa just öelda, et kõik inimesed selles linnakeses idioodid on, kuid tuleb ka neid ette. Samas ei saa ka öelda, et kõik oleks madalalaubalised, kuna kohtasin ka päris toredaid inimesi. Samas veidi vabamalt võtavad mõned inimesed küll, nagu nt. tema.Tema on Vello. Miks ta on, sellele ma vastust anda ei oska. Aga kus? Üdiselt oli ta Neljapäeval peaaegu terve päeva ühel tänavanurgal umbes samas asendis ning haises nagu vana parm.

Väikelinna värk ilmselgelt.

Et nagu arvata võite, kohtasin selliseid jorsse oma linnas veelgi. Just just, MINU LINNAS! Kuigi peab tõdema, et kuna ameerika on siiski kõikide võimaluste maa, siis enamus neist ei maganud kuskil teepervel, vaid omasid piisavalt palju raha, et endale mingi urgas rentida. Aga umbes just nii palju, et millekski muuks väga üle ei jäänud, kui siis ainult narkootikumidele. Haridusest nende puhul väga rääkida ei saa, kuna leiba teenivad nad suhteliselt raske tööga. Veiko Roosi andmetel on ainult 12% neist ülikooli haridus, mis selgitab tõika, et parm terve päeva samas asendis suutis veeta ning minema ei veerenud, sest aju kuju on neil suhteliselt kandiline, mis takistab veeremist.

See ei takistanud mul aga neile raamatuid müümast. ma ei müünud küll sitaks palju, aga õnneks siiski natukene rohkem, kui nädal enne seda. Sellest hoolimata jäi parima nädalani päris pikad sammud veel astuda.

Ma vist ei rääkinud teile viimati, kui oma muresid kurtsin, et tegin endaga kokkuleppe, et kui parimat nädalat müügis ei tee, siis pean istuma Gatlinburgis päris kuival. Ja nii vist ongi. Kuna seal hakkab alkohol ojadena voolama, siis pean endale Noah'i kombel laeva ehitama. Võib-olla võtan igast alkoholivabast joogist kaks eksempladi ka kampa ning lähen kuhugi trepi alla oma haavu lakkuma. Aga võib-olla ka mitte.

Pidasin natukene Veiksiga aru ning mõltesin, et paha ei teeks, kui proovin seda nädalat Re-Runnida, sest suvi pole ju veel läbi ning mul on igati võimalik veel oma parim nädal vormistada.

Seega otsustasin teha uue panuse, andes endale veel uue võimaluse. Selleks et vältida uuesti kinni tõmbamist, pean tegema parima nädala hoopis sitdownides, mitte ühikutes, et natukene müügipreassureit endalt maha võtta.

Kui tuleb ära, siis võin Gatlinburgis juua, aga kui ei tule ära, siis pean istuma kuival kuni septembrikuu lõpuni, mis tähendab ka seda, et esimesed klubiringid tuleb Eestis teha täiesti kuivalt. Mõnele teist tundub see ilmselt suhteliselt tühisena, aga kui sa oled pea neli kuud kuivalt tiksunud juba ning leiad ühtäkki ennast alkoholilembeste sõprade keskelt, kes täis peaga su muljeid tahavad kuulata ning küsivad terve õhtu samu küsimusi, siis ajab ikka jooma küll. Õnneks on see veel ainult hüpoteetiline probleem, mida saab lähitulevikus ehk Pontuga paari terava saatel arutada.

Üldiselt tahtsingi teile teada anda, et olen viimasel paaril nädalal oma tulemustest veidi frustrueeritud olnud ning seetõttu ka veidi napisõnalisemalt esinenud, kuid proovin seda nüüd muuta ning lasta kõigel viimasel nädalal minna. Las higi ja pisarad voolata. Las muredemeri voolata allamäge, ajukäärude vahelt, peast välja. Las linnulaul täita pea ning las head mõtted matavad väikesed kuradid enda alla, kes eriti just viimastel nädalatel endaga võitlemiseks energiat nõuavad.

Selle nädala plaan ongi lihtsalt lasta kõikidel muredel minna ning teha kõvasti', koos hea tujuga käsikäes, tööd. Kui keegi peksab villast, siis tõmban lihtsalt nahhui. Samas kui inimene aga vigast ei peksa ja tõega kuulab, siis veedan nendega 20 minutit oma elust. Ja nii ongi. Tuleb ära.

Kui mäletate, siis paar nädalat tagasi pärast Madis Pajo followmist mainisin, et sõnad ei ole tegelikult üldsegi nii olulised siin müügis, siis selle tõestuseks võin tuua teile nädala teise poole. Kuna terve suve juba sama juttu ameeriklastele ajanud, siis tulevad sõnad suust välja kiiremini, kui mõte järele jõuab. Ning seda mitte seetõttu, et oleks ise nii entusiastlik, vaid pigem seetõttu, et kopp on kohati ees ning tead juba, mida emad sulle ütlema hakkavad paremini, kui pihk tunneb ära ...

Seega võtsingi raamatuid demodes käibele fraasi "no mine munni, on ju ägedad raamatud" ja peab tõdema, et ma pole leidnud siiani veel ühtkit Meeriklast, kes sellega poleks nõustunud. Kõik nõustuvad, sest et no mine munni, on tõesti tegu sitaks heade raamatutega.

Kohtasin paar päeva tagasi ühte perekonda, kus ema on üks selle maakonna politseiülematest ning kes ostis mult seti raamatuid, kunas viimane set handbooke pärines tal aastast 1998 ning oli veidi ajale jalgu jäänud mõne koha pealt. Teiste kohtade pealt kasutas ta seda aga siiani päris normaalselt. Vot siis!

Aga pikk jutt - sitt jutt!

Tõmbangi nüüd ära sliipi. Veits kopp on ees päevast, kuna põhimõtteliselt terve päeva istusime toas laua taga ning pusisime igasuguseid numbreid paika lükata, et raamatute kätte viimise ajaks oleks kõik valmis ning et kõik saaksid endale ka roosa postkaardi ja oskaks meid seetõttu ka oodata koos soojade pirukate ning klaasitäie piimaga.

Aga et minu elu ei ole üldse kõige sitemal järjel, siis minge vaadake enda lõbustamiseks facebookist minu inglasest toakaaslase uut velot, millega ta terve nädala tööd uhas teha. Äge on see, et see sama küna vedas ta parima nädalani müügis. Tähtis pole see, mis sul on, vaid kuidas sa seda kasutad. :)

Aga lõpetuseks küsin - Kes ma olen?

I Am A Person of Influence

• I make people feel appreciated.
• I make people feel that they belong.
• I make people feel that what they do is important, that they count, that they make a difference.
• I help people develop a vision for what they can become, achieve, and have.
• I help people develop specific goals with pay values and plans.
• I help people face and overcome fears, doubts, and regrets.
• I help people develop competency related to sales, products, and technical aspects of the business.
• I make sure people know that I believe in them.
• I set a good example.
• I give vision.
• I give hope that the vision can become a reality.
• I create understanding.
• I keep people from becoming distracted by trivial matters.

I do these things over and over again!

Näeme septembris!

If it's broken, I have to fix it.

Oi kurja!

Suhteliselt nutune nädal oli. See-eest tegin kõvasti tööd. Mis parata. I gave my best, but it just wasn't enough.

Kaks nädalat on veel minna. Otsustasin, et kas kõik, või mitte midagi. Mida ma selle all mõtlen?
Otsustasin, et sel aastal olen Gatlinburgis igas mõttes kuival, kui ma tuleval nädalal oma parimat nädalat müügis ei tee. Teile tundub see ilmselt suhteliselt väikse ohverdusena, aga tegelikult on see ikka väga rets ohverdus. Suhteliselt kurb on olla gatlinburgis kaine autojuht ja kuulata teiste lällamist. I gonna make it. I have to. I can!

Viimane nädal möödus suhteliselt raskelt, kuna väsimusepoiss hakkab sisse pugema, nagu röövikud poevad kookonisse. Pool nädalast pidin libistama kokat, et mu vampiirisilmad inimesi ära ei hirmutaks, kui nad uksele ilmuvad. Hea asi selle kõige juures on jällegi see, et kookonist tulevad tavaliselt välja liblikad. Miks mitte ei võiks olla see hea märk?

Aga näitamaks, et see nädal tegelt nii nutune ei olnudki, siis räägin paar lugu ka.

Ameeriklased ikka mõistavad mind -
Eile approachisin ühte pereema, ning küsimusele "how are you doing?" vastasin nagu tavaliselt: "living the dream!", mille peale ema nina krimpsutas, nagu poleks aru saanud, mida ma ütlesin. Ilmselgelt oli mul õigus, kuna ema küsis seepeale: "what?!". Nagu Miiška vastasin ma: "living the dream!", mille peale tegi pereema väikese mõttepausi ja ütles: "no thank you!".
Napilt ei saanud sitdowni :D

Brian seevastu ikka oskab üllatada. Inglismaalt ikkagi.

Nagu teate, võtame tavaliselt õpetajatelt paar sõna paberile, kus nad kirjutavad, miks need raamatud head on peredele ja miks nad neile meeldivad. Kuna Brian pühendas aga oma nädala enda emale, siis küsis ta pea igalt inimeselt paar sõna enda kohta, et oleks midagi emaga jagada. Nii istuski Brian ühe õpetajaga nädala keskel maha. Õps küll ei ostnud raamatuid, kuid kirjutas täitsa kena jutu Briani kohta. Brian ise oli kirjatükiga väga rahul ning lippas järgmise ukse taha ja alles siis jõudis talle kohale, et unustas õpsilt testimoniali küsida. Sitt lugu või mis!? :D

Aga et näidata teile, et ega see Eesti majandus ikka nii perses polegi võrreldes usaga, siis räägin teile Ivo loo ka sellest nädalast. Kuna Ivo otsustas samuti oma nädala emale pühendada, küsis ta nii nagu Briangi enda kohta testimonialeid. Olles lõpetanud just sitdowni ühej keskklassi emaga, küsis ta emalt, kas too saab Ivo kohta kirjutada paar lauset, mille peale ema ütles Ivo üllatuseks: "can't afford it". Ivo oli WTF, mul on ju paber ja pliiats siin, see ei maksa sulle midagi, kuna sa ei pea isegi enda pastakat kasutama. Mille peale ema kordas ennast: "I can't afford it, we are going to California and I have to pack the things".

Suht kusine seis mõnel perel ikka :D

Vaja veel päris palju teha, nii et täna rohkem ei kirjuta. Hoidke mulle siis pöialt, et ära tuleks, muidu on keris.

Targo

Restart

Raporteerin. Pean tunnistama, et pole viimase nädalaga üldse rahul. Mitte sellepärast, et ma poleks pingutanud, vaid sellepärast, et tulemused pole üldse need mis nad olla võiksid ja olema peaksid.

Käisin esmaspäeval Pajot followmas. Fun tüüp on ta ikka! Pean tüübile ikka sitaks respecti andma, kuna nii sita inglise keele kohta teeb ta ikka imesid. Ilmselgelt pole sõnad need, mis on olulised, vaid see, kuidas sa neid ütled. Lihtne näide. Kui mul kobisevad vahest inimesed ukse peal, et nad ei saa väga aru, mis ma räägin, siis Pajole ei ütelnud seda pea keegi, kuigi tüüp peksis vahest ukse peal ikka täiega segast. Nt. on tüüp 8 nädalat juba emadele üksel öelnud "if it comes to lawing the mow it's more like dads department, but when..." Mis ei meigi mingit sense'i. Lawing the mow???
Aga mitte keegi ei parandanud teda (välja arvatud mina). Ja selliseid lauseid oli tal kogu salestalki jooksul ikka mitmeid ja mitmeid. Aga teda ei koti, ja miks peakski. Sõnad ei müü, sinu enda attitude müüb... Sellepärast Pajo palju raamatuid müübki!

Sain Pajo followmisest palju confidence-i juurde, kuid sellegipoolest see mu nädalat väga heaks ei teinud. Midagi on minuga lahti. Nädala lõpp vajus juba teist korda järjest ära. Olgugi, et hommikud on head, imen tihtipeale kuni hilisõhtuni välja näppu ja komistan ehk siis veel ühe/kahe kliendi otsa, mis ei ole üldse minu moodi. Ma peaks terve persetäie raamatuid ühe päeva jooksul maha parseldama. Müüsin sel nädalal ainult 200 ühikut. Mõttetu.

Pärast laupäeva õhtut koju sõites oli sitamaitse suus. Mitte sellepärast, et oleks päe otsa ainult mingeid affe näinud, vaid pigem seetõttu, et tulemused olid kehvad hoolimata sellest, et kõvasti pingutasin.

Ilmselt panen endale ise liiga palju müügipinget peale. Veidi kammib ajukeerdude vahel mõte, et suvi on varsti juba läbi, aga eesmärgid on saavutamata ning tunduvad järjest rohkem ja rohkem eemale hõljuvat.

Seega otsustasin, et mul ei ole tulemas mitte 3 viimast nädalat, vaid kolm esimest, kus ma pean ennast uuesti käima tõmbama ja andma endast parima. Habitid 100%, kõik väiksed asjad õigesti alati ja igal pool, iga emaga annan endast parima, ei veeda nendega kauem, kui 20 minutit ning jätan nad alati heasse tujusse. Kui ma emadega ära ei kliki, siis ma lihtsalt tõmban nahhui. Kui klikin, siis näitan neile raamatuid, mis nende lastele kõige kasulikumad on ning aitan neil välja mõelda, kuidas nad neid endale lubada saavad. Mul on täiesti pohhui, kas ema kellega maha istun ostab mult raamatuid või mitte, aga mul ei ole pohhui mu ajast ja mu attitud'ist. Kui ema, kellega räägin on neg nagu rääbis, siis ei hakka temaga köit edama ja ei proovi talt vänget maitset küljest ära pesta vaid ütlen talle, et sorry, got to go, can't afford to sit here and be neg.

Mis on tegelikult täiesti tõsi. Mul ei ole aega istuda mingite negatiivsete inimestega, kui ägedad emad ootavad, et ma tuleksin ja koputaksin nende uksele. Igal tänaval on vähemalt üks poni ja ameeriklased vajavad haridust hädasti.

Kuna see nädal oli nii kurb, siis ma väga naljakaid lugusid ei räägi. Räägin ühe kurva loo.

Kui ma esmaspäeval Pajot followsin, siis sattusime ühe maja juurde, kus oli valvekoer, kes oli veel päris noor ja roheline. Kuna meie oleme nii positiivsed, siis võttis koeral kõhu alt veits õõnsaks. Ukse poole sammudes taganes koer vaikselt ukse poole, ise väsimatult haukudes. Kui enam kuhugi taganeda polnud, siis ta lihtsalt pissis terve mrs. Jones'i veranda täis. Suht kusine lugu, või mis?

Käisime täna ookeanis suplemas ka ja tegime mõned päris head pildid ning videod ka. Kuna videod on nii suured, siis neid kohe kuhugi üles ei lase, aga mõned pildid panen mugavuse mõttes facebooki üles küll.


Davai, teeme ära!

RESTART!!!!!

Today will be the best day of my life!

Y0 kutid!

Veel üks nädal seljataga... huvitav nädal oli. Algas päris hästi, olin täiesti presidendi klubi graafikus, aga nädala lõpp oli täielik katastroof. Nagu Eda-Ines Etti ütleb, „Ma ei tea mis juhtu(k)s”. Aga pole lugu. Sel nädalal käisid kolm inimest mind followmas. Anna, Raili ja minu enda toakaaslane Brian. Iga followmise päevaga läksid tulemused järjest sitemaks. Pean ilmselt õppima kuidas inimestega koos töötades paremini fookuses olla.

Sellepärast lähengi homme Madis Pajo-t followma. Hea tunne on sees, tuleb kõva päev. Tundes Madist, teeme ilmselt kõvasti tööd. Lähme homme kuhugi uude linna, mille me ilmselt pilbasteks ära tõmbame. Igaüks ostab raamatuid.

Olen päris kindel, et õpin päris palju temalt, eriti veel seda, kuidas asju lihtsana hoida, sest et ta inglise keel on ikka suhteliselt katkine, aga sellegipoolest tüüp laksib nagu loom tööd teha ja teeb väga häid tulemusi. Hea eeskuju kõigile. Kui keegi tudengitest ütleb mulle, et ei saa ilmselt hakkama raamatumüügiga, kuna inglise keel on nii sitt, siis Madis on päris hea näide sellest, et keelt ei pea oskama perfektselt, peab ise tahtma kõvasti tööd teha ja head attitude-i hoidma ja siis on kõik võimalik.

Mingeid muid uudiseid väga polegi. Valmistun tugevaks lõpuks. Varasematel aastatel pole ma väga tugevaid lõppe suutnud teha, tavaliselt on ära vajunud, aga eelmisel aastal hakkas natukene juba tulema ning sel aastal tuleb suur samm edasi teha. Kõik on võimalik. Pole võimatuid asju, vaid piiratud tahe. Natukene on vaja veel sportlikku viha endasse süstida ja siis ma arvan, et tuleb ära ka. Aint no stopping me! Andke aga ainult naisi juurde.

Uue nädala suhtes on hea tunne sellepärast ka, et kohtasin eile ühte kõige ägedamat viienda klassi kutti. Tüüp oli väga sharp ja väga siiras. Selline nunnu kutt, keda igaüks tahaks enda pojaks. Piisavalt viisakas, mitte liiga pussy, teeb sporti ja akadeemiliselt ka tubli. Mitte selline tuupuri tüüpi, vaid pigem Andre Pettai või Christopher Homenja tüüpi sharp ja püüdlik kutt, kes ei ole overachiever, aga teeb ja jõuab palju. Kusjuures tegeles maadlusega ka, just nii nagu Chriss ja Andre seda tegid noortena. Kõige pullin oli vennikese juures see, et tüüp põhimõtteliselt close-is oma isa ise ära, kasutades peaaegu sõna-sõnalt meie salestalki, nii et mina lihtsalt istusin kõrval ja noogutasin kaasa. Väga pull kogemus. Olen kindel, et kutt kasutab neid raamatuid tulevikus väga palju. He’s gonna be great!

Aga et mitte kõik Ameeriklased nii kirkad ei ole siis tiigis, siis mõni lugu sellest ka.

Reedel, kui Brian mind follows, istusime maha ühe pereemaga, kes elas sellises päris kenas, veidi kõrgema sissetulekuga, rajoonis. Jutu sees tuli välja, et tema mees on Itaallane, aga mutt ise kunagi Euroopas veel käinud ei ole. Küsimusele, kuhu ta Euroopas minna tahaks, vastas ta: „I would rather go to Italy than Europe!”. Suhteliselt raske oli naeru tagasi hoida.

Aga et Ameeriklased tõesti oskavad hiilata, siis sellele on kohe ka järjejutt olemas Briani poolt.

Tüüp töötas laupäeval üksinda oma piirkonnas ning üks ema hakkas talt uurima, et kas tõesti peavad eurooplased ameeriklasi lollideks. Brian proovis siis viisakalt vastata, et nii see ei ole, kuid ema ei jätnud jonni ning proovis ikka välja kookida, mis see tegelikkus siis on. Kuna Brian ikka veenvalt proovis väita, et ei pea keegi neid ameeriklasi nii lollideks, otsustas ema küsida, mis on kõige rumalam asi, mis keegi talle öelnud on.

Brian hakkas selle peale muidugi muigama ning rääkis talle meie reedesest jutuajamisest ühe emaga. Olles korranud pereema sõnu „I would rather go to Italy than Europe” ning hakanud kõva häälega naerma, pidi ta paari hetke möödudes oma naermise lõpetama, kuna ema temaga koos ei naernud vaid vaatas teha kuidagi küsiva näoga. Seepeale küsis Brian muidugi kohe, et kas ta ikka teab, et Itaalia on osa Euroopast, ning sai vastuseks suhteliselt argliku „ofcourse!”, mida saatis suhteliselt piinlik punastus.

Ma arvan, et mõnel juhul on meie arvamus rumalatest ameeriklastest siiski õigustatud. Aga seda muidugi mitte alati. Nt Madise kasupere, kelle juures ma praegu viibin, on väga ägedad ja targad inimesed. Enamus pereliikmetest on mingit sorti arstid ning rännanud üle maailma ning harinud ennast erinevates valdkondades. Ennemini ütleks, et mina olen rumal nendega võrreldes, kui vastupidi.

Sellised lood siis.

Kuna kell on juba päris palju, siis peab kerra ära tõmbama. Annan teile siis järgmisel nädalal teada, kuidas followmine läks ning need kes viitsivad mu nädalale kaasa elada, võiksid mulle ikka väikseid sõnumeid jätta blogisse, nii aitate mul parimaid nädalaid teha siin.

No excuses! I will not limit myself and give my very best. I am,I will, I’m going to!

Näeme septembris!
MC Suure Maailma Direktor